101arhitekt by Rahva Raamat

eesti arhitektuuriteost Karin Hallas-Murula

Tekst ÂŠ Karin Hallas-Murula, 2012 Toimetanud Eda Posti Kujundanud Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2642-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Printon TrĂźkikoda AS

SISUKORD

Saateks 8 1. Rehielamu 10 2. Muhu Püha Katariina kirik 12 3. Dominiiklaste klooster 14 4. Padise klooster 16 5. Harju-Risti kirik 18 6. Kuressaare konvendihoone 20 7. Tartu Jaani kirik 22 8. Oleviste kirik Tallinnas 24 9. Pirita klooster 26 10. Saha kabel 28 11. Suur Rannavärav (Paks Margareeta) Tallinnas 12. Lühike jalg Tallinnas 32 13. Tallinna raekoda 34 14. Niguliste kirik Tallinnas 36 15. Tallinna Linnateater 38 16. Mustpeade maja 40 17. Kihelkonna kiriku kellatorn 42 18. Sutlepa kabel 44 19. Kadrioru loss 46 20. Tartu raekoda 48 21. Palmse mõisa härrastemaja 50 22. Roosna-Alliku mõis 52 23. Tartu Ülikool 54 24. Kaulbarsi palee 56 25. Rüütelkonna hoone 58 26. Kanuti Gildi hoone 60 27. Ungern-Sternbergi maja 62 28. Muuga mõisa härrastemaja 64 29. Heimtali viinaköök-juustukoda 66 30. Kaarli kirik Tallinnas 68

31. Tartu Peetri kirik 70 32. Alatskivi loss 72 33. Sangaste loss 74 34. Tallinna reaalkool 76 35. Vasalemma mõis 78 36. Olustvere mõis 80 37. Haapsalu raudteejaam 82 38. Kasari sild 84 39. Korp! Neobaltia hoone 86 40. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja 88 41. Aadlipank (nüüd Eesti Pank) 90 42. Lutheri vabriku klubi 92 43. Rotermanni soolaladu 94 44. Ammende villa 96 45. Reichmanni maja 98 46. Draakoni galerii 100 47. Lutheri villa 102 48. Eesti Draamateater 104 49. Buschi üürimaja 106 50. Krediidipank 108 51. Estonia teatri- ja kontserdihoone 110 52. Tartu saksa teater 112 53. Laupa mõis 114 54. Taagepera mõis 116 55. Vene-Balti laevatehase peahoone 118 56. Vesilennukite angaarid 120 57. Riigikogu hoone 122 58. Elamu Faehlmanni 2/4 / Kreutzwaldi 17 59. Ristiku kool 126 60. Velbri maja 128 61. Elamu Toompuiestee 6 130 62. Tammekannu villa 132 63. Arhitekt Siinmaa eramu 134 64. Eramu Lõuna 2a Pärnus 136 65. Urla maja 138 66. Tallinna Kunstihoone 140 67. Korterelamu Pärnu maantee 36 142 68. Eesti Panga Tartu hoone 144 69. Pärnu rannahotell 146

124

70. Pärnu rannahoone 148 71. Rakvere gümnaasium 150 72. Liiva kalmistu kabel 152 73. Tuletõrjehoone 154 74. Suure Munamäe vaatetorn 156 75. Tallinna laululava 158 76. TPI hoonestu Mustamäel 160 77. Lillepaviljon 162 78. Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone 79. Valgeranna puhkebaas 166 80. Linda kolhoosi kontor-klubi 168 81. Kuldne Kodu 170 82. Rapla KEK-i haldushoone 172 83. Tallinna Linnahall 174 84. Pirita purjespordikeskus 176 85. Lillepood Väike-Karja tänaval 178 86. Tallinna Metodisti kirik 180 87. Ühispank 182 88. Kawe Plaza 184 89. Fahle maja 186 90. Kumu kunstimuuseum 188 91. Neofunktsionalistlikud eramud 190 92. Merirahu elamukvartal 192 93. Jõelähtme golfikeskus 194 94. Kesklinna koolide spordihoone 196 95. Rotermanni kvartali must maja 198 96. Uus ja vana jahuladu Rotermannis 200 97. Rotermanni laudsepatöökoda 202 98. Tigutorn 204 99. Kortermaja Siili 6 206 100. Heimtali kool ja võimla 208 101. Maanteemuuseumi välialad 210 Tekstis viidatud kirjandus 212 Nimeregister 214 Fotode ja jooniste allikad 219

164

Saateks „Sinu sammud ei järgi mitte seda, mis on sinust väljaspool, vaid seda, mis on seespool, maha maetud, kustutatud: kui üks kahest võlvistikust tundub sulle teisest rõõmsam, siis tuleneb see sellest, et kolmkümmend aastat tagasi läks sealt läbi laiade tikitud varrukatega tütarlaps; või sellepärast, et tollele võlvistikule langeb teatud kellaajal valgus, nii nagu see kunagi ühele teisele võlvistikule langes, ainult sul ei ole meeles, kus.” Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad” on mul kodus kolm eksemplari, see on sedavõrd vajalik raamat, et peab olema alati käepärast. Võimalus subjektiivselt valida kõikidest minu elus olnud ja olevatest müüridest, kaaristutest ja võlvistikest 101 kõige olulisemat oli äärmiselt ahvatlev ettepanek. Reisida uuesti läbi tuhandeid kilomeetreid ruumis ning sajandeid ajas, taaskohtuda unustatu ja uuenenuga, rõõmustada ehitiste korrasoleku üle ja kogeda lagunemisest põhjustatud jõuetust – kõike seda pakkus selle raamatu kirjutamine. Olen kirjutanud arhitektuuriraamatuid, üritades olla objektiivne (just nagu see oleks võimalik) ning ikka muretsedes, et kõik perioodid, hoonetüübid ja arhitektid oleksid proportsionaalselt esindatud ning isiklikud otsustused mitte liiga esil. Hetkel, kui vabastasin end kohustuslikust lugeja harimise eesmärgist, hakkasin selle raamatu kirjutamist tõeliselt nautima. Kujutlesin lugejaiks oma sõbrad, kellele ei hakka ju pidama ajalootundi, küll aga võib nad kaasa kutsuda kõrvalteedel uitama, märkamaks tavapärast teise pilguga. Nii mõnigi hoone elab meie teadvuses kivistunud paraadportreena, mille vahetu kogemise võimalus on stampväljenditega pea täiesti

eemale tõrjutud. Internet on paksult täis üksteise pealt kopeeritud faktitekste, mille lugemine arhitektuurist lausa eemale peletab. Olen sedalaadi faktikuiva igavust püüdnud vältida. See ei ole arhitektuuriajaloo õpik ega leksikon, ei ole tekst netis klikkimiseks, vaid raamat l u g e m i s e k s. See on õnnelike ehitiste raamat. Valisin tutvustamiseks tähelepanuväärseid ehitisi, millel on hästi läinud, mis on säilinud ja hooldatud, mõnigi hiljuti restaureeritud. Korras ehitise puhul on arhitekti mõtegi selgemini loetav ja mõjukas. Terveid ja ilusaid valides kannatasid paratamatult need, mis samuti esitlemist väärinuksid, kuid mis alles ootavad uut õitselepuhkemist. Nii jäid välja näiteks Narva raekoda, Mõisaküla kirik, Riisipere, Hõreda, Kukulinna ja veel mitmed mõisahooned, Kaunase restoran, Tsooru ja Peetri keskusehoone, Paatsalu puhkebaas ja paljud teised. Üksikutele mitte kõige paremas korras hoonetele tegin siiski erandi, sellistele, mille arhitektuurne mõte on endiselt selgesti loetav ning ehitise väärikus pole kadunud alandava juurdeehitise, laguneva betooni ega grafitikoorma all. Need on tugevad hooned, nagu Linnahall või Linda kolhoosi keskus. Usun nende tulevikku. On maju, mis end eksponeerivad, ja neid, mis seisavad tagasihoidlikult omaette. On hooneid, mis on sõnades ilusaks räägitud ja kunagi sellisena ka tundunud, kuid millel nüüd tagasi vaadates pole enam endist tähendust ega võlu. Mõnigi hoone, mida olen isegi põlvkonnakriitikuna kiitnud, pole ajaproovile vastu pidanud, nad lihtsalt pole enam nii tähtsad. Tänapäeval haibitakse arhitektuuri jõuliselt – kes end ei kiida, seda pole olemas. Mõnd uusehitist vaadates on tunne, et tal polegi muud eesmärki, kui üllatada: majad, mis on otsekui hooajakaup. Nad just nagu ei peagi vastu pidama kauem kui ajakirjapildi avaldamise või aastapreemia määramiseni. Siit jõuan põhjuseni, miks valikus on suhteliselt vähe viimaste aastate ehitisi. Nad lihtsalt ei ole veel ajaproovi läbi teinud. Nendega on aega. Erinevatest hoonetest on siin kirjutatud eri moodi. Mõne puhul on tähtsaim arhitektuurne kõnekus, mõnel juhul emotsioon, mille ehitis on omandanud ea ja saatusega. Mõnel juhul on olnud tähendusrikas ehitamise lugu, teisel arhitekti isik või hoopis omanik. Omaniku roll oli väga tähtis mõisate ehitamisel, kus arhitekt oli tihti üksnes peremehe abistaja rollis. Niisiis ei ole tekstide ülesehitusel järgitud mingit kindlat struktuuri, küll aga üritatud olla võimalikult faktitäpne. Eesti arhitektuurikirjutistes on faktivead nii sagedased, et neid juurde produtseerida oleks rohkem kui vastutustundetu. Ehkki siinne raamat ei võimalda uurimuslikke tõestusi ega teaduslikku viitamist, leidub siin uudseid fakte ja esmakordselt avaldatut. „Mina üksnes räägin, [---] iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei juhi jutustust, seda teeb kõrv,” kirjutas Calvino. Loodan, et kirjapandu elustab lugeja enda arhitektuuriga seoses kogetut ja innustab taas minema ehitiste juurde, mis kunagi elamuslikult mõjunud. Pole tähtis, kas elamus on tulenenud arhitektuurist või hoopis imeilusast õhtuvalgusest, mida kellegagi koos on nauditud. Karin Hallas-Murula

Juugendkindlus

TAAGEPERA MÕIS

Valga maakond, Helme vald Ehitati 1907–1912 Arhitekt Otto Wildau (Saksa, Riia) Taagepera mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub mõjusaid kaugvaateid. Tohutu loss pole mitte ainult väga efektne, vaid ka kaitstud võimalike rünnakute vastu, olgugi et pere eelmine mõis ei langenud 1905. aastal süütamise ohvriks, vaid hävis tulekahjus aasta varem. Sellele vaatamata olid lossis ka salakäigud põgenemiseks, nii palju siiski sotsiaalselt teravdunud olukorda kardeti. Uhke 40-meetrine torn teeb ehitise tõeliselt suursuguseks, kindluslikkust suurendavad väikesemõõdulised aknad, mis lasevad domineerida seinapinnal. See on juugendlinnus, nagu mõisauurija Ants Hein on klassifitseerinud rühma 20. sajandi alguse romantilisi kindlusliku ilme ja torniga mõisaid, kuhu kuuluvad ka Holdre (sellele kavandatud torn jäi ehitamata), Jäneda ja Neeruti. Siinkohal on hea juhus panna kirja seni teadmata olnud Neeruti mõisa arhitekt: selleks oli nimekas arhitekt Karl Schmidt (1866–1945) Peterburist. Taagepera projekteerijaks oli aga saksa arhitekt Otto Wildau (1873–1942), kes sündis Berliinis ja tegutses Riias. Ta on mitmete teistegi Eesti ja Läti juugendstiilis mõisahoonete autor: Holdre (1910), Illuste (1912), Peetrimõisa (1912), Karki mõis Lätis. Mõisa laskis ehitada Hugo

116

Ferdinand Bernhard von Stryk, kes sai endale lubada keraamilise kiltkivi toomist Hollandist. Väärispuit ja palju muid materjale toodi Lätist. Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni, ülejäänud seinapinda katab pritskrohv. Fassaad on rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muudetud plastiliseks poolümarate eendite ning rõdudega, mis moodustavad kokku hästi rütmistatud terviku. Hoone ruumid olid iseloomulikult romantilises laadis ning plaanilahendus asümmeetriline. Madal võlvitud trepihall on ühtaegu nii „keskaegne” kui pehmelt juugendlik. Maja oli tollal ka sisseseadelt väga kaasaegne: lossis oli keskküttesüsteem. 20. sajandi alguse romantilistes mõisates võib näha aadelkonna omalaadset protesti kodanlikustumise vastu. Hermann von Keyserling kirjutas: „Aadlimeelsus on inimlikult kõrgem absoluutses mõttes. Kodanlane on

turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. [---] Meie, baltlased, ei kao kuhugi niikaua, kui me ei muutu kodanlasteks.” (Baltikum. – Euroopa spekter, 1928.) 1922. aastast alates oli majas kopsutuberkuloosi sanatoorium ja hiljem ravila, tänu millele hoone oli suhteliselt hästi säilinud. Nüüdseks on see restaureeritud hotelliks. Ajaloolisust on rakendatud maksimaalselt: hotelli toad kannavad endiste elanike eesnimesid: lossi peasaal on Hugo saal, tema türklannast naise Anna Sophie nimi on pandud restoranile. Kui juba pereasjadeni läks, siis – liigub jutt, nagu oleks tuntud Eesti-Soome kirjaniku ja ühiskonnategelase Ella Murriku ehk Hella Wuolijoki soontes voolanud mõisahärra Hugo von Stryki verd. Ella

Murrik on tõesti Sangastes sündinud, mõisahärra sohilaps olevat olnud tema vanaema Anne. Hella Wuolijoki lapselapse, Soome välisministri Erkki Tuomioja väitel olevat vanaema Hella seda elu otsustavatel hetkedel mõista andnud. Ent vaevalt annaks ta loa nimetada mõnd Taagepera lossi ruumi Hella-nimeliseks.

117

Saksalik koolimaja

RISTIKU KOOL

(Pelgulinna algkool)

Tallinn, Ristiku 69 Projekt 1927, valmis 1929 Arhitekt Herbert Johanson

Ristiku koolimaja on nii saksalik ehitis, et tundub, nagu oleksid selle ehitanud baltisakslased. Ometi on tegemist esimese Eesti aegse koolimajaga, mis pealegi meie esiarhitekti Herbert Johansoni projekteeritud. Tollal linna ehitusosakonna projekteerimisbürood juhatanud Johansoni laualt tulid ka edaspidi kõik linna tähtsamad koolimajad: Elfriede Lenderi gümnaasium (Kreutzwaldi 25, 1933–1935), Lasnamäe algkool (Majaka 2, 1932–1935), Prantsuse lütseum (Hariduse 3, 1936–1937), 20. algkool (Pärnu mnt 71, 1937–1939), kodunduskeskkool (Tõnismägi 12/14, 1935–1937), J. Westholmi gümnaasium (Kevade 8, 1938–1940, Johanson koos Artur Jürvetsoniga). Ristiku kool on Johansoni esimene valmisehitatud koolihoone, veelgi varasem oli 1924. aastal sama algkooli puitvariant, mis pidi ehitatama Härjapea tänavale, kuid see jäi ellu viimata. Linnavalitsuses asju arutades otsustati, et kool peab siiski olema kivist ja rohkem silmatorkaval krundil ning valik langes praegusele kohale. Huvitav seik on seotud koolimaja ehituse rahastamisega. Vähe teada fakt on, et linnavalitsus asutas juba 1916. aastal kultuurkapitali, täpsemalt „Eesti talurahva vabastamise ja iseseisvuse kultuurkapitali”, kuhu alates 1917. aastast hakati eraldama 0,1% linna eelarvest. 1927.

126

aastaks oli laekunud 32 300 krooni, millest esimene suur väljamakse 30 000 krooni tehti Pelgulinna algkoolimaja ehituseks. See anti välja 10-aastase ja 6% suuruse laenuna. 1928. aastal korrigeeritud põhimääruse kohaselt otsustati samast kapitalist edaspidi toetada ka Eesti ajalugu käsitlevate suurteoste väljaandmist või Tallinna linna ajaloo alaseid uurimusi. Riik jõudis kultuurkapitali asutamiseni teatavasti 1925. aastal. Ristiku koolimaja stiili laenamine Saksamaalt näitab Johansoni (nagu ka Habermanni) varasema loomingu väga suurt mõjutatust Saksa arhitektuurist, mis arvestades nende õppimist Saksamaal (Johanson Darmstadtis ja Habermann Dresdenis) oli ju üsna loogiline. Võttis aega, enne kui see eestilikumaks hakkas muutuma. Saksapäraseks teeb selle koolimaja eelkõige rombimustriline viil, mis meenutab vahverki. Muidu dekoorinapis välisilmes tõmbab tähelepanu ekspressionistliku hammasdekoori ja kuulidega portaal. 12 põhiklassiga algkoolihoone ehitust alustati 1927, klasside osa ja köök valmisid 1928. aastal ning maja lõplikult 1929. aastal. Monumentaalne kivist hoone lõi ühelt poolt Ristiku (endise Oskari) tänava lõpetuse, teisalt muutus väikeelamute piirkonnas selgelt esiletõusvaks mahuliseks dominandiks. Kahest ristuvast tiivast koosnev hoone võimaldas funktsioone eraldada, lõunapoolsesse

tiiba paigutati klassiruumid, sellega ristuvas osas on saal-võimla, kantselei, õpetajate tuba ja kooliteenija ning direktori korterid. Eraldi klassid olid ette nähtud puutööks, füüsika- ja laulutundideks. Interjööris andsid kunstilise lisamõõtme sepisrauast elemendid – treppide käsipuud ja garderoobi võred. Noore arhitektina Johansoni käe all tööd teinud Nikolai Kusmin on meenutanud: „Mäletan, et oma järjekordset ringsõitu sooritades jõudis arhitekt Johanson ka Ristiku kooliehituse juurde, kutsus mind kaasa ja suundus ehitustandrile. Seal pöördus tema poole kohalik kümnik (meie mõiste järgi töödejuhataja) küsimusega, kuidas armeerida vestibüüli keskne raudbetoonist kandepost, millele pidid tuginema kõik vahelaed ja trepidki. Peale lühikest mõtlemist andis arhitekt Johanson temale

ülitäpseid juhtnööre vertikaal- ja horisontaalarmatuuri kohta, nimetades raudade arvu ja põiklõiked. Olin rabatud! Meie kõrgkoolis oli ka selline distsipliin, raudbetoon, kuid seal pidime kõik peensusteni arvutama ja välja joonestama. Et arhitektil peab aga kogu see tarkus olema peas, oli minule suureks üllatuseks. Arhitekt Johansoni prestiiž tõusis minu silmis mitmekordseks. Taipasin, et sellised teadmised ehitustehnikast on arhitekti igapäevasest tööst lahutamatud.” (Nikolai Kusmini mälestused.)

127

Pärl rannaliival

PÄRNU RANNAHOTELL

Arhitektuurikonkurss 1934, ehitati 1935–1937 Arhitektid Olev Siinmaa ja Anton Soans Funktsionalistlik arhitektuur on alati sümboliseerinud kauneid omariikluse 1930. aastaid ning on eestlaste mälus tähendusrikkam kui mis tahes teine arhitektuuristiil. Pärnus mere kaldal valendav rannahoone oli üks selle tugevamaid märke läbi nõukogude aja. Valge, dünaamiliselt kaarja eendosaga kutsuvalt mere poole sirutuv hoone mõjus Pärnu rannas elegantselt ka siis, kui selle fassaadilt krohvi pudenes. 1935. aastal toimunud Pärnu rannahotelli arhitektuurivõistluse konkursitingimustes nõuti ruume, mis „olgu päikeseküllased ja elamismugavad ning omas asetusviisis ei tohi avaldada kasarmulist muljet”. Stiilivalik jäeti vabaks, kuid paljud eelistasid mõistagi moodsat ja kerget funktsionalismi. Suvine ehitis pidi vabastama seltskondlikust pingulolekust ning mõjuma vabameelselt. Preemiatega pärjatud lahendused olid asümmeetrilised, mahtude vaba paigutuse, kergete sammastike ja terrassidega. Edgar Johan Kuusiku töös ulatus katuseterrass kogu maja kohale, tekitades omaette promeneerimisala. Konkurss siiski ei andnud oodatud kindlat tulemust. Esikoht jäeti välja andmata, teisele kohale jäid kolme arhitekti – Erich Jacoby, Nikolai Kusmini ja Edgar Velbri tööd – ning kolmandale Edgar Johan Kuusiku projekt.

146

Edasine projekteerimine anti aga hoopis linnaarhitekt Olev Siinmaale. Hoone ehitati tema ja Anton Soansi projekti järgi. Ehitust alustati 1935. aasta augustis ning hotell avati 19. juunil 1937. Avar fuajee ja trepiruum, puhketuba ja suur restoran ning katuseterrass – Pärnu teistel hotellidel polnud midagi kõigele sellele vastu panna. Numbritube oli uues hotellis 70, neist 40 ühe- ja 23 kahekohalist tuba, 6 kahetoalist sviiti ning üks kortersviit president Pätsile, kes oli isiklikult soodustanud protsendita riigilaenu saamist. Päts oli ka see, kelle ettepanekul ei ehitatud mitte 50-toalist, nagu algul plaanitud, vaid 70-toaline hotell. Numbritubade kvaliteedivahe on fassaadil aimatav. Parimad olid merevaate ning lahtise terrassrõduga toad, mida oli 25. Neis oli keskküte (esialgu vaid I ja II korrusel), kõigis tubades soe vesi, enamikus ka telefon. Hotellil oli oma postkontor ja sidesõlm ning võõrkeeli kõnelev personal. Uue hotelli avamisega suurenes tublisti rootslastest puhkajate hulk, vähenõudlikumad soomlased käisid juba varemgi. Tube hakati reserveerima juba talvel. 1937. aastal peatus hotellis 1163 ning 1938. aastal 1471 inimest. Rannahotelli majandas linnavalitsus. Et hotelle vajasid ka nõukogude inimesed, siis pääses Pärnu rannahotell lammutamisest ja totaalsetest

ümberehitamistest. Sümboolne oli, et rannahotell oli esimesi funktsionalistlikke hooneid, mida kohe 1990. aastate alguses rekonstrueerima hakati. Arhitektuuribüroo Väärtnõu ja Ringo projekti (1991) järgi tehti majale nii mõnigi muudatus, mida muinsuskaitse praegu arvatavasti enam ei aktsepteeriks, kuid siis olid ajad teised, muinsuskaitse pigem hoogsale arengule ristiks jalus ning sellest sai ka „üle ja ümber”. Hoone sai mitmeid täiendusi: restorani laiendati mere poole, nii et poolkaarse eendosa välisaknast sai siseaken, endise seina koht on näha postidereast, mis ruumi keskele nihkus. Restorani otsa püstitati paviljonilaadne

juurdeehitis ning juurdeehitise sai ka puiesteepoolne ots. Värvisondaažides välja tulnud toonid tundusid rekonstrueerijaile liiga pastelsed ning uude värvilahendusse jäeti alles valged, hallid, mustad ja pruunid toonid ning lisati jahedamat sinist. Numbritoad ehitati ümber, vaid kaks neist jäeti algse kujuga. Hotellitubade uue kujunduse tegi soomlane Arto Kukkasniemi, üldkasutatavate ruumide sisekujunduse Marje Piiroja. Üldine meelsus siiski säilis, nagu ka terve rida detaile, fuajee põrandad, trepikäsipuud, laedekoor jm. 1994. aastal väljapuhastatud pärl jäi rannale helklema.

147