Lõbus vaatelava
saksa keelest tõlkinud kärri sõelsepp
eksa 2025
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
G. Lustiger Schawplatz/ Da allerley Personen/ Aempter/ Stände/ Künste/ Händel/ Gewerbe vnd Handwercke/ Wie auch derselben Anfänger/ Erfinder vnd Vermehrer bey einander sind: Aus Bramero, Garzonio, Laurembergio, Camerario, Herbergero vnd andern bewereten Scribenten kurtz zusammen gezogen vnd nach dem ABC. in eine richtige Ordnung gebracht. Durch Timotheum Polum, P.L. 1639. Gedruckt zu Jena bey Ernst Steinmann/ In verlegung Martini Janovii Buchhändler in Lübeck. Lübeck: Martin Janow, 1639.
Tõlke toimetanud Urmas Oolup
Eessõna ning saatesõna toimetanud Aigi Heero
Kujundanud Külli Tammes
Teoses on kasutatud 16. sajandi raamatuillustraator Jost Ammani gravüüre teosest „Eygentliche Beschreibung Aller Stände auff Erden/ Hoher vnd Nidriger, Geistlicher vnd Weltlicher, Aller Künsten, Handwercken vnd Händeln, [et] c. vom grösten biß zum kleinesten, Auch von jarem Ursprung, Erfindung vnd gebreuchen“ H. Sachs, Franckfurt am Mayn: Feyerabents, 1568. (SLUB Dresden, Public Domain Mark 1.0).
Eeslehtedel on kasutatud maailmakaarti „Orbis terrarum typus de integro multis in locis emendatus“, mille loojateks on kartograaf C. J. Visscher ja graveerija P. Goos. United States Library of Congress’s Geography & Map Division, digitaalne ID g3200.ct007027.
Linnade kaardid pärinevad teosest „Beschreibung vnd Contrafactur der vornembster Stät der Welt“ (1. köide), mille autoriteks G. Braun ja F. Hogenberg, Köln 1582. Halle kaart pärineb Hesseni arhiivist (HStAD, R 4, 33093).
Autori allkiri eessõna juures pärineb Georg Preussi reisialbumist. (Vilniuse Martynas Mažvydase rahvusraamatukogu F103-874).
© Tõlge eesti keelde, eessõna ja saatesõna Kärri Sõelsepp, 2025
© Luuletuste tõlked Wimberg
ISBN 978-9916-768-11-2
EKSA 2025 www.eksa.ee
Trükikoda Pakett
Eessõna
Timotheus Polus kirjutas 1639. aastal ilmunud teose, mille tõlget loete, töötades Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessorina. Tegemist on esimese siinkandis koostatud leksikoniga, milles on kirjeldatud ühiskonna eri gruppe, ameteid ja paljut muud, ning mis võimaldab meil heita pilku aega, mis on meist jäänud väga kaugele.
Leksikonis avanev maailm on täis viiteid Piiblile, antiikautorite teostele, lisaks kapaga ebausku, traditsioone ja ka isiklikke kogemusi; tegemist on kompilatsiooniga teadmisest, mis toonasel hetkel maailmas olemas oli. Esitatav info on autori jaoks võrdselt tõene – ta kirjeldab samavõrd võimalikena nii kohalike eestlaste jalanõusid kui ka näiteks eeposte tegelaste tegusid ja kõike, mis seisab Piiblis ja mida on rääkinud Plinius, kuid on ka seda, milles autor kahtleb – näiteks
nõiaprotsesside efektiivsus ja libahuntide olemasolu. Teos on infotihe ja täis viiteid paljudele teistele tekstidele, märkustes on võimalusel üht-teist selgitatud. Polus on kirjutades kasutanud peamiselt ladina keelseid nimesid, lugemise hõlbustamiseks on tõlkes nimed suuremalt jaolt asendatud tänapäeval levinud vastetega.
Polus pole oma tekstile lisanud eessõna ega selgitanud raamatu kirjutamise eesmärki, kuid võrreldes teiste tolle aja baroksete entsüklopeediatega, näiteks Poluse teose üheks allikaks olnud Tommaso Garzoni 1585. aastal ilmunud leksikoniga, on tema oma lühem, kompaktsem ja lihtsam. Nii et arvestades tema tööd gümnaasiumi professorina, võis tal ollagi plaanis kirjutada teos, mis sobiks õpilastele koolis kasutamiseks. Nüüd on meilgi võimalik heita pilk 17. sajandisse.
Sisukord
Koolmeistrid 259
Korvipunujad ja sõelasepad 167
Kristlaste tagakiusajad 300
Kujurid, nikerdajad 57
Kujuvoolijad ja -valajad 60
Kullassepad, kullavormijad, kullaketrajad ja teised kullatöötlejad .......................... 122
Kupeldajad ja sobitajad 175
Kõnemehed ................................... 237
Kõrged koolid ja nende asutajad 138
Käsitööliste kiitus ja kasu üldiselt. . .
126
Käskjalad 83
Kättemaksjad ja kättemaksuhimulised 233
Kääbused 344
Köösnerid 176
Kübarsepad, peakatted 145
Külalised, pidusöögid 111
Külalislahked inimesed 112
Kümnisemaksjad ja kümnisekogujad 335
Laevnikud, laevamehed ...................... 250
Laevnikud uues maailmas 251
Lambakarjused, lamburid ................... 247
Laste kasvatamine 339
Legaadid ehk saadikud
ja õllepruulijad
kipsitegijad ja
maopüüdjad
ja vääriskivilõikajad
matemaatika
Raamatumüüjad, raamatukaupmehed
Raamatutrükkalid
Raiskajad
Ratassepad
Ravimtaimekorjajad ja rohutargad
Reeturid
Relvasepad ja mõõgameistrid
Retoorikud, retoorika
Rooma riigi isandad ja liikmed
Rõivategijad ..................................
Rätsepad
Rüütlid, rüütliordud
kirjakandjad
sõrmused
ja vorstimeistrid
ja nööbimeistrid
Siivsad ja vooruslikud inimesed
Silmakirjateenrid.
Silmamoondajad ja nähtamatuks muutjad
Soolategijad ja soolakaupmehed
Treialid ning luu- ja pärlmutritöötlejad.......
Trikitegijad, hüppajad, köielkõndijad
Koha- ja isikunimede
Kasutatud kirjandus
Poluse elulugu ja saatesõna tõlkele
Saatesõna kirjutamisel kasutatud kirjandus
timotheus polus SUUR LÕBUS VAATELAVA,
kus seisavad kõrvuti kõiksugu isikud, ametid, seisused, kunstid, kaubandus-, töö- ja käsitööalad, samuti nende algatajad, leiutajad ja edendajad
1 Benjaminus Bramer, Bramerus (1588–1652), saksa kunstnik, arhitekt, ehitusmeister, geodeet ja matemaatik. Avaldas mitu geomeetria, matemaatika ja maamõõtmisega seotud teost. David Bramer, Bramerus ( enne 1545–1591), pastor Wittenbergis, hiljem mujal, ka Hessenis. Benjamin Brameri isa. 1594. aastal ilmus postuumselt ta teos „ Angesicht Schweiß: Adams Kindern…“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2 Tommaso Garzoni (1549–1589), itaalia kirjanik, Polus kasutas tema teose „La Piazza Universale di tutte le professioni del mondo“ (1585) saksakeelset tõlget „ Piazza Universale, das ist: Allgemeiner Schauplatz, Marckt und Zusammenkunfft aller Professionen, Künsten, Geschäfften, Händlen und Handwerken “.
3 Petrus Laurembergius, Peter Lauremberg (1585–1639), saksa kirjanik, Rostocki ülikooli professor ja rektor. Kirjutas mh „Acerra philologica, das ist: Dreyhundert außerlesene, nützliche, lustige und denkwürdige Historien und Discursen…“, mida Polus kirjutades kasutas. 1633. aastal avaldas Lauremberg ka entsüklopeedia „Pansophia, sive Paedia Philosophica“.
4 Philipp Camerarius (1537–1624), saksa õigusteadlane, õpetlane ja ajaloolane, humanist Joachim Camerarius Vanema poeg. Tema olulisim teos oli 1591. aastal Nürnbergis trükitud „Operae Horarum Subcisivarum, Sive Meditationes Historicae: Continentes accuratum delectum memorabilium Historiarum…“, mis 1625. aastal tõlgiti saksa keelde kui „Historischer Lustgarten: In welchem allerley denckwirdige, nützliche vnd lustige Historien vnd Exempel zu finden…“. Polus kasutas kirjutamisel Camerariuse teose saksakeelset tõlget.
5 Valerius Herbergerus, Valerius Herberger (1562–1627), saksa luteri teoloog ja kirikulaulude autor, kirjutas mitu jutluseraamatut.
Tiitelleht
Suur lõbus vaatelava, kus seisavad kõrvuti kõiksugu isikud, ametid, seisused, kunstid, kaubandus, tööja käsitööalad, samuti nende algatajad, leiutajad ja edendajad
Brameruse1, Garzoni2, Laurembergiuse3, Camerariuse4, Herbergeruse5 ja teiste väärt kirjameeste järgi lühidalt kokku pannud ja tähestiku järgi õigesse järjekorda sättinud
Timotheus Polus, pärjatud poeet 1639
Trükitud Jenas Ernst Steinmanni juures, kirjastanud Martinus Janovius, Lübecki raamatukaupmees
Pühendusluuletused
Kuulsaimale, silmapaistvaimale ja õpetatuimale mehele,
isand Timotheus Polusele, pärjatud poeedile, ülikuulsa Tallinna gümnaasiumi luulekunsti professorile, oma kolleegile, kaasmaalasele ja austusväärsele sõbrale, kes annab välja uue põhimõtte järgi koostatud lugude kogumiku.
lood nagu viiruk6
Originaal: Heinrich Vulpius, „Historias thuri qui...“, „Dignus laude Vir es...“, 1639
Tõlge ladina keelest: Wimberg, 2023
6 Originaalis põhineb esimene luuletus viiekordsel nimest TIMOTHEUS
POLUS moodustatud anagrammil: 1) OPTIME THUS OLUS, 2–3) HEM TUUS POLITOS ... POLITOS, 4–5) LUPOS ITO TUMES ... METUS.
OPTIME THUS OLUS: Parim, viiruk, kapsas.
HEM TUUS POLITOS: Ah! Sinu lihvitud [lugusid].
HEM TUUS POLITOS: Ah! Sinu lihvitud [noori].
LUPOS ITO TUMES: Hunte, käi, kerkib.
LUPOS ITO METUS: Hunte, käi, hirm.
Eestindamisel on tulnud anagrammivorm kahjuks kõrvale jätta ja eelistada originaali sisulist poolt. Ladinakeelse alustõlke tegi Kristi Viiding. Klambrites tekst on Wimbergi omalooming, et 17. sajandi pühendusluulele omases vormis ja tollase kombega igati kooskõlas tervitada „ Lustiger Schauplatzi “ eesti keelde tõlkijat Kärri Sõelseppa. (Wimbergi märkus)
Hea sõber, tõtt näeb see, kel tunduvad lood nagu viiruk.
Viiruk tõesti nad on. Kapsagi moodi nad veel.
See, mida viiruk on, või kapsas toitvuse poolest, seesama on, mida head annavad meile su lood.
Lihvisid raamatu, mil sisu lihvi ka noortele annab, kõikjal kuulsaks teeb autori seesugu teos.
2.
Raamat, käi oma teed, vaba samm, ära huntigi pelga, kasvab kiituses jõud, eemale hoidugu hirm.
Raamat, käi oma teed, vaba, rikkana sõprade poolest, taevani Poluse au kerkima saab sinu toel.
[Kiitus sullegi, Kärri, su tööna on teos ka in Estnisch –kui kogub tarkust sõel, kandma ei peagi ta vett!]
teine luuletus selleltsamalt
Austusväärne kolleeg, oled kiituse teeninud – võtad kes sa histooria ning sesse poeesia tood.
Näeks mul pilk tulevikku, ma tooksin sealt hüva teate: soosimas aastaga sind kuulsusekäskijatar.
käsitööliste kiitus
Originaal: Reiner Brockmann, „Handwercker Lobgedichte“, 1639 Tõlge saksa keelest: Wimberg, 2022
Isand Timotheus Polusele keiserlikule pärjatud poeedile ja Tallinna gümnaasiumi ametisse kinnitatud poeetikaprofessorile, kõrgelt austatud kolleegile ja ristiisale.
Mida naeruks kade seab, ülistada ihkan, mida halvaks kergats peab, hoopis kiita tihkan. Muidugi väärt kiitu see, mis ei kuskil kahju tee, mida hoopis vaja läinud läbi aja.
Silmas pean ma käsitööd, ja näen väärikana, tulu head siit kokku lööd, oled noor või vana.
Majas peab see leivajao, tööpõld ilmaski ei kao, kas on sõda lahti või on rahuks mahti.
Andis jumal – tõsi, eks? –ürbid katma keha, see ju näitab esiteks –Momus, no mis teha! –, et on antvärk õigel teel.
Aga sellest ilmneb veel: tähtsaks enne Kaini töös ka oskus sai nii.
Töötas nagu meistril viis
Noa, kui tegi laeva. Tempel kerkib ainult siis, kui näeb puusepp vaeva.
Ja eks teada seegi on: meistreid kutsus Saalomon, lubas neile tasu –tööle rõõmsalt asu!
Ilus Nürnberg meistritest valmis kõnelema –ega üldse halba, sest kasu neist saab tema.
Aus ka Braunschweig meistrimeest peab ja hoolitseb ta eest armulikult ega kiusa seadustega.
Nagu eluta jääks maa, poleks päevasilma, nõnda kunstideta ka häda täidaks ilma, oleks kõik – mis salata –katteta ja palata, vaataks nälg vaid silma, oleks külm ühtilma.
Käsitöölisi aupaist kas ei sestki ehi, et on paljud isandaist olnud meistrimehi?
Eks Agathoklesel nii algas teekond troonini –sai pottsepa pojast väejuht kõrgest kojast.
Keegi, kel kord kirves hoos tööle pihta andis, hiljem hoopis ajaloos keisrikrooni kandis.
Kellest jutt? Kes siis ei tea, see Justinus, kavalpea –võitjana intriigis sai ta võimu riigis.
Algul tee, mis alamail, Willigist ka nõudis –peapiiskopiks Mainzi mail ta ent välja jõudis.
Plautus muudkui usinalt jahu teha kivi alt pagarile vehib –siis Parnassi ehib!
Paulus – tast me teame muud –veel ka vaipu tegi.
Keegi viltu ei vea suud ega kavatsegi, või siis kahtlema ses löö: Joosep, käsil puidutöö, rassis kas või koidust, et saaks pere toidust.
Sellest paremini ju teate, lauseid loote, Polus – teose ajatu lugejale toote.
Kuni käsitöö ei kao ja on tarvis: löö ja lao, vaimustate Famat, sest see on hea raamat.
Austuseks ja meeleheaks kirjutanud
Reiner Brockmann
Tallinnas paikneva Eesti gümnaasiumi
kreeka keele professor7
timotheus polusele8
Originaal: Reiner Brockmann, „Ut solet argutus...“, 1639
Tõlge ladina keelest: Wimberg, 2023
Nii nagu Orpheus, kes paneb (tõtt kui Cassius räägib)
hea sõnaseadmise hoos liikuma metsa ja mäe, nii sina, Polus, kah paned liikuma suuri paleesid –tüüneks kui sinu laul vaevaga kärsiva teeb.
Orpheust järgides käid oma teed, oled järglane talle.
Kes pole nõus? Ka ju on sul jumalannalik värss!
Tarkuse toojaks võib sind kutsuda, ning erudiidiks, liikuma lööb sinu tööst teaduse kõrge tribüün.
7 Vrd saksakeelne originaal: … von Rainero Brocmanno der Griechischen Sprache am Esthnischen Gymnasio zu Reval bestalten Professorn. (Wimbergi märkus)
8 Originaalis põhineb luuletus anagrammil TIMOTHEUS POLUS, POETA LAUREATUS ~ UT ORPHEUS SOLET, TU MOVES PALATIA, eesti k TIMOTHEUS POLUS, PÄRJATUD POEET ~ NÕNDA, KUIDAS TAVATSEB ORPHEUS, PANED SA LIIKUMA PALEED. Originaali on kätketud anagramm ka sõnaliselt. Ehkki eesti keeles saaks teha samal alusel nt anagrammi ET TOO TEMA PALUTU, SA ILUS ORPHEUS, ei oleks see enam kuidagi originaaliga sisulisel tasandil seostatav, seega on tõlkes eelistatud originaali sisu edasiandmist anagrammi säilitamisele. Esimeses värsis viidatud autor on 1. saj eKr elanud poeet Cassius Parmast. Temale on omistatud heksameetris kirjutatud eepose „Orpheus“ fragmenti, millega Brockmann võis tutvuda Rostocki ülikooli professori Nathan Chytræusi (1543–1598) poolt 1585. aastal Maini-äärses Frankfurdis välja antud raamatu „Cassii Parmensis, poetæ inter epicos veteres eximij, Orphevs“ kaudu. Hiljem on fragmendi autoriks peetud siiski 15. sajandi poeeti nimega Antonius Thylesius (Antonio Telesio, 1482–1534). Tõlge toetub Marju Lepajõe alustõlkele Reiner Brockmanni kogumikus "Teosed" (2000). (Wimbergi märkus)
Ebajumalate uskujad ehk kurja teenijad
Nagu Augustinus9 kirjutab, oli paganatel 3000 ebajumalat, kelle poole nad palvetasid. Pärslased ja kaldealased kummardasid tuld kui jumalat, sest nad olid kuulnud, et esivanemate ohvriannid olevat põlema süüdanud taevast langenud tuli. Esimene ebajumalakummardamine sai alguse Kainist, kes taganes Jumalast ja mõtles välja uue jumalateenimise viisi. Paganate ebajumalad erinesid üksteisest, kuna igal maal ja provintsil ja samuti pea igal linnal olid oma jumalad. Babüloonlased kummardasid
Beeli, siidonlased Baali, moabiidid Kemost, vilistid Daagonit, ammoniidid Moolokit. Jupiter oli paganate peajumal, seepärast nimetas kuningas Antiohhos10 Jeruusalemma templi Olümpose Jupiteri ( Jovis Olympii) pühamuks. Dianat, Jupiteri tütart, austati jumalannana
Efesoses, kuhu talle ehitati uhke tempel. Egiptlased ja babüloonlased lugesid jumalate hulka kõik inimesed, kes olid elu jooksul midagi suurepärast teinud, neile püstitati sambaid ja nende kujutisi kummardati. Sama komme jõudis hiljem ka kreeklaste ja teiste rahvasteni, paljud osutasid jumalikku au koertele, kassidele, madudele, krokodillidele, huntidele, lõvidele, draakonitele, aga ka küüslaugule, sibulale ja muudele sarnastele asjadele. Näiteid sellest, kui tõsiselt ebajumala kummardamist võeti, leiab nii pühakirjast kui ka teistest raamatutest.
9 Augustinus Aurelius (354–430 pKr), Rooma piiskop, väljapaistev teoloog, kirjutas aastatel 413–426 22 raamatust koosneva teose „De civitate Dei contra Paganos“ („Jumalariigist paganate vastu“).
10 Antiochos IV Epiphanes (2. saj eKr), Seleukiidide riigi (nimetatud ka Süüria kuningriigiks) valitseja aastatel 175–164 eKr; väidetavalt lasi aastal 167 eKr Jeruusalemma templi rüüstata ja rüvetada.
11 Platon (427–347 eKr), kreeka filosoof, sündis Ateenas.
12 Mõeldud on ilmselt Cicero osaliselt säilinud teost „ Academica “ (35 eKr), kus Cicero annab ülevaate 250 aastat väldanud keerukatest filosoofilistest debattidest.
13 Tartu ülikool – Academia Gustaviana – asutati 1632. aastal, vaid 7 aastat enne raamatu ilmumist.
14 Benedictus Varchius, Benedetto Varchi (1502/1503–1565), itaalia humanist, ajaloolane ja poeet.
Academia Gustaviana algse hoone joonis. Tundmatu autor 17. sajandist (Wikimedia Commons).
Akadeemikud, akadeemia, lütseum
Akadeemia oli kord üks meeldiv paik Ateena linna lähedal. Seal sündis maailmakuulus filosoof Platon,11 kes hiljem pidas samas kooli, mille õpilasi nimetati akadeemikuteks ja kelle nimetus levis koos nendega kõikjale, kus nad elasid, ka Ateena linna, kuhu asutati kaks kooli, millest kõrgemat nimetati lütseumiks ja alamat akadeemiaks. Lütseumis õpetas Aristoteles ja selles õppijaid nimetati peripateetikuteks, sest nad oma koolis mitte ei istunud, vaid kõndisid diskuteerides ja vesteldes edasi-tagasi. Kuna ka Cicero oli plathonicus (Platoni järgija), andis ta seetõttu oma kenale maavaldusele ehk mõisale sama nime ja pani seal kirja ka teose filosoofia küsimustest (quæstiones Academicas).12
Meie ajal nimetatakse akadeemiateks kõiki kõrgeid koole, mille on asutanud kuningad, keisrid, vürstid ja teised suured valitsejad ning mida on õnnistatud ja austatud suurte privileegidega. Nende seas pole sugugi pisim see, mille kõrgelt kiidetud Rootsi kuningas Gustav Adolf hiljuti Liivimaale Tartusse asutas ja õpetatud meestega varustas.13 Akadeemikuid, kes usinalt õpivad ja laitmatut elu elavad, armastatakse ja hoitakse tõesti au sees. Varchius14 soovib kõigile akadeemiatele usinaid kuulajaid ja ustavaid õpetajaid. Vaata ka „Kõrged koolid ja nende asutajad“.
Maaharijad, maaharimine
Maaharimist tuleb õigupoolest kõigile kunstidele ja käsitöödele eelistada, sest põllutöö oli esimeste inimeste esimene töö. Josephuse15 arvates võib Kaini nimetada esimeseks põllu meheks, kes maad haris ja piirikivid paika pani. Kuigi üsna paljud arvavad, et talupojad pole suurt au väärt, peab siiski igaüks tunnistama, et ükski maa ei saaks ilma nendeta hakkama, sest nemad töötavad, et teistel leiba ja süüa oleks. Cicero, see suurepärane kõnemees, ei jõua põllundust ja põllumehi ära kiita, öeldes, et kõikide asjade seas pole midagi paremat ega ka midagi meeldivamat ega armsamat kui maaharimine. Cincinnatus,16 kelle roomlased kutsusid adra tagant riiki ja vägesid juhtima, astus üsna pea sellest ametist tagasi ja asus uuesti adra taha. Temale järgnesid veel paljud teised, kes panid valitsuskepi maha ja haarasid adra. Diocletianus17 loobus vabatahtlikult keisriametist ja pühendas end põlluharimisele, nagu tegi ka Attalos.18
Pärslaste võimas kuningas Kyros19 näitas teda külastavatele kuningatele ja vürstidele oma kalleima aardena üht iluaeda, mille ta oli oma kätega üles harinud ja sinna puud istutanud.20 Ka Jumalat ennast nimetatakse otsesõnu põllumeheks. Philon21 nimetab maaharimist kunstide kunstiks ja kogu inimsoo toitjaks.
Vaata ka „Maainimesed, maaelu“.
15 Flavius Josephus (u 37–100 pKr), juudi ajaloolane ja õpetlane.
16 Lucius Quinctius Cincinnatus (u 519–430 eKr), Rooma patriits, kes teenis rasketel aegadel Rooma vabariiki paar korda riigijuhi ja väepealikuna, kuid astus alati ise ametist tagasi ja jätkas tööd põlluharijana.
17 Gaius Aurelius Valerius Diocletianus (u 245–316), Rooma keiser aastatel 284–305, astus 305. aastal keisriametist tagasi.
18 Tõenäoliselt Attalos III Philometor, Pergamoni (linnriik praeguse Türgi territooriumil) viimane kuningas, valitses aastatel 138–133 eKr; eelistas riigiasjade asemel tegeleda meditsiini, botaanika ja aiandusega.
19 Pärsia kuningas Kyros II (Kyros Suur), valitses u 559–530 eKr; tema korraldusel rajati Pärsia esimene teadaolev paleeaed.
20 Võimalik, et Polus on siin ühte sulatanud kaks Kyrose-nimelist valitsejat – kuningas Kyros Suure ja prints Kyros Noorema (eluaastad u 424–401 eKr), kes oli Väike-Aasia asehaldur. Just Kyros Noorema kohta on kirjutatud, et ta rajas oma kätega iluaia.
21 Philon Aleksandriast (u 20 eKr – 50 pKr), mõjuvõimas juudi filosoof ja teoloog, kirjutas mh „De Agricultura“ („Põllumajandusest“).
Maaharijad
22 Camerarius, vt märkus 4. Aadlikud.
Aadliseisus, aadlikud
Aadel on inimsoo õis ja ehe ning tasu tõelise vooruse eest. Sest need, kes näitavad üles vaprust ja oma isamaa eest sõdivad, või need, kes hea nõu ja tarkade arvestustega, aga ka kunsti ja kõneosavusega isamaad teenivad –neid tunnustavad keisrid, kuningad, vürstid ja isandad või kogu maa kilbi ja kiivri, relva ja sõjariistaga, ja sellega on nad teistest tavalistest inimestest eristatud ja nendele eelistatud. Ka tänapäeval peavad keisrid, kuningad, vürstid ja isandad kinni tavast, et aadliseisusse tõstetakse need, kes ennast sõdades ja lahingutes mehiselt ja rüütellikult ülal peavad või muude voorustega hästi isamaad teenivad. Sest nii nagu voorused on surematud, nõnda nõuab ka õiglus, et vooruse tasu oleks samuti surematu ja laieneks järeltulijatele. Seetõttu on voorus rüütellikkuse ema, aadli alus ja läte ning aadelliku väärikuse külluslik allikas. Õige aadlimees on see, kes kaunistab ennast ja oma sugu vooruse ja aadellike tegudega. Ebaaadellik on aga see, kes oma aadlisuguvõsa pahedega määrib ja oma soole häbiks on. Ja nii nagu maailmas pole midagi kaunimat ega ülevamat kui aadel, mida ehivad voorus ja jumalakartlikkus, nii pole vastupidiselt ka midagi ärritavamat ega jälgimat kui see inimene, kellel on aadellik päritolu ja nimi, kuid kes vihkab voorust ja elab kõiksugu pattudes ja pahedes. Camerarius.22
Advokaadid
Advokaadi amet pole mitte ainult auväärne, vaid ka väga kasulik ja vajalik, sest selle kaudu kaitstakse ja hoitakse õiglust. Advokaadile on eriti suur au, kui ta saab truult ja tasuta teenida vaeseid, leski ja orbusid. Advokaadid on ka seetõttu kõrgeima au ära teeninud, et Kristust, meie Issandat ja Lunastajat ennast nimetatakse Johannese esimese kirja teises peatükis eestkõnelejaks ehk advokaadiks23 ja ta pidas seda ametit truult, sest Luuka evangeeliumi 17. peatükis kaitseb ta Maarja Magdaleenat uhke variseri ees24 ja oma nurisevate jüngrite ees,25 samuti abielurikkujat naist kirjatundjate kaebuse vastu.26 Seda ei kartnud teha ka kõrgeaulised ja pühad inimesed. Püha Ambrosius27 oli 11 aastat Roomas advokaadiks, samamoodi tegutses Pariisi piiskop nimega Germanus28 ja paljud teised, kes tegid hoolega seda head tööd ja edendasid vaeste õigusi ja asju. Advokaadil peab aga olema hea süda sees ja väärikas rüü seljas, sest auväärne riietus teeb ta kohtunike ja kõigi ümberolijate seas lugupeetuks. Seepärast riietus Demosthenes29 alati hästi ja kallilt, kui tal oli kavas kohtusse minna. Eriti aga peab advokaat jälgima, et ta tõde valest tahapoole ei seaks, ja ta ei tohi olla nagu nii mõnedki, kes vaikimise eest raha nõuavad, või kes ei taha ilma rahata midagi rääkida ega ka ilma rahata vaikida.
Vaata ka „Prokuraatorid“.
23 1Jh 2:1 „[…] Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, […]“
24 Tegelikult Luuka evangeeliumi 7. peatükk „Patune naine võiab Jeesuse jalgu“; Maarja Magdaleenat seal nimepidi ei nimetata.
25 Mt 26 „Jeesust salvitakse“.
26 Jh 8 „Jeesus ja abielurikkuja naine“.
27 Ambrosius (u 339–397), teoloog ja riigimees, Milano piiskop 374–397.
28 Germanus (u 496–576), Pariisi piiskop 555–576, nimetati „vaeste isaks“. Jagas Saint-Symphorien d'Autuni kloostri abtina almuseid nii lahkelt, et mungad hakkasid kartma, et ta jagab kõik nende vara laiali ning tõstsid mässu.
29 Demosthenes (384–322 eKr), Ateena kõnemees ja poliitik.
30 Diocletianus, vt märkus 17.
31 Joannes Fernelius, Jean François Fernel (1497–1558), prantsuse arst, kirjeldas esimesena lülisambakanalit. Avaldas mitmeid meditsiinialaseid teoseid.
32 Arnaldus Villanovanus, Arnald de Villanova (u 1240–1311), mitmel pool praeguse Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia aladel tegutsenud arst ja õpetlane. Tema kui eduka alkeemiku legend sai alguse pärast ta surma; legendi levitas kanoonik John Andrea (1346), kelle sõnade kohaselt esitles keegi Arnald de Villanova aastal 1301 edukalt Rooma kuuriale alkeemilist protsessi. Legendi tekkepõhjuseks peetakse mõne kardinali huvi pikka iga võimaldava destilleerimisprotsessi olemasolu tõendamise vastu. Väideti, et Villanova ravis paavst Bonifatius VII kuldse astroloogilise ohutise abil terveks. Nõnda siis kirjutati tema kontosse postuumselt nii mõnigi imetegu ja tekst.
33 Johannes XXII (paavst aastatel 1316–1334), avaldas 1317. aastal alkeemiat hukkamõistva läkituse.
34 Puuakse üles, poomisnööri valmistati sageli kanepist.
Alkeemikud
Kõik alkeemikute raamatud, mis olid kirjutatud vanas Egiptuses ja milles oli näidatud, kuidas saab teha hõbedat ja kulda, lasi keiser Diocletianus30 ära põletada, et tema alamad ei saaks selle kunsti abil rikkaks ja võimsaks ega saaks võimalust ülemate vastu mässu tõsta. Indialased nimetasid alkeemiat salajaseks ja jumalikuks kunstiks. Johannes Fernelius31 ütleb, et tema ise valmistas selle kunsti abil edukalt ja täiuslikult kulda, sama tunnistab enda kohta ka Villanovanus32 ja paljud teised silmapaistvad inimesed, keda pole seda kunsti mitte ainult ülistanud, vaid on sellest ka vägevaid raamatuid kirjutanud. Seepärast on seda kunsti au sees pidanud, toetanud ja kõikide põlgajate vastu mehiselt kaitsnud maad ja linnad, kuningad ja vürstid, rikkad ja suursugused, õpetatud ja harimatud. Aga et samavõrd tihti on meister õnnetu, tööriistad kasutud, kahjum suur, töö tulemuseta, kirg pime, lootus petlik, tõotused valelikud ja kogu askeldamine ei vii lõpuks kuhugi mujale kui armetuna haigemajja ja äärmisse vaesusse, seda tõendavad paljud näited neist, kes on säärase kassikullase tegevuse läbi kaotanud aru, vara, au ja ihu ning hinge. Seepärast nimetab paavst Johannes33 neid vaesteks ja armetuteks inimesteks ja ütleb: „Vaesed alkeemikud tõotavad suuri rikkusi ega oma ise midagi.“ Ja üks teine ütleb: „Mida nad otsivad, nad ei leia, ja mis neil on, selle nad kaotavad, nad raiskavad ära vara, kulutavad ära aja, teevad oma elu raskeks, rikuvad hea nime, petavad inimesi ja paljud neist sõidavad kanepist ratsu34 seljas taevasse.“
Moenarrid
Need, kes tahavad oma ihu ja hinge kaunistada, ei vaja mitte niivõrd kauneid rõivaid, vaid kristlikke vooruseid. Aadam ja Eeva, enne kui nad pattu langesid, olid alasti.
Kui nad aga Jumala keelust üle astusid ja Kuradi mahitusel end patuga määrisid, katsid nad end nahkadega ja nad visati paradiisist välja. Mis siis riided õieti on? Ei muud kui patu märk. Siiski tahavad nii mõnedki riietusega silma paista ja sellest suurimat rõõmu leida. Aina mõeldakse välja uusi riideid, et raha kotis hallitama ei läheks, ja niipea kui luuakse uus mood, hakatakse seda järele tegema ja üha paremaks muutma. Kui Aleksander Suur pärsia riietumiskombed ja pahed omaks võttis,35 vihkasid tema alamad teda nii väga, et kippusid mürgiga tema elu kallale. Augustus, nähes roomlasi uusi, võõraid rõivaid kasutamas, karistas neid karmilt ja manitses kandma vanu rõivaid.36 Pausanias37 tõmbas pärsia riided üll ja lakedaimonlased38 hakkasid kahtlustama, et ta on nende vastasega mestis. Ta tagandati seepärast oma ametist ja jäeti kõigest aust ilma. Kreeklased, enne kui türklased neilt maa võtsid, kasutasid oma ülemate tahte vastaselt türgi moodi, aga varsti tuligi türklane, vallutas Kreeka ja sundis kreeklased igavesse orjusse.
35 330 eKr, olles Pärsias sõjaretkel, hakkas Aleksander Suur (356–323 eKr) osaliselt riietuma pärslaste kombel, et kindlustada endale nende lojaalsus. Plaan aga ei õnnestunud täielikult, sest riietus häiris ta enda sõdureid.
36 Ehk mõeldakse seda, et kuna siidi kandmine muutus väga populaarseks ja ka mehed hakkasid seda kandma, keelati siidi kandmine lõpuks ära. Vt nt Tacitus „Annales“ II, 33.
37 Pausanias (suri u 470 eKr), Sparta linnriigi regent alates 479 eKr, väejuht sõjas pärslaste vastu.
38 Lakedaimonlased ehk spartalased.
39 Lukios Kalbenos Tauros, Lucius Calvenus Taurus (2. saj eKr), Ateenas tegutsenud kreeka filosoof, platonist.
Vanad inimesed, vanadus
Roomas austasid noored vanemaid nii kõrgelt, et ei nimetanud vanu ausaid mehi ei kellekski muuks kui isaks. Kui raehärra läks raekotta, järgnesid noored sellid talle ja jäid ukse juurde ootama, kuni oli aeg tagasi koju minna, siis saatsid nad teda taas kuni koduukseni.
Spartas tuli kord üks väga vana mees mängumajja ja nõudis ühelt noorukilt, et too tõuseks püsti ja teeks talle ruumi, nagu siis kombeks oli, et noored ihunuhtluse ähvardusel peavad vanadele koha loovutama. Nooruk aga oli ülbe ja hulljulge ja ütles vanamehele: „Kuna sul pole lapsi, kes tulevikus minule koha annaksid ja mind austaksid, ei tõuse mina praegu ka sinu ees.“ Sellise jutu eest sai nooruk hirmsa karistuse. Filosoof Tauros39 rääkis: „Kui istutakse avalikus paigas ja aetakse ametiasju, olgu kohtus või mujal, siis istuvad kõige ees, kes on avalikku ametisse määratud. Kui aga ollakse privaatses paigas, siis istub isa pojast kõrgemal, ka siis, kui viimane on juba ametis. Sest esimeses kohas hoitakse ja näidatakse avalikku austust, teises aga loomulikku
õigust ja auväärsust.“ Taurose otsus sai kõigi kuulajate heakskiidu.