Soovide täitmine teeb imet
Kui mõni taim ei taha kuidagi edeneda, kuigi muld on viljakas ja püsivalt parasniiske, on tõenäoliselt süüdi antud liigile ebasobiv mulla happesus või on mõnda toiteelementi mullas liiga palju ja see blokeerib ühe või mitme elemendi omastamist.
Käesolev vihik käsitlebki mulla happesusega ja taimedele vajalike elementidega seonduvat hobiaedniku vaates. Luubi all on sobimatust mullast põhjustatud rohelise klorofülli nappuse ehk kloroosi tekkimine ja leevendamine.
Aiapidaja on õnnelik, kui taimed näevad kenad välja ning neid ei kimbuta haigused ega kahjurid. Ämbritäite kaupa õunte, ploomide, marjade, tomatite ja kurkide saamine ei pruugi olla seatud esmatähtsaks, aga oma pere varustamine kvaliteetsete aiaviljadega tuleb igaühele kasuks. Tootmispõldudel, kust igal aastal soovitakse saada tonnide kaupa saaki hektarilt, käivituvad hoopis teised protsessid ja võetakse kasutusele meetmed, mida koduaias pole tarvis rakendada.
Taimed on uskumatult kohanemisvõimelised. Pole harvad niisugused aiataimed, kelle iseloomustuses väidetakse, et antud taim on nõus kasvama mullas, mille happesus ehk pH on 5–7 või isegi 5–8.
Seega sisuliselt igasuguses aiamullas. Nii see tõesti on! Kuid paljudel neist võib olla varjatult mingi selge eelistus, kus kasvades näevad nad hoopis kaunimad ja viljakamad välja kui teistsuguses mullas paiknedes.
Võtame näiteks valge männi. Kui sulle antakse võrrelda mõne tema sordi kahte istikut, kellest üks on kasvanud tavalises aiamullas ja teine turbapeenras (pH 4–5), siis olen kindel, et sa arvad tegemist olevat kaht erinevat sorti taimega. Sedavõrd kaharam, pikaokkalisem ja värvikam on taim, kes on kasvanud happelises mullas. Too teinegi on ju krapsakalt elus ja üsna kenakene, aga tingimusel, et sa esimest näinud pole. Vihikus esitatud tabel aitab orienteeruda taimede pH-eelistustes.
Oma aia mulla happesuse teadmine on vajalik. Vähemalt kord tasub see lasta laboris määrata. See annab täpse toetuspunkti, millest taimede valikul lähtuda, ja vajaduse korral saab mulda kohendada neile sobivamaks. See pakub katsetamislusti ja mõnusat rahuldust, kui toob kaasa silmanähtavaid tulemusi. Vihikust leiad juhised mulla pH tüürimiseks.
Mõnikord pole otsustav sekkumine mulla hingeellu võimalik või see ei anna soovitud tulemusi. Kui tsipakene vales mullas kasvav taim kannatab seeläbi vaid 1–2 toiteelemendi mõningase vaeguse all, siis võib kiireks esmaabiks olla vastava(te) aine(te) täiendav manustamine. Käesolev vihik püüab aidata nappivaid elemente ära tunda ning neid õigel moel lisaks anda.
Jüri Annist, keemikuharidusega hobiaednik
Valge mänd on turbapeenra happelises mullas kasvades hulga kaharam ja värvikam. Hapumaiad on ka rodod ja sõnajalad.
Muld ja selle muutumine
Mulla tekkimiseks peavad kivimid ja mineraalid murenema ning segunema orgaaniliste osiste laguproduktidega. Erandiks on turvasmuld, mis koosneb valdavalt erineva lagunemisastmega orgaanilisest materjalist. Muld sisaldab ka vett ja õhku.
Pakutakse, et ideaalse mulla mahust peaks 45% olema mineraalne osis, 5% orgaaniline materjal (huumus), 25% vesi ja 25% õhk.
Ei ole jõutud täiesti ühesele arusaamisele, mitut elementi läheb taimede kasvuks tarvis. Sagedamini nimetatakse 17 elementi ja siinkohal lepin minagi selle arvuga.
Elementide sisaldus taimedes on hoomamatult erinev. Näiteks maisi kuivainest on leitud 44% süsinikku, aga vaid 0,0001% molübdeeni.
Taimed saavad õhust süsinikku ja hapnikku, veest vesinikku ja hapnikku. Seega peab juurestik tegelema 14 toiteelemendi leidmisega mullast ja nende suunamisega taime. See on ütlemata keeruline ülesanne. Muld peab juurtele appi tulema.
Eelkõige peavad kõik 14 toiteelementi olema vees lahustunud ja juurtele omastatavas vormis. Paraku on nii, et mitmed neist seda pole, kui happesuse tase mullas olevas vees pole neile mokka mööda.
MIKS MULD HAPESTUB?
Looduses on nii sätitud, et ajapikku muld hapestub. Siit tuleneb vajadus aiamulla happesust aeg-ajalt testida.
Hapestumiseks on mitmeid põhjuseid.
Vihmavesi on nõrgalt happeline. Atmosfääris olev süsihappegaas ühineb veega, andes süsihappe. Tegu on nõrga happega, aga kuna vihma sajab üksjagu, siis oleks tema mõju ju tuntav. Vihmade hapestavat toimet vähendab kevadine lume ja jää sulamise vesi, mis on külm ja seetõttu vähesel määral aluseline. Teisalt päädib inimtegevuse kaudu valla pääsenud õhureostus
happevihmadega, mis mõjutavad mulla reaktsiooni tugevasti.
Mulla orgaaniliste osiste lagunemisel vabaneb mulda mitmesuguseid orgaanilisi happeid: sidrun-, õun-, karboksüül-, huumushape jt. Nõrgad küll, aga ikkagi happed!
Taimedelt pudenenud lehed ja okkad hapestavad lagunedes mulda. Okaste mõju on suurem, aga kokkuvõttes siiski väga väike. Näiteks on leiti, et männimetsas langes mulla pH 30 aastaga vaid napisti 0,1 ühikut.
Kivimite murenemine võib kaasa tuua happelise tulemi. Näiteks graniit sisaldab kvartsi, mis leostudes annab ränihappe. Püriidi oksüdeerumisel satub mulda väävelhapet, mida peetakse tugevaks happeks. Vastukaaluks on loomulikult ka kivimeid, mille lagunemise tulem on aluseline (paekivi).
Juureeritiste reaktsioon oleneb sellest, milliseid ühendeid taim parasjagu mullast omastab. Kaltsiumi ja ammooniumlämmastiku manustamise korral on juureeritis happeline, nitraatlämmastiku tarbimisel aluseline.
Vihmad võivad mullast välja uhtuda aluselisi katioone kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja naatriumi. Kuna Eestis on sademeid üsna rohkesti, siis hapestuvad ka meie mullad sel põhjusel.
Aluseliste komponentide kontsentratsioon mullas langeb suuresti ka intensiivse taimekasvatuse tagajärjel. Korraliku saagi tarvis kulub neid omajagu. Siit tuleneb sage üleskutse mulla lupjamisele. Hobiaedniku iluaias, eriti PõhjaEestis, vaevalt seda tarvis läheb.
Mitmetest väetistest jääb pärast nende ärakasutamist mulda happeline jääk.
Juurte tööd ahistavad (seega pärsivad taime edenemist ja kutsuvad esile kloroosinähte) mitmesugused parasiidid, juurehaigused, kaevetööd, keemiliste umbrohutõrjevahendite kasutamine ja agressiivsed naabertaimed.
HAPPESUSE EHK PH MÕISTE
Kuna antud kirjutises on sagedasti juttu happesusest, siis siinkohal põgusalt selle mõiste olemusest. Kokkuleppelisele tähistusele pH pani aluse prantsuskeelne termin pouvoir hydrogèn, tõlgituna „vesiniku võimsus”, sest pH määratleti negatiivse logaritmina vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses.
Tasub tähele panna, et pH-st rääkides käib jutt kogu aeg lahustest ehk vedelikest. Mõiste kaotab mõtte, kui asi puudutab tahkeid aineid. Seepärast määrataksegi mulla pH sellest saadud tõmmisest.
Tõmmise saamiseks lisatakse mullale kas deioniseeritud vett (pHH2O) või kaaliumkloriidi (KCl) lahust (pHKCl). Viimasel juhul on tulemus stabiilsem, sest temperatuur, sademed jms ei mõjuta leitud happesust sedavõrd kui veega määratuna.
Olenevalt mullast on pHKCl näit 0,4–1,3 ühiku võrra happelisem. Seega võib sama proovi pHH2O olla näiteks 7, aga pHKCl = 6,3. Kui kasutatakse tähistust pH ilma lisatud täpsustuseta, siis kokkuleppeliselt on tegu vesileotisest saadud tulemusega.
Kodus mulla pH-d määrata on võimalik, aga tulemus ei pruugi olla tõene.
Värvi muutvaid indikaatorpabereid või -lahuseid on lihtne kasutada, aga paraku on värvimuutus aiamulla puhul nõutavaimas vahemikus pH 6,0–7,5 raskesti hoomatav. Nappi värvimuutust maskeerib lisaks mullatõmmise enda värvus.
Mulla pH-testrid, mis mõõtevardaid pidi mulda torgatakse ja mõne sekundi pärast ekraanil tulemuse kuvavad, on tujukad. Mitmete asjaolude positiivse kokkulangemise korral võib tulemus olla igati täpne, kuid meeter kaugemal võib tester väljastada täiesti mõttetu näidu.
1 Taimedelt pudenenud lehed ja okkad hapestavad lagunedes vähesel määral mulda. 2 Indikaatorlahuse värvimuutusest on aiamullale olulises vahemikus pH 6,0–7,5 raske aru saada. 3 Mõõtevarrastega tester mulla pH määramiseks. 4,5 Miniatuurne pH-meeter. Üheks mõõteelemendiks on keraja otsaga elektrood.
Moodsa aja miniatuursed pH-meetrid on paljulubavad. Eriti sellised, millel üheks mõõteelemendiks on keraja otsaga klaasist elektrood ja kaasas kemikaalide pakikesed, et mõõteriista kalibreerimiseks tarvilikke standardlahuseid teha. Mõõtes vaheldumisi mullatõmmist ja sellega lähedase pH-ga standardlahust, peaks saama üsna täpse tulemuse. Internetipoest tellituna on selline mõõteriist üllatavalt taskukohane.
HEA TEADA
< 5,5 tugevalt happeline
5,6–6,5 nõrgalt happeline
6,6–7,2 neutraalne
> 7,2 leeliseline ehk aluseline
Happesus mõjutab toitainete omastatavust
Igal taimel on mulla happesuse osas omad tahtmised. Loomuldasa happelised on troopiliste alade mullad. Kogu maailmas toodetud tee, lateks ja palmiõli ning 90% kohvist on pärit happelistelt muldadelt.
Meie kliimavööndis on kuldse keskteena leitud, et aiamulla pH võiks olla 6–7, teiste arvates mineraalsetel muldadel 5,5–6,5, kolmandad peavad parimaks 5,2–6,2, orgaaniliste osiste rohketel muldadel 5,4–6,0.
Paljudele okaspuudele meeldib muld happesusega pH = 5,5. Mangaaninappusest põhjustatud kloroos liiga kõrge pH-näiduga mullas kasvava vahtra lehtedel.
Okaspuude istutusalal loetakse parimaks näiduks pH = 5,5, heitlehiste puhul pH = 6,5.
Minu arvates võiks aiamulla happesus olla kuldse keskmisena pH = 6,0 või õige tibake sinna-tänna.
Aga mis juhtub siis, kui mulla pH ei ole nimetatud vahemikus?
Toiteelemendid reageerivad soovituslikust happesusest kõrvale kaldumisele erineval moel.
Üsna lepliku loomuga on lämmastik (N), kaalium (K) ja väävel (S). Eks nendegi omastatavuses on nihkeid, aga need ei põhjusta otsekohe ränki tagajärgi.
Teised elemendid on taimedele kättesaadavad kitsamates pH-vahemikes.
On leitud, et kui mulla happesus langeb alla pH = 5,0, siis väheneb toitainete sisenemine taime ja glükoosi moodustub lehtedes kolmandiku või rohkemagi võrra vähem.
Tabel. Mulla pH mõju toiteelementide kättesaadavusele.
Roheline: parim kättesaadavus; kollane: keskmine kättesaadavus; punane: oluliselt piiratud kättesaadavus
Sinine: paljude taimede tarvis parima happesusega muld. (Allikas: Wikipedia)
Põhitabel: Plaster, E. J. Soil Science and Management. Third Edition. Delmar Publishers, New York, 1996
Täiendused (W): Wikipedia
Lämmastik (N)
Fosfor (P)
Kaalium (K) w w w
Kaltsium & magneesium (Ca & Mg)
Väävel (S)
Boor (B)
Vask & tsink (Cu & Zn) w w w
Molübdeen (Mo)
Raud & mangaan (Fe & Mn) w w
Alumiinium (Al)
See on vaid üks võimalik seoste jada. Pisut erineva sisuga tabeleid võib eri autorite sulest leida sadu.
