LÕUNASÖÖK PARIISIS. HÕRGUTAV ARMASTUSLUGU RETSEPTIDEGA

ELIZ ABE TH BAR D

LÕUNASÖÖK PARIISIS HÕRGUTAV ARMASTUSLUGU RETSEPTIDEGA

Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul

LÕUNASÖÖK PARIISIS

Originaali tiitel: Lunch in Paris Elizabeth Bard 2010 Toimetanud Mari Klein Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © Elizabeth Bard 2010 © Tõlge eesti keelde. Toomas Taul, 2012 ISBN 978-9985-3-2569-8 Kirjastus Varrak Tallinn 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

AUTORIST

Elizabeth Bard on Ameerika ajakirjanik ja kirjanik, kes elab Prantsusmaal.

Tema esimene raamat „Lõunasöök Pariisis. Hõrgutav armastuslugu retseptidega” on olnud bestseller New York Times’i edetabelis ja ka rahvusvaheliselt, seda on pärjatud Barnes & Noble’i auhinnaga „Discover Great New Writers” ja 2010. aastal pälvis teos USA-s gurmaanide kokaraamatute auhindamisel maailma parima kokaraamatu tiitli.

Bardi kirjutised toidust, kunstist, reisimisest ja digitaalkultuurist on ilmunud New York Times’is, International Herald Tribune’is, Wired’is, Harper’s Bazaaris ja Huffington Post’is. Elizabethi kulinaarseid seiklusi saab jälgida internetiaadressil www.elizabethbard.com.

TÄNUSÕNAD

Õnnelik juhus viis mind kokku agent Wendy Shermaniga, suurepärase oma ala asjatundja ja lõbusa kaaslasega. Ma ei suudaks ette kujutada paremaid või hoolivamaid partnereid kui toimetaja Judith Clain ja Little, Browni unelmate meeskond.

Hea raamat saab alati parem olla, ja see raamat ongi tänu lähedastele ja kaugetele sõpradele (Sarah Kaplan, Betsy Levine, Amanda Gordon, Afra Afsharipour, Diego Valdarama, Mayur Subbarao, Elizabeth Calleo, Kelda Knight ja Katherine Prewitt), kes seda hoolikalt lugesid, toimetasid, maitsesid (ja andsid vahel ka mõne kokandustunni). Minu eriline tänu kuulub Courtney Rubinile, sõbrale ja õpetajale, kelleta ma võiksin küll olla kirjanik, kuid mitte professionaalne.

Ja lõpuks tahan ma tänada ema ja Pauli, Benevolent Parent Society asutajaliikmeid, kes uskusid minusse ja enamgi veel.

Ning loomulikult Gwendali. Tout simplement, l’homme de ma vie.*

* Kõige lihtsamalt öeldes, minu elu armastus. Pr. k. Tlk.

SISUKORD

1. peatükk. Kohv, tee või mina .................................................................9 2. peatükk. Armulugu, mis jäi meelde ..................................................23 3. peatükk. Aprill Pariisis ........................................................................37 4. peatükk. Sünnipäevapidu ...................................................................51 5. peatükk. Haldjatolm ...........................................................................66 6. peatükk. Sõnavara täiendamine .........................................................80 7. peatükk. Viigimarjapidu .....................................................................96 8. peatükk. Pikk talv ..............................................................................111 9. peatükk. Kohtumine vanematega ....................................................123 10. peatükk. Perekonnareliikviad ...........................................................142 11. peatükk. Bigbänd ja lõhnav juust ....................................................157 12. peatükk. Pereväärtused .....................................................................171 13. peatükk. Ringjoon .............................................................................183 14. peatükk. Pärast muinasjuttu tuleb pastinaak .................................193 15. peatükk. Kuidas pasteedivormis juustukooki teha .........................206 16. peatükk. Igavesti Prantsusmaal ........................................................221 17. peatükk. Daamid, kes lõunastavad ..................................................233 18. peatükk. Lohutustoit.........................................................................246 19. peatükk. Maailma vallutamas ..........................................................257 20. peatükk. Kui külla tulevad newyorklased .......................................273 21. peatükk. Kevadine mõtlemine .........................................................285 22. peatükk. Uusaastapidu .....................................................................295 Epiloog. Järgmisel aastal Pariisis ...........................................................306 Elizabeth Bardi soovitused hästivarustatud raamaturiiuli tarvis........318 Kiri Provence’ist ......................................................................................320 Retseptide loend ......................................................................................324 7

AUTORI MÄRKUS

Mõni nimi on inimeste privaatsuse kaitsmise huvides muudetud (vaene Gwendal, temal nii hästi ei läinud).

1. peatükk

KOHV, TEE VÕI MINA

Ma magasin oma prantslasest abikaasaga, kui meie esimene kohtumine oli alles pooleli. Ma ütlen pooleli sellepärast, et olime lõunasöögi lõpetanud, kuid polnud veel tellinud kohvi. See oli küllap otsustav hetk, minu tulevase õnne jaoks tähtsam kui kunagise kolledži valik või hea psühholoogiga veedetud aastad. Kõik oli väga lihtne: näis, et hakkab sadama.

Me võinuks istuda sel ajal kohvikus, või, kuna tema korter asus lähedal, saanuks ta meile teed teha.

Tol ajal ei teadnud ma veel, et Ameerika naisi peetakse Pariisis enamasti lirvadeks, kes on nõus tegema kaine peaga seda, mida Briti naised teevad vaid purjuspäi. Valik tundus olevat lihtne: mulle meeldib tee.

Pange tähele, ma pole selline tüdruk. (Või vähemalt ei olnud.) Ma pole tüdruk, kes käib metsikutel pidudel ja kepib meestega lihtsalt sellepärast, et tal on selleks võimalus, ning kohendab huulepulka koidu ajal peatatud takso tahavaatepeeglis. Ma olen tüdruk, kellele tuleb helistada kolmapäeval, kui tahta mind laupäevaks välja kutsuda. Tüdruk, kes loeb naljaviluks Miltonit ja teab kalakahvlit nähes, mis see on. Ma võin flirtida, kuid siis toimub see sel ohutul 19. sajandi suudle-mu-kätt-ja-palu-mind9

LÕUNASÖÖK PARIISIS

valsile stiilis. Enamasti olen ma mõtleja, muretseja. Ja kuna ka mina olen newyorklane, tuleb viimatimainitut võtta tõsisemalt kui muidu. See ei tähenda, et minus poleks üldse vaba vaimu. Kuid see vaba vaim on rakendatud viisaastaplaani teenistusse.

Kuni kelner meile pastapliiatsiga paberist laudlinale arvet koostas, vaatasin veel kord seda kena võõrast, kes minu vastas istus. Gwendal.

Gwen-DAL. Äkki olin ma hääldanud tema nime kogu õhtu jooksul vale silpi rõhutades? Ent olgu.

Ta oli pikka kasvu, paksude tumedate juustega, mis ulatusid täpselt kraeni. Otse keset pealage turritas ülespoole üks jonnakas salk; nii oli see olnud arvatavasti sestpeale, kui ta oli viiene.

Tema rullkaelusega kampsun oli sooja piima värvi. Tühjal toolil tema kõrval lebas tumesinine vormimüts, selline, nagu neid kandsid ajalehepoisid 1932. aasta Chicago lumistel tänavatel. Kuigi kell oli alles üks pärastlõunal, võis juba näha, kuidas tema lõug tärkavast habemest tumedamaks muutus. Ma püüdsin talle mitte otsa vaadata, kuid tema pähklikarva silmad näisid olevat täpselt sama värvi kui minu omad.

Nagu iga esimese kohtumise puhul, teadsin ma temast üksnes väheseid ahvatlevaid üksikasju. Too kummaline nimi oli pärit Bretagne’st, Inglise kanali äärselt Prantsusmaa rannikult. Tema perekond elas Saint-Malo’s, väikeses sadamalinnas, kust ta oli esimesel võimalusel jalga lasknud. Ta rääkis üsna korralikku inglise keelt, igal juhul paremat, kui minu prantsuse keel, mida ma kolledži ajast mäletasin, kuid austraalia aktsendiga – selle oli ta omandanud aastase sõjaväeteenistuse ajal Canberras, kus ta valvas Prantsuse saatkonda. Ta näis olevat häbelik ja tõsine, kuid tihti ilmus tema näole lai naeratus – enamasti siis, kui ma ütlesin, et miski on põnev.

Olime kohtunud septembri lõpul Londonis ühel teaduskonverentsil, mis kandis nimetust „Humanitaarainete digitaalsed võimalused”. (Kas te oskate ette kujutada veel vähetõotavamat paika oma elu armastusega kohtumiseks?) Tema oli lõpetamas doktorantuuri arvutiteaduses, mina olin alustanud magistriõpinguid kunstiajaloos. Märganud teda ühel seminaril, mis oli pühendatud „Finnegans Wake’i”* hüpertekst-versioonile, sain * James Joyce’i romaan (1939). Tlk.

10

K O H V, T E E V Õ I M I N A

kohe aru, et ta peab olema eurooplane. Ameeriklased olid liiga rõõskade nägudega, inglased väga kahvatud ja kortsus. Pidades silmas tema kasvu (ja seda jubedat helesinist tuulepluusi, mis tal seljas oli), oletasin ma, et ta on sakslane, kuid tumedad juuksed, kandiline lõug ja tema väikesed prillid viitasid pigem prantslasele.

Konverentsi viimasel päeval põrkasin temaga trepil kokku. Meil ameeriklastel on imeline, kutsikalik omadus läheneda võhivõõrastele, näol lai naeratus, ja esitada neile mingi tobe küsimus. Harva, kui ma püüan seda vältida – on palju olukordi, mil sellest on lausa kasu. Küsisin temalt, mida tema uurimistöö käsitleb. Siis ta minusse armuski.

Küberruumis lendasid edasi-tagasi kaunilt sõnastatud e-kirjad. Ühte neist püüdsin ma koguni kirjutada prantsuse keeles, paludes Gwendali juba ette oma grammatikat parandada. Ta ootas mitu kuud, enne kui teatas mulle, et corrigez-moi ei tähenda mitte „parandage mu õigekirja”, vaid „siduge mind kinni ja kõdistage tolmuharjaga”. Keskkooli prantsuse keele õpikuis võiks tõepoolest olla vastav allmärkus.

Detsembriks oli mul õnnestunud leiutada põhjus Pariisi tulemiseks, seoses mingite lühiajaliste näitustega.

Ja siin me nüüd olime, lõunat söömas.

Gwendal oli restorani valinud väga hoolikalt. Bouillon Chartier on ilmetu söökla 9. linnajaos. Ameeriklasele oli see mängufilmidest nähtud Pariis. Chartier, mis avati aastal 1896, oli pressitud ühe Hiina restorani ja pagariäri vahel asuvasse kitsasse kaarkäiku ja täitis toona sama funktsiooni kui praegu – toita rahvamasse, enne kui inimesed suundusid suurtele bulvaritele ennast näitama ja teisi vaatama.

Söögikoht oli hiiglaslik, lärmakas ja absoluutselt täis. Kui Gwendal mind raske pöördukse vahelt sisse lükkas, läksid tema prillid uduseks.

Seinad olid värske või karva ja kümne tohutu suure lühtri kerajatest lampidest tulev valgus oli palju eredam kui kahkjas Pariisi pärastlõuna, mille me ukse taha jätsime. Siin oli vähemalt kakssada inimest, kõigil noad ja kahvlid hetkel kusagil suu ja lauanaabri nina vahel (oletan, et mitte ilma tagamõtteta).

Lauad olid üksteisest rühmiti eraldatud tumedast puust vaheseintega 11

LÕUNASÖÖK PARIISIS

nagu raudteejaama ootesaalis, ning sööjate pea kohal siras messingist kübarariiul, kus lebasid kuhjas kokku volditud mantlid, poekotid ja alla rippuvad sallid.

Kelnerid olid mõistagi sellise olekuga, nagu peaksid iga hetk rongile kiirustama. Oma valgetes särkides ja mustades vestides voorisid nad rahvasummas edasi-tagasi, hoides sageli kandikut kümnete taldrikute tigude, Burgundia loomaliha ja rummikookidega toetatuna ühele ainsale pöidlale. Seinte ääres olid tillukesed nummerdatud kapikesed, kuhu püsikliendid jätsid kunagi oma linased salvrätid. Lauad olid nii väikesed, et kui asetasid küünarnukid laua servale, oli raske hoiduda puudutamast vastasistuja käsi.

Kuigi ma polnud varem kunagi selles paigas viibinud, tundus miski imeliselt tuttav. Nii mõjus mulle Euroopa, alates hetkest, mil ma veel kolledžis õppides siin esimest korda lennukist välja astusin. Tundsin end siin rohkem iseendana, otsekui oleks mu armastus kunsti ja ajaloo vastu täiesti loomulik ning suutmatusel nimetada hetke kuulsaimat rokkbändi polekski mingit tähtsust. Pariisis on minevik alati sinuga: sa näed seda, jalutad mööda seda, istud sellel. Mul oli raskusi hoiduda haaramast Gwendali käsivarrest, kui me mööda kitsast läbipääsu restorani sissekäigu poole kõndisime: andeks, härra, aga ma ei suutnud jätta märkamata, et munakivid teie ukse ees on vanemad kui minu kodumaa. See mõte erutas mind. Ma olen alati olnud pisut vanamoeline tüdruk. Vanades paikades tunnen ma end hästi.

Kuni me ootasime, et mõni neist turbokelneritest meilt tellimuse võtaks, esitasin ma Gwendalile küsimusi tema doktoritöö kohta. Sellest vähesest, mis ta meie esmakohtumisel rääkis, oli mul meeles, et tema töö käsitleb filmide ja videote arhiveerimist internetis. Tegelikult töötas ta doktorikraadi kaitsmise ajal juba täiskohaga Prantsuse Rahvusliku Raadio ja Televisiooni arhiivis. „Arhiveerimine – see on kollektiivne mälu,” ütles ta, mängides laual olevast korvist võetud saiatükiga. „Kui sa otsustad, mida kultuurina säilitada, pead ka otsustama, mida unustada.“ Ausalt öeldes võinuks ta ka mõnda poplaulu ümiseda. Mitte et ma 12

K O H V, T E E V Õ I M I N A

poleks kuulanud, aga valdavalt jälgisin ma tema nägu. Mulle meeldib jälgida inimesi, kes räägivad teemadel, mida nad kirglikult armastavad, eriti sellistel, millest mina ei tea mõhkugi. Kui palju õhtuid olin ma veetnud New Yorgis, lastes end võrgutada kuttidel, kes pidasid mulle loenguid nanotehnoloogiast, Kierkegaardist, sellest, kuidas Põhja- ja Lõuna-Dakotas hulkurina rongidega jänest sõita. Ma tean, et mitte kõigi jaoks pole see parim külgelöömisvõte, kuid tarkus on minu jaoks alati seksikas tundunud. „Oo, see on põnev.” Siin ta nüüd oli, jälle see sõna. Tundsin, et pean oma ameerikalikku vaimustust pisut tagasi hoidma. „Kas sa juba tead, mida pärast lõpetamist tegema hakkad?” küsisin rõõmsalt. „Nüüd, mil internet aina paisub, peaks sul olema palju pakkumisi. „ Gwendal kissitas silmi ja kallutas pea kergelt viltu, otsekui kaaluks, kas ma olen sarkastiline ja heidan tema üle nalja. „Jah,” ütles ta naerdes (kas selles polnud mitte terake kibedust?) „Palju pakkumisi.” Ilmselgelt polnud ta harjunud, et tema tulevikku nii helgeks peetakse.

Heitsin pilgu menüüle ja tundsin kergendust, et kuigi ma polnud pärast kolledži teist kursust prantsuse keele tundides käinud, oli enamik sõnu mulle siiski tuttav. Chartier’ menüüs on valdavalt klassikalised road: praed ja karbonaadid, grillitud meriahven tilliseemnetega, magus kastanipüree ja veiniga immutatud ploomid. Milline tüdruk suudaks vastu panna sellise restorani võlule, kus on võimalik magustoiduks tellida kausitäis crème chantilly’d – tavalist vahukoort? „Austraalias olles tundsid sellest kindlasti puudust,” ütlesin ma. „Meil olid oma väikesed nipid,” ütles Gwendal vandeseltslasliku naeratusega. „Saatkonda saadeti diplomaadikohvris Camembert’i juustu ja foie gras’d*. Kuna kohvrit peetakse Prantsusmaa valitsuse omandiks, ei saa Austraalia toll seda läbi otsida. Ülisalajased turvakaablid ja juust.” „See pidi ikka üks suur kohver olema.” „Jõulude paiku paisus suureks küll,” ütles Gwendal.

Mulle ei meenunud, millal ma viimati nii näljane olin. * Rasvane maks. Pr. k.Tlk.

13

LÕUNASÖÖK PARIISIS

Kelner laksas pavé au poivre’i* minu ette lauale. See ei olnud just kõige isuäratavam taldrikutäis – lihakäntsakas ja rasvas praetud kartulid, mis olid hooletult taldriku ühte serva kuhjatud. Kuid kui ma esimest suutäit õhemaks lõikasin, juhtus midagi – ei mingit vastupanu, mitte kõige vähematki. Nuga libises lihast läbi nagu võist; õhukese krõbeda pruuni kooriku alt tuli nähtavale punane puderjas sisu. Ma vaatasin, kuidas roosa mahl segunes kreemja piprakastmega.

Gwendal vaatas üles. Ilmselt olin ma kuuldavale toonud naudinguohke. „Ma ei tea, miks Inglismaal sellist praadi ei saa,” ütlesin ma, hoidudes hoolega midagi oma kampsunile tilgutamast, olgugi, et mul oli kange tahtmine esimest suutäit suhu pista. Mu kahvel ja nuga peatusid õhus, kui sool, rasv ja veri mu keelele jõudsid.

Ma ei taha alahinnata Gwendali võlusid, kuid ta oli pooleldi oma eesmärgi saavutanud juba pärast seda, kui ma tollesse imelisse praadi esimese sisselõike tegin.

 Gwendali tilluke tudengikorter asus karmiilmelises 10. linnajaos, tänaval, mida telefonifirma nimetas la rue des squatters, sest kõikides ümberkaudsetes hoonetes elasid illegaalsed immigrandid. See siin polnud just postkaardi-Pariis, vähemalt mitte veel. Me jalutasime mööda Idavaksali tahmasest ja grafitiga kaetud fassaadist ning läksime seejärel üle jaapani stiilis kõrge silla, mille all loksus Saint-Martini kanal. Läbi puuvõrade tilkus niisket uduvihma. Ma ei teadnudki, et Pariisis on kanal.

Roninud üles mööda kaht korrust läbivat kitsast keerdtreppi sattusin korterisse, mis oli sama suur nagu enamik New Yorgi kortereid – tegelikult meeldivalt väike, üksainus suur tuba, mida poolitas õhuke sein, ning kus oli plastist lükanduks, mille kaudu pääses külmkapi juurest otse voodisse.

Gwendal võttis raamatutest lookas riiulilt vana teekannu. Kriibitud metallpinna ja kaunikujulise tila järgi võis arvata, et tegemist on perekonnareliikviaga. „See kuulus mu vanaisale,” ütles Gwendal. „Ta langes * Piprapraad. Pr. k. Tlk.

14

K O H V, T E E V Õ I M I N A

Indo-Hiina sõjas, vahetult peale seda, kui sündis mu ema.” Kannu kaanel oli väike pärlmutterketas, mis aitas vältida sõrmede põletamist kannu avamisel.

Asetasin oma mantli diivanvoodile ja raputasin nagu märjaks saanud kassipoeg juustest vee välja. Gwendal oli juba köögis. „Köök” on selle kohta ehk palju öeldud – tegu oli linoleumist nelinurgaga, mille ühes seinas asusid köögilett ja külmik ning teises valamu ja keeduplaat. Gwendal võttis valamu kõrval olevast klaasist kimbukese värsket piparmünti ja torkas elektrikannu seina. See ärkas sisisedes ja puristades ellu. „See on väga tähtis samm,” ütles ta, valades keeva vee piparmündilehtedele ja kõrvetades neid nagu spinatit. „Võtab ära kibeda maitse.”

Kui Gwendali pea suhkrut otsides leti alla kadus, vaatasin ma korteris ringi. Nägin pudeleid liivaga, mis pärinesid tema Austraalia kõrberetkedelt, postkaarti, millel Marcello Mastroianni vahib mööduvaid tüdrukuid.

Kõikjal oli raamatuid – filosoofia, (mis seob prantslasi ja filosoofiat?), ilukirjandus, üks raamat Ameerika operettidest (hm) ja teos, mille pealkiri oli „Hollywood, mode d’emploi*”. Stereo kõrval lebas kolm laavakivimi tükki, üks punane, üks must ja üks, mis meenutas yin-yang’i, sest punased ja mustad tilgad selles olid kokku sulanud.

Gwendal avas karbi, milles oli püssirohuroheline tee, kühveldas sellest pisut teekannu ja viskas lisaks paar suhkrutükki. Samal ajal rääkis ta mulle Floridas Orlandos peetud konverentsist, kust ta oli äsja naasnud. „Osavõtjate registreerija oli riides nagu Piilupart Donald,” ütles ta, pannes kannu kõrvetatud piparmünti. „Mina arvasin, et näen viirastust. Ainus internetipunkt asus videomängude nurgas ja ainus ajaleht, mis mul õnnestus leida, oli Disney Journal. Kõik see kokku meenutas mingit viieaastastele loodud universumit.”

Mina rääkisin talle oma esimesest reisist Pariisi koos oma laktoosi mittetaluva ja peaaegu taimetoitlasest parima sõbraga. Me peatusime ühes räpases tudengihostelis 5. linnajaos. Meie ainsa suure voodi keskel toretses auk ja kraanivesi oli roostepruun. „Notre Dame’i ees nätsutas üks eesel mu kašmiirkampsunit.” * Hollywood, kuidas suhtuda. Pr. k. Tlk.

15

LÕUNASÖÖK PARIISIS

„Mida te sõite?” küsis Gwendal, kes andis kahtlemata oma parima, et kujutada ette Pariisi, kus pole ei piima ega liha. „Hästi palju mangojäätist.”

Samal ajal käis minu peas paralleelvestlus. Me peaaegu ei tunnegi teineteist, vahest peaksime ootama. Kuulsin oma vanaema häält. Kui ta sulle meeldib, saada ta koju. See kõlas nii totralt, et ma vist lausa raputasin pead. Äkki mõistsin, kui pettunud olid olnud kõik need mehed, kelle ma pärast ägedat amelemist takso tagaistmel olin kõnniteele seisma jätnud.

Eurooplased suhtuvad seksi kuidagi väga otsekoheselt; seda võib tajuda viisist, kuidas inimesed üksteist metroos uurivad või kuidas paarid kõnniteel suudlevad – see on lihtsalt nii... normaalne. Kui ma nüüd minema kõnniksin, ei mõtleks ta, et ma olen korralik tüdruk, selline, kes otsib abielu (taas üks väljend, mida mu vanaema kasutanud oli). Ta mõtleks hoopis, et ma olen tüdruk, kes ei suuda teha seda, mida ta tegelikult tahab. Ja tal oleks õigus. Ma vaatasin läbi akna välja all asuvasse tillukesse siseõue.

Jalutuskäik läbi tundmatute tänavate oli mind segadusse ajanud. Mul polnud aimugi, kus ma olen. Näis, nagu oleks mulle antud mingi omalaadne diplomaatiline puutumatus. Ma ei tundnud ju tegelikult reegleid, kuidas sain ma neid siis järgida?

Kusagilt ilmusid välja tillukesed kuldservadega klaasid. Varsti sain ma teada, et panipaikade puhul on Pariisis ilmutatud suurt leidlikkust. Asju topitakse kõige kummalisematesse soppidesse ja pragudesse. Gwendal valas tee klaasi kolmekümne, aga võib-olla ka kuuekümne sentimeetri kõrguselt, nii et vedeliku pinnale tekkisid armsad auravad mullid.

Ta mainis täiesti süütul ilmel, et õhtusöögiks pole tal midagi varutud.

 Paar tundi hiljem oli vihmasadu lakanud ja ma avastasin end istumas köögilaua ääres kokkupandaval toolil, seljas üks Gwendali T-särkidest, juuksed sassis ja kohutavalt näljane. Külmikus oli ainult maitsestamata jogurt, purk vaarikamoosi, kaks porgandit, pool sibulat, pakk mingit tükkideks raiutud peekonit meenutavat ollust ja kastrul, mida kattis suur taldrik. See 16

K O H V, T E E V Õ I M I N A

oli üks neid üheksakümne üheksa sendiseid kastruleid, plastsabaga ning külgedele maalitud maitsekad pruunid ja sinepikarva lilled.

Gwendal keeras kastruli ümber, raputas seda ning üheksakümne üheksa sendisest potist vupsas välja magustoit, mis sobinuks Louis XIV lauale, see oli ideaalse kujuga aprikoosišarlott, kõik biskviidid kenasti paigas, neid koos hoidmas vahukoorekiht ning vahele tipitud puuviljalõike. Kas ta valmistus alati sel kombel daamide külaskäiguks? Lurjuse moodi ei paistnud ta küll olevat. Kindlasti oli toidu valmistamine naisele, keda sa peaaegu ei tunnegi, juhuks, kui ta leiab end sinu korteris paljalt ja näljaselt, pigem meeldiv kui pahatahtlik.

Gwendal tõstis paksu koogitüki minu taldrikule. Päris kindlasti ei teadnud ta, miks ma naeratan. Kui ma laps olin, oli meil emaga traditsioon, mille nimi oli „hilja peale jäänud hommikusöök”. Et ma talvel haiget ei teeskleks, sain igal aastal valida enesele „külmapüha”. Tol päeval ema tööle ei läinud ja me ärkasime hilja, sõime hommikusöögiks jäätist või õhtuks pannkooke – mõistate. Täiskasvanuna olin kulutanud palju aega olukorra kontrolli all hoidmisele; olen oma olemuselt tähenärija/perfektsionist. Kuid täna oli nagu külmapüha... magustoit enne õhtusööki, seks enne kohvi.

Kõik oli nii suurepäraselt ja rõõmsalt nihkes.

Me pistsime kogu šarloti nahka veerand tunniga. Mina tahtnuks veel.

Kui ma külmikusse vaatasin, ei näinud ma seal midagi, olid vaid jäänused sellest ja teisest. Gwendali nägi õhtusööki. Nii juhtus meie suhte ajal väga palju kordi. Meie oskused olid erinevad. Seal kus üks nägi haigutavat tühjust, nägi teine võimalusi.

Gwendal võttis külmikust porgandi ja sibulapooliku. Ma ei tea, kas olin kunagi näinud kedagi, kes kasutaks vaid poolt sibulat. Või õigemini, ma polnud kunagi näinud kedagi, kes kasutamata pooliku sibula alles hoiaks. Õhtusöögi tõeline sala-koostisosa oli pakk lardons fumés’id – väikesi töntsakaid sealiha-legosid –, mis olid sügavroosad ja pekised. Gwendal kallas need kastrulisse, kus oli juba hakitud köögivili (ilmselt oli ta kastruli koogist puhtaks pesnud) ja segu hakkas pliidil särisema. Roale pani punkti karp tagliatelle’e, makarone, mis olid keerdus ja ümmargused nagu linnupesa.

17

LÕUNASÖÖK PARIISIS

Vahest oli põhjus seksis või peekonis – või mõlemas –, kuid kahtlemata oli see parim, mida olin kunagi maitsnud. „See on imeline,” ütlesin ma järjekordset nuudlit kahvli ümber keerates. „Sa pead mulle retsepti andma.” „Mingit retsepti ei olegi,” ütles ta naeratades. „Ma kasutan seda, mis mul on. Tulemus ei maitse kunagi kaks korda ühtemoodi.”

Tol niiskel Pariisi õhtul polnud mul õrna aimugi, mil määral muutsid see mees ja tema mitte-retseptid minu elu.

Võrgutamisretseptid TEE VÄRSKEST PIPARMÜNDIST Thé à la Menthe 2 tl lahtist rohelist teed

1 kimp piparmünti koos vartega (vähemalt 7–8 oksakest) 4–5 tükki suhkrut, või ka rohkem, oleneb maitsest 2 tassitäit keeva vett, tegelikult rohkem, et teed loputada ja piparmünt üle valada tee kõrvale männiseemneid paar tilka apelsiniõievedelikku (soovi korral) Pange lahtine tee kannu põhja. Lisage veidi keeva vett ja loksutage kannu, et teepuru loputada. Kurnake tee ära.

Peske piparmünt korralikult läbi. Hoidke oksakesi vartpidi valamu kohal ja valage lehtedele veidi keeva vett. Pange piparmünt teekannu, lisades 4–5 tükki suhkrut. Kallake kannu 2 tassitäit keeva vett ja laske 5 minutit tõmmata. Maitske, veendumaks, et suhkrut on parajalt; tee peab olema magus, kuid mitte ülearu.

Puistake kitsa klaasist teetassi põhja mõned männiseemned. Sobib ka suur napsiklaas. Kui teile meeldib, lisage tilk või paar apelsiniõievedelikku – kuid ainult tilk; see on väga tugeva maitsega.

Tee kõrgelt klaasi valamine pole üksnes tobe trikk tüdrukutele mulje avaldamiseks. See õhutab teed, jahutab seda ja vallandab magusterava piparmündilõhna. Virtuoosid panevad mitu tassi servapidi üksteise kõrvale ja valavad vahepeal peatumata.

Selline tee on ideaalne dessert pärast kuskussi* või tagine’i** söömist.

Kogus: 2 portsjonit

* Berberite pastataoline nisuroog. Tlk. ** Põhja-Aafrika päritolu köögiviljatoit. Tlk.

19

„TUDENGIŠARLOTT” Charlotte aux Abricots Tõeline šarlott näeb välja väga uhke, on valmistatud crème patissière’st* ja alkoholis leotatud biskviitidest. Seni eelistan ma seda tudengivarianti, fromage frais’d** või Kreeka jogurtit ja supermarketist ostetud konservaprikoose. Põhiline kunst on see käsitsi kokku panna – seda tuleb teha serveerimisele eelneval õhtul, nii et biskviitidel oleks aega vedelikust läbi imbuda. Sobib ideaalselt hommikusöögiks, brunch’iks või õhtul tuttavatele pakkumiseks.

25–35 krõbedat Itaalia küpsist (savoiardi) 3 tassitäit fromage frais’d ehk Kreeka jogurtit 825 g paksus siirupis konservaprikoose või -pirne Katke umbes 15 cm läbimõõduga väikese kastruli või sufleeanuma seinad toidukilega.

Pange seinte äärde biskviitküpsiseid. Nad peavad seisma tihedalt üksteise kõrval nagu mängusõdurid. Kui soovite, võite neid paigale tupsutada jogurti abil.

Katke kastruli põhi biskviidikihiga (et kõik korralikult vormi saaksid, tuleb mõnda neist lõigata). Püüdke paigutada nad sümmeetriliselt, kuna see kiht jääb šarlotti serveerimisel kõige peale.

Valage sinna peale fromage frais’d (umbes kolmveerand tassitäit) ja üks kiht viilutatud aprikoose. Kõige peale pange kiht biskviite, suruge õrnalt, ja valage siis peale veerand tassi aprikoosisiirupit.

Lisage veel 2–3 kihti ja kõige viimaseks jätke biskviidikiht, millele on valatud veerand tassi siirupit. Lisaks valage kastruli servade äärde veel veerand tassi siirupit, tagamaks, et ka välimised biskviidid on niisked.

Katke kastrul toidukilega ja suruge ülemist kihti kergelt taldriku või * Keedukreem. Pr. k. Tlk. ** Toorjuust. Pr. k. Tlk.

20

alustassiga, et segu tuleks tihedam. Laske külmas seista vähemalt 12 tundi, veel parem kui terve ööpäeva.

Koogi kättesaamiseks pange kastruli peale taldrik, millel te pudingit serveerite, lööge õrnalt vastu kastruli põhja ja raputage. Kui toidukile on kinni kleepunud, koorige see ettevaatlikult maha.

Kogus: 4–6 portsjonit (või siis jagub 2 seksihullule isendile, kes söövad hommikust kell kuus õhtul).

Vihje: sõltuvalt teie biskviitide imamisvõimest võib šarlotti välja raputamisel jääda kastruli põhja pisut mahla. Pühkige see paberkäterätiga lihtsalt ära.

PASTA À LA GWENDAL Tunnen end käesolevaid ridu kirjutades pisut naeruväärsena, sest enamasti tehakse see toit valmis neist aineist, mida Gwendal oma külmikust parajasti leiab. Kui teil on peekonit ja üks sibul, siis alustuseks sellest piisab. Selle lihtsa õhtusöögiga on seotud nii palju sellist, mida ma Prantsuse köögi juures lausa armastan – parajasti käepärast olevad koostisosad käivitavad fantaasia ja lihtsatest toidujäänustest saab korralik roog. Mul on alati külmikus pakike lardons’e*; teine võimalus on hoida seal vihmase ilma puhuks peekoniviilu või itaalia pancetta’t**. See retsept sobib suurepäraselt talvekuudeks. Suvel kasutan ma porgandite asemel tihti kirsstomateid ja lisan sortsukese valget veini.

3 sl oliiviõli 250 g lardon fumés’d, viilutatud peekonit või pancetta’t, mis on lõigatud poole sentimeetri suurusteks kuubikuteks 2 kuubikuteks lõigatud sibulat 2 viilutatud küüslauguküünt 4 õhukesteks viiludeks lõigatud porgandit 1 jämedateks tükkideks hakitud tillimugul 2 poole sentimeetri paksuste viiludeks lõigatud suvikõrvitsat 3 kuubikuteks hakitud päikesekuivatatud tomatit 500 g De Cecco või täisnisu-spagette Serveerida hakitud peterselli ja äsjajahvatatud musta pipraga Kuumutage õli suurel praepannil. Lisage lardons’id, sibulad ja küüslauk.

Praadige 2–3 minutit, kuni lardons’id on hakanud rasva eritama ja sibulad on muutunud läbipaistvaks. Lisage ülejäänud köögiviljad, segage.

Küpsetage aeg-ajalt segades, kuni kõik on pehme ja lõhnab meeldivalt.

Pastat valmistage suures potis ja soolases vees. Kurnake, jättes alles tassitäie keedust. Lisage pasta kastmele, ja kui segu tundub kuiv, valage peale pisut keedust. Segage sisse hakitud petersell ja korralik annus pipart. Pange pott tagasi tulele. Energiat tuleb teil varuda just esimese kohtamise puhuks.

Kogus: 4 portsonit (või ka 2 inimesele, kellel on tekkinud suur isu)

* Pekikuubikud. Pr. k. Tlk. ** Soola ja vürtsidega maitsestatud ning seejärel kuivatatud itaalia peekon. Tlk.