1001 ideed

Sisukord

Eessõna

6

Sissejuhatus

8

Register valdkondade järgi

12

Antiikmaailm

20

enne 500 eKr

Keskaeg

268

500–1449

Varauusaeg

312

1450–1779

Uusaeg

428

1780–1899

20. sajandi I pool

606

1900–1949

Nüüdisaeg

738

1950–tänapäev

Register

942

Kaasautorid

956

Piltide allikad

958

Tänusõnad

960

on

Eessõna Arthur Caplan Tänapäeval pole sugugi haruldane, kui kuuleme kõrghariduse arvustajaid süüdistamas rumaluses neid, kes kulutavad aega humanitaarainete õppimisele. Mõte sellest, et keegi võiks õppida filosoofiat, psühholoogiat, religiooni, kauneid kunste, sotsioloogiat või poliitikat, tundub paljudele lihtsalt kentsakas. Väidetakse, et hariduse kogu mõte on leida töökoht, ja et saada töökohta, peab inimesel olema praktilisi oskusi või siis teatud hulk kohe rakendatavaid teadmisi. Niisuguste eesmärkide valguses paistabki humanitaarteaduste suurte ideede või sotsiaalteaduste õppimine parimal juhul imelik, halvimal juhul aga mõttetu.

Kui hakkate sirvima raamatut „1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist, siis üks tähtsamaid asju, mida te mõistate, on just asjaolu, kui rängalt eksivad need, kes näevad hariduse väärtust üksnes karjäärivõimaluste loomises. Põguski pilk käesolevale raamatule aitab peagi mõista, et avastused ja leiutised, mis toovad meie ellu muutusi, võivad niisama tõenäoliselt tuleneda nii humanitaar- ja sotsiaalteadustest kui ka tehnikast, reaal- ja inseneriteadustest. Tegelikult saavad viimased edeneda üksnes siis, kui toetuvad kindlalt suurte ideede laiemale pinnale, sest ainult nii on edu võimalik.

Pealegi paljastab käesolevas raamatus leiduv rikkalik ideede ajalugu veelgi tähtsama tõe: elule ei anna mõtet ainult see haridus, mis valmistab inimest ette näiteks hakkama saama programmeerimise, reklaaminduse, biotehnoloogia või äriasjadega. Ainuüksi suurte ideedega tutvudes saame leida oma elu mõtte ja eesmärgi. Need ideed võimaldavad meil mitte üksnes langetada otsuseid, vaid ka kaitsta isiklikke seisukohti tähtsates asjades. Kas ikka on olemas absoluutselt kõlbeline eetika, mida inimene peaks alati järgima, nagu väidab Platon? Mis on see, mida me kunsti vaadates tegelikult näeme, nagu küsib John Berger? Kas olete nõus Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni diagnostikakäsiraamatu määratlusega, mis on vaimset tervist silmas pidades normaalne? Kas tuleks elada kogu oma elu, kartes kapitalismi pakutavate üürikeste materialistlike hüvede ja vidinate ahvatlust, nagu kinnitab Jean-Jacques Rousseau? See, kuidas te elate oma elu ja kuidas püüate näidata end maailmale, võib osutuda palju rikkamaks, kui loete seda raamatut, selle asemel et kulutada aastaid kõrgkoolis äriajamist, õigusteadust või raamatupidamist õppides. Tõepoolest, otsus teha viimast peaks tulema alles pärast süüvimist esimesse.

On veel kolmaski põhjus, mispärast selle raamatu kirjutised väärivad teie tähelepanu: need kätkevad intellektuaalseid väljakutseid ja seetõttu peaks olema nauditav nende üle järele mõelda. Jeremy Benthami täiel 6 Eessõna

häälel sõnastatud utilitarism on huvitavaks vastukaaluks sajandeid kestnud jumalikule või kuninglikule algele tuginevale moraalile, väärtustele ja põhimõtetele. Tema mõtteviis peegeldub igas tasuvus- ja riskianalüüsis, mis kaasnevad tänapäeval peaaegu iga avaliku mõttetegevusega. Isegi hiljutised pingutused võtta õnnetunne üheks riigi üldise seisundi mõõtühikuks, nagu soovitas Bhutani endine kuningas Jigme Singye Wangchuck, võlgnevad palju tänu Benthamile. Siiski ei läinud Benthamil oma hiilgavatest ideedest hoolimata korda rakendada oma teooriaid sotsiaalsete reformide juures. Tema püüdlused propageerida panoptikoni alternatiivina toonaste vanglate rasketele, tihtipeale ebainimlikele tingimustele – väikesed kongid, trellid, lukud, akende puudumine ja ahelad – olid küll õilsad, aga asjaolu, et vangid on kogu aeg valvuri jälgiva pilgu all, põhjustas probleeme, sest teatud määral isiklikku privaatsust peetakse hädavajalikuks, et säiliks inimese enesetunnetus ja enesehinnang.

Edasi vaadates leiame raamatust veel hulga ideid, millest võib olla abi meie võimaliku tuleviku kujundamisel. Võib-olla üks provokatiivseimaid neist on Maad kui päästepaati käsitlev Garrett Hardini mõte, mis väidab, et piiratud ressurssidega maailmas, mille elanike arv kasvab, ei saa lubada vaestel ja nõrkadel tarvitada neid ressursse, kui see seab ohtu meie kõigi ellujäämise. Kuigi see kole ettekuulutus elu ja surma paratamatust normeerimisest on muljetavaldav, võib mõni teine siinkohal käsitlemist leidev idee anda meile vahendeid, tekitamaks rohkem ressursse või vähendamaks rahvastiku kasvu. Suurelt mõeldes võib osutuda võimalikuks, et Hardini karmi ennustuse täitumise tõenäosus oluliselt väheneb.

Nagu Benthamgi teadis, on suured ideed väärt propageerimist ja isegi tegelikkuses katsetamist. Ja nagu käesolevat raamatut lugedes selgub, tasub suuri ideid ka kritiseerida, heaks kiita, kõrvale heita ja parandada, aga ainult teie teate, mis tundub kõige õigem nende ideede puhul, mis te neilt lehekülgedelt leiate. Head lugemist!

New York, Ameerika Ühendriigid

Eessõna

7

u 25 000 eKr

u 20 000 eKr

Üleminek paiksele eluviisile

Kuppelehitis

Teadmata

Teadmata

Protsess, mille käigus nomaadid jäävad elama püsivasse elupaika

Poolkerakujuline stabiilne kattetarind

Antropoloogid ja arheoloogid on ühel meelel, et varased ürginimesed olid kütid, kes liikusid peatoidust otsides ühest kohast teise. Ajapikku aga leidsid meie iidsed esivanemad paiku, kus olid soodsad ilmastikuolud ja looduses leidus rikkalikult toitu, mis võimaldas neil jääda ühte elukohta aastaks või paljudeks aastateks järjest. Nemad olid esimesed, kes valisid paikse eluviisi.

Kõige varasemad teadaolevad paiksed kultuurid tekkisid ajavahemikus 25 000–17 000 aastat eKr Määrimaal (Moravas; osa tänapäeva Tšehhi vabariigist) ja LääneVenemaa tasandikel, kus inimesed hakkasid käima jahil ja kalal alalisest elupaigast. Umbes 10 000 aastat eKr hakkas tänapäeva Iisraeli, Jordaania ja Süüria aladel üle 2000 aasta elanud Natufi kultuuri rahvas taimi kasvatama, kusjuures umbes samal ajal viljelesid Jōmoni kultuuri

Kuppel on kõigist lihtsatest tarinditest kõige stabiilsem ning tõendid kuplikujuliste ehitiste kohta pärinevad kümnete tuhandete aastate tagant. Ürginimese rajatud algsete peavarjude hulgas oli ka kuplikujulisi eluasemeid, mille püstitamiseks kasutati oksi, loomanahku ja mammutivõhku. Kuppel on arhitektuuriliselt ahvatlev, sest on loomupäraselt stabiilne ja jaotab ühtlaselt nii talle väljastpoolt mõjuvaid jõude kui ka oma survet alusele või vundamendile.

Kuppelehitisi leidub kõikjal ürg- ja antiikmaailma aladel. Kõige rohkem kasutasid antiiktsivilisatsioonid kuppeltarindeid pikaajaliseks kasutamiseks mõeldud ehitiste, näiteks kultushoonete ja hauakambrite puhul. Eelkõige edendasid kuppelarhitektuuri Rooma arhitektid, kes õppisid laduma spetsiaalsetest tellistest

„Uurijad said üsna varsti aru, et paikselt elama asuda polnud sugugi … lihtne …”

„Andke mulle lihtsalt kodu suures ümmarguses kuplis, kus igasugune stress ja pinged kaovad.”

Bill Bryson, „Kodus: eraelu lühiajalugu” (2010)

R. Buckminster Fuller, arhitekt

asukad Jaapanis juba riisi. Ligi 5000 eKr olid muinasskandinaavlased rajanud alalised elukohad, kus lisaks karjakasvatusest saadavale piimale, lihale ja nahkadele tarvitati ka odrast ja teistest taimedest valmistatud saadusi.

Tänapäeva mõtteviisi kohaselt tundub loomulik eelistada kindlat eluaset lakkamatule ringirändamisele.

Sellegipoolest on see suur muutus inimkäitumises õnnestunud üksnes osaliselt ära seletada: kas rändrahvad jäid paikseks, et põldu harida, või asusid nad ühte kindlasse kohta seetõttu, et olid hakanud põldu harima ja loomi kodustama? Vaidlus jätkub, kas paikne eluviis on põllunduse tagajärg või vastupidi, eeldus?

Igal juhul oli see tänapäeva tsivilisatsiooni tekkimise oluline tingimus. GL

nn tõelisi kupleid templite ja muude hoonete jaoks.

126. aastal pKr ehitatud Rooma Panteon jäi maailma suurimaks kupliks rohkem kui 1700 aastaks. Kuplid on põhiline element ka Bütsantsi ajastu (u 330 – u 1453 pKr) arhitektuuris ja said tooniandvaks keskaja (u 500 – u 1450) islamiühiskondades.

Kuplid on mõjutanud arhitektuuri pikka aega ja on tähtsal kohal ka tänapäeval. Vastukajana antiikaja kombele kasutada kupleid tähtsate avalike hoonete ilmestamiseks on ka paljud tänapäeva valitsushooned kupliga. Nüüdisajale on iseloomulik geodeetiline kuppel, kus ühendatakse ümmargused rõngad ja kolmnurksed elemendid. See võimaldab ehitada isegi täiuslikke kerasid. TD

36 Enne 500 pKr

3. sajandil eKr rajatud Sanchi Suur stuupa on India vanim kiviehitis. P

u 12 000 eKr

Raha Muistsed anatoollased Raha kasutatakse, et maksta kaupade ja teenuste eest

R Türgist Kargamışist leitud, 10.–8. sajandist eKr pärineval hetiitide reljeefil on kujutatud tehingu tingimustes kokku leppivaid kaupmehi.

„Raha … ei ole kaubandusvankri ratas, vaid määrdeõli, mis paneb rattad sujuvamalt ja kergemini pöörlema.”

David Hume, „Esseed: moraalne ja poliitiline” (1741–1742)

38 Enne 500 pKr

Ürgkultuurid rakendasid kaupade ja teenuste eest tasumisel eeskätt vahetuskauba põhimõtet. Alles umbes 12 000 aastat eKr tuli muistses Türgis käibele esimene primitiivne raha, kui inimesed hakkasid vahetusväärtusena kasutama obsidiaani. Kuigi sellest oli võimalik valmistada kivist tööriistu, ei tehtud seda alati, vaid obsidiaanist sai väärtuse kandja. Ajavahemikus 9000–6000 eKr hakati vahetusväärtusena kasutama ka kariloomi, näiteks veiseid ja lambaid. Umbes 6. sajandiks eKr olid Türgi lääneosa elanikud võtnud kasutusele esimese päris raha, valades kullast väikesi münte ja lüües neile ka kujutise. 11. sajandil tuli Hiinas käibele esimene paberraha, mis kujutas endast pangatähti, millel oli kirjalik lubadus maksta esitajale selle eest väärismetalliga – sellega laiendati raha väärtuse mõistet kaugemale kui lihtsalt selle käegakatsutav väärtus. Ehkki enamik valuutasid on ajast aega olnud seotud mõne niisuguse artikli nagu kulla või hõbeda väärtusega, kasutavad tänapäeva süsteemid kullakatteta nn dekreetraha, mis on väärtuslik üksnes seetõttu, et seda kasutatakse.

Kui raha poleks, peaks inimesed jääma vahetuskaubanduse juurde iga hanketehingu puhul. Ehkki vahetuskaubandus on ikka veel laialt levinud, on see siiski väga kohmakas. Kui ostjal pole seda, mida müüja vajab, või vastupidi, jäävad igasugused tehingud ära.

Raha kujul toodi aga üleüldise kokkuleppega käibele vahend, mille kõik osapooled väärtuslikuks tunnistasid.

Sellel oli inimühiskonnale väga suur mõju, sest raha lõi kaubanduse kaudu uusi inimestevahelisi suhteid, mis omakorda võimaldasid inimestel traditsioonilisest lähikondlaste ringist välja murda. Turumajandusest ja kõvast valuutast sai linnade eduka arengu võti, need uued kaubakeskused aga aitasid kaasa uute intellektuaalsete, kultuuriliste ja tehnikaalaste teadmiste sünnile. MT

u 12 000 eKr

Toiduainete säilitamine Mesopotaamia Looduslike protsesside ja ainete kasutamine toiduainete kasutuskõlblikkuse aja pikendamiseks On leitud arheoloogilisi tõendeid toiduainete säilitamisest ürgajal, täpsemini vähemalt 12 000 aastat eKr. Sellest ajast saadik on seda praktiseeritud samahästi kui kõigis kultuurides. Esimene looduslik hoidistamismeetod oli kuivatamine, mille puhul toit jäeti lihtsalt päikese kätte, edaspidi leiutati aga mitmesuguseid muid meetodeid. Nende hulgas on külmutamine, jahutamine, suitsutamine, soolamine, kääritamine, keemiline marineerimine (toiduaine asetatakse säilitavasse vedelikku), kääritades marineerimine (toiduaine lastakse käärima, mille tulemusena tekib oma säilitusaine), suhkruga säilitamine ja (seoses tööstuse arenguga alates 19. sajandi algusest) konserveerimine plekkpurkides ja pudelites. Mõnigi kord kasutatakse mitut meetodit korraga.

On võimatu hinnata toiduainete säilitamise tähtsust inimkonna ajaloos, sest just see võimaldas inimestel loobuda küttimisest ja korilusest ning asuda elama põllumajanduslike kogukondadena. Oskus koguda toiduaineid tagavaraks vabastas inimesed vajadusest koondada kogu tähelepanu ainult toidu hankimisele ning võimaldas teha ka muud, näiteks hakata valmistama tööriistu. Sellele järgnenud kultuuri- ja tehnikaalane areng lubas inimkonnal astuda järgmise tohutu sammu tsivilisatsiooni teel, aga pani idanema ka esimesed sotsiaalse lõhenemise ja ebavõrdsuse seemned. Edaspidi andsid edusammud toiduainete säilitamisel võimaluse võtta ette avastus- ja vallutusretki.

Pealegi tekkis tänu toiduainete säilitamisele uusi maitseid ja uusi toiduaineid (näiteks juust ja vein) ning osutus võimalikuks muuta muidu söögiks kõlbmatud viljad (näiteks oliivid) suupärasemaks.

Kõik nimetatud säilitusviisid on kasutusel tänapäevalgi. 20. sajandil leiutasid keemikud palju kunstlikke säilitusaineid, füüsikud aga töötasid välja uue säilitusmeetodi – kiiritamise. GB

R Looduslikult päikese ja tuule käes kuivatatud kalad Phuketi turul Tais. Kuivatamine on üks vanimaid toiduainete säilitamise viise.

„Peaaegu kõik, mida me tänapäeval sööme, on töödeldud … et pikendada selle elu turvalise, transporditava, müüdava ja ladustatava toiduainena.”

Sue Shephard, „Keedetud, marineeritud ja purki pandud” (2000)

Enne 500 pKr

39

u 610

u 618

Islami viis sammast

Kōan

Muhammad

Chan-budism, Tangi dünastia

Viis põhikohustust, millest kõik muslimid peaksid kinni pidama

Arvamus, et paradokside uurimine aitab saavutada valgustatust

Islami viie samba sõnastus kuuluvat Muhammadile (u 570–632), kes olla need saanud peaingel Gabrielilt. Kirja pandud pärast Muhammadi surma, kuuluvad need hadith’i, väidetavalt Muhammadi sõnade ja tegude hulka.

Esimene, kõige tähtsam sammas on šahada, islami usutunnistus. Kõik muslimid peavad tunnistama: „Ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhammad on tema saadik.” Usutunnistus eristab muslimid ideoloogiliselt mittemuslimitest, eristades esiteks monoteistid polüteistidest ja teiseks eristades need monoteistid, kes usuvad, et Muhammad oli jumala saadik, nendest, kes seda ei usu – nagu näiteks juudid ja kristlased. Teine sammas on salat, islami palve. Tõenäoliselt Pärsia zoroastrismi

Sõna kōan tähendab „avalikud kaasused”, sisuliselt on tegemist õpetustega, millega zeni õpetajad aitasid oma õpilastel valgustatusele jõuda. Kōan sai alguse Hiinas Tangi dünastia valitsemisajal (618–907) chan’i koolkonna budistide seas kui gongan’ide uurimine. Kui chan jõudis Jaapanisse ja teisenes seal zeniks, sai gongan tuntuks kui kōan.

Tavaliselt esineb kōan segadusseajavate küsimuste, väidete või lugudena, mis annavad ainest meditatsiooniks. Sellised näited nagu „Kuidas kõlab ühe käega plaksutamine?” või „Kui kohtad teel Buddhat, siis tapa ta!” võivad tunduda mõttetute või paradoksaalsetena. Üks kōan jõuab välja looni zeni õpetajast Nansenist, kes raius elusa kassi pooleks, et lahendada kahe

„Tõepoolest, palvest tunnevad usklikud rõõmu kindlatel tundidel.”

„Me oleme eksinud seal, kus mõistus meid enam ei leia, täielikult eksinud.”

Koraan, An Nisa 4:103

Ikkyu, zenbudistlik munk ja poeet

eeskujul nõuab islam, et kõik usklikud palvetaksid viis korda ööpäevas (koidikul, keskpäeval, varasel pärastlõunal, päikeseloojangul ja õhtul). Kolmas sammas on zakat ehk annetamine. Eeldatakse, et heal järjel muslimid annetavad 2,5 protsenti oma sissetulekutest, millega aidatakse vaeseid ja puudust kannatavaid inimesi, eelistatavalt vaeseid muslime (islamiriikides on zakat sageli osa maksusüsteemist). Neljas sammas on saum ehk paastumine, eriti ramadaanikuul (loobumine toidust ja joogist koidust kuni hämarikuni). Viies ja viimane sammas on hadž, palverännak Mekasse, mille iga kehaliselt terve ja piisavalt jõukas muslim peaks vähemalt kord elus ette võtma. Mõned äärmuslikud islami voolud esitavad oma liikmetele veel täiendavaid nõudeid, kuid viit sammast tunnistavad kõik muslimid, mis tagab ka nende mõjujõu. AB

munga vaidlus selle üle, kummale loom kuulub. Lõppeesmärgina peaks kōan välja tooma vead õpilase objektiivses, järelduslikus mõtteviisis ning tõukama ta teisele, kõrgema teadlikkusega vaimutasandile, mis asub valgustatusele lähemal. Zeni ühe peamise koolkonna rinzai õpetaja Hakuin väitis, et kōan’i ülesanne on äratada õpilases „suur kahtlus” (daigi) selles paradigmas, mida ta on seni maailma tõlgendamisel kasutanud, ning jõuda seeläbi „suure surmani” (daishi), milles vanad uskumused kaovad ja kōan osutub uuel mõistmistasandil arusaadavaks. Kōan’i õppimine on seega teatav metakognitsioon (mõtlemine mõtlemisest), sest aitab teadvustada seda, kuidas õpilane maailmast mõtleb ja seda kogeb. Kōan’i õpiti kõikides zeni koolkondades, kuigi rinzai koolkond rõhutab seda nüüd rohkem kui soto koolkond. JM

Q Detail Alhambra vaasist (u 1300), mida kaunistab Fatima käsi; sõrmed sümboliseerivad viit sammast.

500–1449 275

622

u 710

Islamiriik

Šintoism

Muhammad

Jaapan

Ettekujutus jumalikult juhitud islamivalitsusest ja Allahist kui riigipeast

Religioon, mis tugineb ideele, et kõikidel asjadel on olemas loomuomane vaimsus

Mõte riigist, mis oleks korraldatud ja valitsetud ainuüksi islami põhimõtetest lähtudes, kuulub Muhammadile (u 570–632), kes aastal 622 asutas esimese khilāfa ehk kalifaadi – religioosse kogukonna, mille eesotsas oli usujuht. Islamiriik on loomult ideoloogiline ja selle kodanikud jagunevad kahte selgelt erinevasse rühma: need, kes usuvad islamit ja täidavad selle kombetalitusi, ning need, kes seda ei tee. Tänapäeval kuuluvad kalifaadi põhimõtteid järgivate riikide hulka Iraan (alates 1979. aasta islamirevolutsioonist), Pakistan, Afganistan ja Saudi Araabia. Siiski ei toeta mitte kõik muslimid islamiriigi ideed; mõnedki vaimulikud väidavad, et see rikub üht islami printsiipidest: jumalikud ja poliitilised asjad ei tohi seguneda. Need vaimulikud on vähemuses, suurem osa muslimitest arvab, et patt on islamiriiki mitte uskuda.

Jaapani ajaloolisest rahvususundist šintoismist (shinto) on esimest korda juttu 8. sajandist pärit kroonikates „Kojiki” (712) ja „Nihongi” (720). Usundi tõekspidamised ja kombetalitused formaliseeriti Nara ja Heiani perioodil (710– 1185) ning need on seniajani populaarsed kogu Jaapanis.

Shinto tähendab „kami teed”, kami’d on aga Jaapanis elutsevad jumalikud olendid. Kami võib väljenduda loodusjõududes, pühapaikade animistlikes ilmingutes või ka kõrgelt arenenud elavates inimestes. Kuna kõik looduses leiduv, kaasa arvatud inimesed, on loodud jumalate Izanagi ja Izanami poolt, siis väljendub kõiges ka jumalik alge, mida saab arendada ja mõista. Jaapani keisrid loevad oma põlvnemist esimesest mütoloogilisest keisrist Jimmu Tennōst, kes oli päikesejumalanna Amaterasu otsene järglane. Shinto pühamud on reeglina rajatud kami’t ilmutanud inimese või loodusnäh-

„Šariaati tunnistamata murrab [islami] ühiskond jumalaga sõlmitud lepingu.”

„Suur osa maailma headusest väljendub selle sageli sõnulseletamatus kauniduses.”

Abdul A’la Maududi, teoloog ja islami taaselustaja

Yukitaka Yamamoto, pühamu preester-hoolekandja

Seadusandlike aktide kavandamine ja sätestamine jääb islamiriigis ainult tõsiusklike muslimite hooleks.

Muslimid ei tohi jäljendada polüteiste (mitme jumala olemasolusse uskujaid) riietuse ega käitumise poolest, ei tohi neid ka toetada mingil viisil, mis võiks anda neile eeliseid muslimite ees. Islamiriigid tuletavad oma legitiimsuse Allahilt endalt, kes on isand kõigi üle ja kelle šari’a on ülim seadus. Šariaat annab islamiriigile vajaliku raamistiku tsiviilühiskonna ning selle juurde kuuluvate organisatsioonide ja institutsioonide arendamiseks, samuti reguleerib see valitsuse ühtset tegevust: haldust, õiguskorra tagamist, riigikaitset ja kodanike materiaalset heaolu. BS

tuse mälestuseks. Eetilises mõttes püüavad šintoistid puhastuda, arendades endas selliseid voorusi nagu michi (ausameelsus), harai (kasinus), makoto (otsekohesus), wa (kooskõla), akai (rõõmsameelsus), kansha (tänulikkus), kenshin (vaimne loobumine) ja meiyo (au).

Kombetalitusi sooritatakse pühamutes, et vabastada usklikke halbadest asjadest, nagu kegare (ebapuhtus) ja tsumi (ebaõiglus).

Suurem osa jaapanlastest peab end šintoistideks, kuigi vaid vähesed sooritavad regulaarselt kombetalitusi.

Jinja Honchō’sse, shinto pühamute assotsiatsiooni kuulub Jaapanis üle 80 tuhande jinja (pühamu), kõige pühamaks neist on Ise pühamu. Šintoism on nii laialt levinud, et see on mõjutanud kõiki jaapani kultuuri, kunsti ja filosoofia aspekte, kaasa arvatud Jaapani budism. JM

276 500–1449

16. sajandist pärinev illustratsioon kujutab Jaapanis Ise linnas asuvat pühamut. P

1869

Geenid versus keskkond Francis Galton Küsimus, kas inimese omadused on päritud või kasvades omandatud Inglise õpetlane Francis Galton (1822–1911) sündis rikkas ja mõjukas perekonnas, kuhu kuulus ka tema nõbu Charles Darwin (1809–1882). Ta õppis esialgu Cambridge’i ülikoolis matemaatikat, kuid huvitus siis psühholoogiast, samuti antropoloogiast, geograafiast, statistikast ja paljudest teistest teadustest.

Uurimuses „Hereditary Genius” („Pärilik andekus”, 1869) võttis ta vaatluse alla oma nõo teooriate tähenduse sotsioloogiale ja psühholoogiale. Ta toetas seisukohta, et inimese kõik omadused, kaasa arvatud intelligentsus, on loodusliku valiku tulemus ja kantud edasi pärilikult, ehkki jõudis hiljem arusaamale, et ka keskkonnal on tähtis roll. Järgnevalt arendas Galton

532 1780–1899

selle põhjal välja pseudoteaduse – eugeenika.

Vaidluses, kumb on olulisem, kas geenid või keskkond, on suur tähtsus kaksikute uurimisel, kusjuures olulised on nii kahemuna- kui ühemunakaksikud; esimeste puhul, kui nad on kasvanud koos, on tegu erinevate geenidega, kuid identse keskkonnaga, teiste puhul, kui nad lahutati väga väiksena, aga identsete geenide, kuid erineva keskkonnaga. Sellised uuringud on ilmsiks toonud mitmed märkimisväärsed juhtumid, näiteks suhkruhaiguse tekke teineteisest lahutatud ühemunakaksikutel enam-vähem üheaegselt keskeas; ja on kogutud andmeid ka mitmesuguste keskkondlike faktorite psühholoogilise mõju kohta.

Galtoni algatatud debatt käib tänapäevalgi ägedalt edasi. Ühes äärmuses on nativistid, nagu John Bowlby ja Noam Chomsky, kes usuvad, et enamik või koguni kõik psühholoogilised omadused, kaasa arvatud need, mis kujunevad välja hilisemas eas, on keha geneetilise koodi tulemus. Teises äärmuses asuvad empiristid, näiteks Albert Bandura ja Burrhus Frederic Skinner, kes peavad vastsündinu vaimu puhtaks leheks, millele järgnevad kogemused kujundavad inimese iseloomu. JF

See illustratsioon kujutab mõningaid faktoreid, mis on teemaks geenide ja keskkonna mõju üle käivas vaidluses. R

1869

Mendelejevi tabel Dmitri Mendelejev Elementide ja nende laenguarvu seost kujutav tabel 19. sajandil hakkasid keemikud elementide omadusi uurides mõistma, et elemendid on omavahel kuidagi seotud. Peterburi ülikooli üldise keemia professor Dmitri Mendelejev (1834–1907) pakkus esimesena välja, et elementide seosed tulenevad nende atomaar sest struktuurist. Kirjutades „Keemia põhialuseid” (1869), oli ta erinevate elementide aatommassi ja omaduste kohta käivad andmed kandnud eraldi kaartidele. Nagu ta hiljem selgitas, „tekitas see minus peagi veendumuse, et elementide omadused on nende aatomkaalust perioodilises sõltuvuses”.

Mendelejev koostas oma hüpoteesi illustreerimiseks tabeli, millesse ta jättis külmavereliselt tühimikke ele-

mentide jaoks, mille olemasolus ta oli kindel, kuid mida polnud veel avastatud.

Mendelejevi perioodilisuse tabel võeti vastu skeptiliselt, kuid peagi täitsid teised teadlased tema jäetud tühikud äsja avastatud elementidega, mille omadusi ta varem tuntud elementide põhjal oli ennustanud.

20. sajandi alguses mõistsid keemikud ka seda, et elemendi laenguarv (st aatomituuma prootonite arv ja sellele vastavalt ka elektronide arv) on elemendi omaduste tuvastamisel tähtsam näitaja kui aatomkaal (mille annavad prootonid koos neutronitega).

Moodsad perioodilisustabelid reastavad sarnased elemendid seetõttu vertikaalselt, keerates Mendelejevi algset tabelit seega 900 võrra ja vahetades sellega veerud ning read.

Mendelejevi tabel muutis põhjalikult keemikute arusaama elementidevahelistest seostest. Tabel veenis teadlasi, et elementide käitumine ei ole juhuslik, ja innustas neid avastama senitundmatuid elemente. Veel tõendas tabel aatomituuma suuruse tähtsust, ja seda ajal, mil väikseimaks jagamatuks mateeriaosakeseks peetava aatomi sisemist ehitust alles hakati uurima. JF

R Tänapäevane standardne Mendelejevi tabel, värvituna vastavalt sellele, millal mingi element on avastatud.

1780–1899

533

1870

Tegudepropaganda Mihhail Bakunin Oma poliitilise platvormi propageerimine vaenlaste vastu suunatud vägivalla abil

R Vene revolutsionäär ja anarhist Mihhail Bakunin.

Prantsuse fotograafi Nadari (Gaspard Felix Tournachoni) ülesvõte u aastast 1865.

„Me peame oma põhimõtteid levitama mitte sõnade, vaid tegudega … mis on kõige rahvalikum, kõige võimsam … ja kõige vastupandamatum propaganda liik.”

Mihhail Bakunin, „Kirjad ühele prantslasele käesolevast kriisist” (1870) 534 1780–1899

Propaganda läbi tegude ehk „tegudepropaganda” võib tähendada tegude, sealhulgas terrorismi abil oma tõekspidamise väljendamist, samuti ekstremistliku terrori kasutamist poliitilise toetuse kogumiseks. Termini leiutas prantsuse marksist Paul Brousse (1844–1912) oma artikliga „Propagande par le fait” („Propaganda läbi teo”) Bulletin de la Fédéracion Jurassienne’i (Juura Föderatsiooni Bülletääni) 1877. aasta augustinumbris.

Seda bülletääni andis välja Brousse ise.

Kuid terminis kätketud mõte ei olnud uus.

Paljurännanud vene anarhist ja revolutsionäär Mihhail Bakunin (1814–1874), kes peatus Brousse’iga ühel ajal Šveitsis, oli sellist lähenemist oma kirjutistes õigustanud juba Pariisi Kommuuni ajal seitse aastat varem. (Võib koguni öelda, et Maximilien Robespierre ja Direktoraat kasutasid Prantsuse aristokraatia massilist giljotiini alla saatmist tegudepropagandana.)

See ülimalt suure mõjuga mõiste, propaganda tegudega, on ajendanud erinevaid ja erineval põhjusel sooritatud terroriakte, kaasa arvatud poliitilised mõrvad Euroopas 1880. ja 1914. aasta vahel, geriljasõda Iirimaal 1916. aasta Lihavõtteülestõusu ajal, Mao Zedongi kommunism Hiinas 1940. aastail, nii must kui liberaalne opositsioon Lõuna-Aafrikas apartheidirežiimile 1950.–1960. aastail, IRA pommiplahvatused Ulsteris 1960ndaist alates ja lõpuks, kõige hilisemad – al-Qaida sooritatud õudused 21. sajandil. Et tegemist oleks tegudepropagandaga, peab terroriakt olema sooritatud avalikult, selle teostajaid reklaamides ja ülistades, mitte aga salaja tundmatute isikute poolt, kes püüavad jäädagi anonüümseks ning tuvastamata, nagu kuritegevuse puhul üldiselt tavaks. Sellise propaganda juures on kõige hirmutavam – ja teostajatele kõige ligitõmbavam – selle originaalsus: ootamatu uhkusetunne organiseeritud kuritegevuse üle. JF

1870

Aaria rass George William Cox Idee, et siniste silmade ja blondide juustega rass on määratud maailma ühendama ning valitsema Idee aaria rassist esitas esimesena briti ajaloolane George William Cox (1827–1902) oma raamatus „The My thology of the Aryan Nations” („Aaria rahvaste mütoloogia”), mis ilmus Londonis 1870. aastal. Termin „aarialane” on tuletatud indoeuroopa algkeele sõnast, mis tähendab õilsat. Aarialasi peeti muinasjutulisel kuldajastul elanud puhtaverelise õilsa superrassi järeltulijaiks. Neile olevat saatusest määratud ühendada ja valitseda maailma. „Aarialuse” liikumine eksisteerib poliitilise spektri paremal tiival praegugi.

Rassiteooriat arendati 1930ndail edasi natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, kus sellega õigustati juutide ja idaeurooplaste represseerimist. Hitleri veendumuse kohaselt tuli aarialasteks pidada Põhja-Euroopas, sealhulgas Saksamaal esinevat sinisilmset ja blondi inimtüüpi.

Nende inimeste ülesandeks on saavutada võim mitteaarialaste üle, keda tuleb kohelda alamatena. On ajaloo iroonia, et see veendumus kammitses 1939. ja 1940. aastal Hitleri strateegiat, sundides teda tegema mitmeid rahuettepanekuid brittidele, keda Hitler pidas samuti aarialasteks. Alles pärast seda, kui Winston Churchill need ettepanekud 1940. aastal kindlalt tagasi lükkas, keskendus Hitler aarialastele Suur-Saksamaal ehk Kolmandas Reich’is.

Superrassi teooria mõjutas eurooplaste mõtteviisi mitme aastakümne jooksul 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning inspireeris paljusid enam või vähem koledaid sotsiaalseid ja poliitilisi eksperimente. Nende hulka kuulusid natside katsed „parandada” eurooplaste geneetilist pärandit „aaria” elementide kultiveerimisega Lebensborn-programmi abil (selektiivne vanemlik hoolitsus) ja väidetavate rassiliste ning vaimsete defektide väljajuurimine eugeenilisel teel. Rassiteooria loogiline järeldus oli holokaust, mis demonstreeris mis tahes rassi esindajale rassiteooria ohte ja selle moraalselt alatust. JF

R Naine lapsega Saksa maastiku taustal. Selliseid visioone kasutasid natsid ideaalse aaria perekonna näidistena.

„Aaria rassi ihalemine … [oli] orienteeritud ammu kadunud täiuslikkusele ja selles sisaldus ekslik lootus kunagine ühtsus modernses keskkonnas taastada.”

Christopher M. Hutton, „Rass ja Kolmas Reich” (2005) 1780–1899

535

1905

1906

Permanentne revolutsioon

Tantristlik seks

Lev Trotski

Pierre Arnold Bernard

Sotsialistliku revolutsiooni läbiviimine vähemarenenud ühiskonnas

Seksuaalse rahulduse suurendamine VanaIdamaade tekstide (väärtõlgenduste) abil

Kuigi väljendit „permanentne revolutsioon” kasutasid esimestena Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels oma raamatus „Püha perekond” (1844), möödus veel aastakümneid, enne kui see sai osaks sotsialistliku revolutsiooni teoreetiku Lev Trotski (1879–1940) filosoofiast. Trotski uskus, et proletaarne revolutsioon võib maailma mastaabis aset leida pidevalt. Oma ideed formuleeris Trotski 1905. aastal avaldatud esseedes, mis ilmusid hiljem raamatus „Tulemused ja väljavaated” (1906). Sealjuures ei avaldanud Trotski tunnustust Marxile ja Engelsile, kes olid välja töötanud ja tuntuks teinud mõiste, mida eelnenud aastakümnetel nii mõõdukalt oli kasutatud.

1917. aastal Venemaa revolutsiooni kiiluvees propageeris Trotski vajadust eksportida sotsialistliku revolutsiooni mudel ka välismaale, selle asemel et keskenduda revo-

Tantristlik seks on füüsiline, vaimne ja spirituaalne tegevus, mille eesmärk on suurendada seksuaalset erutust, pikendada suguühte kestust ja esile kutsuda korduvat või püsivat orgasmi. Kuigi termini koosseisus olev omadussõna peaks viitama seosele India religioonidega, on teadlased osutanud sellele, et tantristlik seks – nii nagu seda läänes propageeritakse – on tegelikult tantrismi üks väärtõlgendusi. Keskne isik nende väärtõlgenduste tekkimises oli Pierre Arnold Bernard (1875–1955), tuntud hüüdnime all Kõikvõimas Oom, kes rajas 1906. aastal organisatsiooni Tantrik Order.

Algses kontekstis tähistab termin „tantra” teatud hinduistlike ja budistlike sektide esoteerilisi religioosseid tekste, mis keskenduvad jumaliku energia eristamisele, suunamisele ning nähtavaks tegemisele mantrate lugemise ja

„… pidev revolutsioon uuenenud ja laiema maailma kontekstis.”

„... mõiste „tantristlik” [nagu tantristlik seks] … kasutamine on täiesti ebakohane.”

Lev Trotski

David Gordon White, „Jogiini suudlus” (2006)

lutsiooni tulemuste viimistlemisele üksnes Venemaa piires, nagu nägi ette Jossif Stalini kontseptsioon „sotsialismi ülesehitamisest ühes riigis”. Trotski hinnangul oli eduka revolutsiooni jätkamine mujal maailmas väga oluline, et tagada uue Venemaa püsimajäämine, sest vaenulik ja agressiivne kapitalistlik maailm võib ühel päeval ohustada ka nende ideaalse tööliste riigi stabiilsust.

Trotski soovis saata oma esindajad välismaale, et abistada revolutsioonilisi liikumisi teistes riikides. Sellise poliitika teostamine oli tema arvates Venemaa ideoloogiline kohustus. Ta uskus, et kolooniate ja poolkoloniaalsete maade töölised peavad saavutama vabaduse, et rajada oma proletaarsed diktatuurid, kuid tema hinnangul polnud nad võimelised ülestõuse eduka lõpuni viima. Trotski seisukohalt oli vaja revolutsioon viia sellisesse staadiumi, et see haaraks pidevalt laienedes endasse kogu maailma. BS

joogaharjutuste teel. Seks ei ole neis kaugeltki peamine komponent. Samas peeti tantrismi läänes sageli dekadentliku ida üheks kõlvatuse näiteks. Bernard pani USA-s aluse mitmele õppestuudiole, kus avalikkusele tutvustati joogat ning asjassepühendatuile salajasi tantristlikke riitusi, sealhulgas väidetavalt ka suguühte pikendamist. Kuigi tema tegevust saatsid skandaalid, osutus tema tõlgendus tantristlikust seksist väga mõjukaks. Seksuaalrevolutsioon 1960. aastatel ning new age’i liikumine 1970. aastatel tõid tantristliku seksi avalikkuse teravdatud tähelepanu alla.

Bernardi loodud Tantrik Orderi taasasutas 1996. aastal Nik Douglas nime all The New Tantric Order in America.

Kuigi tantristliku seksi autentsus on kahtluse all, oleks väiklane kadestada tantrismile pühendunute rõõme, mida nad oma harrastuses leiavad. Seksi ja salapäraste idamaade seos on ilmselt jätkuvalt põnev valdkond. GB

624 1900–1949

Budistlik guru Padmasambhava tantristlikus poosis Nepalist pärit maalil. P

1942

Epigeneetika Conrad Hal Waddington DNA ahela muutustega mitteseotud geneetiliste modifikatsioonide uurimine Bioloog Conrad Hal Waddington (1905–1975) populariseeris mõistet „epigeneetika” 1942. aastal, nimetades seda „bioloogiaks, mis uurib põhjuslikke vastastikmõjusid geenide ja nende tulemite vahel, mis fenotüübi [organismi juures ilmnevad omadused] ellu kutsuvad”.

Paljud tolleaegsed geneetikud uskusid, et organismi geenid ja välised tunnused on omavahel lihtsas vastastikuses seoses. Waddington väitis seevastu, et organismi fenotüübi määrab paljude geenide omavaheline vastastikmõju ja ka suhe keskkonnaga.

Epigeneetika definitsioon on ajapikku muutunud, kuid kindlalt võib väita, et moodne epigeneetika on teadus sellistest teisenenud geneetilistest tegevustest,

708 1900–1949

mis ei ole tingitud geneetilise koodi muutumisest. Ehk teisisõnu püüab epigeneetika mõista, mis muu lisaks tavapärasele DNA järjestusele võib mõjutada organismi arengut.

Geenide arenemist juhib epigenoom, mis asetseb vahetult genoomi kohal. Epigenoomid on nagu sildid meie DNA küljes, mis ütlevad geenidele, kuidas käituda ja edasi anda genoomi arenguks vajalikku informatsiooni, mis pärandatakse järgmistele põlvkondadele.

Näiteks teavad teadlased, et kui rase naine sööb kehvalt, siis kannatab arenev laps pärast sündi toitainete vaeguse all. Kas võiks aga viia selliseid ülekandeid sammu võrra kaugemale, juba rasestumiseelsesse perioodi? Kui tõenäoline on viletsa toitumise, näiteks näljahäda tagajärgede edasikandumine tulevastele põlvedele?

Epigeneetika aitab meil mõista, kuidas vanema toitumine või haigus võib tulevase lapse geene sissevälja lülitada ammu enne rasestumist. Meie geneetilisi tahvleid ei pühita enam iga järgmise põlvkonnaga uuesti puhtaks. Enam ei saa öelda: „Sa oled see, mida sööd.” BS

Arvutigraafika väikesest tuuma ribonukleoproteiinist U1, mis vaigistab geene ja katkestab DNA koodi. R

1942

„Sisyphose müüt” Albert Camus Arusaam, et universumist mõtte otsimine on absurdne Kreeka mütoloogias mõistsid jumalad Korinthose kuninga Sisyphose kasutut ja ränka tööd tegema. Ta pidi igavesti lükkama järsust mäenõlvast üles suurt kivirahnu, et lasta sel tipu lähedal uuesti alla veereda, mistõttu ta kunagi oma ülesandega valmis ei saa. Selline lõputu ühetaoline rassimine, mis kulmineerub ebaõnnestumisega, iseloomustab kokkuvõtlikult iga inimese elu, nagu leiab Prantsuse filosoof ja kirjanik Albert Camus (1913–1960).

Universum, milles me elame, ei paku mingit võimalust elada tähendusrikast või mõtestatud elu, ent seda mõistes me võime mingil määral elule ise mõtte anda.

Camus avaldas essee „Sisyphose müüt” 1942. aastal.

Selles kirjeldas ta, kuidas inimkond võiks kõige paremini

toime tulla absurdiga, mis võrsub inimese püüdlustest leida mingisugust mõtet selles mõttetus universumis – kogu elu sisu on ainult lõputu raske töö, millele järgneb vältimatult surm. Sellisel elul ei ole Camus’ sõnul mitte mingisugust eesmärki ega mõtet, kui just inimene ei otsusta irratsionaalse uskupöördumise kasuks ega võta omaks mingeid religioosseid uskumusi. Kui inimene seda ei tee, võiks järeldada, et ainuke mõistlik lahendus oleks enesetapp. „Sisyphose müüdis” väidab Camus, et mõtet saab luua üksnes eluraskuste ja absurdi tunnistamisega sellisena, nagu see on. Jah, me kõik sureme, seega võib inimene üksnes oma mõtetes ja käitumises vaba olles, unistusi ellu viies ja passiivse saatusele alistumise vastu võideldes kogeda mingilgi määral tõelist õnne. Õigustatult või mitte, kuid Camus’ Sisyphose müüt liigitatakse sageli eksistentsialistliku filosoofia mõtiskluste hulka olemise olemusest või ontoloogiast. Igaühele, kes püüab sügavalt mõttetus maailmas mõtet leida, soovitab Camus seda mõttetust trotsida, et sellele alusele ise mõtet üles ehitada. MT

R Igaveseks suurt kivi ülesmäge lükkama määratud Sisyphos sümboliseerib inimese kasutuid püüdlusi elumõtet leida.

1900–1949

709

1942

1942

Manhattani projekt

Autode ühiskasutus

Franklin D. Roosevelt

Ameerika Ühendriigid

Teaduslik uurimisprogramm aatomipommi väljatöötamiseks

Autode jagamise tava, enamasti igapäevaseks tööle- ja kojusõiduks

Koodnimetuse all „Manhattani projekt” tuntakse Ameerika Ühendriikide uurimisprogrammi, mille käigus loodi esimesed tuumarelvad. Programm viidi ellu aastatel 1942–1945 ning päädis esimese tuumalõhkeseadeldise katsetamisega 16. juulil 1945 New Mexico osariigis Alamogordo lähistel.

1939. aasta suvel, enne II maailmasõja puhkemist sai president Franklin D. Roosevelt (1882–1945) füüsikutelt Albert Einsteinilt, Leó Szilárdilt ja Eugene Wignerilt kirja, milles teda hoiatati võimaluse eest, et Saksamaa töötab välja aatomipommi. Aasta jooksul teostati Ameerika Ühendriikides uurimistööd sellise relva võimalikkuse

Autode jagamise idee tekkis Ameerika Ühendriikides 1942. aastal. Bensiini oli II maailmasõja tõttu kasinalt ning USA valitsus viis läbi kampaania, et innustada inimesi üldise kokkuhoiukava raames liituma autode ühiskasutuse klubidega. Pärast sõda jäi see komme soiku, sest bensiinihind langes, kuid uuesti hakati autosid ühiselt kasutama 1970. aastate kütusedefitsiidi ajal. Pärast 1973. aasta naftakriisi viis president Nixoni administratsioon ellu mitmeid meetmeid autode ühiskasutuse klubide toetamiseks. Sama jätkas president Carter, kes esitas eelnõu vastavat tegevust koordineeriva riikliku büroo asutamiseks.

„Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.”

„Autode ühiskasutust nimetatakse sageli „nähtamatuks” [transpordi]liigiks …”

J. R. Oppenheimer esimest tuumakatsetust nähes

Paul Minett, Trip Convergence Ltd.

kohta. Projekt kasvas ajapikku suuremaks ja 1942. aastal allkirjastas president Roosevelt korralduse ehitada tuumarelv. Uurimisrühm, kes määrati kindral Leslie Grovesi (1896–1970) vastutusalasse, projekteeris ja ehitas füüsik J. Robert Oppenheimeri (1904–1967) juhtimisel selle seadeldise valmis.

Manhattani projekti õnnestumine muutis inimkonna ajalugu pöördumatult ja juhatas sisse aatomiajastu. 6. augustil 1945 heitis USA Hiroshima linnale Jaapanis esimese aatomipommi ning kolm päeva hiljem Nagasakile teise.

Nelja aasta pärast valmis tuumarelv ka Nõukogude Liidul ning sellele järgnenud külm sõda vältas aastakümneid.

Selle aja jooksul ehitasid veel mitu riiki mandritevahelise ulatusega tuumarelva, mis ähvardas külvata hävingut üheainsa nupulevajutusega. Ehkki külm sõda on lõppenud, ei ole tuumaoht inimkonna jaoks kadunud. MT

Idee on levinud rohkem kui neljakümnesse riiki ja selle kasutegur on selge: väiksemad transpordikulud, loobumine teise auto ostmisest, üldine väiksem kütusetarbimine ja vähem liiklusummikuid. Mõnes riigis on ühiskasutuses autode jaoks isegi kindlad sõidurajad ja asutuste juures vastavad parkimiskohad.

2010. aasta seisuga oli maailmas üle miljardi auto ning 2012. aastal ületas maailma aastane autotoodang esmakordselt 60 miljoni piiri. Kasvutrend on järjepidev ega näita vaibumise märke. Ehkki autode ühiskasutusel on omad miinused, näiteks juhi vastutus, kui sõitjad peaksid õnnetuses viga saama, on see ikkagi üks praktilisemaid ja otsesemaid võimalusi vähendada meie sõltuvust fossiilsetest kütustest, hoides samal ajal ülekoormatud linnades õhu puhtamana. BS

710 1900–1949

Weimer Purselli plakat aastast 1942 kutsub ameeriklasi üles liituma autode ühiskasutusega, et võita Hitlerit. P

1943

Vanaisa paradoks René Barjavel Ajas rändamisega seotud hüpoteetiline probleem, kas ajarändur võib teha minevikus teo, mis välistab sellesama teo võimalikkuse tulevikus

R Hollywoodi film „Tagasi tulevikku II” (1989) on üks selliseid teoseid, milles käsitletakse tulevikust saabuva ajaränduri võimalusi muuta ajajoont ja olevikku – ning seega ka tulevikku.

„Meie versioon ajas rändamisest tsenseerib kõik paradoksaalsed situatsioonid.

Vanaisa on liiga keeruline maha lüüa.”

Seth Lloyd, mehaanilise inseneriteaduse professor 712 1900–1949

Üks ajas rändamisega seotud suuri teoreetilisi probleeme on nn vanaisa paradoks, mida uuris esmakordselt René Barjavel (1911–1985) raamatus „Le Voyageur Imprudent” (1943). Paradoks kõlab nõnda: sa lähed ajas tagasi ja tapad oma vanaisa, enne kui ta on lapsi saanud, seega pole sinu enda sündimine enam võimalik.

Keerdküsimus seisneb selles, et kuidas sa saaksid ise edasi eksisteerida, kui sa tapad inimese, kellest sõltub sinu olemasolu? Kuidas keegi, kelle vanavanemad pole tema ema või isa ilmale toonud, sai üldse sündida?

Vanaisa paradoksi on kasutatud minevikku rändamise võimalikkuse vastase argumendina. Lahendusena on pakutud, et eksisteerib kaks paralleelset ajajoont, milles kumbki reaalsus on võimalik. Süngem lahendus on Hugginsi nihke teooria, mis näeb ette, et ajas tagasi rändav inimene nihkub ühtlasi ruumis teatud määral mujale, näiteks kolm aastat ajas tagasi rännates satutakse kolme valgusaasta kaugusele, mis omakorda lähtub Albert Einsteini relatiivsusteooriast ja tähendab, et kellelgi ei õnnestu surkida iseenda ajajoont. Või kui need teooriad ei meeldi, siis on küllaga muid: paralleelse universumi teooria, mitteeksisteerimise teooria, temporaalse modifikatsiooni eituse teooria jne.

Vahest parimal viisil on paradoksi neutraliseerinud Massachusettsi Tehnikainstituudi mehaanilise inseneriteaduse professor Seth Lloyd. Tema eksperimendid footonitega ja kvantmehaanika nn järelselektsiooni printsiip (kosmiline jõud, mis selekteerib paradoksaalsed situatsioonid ja kindlustab nende mitteesinemise) lubab oletada, et kui keegi rändabki ajas tagasi, siis tänu tõenäosusseadustele oleksid tema võimalused vanavanemat vagaseks teha nullilähedased. BS

1943

1944

Inimvajaduste hierarhia

Mänguteooria

Abraham Maslow

J. von Neumann ja O. Morgenstern

Heaolupüramiid, mille eesmärk on muuta inimese elu täiuslikumaks

Rakendusmatemaatika teooria, mida kasutatakse konkurentsiolukordade hindamiseks

Abraham Maslow (1908–1970) oli Ameerika psühholoog, kes vaidlustas psühhiaatrite seisukoha, et inimesed on lihtsalt „sümptomite kotikesed”. 1943. aastal kirjutas ta oma vaadetel põhineva artikli „Inimese motivatsiooniteooria”, mis avaldati ajakirjas Psychological Review. Ta rõhutas selles inimese vajadust eneseteostuse järele armastuse ja kuuluvustunde kaudu. Ta püüdis välja tuua inimeseks olemise positiivseid aspekte ning uskus, et „sandistunud, kängunud, ebaküpsete ja ebatervete isendite uurimine saab anda tulemuseks ainult sandistunud psühholoogia”. Oli aeg inimesse taas jaatavalt suhtuda.

Maslow’ mudelisse kuulus ka inimvajaduste hierarhia, nagu ta seda nimetas. Hierarhia esimesel astmel on kõige elementaarsemad bioloogilised ja füsioloogilised vajadused õhu, toidu, peavarju, seksuaalse rahulduse ja une järele. Järgmiseks tuli turvatunde vajadus, mille annavad kord ja seaduslikkus, samuti kaitse loodusjõudude eest. Siis on vajadus kuhugi kuuluda, näiteks perekonda, rühma või suhetesse, seejärel eneseväärikus, mis seisneb tunnetuse, sõltumatuse, prestiiži ja staatuse taotlemises ning viimaseks eneseteostus oma potentsiaali realiseerimise, isikliku arengu ja kogemuste omandamise kaudu.

Maslow’ kuulus püramiidikujuline hierarhiline skeem, milles põhivajadused moodustavad alumise kihi ja eneseteostus tipu, oli midagi enamat kui lihtsalt asjade sildistamine, see oli põhjalik teejuht täiuslikuma ja tasakaalustatuma elu poole. Muu hulgas oli oluline hoida õiget pH-taset, olla aktiivne, sõlmida sõprussidemeid ja leida endale lähedane inimene. Maslow võttis organismi homöostaasi – evolutsiooniliselt välja kujunenud võime tunda näiteks nälga, kui kehas napib toitaineid – ja rakendas seda elule tervikuna, püüdes sel moel edendada nii kehalist kui vaimset tervist … ja võtta psühhiaatritelt töö. BS

Mänguteooria on rakendusmatemaatika haru ja uurib situatsioone – n-ö mänge –, milles konkureerivad osapooled peavad langetama otsuseid, teades, et mängu tulemus sõltub ka teiste osapoolte valikutest. Sellised mängud eeldavad, et sa ei mõtle üksnes, mis on sinule parim, vaid püüad ära arvata ka teiste mängijate tõenäolisi strateegiaid. Mänguteooria uurib seesuguseid interaktsioone, et kindlaks teha, milline valik oleks igale mängijale parim.

1944. aastal avaldasid matemaatik John von Neumann (1903–1957) ja majandusteadlane Oskar Morgenstern (1902–1977) raamatu „Mängude ja majandusliku käitumise teooria”, milles esitasid moodsa mänguteooria põhijooned. Von Neumann ja Morgenstern keskendusid peamiselt nn nullsummamängudele: olukordadele, kus üks mängija saab võita ja teine kaotada, ent

„Mänguteooria mõistes … on universum niimoodi üles ehitatud, et mängusituatsioone esineks võimalikult palju.”

George B. Leonard, kirjanik ja pedagoog kui mõlemad tulemused kokku liita, siis summa ei ole netopositiivne. Hilisemad teadlased, eeskätt John Nash (snd 1928), on teooriat edasi arendanud ja lisanud stsenaariume, milles mitu mängijat konkureerivad ühiste eesmärkide nimel ning mõned mängijad teavad rohkem või vähem kui teised, aga ka situatsioone, milles mäng leiab aset staadiumide või etappide kaupa.

Ehkki nimetus „mänguteooria” viitab justkui millelegi triviaalsele või meelelahutuslikule, rakendatakse seda väga erinevates valdkondades, sisuliselt igasugustes konkurentsisituatsioonides, näiteks õigusalal, majanduses, poliitikas ja isegi sõjanduses. Mänguteooria on abstraktne ja kujutab inimese käitumist sageli lihtsustaval moel, ent võimaldab sellegipoolest isegi lihtsal kujul inimtegevust võrdlemisi täpselt analüüsida. MT 1900–1949

713

Antropoloogidele teadaolevalt olid ürginimeste meeled põhiliselt hõivatud küttimise, koriluse ja eluspüsimisega. Kuid 30 000 aastat tagasi levisid antropoloogilises mõistes ootamatult ettevõtlikkus ja loovus.

Meie esivanemad hakkasid meisterdama tööriistu ja katma koopaseinu maalingutega, samuti hakati surnuid matma, mitte ei jäetud neid enam lageda taeva alla lagunema. Sellise arenguga pandi alus teadusele, kunstile ja religioonile.

Meie eellaste Homo erectus’e ja neandertallase ajumaht oli sama suur kui tänapäeva inimesel ning neil oli samasugune võime keelt kasutada, nii et mis siis

ikkagi viis nende tähelepanu toiduhankimiselt osaliselt kõrvale ja ajendas neid loovalt mõtlema?

Briti arheoloog Steven Mithen vastab, et geneetilise juhuse tõttu häälestusid ürginimeste primitiivsed ajud ümber, omandades võime erisugustes asjades sarnasusi näha, lateraalselt mõelda ja ühel elualal omandatud kogemusi teisal rakendada. Seda uut võimet nimetas ta kognitiivseks fluiidsuseks, märkides seejuures, et ehkki see põhjustas suure hüppe barbaarsusest tsivilisatsiooni, võimaldas see inimestel ka punuda teooriaid, millel ei ole ratsionaalset alust – nagu näiteks parapsühholoogia.

Mitheni seletusel, mis ilmus esimest korda 1996. aastal raamatus „Vaimu eelajalugu: kunsti, religiooni ja teaduse algete otsingud”, on omad puudused: autor ei tee näiteks katsetki tuvastada selle suure muutuse põhjusi.

Sellegipoolest seletab teooria usutavalt nõndanimetatud puuduvat lüli – evolutsioonilist silda, mille inimkond mingil eelajaloolisel hetkel ületas ja mis lahutas nad loomadest, eeskätt inimahvidest, kellega nad välimuse ja käitumise poolest kõige rohkem sarnanesid. GL

914 1950 – tänapäev

Antropoloogiline pilt inimese evolutsiooni eri staadiumidest. R

1996

Kognitiivne fluiidsus Steven Mithen Inimkonna hüpet barbaarsusest tsivilisatsiooni seletav teooria

1996

Kloonimine Roslini instituut, Edinburgh Looma esmakordne edukas kloonimine täiskasvanud rakust, mitte embrüost 1996. aastal istutasid Inglise embrüoloog Ian Wilmut (snd 1944), Šoti bioloog Keith Campbell (snd 1954) ja Šotimaal Edinburghi lähedal asuva Roslini instituudi teadlased dorseti tõugu lamba udararaku Šoti mustapealise lamba munarakku, mida stimuleeriti elektrilöökidega, et käivitada rakkude jagunemine. Kui rakk hakkas jagunema, siirati see kolmanda lamba emakasse. Munarakust oli selle enda tuum eemaldatud ning pärast seitsmepäevast toitmist ja kasvatamist oli see valmis alustama sisseviidud täiskasvanud raku ümberprogrammeerimist, et arendada sellest välja embrüo.

Kui maailma esimene kloonitud imetaja Dolly 148 päeva pärast sündis, oli ta esimese, dorseti tõugu lamba täpne geneetiline koopia. Asjaolu, et enne edu saavutamist kulus teadlastel viljastamiseks üle 270 katse, milles kasutati 29 embrüot, mis siirati 13 surrogaatemasse, ei paistnud enam üldsegi tähtis.

Dolly oli osa Roslini instituudis läbi viidud katsetest, mille eesmärk oli edendada koduloomade piimast ravimite valmistamise alaseid uuringuid. Dolly elas luksuslikku elu Roslini instituudis ja tõi ilmale kuus talle. Kui maailma kuulsaimal lambal arenes kopsukasvaja, pandi ta kuue ja poole aasta vanuselt 2003. aasta 14. veebruaril magama.

Dolly oli avanud ukse geenitehnoloogia uude maailma, kõigi sealsete eetiliste miiniväljade keskele. 2008. aastal jälgis embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega tegeleva biotehnoloogiafirma Stemagen juht Samuel Wood esimese täiskasvanud inimesena omaenda klooni küpsemist embrüoks. Tema naharakkudest oli võetud DNA-d ja sisestatud inimese munarakku, misjärel arenes hulkrakne embrüo. Dolly oli kõigest sissejuhatus teadusajaloo olulisse peatükki. BS

R Lammas Dolly (esiplaanil) ei erinenud loomulikul teel sündinud lammastest karvavõrdki.

1950 – tänapäev

915