Sulev J채rve ja V채ino Eskla
Retsenseerinud Jaan Kivistik ja Andres Vaasa Keeleliselt toimetanud Reet Sepp Kaane kujundanud Janika Vesberg © Tekst. Sulev Järve – üldosa ja pt 4, Väino Eskla – üldosa ja pt 5 © Joonised. Kaia-Kadri Gailit © Joonised 2.18, 2.20, 4.4, 4.14, 4.16, 4.22, 4.43, 4.49. Sulev Järve Fotod ees- ja tagalehel: Sulev Järve, Väino Eskla ISBN 978–9985–3–1881–2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
Sisukord 1 Sissejuhatus ......................................................................7 2 Oksalõikuse põhitõed ..................................................9 2.1 Bioloogia ....................................................................9 2.2 Lõikuse liigid .......................................................... 16 2.3 Lõikamistehnika ..................................................... 18 2.4 Lõikamisaeg ............................................................ 29 2.5 Üldisi soovitusi lõikamiseks ................................. 31 2.6 Lõikekohtade kaitsmine ja taimehaiguste leviku vältimine ................................................. 33 3 Töövahendid ja tööohutus ...................................... 35 4 Haljastuses kasutatavate puude ja põõsaste lõikamine .................................................. 41 4.1 Lehtpuud................................................................. 42 Istutuslõikus ............................................................ 42 Noore puu kujundamine ....................................... 43 Alleepuude lõikamise eripära ............................... 55 Täiskasvanud (vana) puu lõikamine.................... 56 Levinumate lehtpuude lõikamine ........................ 62 4.2 Okaspuud .............................................................. 65 Levinumate okaspuude lõikamine ....................... 66 4.3 Erikujulised puud.................................................. 71 4.4 Kui suured puud tekitavad tüli ........................... 80 Suurest puust väike ................................................ 80 Puud ja liinid .......................................................... 88 4.5 Ilupõõsad ................................................................ 91 Suvehaljaste põõsaste lõikamise tabel ................. 96 Igihaljad lehtpõõsad............................................. 102 Roosid ................................................................... 102 Ronitaimed ........................................................... 107 4.6 Hekid ..................................................................... 111
5 Viljapuude ja marjapõõsaste lõikamine ............ 117 5.1 Viljapuud .............................................................. 118 Miks lõigata? ......................................................... 118 Millal lõigata? ....................................................... 119 Kuidas lõigata? ...................................................... 120 Istutuslõikus (istutusaegne kärpimine) ............. 123 Noorte viljapuude võra kujundamine ............... 125 Kandeealiste viljapuude lõikamine .................... 129 Vanade õunapuude tugev noorendamine ......... 132 Kääbusõunapuude lõikamise eripärad .............. 134 Pirnipuude lõikamise eripärad ........................... 135 Ploomi- ja kirsipuude lõikamise erinevus võrreldes õuna- ja pirnipuudega ................... 136 Vigastatud puude lõikus ...................................... 138 Külmakahjustatud puude lõikamine ................. 139 Okste painutamine ............................................... 141 Muud viljapuude võratüübid .............................. 143 5.2 Marjapõõsad ........................................................ 145 Sõstrad ja karusmarjad ........................................ 145 Vaarikas ................................................................. 151 Pampel ................................................................... 154 Aroonia.................................................................. 155 Astelpaju ................................................................ 155 Viinapuu ................................................................ 157 Mustikas ................................................................ 162 Oskussõnad ..................................................................... 163 Erialaasutused, konsultandid................................. 177 Kirjandus ......................................................................... 179
1
Sissejuhatus Aedades ja parkides kasvavate puittaimede üheks olulisemaks hooldustööks on nende okste lõikamine ja võra kujundamine. Sellega saab parandada taimede kasvu ja kuju, õitsemist ja viljakandvust, tervist ja vastupidavust. Oksalõikus on töö, mis tuleb ette võtta vastavalt vajadusele, mitte aga siis, kui naabrimees seda teeb. Lõikamise tarviduse ja mahu määrab ühelt poolt konkreetse taime seisund ja teiselt poolt eesmärk, mida sellega tahetakse saavutada. Kuna lõikamine on tõsine sekkumine taimede arengusse, tuleks seda teha nii, et kasu saaksid nii nemad kui ka meie. Õige lõikamine, mis põhineb taimede bioloogia tundmisel, säilitab nende hea tervise ja ilusa kuju ning samal ajal tõstab meie aedade ja haljasalade esteetilist ning majanduslikku väärtust. Läbimõtlematu või oskamatu lõige tekitab aga vigastuse, mis mõjutab puud või põõsast kogu edasise elu. Et hooldustööd annaksid soovitud tulemuse, peavad aednikul ja arboristil olema teoreetilised teadmised taimede elutegevusest ja erinevate töövõtete mõjust nende arengule, samuti oskused neid õigesti rakendada. Oma käsiraamatu kolmandas, põhjalikult ümbertöötatud väljaandes püüavad praktikutest autorid anda edasi olulisema tänapäevasest tarkusest puude ja põõsaste lõikamise kohta, tuginedes nii asjatundjate kogemustele kui ka teadlaste uurimustele. 7
2
Oksalõikuse põhitõed 2.1 Bioloogia Oksalõikusega seoses tuleb tegemist eelkõige puittaimede maapealse osaga. Põõsaoksteks on nende peened puitunud varred, puudele areneb jäme tüvi koos sellele kinnitunud põhiokstega. Need koos moodustavad toese, mis kannab väiksemaid oksi ja lehti või okkaid. Puittaimed kasvavad pikemaks võrsete tipust ja jämedamaks uute aastarõngaste lisandudes. Lihtsustatud skeemi järgi koosnevad tüvi ja oksad puitunud kudedest, mida ümbritseb koor. Koore ja puiduosa vahel on kõige olulisem kiht – kambium*, mille elutegevuse tulemusel kasvabki puittaim jämedamaks. Puidu keskmine osa – lülipuit – koosneb elutegevuse lõpetanud rakkudest, välimine osa – maltspuit – on aga elus. Varakevadisel ärkamisajal, kui juured saavad juba maapinnast vett kätte, algab maltspuidu nooremas, kambiumialuses kihis tõusev vool. Juurtes tekib vee imamise tõttu nn juurerõhk, mis surub vee koos selles lahustunud mineraalainetega juurtest üles, okstesse ja pungadesse. Pärast pungade puhkemist hakkavad lehtedes toodetud toitained liikuma allapoole okstesse, tüvesse ja juurtesse. Laskuv vool toimub koore sisemises kihis – niines. * paljud erialased sõnad on põhjalikumalt ära seletatud raamatu lõpus lk 163. 9
Tõusva voolu – mahlajooksuga puututakse kokku varakevadisi lõikustöid tehes. Sel ajal vahtraid, kaski, viina- ja pähklipuid ning kirsi- ja ploomipuid lõigates hakkab lõikehaavadest välja valguma magusavõitu mahla. Üksikuid peeneid oksi lõigates ei tohiks mahlajooks puud nõrgestada, sest lõikehaavadest välja voolav mahl oligi ette nähtud vaid äralõigatud okste toitmiseks. Väidetakse, et mahlajooks kujutab endast üht osa puude kaitsesüsteemist, aidates tõrjuda lõikekohast sissetungivaid mikroorganisme. Suurtest haavadest jookseb juba rohkem mahla ning see võib kahjustada kambiumit ja koort lõikekoha all. Lisaks on „nutvat” puud ka kurb vaadata. Olenevalt ilmadest kestab mahlajooks paarist nädalast paari kuuni ja lõpeb tavaliselt pungade puhkedes (viinapuudel aga alles siis, kui on tekkinud üsna pikad võrsed). Lehtede kiire arenemise ajal ületab aurustumise tõttu tekkiv imamisjõud juurte tekitatud rõhu ning mahl „tõmmatakse” haavadest mööda. Sellepärast lõigataksegi tugeva mahlajooksuga puittaimi suvel, kui need on täies lehes. Erinevatel andmetel võib märgatavat mahlajooksu esineda ka jalakal, valgepöögil, pöögil, tiibpähklipuul, pihlakal, paplil, hobukastanil, pajul, aktiniidial, sarapuul. Uued võrsed kasvavad pungadest. Tipp-pungast (vahel mõnest ülemisest külgpungast) areneb juhtvõrse (liider), külgpungadest kasvavad külgvõrsed. Suvist rohtset kasvu nimetatakse võrseks, sügiseks see puitub ja saab pärast lehtede langemist oksaks. Kohta oksal või varrel, kuhu on kinnitunud pungad või külgoksad, nimetatakse sõlmeks. Kui samast sõlmest kasvavad välja kaks konkureerivat võrset, moodustub puule kaksiklatv (vt joonis 2.4). Noorte ja keskealiste puittaimede kasvule on omane apikaalne dominants – tipp-pungas toodetud kasvuained liiguvad juurtesse, pidurdades samal ajal nende teele jäävate külgpungade puhkemist. Kui tipp-pung ära näpistada või juhtvõrset kärpida, siis lõpeb nende hormoonide tootmine, külgpungad vabanevad apikaalse dominantsi mõjust ning hakkavad 10
arenema. Selline iseärasus teebki võimalikuks aiakääride abil kujundada puittaimede võra, pidurdades või ergutades võrsete kasvu ja suunata neid sinnapoole, kuhu vaja.
Joonis 2.1. Apikaalne dominants: 1. Kui tipp-pung on aktiivne, kasvab oks jõuliselt ülespoole, valguse suunas. 2. Pärast juhtvõrse kärpimist saavad hakata arenema allpool olevad võrsed, eelisjärjekorras lõikekohale lähemal asuvad.
Suvel-sügisel võrse lehekaenaldes tekkinud pungad puhkevad tavaliselt järgmisel kevadel. Arenema hakkavad eelkõige ladvapoolsed pungad, alumised jäävad aga puhkeolekusse (uinuvateks) ja kasvavad aastatega puidu sisse. Teist tüüpi on lisapungad – need tekivad alles pärast koorevigastust haava ümber kasvavast kallusest. Pärast muutust puu arengus (näiteks ülemääraselt tugev oksalõikus) kasvavad uinuvatest ja lisapungadest tugevad püstised nn vesivõsud. Need annavad puule metsiku ja risustunud välimuse ning kuuluvad sageli äralõikamisele. Viljapuude puhul aga kasutatakse neid puu noorendamiseks. Paljud puu- ja põõsaliigid annavad juurevõsusid, eriti kasvus allajäänud taimed või need, mille pinnalähedasi juuri 11
on vigastatud. Juurevõsud arenevad juure lisapungadest. Kohale, kus oks tüvest (või põhioksast) välja kasvab, moodustub sageli oksakrae. See kujuneb oksa- ja tüvekudede vaheldumisi teineteisest ülekasvamise teel. Kuna oks kasvab aeglasemalt kui tüvi, siis kasvab see tüve sisse – „lukustub” sinna. Oksakrae on mõnedel puuliikidel silmaga nähtav paksenduse või kontsentrilise vallina oksa alguses. Kaksiklatvade, väga väikese väljumisnurgaga okste ja tüve suhtes liiga jämedate okste alusele oksakraed ei moodustu. Oksakrae kuulub anatoomiliselt tüvele. Seda kinnitab ka tõsiasi, et kui oks kuivab, siis ainult oksakraeni (tüveni).
Joonis 2.2. Oksakrae kujunemine: 1. Kevadsuvel moodustab oksapuit ringi ümber oksaaluse. 2. Hilissuvel kasvavad selle peale tüvekoed, kinnitades niiviisi oksa tüve külge. Ülalt jääb oks siiski nõrgemini tüvega seotuks kui altpoolt. 12
Tugevate okstega ja õigesti harunenud puudel tekib sageli harudevahelise nurga sisse terav koorehari. See moodustub, kui tüve ja oksa jämenedes pressitakse nende liitumiskohal olevad puidu- ja koorerakud kokku ja surutakse väljapoole. Koos oksakraega on see nähtavaks piiriks oksa- ja tüvekudede vahel. Õige lõikamiskoht leitaksegi nende looduse poolt kättenäidatud märkide järgi – lõige tehakse väljastpoolt kooreharja ja oksakraed (vt ka joonis 2.12).
Joonis 2.3. Oksakrae (1) ja kooreharja (2) järgi määratakse lõikamise joon. Õigesti sooritatud lõike puhul hakkab oksakoht ühtlaselt ümberringi kinni kasvama (3).
Mõnedel puudel on kalduvus kasvatada väga püstiseid (väikese väljumisnurgaga) ja seega ilma oksakraeta oksi. Sammasja võraga puudel on need lubatud, teistel on ilmselt põhjuseks kas pärilikud omadused või noorena kehv hooldus. Puu kasvades võib sellise terava nurga sisse jääda vahelekasvanud koor (ehk sissekasvanud koor; esineb ka kaksikladva puhul). Niisugune olukord nõrgendab oksa kinnitumist tüvele ja võib põhjustada hiljem selle lahtirebenemise, sest aastatega kasvab oks järjest raskemaks ning vajub tüvest eemale. 13
Joonis 2.4. 1. Kahvelharu ja vasakpoolse oksa harunemiskohas on ilmselt vahelekasvanud koor. 2. Alumiste okste väljumisnurk on suurem ning need oksad on tugevasti tüve küljes kinni.
Oksakrael on oluline osa lõikehaava „paranemisel”. Pärast oksa äralõikamist (või kuivamist) muutub aktiivseks oksakraes olev keemiline kaitsevöönd, mis takistab lõikehaavast sisenenud mikroorganismide edasitungimist tüvesse. Lehtpuudel moodustub see fenoolidest, okaspuudel terpeenidest (vaigust). Samal ajal algab väljastpoolt lõikekoha kinnikasvamine. Kambiumi tegevuse tulemusel moodustub haava servadele vallikujuline kallus ehk haavakude. Kalluserakkudest arenevad tavalistest suuremad puidurakud. See nn haavapuit kasvab koos uute aastarõngaste moodustumise ja puu jämenemisega ning katab aastatega väiksema lõikehaava. Tüvesse jäänud oksajupp on küll nakatunud, aga tänu puu kaitsereaktsioonidele see tavaliselt kapseldub (isoleeritakse eluskudedest) ning mädanik ei pääse edasi levima. 14
Laiade haavapuidu ringide tekkimist ja vigastatud koha kinnikasvamist on ekslikult peetud haava paranemiseks, ent vastupidiselt inimestele ei parane ega taastu puittaimede vigastatud koed. Igast haavast (ka õige oksalõikuse puhul) jääb kõdunev jälg puidu sisse, kuigi aastate pärast pole väljastpoolt midagi näha. Seega – oksi peab lõikama õigest kohast, et säiliks puu võime kaitsta end mädanikutekitajate eest. Sama tähtis on ka õigeaegne lõikustöödega alustamine, sest noorel puul on oksad veel peened ning haavapind jääb väike, see jälle võimaldab lõikekohal kiiremini kinni kasvada.
Joonis 2.5. Oksakraes asuvad kaitsevööndid eraldavad nakatunud või mädanenud oksapuidu tervetest tüvekudedest.
15
Haavapuit Mädanenud puit
Kambium Koor Puit
Joonis 2.6. Lõikehaava kinnikasvamine ja mädanikukolde kapseldumine toimub ainult kasvuperioodil. Vaid elujõulise puu suhteliselt väikese läbimõõduga lõikehaav sulgub aastatega täielikult.
2.2 Lõikuse liigid Kujunduslõikusega aidatakse noorel puittaimel kasvatada tugev ja terve võra, et see ei muutuks ohtlikuks inimestele ega materiaalsetele väärtustele ning võimaldaks puul valitud kohas hästi kasvada. Ideaaljuhul on puu kujundamine selle liigile iseloomuliku võrakuju säilitamine, parandades vaid olulisemaid tekkida võivaid kasvuvigu (näiteks kaksiklatv). Parkides peaaegu vabalt kasvavate puude puhul on see tavaliselt võimalik, tänava äärde istutatud puid tuleb aga oksavaba tüve ning vastupidava võra saamiseks peaaegu igal aastal lõigata. Väike lõige kahjustab puud vähem kui suur. Seepärast on oluline, et igasuguste puu kujundamiseks vajalike lõikustega 16
alustataks noores eas, juba puukoolis. Noorel puul on lõigatavad oksad veel peened ning kasvuenergia tugev, et taastuda ka pärast paljude okste äralõikamist. Esimese 20 aasta jooksul korralikult kujundatud võra vajab hiljem väga vähest korrigeerimist. Hoolduslõikus (ka harvendus- või sanitaarlõikus) on kääri- ja saetöö, mida tehakse puude ja põõsaste ülejäänud eluea jooksul. Võrast eemaldatakse pidevalt haiged, kuivanud, murdunud ning segavad oksad ja soovitatavalt kohe, kui neid märgatakse. Viljapuudel ja marjapõõsastel lisandub elujõuliste okste väljalõikamine. Suuremat tööd vajavad kauaks hooldamata jäänud puud ja põõsad, millel tekivad üha sagedamini kuivad oksad või mis on ülearu tihedaks (metsikuks) muutunud. Vormilõikus on taimedele mingi kunstliku kuju andmine ja perioodiliselt lõigates selle säilitamine. Mitmesugustest põõsastest pügatakse korrapäraseid hekke, puudele vormitakse väiksem võra või painutatakse ja kärbitakse oksad ühte tasapinda. Huvitavate skulptuuride pügamise kunsti, mis on rohkem levinud soojema kliima ja rikkalikuma taimevalikuga piirkondades, nimetatakse topiaarlõikuseks. Noorenduslõikus võetakse ette siis, kui vananevat puud või põõsast ei taheta veel välja vahetada. Viljapuudel seisneb noorendamine vanemate okste tugevas tagasilõikamises. Allesjäänud oksastiku uinuvatest ja lisapungadest kasvavad võrsed, millest kujundatakse uus võra. Vanade ilu- ja pargipuude noorendamise võimalikkusest tuleb juttu tagapool. Põõsaid noorendatakse kas kõigi okste mahalõikamise teel (lausnoorendus) või järgukaupa, lõigates vanad oksad ära 2–5 aasta vältel. Pärast sellist tugevat lõikust puid-põõsaid väetatakse ja multšitakse. 17
2.3 Lõikamistehnika Oksi lõigates neid kas kärbitakse või harvendatakse. Kärpimine on võrse või oksa lühendamine (temast teatud osa mahalõikamine). Noore oksa harunemiseks kärbitakse selle latva mõne külgpungani – nii sunnitakse kasvama mitmed allapoole lõiget jäävad pungad (vt joonis 2.1). Selle ning külgoksani kärpimisega saab muuta oksa kasvusuunda – viimane pung või külgoks, mille kohalt kärpimislõige tehakse, peab asuma sealpool, kuhu soovitakse oksa edasist kasvu suunata. Tüükale (sõlmedevahelisest osast) kärbitakse oksi näiteks hekipügamisel.
Joonis 2.7. Erineva tugevusega kärpimine mõjutab oksa edasist arengut järgnevalt: 1. Paari ülemise punga eemaldamine pidurdab oksa liiga jõulist kasvamist, lisaks arenevad ülemistest külgpungadest mõned nõrgad võrsed. 2. Keskmise tugevusega (⅓–½ võrra) kärpimine paneb arenema mitu tugevat võrset. 3. Ülemäära tugeva kärpimise tagajärjel kasvab aastakasvu allosas olevast pungast vaid üks tugev harunemata võrse. 18
Joonis 2.8. Kärpimise viisid: 1. Kärpimine külgoksani ehk noorenduslõige (varem nimetati tagasilõikuseks). 2. Vahelduvate pungadega oksal tehakse viltune lõige umbes 5 mm pungast kaugemal nii, et lõike alumine piir oleks natuke kõrgemal punga kinnituskohast. 3. Vastakute pungadega taime kärpimislõige tehakse risti oksaga (kui tahetakse vältida kahvelharude teket, võib näiteks vahtral ja hobukastanil sisemise punga ära murda).
Rohtse võrseotsa äranäpistamist või -lõikamist nimetatakse pintseerimiseks. See pidurdab võrse kasvu ja soodustab puitumist. Harvendamine on võrast oksa väljalõikamine kas täielikult (tüveni) või osaliselt, s.o tema pikkuse lühendamine sellise külgharuni, mis on piisavalt tugev ning kasvab soovitud suunas. Taime kui terviku seisukohast on harvendamise mõju sellele ühtlasem ja kasu suurem. Kärpimine seevastu mõjutab ainult lõikekoha lähemat ümbrust. Kärpimislõiked ning peenemate puu- ja põõsaokste harvendamine tehakse kas ühe- või kahekäekääridega, kindlasti jälgides lõiketera õiget asetust: see peab olema vastu allesjäävat oksa (püstise võrse kärpimisel allpool). 19
Joonis 2.9. Harvendamine ja kärpimine: 1. Terve oksa eemaldamine tüve juurest (harvenduslõige). 2. Oksa osaline eemaldamine ehk kärpimine külgoksani (noorenduslõige). 3. Kärpimine külgpungani (kärpimislõige).
Joonis 2.10. Puuvõra harvendamine
20
Joonis 2.11. Kääriterade õige asend kärpimislõikel
Pikad ja rasked puuoksad eemaldatakse saega ja soovitatavalt mitmes osas. Kõigepealt tehakse oks kergemaks, vastasel juhul see murdub liiga äkki, rebides lahti koore (vt joonis 2.21) ning tekitades tüükasse lõhed. Esimene lõige tehakse tüvest soovitatavalt poole meetri kaugusele oksa alumisele küljele. Lõigatakse nii kaua, kuni saag hakkab kinni kiiluma. Siis saetakse pealtpoolt eelmisest lõikest 5–10 sentimeetrit kaugemalt, kuni oks langeb maha. Kolmanda lõikega eemaldatakse allesjäänud tüügas oksakrae kõrvalt, hoides seda ühe käega kinni ja teisega saagides, kas alt- või ülaltpoolt. Lõikesuund oleneb äralõigatava oksa väljumisnurgast – kui see on väga kitsas, siis saeleht ei mahugi ülaltpoolt (tüvekoort vigastamata) sinna vahele. Kui äralõigatav oks on nii kerge, et seda saab teise käega toetada, võib oksa ära lõigata ka ühe lõikega.
21
Joonis 2.12. Suure oksa eemaldamine kolme lõikega
Väga oluline on viimase lõike õige sooritamine. Kui oksa väljumisnurk on suurem kui 30°–40°, siis on selle alusele tavaliselt moodustunud oksakrae. Ilu- ja pargipuude hooldajate (arboristide) reeglite kohaselt tuleb lõige teha oksakrae kõrvalt nii, et tüvele jääb väike kühm. Soovitatakse lõigata isegi pool sentimeetrit kaugemalt, siis on kindel, et ei vigasta oksakraed (s.t tüve). Mõned aednikud (peamiselt viljapuude hooldajad) on aga veendunud, et oksakraesse lõikamine ei tekita puule kahju, vaid soodustab haavakoe kasvu; väiksemagi tüüka jätmine raskendaks haava kinnikasvamist. Lõikamise kalde tüve suhtes määravad äralõigatava oksa kasvusuund ja oksakrae suurus. Kui puul on madalad oksakraed ja rõhtsad oksad, saab lõigata tüvega paralleelselt ning väga ligidalt. Kas lõige oli tehtud õigesti, näeb mõne kuu pärast, kui ümber lõikekoha hakkab moodustuma kallus. Kui see on ringikujuline ja ümbritseb ühtlaselt (katkematult) haava, siis oli lõige korralik (vt joonis 2.3). 22