LIDIA BRANKOVIC v
KIRJASTUS
ELUST ENESEST
MINU VANAVANEMATELE
MILOMRIKALE, PETARILE, DOBRINALE JA DRAGOSLAVILE
NING KÕIGILE MEIE
ESIVANEMATELE, KELLE VARJE ME ENDAS KANNAME.
VARJUDE TSIRKUS LIDIA
BRANKOVICv
LauritõlkinudJuursoo
KIRJASTUS ELUST ENESEST
TALLINN, 2025
Sügaval meie sees on üks salapaik, kuhu keegi teine ei näe. See on nii hästi peidetud, et ka me ise võime selle unustada.
Selles varjulises paigas meeldib varjudel mängida.
Nagu enamik meist, ei olnud ka Lika oma varju peale eriti mõelnud.
Mõnikord oli see pikk, mõnikord lühike … kuid mitte kunagi midagi enamat kui lihtsalt vari.
Kuni ühel päeval hakkas see veidralt käituma. Alguses oli seda vaevu märgata: pisike käelehvitus või kummaline väike noogutus, mida Lika silmanurgast nägi.
Lika ema oli õpetanud, et kui keegi halvasti käitub, on parem temast mitte välja teha. Nii Lika tegigi.
Meis kõigis on salajane kohake, mis on täiesti varjatud ja ainult meie oma. Selles varjulises kohas meeldib varjudel mängida.
Lika polnud iialgi oma varjule eriti mõelnud päevani, kui see hakk as kummaliselt käituma. Kui Lika lehvitab käega, tõstab Vari hoopis jala. Kui Lika istub, tõuseb Vari püsti.
Lika püüab end peita, aga mida väiksemaks ta end teeb, seda suuremaks Vari muutub. Kui Lika satub müstilisse ja veidi hirmutavasse varjutsirkusesse, peab ta õppima oma Varju kuulama, et leida tee tagasi.
Tunnustatud raamatu „Suur tunnete hotell“ autori sulest südamlik ja innustav lugu sellest, kuidas hakkama saada selle osaga iseendast, mida me vahel varjata püüame.
