1001lahingut

Esimene ristisõda

Dorylaeum

Esimene ristisõda

Antiookia 20. oktoober 1097 – 28. juuni 1098

1. juuli 1097

Esimese ristisõja esimene võit avas tee pühale maale.

Lahing näitas, et ristisõdijate soomus oli Seldžuki türklaste kergerelvastusest parem. Ka tekitas Seldžukkides segadust ristisõdijate tundmatu taktika, mis lahingu lõpplahenduses suurt rolli mängis.

Pärast kaotust Mantzikertis pöördus Bütsants abipalvega kristliku Euroopa poole. Tulemuseks oli esimene ristisõda – Lääne-Euroopast teele asunud kristlaste sõjavägi ei läinud aga appi Bütsantsile, vaid püha maad moslemite käest tagasi vallutama. Olles Konstantinoopolist möödunud, marssisid ristirüütlid kahes kolonnis Seldžuki valitseja Kilic Arslani territooriumile.

Taranto printsi Bohemondi kolonnis oli 2000 rüütlit, 8000 jalaväelast ja suur hulk palverändureid. Teist sama suurt kolonni juhtis Raymond de Toulouse. 1. juuli koidikul ründasid Bohemondi laagrit Dorylaeumis kergerelvastusega ratsaväelased, sealhulgas vibukütid, keda juhtis Kilic Arslan. Ristirüütlid läksid rünnakule, aga Seldžukkide kiire ratsavägi põikas löögi eest kõrvale ja ründas ristisõdijate laagrit. Bohemond käskis rüütlitel tagasi tõmbuda, hobuste seljast maha tulla ja koos raskemalt relvastatud jalaväega kaitseliin moodustada. Seldžukkide kerged relvad ei tekitanud ristisõdijatele olulist kahju ning ülepeakaela rünnakule meelitada neid ka ei õnnestunud. Tõsi küll, Seldžukkide nooled tabasid paljusid palverändureid.

Pärast peaaegu seitsmetunnist tulemusteta rüselemist jõudsid kohale Raymond’i kolonni rüütlid ja ründasid küljelt Seldžukkide armeed, põhjustades sellele suuri kaotusi. Kilic Arslan kogus oma mehed uuesti kokku ja kavandas parajasti järgmist käiku, kui saabus ka Raymond’i kolonni jalavägi, mida juhtis paavsti legaat Adhemar Le Puyst, ning vallutas tormijooksuga Seldžukkide laagri. Nüüd oli Kilic Arslan sunnitud taganema ja ristirüütlid oma maale lubama. RM

Antiookia piiramisega oli esimene ristisõda jõudnud pühale maale. Järgnenud sündmusi iseloomustavad reetmised, veresaunad ja kangelaslikkus, mis kuulusid lahutamatu osana ka tulevaste sõjakäikude juurde. Antiookia vallutamisega kindlustasid ristisõdijad endale läänest varustuskanali ja abijõud. Üle Seldžukkide maa liikunud ristisõdijad vallutasid Edessa ja jõudsid suure Antiookia linna alla 20. oktoobril 1097. Taranto prints Bohemond, Raymond de Toulouse ja Godefroi de Bouillon juhtisid igaüks ühte blokaadilõiku.

Türklaste garnisoni juhtis Yaghisiyan, kes kutsus kohale ühe abiväe Damaskusest ja teise Aleppost – mõlemad said aga ristisõdijatelt lüüa enne Antiookiasse jõudmist.

Talve jooksul võttis Bohemond ühendust Antiookiat kaitsva kristlase Firouziga, kes kontrollis Kahe Õe väravat.

2. juunil avas Firouz värava, laskis ristisõdijad sisse ja liitus koos kristlastest elanikkonnaga tapatalguteks türklaste vastu. Yaghisiyan tapeti, kuid tema poeg Sems pidas tsitadellis vastu. Kaks päeva hiljem saabus tohutu türklaste armee, mida juhtis Mosuli asevalitseja Kerboga, ja asus ristisõdijaid omakorda Antiookias piirama. 10. juunil nägi munk nimega Peetrus Bartolomeus nägemust selle kohta, kuhu oli peidetud Kristuse püha oda. Kui reliikvia üles leiti, said ristisõdijad võitlusindu tublisti juurde.

28. juunil marssisid ristirüütlid püha oda enda ees kandes kindlusest välja ja lõid türklaste kergerelvastusega ratsaväe rünnakus laiali. Paljud Kerboga liitlased deserteerusid ja türklaste armee lagunes koost. Bohemond ruttas tagasi linna, et Sems alistuma sundida ja ennast Antiookia valitsejaks kuulutada. RM Kaotused: ristisõdijad – 30 000 võitlejast 2000; türklased – 75 000 võitlejast 10 000

Kaotused: ristisõdijad – 50 000 võitlejast 4000; Seldžukid – kuni 60 000 võitlejast 7000–15 000

 Dorylaeum

1097

138 | 1000–1499

Antiookia 1097 

 Dorylaeum

1097

Jeruusalemm 1099 

Antiookia vallutamine ja rüüstamine 1098. aastal, pilt 15. sajandi Prantsuse käsikirjast.

P

Genua-Veneetsia sõjad

Chioggia

16. august 1379 – 14. juuni 1380

Chioggia lahinguga jõudis haripunkti kahe Itaalia linna, Genua ja Veneetsia, kauaaegne võitlus ülemvõimu pärast Vahemere kaubanduses. Pika lahingu alguses paistis veneetslaste kaotus kindel, kuid lõppkokkuvõttes õnnestus neil ometi võita ja Vahemere valitsejaks tõusta.

1379. aasta augustis oli Veneetsia genualaste rünnaku ees kaitseta. Ühe Veneetsia sõjagaleeride eskaadri, mida juhtis Vettor Pisani, hävitasid genualased maikuus Pola lahingus, ülejäänud Veneetsia galeerid olid Carlo Zeno juhtimisel kaugel Vahemere idaosas. Genua laevastik sisenes Veneetsia laguuni ning hõivas oma liitlaste Ungari ja Padua maavägede abiga Chioggia sadama. Nii õnnestus genualastel Veneetsia maalt ja merelt blokeerida.

Hävinguga silmitsi seisnud Veneetsia valitsus andis rahva survele järele ja ennistas komandöriks Pisani, kes pärast Pola lahingu kaotust oli häbiga tagandatud ja vangi pandud. 21. detsembril pööras Pisani olukorra

204 | 1000–1499

genualaste kahjuks. Kogunud kokku kõik olemasolevad väed, liikus ta pimeduse varjus laguuni ja moodustas Chioggia ümber blokaadi. Laevad uputati madalatesse kanalitesse, genualased aeti lõksu ning nende varustuskanalid ja põgenemisteed lõigati läbi. Vähem kui kahe nädala pärast, 1. jaanuaril 1380, said veneetslased Carlo Zeno laevastiku näol lisajõudu. Meeleheitel genualased üritasid välja murda, kuid Veneetsia komandörid tundsid laguuni paremini ja alistasid nad mitmes järjestikuses kokkupõrkes.

Juunis andis endine uhke Genua laevastik alla. Võidukas Veneetsia tõrjus genualased Aadria merelt ja tõusis ainuvalitsejaks Vahemere idaosas. Genua ei toibunud sellest katastroofist enam kunagi. TB Kaotused: usaldusväärsed andmed puuduvad

 Curzola

1298

Zonchio 1499 

16. sajandi maalil saabub Veneetsia laevastik Chioggia sadamat vabastama.

R

Mongoli-tatari ike

Kulikovo

8. september 1380

Kulikovo lahing, mis toimus Doni jõe lähistel 1380. aastal, on Vene vägede esimene silmapaistev võit Kuldhordi tatarlaste üle alates sellest ajast, kui Batukhaan 13. sajandil Venemaa vallutas. Mis aga veelgi tähelepanuväärsem – Moskva vürstkond astus selle võiduga suure sammu kogu Venemaa juhtpositsiooni poole.

Varem kõrvalises rollis olnud Moskva linna tähtsus tõusis 14. sajandil, sest sealsed vürstid olid Venemaad valitsenud Kuldhordi khaanide volinikud. Ent 1370. aastate lõpul kehtestas Moskva suurvürst Dmitri tatarlaste omavahelisi lahkhelisid ära kasutades mõningase iseseisvuse.

Kuldhordi valitsejaks pretendeerinud Mamai tuli seepeale sõjaväega kohale, et võimu Venemaal uuesti kindlustada. Dmitri ületas Doni jõe, et tatarlastele vastu astuda.

Kroonikate teatel algas lahing kummagi poole eestvõitlejate mõõduvõtuga, kusjuures mõlemad said surma.

Keskpäeva paiku algas üleüldine lahing. Dmitri vahetas

soomusrüü kavalalt ühe oma poolehoidjaga ära, tatarlased otsisid tolle üles ja tapsid. Dmitrit ei tabanud sama saatus, ehkki ta sai haavata. Pärast umbes kolmetunnist võitlust sundis Vene ratsaväe tiibrünnak tatarlased taanduma.

Dmitri oli verekaotusest kokku kukkumas, kuid ometi lahingu võitnud. Selle võidu auks anti talle hüüdnimi Donskoi.

Mamai jaoks olid lahingu tagajärjed tõsised ja ta jäi kaotajaks ka võimuvõitluses Kuldhordi trooni pärast.

Venemaa polnud aga veel mongoli-tatari ikkest vabanenud, sest kaks aastat hiljem rüüstas Moskvat Kuldhordi uus juht Tohtamõš. Sellegipoolest kustutas Kulikovo lahing Moskva vürstiriigi koostöö mongolitega rahva mälust ja tõstis Dmitri Donskoi Vene ajaloos kangelase seisusesse.

CP Kaotused: usaldusväärsed andmed puuduvad

 Kalka

1222

R Venelaste ja tatarlaste massiivsete armeede kokkupõrge Kulikovo väljal 17. sajandist pärit pildil.

Orša 1514 

1000–1499 | 205

Prantsuse-Preisi sõda

Mars-la-Tour

16. august 1870

Prantsusmaale katastroofiline Prantsuse-Preisi sõda laienes ja marssal François Bazaine otsustas tõmmata oma väekoondise Verduni kindlusse. Teel tabas teda katastroof ühe väiksema Saksa kontingendi näol. Lahingus oli kaalukas roll Euroopa viimasel edukal ratsaväe suurrünnakul.

Pärast mitut valusat, ehkki väiksevõitu kaotust otsustas Bazaine lahkuda Metzi kindlusest ja ühineda Prantsuse jõududega Verdunis. Kui Hannoveri tragunid avastasid ta väe Mars-la-Touris, saadeti 30 000-meheline Saksa üksus kiiresti teed sulgema. Järgnes tõepoolest meeleheitlik võitlus. See oli sõdurite lahing, kus võtmerolli mängis allüksuste komandöride initsiatiiv ja iga sõduri võitlusvaim.

Ratsaväemöllus tuuseldasid vastased teineteist ligi tund aega, saavutamata otsustavat tulemust. Sakslasi oli neli korda vähem, kuid Bazaine ei taibanud seda.

Edenedes ettevaatlikult, ei pannud ta kogu oma jõudu mängu. Sakslased seevastu lasid käiku viimse kui mehe ja

648 | 1800–1899

suurtüki ning ka oma mõõtmatu enesekindluse, mis andis neile hindamatu eelise. Päev otsa võideldes hoidsid nad Prantsuse väge paigal, kuni neile saabus abijõude.

Pöördepunkt tuli siis, kui Saksa ratsabrigaad avastas maastikult maskeeringud ja nägi Prantsuse patareide suitsu ning sooritas seepeale oma kuulsa ootamatu surmarünnaku, mis kandis nad läbi vaenlase suurtükiväe.

Peaaegu pool ratsanikest langes, kuid see rünnak veenis Bazaine’i, et ta ei suuda sakslastest läbi murda. Võitlus rauges mõlema poole kurnatuse tõttu ja järgmisel päeval taganes Bazaine, ilma et teda oleks häiritud, tagasi Metzi poole. JS Kaotused: Prantsusmaa – 127 000 mehest 17 000 surnud või haavatud; Preisimaa – 80 000 mehest 16 000 surnud või haavatud

 Fröschwiller

1870

Gravelotte - Saint-Privat 1870 

Saksa ratsaväe surmarünnak, mis andis neile võidu Mars-la-Touri all. Emil Hünteni maal aastast 1872.

R

Prantsuse-Preisi sõda

Gravelotte - Saint-Privat

18. august 1870

Pärast lüüasaamist Mars-la-Touri lahingus ei soovinud marssal François Bazaine põrmugi naasta Metzi, kus nappis varustust, et piiramisele vastu panna.

Seetõttu otsustas ta anda Gravelotte’i ja Saint-Privat’ vahel lahingu. Bazaine’i lüüasaamine lahingus, mille ta võinuks võita, määras prantslased hukule.

Gravelotte’i ja Saint-Privat’ piirkond on väidetavasti Euroopa üks parimaid looduslikke kaitsepositsioone.

Künkaharjad hõivanud prantslased sundisid sakslasi peale tungima, kasutades suurtükkide tulejõudu ja sakslaste omadest paremaid vintpüsse. Vasakut tiiba kattis kitsas ja sügav Mance’i org. Parem, mis toetus Saint-Privat’ külale, oli nõrgem – prantslastel polnud küllaldaselt pioneerivarustust, et seda korralikult ette valmistada.

Sakslaste korduvad rünnakud löödi suurte kaotustega tagasi. Vaid nende raskesuurtükivägi, mis põhjustas prantslaste seas enamiku kaotusi, hoidis sakslaste rünnakuid kokku varisemast. Ehkki prantslased olid vähemuses

nii meeste kui suurtükkide poolest, võitlesid nad märkimisväärse visadusega. Bazaine näitas eeskuju, kapates pataljonist pataljoni ja julgustades mehi. Lõpuks oli Mance’i org kaetud langenud sakslastega.

Pärast korduvaid rünnakuid, milles said surma peaaegu kõik ohvitserid, ja pärast meeleheitlikku võitlust iga maja eest hõivasid Preisi kaardiväelased Saint-Privat’ küla. Ent väsinud sakslaste positsioon oli ohtlik. Prantslaste jõuline vasturünnak oleks võinud nad laiali paisata, kuid Bazaine oli liiga ettevaatlik. Selle asemel otsustas ta taanduda Metzi, kus ta ootas passiivselt abi, mida ei tulnud. Kogu tema väekoondis oli sõjale kadunud, ja see otsustas asja.

Oktoobris andis Bazaine taltunult alla. JS Kaotused: Prantsusmaa – 113 000 mehest 8000 surnud või haavatud, 4400 kadunud või vangi langenud; Preisimaa – 188 000 mehest 20 000 surnud või haavatud ja ligi 500 kadunud või vangi langenud

 Mars-la-Tour

1870

R Dramaatiline vaade Saint-Privat’s rulluvale lahingule ja surnuaial kuhjuvaile langenuile.

Alphonse de Neuville’i maal aastast 1870.

Sedan 1870 

1800–1899 | 649

II maailmasõda: sõda Jaapaniga

Pearl Harbor

7. detsember 1941

Jaapani keiserliku laevastiku hävitav rünnak Hawaii saartel asuvale USA Vaikse ookeani laevastiku põhibaasile Pearl Harborile kiskus USA II maailmasõtta.

Kuigi rünnak tõi Jaapanile lühiajalist edu, põhjustas see ka riigi krahhi, kuna koondas Ameerika rahva sõjaliste jõupingutuste taha.

Jaapanlased sõltusid USA toorainest ning kui Roosevelti administratsioon 1941. aasta suvel Jaapani-vastased sanktsioonid kehtestas, jäi neil üle kas sõda alustada või ekspansionistlikest ambitsioonidest loobuda. Jaapanlaste eesmärk oli blokeerida USA-le enamik Vaiksest ookeanist ja kindlustada endale toorainevarud, vallutades Euroopa kolooniad Aasias.

Plaani Pearl Harbori ründamiseks merelennuväe poolt töötas välja Jaapani mereväe ülemkomandör admiral Isoroku Yamamoto. Lennukikandjate erirühm viitseadmiral Chuichi Nagumo juhtimisel lahkus novembris Kure baasist ranges raadiovaikuses, kadudes Vaiksele ookeanile. 31 alusest, sealhulgas kuuest lennukikandjast, koosnev laevastik läbis 1609 km, ilma et seda oleks märgatud, võttes lisakütust

„Ameerika Ühendriigid olid kaelani ning elu ja surma peale sõjas. ... Mis jaapanlastesse puutub, siis nende saatus oli saada pulbriks jahvatatud.” Winston Churchill merel tankeritest, et jõuda Pearl Harborist lennukaugusele.

Esimene, 181 lennukist koosnev laine, mida juhtis kaptenleitnant Mitsuo Fuchida, startis 7. detsembri koidikul. Baasi ründamine tundus nii ebausutav, et kui rannikul asuv radarijaam tuvastas lähenevad lennukid, öeldi operaatoritele, et need on sõbralikud väed. Veidi enne kella 7 hommikul ründas baasi patrullhävitaja sadama territooriumil Jaapani kääbusallveelaeva, kuid oli juba liiga hilja. Nagumo lennukid

824 | 1939–tänapäev

jõudsid kohale kell 7.53 ning Fuchida andis eetrisse rünnakuparooli „Tora Tora Tora”. Ta saavutas peaaegu täieliku üllatusmomendi, leides eest mehitamata kaitserajatised, saarel olevad hävitajad aga seisid – ettevaatusabinõuna sabotaaži vastu – tihedalt tiivaotsi pidi kokku pakituna.

Pikeerivad pommitajad ja hävitajad pühkisid üle USA lennuväebaasi, rünnates madallennul maapinnal seisvaid lennukeid. Torpeedolennukid ja teised pikeerivad pommitajad sööstsid kallale Fordi saare ranniku lähedal korralikult kahekaupa ankrus seisvatele lahingulaevadele. Minutite jooksul läbistasid pommid USS Arizona tekisoomuse, lõhates laeva vööris asuvad relvakambrid; plahvatus rebis laeva pooleks ning tappis enam kui 1000 meeskonnaliiget. USS Oklahoma sai torpeedotabamuse ja pöördus suurte inimkaotustega kummuli; California ja West Virginia said mõlemad allpool veeliini raskelt viga. Pärast põgusat vaikust jõudis kella 9 paiku kohale rünnaku teine laine, mis keskendus dokis seisvatele laevadele. Lahingulaev Pennsylvania sai vigastada ning kolm kuivdokis olnud hävitajat purustati.

Kallaletungijad lahkusid lõpuks kella 10 paiku hommikul.

Väheste kaotustega läbi viidud Jaapani rünnak oli rabavalt edukas. Ent kolm USA lennukikandjat olid merel ning pääsesid õhulöögist ja Nagumo sissetungijate lahkudes jäi baasi infrastruktuur suures osas terveks. Admiral Yamamotole omistatavate apokrüüfiliste sõnade kohaselt oli Jaapan „äratanud magava tiigri” ja patriotismilainest haaratud Ameerika hakkas valmistuma pikaks sõjaks. Rünnakust pääsenud lennukikandjad nuhtlesid Naganot hiljem, 1942. aasta juunis Midway atolli juures hävitava kaotusega. Sellest sai alguse Jaapani pikk taganemine, mis päädis kapitulatsiooniga Tōkyō lahel 1945. aasta septembris. NH Kaotused: USA – 2400 surnut, 1250 haavatut, lisaks 90 tsiviilohvrit, 4 lahingulaeva uputatud, 4 vigastatud, 3 muud sõjalaeva uputatud, 7 vigastatud, 300 lennukit hävitatud või vigastatud; Jaapan – 64 surnut, 29 lennukit, 4 kääbusallveelaeva uputatud Prince of Wales ja Repulse 1941 

USA meremehed jälgivad USS Shaw plahvatamist pärast Jaapani üllatusrünnakut.

P

Jugoslaavia sõjad

Sarajevo

5. aprill 1992 – 29. veebruar 1996

Jugoslaavia kokkuvarisemine aastatel 1991–1992 viis etniliste gruppide vaheliste konfliktideni. Bosnia moslemid panid Sarajevos vastu Euroopa nüüdisaegse ajaloo kõige pikemale piiramisele. Serblaste poolt ümberpiiratud linna kohutav olukord ajas maailma avalikkuse raevu ja viis lõpuks lääne sõjalise sekkumiseni.

Enne kui Bosnias 1992. aasta aprillis võitlus puhkes, ehitasid serblased Sarajevot ümbritsevatele mägedele kindlustatud suurtükipositsioonid, arvestades, et kui neil õnnestub seal bosnialaste vastupanu murda, võivad nad selle põrmustada ka igal pool mujal Bosnias. Kui konflikt oli alanud, võtsid nad positsioonid sisse, haarasid enda kätte mõned eeslinnad ning kehtestasid totaalse blokaadi, jättes Sarajevo ilma toidu, elektri ja veeta. Olles küll kaugelt paremini relvastatud kui linna kaitsev Bosnia maakaitsevägi, polnud serblastel piisaval hulgal võitlejaid, et linna otse rünnata. Bosnia maakaitseväel, mis oli arvulises ülekaalus, ei olnud piiramisrõnga murdmiseks relvi.

940 | 1939–tänapäev

Serbia suurtükid tekitasid tohutut kahju – keskmiselt tabas Sarajevot iga päev 300 mürsku ning ei säästetud ka selliseid sihtmärke nagu koolid, haiglad ja elamud. Peaaegu iga hoone linnas sai viga. Ohtu suurendasid snaiperid ning turvaline ei olnud linnas mitte kusagil. Sarajevo sattus nälja äärele, enne kui rahvusvahelist lennujaama kontrolliv ÜRO humanitaarabi organiseeris. Linna ja lennujaama ühendas 1993. aasta keskel valminud tunnel, mis võimaldas varusid transportida. Kuid alatoitlus sai tõsiseks probleemiks ja vanemad inimesed hukkusid talvel kütmata hoonetes.

Tulistamine, eriti kaks inetut intsidenti Markale turul, ajas maailma avaliku arvamuse raevu. 1996. aasta mais alustas NATO õhurünnakuid serblaste vastu, sundides neid lõpuks vastu võtma Daytoni lepingut, mis lõpetas piiramise. JS Kaotused: Serbia – 30 000 mehest rohkem kui 2000 surnut; Bosnia – 40 000 mehest rohkem kui 6000 surnut; tsiviilelanikkond – umbes 10 000 surnut Kosovo 1999 

Sarajevo elanik kuulidest täksitud maja aknast välja vaatamas.

R

Somaalia kodusõda

Muqdisho

3.–4. oktoober 1993

Sõjast räsitud Somaalias humanitaarsetel kaalutlustel sekkunud USA väed sattusid raskustesse missioonil, mille eesmärk oli pealinnas Muqdishos kinni võtta ühe somaali relvarühmitise juht. Enamik võõrsõdureid vabastati, kuid kogu afääri peeti laialdaselt fiaskoks ja mõnda aega varjutas see USA sõjalisi ettevõtmisi.

USA üksused sisenesid Somaaliasse, et turvata toiduabi jaotamist, mida kohalike relvarühmitiste juhid takistasid. Ameeriklased otsustasid, et kõige suurem süüdlane Mohamed Farrah Aidid tuleb neutraliseerida. Kindralmajor William Garrisonile anti ülesanne juhtida eriüksuse reidi Muqdisho hotelli Olympic, kus Aidid arvati olevat.

Kopteritelt maandunud erirühm sai hotelli enda kontrolli alla ja võttis 24 vangi – kuigi mitte Aididi, keda polnud kohal. Eriüksuse sõidukikolonn, mis pidi vangid hotellist ära tooma, jäi teetõkete tõttu hiljaks ja sattus pideva tule alla. Rakettmürskudega tulistati alla kaks Black Hawki kop-

terit – intsident leidis kajastamist 2001. aastal linastunud filmis „Black Hawk Down” – ja nende meeskonnad jäid õnnetuspaikadel hätta. Enamik erirühma sõdureid võitles end välja esimesele õnnetuspaigale, kuid jäi siis tiheda tule alla lõksu. Mehed said ainult lähedalasuvates majades varjuda ja hommikut oodata. Kaks erirühma sõdurit jõudsid teise õnnetuspaigani ja suutsid lühikest aega somaallasi tagasi tõrjuda, enne kui nad tapeti ja kopteri piloot vangi võeti.

Järgmisel hommikul võitles USA ja ÜRO päästekomando end esimese õnnetuspaigani ja tõi ellujäänud välja, pidades edasiliikumisel igal sammul lahingut.

Somaallased lohistasid hukkunud ameeriklaste surnukehi läbi tänavate. See ebaõnnestumine tähendas faktiliselt USA missiooni lõppu Somaalias. JS Kaotused: USA – 180 mehest 19 surnut ja 84 haavatut; ÜRO – 13 inimkaotust; Somaalia – 2000-st kuni 4000 mehest 700–1500

R Somaali tüdruk vaatab USA merejalaväelaste suundumist Ameerika saatkonda Muqdishos.

1939–tänapäev | 941