„Cherringhami mõistatused“ on muhekrimisari, mille tegevus toimub Cherringhamis, Cotswoldi mägikuurordis. Raamatu üllatuslikeks peategelasteks on amatöördetektiivide paar: veebidisainer Sarah ja Ameerika eksvõmm Jack. Närvekõditavad ja põnevad mõrvalood, millest ei puudu ka kübeke roosamannat – just selline võiks välja näha Rosamunde Pilcheri ja inspektor Barnaby kohtumine.
CHERRINGHAMI MÕISTATUSED Lumepimedus
Originaal:
Matt Costello/Neil Richards
Cherringham Mysteries, Snowblind
Bastei Entertainment is an imprint of Bastei Lübbe AG
Toimetanud Mall Põldmäe
Kaane kujundanud Jeannine Schmelzer
Kaanefotod: Shutterstock
Cherringham Mysteries, Snowblind: © 2014 by Bastei Lübbe AG, Cologne
© Cover design: Jeannine Schmelzer, Bastei Lübbe AG
Autoriõigus tõlkele: Leena Suits ja OÜ Eesti Raamat, 2025
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9908-51-021-7
ISBN 978-9908-51-022-4 (epub)
ISBN 978-9908-51-023-1 (audioraamat)
www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Autoritest
Matthew Costello (tegutseb USAs) on kirjutanud mitu menukat romaani, nende seas on „Vacation“ (2011), „Home“ (2014), eesti keeles ilmunud „Tundmatu” (2004) ja „Beneath Still Waters“ (1989), millest on Lionsgate vändanud kinofilmi. Ta on stsenaariume kirjutanud The Disney Channelile, BBC-le, SyFyle ja mitmele tosinale menukale videom ä ngule, näiteks „The 7th Guest“, „Doom 3“, „Rage“ ja „Pirates of the Carribean“.
Neil Richards on töötanud tele- ja filmiprodutsendi ning -stsenaristina koostöös BBC, Disney ja Kanal Neljaga ning teeninud arvukalt Bafta nominatsioone. Lisaks on ta kirjutanud stsenaariumi ja sü žee enam kui 20 videom ä ngule, näiteks „Da Vinci Code“ ja „Starship Titanic“, ning teinud koostööd Douglas Adamsiga. Hiljem on ta tegutsenud mitmel pool üle maailma digitaalse jutustamise konsultandina. Tema kirjutamiskoostöö New Yorgis elava Matt Costelloga algas 1990. aastate lõpus ja nad on kahasse kirjutanud hulga telestsenaariume. „Cherringham“ on nende esimene ühine kriminaalromaanide sari.
Peategelased
Jack Brennan on endine New Yorgi politsei mõrvarühma uurija, kes kaotas aasta eest naise. Pensionile jäänud, soovib ta vaid rahu ja vaikust. Just seda loodab ta leida Ühendkuningriigi vaiksest Cherringhami linnakesest. Ta elab jõelaeval ja naudib üksindust. Aga peagi avastab ta, et tema elust on midagi puudu: väljakutse, mida pakub mõrvajuhtumite lahendamine. Üllataval kombel saab Cherringham teda selle juures aidata.
Sarah Edwards on veebidisainer, kes elas abikaasa ja kahe lapsega Londonis. Kaks aastat tagasi laskis mees koos seksika ameeriklannast ülemusega jalga ja Sarah’ maailm kukkus kokku. Ta kolis lastega tagasi kodulinna, rahulikku Cherringhami. Aga väikelinna atmosfäär mõjub talle taas väga rusuvalt: seal ei juhtu kunagi midagi. Vähemasti arvab ta nõnda, kuni tema ellu ilmub Jack, kes muudab kõike, iseasi, kas paremaks või halvemaks …
1.
Kena patseerimisõhtu
Archy Fleming lükkas oksad kõrvale.
Kas ma olen rajalt kõrvale sattunud, imestas ta endamisi.
Õhtu oli ometi olnud nii ilus. Oli ju? Jahedavõitu ehk ainult. Aga nüüd oli suisa külm ega tundunud enam pooltki nii ilus.
Ta vaatas maha. Kas see on teerada? Võimatu öelda: igal sammul vedeles maas oksarisu ja lehti. Teerajad olid vist enamasti ikka puhtamad. Arvestades, kui palju inimesi nendel kõndis, tulles … tulles …
Kust ma tulin, küsis ta endalt. Kusagilt sealt tagantpoolt?
Seal olid olnud teised inimesed, aga ehkki nende näod ja naeratused olid tal silme ees, ei suutnud ta meenutada ühtki nime.
Peaks ehk otsa ümber keerama? Sinna tagasi minema? Teisalt jälle: kui pidada seda siin teerajaks … kas ei vii see siis kuhugi välja? Peab ju viima.
Külla! Seal on mõni koht, kus saab sooja … pubi! Jah! Eespool on kindlasti pubi. Kaminaga, kus leegitseb tuli.
Ta mõtles nendele sõnadele: leegitseb tuli
Archy kõndis edasi. Üks märkamatuks jäänud peenike oks vibutas end tagasi ja lõi talle vastu nägu. See oli valus. Siis märkas ta, et puud, teerada ja maha langenud lehed on muutunud valgeks.
Lund sajab
Talle meenus midagi kaugest minevikust ja ta tegi seda, mida polnud juba ammu teinud.
Archy sirutas keele välja ja laskis helvestel sellele kukkuda. Esiti mõnel, siis üha uutel ja uutel, kuni tõdes, et see pole mingi kerge lumesadu.
Tema kuivusest kõlksuval keelel ei maandunud enam paar tühipaljast kerget helbekest.
Ei, räitsakad olid rasked ja neid lausa kühveldati alla. Jalad olid lume eest tuhvlites küll kaitstud, aga paljastel pahkluudel jäi see pidama.
Ja maad ei paistnud lume alt enam väljagi.
Tema õhukesest hommikumantlist polnud suurt abi. See tumepunaste ja siniste triipudega hommikumantel oli samuti kaetud kleepuva lumega.
Leegitsev tuli.
Ja pint õlut.
Saaks nüüd õlut, küll oleks hea.
Ta seisaks kamina ees ja rüüpaks vähehaaval.
Hommikumantlis. Tuhvlitega. Et kogu see lumi ära sulaks.
Just nagu poleks sadanudki.
Igal sammul kogu kehast värisedes kõndis Archy edasi, kehutatuna mõttest, et selle valgeks muutunud raja lõpus on küla ja pubi ning tuleb rühkida sinnapoole – ükskõik kuidas ta end praegu ka ei tunneks.
Ta mütsatas raskelt maha – jalad olid muutunud nõrgaks – ning põlvitas nüüd lumes, hallid juuksed valge ollusega kaetud.
Archy vaatas ringi.
Kus see pagana rada nüüd siis jooksebki?
Tundus, nagu võiks see minna paremale. Seal oleks justkui olnud midagi teeraja taolist. (Ta jäi põlvili. Ei tahtnud tõusta enne, kui teab, kuhupoole minna.)
Äkki hoopis vasakule? Just! Seal kulgeb rada – kitsas küll, aga ta ikkagi näeb seda, mis siis, et lähestikku kasvavad puud püüavad seda okstega varjata.
Ei.
Tarvis on minna otse edasi. Muidugi. See on õige suund. Sinnapoole, kuhu ta ennegi läks.
Ta laskis pilgul ringi käia, otsides midagi, millest kinni haarata ja end jalule sikutada.
Mis siis, kui ma ei saagi enam püsti, käis tal peast läbi.
Mis siis, kui ma jäängi siia?
Sellele mõeldes klammerdus Archy oma pahklike kätega okste külge ja nendest kramplikult kinni hoides vinnas ta end uuesti jalule.
Pärast seda ränka pingutust seisis Archy lõdisedes ja vappudes ning nägi otsekui preemiaks eespool tulukesi. Kaks tulukest! Vilksatasid korraks ja kadusid.
Uuesti.
Küla!
Pubi!
Pole enam kaugel. Ta on peaaegu kohal.
Ja Archy Fleming komberdas edasi, hoolimata näkku peksvatest okstest, sest teadis, et peab kiirustama – mis see mõni valus kriim mehele ikka teeb!
Küla oli päris lähedal. Tuli üksnes otse edasi minna.
2. Lumetorm
„Väljas pole vist enam maal ega taeval vahet, Jack?“ lausus Ellie baarileti tagant, vaadates, kuidas torm pubi tänavapoolsete akende taga märatseb.
Jack pöördus ja libistas pilgu üle peaaegu tühja kõrtsi. „Kuhu kõik jäänud on?“
„Paistab, et rahvas pole suurte lumetormidega harjunud. Kõik istuvad mõnusasti kodus. Läheb veel üks, Jack?“
„Ei. Nüüd puistab juba nagu kotisuust. Lähen parem Goose’i peale tagasi.“
Ellie vaatas kahe nurgalauas istuva vanamehe poole. „Ütlen õige nendele ka, et hakaku minema. Ongi mul aeg uksed kinni panna ja oma kamina äärde kobida. Räägitakse, et tuleb tõeline möll.“
Jack pöördus uuesti tema poole. „Hea mõte. Tead, kogu see lumi seal väljas meenutab mulle kodu. Meil seal on alatasa niisugused tormid.“
„Olen kuulnud jah. Järelikult oled nendega harjunud. Tead, millal on õige aeg lumesahk välja ajada ja teedele soola puistata. Ei tea, kuidas väike Cherringham toime tuleb?“
„Saame näha.“
Jack tõmbas mütsi pähe ja pani villase mantli nööbid kinni. Ta oli tulnud kummikutega, nii et temal poleks raske läbi lörtsi tagasi marssida.
Autoga ei pruugi see paraku nii hõlpus olla.
„Jõua kenasti koju, Ellie.“
„Igatahes,“ vastas naine, tuli leti tagant välja ning hakkas tulesid kustutama, mispeale nood kaks – kuidas kohalikud nende kohta ütlesidki – kõbi end samuti minekule asutasid.
Loodetavasti pole neil kaugele minna, mõtles Jack.
Öeldakse ju, et hea peremees ei aja niisuguse ilmaga koeragi välja.
Ning nagu ta õige pea avastas, poleks tasunud niisugusel õhtul välja ajada ka Sprite’i. Kodus New Yorgis oli ta sõitnud suure linnamaasturiga, mida ei peatanud ei jää, lumi ega vihm – mitte miski
Ning ehkki talverehvid oli Jack oma väiksele sportautole alla pannud, teadis ta selle olevat liiga kerge, et umbetuisanud teedel hangedest läbi pressida.
Juba Ploughman’si parklast välja tagurdades tundis ta, kuidas rattad kipuvad lumes takerduma.
Paistab, et olin pisut liiga uljas, mõtles Jack endamisi.
Kunagi New Yorgis olid tugevad tormid talle koguni meeldinud. Need tõid inimestes alati esile kõige paremad omadused, sundisid kõiki end kokku võtma. Lumi kattis lärmaka suurlinna valge vaibaga, mis oli ilus vaadata ja summutas ühtlasi kõik helid.
Praegu ei pidanud ta küll sõitma pikka maad, et oma paadini jõuda, aga teadis sellegipoolest, et peab olema ettevaatlik.
Kedagi teist ei paistnud autoga väljas olevat.
Lumesahkagi mitte.
Kõik püsisid turvaliselt nelja seina vahel.
Cherringhami lumetorm
Ta soovis, et oleks juba Grey Goose’il ja saaks seal rahumeeli tuisuilma nautida.
Jack ületas jõe ja jõudis tuttavale ristmikule, kus peatee pööras vasakule ning kulges edasi ohtraid käänakuid tehes. Ainult et selles tormis polnud ümbruses midagi tuttavlikku.
Teed kahelt poolt ääristav hekk oli mattunud raske märja lume alla ning meenutas nüüd lumememmede rivi.
Jack oli kontrollinud pidureid: töötasid kenasti, kui mitu korda kergelt vajutada. Pidurite lukustumise vastast seadet sellel vanal mudelil polnud. Ainus viis takistada neid lukustumast oli pidurdada aeglaselt.
Jackile meenus vana reegel, mille ta oli õppinud oma isalt.
Kui isa millestki hasarti sattus, muutus tema aktsent alati märgatavamaks.
„Vaata Jack, kui sa juhtumisi külglibisemisse satud, siis pea meeles, et keerad rooli libisemise suunas, mõistad?
Libisemise suunas ja siis aeglaselt teisele poole.“
Mitugi korda olid isa õpetussõnad tal meelest läinud ning oma esimese auto, päevinäinud Ford Pintoga oleks ta seetõttu äärepealt külitsi kõnniteele põrutanud. Nüüd võttis ta kurvi ettevaatlikult. Auto lõi üsna kergelt vibama, aga enne teda siit läbisõitnute jäljed olid veel selgelt näha.
Nüüd oli tee tema ees siiski tühi ja kojameestel, väikestel nagu auto isegi, tuli kõvasti tööd teha, et tuuleklaas puhtaks lükata.
„Mis seal ikka,“ lausus Jack iseendale. „Varsti olen kodus.“
Ta manitses end meeles pidama, et säärane vägev torm, nii ilus kui see ka poleks, võib üheainsa silmapilguga ohtlikuks muutuda.
Asjade praegust seisu arvestades võib juhtuda, et ta ei saa Goose’ilt mitu päeva maale.
Kui nii, siis pole ka sellest midagi hullu. Kõik, mida martiini segamiseks vaja läheb, on tal olemas ja külmikus on mitu lihalõiku. Rileylegi jätkub toitu.
„Kõik on tipp-topp,“ lausus ta jälle, rahul sellega, kuidas tema enda hääl muudab autos ja väljas valitseva vaikuse vähem pahaendeliseks.
Ta jõudis kurvini, kus paremat kätt jäävad põllud järsku lõppesid ja asendusid metsaga – see kurikuulus koht tuli isegi ilusa ilmaga paljudele juhtidele ootamatusena.
Nüüd kurvi … Tasa ja targu.
Korraga nägi Jack kedagi: metsast jooksis välja üleni valge lumega kaetud tontlik kogu, jõudis keset teed ja pöördus Sprite’i esilaternate valgusvihus.
Ta jäi tardunult seisma. Silmad pärani.
See ei jätnud Jackile muud võimalust kui pidur põhja vajutada ja järsult rooli keerata.
3. Pöördes
Ja juhtuski see, mida isa oli ennustanud: Sprite pööras külje ette ja hakkas libisema. Selle asemel et paremale keerata ja hoogu maha võtta, oli tema katse pöörata ja pidurdada pannud väikse auto keerlema.
Kolmsada kuuskümmend kraadi.
Midagi niisugust polnud Jack kogenud juba peaaegu nelikümmend aastat.
Auto ei allunud talle. Jack pumpas tasakesi pidurit, lootes hoogu pisutki vähendada, aga Sprite tegi uue ringi.
Too hull seisab kindlasti ikka veel keset teed ning auto tabab teda nagu vurrkann.
Jackil tõmbus kõht krampi. Ta ei sallinud abitusetunnet.
Ja praegu oli ta täiesti abitu.
Siis märkas ta, et pärast teist täispööret on Sprite hakanud libisema vasakule, lumise heki poole. Järgnes kõva mütsatus ning rattad vajusid teeäärsesse kraavi.
Põnts oli küll vägev, aga see kraav, kuhu kaks vasakut ratast pidama jäid, peataski lõpuks auto.
Kogu see pöörane manööver oli kulgenud väiksel kiirusel, sestap polnud Jack paiskunud vastu tuuleklaasi või rooli.
Ta vaatas paremale, tee poole, otsides sealt pilguga tontlikku kuju, kelle ta äärepealt alla oli ajanud. Aga lumepihu täis küljeaknast oli võimatu midagi näha.
Kui Jack akna alla kruttis, vajus lumi juhiistmele.
Aga vähemalt nägi ta nüüd teed. See oli tühi, nagu poleks seal mingit inimkogu iial olnudki.
Jack avas ukse ja astus välja. Tuul kihutas lund peaaegu maaga paralleelselt ning vastik niiske ollus tungis mantli krae vahele ja puges hõlma alla.
Maas oli juba tublisti kuus-seitse tolli lund ning seda sadas tihedasti juurde.
„Halloo!“ hüüdis Jack.
Kuhu kadus too venike, kes oli just äsja seisnud keset teed?
Jack oli teda kõigest vilksamisi näinud, enne kui pööras ja pidurdas – pikemalt silmitseda polnud aega.
Nüüdki veel nägi ta pöörlevast autost teele jäänud sõõri.
Inimesest polnud seal jälgegi.
Vähemasti ei sõitnud ma talle otsa, tänas Jack mõttes õnne.
Sest vastasel juhul lebaks ta teel täpselt selle sõõri ees.
Aga mida oli too mees seal teinud ja miks üle tee jooksnud?
„Hei!“ hõikas ta.
Tundus, justkui oleks kogu ilmunud välja eestpoolt metsast.
Äkki oli ta metsa tagasi läinud?
Jack seadis sammud sinnapoole.
„Hei … kas kõik on hästi?“
Tal tuli nüüd karjuda tuulega võidu; see vilistas tal kõrvus ja summutas kindlasti suurel määral tema hüüded.
„Halloo! Kus te olete?“
Metsa ei viinud ainsatki rada. Kuidas oli too vennike läbi võsa ja põõsastiku üleüldse siia sattunud?
Tõenäoliselt oli ta eksinud.
Sügavamal puude vahel andis Jack endale aru, et mees oli võinud minna kuhu tahes – ükskõik mis suunas.
Ta jäi seisma ja pöördus aeglaselt. Läbi ulguva tuule ja lakkamatult langeva lume ei kuulnud ega näinud ta midagi.
Kes ta ka poleks olnud, mõtles Jack, loodetavasti jooksis ta tagasi sinna, kust tuli.
Väljas ta kaua vastu ei peaks. Niisuguse ilmaga.
Tõmmanud sõõrmetesse külma õhku, sikutas Jack mantlikrae koomale, et lumi sealt sisse ei pressiks, ja kõndis Sprite’i juurde tagasi.
Autot kraavist välja saada polnud kerge. Ta jõnksutas edasi-tagasi, kuuldes, kuidas paljastunud kruus vastu põhja kriibib.
Pärast seda tuleb auto kindlasti töökotta viia.
Lõpuks tundis ta edasikäiku andes Sprite’i vasakut tagaratast haardumas ning sai teele tagasi.
Paadi poole sõites mõtles Jack viimased paar minutit mehele, kes oli teele ilmunud ja seejärel kadunud.
Tarvis helistada Alanile, et ta teaks valvel olla ja teavitaks ka täna õhtul väljas olevaid meeskondi.
Loodetavasti on too hull vennike siiski juba kodus –kus see ka iganes ei asuks – ning valmistub soojas toas turvaliselt peatäit välja magama.
Jack ajas auto jõele võimalikult lähedale, arvestades, et lähiajal tal seda ilmselt vaja ei lähe. Hommikul võib vaadata, kui palju see viga oli saanud.
Siis kuulis ta Rileyt sees haukumas.
Võib-olla sai koer aru, et väljas toimub midagi iseäralikku: torm, tuul, lumi.
Või tahtis lihtsalt jalutama.
„Juba tulen, poiss,“ hõikas Jack, tõtates auto juurest eemale ja mööda trappi üles Grey Goose’ile.
Avanud ukse, nägi Jack ägedalt saba liputavat Rileyt seismas selle kõrval.
„Kartsid, et olen tuisus ära eksinud? Tahad vist jalutama minna.“
Riley sai aru ja haugatas nõusolevalt.
Jalutusrihma polnud vaja ning Jack kõndis mööda trappi alla tagasi, lastes Rileyl ees joosta.
Vaevalt koer praegu kaua väljas olla tahab.
Mõne minuti pärast olid nad jälle paadis.
„Jah, Alan. See vennike lihtsalt seisis seal. Ma ei jõudnud teda korralikult vaadatagi. Ja kui autost välja sain, oli ta läinud.“
„Selge. See on tõesti imelik, Jack. Niisugusel õhtul, taevas hoidku!“
„Ma otsisin ka pisut. Temast polnud kippu ega kõppu.“
„Hüva. Peaksin täna õhtul tagasi jõudma. Sõidan siis natuke ringi.“
„Aa,“ lausus Jack. „Sa polegi siis praegu siin?“
„Ei, olen Oxfordis. Kogukonna hoolekande seminaril.“
„Suurepärane ajastus,“ sõnas Jack.
„Paremat on raske ette kujutada.“
„Mida varem sa tulema saad, seda parem, Alan, praegu puistab nagu kotisuust.“
„Olgu. Liivapuisturid peaksid varsti külla jõudma. Helistan neile – las hoiavad nemad ka silmad lahti.“
„Väga hea. Loodan, et ta jõudis kenasti koju – kust ta ka ei tulnud.“
Natuke aega ei lausunud Alan seepeale sõnagi.
„Hmm,“ ümatas ta siis. „Selles see lugu ongi, Jack. Seal pole ümberkaudu ühtki maja. Ta pidi olema juba pikalt kõndinud. Me hakkame teda igatahes otsima.
Sul kõik korras? Auto jäi terveks?“
„Minul? Mul pole midagi viga. Sprite? Eks homme ole näha. Koju ta mu igatahes tõi.“
„Tore on. Püsi kodus, Jack.“
„Hoia sina ka ennast, Alan. Mul on tunne, et sind läheb siin lähipäevil vaja.“
„Teen, mis suudan, Jack.“
Järgnes uus mõte.
Kui rääkida turvalisusest …
Jack otsustas, et helistab ja uurib, kuidas käib Sarah’ ja laste käsi. Koolitunnid olid lõppenud täna
varakult ning küllap oli Sarah’gi õhtupoolikul aegsasti koju läinud.
Aga ikkagi ei tee paha teada, mismoodi kõigil läheb.
Jack oli tõmmanud tooli illuminaatori juurde ning vaatas Sarah’ga rääkides, kuidas lund üha sajab ja sajab.
„Aga Daniel? Tema muidugi kibeleb välja tuisu kätte minema?“
Sarah hakkas naerma. „Ta pole midagi niisugust enne näinud. Aga on juba pime ja sadu kestab. Ütlesin, et homme.“
„Tark otsus … Eks me näe, kuidas teie küla niisuguse asjaga järgmisel päeval toime tuleb.“
„Võib arvata, et suur osa poode on suletud.“
Jack kõhkles viivu, kas rääkida, kuidas ta oleks äärepealt ühe salapärase mehe alla ajanud.
Siis rüüpas ta lonksu martiinit – jahe jook jahedal õhtul – ja jutustas Sarah’le, mis oli juhtunud.
„Heldus, Jack. Ega sa viga saanud?“
„Mitte kriimugi. Seevastu Sprite tuleb küll homme üle vaadata.“
„Aga too mees?“
„Kadus. Just nagu poleks teda olnudki.“
„Veider.“
„Sarah, on sul aimu, kust ta võis tulla?“
„Sealkandis? Lähim asustatud koht on sealsamas, kus sa ise praegu oled. Ning neid, kes sel aastaajal veel paadis elavad, tunned sa ju kõiki, eks?“
„Jah. Ja ta ei paistnud olevat üldsegi ilmale sobivalt riides. Minu meelest oli tal seljas … hommikumantel.“
„Noh, Alanile rääkisid sa oma loo ära. Suurt enamat pole sul praegu vist võimalik ette võtta.“
Veel üks lonks. Sarah’l oli ilmselt õigus.
Suurt enamat pole tal tõesti võimalik ette võtta.
Aga tunne, nagu ta ikkagi peaks midagi tegema, ei tahtnud kaduda.
„Jah,“ sõnas ta. „Püsige soojas. Lähen ja küpsetan endale varsti ühe ribisteigi. Mulle meeldivad säherdused õhtud kui tänane.“
„Söö minu eest ka üks.“
„Kindlapeale.“
„Ja Jack: aitäh küsimast, kuidas meil läheb!“
„Sulaselge rõõm,“ vastas Jack. „Varsti räägime.“
Jack tunnistas endale, et helistada ja uurida, kuidas neil läheb, oli olnud tõepoolest sulaselge rõõm.
Eks olnud nad talle siin ju vaat et pere eest.
Riley, nüüd täiesti rahulik, lebas tema jalge ees, pea käppadel.
„Kas teeme selle steigi siis ära, poiss?“ Koer tõstis silmad, aga ei liigutanudki end, kui Jack tõusis ja paadi väiksesse kambüüsi siirdus.
4. Hommik pärast tormi
Sarah silmitses Danieli, enne kui poeg uksest välja astus, et lumiseks muutunud maailmaga rinda pista.
„Ma pole vist kunagi varem näinud sul seljas nii mitut kihti riideid,“ ütles ta muiates.
Danieli sulejopel oli lukk kurguni kinni – läinud talvel oli ta seda kandnud ainult ühe korra – ja kootud müts oli sügavale pähe tõmmatud. Jalas olid poisil kaks paari pükse ja matkasaapad ning püksisääred olid topitud soojadesse sokkidesse.
„Ma näen välja nagu Michelini-mehike,“ vastas Daniel itsitades.
Aknad särasid hommikupäikeses ning poiss suundus tagaukse poole.
Sarah hakkas naerma. „Ära liiga kauaks jää, väljas on praegu veel üsna külm.“
Tema Michelini-mehike noogutas. „Proovin ehitada lumest kindlust. Äkki õnnestub teha isegi tunnelid.“
„Ehitusprojekt. Suurepärane! Ja luban, et puhkepausi ajal ootab sind kuum kakao.“
Nende sõnadega avas Sarah ukse ja laskis Danieli välja väiksesse tagaaeda, mis meenutas nüüd Antarktikast kohale triivinud jääliustikku.
Ust hoidis ta lahti kõigest viivu, vaadates, kuidas Daniel haarab kindluse ehitamise tööriistaks harva
kasutatud lumelabida ja sumpab läbi poole sääreni ulatuva lume eemale.
See oli nüüd nii sügav, et poiss pidi jalgu igal sammul välja sikutama.
Lumetormi oli lubatud ja selle olid nad saanud.
Sarah pani ukse kindlalt kinni, aga vaatas ikka veel aknast järele pojale, kes rõõmustas lume üle nii, nagu võib rõõmustada üksnes poisike.
Ja siis astus kööki Chloe.
„Emps …“
Printsessi hääl kõlas kaunis tõredalt.
„Hommikust, Chloe.“
„Väkk, nii paks lumi. Mis sa arvad, kas see ikka sulab nädala lõpuks, Lucy peo ajaks ära?“
Sarah vaatas tagaukse akna poole. „Ei tea, Chloe.
Seda on päris palju. Teed võivad ka umbes olla. Sul tuleb vist oodata – küllap varsti selgub.“
Chloe kõndis akna juurde ja vaatas välja. „Lumi on nii nõme. Ega me Kanadas ela.“
Sarah astus tütre kõrvale. „Aga kas pole see sinu meelest ikkagi päris ilus? Nüüd, kui päike paistab. Taevas on nii sinine. Vaata, kuidas …“
Chloe astus eemale ja marssis kapi juurde.
Paistab, et mu luulelised kirjeldused langesid kurtidele kõrvadele, mõtles Sarah.
Hämmastav küll, kui erinevad need kaks last olid.
Daniel lustis täiega, kühveldades lund hunnikusse, ehitades tunneleid. Ta oli nagu väike inuit, kes ehitab endale talionni.
Ning seal valas Chloe mossitades kaussi hommikusöögihelbeid, mõtted nädalalõpu ja suure sünnipäevapeo juures.
Aga teisalt, arutles Sarah endamisi, kas ei mossitaks ta ise Chloe-vanusena just samamoodi, kui ees seisaks pidu?
Ta tuli ukse juurest ära, valas endale veel ühe tassi kohvi ning läks ja istus tütre juurde.
Nii hea on koos olla ja lihtsalt istuda, mõtles ta. Turvalises soojas kodus omaenda perega.
„Ei, poiss, kahju küll, aga sina jääd siia.“
Riley upuks hangedesse, aga Jackil oli plaanis teha pikk matk.
Lume paksuse järgi otsustades pidi Cherringham olema muust ilmast ära lõigatud. Ning ehkki ta oli õhtul Sarah’le helistanud ja teadis, et kõik on korras, mõtles ta ometi minna ise kohale, astuda läbi ja vaadata, kuidas neil läheb.
Vaja seda vist küll polnud, aga tundus ikkagi olevat õige.
Jack pidi natuke ringi tuhnima, et leida sooja salli ja paksemaid kindaid, mida ta polnud pärast New Yorgist äratulekut õieti kasutanudki.
Kui kevad näis olevat lõpuks kätte jõudnud, oli ta alati rõõmustanud, et saab kindad, sallid ja talvemütsid kokku pakkida. Alla keldrisse pagendada.
Täis lootust, et loodus ei paku üllatusi.
Jack kontrollis, kas telefonil on aku täiesti laetud.
Kõndinud mööda astmeid Grey Goose’i välisukseni, astus ta välja lumega kaetud trapile. Ja alustas oma seiklusrohket matka.
Lund oli tema hinnangut mööda ligi kaks jalga.
Hämmastav.
Ta poleks arvanud, et siinkandis on võimalik näha midagi niisugust. Tuulisemates kohtades olid hanged rohkem kui kolm jalga kõrged.
Minek oli seega vaevaline.
Jack liikus aeglaselt ja ettevaatlikult, jalg jala ette.
Edasi rühkides mõtles ta Antarktika uurijatele, sest see teema oli teda alati kütkestanud. Scott, Amundsen, erakordselt vapper Shackleton! Need mehed võitlesid pakase ja jääga just nagu temagi praegu. Üks samm. Siis teine.
Siin polnud tuul teadagi nii vinge. Ja päikese käes ei olnud ümbrus tormi järel põrmugi hirmuäratav, vaid pigem lummavalt ilus.
Jack kavatses kõndida läbi Cherringhami, sest see pidi pakkuma imelist vaatepilti, aga enne seda põikab ta sisse Sarah’ poole.
Ainult korraks.
Sealt edasi küla keskusesse. Loodetavasti on mõni tänav jõutud juba puhtaks lükata ning kõndida on kergem.
Ta mõtles korraks, et helistab ja annab oma tulekust teada … aga ei. Jäägu neile mulje, nagu oleks see talle möödaminnes pähe tulnud – ta ei taha paista uute sõprade pärast ülearu muretseva vana mehena.
Möödunud kalatammist, ületas Jack väikse silla ning nägi, et siin oli tõepoolest äsja sahk käinud. Aga juba oli tuul jõudnud kuhjata teele uued tuisuvaalud.
Cherringhami viiv peatee oli tühi ning mööda seda edasi kõndides mõtles Jack eelmisele õhtule.
Mehele, kelle ta äärepealt alla oleks ajanud.
Ei tea, kas Alanil on õnnestunud selle kohta midagi teada saada, mõtles ta. Mis juhtus, kes oli see salapärane kogu – need mõtted ei tahtnud tal peast minna.
Poolele teele jõudnud, keeras ta paremale, sinnapoole, kus elas Sarah. Mõne maja ees kühveldasid inimesed lund. Nad jäid seisma ja viipasid talle.
Lumevangis olijate ühtekuuluvustunne
Otse ees oli algkoolihoone … seal valitses säärasel lumme uppuval päeval vaikus. Ja paar tänavavahet edasi Sarah’ maja.
Võiks ehk koos Danieliga pisut lund rookida, mõtles Jack. Lükata sisse teerajad auto ja tänavani. Kaevata kas või Sarah’ Rav-4 lume alt välja.
Viivuks turgatas talle pähe, kas ei käitu ta nagu mõni – kuidas Bay Ridge’is niisugustel puhkudel öeldigi – mehkeldaja.
Aga ei. Ta tundis Sarah’t väga hästi – too ei arvaks temast iial midagi niisugust. Ning äkki oskab ta täna hommikul välja pakkuda, kust see mees eile õhtul teele võis ilmuda.
Varsti nägigi ta Sarah’ maja ning silmas koguni Danieli tagaaias labidatäite kaupa lund õhku loopimas.
Ja see tundus paganama lõbus
„Kinnitage nüüd keha ka, poisid,“ lausus Sarah ning asetas lävele peekonivõileibade ja teetermosega kandiku. „On teil üldse aimu, et te olete seal rahmeldanud juba üle tunni?“
Ta vaatas, kuidas Jack ja Daniel lumelabidad piirdeaia najale toetasid, joped lumest puhtaks rapsisid, kindad käest sikutasid ning mööda puhtaks roogitud teerada eesukse juurde kõndisid.
„Kõige parem viis külmal talvepäeval nahka soojaks saada, eks Daniel?“ tonksas Jack Danieli rusikaga ning sai poisilt vastuseks laia naeratuse.
Sarah silmitses poega ning tundis uhkust, kui innukalt too oli valmis igas asjas kaasa lööma. Jack paistis samuti olevat omas elemendis, kui töötas Danieliga külg külje kõrval ja õpetas kuhjama lund kahele poole teerada.
Just nagu isa, mõtles ta.
Ning oma majakese eesaias ringi vaadates tõdes ta üllatusega, et nad on ära teinud suure töö.
Puhtaks polnud lükatud üksnes aiarada, vaid ka kõnnitee peaaegu tänavanurgani. Ja tema auto, mis hommikul ei paistnud hangest väljagi, seisis nüüd lagedal, valmis sõitma.
„Jack ütles, et juhul kui hiljem hakkabki ehk uuesti sadama, on lund hoopis kergem lükata, nüüd, kui tee on juba sisse aetud,“ lausus Daniel ja sirutas käe peekonivõileiva järele.
„Juhul kui?“ kordas Jack ja võttis samuti võileiva. „Hommikuse ilmateate järgi oleks vist õigem öelda siis kui.“
Sarah ulatas talle teekruusi.
„Raadios anti just praegu teada, et oodata on uut sadu,“ lausus ta.
„Äge!“ rõõmustas Daniel. „Kõik on Winsham Hillil, emps, kas ma võin tobogani võtta?“
„Kui sa selle üles leiad,“ vastas Sarah. „Viimati nägin seda kuuri tagumises nurgas.“
„Kas me saime ühele poole, Jack?“ küsis Daniel.
„Igatahes,“ vastas Jack. „Tubli töö muide, Daniel. Teie naabrid peaksid ka igati rahul olema.“
Sarah saatis pilguga Danieli, kes kadus maja nurga taha otsima oma tobogani, ning pöördus siis uuesti Jacki poole.
„Olete siis nüüd eesnimedele üle läinud, Jack?“ küsis ta.
„Ta on tubli poiss. Tundub tobe lasta tal ennast härra Brennaniks kutsuda.“
„Ma ei näe kusagil su autot. Kas tulid jala?“
„Jala jah. Nii saab külast säärasel päeval kõige parema pildi.“
„Maal on kindlasti imeilus. Mina olen veetnud terve hommiku koristades.“
„Kontor on siis täna suletud, mis?“
„Pole mõtet lahti hoida,“ vastas Sarah. „Ja tähtsad asjad saan ka kodus sülearvutis ära teha.“
„No kuule,“ noomis Jack. „Kesse siis tööd teeb, kui lumi on maas!“
„Tahaks küll luuslanki lüüa,“ vastas Sarah, „aga asjad kasvavad üle pea.“
„Las kasvavad. Kuule, võiksime minna koos Danieliga kelgutama.“
„Oleks tore küll, aga kahjuks ei mängi välja.“
„Olgu peale. Ise tead, mis teed.“
Pisut mõelnud, andis Sarah endale aru, et tal polnud pähegi tulnud endale natuke hõlpu anda.
„Aga tead, Sarah, veel aasta või kaks ning see tobogan võib sinna kuurinurka jäädagi. Need päevad ei tule enam tagasi. Neid tuleb kasutada, kuni veel võimalik.“
Sarah vaatas Jackile otsa. Mees küll naeratas, aga võis näha, et sisimas on tal tõsi taga. Sarah teadis, et tal on täiskasvanud tütar, kes elab mujal.
Jack on selle ise läbi teinud, mõtles ta. Tal on õigus
„Õigupoolest, miks mitte?“ lausus Sarah. „Kes teab, teen ehk isegi ühe sõidu. Olin omal ajal kõva kelgutaja.“
„Vaat see on õige jutt!“ kiitis Jack. „Nii et mis me ootame?“
„Lähen võtan saapad.“
Jack hakkas naerma ning teda vaadates mõistis Sarah, et eruvõmm on kuhugi kadunud ning seal seisab New Yorgi poisiklutt, keda ootab ees seiklusrikas päev.
5. Kogukonnavaim
Sarah’ kõrval mööda Cherringhami peatänavat kõndides tundis Jack end viibivat lausa seitsmendas taevas.
Nad olid veetnud Danieli ja tema sõpradega Winsham Hillil paar ülilõbusat tundi ning need olid läinud nagu lennates. See oli ajast aega olnud külaelanike toboganimägi ning täna olid küll vist pooled neist väljas lustimas.
Homme tuleb mul selle eest maksta, mõtles Jack.
Jalad pakitsesid ning põlved ei andesta talle, et ta sundis neid mööda lumist nõlva üles ronima.
Aga juba ainuüksi jalutuskäik läbi piltpostkaarti meenutava talvise Inglise küla tasus kogu vaeva kuhjaga ära. Tänavad olid inimtühjad ja keskpäevases päikeses nägi Cherringham tema arvates välja nagu stseenike mõnest Dickensi jutustusest.
Imeline koht. Imeline päev, mõtles ta.
„Arvasin, et sa ei saagi pidama,“ lausus Sarah ikka veel naerdes.
„No kuule, mul oli olukord igati kontrolli all!“ protestis Jack. „Ma olen lihtsalt keskmisest toboganitajast – kas nii on õige öelda? – natuke raskem ja nendest piduritest jäi mulle väheks …“
„Winsham Hilli kuningas Jack … oot-oot, juba täna kirjutan sellest küla ajalehes.“
„Appi,“ ütles Jack. „Luba, et sa pilte juurde ei pane!“
„Tee mulle drink välja, eks me siis vaata …“
„Mis ma kuulen: alles tal oli liiga palju tööd, et jalga kodust välja tõsta, nüüd on ta valmis mööda kõrtse jõlkuma?“
„Mõtlesin, et võiksime Ploughman’sis lõunastada, muud midagi,“ vastas Sarah. „Mina maksan – selle eest, et aitasid lund rookida.“
Jack mõtles hetke. Pubi polnud kaugel, kõigest paarsada jardi mäest alla minna, ning pärast hommikust lustimist lõi tal kõht lausa pilli.
„Eks astume siis sisse,“ sõnas ta, kui nad pubini jõudsid. „Vaatame, kas täna peale laste veel keegi end kodust välja on ajanud.“
„Hiljem joome Danieli ja Chloega kamina juures teed ja sööme röstsaia?“
„Tehtud, Sarah.“
Trampinud Ploughman’si baari ukse kõrval oleval vanaaegsel rauast saapakraapijal lume saabaste küljest, astusid nad sisse.
Uksel vastu löönud sõbralik pahvak sooja õhku ja söögilõhnu ütles Jackile sedamaid, et see oli olnud suurepärane mõte. Nurgas küdes mühinal kamin ja baarileti taga asuvas köögis askeldati pottide ja pannidega.
Tema suureks üllatuseks oli pubi rahvast täis, lauad olid hõivatud ja inimesed sõid lõunat.
„Tead mis, Jack,“ sõnas Sarah. „Me oleme siin kõige nooremad inimesed.“
„Vaat see juba on midagi, juhul kui pead silmas ka mind,“ imestas Jack. Ta vaatas ringi ning tõsi mis tõsi:
tundus, nagu oleks siia lõunastama toodud bussitäis pensionäre.
„Mis sulle läheb, Jack?“ küsis Ellie leti tagant, nähes Jacki lähenemas.
„Pint bitterit.“
„Mulle palun spritzer,“ ütles Sarah.
„Ja lõhna järgi otsustades on täna menüüs grillpraad,“ jätkas Jack.
„Jah,“ kinnitas Ellie. „Kena kopsakas lambakints „Võtate?“
Jack vaatas Ellie poole ning too noogutas.
„Jah, kindel see,“ vastas Jack. „Mis rahvas sul siin on, Ellie?“
„See oli Billy mõte,“ vastas Ellie. „Ta tahtis olla kindel, et mõnel vanainimesel on soe söök laual. Sestap tulime varem kohale ja hakkasime vaaritama.“
„Väga kena teist,“ kiitis Sarah.
„Tema vana Land Roveri rehvidel on ketid,“ jätkas Ellie, „ning ta sõitis üksildasematest kohtadest läbi, võttis inimesed peale ja tõi siia sööma. Paar nelikveolise autoga talunikku tuli ka appi.“
Jack laskis pilgul baaris ringi käia. Kohalike poolel torkas talle silma salgake omanik Billyga vestlevaid kohalikke talumehi, aga teised olid võõrad. Need pidid siis olema siinsed üksi elavad vanurid, kellele toimetati ehk tavaliselt lõunasöök koju või olid neil hooldajad.
Korraga jäi ta jahmunult vaatama.
Ühes nurgas nägi ta istumas tuttavat kogu ja sonkimas taldrikul olevat toitu. See oli triibulise
hommikumantliga vanamees, pleed õlgade ümber mähitud ja tekk põlvedele laotatud.
Jala otsa torgatud lahtiste nööridega saapad olid talle ilmselgelt liiga suured.
Ta nägi välja täpipealt samasugune kui too tontlik ilmutis, kellele Jack eile õhtul peaaegu otsa oleks sõitnud.
Needsamad valged juuksed, kõhn nägu, luider keha ja äraolev pilk. Tüdrukut, kes istus vanakese kõrval ja aitas tal süüa, oli Jack näinud poole kohaga siinsamas baaris leti taga töötamas. Kutselise hooldaja mõõtu ta just välja ei andnud, aga tegi kõik, mis suutis, et vana mees kas või vähekegi sööks.
„Sarah, näed seda meest seal nurgas?“ nooksas Jack.
Ta nägi, kuidas Sarah tema noogutust järgides sinnapoole vaatas.
„Kui ma ei eksi, siis just sellesama mehe oleksingi ma eile õhtul Goose’ile sõites alla ajanud.“
Jack pöördus uuesti leti poole.
„Ellie, mis värk tolle ööriietes mehega on?“
Ellie ulatas talle õlle ja hakkas valama Sarah’ kokteilile mullivett.
„Vennike ilmus eile õhtul just enne baari kinnipanekut siia,“ vastas Ellie. „Tal oli roppu moodi õnne: veel paar minutit ja mina olnuksin läinud, Billy oleks vaadanud üleval telekat ja too vennike oleks meie ukselävel uinunud.“
„Uinunud?“ kordas Jack. „Selles lumetormis oleks ta kindlasti surnud.“
„Billy tõi ta sisse, soojendas üles ja pani sohvale magama.“
„Aga praegu … kas ta koju ei taha minna?“
„Selles see asi ongi: me ei tea, mida ta tahab.“
„Kuidas nii?“ küsis Sarah.
„Sestpeale, kui me vaese mehikese leidsime, pole ta lausunud ainsatki sõna.“
„Te ei tea siis sedagi, kes ta üldse on?“
„Ei. Teame ainult, et ta on Broadmeadist, jaamast natuke maad edasi, teate küll.“
„Aa,“ sõnas Sarah.
„Tema öösärgil on tempel.“
Ellie läks kedagi teenindama ja Jack pöördus Sarah’ poole. „Kas see Broadmead on mingi hooldekodu või?“
Sarah noogutas. „Eraasutus, kus hoolitsetakse dementsete vanainimeste eest.“
„Sa siis tead seda kohta?“
„Jah. Kas sa Bethi mäletad? Koorist?“
Jack noogutas; ta käis aeg-ajalt külakooris laulmas ja Beth oli üks agaramaid liikmeid.
„Tema vanaema on seal hooldekodus. Olen tal koos Bethiga paar korda külas käinud.“
„Ellie, miks pole sealt kedagi talle järele saadetud?“ küsis Jack, kui baaridaam tagasi tuli.
„Ei tea, Jack. Helistasin paar korda, kuid keegi ei vastanud. Liinid võivad ehk maas olla.“
„Aga mis temast siis saab?“ uuris Jack edasi.
Ellie kehitas õlgu. „Ei tea. Kui Billy pärastpoole mahti saab, siis viskab ta võib-olla Land Roveriga sinna ära.“
Ellie kutsuti jälle kliendi juurde ning Jack juhatas Sarah’ kamina kõrval olevale istmele.
„Sa paistad olevat õige murelik,“ sõnas Sarah jooki rüübates.
Võtnud oma pindist pika sõõmu, asetas Jack klaasi lauale tagasi.
Ta mõtles hetke.
„Jah, olen küll. Minu meelest ei kõlba kuhugi, et see vennike istub siin üksi – nende inimesteta, kes oskaksid tema eest korralikult hoolitseda. Mõistad, mida ma öelda tahan?“
Jack nägi Sarah’t jälle vana mehe poole vaatamas.
„Ja ühtlasi tunnen end kuidagi vastutavana. Vaene mees, oleksin pidanud teda eile õhtul kauem otsima.“
„Sa tegid kõik, mis vähegi suutsid,“ ütles Sarah. „Aga midagi saame ehk tema heaks ikkagi kohe ära teha.“
„Mismoodi?“
„Kindlasti laenab Billy meile Land Roverit, kui oleme söömise lõpetanud. Selleks et vanake tagasi hooldekodusse toimetada, kulub kõigest kümme minutit.“
Jack noogutas. Hea mõte …
„Sul on õigus. Võin su tagasiteel kodu juures maha panna ja seejärel auto siia tuua.“
Kui Billy nende grillpraed lauale tõi, rääkisid Jack ja Sarah talle oma plaanist. Billy jäi sedamaid nõusse ning ulatas Jackile autovõtmed; toetanud käed lauale, manas ta siis näole teeseldult tõsise ilme. „Vaata ainult, et sa sellega kraavi ei sõida, Jack.“
„Kui see peakski juhtuma, oled sina esimene, kes sellest kuuleb,“ vastas Jack naerdes. „Ja siis kannad sa kindlasti hoolt, et ma seda elu lõpuni ei unustaks.“
„Kui tagasi jõuad, teen sulle ühe korraliku viski välja,“ lausus Billy ja andis talle matsu vastu selga, enne kui baarileti juurde tagasi pöördus.
„Teid kahte küll!“ sõnas Sarah.
Jack muheles seepeale ning asus oma lambaprae ja ahjukartulite kallale.
„Hakka sööma – meil seisab töö ees,“ ütles ta.
6. Kodu, kallis kodu
Sarah ootas, kuni Jack andis märku, et Land Rover on soojenenud, ning siis talutasid nad Elliega vana mehe auto tagaistmele, olles mähkinud talle ümber nii palju tekke, kui õnnestus leida.
Koos Jackiga läbi inimtühja peatänava sõites tõdes Sarah, et hommikusest imekaunist päikselisest kommikarbipildist pole enam midagi järel. Külast lääne pool kerkis taevasse raskeid musti pilvi, mille eest ilmateade neid oli hoiatanud.
„Vaata. Uus lumetorm on juba teel, Jack,“ lausus ta.
Jack kiikas läbi akna kurjakuulutavat taevast ja keskendus siis uuesti teele. „Ära muretse. Tunni või kahe pärast oled kindlasti kodus. See auto läheb läbi paksust ja vedelast.“
Sarah vaatas enda kõrval istuvat vana õõnukest tekkidesse mähitud meest ja pigistas tugevasti tema kätt. Vanake polnud ikka veel midagi öelnud, vaatas lihtsalt aknast välja ning tema luitunud sinised silmad olid nii kurvad, et Sarah’l kiskus süda kaastundest kokku.
„Varsti oledki kodus,“ lausus ta.
Isegi mitme teki sees olid mehe kõhnad valged pruunide plekkidega kirjatud käed jääkülmad.
„Kas oleme õiges kohas?“ küsis Jack, peatades auto müüris oleva värava ees.
Sarah küünitas end vaatama üle tema õla. Kõrge kivimüüri ette oli tuul kuhjanud hanged, aga pooleldi lumega kaetud sildil seletas tema silm ikkagi kirja „Broadmead Grange’i hooldekodu“.
Ning vaadates läbi tuuleklaasi pikka sissesõiduteed – lumme tuisanut ja raagus tammedega ääristatut –, meenus talle, kui ebasõbralik mulje talle sellest paigast viimati sõbranna Bethiga siin käies oli jäänud.
„Paistab, nagu poleks siin kogu tänase päeva jooksul astunud ühegi inimese jalg,“ tähendas Jack. Ta käivitas mootori ning nad hakkasid aeglaselt mööda sissesõiduteed edasi liikuma.
Kurvist välja jõudnud, nägid nad enda ees maja.
Tumedad tellised, raskepärased kivist frontoonid ja võltsilt mõjuvad müürisakmed – justkui Victoriaaegne jahiloož, aga siiski mitte ehtne, mõtles Sarah.
Või Transilvaania kummitusloss.
Kui auto oli välisukse ees peatunud, pöördus Sarah enda kõrval istuva salapärase mehe poole. Tolle pilk oli otsekui naelutatud majale.
„Vaata,“ lausus Sarah nii muretul toonil, kui suutis.
„Oledki kodus!“
Vana mees pöördus aeglaselt, kulm kortsus ja pilk nii terav, et näis tungivat temast läbi.
„See … ei ole kodu,“ tegi ta esimest korda suu lahti. „Kodu on hea koht.“
Ja ehkki Land Roveris oli soe, tundis Sarah, kuidas tal külmavärin üle selja käis.
Jack pidi tervelt paar minutit Broadmead Grange’i välisuksele prõmmima, enne kui keegi avama ilmus.
Lõpuks tõmbas üks põetaja vormiriietust kandev noor naine ukse lahti ja uuris neid.
„Mida te tahate?“ küsis ta tugeva aktsendiga inglise keeles.
Nagu Sarah’le nüüd meenus, oli ta viimati siin viibides samuti tähele pannud, et peaaegu kogu personal on pärit Ida-Euroopast.
Nad maksavad nii närust palka, et ükski Cherringhami inimene ei taha siin töötada, mõtles ta.
Lastes Jackil seletada, et nad on leidnud üles hooldekodu kadunud patsiendi, talutas Sarah vana mehe põetaja abiga majja.
Noor naine sulges ukse nende järel kiiresti ning Sarah pani tähele, kui pime – ja kui külm – suures trepihallis on.
Sedamööda, kuidas silmad hämarusega harjusid, hakkas Sarah märkama sedagi, et nad pole seal üksi: kesksesse halli avanes hulk uksi ja mitmes ukseavas nagu ka üleval trepimademel seisid vanad inimesed, seljas juba tuttavad punase-sinisetriibulised hommikumantlid ning õlgade ümber tekid või kampsunid.
Jacki poole vaadates nägi ta, et ka tema on seda märganud ning nähtust heitunud.
„Mis siin toimub?“ küsis Jack nad sisse lasknud noorelt naiselt leebel, kuid kindlal toonil.
„Mis mõttes?“ vastas too kähku. „Pärast seda, kui lumi maha sadas, peame kõigi eest hoolitsema ainult kolmekesi ning see on väga raske, sest elekter on ära ja ma olen siin uus,“ seletas põetaja. „Saate aru? Me pingutame kõigest väest, aga see pole sugugi kerge ja avariigeneraator on … ma ei tea …“
Sarah nägi, et naine on kokkuvarisemise äärel ning andis endale aru, et peab teda toetada soovides jääma ise rahulikuks ja asjalikuks.
„Hüva, kui me kord juba siin oleme, saame kindlasti aidata – eks ju, Jack?“
„Igatahes.“
„Niisiis kõigepealt: see härra on teie patsient ning me leidsime ta külast. Aitaksite mul äkki viia ta tagasi tuppa?“
„Ja mina lähen vaatan, mis teie generaatoril viga on.“
Sarah naeratas põetajale ja too noogutas.
Ikka kenasti ja kergel toonil.
„Mina olen Sarah … ja kuidas on teie nimi?“
„Anja.“
„Anja,“ sõnas Jack, „näidake, kuhupoole ma peaksin minema – vaatame, kas saame kütte sisse ja valguse majja.“
„Ja-jah. Ee … Minge läbi köögi sinnapoole, generaator on maja taga laohoones.“
Sarah võttis „kadunud“ patsiendil ümbert kinni ja noogutas Anjale. „Näidake mulle teed … võib-olla saan teile teiste patsientidega ka abiks olla.“
Tema abipakkumise peale näis põetaja natuke rahunevat.
„Aitäh!“ ütles Anja. „Suur tänu teile.“
Põetaja läks ees ning Sarah utsitas vana meest kaasa tulema. Üle õla tagasi vaadates ütles ta Jackile: „Pärastpoole räägime.“
Nii palju siis kodus kamina paistel teejoomisest ja röstsaia söömisest, mõtles ta.
Jack astus trepihallist maja tagaossa viivasse koridori. Seal oli veel pimedam ning ta võttis taskust telefoni, et kasutada seda taskulambina.
Ta nägi kohe, et signaali ei ole.
Paha lugu, mõtles Jack. Üks kahest: kas siin pole üldse kunagi levi või on lumi rikkunud kohalikud mastid.
See paik on muust maailmast täiesti ära lõigatud.
Ta kõndis mööda koridore, avades uksi ja piiludes sisse. Mõned ruumid olid lihtsalt tühjad, teised nägid välja nagu protseduuritoad, kabinetid või laoruumid.
Jack möödus mõnest suuremast toast, kus maja asukad võisid tema meelest päeviti aega veeta.
Ühte vaatas ta sisse. Üha tihenevas hämaruses ei tahtnud silm esialgu seletada, mis on need kogud, mida ta seal näeb, aga lastes valguskiirel üle toa käia, avastas Jack, et see on täis vanu inimesi.
Nood istusid vaikides tugitoolides või sohvadel. Mõni tukkus, mõni vaatas häiritult tema poole, käsi ereda valguse kaitseks silme ette tõstetud.
Jackile lõi vastu kopitanud lõhn, mida ta hästi mäletas nendest paarist aastast, mil tema vana ema oli viibinud hooldekodus.
See oli olnud lõpmata kurb aeg ning nüüd kandis sõõrmetesse tungiv lõhn ta tagasi nendesse süngetesse
päevadesse ja pikkadesse hooldekodu külastustesse, kui millestki polnud rääkida.
Ema polnud teda ära tundnud, vaid oli mõnikord pidanud teda juba aastaid tagasi surnud isaks.
Jumala eest, midagi hullemat pole mu elus olnudki, mõtles ta.
„Tere, rahvas!“ hõikas ta hämaruses reipalt. „Mina olen Jack ja ma tulin teile valgust tagasi tooma.“
„Tont võtaks, eks liiguta end siis vähe kiiremini!“ porises ühest nurgast mehehääl.
„Ja kui oled sellega ühele poole jõudnud, võid tuua meile sooja toitu,“ lisas teine hääl.
„Kuradi jänkid, kunagi ei jõua nad kohale õigeks ajaks,“ kostis kolmas.
Seepeale hakkas Jack naerma.
Vanad võivad nad ju olla, aga
„Kas tal šokolaadi on?“ uuris toa teisest otsast üks naine. „Kangesti tahaks tükikest šokolaadi.“
„Noh, ja mis sul talle siis vastu anda oleks?“
„Vaata et sul püksikumm ikka stramm püsib, Elsie,“ manitses teine naishääl ja toas mügistati naerda.
Hämmastav, mõtles Jack. Elekter on ära, pole süüa ega valgust, aga see rahvas siin ei ole kaugeltki löödud.
Ta pani ukse kinni ja kõndis mööda koridori köögiukse poole.
Sisse astunud, nägi ta telefoni valguskiirel ringi käia lastes pikki tööpindu ning pliitide ja praeahjude rivi. Köök oli moodne ja pinnad paistsid olevat puhtad, aga ninna tungis välja viimata prügiämbrites roiskuva toidu lehk.
Köögi tagumisest otsast viis uks välja müüriga ümbritsetud hoovi. Ühe kõrvalhoone juurde kulges lumme tallatud jäljerida. Selle aknas nägi Jack võbelevat, iga hetk kustuda ähvardavat valgust.
No on alles koht, mõtles ta.
Kõndinud üle õue, lükkas ta ukse lahti ning otsekohe suunati talle näkku silmipimestav valgusvihk.
„Katsu et sa siit välja saad!“ käratati kusagilt tagantpoolt vihaselt.
„Mul on kahjuks teised plaanid,“ vastas Jack kätt silme ette tõstes. „Pööraksite ehk selle taskulambi kuhugi mujale, semu.“
„Kes kurat te olete?“
„Keegi, kes tuli appi. Kelleks teie mind siis pidasite?“
„Arvasin, et olete üks neist vanadest zombidest.
Muudkui trügivad sisse ega lase mul tööd teha.“
Jack kõndis valguse poole ja suunas omakorda mehele telefoni, et näeks, kellega räägib.
Generaatori kõrval tsementpõrandal keset poltide, mutrite, kaltsude ja süüteküünalde hunnikut istus noor, kahekümnendates eluaastates mees.
Jack astus ligi ja kükitas tema kõrvale.
„Noh, mina ei ole zombi. Ja ma tean üht-teist generaatoritest. Mu nimi on Jack.“
„Craig.“
„Niisiis, Craig, kas olete siin majapidaja?“
„Paistab sedamoodi või? Ei, ma olen hooldaja, semu.“
„On teil abi vaja?“
„Jah, pagan võtaks. Ma ei jaga sellest asjast ööd ega mütsi.“
„Säherdused asjad ei kuulu teie kompetentsi, mis?“
„Mitte kuskilt otsast. Ma ei peakski üleüldse siin olema. Jäin eile siia lõksu. Kõigepealt läks vool ära. Siis andis Jenny otsad. Nagu üks kuradi luupainaja.“
Jack pani telefoni maha, võttis jope seljast ja kääris käised üles. Seejärel hakkas ta sobrama osade hunnikus, mille Craig oli põrandale kuhjanud.
„Mis sel viga näikse olevat?“
„See ei tööta, eks? Ongi kogu viga.“
Jack mõõtis niinimetatud hooldajat Craigi pika raske pilguga ja kogus ennast.
Sellest ähvardab tulla pikk õhtupoolik, mõtles ta.
Ta hakkas mutreid ja polte sortima ja ritta seadma, koostades mõttes juba plaani, kuidas generaatori viga välja selgitada ja kõrvaldada.
Sest kui majas pole voolu, on selle asukate elu tõsiselt ohus, arvas Jack.
Sel juhul tuleks nad kõik kuidagiviisi evakueerida.
Ning seda nüüd, kui tulekul on uus lumetorm.
„Kui palju töötajaid veel majas on?“ küsis ta, generaatoriosi hoolikalt puhtaks nühkides.
„Noh, mina. Siis veel Anja – põetaja. Ja muidugi Surmaingel.“
„Surmaingel?“
„Õde Woods. On see vast tige moor.“
„Lausa õnnelik perekond siis.“
„Või veel!“
„Nii et kolmekesi oletegi?“
„Jah, meie kolm ja siis veel umbes kolmkümmend zombit.“
Jack pani puhtaks nühitud süüteküünla käest.
„Üks asi, Craig. Nüüdsest peale kutsud sa siinseid inimesi asukateks. Mitte zombideks. Asukateks. Selge?“ „Jah, võib-olla.“
Jack vaatas Craigile otse silma. Säherdune kutt võis teha nende niigi kaitsetute vanainimeste elu täitsa põrguks.
„Tore. Väga tore, Craig. Sest,“ ta kallutas end teisele pisut lähemale ja madaldas häält, „kui kuulen veel kas või ühe korra sõna „zombi“, virutan sulle nii, et sa ei tea, kui vana oled. Said aru?“
Jack seiras Craigi silmagi pilgutamata. Ta nägi, et teine tõmbus pisut kössi ja tema õlad vajusid longu.
Paistab, et sõnum jõudis kohale, mõtles ta.
„Aitüma, Craig,“ lausus ta. „Paneme selle asjapuu nüüd tööle.“
Sarah oli hooldekodu ülakorrusel ning aitas Anjal jagada lamavatele asukatele kuumaveepudeleid, kui kõik tuled äkki põlema süttisid. Majas kostis summutatud rõõmuhõiskeid.
Anja poole vaadates nägi Sarah noort naist nende majas oleku ajal esimest korda naeratamas.
„Oi, see on väga hea,“ lausus Anja. „Nüüd hakkab küte tööle ja me saame ka süüa teha. Teie sõber on lausa võlur!“
„Selles olen ma sinuga ühel arvamusel, Anja,“ ütles Sarah. „Kas paneme teevee keema?“
Põetaja noogutas ning Sarah kõndis tema järel mööda koridori ja siis trepist alla kööki.
Sinna jõudes nägi ta, et Jack on juba suure elektrikannutäie vett keema pannud ning asetab lauale teekanne ja piima.
Nähes naist sisse astumas, pöördus Jack tema poole ning hakkas rääkima, enne kui Sarah jõudis teda õnnitleda:
„Saad sa vaadata oma telefoni, Sarah, kas sul levi on?“ küsis ta tungivalt.
Sara koukis telefoni lagedale. Ei pulkagi
Ta raputas pead.
„Anja,“ uuris Jack edasi. „Kas teil on siin tavaliselt normaalne telefoniühendus?“
„Jah, see on alati hea.“
„Hmm. On teil ka lauatelefon?“
„Kontoris on,“ vastas noor põetaja.
„Juhata mind sinna,“ palus Jack ning pöördus uuesti Sarah’ poole: „Meil on tarvis külasse helistada. Siia on kiiresti vaja vabatahtlikke.“
Ta ei jõudnud veel sammugi astuda, kui ukselt kostis kõmisev naisehääl:
„Vabatahtlikke? Pidage, pidage! Mis pagan siin toimub?“
Sarah vaatas sinnapoole ja nägi kööki marssimas neljakümnendates eluaastates naist, peas kootud müts, seljas paks talvejope ja jalas saapad.
Naine noogutas noorele põetajale. „Tagasi tööle, Anja! Ma tegelen sellega ise.“
Sarah nägi, kuidas Anja alandlikult pea longu laskis, koridori lipsas ja minema tõttas.
Sikutanud jope seljast, nii et nähtavale tuli ülemõe univorm, pöördus naine nüüd Jacki ja Sarah’ poole: „Kes pagan teie olete ja mida te siin teete?“
„Tere,“ ütles Jack. „Mina olen Jack Brennan ja tema on mu sõber Sarah Edwards …“
„Ma küsisin, mida te siin teete,“ kordas naine.
„Ka minul on rõõm kohtuda,“ jätkas Jack. „Ja kes olete teie?“
„Mina olen Shirley Woods,“ vastas naine. „Ülemõde. Ja ma nõuan vastust: mida te siin teete?“
Jack naeratas naisele.
Täpipealt see mees, keda pingelises olukorras vaja läheb, mõtles Sarah.
„Nojah,“ lausus Jack. „Asjalood on nõnda. Me leidsime külast ühe teie patsiendi ning minule tundub, et ta on hooldekodust ära olnud peaaegu kakskümmend neli tundi. See sunnib mind küsima, kas te teatasite tema kadumisest politseile või on meil siin ehk tegu kriminaalse lohakusega. Arvestades, et väljas on miinuskraadid ja lumi ja puha. Mis te arvate, Shirley?“
„Kinnitan teile, et kõik meie patsiendid on kohal. Ja mingeid vabatahtlikke pole meil vaja.“
„Ahah. Ee … kui lubate, Shirley, siis jääksin eriarvamusele,“ ütles Jack. „Sest ma ei usu, et suudaksite nii väheste töötajatega täna õhtul oma asukate eest adekvaatselt hoolitseda. On mul õigus?“
Sarah silmitses Shirleyt. Too paistis nagu Anjagi olevat viimse piirini pinges.
„Olgu. Ei suuda jah,“ nõustus ta. „Teil on õigus.
Tõtt-öelda mõtlesin ma just minna külla, et helistada meie peakontorisse ja kutsuda abi. Aga teed on umbes.
Üksnes hädavaevu jõudsin peateele välja.“
„Kas teie siinne lauatelefon ei tööta?“ küsis Sarah.
„Ei, see liin on ka maas,“ vastas Shirley.
Sarah nägi, kuidas Jacki äsjane jutt paistis naisele nüüd äkki kohale jõudvat ning too lausus: „Oot-oot, kas te ütlesite, et tõite ühe meie asuka endaga kaasa?“
„Jah,“ kinnitas Sarah. „Ta leiti läinud öösel külavahel ringi kõndimas.“
„Oh issand!“ hüüatas Shirley. „Kus ta praegu on?“
„Anja ja mina panime ta tema toas voodisse,“ vastas Sarah.
„Ja temaga on kõik korras?“
„Ime küll, aga jah.“
„Jumal hoidku,“ ütles Shirley. „Ta oleks võinud ära surra. Lähen kohe ja vaatan, kuidas tal on …“
„Minge-minge. Meie ei lähe siit kuhugi.“
Sarah vaatas naisele järele ja mõtles endamisi, kas Shirley Woods on päriselt ka mures või teeb ainult niisuguse näo.
„Noh, paistab, et ta on võtnud viimaks ometi jalad kõhu alt välja,“ lausus Sarah.
„Pole midagi imestada,“ arvas Jack. „Patsiendi ära kaotanud töötaja lastaks kindlasti lahti. Niisuguse ränga vastutustundetuse eest oleks ta võidud isegi kohtusse kaevata.“
Jacki selja taga hakkas elektrikann keema.
„Vaatame nüüd, et igaüks saaks tassi teed,“ ütles ta.
Nad sättisid kahekesi rohelised tassid ja alustassid lauale ritta ning Sarah kõndis piki rivi, valades kõigisse piima.
Aga enne kui Jack jõudis alustada oma käiku ja valada välja tee, ilmus taas köögi uksele Shirley.
Tema näost luges Sarah välja, et midagi on kohutavalt valesti.
„See ei ole Archy,“ lausus ta sisse tulles. „Anja! Sa panid ta valesse tuppa. „See on Reg. Reg Povey.“
„Vabandust! See ei ole minu korrus. Nägin tühja voodit ja …“
„Ma ei saa aru,“ sekkus Sarah. „Tahate öelda, et … keegi on veel puudu?“
„Taevas hoidku! Jah,“ vastas Shirley.
„Too Archy … Tema on siis päriselt kadunud?“ küsis Jack.
Shirley noogutas. „Küsisin just praegu mõnelt asukalt. Pärast eilset õhtupoolikut pole keegi teda näinud.“
„Selles lumes?“ lausus Sarah.
„Kui me teda just kiiresti üles ei leia,“ vastas Jack, „siis pole ta enam elus.“
„Jack, me peame otsekohe külla tagasi pöörduma,“ ütles Sarah.
„Peame jah,“ kinnitas Jack ning haaras mantli ja mütsi.
7. Kaotatud ja leitud
Jack tõmbas Land Roveri teepervele. Puhtaks lükatud teele oli juba sadanud uus lumekiht ning tumedaks tõmbunud taevast katsid paksud pilved.
Ta vaatas, kuidas Sarah räägib telefonis ikka veel Alaniga, kes polnud seni politseijaoskonda tagasi jõudnud.
„Jah. Vaatame lihtsalt väheke ringi kohas, kus Jackil see asi juhtus. Ma tean …“
Sarah vaatas Jacki poole ja noogutas.
„Jah. Me oleme ettevaatlikud. Näeme, kui siia jõuad.“
Ta torkas telefoni jopetasku.
„Kas sa ikka jaksad lumes sumbata?“ küsis Jack. „Me ei pruugi midagi leida. Aga …“
„Jaksan küll,“ vastas Sarah. „Ausalt.“
Jack silmitses teda ja imestas mõttes juba teab mitmendat korda, kui tugev see naine on.
Temast oleks saanud hea võmm.
„Tore on. Eks lähme ja vaatame siis.“
Ta lükkas autoukse lahti ja Sarah tegi sedasama. Ohutuled jättis Jack jäisel teel kihutada võivatele juhtidele hoiatuseks põlema. Aga tuisk kogus juba tasapisi hoogu ning küllap püsib enamik inimesi turvaliselt kodus nelja seina vahel, arvas ta.
„Teiselt poolt teed ma eile õhtul juba pisut otsisin,“ lausus ta. „Vaataksid seal ehk veel natuke kaugemalt ja mina otsin siitpoolt?“
Ta nägi Sarah’t ringi vaatamas. Eelmisel õhtul sadanud lumi oli nii sügav, et isegi üle tee minna oli paras kunsttükk.
Äkki peaks ta seda siiski üksi tegema.
„Sarah, lund on pagana palju. Viin su ehk ikka tagasi …“
Naine pöördus kärmelt tema poole. „Ma saan hakkama, Jack.“
Jah, mõtles Jack. Tugev
„Olgu. Mina vaatan siis vasakult ja sina lähed pisut sügavamale metsa. Alan peaks ka varsti kohale jõudma.“
„Hästi,“ vastas Sarah ning Jack nägi teda minemas sinna, kuhu sahk oli lükanud poolde hekki küündiva lumevalli, ja ronimas üle selle teepervele.
Jack pööras vasakule ning mõlemad asusid otsima Archy Flemingut.
Lumes sumbata oli paras katsumus. Sarah’l vajus saabas igal sammul nii sügavale, et juba ainuüksi üht jalga teise ette tõsta oli raske. Asja tegi veel hullemaks see, et taas oli hakanud sadama.
Kui Archy tulnukski siitkaudu, oleksid tema jäljed juba ammu kinni tuisanud.
Sügavamale tihedasse metsa minnes tõdes ta varsti, et teerada, kui seda siin üldse oli, on samuti lumme mattunud.
Tema võis nüüd üksnes oletada, kas ta astub sissetallatud rajal või ukerdab mööda kive ja oksarägu. Lumevaip muutis kõik ühesuguseks.
Sarah vaatas tagasi – teed oli veel vaevalt näha. Jack oli silmist kadunud – läinud otsima teiselt poolt.
Sarah tundis korraga üksindust.
Jahe oli juba niigi, aga see tunne muutis olemise veel kõhedamaks ning ta koukis taskust välja telefoni.
Siin oli levi. Mitte just teab kui hea, aga vajaduse korral saab vähemalt helistada. Keset lumme uppuvat metsa on tal ühendus välismaailmaga.
Edasi kõndides leidis Sarah siin-seal kohti, kus lumi polnud nii sügav: madalal rippuvate okste ja raagus lehtpuude seas kasvavate üksikute mändide all.
Värsket lund oli siin vähem, nii et Archy jäljed võiksid ehk olla ikka veel aimatavad.
Aga ilm kiskus juba pimedaks. Talvel hääbus valgus varakult.
Neile polnud jäänud enam palju aega, varsti tuleb otsingud katkestada.
Ning ehkki Sarah oli kinnitanud, et saab hakkama, tundus mõte tagasi pöörduda korraga ahvatlev.
Saaks koju. Pääseks uuest lumetormist.
Nad võiksid Jackiga arutada, mida hooldekodu asjus ette võtta. Ehk oleks kõige õigem jätta see ametivõimude hooleks.
Aga too põetaja, see õde, kõik nende vanad, abitud inimesed, kes olid seal välismaailmast ära lõigatud?
Ja kuidas olid kaks asukat saanud õhtul hooldekodust välja lipsata? Nii et keegi ei näinud …
Sarah oli nagu tema mentorgi hakanud usaldama neis asjus oma vaistu.
Ja vaist ütles talle, et Broadmead Grange’is pole kõik päris nii, nagu pealtnäha paistab.
Ta tegi veel ühe sammu ning astus sedapuhku ilmselt otse lume all olevale kivile. Jalg libises ja väändus ning Sarah püüdis kätega vehkides püsti jääda, ent prantsatas ikkagi otseti maha.
Ja maandus millelegi …
Algul jäi ta liikumatult lebama.
Algul … pakkus mõistus välja kõikvõimalikke meeldivaid seletusi.
Ta on kukkunud lumega kaetud oksaharule.
Või tuulest siia kuhjatud lehehunnikule, sest … (Miks …?)
… see, millel ta lamas, tundus pehme.
Siis turgatas Sarah’le pähe uus mõte ning ta tõmbus tagasi, ukerdas neljakäpakil eemale.
Eemale oksaharust.
Eemale lehehunnikust.
Eemale sellest, millele ta oli kukkunud.
Ta püüdis end koguda, sest ajal, kui ta end kätele toetumata jalule upitas, võttis tal peas juba kuju palju tõenäolisem seletus. Kätele ei tahtnud Sarah toetuda, sest polnud ju teada, millele ta õieti vajutab.
Langev lumi oli täna märksa raskem kui eile õhtul, see kleepus jopele ja muudab teed varsti libedaks. Isegi nägu oli täis jääkülmi räitsakaid.
Seistes seal, kus jalg kivi taha oli takerdunud, vaatas Sarah kohta, kuhu oli maandunud.
Kühm oli ebamäärane, peaaegu märkamatu. Aga nüüd ta juba teadis, mis see on.
Ta tundis ära inimkeha piirjooned. Pea, kere, käed … jalad. Seal oleks justkui pikutanud lumemees – natukeseks ajaks puhkama heitnud, nägu ülespoole.
Ning kühmu kõrval võis lume all ähmaselt näha ka jälgi … inimese jalajälgi.
Sarah kuulis omaenda sügavat ühtlast hingamist.
Ta oli koos Jackiga küll nii mõndagi läbi teinud, aga midagi niisugust polnud iial varem kogenud.
Ta tõmbas telefoni uuesti taskust välja, lootes näha seal endiselt toda üht levipulka.
Rohkem polegi vaja, mõtles ta. Piis ab ühestainsast pulgast …
Ta kartis vaadatagi.
Aga vaatas siiski. Pulk oli olemas. Nüüd tuli loota, et Jackil on samuti levi.
Sarah otsis välja tema numbri ja helistas. Telefon kõrva äärde. Ta kuulis, kuidas see kutsub, mis ei tähendanud mõistagi, et teine telefon kusagil heliseb.
Aga siis:
„Jah, Sarah.“
„Jack. Ma vist leidsin ta. Arvan, et …“
Sõnad lämbusid suhu.
„Olgu, Sarah. Jää sinna, kus oled. Ma otsin su üles.“
Ja siis nagu Jack ikka: „Kas sinuga on kõik korras?“
„Jah,“
valetas Sarah. Ta pani telefoni kõnet lõpetamata ära, lootes, et Jack teeb sedasama, ning jäi jalge ees lebava lumemehe juures otsekui vahti pidades ootama.
8. Küsimused metsahämaruses
Jack kükitas maha. Sarah vaatas, kuidas ta hiljukesi lund eemale lükkas, kuni nähtavale ilmus lamaja nägu.
Sel hetkel oli Sarah sunnitud pea ära pöörama.
Kui ta uuesti vaadata söandas, pühkis Jack lamavalt kogult ikka veel lumekoorikut. Nüüd nägi Sarah mehe halle juukseid külmununa igasse kaarde turritamas.
Silmad olid suletud, otsekui magaks ta. Ning kaela juures oli näha ribake hooldekodu ööriiete juba tuttavat mustrit.
Jack oli helistanud Alanile, kes pidi paari minuti pärast kohale jõudma.
Nüüd pöördus ta Sarah’ poole.
„Vaene mehike. Ei tea, mida ta mõtles, et niiviisi metsa kõndis?“
„Paistab, et ta on komistanud samale kivile mis minagi.“
Jack pööras pea kõrvale ning Sarah aimas tema mõtteid.
Siis ütles teine need välja.
„Oleksin pidanud kauem otsima.“
Sarah puudutas teda õlast. „Jack, sa ju otsisid, aga väljas oli juba pime ja ta oli võinud minna jumal teab kuhu.“
Ta kahtles, kas tema sõnad Jacki suurt lohutasid. Aga hetk hiljem vaatas mees tema poole.
„Kui noored politseinikud arutasid tagantjärele, mida nad olid teinud või tegemata jätnud, oli mul kombeks neile öelda, et me ei saa juhtunut olematuks muuta.“
„See on tõsi.“
„Küll aga saame valida, mida edasi teeme.“
Sarah mõistis, mida teine sellega öelda tahab.
„Arvad siis, et meil on võimalik praegu midagi ette võtta?“
„Just. See hooldekodu, Broadmead. Ma ei tea, mis veider mõtteviis seal valitseb, aga et sel mehel lasti niiviisi välja minna, on kuritegelik.“
„Kindlasti algatatakse selle kohta uurimine.“
Mõnda aega ei lausunud Jack musta ega valget.
Sarah võis üksnes oletada, kui palju tal sellesse usku on.
„Jah, küllap ikka.“
Sarah võttis end kokku ja langetas pilgu uuesti lamajale. Kes on see vaene mehike, kes selle asemel, et ekselda üksipäini külmas pimedas metsas, pidanuks lamama soojas voodis ja vaatama, kuidas lumi akna taga langeb?
Paksus lumes nägi ta metsasügavusest meheni kulgevat jäljerida. Viimati sadanud lumi oli jäljed peaaegu enda alla matnud, ent need olid siiski veel näha.
Ta püüdis kujutleda mehe viimseid hetki. Kuidas ta pimeduses edasi komberdab, haarates kohmetanud kätega okstest, komistades, kukkudes.
Korraga märkas Sarah, et surnukeha juurest kulgevad eemale veel ühed jäljed.
Ta võttis Jackil käsivarrest kinni ja osutas peaga nende poole.
„Need seal ei ole ju meie jäljed, Jack, ega?“
Sarah nägi Jacki pilku jälgedele keskendumas. Jack oli ilmselgelt kohe mõistnud, miks ta seda küsis.
„Ei,“ vastas Jack. „Need pole meie omad.“
„Tema omad siis või?“ küsis Sarah. „Seal oleks justkui käidud ringiratast.“
„Ta jäi siin ehk pidama … pööras ringi, käis natuke aega edasi-tagasi.“
„Äkki olid nad Regiga kahekesi …“
„Ka see pole võimatu,“ nõustus Jack. „Archy kukub ja väänab jala välja. Reg läheb võib-olla abi tooma …“
„Aga lõpetab … hoopis pubis. Unustab sõbra sootuks.“
„Naljakas,“ mõtiskles Jack. „Minu kujutluses on nad jooksikud. Plehku pistnud vangid.“
„Aga mille eest nad põgenesid?“ küsis Sarah.
„Just nimelt,“ ütles Jack. „Tahaks teada, kui halvad asjad selles hooldekodus õieti olid.“
Sel hetkel kuulsid nad läheneva politseiauto sireeni undamist.
Koos nendega tee poole kõndiv Alan langetas telefoni.
„Matusebüroost saadetakse inimesed. Ülearu rõõmsad nad just polnud, arvestades ilmaolusid.“
„Torm kogub jälle hoogu,“ ütles Jack.
„Jah. Teie kaks minge parem koju. Mina jään siia. See on minu töö.“
„Alan,“ sõnas Sarah. „Mis nüüd edasi saab?“
„Mida sa silmas pead?“
„Broadmeadi. Hooldekodu.“
Alan vangutas pead. „Viimasel ajal lehtedest muud ei loegi. „Eelarvet kärbitakse. Säärased asutused peavad end piskuga ära majandama. Siis võib igasuguseid asju juhtuda. Ja kui töötajaid oli, nagu te ütlesite, tormi tõttu nii vähe …“
„Järelikult võidakse kogu asi sinnapaika jätta?“ küsis Jack.
Sarah ja Jack astusid tagasi minnes omaenda varasematesse jälgedesse.
„Ma ei tea, Jack. Mingi uurimine kindlasti ikka tuleb. Tehakse võib-olla trahvi. Aga suuremas plaanis … Teate mis?“
Nad jäid teepervel seisma. Vilkuvate tuledega politsei auto seisis Land Roveri taga, väljas oli nüüd juba peaaegu pime.
„Ma annan õigetele inimestele teada. Võib-olla kaasatakse ka politsei. Aga see pole kindel. Räägin ise hommikul sealsete töötajatega. Võtan neilt ütlused.“
„Parajad tegelased seal,“ tähendas Jack.
„Kujutan ette.“
„Aga praegused asukad? Nende seas võib olla koguni tuttavate külaelanike sugulasi. Kas võib kindel olla, et nendega ei juhtu midagi halba?“
„Te parandasite ju generaatori ära. Toad on soojad, süüa saab teha. Rohkem pole mul täna õhtul võimalik
midagi ette võtta. Peale selle, et tegelen tolle mehega seal.“
„Archyga,“ lausus Jack.
„Mh?“
„Tema nimi on Archy. Kes teab, milline oli olnud tema elu. Ja selle lõpp oli niisugune.“
Sarah mõistis, et ka Jacki mõtted viibivad vana mehe kurva surma juures. Ta uuris Alani nägu, et näha, kas Jacki sõnad puudutasid teda.
„Olgu peale, saan aru, Jack. Me kõik anname endast parima. Siin ootab meid ees töörohke õhtu.“
Siis astus Jack Alanile sammukese lähemale. Ning
Sarah mõtles, et just nii rääkis ta kindlasti New Yorgi politseiosakonnas noorte võmmidega.
Jack asetas käe Alani õlale. „Tean, et teed kõik, mis suudad. Aga … meil on üks küsimus. On sul midagi selle vastu, kui läheksime Sarah’ga pärast tormi hooldekodusse ja vestleksime? Sealsete asukatega. Seal töötavate inimestega.“
Alan mõtles natuke aega.
„Pole vist põhjust keelata,“ lausus ta seejärel. „Te toimetasite tagasi ühe nende asuka ja parandasite ära generaatori. Veel üks sõbralik külaskäik uurimaks, kuidas neil läheb, oleks igati omal kohal. Lõppude lõpuks pole politseid sellesse ju kaasatud.“
Jack noogutas. „Esialgu veel mitte,“ sõnas ta.
Sarah vaatas taevasse: pagan võtaks, lund sadas lakkamatult juurde.
„Me peame nüüd minema, Land Rover tuleb tagasi viia.“
„Seda küll,“ nõustus Alan.
Sarah ja Jack kõndisid teele, mida kattis juba tollipaksune lumekiht.
Ees ootas tõesti pikk ja tegus õhtu.
Üllatav küll, aga Ploughman’s oli ikka veel rahvast täis.
Ainult et sedapuhku mitte vanainimesi. Mõni nägu oli Sarah’le tuttav: pubi kõige ustavamad põhikunded olid end läbi lume kohale vedanud. Üle ühe päeva koduseinte vahel konutada oli tundunud neile liig mis liig.
Sarah oli siiski kindel, et õige pea saadab Billy nad minema ja paneb uksed kinni.
Billy oli küsinud, kuidas neil läks, ning Jack oli rääkinud Archyst, aga palunud tal jätta selle enda teada.
Kui nad Jackiga hakkavad Broadmeadi kohta küsimusi esitama, on parem, kui ei teata, mis eile õhtul juhtus.
„Kena oleks jääda ja võtta üks drink,“ lausus ta Jackile, „aga pean siiski koju minema.“
„Ma saadan sind.“
„Ei, see jääb teise kanti. Ma saan hakkama. Sul tuleb tagasi Goose’ile sumbata.“
Nad jõudsid ukseni; pubi õuelaterna valgussõõris keerlesid tihedad lumeräitsakad.
„Proovin hommikul varakult kontorisse pääseda. Tööd on, nii et tapab. Aga katsun selle kõrvalt ikkagi ka üht-teist välja nuhkida. Hooldekodu kohta – kes seda õieti peab? Kas on olnud kaebusi, et asukad on halvasti hooldatud.“
„Väga hea. Võib arvata, et see ei ole esimene kord.“
„Ja võib-olla ka, kes seal töötavad. Palgatavale personalile on vist ette nähtud teha taustakontroll … ma uurin järele.“
„Ja siis läheme kohale, eks?“
„Isegi kui peame selleks läbi lume sumpama, Jack.“
Jack avas ukse. „Tore on.“ Sarah nägi teda vaatamas lambivalguses tiirlevaid lumehelbeid. „Cherringhami talv,“ lausus mees. „Meenutab pigem New Yorgi osariigi põhjapiirkonda. Jõua kenasti koju.“
Sarah naeratas ning astus tänavale. Kumbki seadis sammud oma kodu poole.
9. Broadmead Grange’i saladused
Kui Sarah järgmisel hommikul ärkas ja magamistoa aknast välja vaatas, nägi ta, et lund on sadanud kogu öö.
Iseenda tööandja olla pole sugugi alati lust ja lillepidu, mõtles ta.
Jätnud lapsed magama, jõi ta kiiresti kohvi ja rühkis siis pead lumetormis õlgade vahele tõmmates küla vahetsi keskväljakule.
Cherringhami keskus oli vaikne ja inimtühi. Parklasse jäetud üksikud autod ei paistnud hangedest õieti väljagi.
Jõudnud oma kontori ukseni, avastas Sarah rõõmuga, et assistent Grace on ka just natuke enne teda tööle jõudnud, kaasas kohalikust kohvikust ostetud kohvid ja sarvesaiad.
„Nalja teed või?“ imestas Sarah. „Huffington on siis selle ilmaga lahti või?“
„See koht ei ole kunagi kinni,“ vastas Grace. „Vähemasti minu silmad pole seda küll näinud.“ Kui uudised olid vahetatud, võttis Sarah käsile vaimse tervise eestvõitlejate rühma peatselt ilmuvasse brošüüri mineva parandatud teksti ja pildid. Ta teadis, et rühma eelarve on kasin, ja küsis neilt selle töö eest ainult nii palju, et katta oma kulud. Howie kalkunifarmi veebilehe uuendus teeb kaotatud raha kuhjaga tasa.
Ja siis süüvis ta Broadmeadi hooldekodu tausta.
Sellele, et asutust haldab firma Hearthstone Investments, polnud raske jälile saada. Aga sellega näiski kogu teave piirduvat.
Ehkki Sarah teadis, et kõiges internetti puutuvas peaks olema asjatundja just tema, hõikas ta ikkagi Grace’i, kes muutus iga nädalaga üha nutikamaks.
„Grace, ma otsin infot selle hooldekodu omanikfirma kohta. Aga nende lehel pole ühtki nime ega mingeid kontaktandmeid. Ainus, mille ma leidsin, on mingi üldist vurhvi meiliaadress.“
Grace veeretas end tooliga Sarah’ laua juurde.
„Hmm. Mingi erafirma ilmselt. Neil on vist nimede ja andmete avalikustamise kohta teised reeglid kui avalikel ettevõtetel.“
„Võib-olla küll. Aga mingi nimi on tavaliselt ikka võimalik teada saada. Paistab, nagu sooviks Hearthstone’i – ja Broadmeadi – omanik tundmatuks jääda.“
„Arvestades seda, mis sa rääkisid, ei pane see mind põrmugi imestama.“
Täis kimbatust, nõjatus Sarah tooli seljatoele ja istus mõnda aega vaikides.
Siis kallutas Grace end ja toksis ekraani. „Äkki peaksime liikuma tagantpoolt ettepoole?“
„Kuidas?“
„Alustame hooldekodust: vaatame, mis jäljed internetist sinna viivad. Ettekanded, tegemist vajavad tööd, kooskõlastused? Äkki õnnestub nende kaudu
Hearthstone’i juurde välja jõuda … heal juhul leiame ehk mõne nimegi.“
„Hiilgav mõte! Sa peaksid olema selle kontori juhataja.“
„Mul on suurepärane õpetaja, Sarah,“ vastas Grace ja liugles tagasi oma arvuti juurde, kus kõrgresolutsioonis piltidelt vastu vaatavad õnnelikud reipad kalkunid paistsid lausa kibelevat looja karja minema.
Ning Sarah tegi nii, nagu Grace oli soovitanud.
Esialgu ei õnnestunud tal ekraanile manada suurt midagi, aga siis korraga … kõigest mõne kuu tagune ettekanne, et hooldekodusse on sisse murtud. Kaotustest ei teatatud, aga omanikfirma Hearthstone’iga oli ühendust võetud ning ettekande all seisis ka nimi … Richard Leacock.
Seda nime oli Sarah kusagilt kuulnud.
Edasi otsides leidis ta, et mehel on naaberkülas Bramptonis kontor.
Brampton oli kena küla. Andis silmad ette isegi Cherringhamile. Sealsed kinnisvarahinnad olid laes.
Leacock oli kahtlemata näinud kõvasti vaeva, et kellelgi ei õnnestuks seostada tema nime hooldekoduga, mida tema investeerimisfirma haldas.
Sarah’l oli kiusatus helistada kohe, aga oletades, et tal – neil – avaneb selleks ainult üks võimalus, otsustas ta oodata, kuni temal ja Jackil on õnnestunud teada saada pisut rohkem.
Edasi hooldekodude tegevust korraldava Care Quality Commissioni kodulehele. Selle eufemistlikult
väheütleva nimetusega valitsuskehandi sait oli – nagu oodata võiski – ebamäärane ja lõpmata keeruline nagu labürint. Leida sealt mõnd algatatud uurimist või määratud karistust tundus olevat vaat et võimatu.
Kes neid lehti küll kujundab, mõtles ta.
Tundus, nagu peidetaks seal lihavõttemune.
Olles pendeldanud mitu korda pealehe ja selle kõikvõimalike harude vahel, leidis ta lõpuks lehe, kust pääses ligi varasematele uurimistele ja asutustele, mille vastu need olid algatatud.
Ta keris nimekirjas allapoole.
Ja jõudis nimeni Broadmead.
Sarah valmistus just helistama Jackile, aga ei jõudnud seda veel teha, kui telefon helises.
Beth Travers
Sõbranna kõnele vastanud, sai Sarah teada, et uudised liiguvad isegi lumetormis kiiresti.
Jack vaatas, kuidas Riley püüab lumest läbi pääseda.
Jupikese maad edasi kalpsanud, pöördus ta tagasi hoogu võtma, otsekui oleks too valge ollus vaenlane, kellega tuleb otsustavalt rinda pista.
Siis nägi Jack paremal tammi pool aeglaselt üle silla sõitmas Sarah’ autot.
Tee oli siis järelikult puhtaks lükatud. Jack oleks justkui öösel kuulnud, et sahad on väljas. Sarah’l tuleb jätta auto Goose’i kinnituskohast eemale ja tulla edasi jala.
Aga tass kohvi juua ja plaanid enne Broadmeadi minekut hästi läbi mõelda pole paha.
Aurav kohvitass käes, jälgis Jack väljas, kuidas
Sarah mööda jõekallast, kus lumi polnud nii sügav, lähemale kõnnib.
„Hommikust. Teed on kõik puhtad?“
„Enam-vähem. Ime küll, aga mu vana Rav läks käima. Sina ei saa oma väikest Sprite’i vist niipea hangest kätte.“
Jack hakkas naerma. „Mis seal ikka. Olen mõnda aega jalamees. Lapsed said koolist veel ühe vaba päeva?“
„Heldus, jah. Nad on seitsmendas taevas. Kaks lumepäeva järjest! Just nagu Ameerika koolilastel. Siin pole seda enne nähtud.“
Riley kalpsas tagasi ja läks Sarah’t tervitama.
„Tere, poiss … Riley paistab samuti lumest rõõmu tundvat,“ lisas ta Jacki poole pöördudes.
„Eks ju? Aga tule sisse. Mul on kohvi … ja vist ka noid sinu lemmikküpsiseid.“
„Tore.“
Ta kõndis Jacki kannul tekile ja sealt alla väiksesse kambüüsi.
Jack valas oma tassi uuesti täis ja Sarah võttis enda omast lonksu.
„Hmm, jood sina aga kanget,“ tähendas ta.
„Seda küll. Tahad äkki hoopis teed?“
„Ei. See on väga hea. Korralik kofeiinilaks! Tunnen end kohe poole erksamana. Räägin sulle siis Bethist.“
„Kena naisterahvas.“
„Väga kena. Ta oli juba kuulnud, mis Archy ja Regiga juhtus. Teadis isegi voolukatkestusest. Tal on vanaema hooldekodus, Jack. Odelia Travers. Üheksakümnekahene, aga ikka nooruslik.“
„Ohhoo, missugune nimi! Ja missugune iga.“
„Ja kui kuldne süda. Nooremana tundsin teda hästi. Cherringhami tugisammas.“
„Kindel see.“
„Bethi vanemad elavad Kataloonias ja arvavad, et kõik on tipp-topp. Beth ütles, et pole saanud mahti vanaema just sageli vaatamas käia, aga kuuldu oli muutnud ta murelikuks.“
„Sellepärast ta sulle siis helistaski või?“
„Ta küsis, kas me proovime sellesse selgust tuua.“
„Loodetavasti ei jätnud sa talle vähimatki kahtlust. Ja me ei tee seda ainult Odelia pärast. See maja on täis … tublisid tööinimesi, kes hoolitsesid oma pere eest. Nende seas võib olla isegi sõjakangelasi.“ Jack jäi vait. Säärased asjad läksid talle südamesse.
„Lubasin, et sõidame täna sinna. Vaatame, kuidas Odelial läheb.“
„Tore. Ja kui preili Woodsile on meie tulek vastukarva, võime öelda, et sugulased palusid meil läbi astuda.“
„Täpipealt.“
Seejärel rääkis Sarah, mida ta Broadmeadi omaniku kohta teada oli saanud.
„Brampton. Ilus küla. Oled seal käinud?“
„Prestii ž ne koht. Tollel Leacockil näikse asjad hooldekoduga kenasti minevat.“
„Kenasti jah, kui paarile kaduma läinud asukale läbi sõrmede vaadata.“
Jack jõi kohvitassi tühjaks. „Ja too uurimine, mille sa avastasid,“ lausus ta. „Süüdistust ei esitatud?“
„Ei,“ vastas Sarah. Ta osutas ühele väljatrüki reale. „Aga vaata: „tehtud hoiatus“, seisab siin. „Üldiste tingimuste“ kohta.“
„Seega siis toit, elutingimused, rotid keldris …“
„Kes teab? Midagi muud ei õnnestunud mul leida. Hooldekodus läheb ehk korda pisut rohkem välja uurida.“
„Jah. Ei tea, kas pärast seda ettekannet midagi muutus. Läks paremaks või ehk hoopis halvemaks? Kas mingi järelkontroll tehti?“
„Midagi enamat veebilehel ei olnud,“ vastas Sarah.
Jack noogutas. „Küllap näitab see taas, kui koormatud on meie valitsusasutused. Niipalju kui mina tähele panin, on sealsed „üldised tingimused“ kaunikesti nigelad.“
Sarah võttis ühe muretainaküpsise ja kastis kohvi sisse.
„Nüüd, kui Archy ära põgenes, peaks ju ikkagi tulema uurimine.“
„Naljakas …“ mõtiskles Jack. „Sa kasutasid sõna „põgenes“.“
„Kas asjad võisid sinu meelest minna nii halvaks, et …?“
„Ma ei tea, mida arvata, aga … Odelia ja kõigi teiste seal elama sunnitud vanainimeste pärast loodame, et meil õnnestub see välja selgitada.“
Ukse juures istuv Riley urises vaikselt.
„Ta tahab vist välja minna ja veel lumes hullata.“
„Koerad paistavad olevat samasugused kui lapsed.
Neile meeldib lumi.“
Sarah tõusus püsti. „Saaksin ma ainult enda kohta sama öelda. Oled valmis minema?“
„Seda küll. Aga enne väike hoiatus.“
„Mis hoiatus?“
„Kui me sinna jõuame … pole teistele hoolealustele võib-olla veel Archyst räägitud.“
„Sul on õigus.“
„See võib ajada neile hirmu nahka. Tal võis olla seal nii mõnigi sõber.“
„Saan aru.“
Jack tõmbas jope selga ja soni pähe, tõstis kohvitassid valamusse ning kõndis astmetest üles trapile, et minna Goose’ilt maale.
Aga seal pöördus ta Sarah’ poole.
„Ja tead mis: kõigi sealsete elanike pärast on minu arvates põhjust hirmu tunda.“
Seejärel lahkusid nad paadilt ning hakkasid läbi lume Sarah’ auto poole kahlama.
10. Hooldekodu hooletused
Shirley Woods avas ukse ja Sarah nägi, et naise niigi mõru ilme muutus neid kaht nähes veel mornimaks.
„Jumal küll, mida … mida teie kaks jälle siit otsite?“
Jack, kes jäi potentsiaalselt kriminaalsetes olukordades alati diplomaatiliseks, astus sammukese lähemale.“
„Õde Woods, me tulime tegelikult külla ühele …“ ta heitis Sarah’le kiire pilgu, „vanale peresõbrale, Odelia Traversile.“
„Tal pole häda midagi. Neil kellelgi pole häda midagi ja pealegi on külastusaeg juba läbi.“
„Välja arvatud,“ sõnas Jack, „Archy Flemingil.“
Ohoh, mõtles Sarah.
Jack teab, kuidas kaardid lauale lüüa.
Selle peale hooldekodu ülemõde tardus. Seejärel:
„Nagu ma politseile ütlesin – ta oli … segaduses.
Ta ei mõelnud selgelt. Ma … me ei saa …“
„Kas teate, et meie olime need, kes ta leidsid?“ küsis Sarah, otsekui püüdes rõhutada, miks neil on vaja Odelia käekäiku kontrollida.
Siis lisas Sarah: „Tegelikult olin mina see, kes ta leidis. Lumel selili. Ja me tahaksime nii Odelia kui teiste pärast lihtsalt aidata.“
Sarah’ arvates oli parem kasutada sõna „aitama“ kui öelda välja need kurjakuulutavad sõnad „tahame välja uurida, mis põrguvärk siin lahti on“.
Hirmuäratav Shirley Woods noogutas ja hiiglaslik majauks avanes.
Aga enne, kui nad sisse astusid, tabas ta Jacki pilgu – see oli naeratus, ja Sarah taipas, et kui jutt käis kaardimängust, siis oli ka temal oskusi.
Nad leidsid Odelia Traversi suure puhketoa nurgast. Ühes seinas jooksis hääletust telerist komöödiasari naerusuistest teismelistest. Teised elanikud istusid vaikselt laua taga või diivanitel, mõni kudus, mõni tukkus, keegi ei vaadanud ekraani.
„Seal ta on,“ ütles Shirley Woods. Sarah täheldas, et õe olek on veidi mahenenud.
„Ta on särtsakas tüdruk. Isegi selles vanuses jätkub tal igaühele naeratusi.“
„Aitäh,“ vastas Sarah.
Siis: „Näete, et tema ja teistega … nende kõigiga on kõik suurepärases korras.“
Shirley Woods sammus minema. Ja Sarah, võtnud ohjad enda kätte, kõndis Odelia juurde. Jack hoidis veidi kaugemale.
Vana naine nägi välja nii nääpsuke; ta istus soojalt sisse mässituna akna juures, vaatas lund, mis sätendas päikse käes. Ta hoidis pahklike sõrmede vahel väänatud ja kortsunud taskurätti, mis narmendas.
„Proua Travers,“ sõnas Sarah vaikselt.
Naine pööras end aknast eemale, näol segaduses ilme. Sarah vaatas Jacki poole. Mees noogutas napilt.
„Proua Travers, kuidas teil läheb? See olen mina, Sarah Edwards.“ Siis lõi vana naise nägu särama, justkui oleks keegi lambilülitit klõpsanud, ja tema silmad läksid suureks. „Sarah, kas minu Bethi Sarah?“
Nüüd oli Sarah’ kord naeratada. „Jah, see ma olen. Tore, et teil meeles on.“
„Teie kaks …“ naine naeratas ikka veel, „olite nagu sukk ja saabas. Mulle meenub, et sulle meeldisid need väiksed muffinid, mida ma küpsetasin.“
Sarah naeris. „Muidugi meeldisid. Rosinad, või …“
„Tulikuumad!“ rõkkas naine, pöörates pilgu ära, justkui näeks ta end oma lapselapsele ja tema parimale sõbrannale ahjust plaaditäit muffineid välja võtmas.
„Proua Travers, kas me võime teiega … natuke rääkida?“
Alles nüüd märkas Odelia Jacki, kes seisis paar sammu temast eemal.
Odelia naeratus tuhmus veidi. „Rääkida?“
„Beth palus, et ma siit läbi astuksin, selle suure tormi ja kõige muu pärast. Ja mu sõber Jack tuli mulle seltsiks.“
Odelia näis selle üle veidi järele mõtlevat. Siis:
„No muidugi. Võtke aga istet, teie kaks. Kui siin poleks nii suurt töötajate nappust, laseksin neil meile teed teha.“ Ta alandas häält. „Seda nüüd küll ei juhtu.“
Sarah võttis Odelia lähedal seisva kaardilaua tagant sirge seljatoega tooli, Jack samuti. Ja nad istusid aknast
sisse voogava päikese käes, lumehunnikud teispool klaasi.
„Oh, minuga on kõik korras. Viimase paari kuu jooksul on see koht siin pisut alla käinud. Näete isegi. Aga nad annavad mulle süüa; hoolitsevad selle eest, et mul oleks öösel kõik hästi. Seda võiksid nad muidugi kenamalt teha …“
Jack köhatas. „Proua Travers, kas teile tundub, et hoolitsetakse siin hästi kõigi eest?“
„Kõigi eest? Hmm.“ Siis jäi naine vait. „Kas sa oled ameeriklane?“
Jack naeris. „Olen tõesti.“
Odelia naeratas laialt. „Mulle on ameeriklased alati meeldinud.“ Siis vaatas ta Sarah’t. „Ega te kaks ole ometi …“
Nüüd oli Sarah’ kord naerda. „Ei. Lihtsalt head sõbrad.“
Ta jättis detektiivitöö mainimata. See Odelia näis olevat küllalt terane, et asjad omavahel kokku viia ja tajuda, et siin on miskit valesti … et midagi on juhtunud.
Seda suutnuks ta kindlasti.
„Noh, vastuseks sinu küsimusele, Jack … ma olen kuulnud inimesi nurisemas. Et nad ei saa oma ravimeid õigel ajal või on jäetud terveks päevaks voodisse lebama. Mina, ma olen üsna iseseisev. Aga sellised asjad ei üllataks mind. Ja sestpeale, kui need suured tormid algasid, noh … siin on töökäsi kõvasti vähemaks jäänud, seda ma ütlen.“
Jack noogutas. „Suured tormid,“ sõnas ta. „Need tabasid küla väga raskelt.“ Sarah nägi, kuidas Jack vaatas teda pilguga, justkui poleks ta oma järgmises küsimuses kuigi kindel.
„Kas te tunnete üht siinset elanikku … Archy Flemingit?“
„Archy! Vana Archyt tunnevad kõik.“ Odelia kummardus taas lähemale. Tema hääl kõlas juba niigi käheda sosinana, aga ta alandas seda veelgi. „Hull vanamehenäss. Aga küll alles jutustab lugusid!“
Sarah haaras sellest kinni: „Kas ta kipub omadega pisut segadusse minema?“
„Pisut? Suurema osa ajast ei ole tal aimugi, kus ta asub. Vahel seilab Aadria merel, siis valmistub jällegi kuninganna vastuvõtule minema.“
Selle peale hakkas Odelia naerma. Ta väänas taas pabertaskurätti oma sõrmede vahel. „Aga ta on üks armas, armas mees … hoolimata sellest, et tal enamik kruvisid logisevad.“
Jack naeris. „Kõlab nii, nagu meeldiks ta teile.“
„Oo jaa, ta meeldib meile kõigile. Vana Archy on paras naljanina. Aga täna hommikul pole ma teda näinud …“
Siin hoitakse juhtunut vaka all, mõtles Sarah.
Ja see mõte pani Sarah peas miskit idanema. Ta polnud päris kindel, mis see oli … veel vaistusid, mingi tunne?
Siin on midagi teoksil.
„Kas sa tunned ka Reg Poveyt?“
„Regi? Jah, ta on siin uus. Teda ei tunne ma küll nii hästi kui vana Archyt.“
Sarah noogutas: „Aga kas ta on samuti, khmm, segaduses?“
Taas ei paistnud Odelia küsimusest aru saavat.
„Reg? Ma pole temaga kuigi palju rääkinud. Nagu ma ütlesin, on ta siin uus.“
Jack tõmbas tooli veidi lähemale.
„Odelia, kas teie olete olnud siin juba kaua?“ uuris ta.
„Oo jaa. See pole just parim paik, aga küllap see pole ka kõige hullem.“
„Kas te oskate pakkuda vähimagi põhjuse, miks … peaks keegi Archyle või Regile halba soovima?“
Nagu tellimise peale kuulis Sarah nende selja taga kõmisevat häält, seal seisis siniseruudulises hommikumantlis mees, karvased sussid jalas.
„Hommikupalvus on peakabelis täpselt kell kaheksa!“
Sarah nägi, kes see oli.
Reg Povey.
Oli see vast ajastus!
„Seal ta ongi,“ ütles Odelia kergendusenoodiga. „Soovida talle või Archyle halba? Miks küll peaks keegi tahtma, et nende vanade tobudega midagi juhtuks?“
Ta vangutas selle peale pead.
Aga Sarah’l oli tunne, et Odelia peas hakkasid rattad ringi käima. „Jaa, ja siin ta on, terve kui purikas.“ Väike naeratus oli tagasi. „Aga mul pole õrna aimugi, mis kabelist ta räägib. Samas, nagu tavatses öelda mu abikaasa Arnold: „igaühele oma“.“
„Kohtume kõik kohe kabelis,“ kuulutas Reg.
Siis pööras ta ümber, et ruumist lahkuda, kuid heitis enne veel pilgu Jackile ja Sarah’le.
Vahest märkas ta oma olematu kiriku uusi koguduseliikmeid.
Aga Sarah’le näis, justkui oleks mees vaadanud neid nii, nagu tahaks ta nende juurde tulla.
Siis, oma dementsuses või mis iganes tal oli, tegi ta hoopis ristimärgi, õnnistas kõiki puhkeruumis viibivaid hingi ja lahkus.
Ja kui Sarah pööras pilgu tagasi Odeliale, oli ka tema otsekui lahkunud. Odelia vaatas aknast välja, silmitses lund.
Võib-olla mõtles ta lugematule hulgale lumesadudele, mida oli oma elu jooksul näinud.
Aeg kaob kiirelt käest, mõtles Sarah.
Pean seda meeles pidama.
Ta sirutas käe välja ja asetas Odelia kokku põimitud kätele.
„Me jätame su nüüd rahus istuma, sobib?“
Odelia noogutas.
„Aga kas teile sobib, kui käime teid aeg-ajalt vaatamas?“ küsis Jack. Ja Sarah teadis, et mees mõtles seda tõsiselt.
„See … see meeldiks mulle,“ vastas Odelia.
Sarah pigistas tema käsi. „Järgmise korrani siis …“
Ja nad tõusid.
Koridoris põrkasid nad kokku Anjaga, kes kandis süles hunnikut voodilinu.
„Anja!“ hüüatas Sarah.
Põetaja näis olevat ikka veel ebalev, ettevaatlik.
„Kas teil on ikka veel tormi tõttu töökäsi puudu?“
„Kas peate silmas seda, et mina vahetan voodilinu?
Nii võib öelda küll …“ Põetaja näis kibelevat edasi tõttama.
Aga Sarah’l oli üks kiire küsimus.
„Anja, kas sa oskad mulle öelda, kus asub kabel?“
Anja noogutas.
„Kabel? Jah, läbi puhketoa, sinna.“
Ta näitas koridori poole ja ruttas minema.
Sarah pöördus Jacki poole.
„Kuidas oleks, kui mina lähen hommikupalvusele, sellal kui sina püüad kätte saada meie lemmiktöötaja?“
„Miski ei teeks mulle suuremat rõõmu,“ vastas Jack.
Sarah vaatas, kuidas Jack ümber pööras ja kontori poole sammuma hakkas.
Kas tal õnnestub Regilt mingit mõistlikku vastust saada?
11. Kahtlusalused
Sarah lükkas kabeliukse lahti ja piilus hämarasse ruumi.
Kui tema silmad harjusid, taipas ta ringi vaadates, et kunagine kristlik jumalateenistuspaik oli muudetud lihtsaks, kõigi usundite palvetoaks.
Seal polnud riste, kujusid, vitraa ž aknaid. Olid vaid valged seinad, lihtsad toolid, pildid puudest ja lilledest.
Oleks nagu mõnes lennujaama palvetoas, mõtles Sarah.
Ta märkas Regi, kes istus pimedas nurgas toolil, ja mehe karvased sussid tundusid siin askeetlikus ruumis kohatuna.
Ta läks mehe juurde ja istus tema kõrvale. Algul ei reageerinud mees tema kohalolule, aga pööras siis aeglaselt pead ja põrnitses teda ainiti ning mehe silmad näisid otsivat tema näost vihjeid.
„Kas pidime õhtust sööma?“ küsis ta. „Kas on uneaeg?“ Paistis, nagu ei mäletaks mees teda eelmisest päevast.
„Ei, Reg. Uneaeg ei ole veel käes,“ vastas Sarah.
Ta naeratas mehele ja mees noogutas, nägu tõsine.
Kas ta sai aru? Tema nägu ja silmad näisid olevat ergad, isegi kui tema sõnadest kuigi palju sotti ei saanud.
„Mul polegi kõht tühi,“ vastas mees. „Isa tuleb peagi.“
„See on hea, Reg. Kas sulle meeldib siin?“
„Sina maksab oma raha, sina teeb oma valiku,“ vastas mees.
Sarah mõistis, et tal pole oskusi ega kogemusi, et Regi seisundis mehega suhelda. Aga ta tahtis meeleheitlikult välja uurida, kas Reg teab midagi, pisimatki üksikasja selle kohta, mis oli Archy surmaööl juhtunud.
„Reg, kas sa mäletad, mis Archyga juhtus?“
Ta nägi Regi silmis sädet süttimas.
„Archy on minu semu.“
„Ma tean.“
Ta jälgis, kuidas Regi mornile näole sigines ühtäkki kelmikas naeratus.
„Archy on tõeline naistemees, seda ta on. Ole temaga ettevaatlik, kullake!“
„Olen,“ lubas ta Regile naeratades. „Reg, kas sa mäletad, et läksid koos Archyga lumesaju kätte?“
„See oli neetult külm,“ vastas Reg. „Ma jäin haigeks.“
„Miks te lumesaju kätte läksite?“
„Nägime võimalust, haarasime sellest kinni!“
„Kas sa mäletad, mis metsas juhtus?“
„Valvurid said meid kätte, tõid tagasi. Järgmine kord läheb õnneks.“
Mees kummardus lähemale ja tõstis suu tema kõrva äärde. Sarah tundis tema hingeõhku, läppunud
ja mehega täiesti kokkusobimatut, teravat odava habemevee lõhna: „Räägitakse, et siit läheb tunnel.“
Reg koputas vastu nina ja Sarah noogutas talle vastuseks, justkui teades, et seda peab hoidma saladuses.
„Reg, kas te püüdsite siis põgeneda?“
„Ma olen olnud siin mitu neetud aastat, ma pean välja pääsema.“
„Kas sulle ei meeldi siin?“
Korraga krabas vana mees tal käest kinni, tema haare oli tugev.
„Kas sa saad mu siit välja aidata? Kas saad? Ma maksan sulle! Mul on miljoneid! Päriselt ka!“
„Anna andeks, Reg, ma ei saa midagi teha …“ vastas Sarah, tundes end täiesti abituna. „Aga võib-olla kui sa …“
Aga Reg tõusis äkitselt ja lükkas tooli tagasi. Ta astus üle Sarah’ jalgade, ilma et oleks heitnud talle ainsatki pilku ja suundus ukse poole.
Sarah vaatas lõbustatult, kuidas mees ukse lahti tõmbas. Siis pööras Reg ümber ja plaksutas käsi kokku, nii et heli väiksest kabelist vastu kajas.
„Eluga! Eluga! Täna on pidulik õhtusöök!“
Ta vaatas, kuidas mehe pilk ruumis ringi käis.
„Tulijaid polegi? Teie kaotus, sõbrakesed!“
Ja läinud ta oligi.
Sara polnud kindel, kas ta oli midagi uut teada saanud. Aga ühes oli ta kindel: nad Jackiga olid õigusega kasutanud sõna „põgenema“. Archy ja Reg olid päris kindlasti põgenenud … Aga mille eest?
Jack uuris udust turvakaamera pilti ja keris puldist edasi. Neljaks jagatud ekraan näitas Broadmead Grange’i hoonet eri nurkade alt.
Neli erinevat vaatenurka langevale lumele, mõtles
Jack. Asjatu lootus …
„Teil veab, et see meil üldse alles on,“ sõnas Shirley, asetades murenenud servaga teetassi tema kõrvale kontorilauale. „Kui vool poleks ära olnud, oleks see praeguseks juba üle salvestatud.“
Jack ei pööranud pilku ekraanilt, kuid teadis, et õde oli istunud teisele poole lauda ja vaatas üle tema õla.
„Ma hindan seda kõrgelt, et lubate mul seda vaadata,“ vastas Jack.
„Nagu ma teile ütlesin: meil pole midagi varjata,“ ütles Shirley.
„Jah. Ja ma tahan lihtsalt oma peas rahu saada ja veenduda, et keegi teie töötajatest pole selle vana mehe surmas süüdi.“
„Kas peate ennast kohtumõistjaks?“
„Meil on siin teie hooldekodus üks sõber, me seisame lihtsalt tema huvide eest.“
„Ärge arvake, et ma ei tea, kes teie ja te sõber olete, härra Brennan. Cherringhami omad eradetektiivid.
Ma tahaks lihtsalt teada, kes teile maksab. Ja kas ma peaks oma ülemusele ütlema, mida te siin teete.“
„Öelge, kellele tahate,“ vastas Jack. „Tee on muide väga maitsev, tänan teid.“
„Olge lahke!“
Jack vaatas ekraaninurgas olevat kellaaega. See näitas ikka veel viis õhtul, sel päeval, kui Archy ja Reg lumme põgenesid.
Ta nägi ekraanil, kuidas hooldekodu eesuks korraga avanes; Jack pani kerimise pausile ja klõpsas video mängima.
Hägusest videost nägi ta, kuidas hooldekodust tuli riburada pidi välja mantlites ja mütsides inimesi, mõned üksi, mõned väikeste seltskondadena. Pea tuisu eest longus, kadusid nad kaadrist välja.
„Palju inimesi lahkub,“ nentis Jack.
„Kell viis saab tööpäev läbi. Nad on teel rongile, mis läheb kakskümmend pärast viit,“ selgitas Shirley.
„Neist oli väga üllas lahkuda vahetult enne lumetormi,“ torkas Jack salvestist edasi kerides ja vaadates, kuidas inimesed majast eemale vudivad.
„Kui üllas oleksite teie miinimumpalga eest, härra Brennan, kui teil on kodus pere ootamas?“
„Teie jutus on iva,“ nentis Jack.
„Pealegi pidi öövahetus saabuma järgmise rongiga.“
„Aga neid ei tulnud, ega ju? Kus on siis teie hädaabimeeskond?“
„Me ei oodanud, et jääme lumevangi ja ei palganud seepärast abilisi.“
„Tõsiselt? Kas siis keegi ei kuula ilmateadet? Või polnud härra Leacock nõus abilistele maksma?“
Jack ootas, et ülemõde vastaks, aga vaikus rääkis enda eest.
„Ma muide ootan väga, millal saan härra Leacockiga kohtuda,“ jätkas ta.
Vastust ei tulnud taas. Ta vaatas, kuidas kell ekraanil edasi tiksus – see näitas kuus õhtul … nüüd juba seitse …
„Ma kuulsin, et hooldekodul oli möödunud aastal võimudega tegemist. Ma eeldan, et vastutaja olite teie?“
„See puudutas ainult kööki,“ vastas Shirley. „Mina vastutan siin ainult patsientide heaolu eest.“
„Ei olnud vastutav? Kus ma küll seda varem kuulnud olen?“
„Minu meeskond teeb rasket tööd väga väikese palga ja veel väiksema tänu eest, härra Brennan … teie moraalitsemine on mulle vastukarva.“
„Ma lihtsalt räägin asjadest nii, nagu need mulle paistavad,“ vastas Jack, pööramata pilku ekraanilt.
On aeg taktikat muuta, mõtles ta.
„Kuidas teie öine turvarutiin välja näeb?“
„Pärast õhtusööki saavad kliendid kuuma joogi ja põetajad jagavad välja kõik ettenähtud ravimid. Seejärel lähevad tuled kustu …“
„Uksed lukustatakse?“
„Muidugi … maja on turvatud ja öövalve hoiab kõigel hommikuni silma peal.“
„Kas majas sees pole turvakaameraid?“
„Alati on piisanud sellest, kui hooldajad regulaarselt tubades käivad. Kui patsient vajutab hädaabinuppu, siis reageerime sellele.“
„Aga kui patsient tõuseks üles ja lahkuks majast, ei oleks teil sellest õrna aimugi.“
„Me näeksime neid turvakaamerast, siitsamast kontorist.“
„Aga te ju ei näinud.“
„Sest tol ööl oli meil kuue töötaja asemel kohal ainult kolm,“ vastas Shirley.
On selge, et need küsimused on naisele vastukarva.
„Teie, Anja … ja sarmikas Craig?“
Jack vaatas kiiresti üle õla Shirley poole – naine noogutas talle, kuid ei kavatsenudki hakata temaga oma töötajatest rääkima.
Jack pööras pilgu tagasi ekraani poole ja nägi tagauksele ja sisehoovile suunatud kaamera pildil hägust liikumist.
„Kus hundist räägid,“ pomises ta. „Kas see seal on Craig?“
Ta keris salvestise tagasi ja pani aeglaselt mängima.
Kell näitas üheksa õhtul. Ta kummardus ette ja keskendus ühele neljast ekraanil olevast pildist. Alla suunatud vaade ei lasknud nägusid selgelt näha ja kaameralääts oli juba osaliselt lumega kaetud.
Aga Jack oli kindel, et see kuju on Craig.
Hooldaja oli lükanud välisukse lahti ja seisis terrassil ning tegi suitsu.
Siis nägi Jack teda ümber pööramas ja kellegagi ukseavas rääkimas.
„Kas seda mõne teise nurga alt ei näe?“ küsis ta õelt.
„Kellega ta räägib?“
„See on kõik, mis meil on,“ vastas Shirley. „See peab olema Anja, põetaja.“
„See võite olla ka teie,“ sõnas Jack.
Jack uuris ekraani. Craig pistis käe taskusse ja ulatas salapärasele kogule sigareti ning paistis selle ka süütavat.
„Mina ei suitseta, härra Brennan,“ teatas Shirley. Vahest on see tõesti noor põetaja, mõtles Jack.
Aga tema vaistud ütlesid, et teine suitsetaja on mees … miski selles, kuidas ta seisis, liikus …
Jack vaatas kümme minutit, kuid salapärane kogu ei ilmunud kordagi selgelt pildile. Ta nägi vaid kuju ukseavas. Viimaks viskas Craig oma koni minema ja kaks suitsetajat kadusid tagasi majja.
„Kas näete ust?“ küsis Jack. „Ta ei pannud seda korralikult kinni. Archy ja Reg võisid vabalt sealtkaudu välja lipsata.“
„Inimesed pole veatud,“ vastas Shirley. „Igaüks võib vigu teha.“
„Isegi surmava vea?“ küsis Jack.
Ta keris uuesti edasi ja kõigest kakskümmend minutit hiljem avaneski uks ning ta nägi hommikumantlis ja pid ž aamas meest lumetuisu kätte astumas.
„See on Archy,“ sõnas Shirley tema selja tagant.
Jack kuulis naise hääles kerget värinat. Vahest polnudki õde nii kalk, kui laskis välja paista?
Kõhe oli näha vana meest tuisus seismas, jalas vaid sussid ja seljas õhuke hommikumantel.
Jack vaatas teraselt, püüdes aru saada, mida ta neil udustel lumistel piltidel näeb. Seal pidi olema vihjeid.
Pidi olema …
Archy keeras end paremale ja vasakule, nähes sisehoovis välja eksinud ja segaduses. Siis pööras ta end ukse poole, justkui kavatseks ta sisse tagasi minna.
Aga korraga hakkas mees rääkima – Jack nägi tema suud kiiresti liikumas.
Kellega ta rääkis?
Jack vaatas salvestist: nüüd astus veel üks asukas uksest sisehoovi. Kaamera näitas nüüd selgesti mõlemat meest.
„Reg,“ ütles Jack.
Ta nägi, kuidas Reg Archy juurde läks ja temaga lühidalt vestles.
Siis sammusid kaks vana meest lihtsalt koos minema, kadudes kaadrist välja.
Jack vaatas kellaaega – üheksa kolmkümmend. Tema õnnetus oli juhtunud kümne paiku. Just nii kaua läinuks neil aega, et jalutada läbi lume külasse. See kõik oli loogiline.
Ta pööras pilgu ekraanilt, sest teadis, et need kaks asukat ei ilmu enam tagasi kaamera vaatevälja.
Mitte kunagi.
Ta silmitses Shirleyt. Naine põrnitses ikka veel ekraani.
„Kus te tol ööl kell üheksa kolmkümmend olite, Shirley?“ küsis Jack.
„Ma … ee …“ Ta kõhkles. Ta oli põgenemise nägemisest ilmselgelt vapustatud. „Khmm, ma olin ülakorrusel, hoolitsesin ühe üheksakümne kaheksa aastase naise eest, kellel oli paanikahoog,“ vastas Shirley. „Ä-ärge tulge mulle ütlema, et oleksin pidanud vaatama neid neetud ekraane. Ärge mõelgegi öelda, et mina vastutan Archy surma eest.“
Jack nägi, et protestist hoolimata tunneb Shirley Woods end Archy surmas vastutavana.
Aga samas arvas Jack, et naine ei peaks nõnda tundma. Ta võis ju olla karm, kuid selle põhjal, mida Jack oli näinud, oli see naine ainus, kes kogu maja töös hoidis.
Ja tegelik süüdlane oli keegi teine.
Ta tõusis.
„Shirley, ma saan sellest aru. Paljud inimesed siin vajasid tol ööl abi.“
„Jah.“
„Vähemasti teame nüüd … kuidas nad välja said.“ Jack ajas end sirgu. „Suur tänu tee eest,“ sõnas ta. „Ma tean, et see polnud kerge, aga teist on olnud abi.“
Ta vaatas, kuidas naine asetas tema tassi kraanikaussi, läks seejärel ukse juurde ja tõmbas selle pärani, et Jack lahkuks.
„See võib nii olla. Aga ma eelistaksin, et te ei raiskaks enam minu ega mu töötajate aega, härra Brennan,“ vastas ta. „Mul on alles pooled vahetuse töötajad tagasi ja te võite arvata, mida tahate, aga ma tõesti hoolin siinsetest elanikest.“
Jack noogutas lahkudes, kuid ei öelnud midagi.
Aga kui ta mööda pikka pimedat koridori eesukse poole sammus, püsis sisehoovis paksus lumes seisva segaduses Archy kuju tema silme ees.
See, kes iganes Archy surma eest vastutab, ei jää karistuseta …
Sarah seisis hallis ja pani jopet selga ning vaatas, kuidas Jack mornilt piki koridori tema poole sammub. Ta
oli rääkinud pool tundi teiste patsientidega. Elanikega?
Kas ta pidanuks kasutama seda sõna?
Või vangidega?
Ja nüüd tahtis ta sealt minema saada. Kogu see maja tundus liiga sünge ja hingetu, et seda kauem välja kannatada. Ja nüüd, kui elekter oli täielikult tagasi, lasksid kõrgetesse lagedesse kinnitatud päevavalguslambid paista, kui spartalik kogu see hoone tegelikult oli.
Kui Jack tema juurde jõudis, ulatas ta mehele tema jope ja mütsi.
„Kas sa leidsid Regi üles?“ küsis ta.
Sarah noogutas.
„Kas ta oli kasutu?“
„Ta mäletab, et tahtis põgeneda, aga see on ka kõik,“ vastas Sarah. „Kuidas sul läks?“
Jack ei jõudnud veel vastata, kui Anja ja Craig väikest käru lükates küljeuksest välja ilmusid. Sarah nägi, et nad Jackiga on neil jalus ja astus kõrvale, kuid märkas siis, et Jack ei liigu paigast.
Midagi on juhtunud, mõtles Sarah …
„Noh,“ sõnas Jack. „See on ju minu lemmikhooldaja. See sa ju oled, eks, Craig?“
„Palun, me peame ravimid laiali jagama,“ ütles Anja, olles tekkinud olukorrast ehmunud.
„Ma nägin sind just turvakaamera salvestiselt, Craig,“ teatas Jack.
Sarah nägi, kuidas Craigi pilk liikus temalt Jackile ja siis Anjale. Ta on närvis, mõtiskles Sarah.
Craig limpsas huuli.
„Kas tõesti?“ küsis Craig. „See ei saanud mina olla. Mitte mingil kuradima moel!“
„Oh, olid küll,“ vastas Jack. „Turvakaamera video tollest õhtust.“
Sarah silmitses Jacki, kes oli enesekindel, teadev … ja vaatas siis Craigi, kes võis olla Jackist kolmkümmend aastat noorem, kuid ilmselgelt hirmunud. Isegi külmas hallis nägi ta higipiisku Craigi õhukeste juuste alla tekkimas.
Ta näeb välja paganama süüdlaslik, mõtles ta. Aga milles seisneb tema süü?
„Laske meid nüüd läbi,“ ütles Craig nii võltsi naeratusega, et Sarah oleks äärepealt valju häälega naerma pahvatanud. „Vaadake, me … me, ee – meil on vaja patsientide eest hoolitseda.“
„Tõesti?“ küsis Jack. „Ma olen näinud, kuidas sa patsientide eest hoolitsed, Craig. Andes neile sigarette …“
„See pole kuritegu – lasta neil aeg-ajalt mõni pläru teha.“
„Vahest mitte. Aga neile sigarette müüa on päris kindlasti ebaseaduslik, kas pole?“
„Oo ei, ja vaadake, nad võivad väljas suitsetada, kui tahavad; see siin pole vangla …“
„Väljas kindlasti. Aga külmas lumetormis?“ küsis Jack. „Sul on „hoolitsemisest“ kummaline arusaam, Craig. Ja kas see kuulub ka su tööülesannete hulka, et sa jätad uksed lahti, nii et siinsed elanikud saavad lihtsalt välja kõndida ja lumes surra?“
Sarah nägi, kuidas Craigi silmad läksid suureks, justkui oleks ta lõksu püütud. Hetkeks arvas Sarah, et Craig virutab Jackile.
Seda oleks olnud huvitav jälgida.
Jack oleks seda kindlasti ennetanud.
Aga Craig mõtles nähtavasti ümber ja suunas energia ravimikärule, tõugates seda jõuga Jacki jalgade poole, et mööda pääseda.
„Kurat küll, kao lihtsalt eest ära!“ ütles Craig ja pani piki koridori ajama. Siis hüüdis ta üle õla: „Anja, aja oma perse siia, ma ei saa sellega üksi hakkama.“
Sarah sirutas käe hellalt Anja poole, kuid noor põetaja tõmbus tagasi, pomises „vabandust“ ja ruttas Craigile järele.
„Vaene tüdruk,“ ütles Sarah, vaadates Anjat kadumas. Ta pöördus Jacki poole: „Mida see kõik tähendas, Jack?“
„Mul on üks mõte. Autos räägin,“ vastas Jack jopet selga ajades. „Tead, ainus asi, mis mind selle asutuse juures hämmastab, on tõik, et nad läbisid viimase inspektsiooni. Õuduste maja. Tule nüüd, lähme. Ma ei kannata siin olla enam ainsatki minutit.“
„Mina samuti mitte,“ tunnistas Sarah.
Ta tõmbas eesukse lahti ja nad astusid lõppematusse lumetormi, puhtale, valgele, lumisele maapinnale.
12. Nelja silma all
Sellise eluga võiks ka ise ära harjuda, mõtles Jack pehmele diivanile istudes ja jalgu lahtise kaminatule poole sirutades.
Richard Leacocki maja oli olnud keeruline leida –eriti lumes –, aga Jack oli viimaks oma väikese Sprite’iga kaheksateistkümnenda sajandi mõisahoone ette sõitnud ja pidanud Leacocki maitset imetlema.
Kuidas kirjeldaksid Cherringhami kinnisvaraeksperdid seda kõrgete kaarjate alumise korruse akendega maja, mida ümbritsevad purskkaevud ja leinapajud ning mille ees kasvavad rippoad?
Sarmikas, diskreetne, rafineeritud, elegantne …
No kuule, sel vennal on isegi ülemteener.
See on küll asi, millest kodustele kirjutada, mõtles Jack.
Ta polnud küll livrees, kuid sellest hoolimata –lihast ja luust ülemteener.
Ta valas endale diivanilaual seisvast väiksest presskannust veel ühe kohvi ja pistis suhu järjekordse mandliküpsise.
Väga mugav.
Ja kõik see oli saadud haavatavate vanainimeste ning rasket tööd rügavate hooldajate ja põetajate arvelt …
Jack vaatas kella: ta oli olnud seal juba kakskümmend minutit, aga kui arvata välja ülemteenriga saadetud vabandus ja juhtnöörid, et ta ennast mugavalt sisse seaks, polnud mehest endast märkigi.
Nagu tellimise peale avanes uks ja Jack valmistas end ette, kohtumaks Broadmead Grange’i salapärase omanikuga.
„Härra Brennan, andestage mulle, et lasksin teil oodata.“
Jack tõusis ja silmitses meest, kes talle lähenes. Leacock oli pikk, hallinevate juustega ning kandis ruudulist särki ja veinipunast V-kaelusega kampsunit. Lai naeratus, soojad silmad ja tugev käepigistus – seejärel sõbralik õlapatsutus.
„See oli minust lubamatu – aga kahjuks oli mul konverentskõne ja ma olin lihtsalt sunnitud sellel osalema. Kas soovite veel kohvi? Küpsised on imelised, eks ju? Käsitöö, siinsamas meie köögis tehtud, kokk on kullatükk …“
Jack vaatas, kuidas Leacock end kamina ette tugitooli istuma sättis ja talle märku andis, et ka tema end diivanil mugavalt tunneks.
„Ma ei suuda kirjeldadagi, kui hea meel mul on teid näha, härra Brennan,“ sõnas Leacock.
„Kas tõesti?“
„Absoluutselt. Ma eeldan, et tulite rääkima Broadmeadist?“
„Broadmeadist, jaa. Ja härra Archy Flemingi surmast.“
„Härra Fleming, jah, muidugi. Jumal. Kohutav. Traagiline. Hirmus … me kõik olime sellest kuuldes väga löödud …“
„Kahtlemata.“
Jack jälgis Richard Leacocki, kui mees viimaks Jacki hoiaku läbi hammustas.
Seal süttis väike tuluke.
„Härra Brennan, kas mul on õigus, kui arvan, et te peate mind – või vahest mu firmat – mingil moel nende viimaste päevade tohutult kurbade sündmuste eest vastutavaks?“
Jack kehitas õlgu.
„Te olete Hearthstone’i omanik. Broadmead kuulub Heatrhstone’ile. Broadmeadis on töötajate ja ressurssidega nii kehvasti, et üks abitu vana mees sai keset lumetormi majast lahkuda ja tema puudumist pandi tähele alles siis, kui politsei teatas, et on leidnud tema surnukeha.“ Jack vangutas pead. „Ja te ei tunne ennast vastutavana, härra Leacock?“
„Mõistagi on mul kohutavalt kahju. Ja ma tunnen selle surma pärast viha …“
„Aga mitte vastutust?“
Jack vaatas, kuidas Leacock tõusis tugitoolist püsti ja sammus akende juurde, kus ta paar sekundit seisis, enne kui ümber pööras.
„Ma ei osanud oodata, et olete nii vaenulik, härra Brennan.“
„Kas te teete nalja? Te elate siin üleval niisugust elu … ja inimesed seal hooldekodus on külmas, pimedas, igasuguse soojata, valguseta …“
„Mul polnud aimugi … keegi ei öelnud mulle, et neil läks vool ära. Ma maksan inimestele …“
„Te maksate neile heldelt, kas nii?“
Leacock seisatas taas. „Ma … ei … teadnud.“
„Kui ma pean veel üks kord kuulma sõnu „mul polnud aimugi“, „see pole minu vastutada“ …“
Jack hakkas ärrituma.
Ta oleks tahtnud sellele tüübile sealsamas tema enda õdusas elutoas üle turja anda.
Selle asemel tõmbas ta hinge. Vihast pole siin tolku.
„Olgu, härra Leacock, te ütlesite, et teil on hea meel mind näha. Mille pärast?“
Jack jälgis, kuidas Leacock tagasi tugitooli juurde läks ja istus.
„Noh, kui aus olla, siis ma arvasin, et te tulite mind aitama.“
„Aitama? Huvitav. Miks, kuradi pärast, peaksin mina teid aitama?“
„Kui ma teile kogu selle asja … ülesehitust … tutvustaksin, siis oleks asi ehk selgem?“
„Ülesehitust? Laske tulla, ma kuulan.“
„Minule kuulub Hearthstone. Õigemini on minu nimel üks usaldusfond, millele kuulub Hearthstone …“
„Laske ma pakun … see on Kaimanisaartel?“
„Tegelikult Kanalisaartel, aga jah – igatahes on see teine teema –, Hearthstone’il on investeeringute portfell ja selle hulgas on ka tervishoid – laienev sektor, teate küll, väga tasuv – ja nendest moodustab tillukese osa Broadmead Grange.“
Leacocki jutt kõlas nüüd nii, nagu istuks ta mingil juhatuse koosolekul ja vuristaks ette infot.
„Broadmead on üks kümnest Ühendkuning riigis asuvast hooldekodust, mille omanik ja pidaja on Broadmead Enterprises, millel on omaenda juhatus või õigemini oli see nii, kuni möödunud aastal jagati hooldekodud poole aasta pealt kahte väiksemasse rühma eri juhatuste alla …“
„Pidage, pidage … härra Leacock, mul hakkab juba segamini minema, kellele mis kuulub. Mis on teie jutu mõte?“
„Andestage, andestage. Olgu, jutu mõte on selline. Teoreetiliselt kuulub Broadmead mulle. Aga ma pole sellega üldse seotud. Ma pole iial seal käinud. Sellel peaks olema oma juhatus … aga pooltel liikmetel paluti umbes kuue kuu eest tagasi astuda ja tuleb välja, et neid pole asendatud.“
„Te tahate siis öelda, et seda hooldekodu ei juhata mitte keegi?“
„Niipalju, kui mina tean, siis ülemõde …“
„Shirley Woods?“
„Jah, tema see on. Kuigi tuleb välja, et ka tema esitab Broadmeadi vastu mitme rikkumise tõttu hagiavalduse …“
„Mida? Inimene, kes seda asutust juhatab, esitab hagi asutuse omanike vastu?“
„Vähemasti nõnda olen ma Broadmeadi juhatuselt kuulnud.“
„Minule ta seda ei rääkinud.“
„See ei üllata mind. Küllap on tema huvides, et see hooldekodu taas TKK-ga pahuksisse läheks.“
„Tervishoiuteenuste kvaliteedi komisjon? Need, kes teevad ettekirjutusi?“
„Möödunud aastal oli Broadmead neil kõvasti hambus. Lehekülgede kaupa soovitusi ja hoiatusi.“
Jack mõtles Shirley Woodsile. Vahest laskis ta asjadel minna, et tema hooldekodu vastu esitatud hagi oleks vettpidavam ning ta saaks neilt välja pressida kenakese hüvitise? Kas tema oli siin siiski üks pahadest?
„Asi on selles, härra Brennan,“ sõnas Leacock, „et see kõik mõjub ärile väga kehvasti.“
„Ahah. Ma eeldan, et see pole ka hooldekodu asukatele kuigi mõnus, kas olete selle peale kordagi mõelnud?“
„Ei, ei, teil on täielik õigus; kui nii võtta, siis on see minust kohutav. Aga kokkuvõttes on ju nii, et kui äril läheb hästi ja töötajad on rõõmsad, siis on ka elanikel kõik hästi. See on nagu „doominoefekt“, seda sõna ma otsisin.“
„Olgu. Miks te arvasite, et mina saan teid aidata?“
„Mõistagi on mul vaja teada, mis seal sünnib. Ma ei taha, et inimesed kannataksid. Mul on vaja, et seal oleks keegi, kes leiab mädaõunad üles. Loobib need välja. Keegi, kes oskab mulle öelda, mida teha, sest praegu on mul mõistus otsas …“
Kas see tüüp otsib tegelikult ka … kaastunnet? mõtles Jack.
Ta vajus pehmele diivanile.
Seda polnud ta oodanud. Kas Leacock oli siiras? Kui nii, siis oli Broadmeadis tõesti lihtsalt suur segadus. Seal polnud mingit vandenõud, kinnimätsimist, ärakasutamist.
Lihtsalt üks käkk, töötajate vähesus, halb turvasüsteem, lukustamata uksed. Halvasti aetud äri, mida juhtisid inimesed, kelle tähelepanu oli hajunud.
Ja vaene vana Archy oli surnud, sest kedagi polnud tegelikult pukis.
Jack tõusis.
„Härra Leacock, ma pole palgatav. Ja teil pole vaja detektiivi. Teil on vaja juhatajat.“
„Aga kas te siis ei mõista? See struktuur on niimoodi üles ehitatud, et ma ei saa lihtsalt juhatajat palgata, seda peab tegema Broadmeadi juhatus …“
Jack ei tahtnud enam midagi kuulda Richard Leacocki maailma keerulisest ülesehitusest, mis ei lasknud tal veidral kombel vastutust võtta ega sellest aru saada.
„Tänan teid kohvi eest, ma lasen ennast ise välja,“ sõnas Jack. „Ülemteenrit pole vaja kutsuda.“
Jack vaatas, kuidas Leacock tõusis, nagu tahaks kätt anda, kuid tema pööras lihtsalt ümber ja sammus halli. Ülemteener ootas siiski tema mütsi ja jopega ning eesuks oli juba lahti.
Jack väljus sõna lausumata ja astus mööda lumist sissesõiduteed oma auto poole.
Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas ringi.
Päike oli välja tulnud ja kaunis valge Inglise maastik nägi välja veatu ja puhas.
See tundus mõnus pärast kogu seda … rämpsu seal sees.
Võmmina oli kogu tema elu sõltunud neist headest hetkedest, kui ta sai mingil väiksel moel halba heastada, leida mõrvari, tuua kurjategija kohtu ette.
Aga sellised juhtumid, kui inimesed surid vildaka mõtlemise, laiskuse, nõrkuse, moraalse arguse tõttu …
Sellised juhtumid ajasid ta marru, tekitasid temas soovi teha maatasa kogu see süsteem ja kõik need inimesed, kes selle eest vastutavad.
Tema telefon helises, ta nägi, et see on Sarah. Jack tõstis telefoni kõrva äärde.
„Hei, Sarah.“
„Hei, Jack. Kas saad rääkida?“
„Ikka.“
„On paar asja.“
„Lase tulla.“
„Alan helistas, ütles, et Archy lahkamisaruanne oli selline, nagu võis oodata. Alajahtumine ja südamerike.“
„Arvatagi.“
„Ja Ellie helistas mulle Ploughman’sist, rääkis, et nad leidsid vana koti rõivastega kohast, kus Reg oli ennast nende parklas peitnud. Ta arvas, et need võivad olla tema omad; kas sa saad sealt möödaminnes läbi hüpata ja need ära võtta? See võib midagi tähendada.“
Veider, mõtles Jack. Mis võib vanal rõivakotil selle kõigega pistmist olla?
See oli siiski uurimist väärt.
„Muidugi, ma käin läbi.“
„Jack, kas sinuga on kõik korras?“
„Jah, kõik on korras. Ma ei saanud siit midagi teada. Kui arvata välja tõsiasi, et seda hooldekodu ei juhata mitte keegi.“
„Oh. Kus me siis nüüd omadega oleme?“
„Me oleme tupikus, Sarah. Praegu. Meil pole kuritegu. Pole midagi uurida. Null.“
„Tõesti?“ imestas Sarah. „Minu arvates on seal hooldekodus ikkagi midagi valesti, Jack.“
„Võimalik. Aga ei pruugi olla. Vahest on meil aeg edasi liikuda. Kuule … lumi on ikka veel maas, vii lapsed uuesti kelgutama, lõbutse natuke. Las see … kvaliteedi … mis asi see oligi?“
„Tervishoiuteenuste kvaliteedi komisjon.“
„Just. Küllap nemad teavad, kuidas oma tööd teha.“
„Kas jätame selle siis lihtsalt sinnapaika?“
„Ma arvan küll.“
„Olgu. Kas näeme nädalavahetusel, kui ilm peaks selgemaks minema?“
„See oleks tore. Tule Goose’ile õhtust sööma.“
„Jah. Head aega, Jack.“
„Nägudeni …“
Jack pistis telefoni taskusse ja ronis oma väiksesse Sprite’i. Tema hingeõhk tegi akna uduseks ja ta pühkis seda kinnastatud käega.
Kevad, tule juba, mõtles ta, kui mootori käima pani ja elegantset teed mööda minema sõitis.
13. Vestlus kirikus
Sarah püüdis tööle keskenduda. Kui Jack uskus, et neil pole midagi teha, et kuritegu pole toime pandud, siis oli tal tõenäoliselt õigus.
Ja ometi – kui ta silmitses enda ees suurt ekraani, millel oli pooleli Cherringhami laste suvelaagri kujundus – ei suutnud ta saada lahti tundest, et miski on selle kõige juures siiski mäda.
Archy surm lumetormis, Reg ringi uitamas, õde Woods nii kaitsesse tõmbunud, kui veel saab olla.
Kas Jack võis eksida?
Mida iganes … tema mõtted olid nüüd nii hajali, et head tööd poleks ta suutnud nagunii teha.
Kontoritelefon helises ja Grace vastas sellele rõõmsa „terega“.
Sarah tõstis pilte ringi: ujumispükstes laps naermas, kiiged liikumas, jõmpsikad üritamas väljakul jalgpalli lüüa.
„Selge,“ ütles Grace. „Jah, ta on siin. Ja kelle ma ütlen …“
Sarah pööras pead. Kõne oli ilmselgelt temale, kelleltki, kel pole tema mobiilinumbrit.
„Olgu, ma uurin, palun oodake üks hetk.“
Grace vajutas lauatelefoni nuppu.
„Sarah, keegi küsib sind. Naine, kerge aktsendiga. Ta ütleb, et tal on vaja sinuga rääkida.“
„Kes see on?“
„Selles asi ongi. Ta ei ütle. Tahab lihtsalt rääkida.“
„Ma loodan, et nad ei taha, et ma võtaksin oma kodule refinantseerimislaenu või ostaksin kaasomandi. Ma võtan kõne siin vastu.“
Sarah vajutas oma lauatelefoni plinkivat nuppu.
Ta tundis hääle sedamaid ära.
Anja.
Ja isegi läbi telefoni tajus Sarah põetaja hirmu, katkendlikku häält, mis peaaegu sosistas.
„Sarah, mul on sulle asju rääkida.“
Just nüüd, kui nad Jackiga arvasid, et kõik on läbi.
See detektiivivärk võis olla päris imeline.
„Jah, Anja, milles asi?“
„Ei. Ma ei saa, mitte praegu, mitte telefonis.“
„Olgu.“
Ta nägi, kuidas Grace teda küsival ilmel vaatab.
„Hmm. Kas sobib, kui kohtume Ploughman’sis või Huffington’sis …“
„Ei“ tuli kiiresti.
„See peab olema koht, kus saame olla omavahel.“
Sarah teadis, et lumevaalude tõttu ei tule jalutuskäik pargis kõne alla.
„Sa võid tulla minu kontorisse, see on kohe …“
Veel üks kiire „ei“.
„Kõik võivad mind näha. See on otse keskväljakul.“
Ja sel hetkel tundis Sarah pisut Anja hirmu. Kui see naine oli nii närvis, nii hirmunud … siis võis olla seal asju, mida ka Sarah kartma peaks.
Nii mõtles ta, kus nad võiksid kohtuda, kus oli kõige väiksem võimalus kellegi silma alla sattuda.
Ta jõudis välja vaid ühe kohani.
„Anja, kuidas oleks kirikus, tagumises pingis? See peaks olema praegusel kellaajal tühi.“
Naine kõhkles.
Siis: „Jah. Me võime seal kohtuda. Millal?“
Sarah silmitses Grace’i. „Kas saad siin ise toime?“
„Muidugi.“
Tagasi Anja juurde: „Kümne minuti pärast?“
Teispool toru tõmbas naine sügavalt hinge.
„Jah. Kohtume seal.“
„Nägemiseni,“ ütles Sarah.
Ta asetas toru hargile ja tõusis laua tagant ning nüüdseks segi paisatud suvitavate laste piltide eest.
Suvi
Ei jõua seda ära oodata, mõtles ta.
„Kas kõik on korras?“ küsis Grace.
Tema assistent oli olnud alati nii hea, et polnud iial esitanud küsimusi, kui neil Jackiga oli midagi käsil. Enamik inimesi oleksid uudishimust surnud, aga Grace oli lihtsalt toetav ja ootas …
Kui see kord läbi saab, siis räägib Sarah talle kõigest.
„Ma käin korra ära. Ma ei oska öelda, kui kaua …“
„Ära muretse. Kas sinuga on kõik korras, Sarah?“
Huvitav
Talle polnud kordagi pähe tulnud mõte, et ta võiks olla mingiski ohus.
„Ma … usun küll. Võtan telefoni kaasa. Pean lihtsalt ühe inimesega rääkima.“
Grace noogutas. „Ole ettevaatlik.“
„Alati,“ kinnitas Sarah.
Ta teadis samas, et see ei vasta päris tõele.
Ta haaras oma parka ja villase mütsi ning ruttas kontorist välja endiselt lumistele tänavatele.
Anja istus tagumises pingis, paremas otsas, jäädes peaaegu täiesti ristimisbasseini varju.
Kiriku eesotsas värelesid küünlajalgades mõned küünlad; päike paistis altari kohalt vitraa ž akendest sisse. Aga pingid olid hämarad ja varjus.
Kui arvata välja Anja, kes istus seal ja nägi Sarah’t sisse tõttamas, oli kirik tühi.
Sarah pööras paremale ja Anja libistas end edasi, et talle ruumi teha.
Kui nad rääkisid, olid nende mõlema hääled vaiksed.
Kas seepärast, et nad olid kirikus … või hoopis Anja häälest kostva hirmu pärast?
„Aitäh, et tulid, Sarah. Ma pidin sulle rääkima. Ma lihtsalt ei saa …“
Põetaja pööras pea ära, vaatas altari poole.
Kas võis olla … et ta on inimene, kes usub kiriku jõudu, jumalasse, palvesse ja sellise paiga pühadusse?
Niisugusel juhul võis tal olla veel raskem rääkida.
„Anja, kas on midagi, mida sa ei saanud meile hooldekodus rääkida?“
Anja noogutas. „Ei, keegi võinuks kuulda. Ma pole isegi praegu päris kindel.“
Sarah sirutas käe välja ja patsutas naise kätt. Külm.
Sarah pigistas seda õrnalt.
„Ma tahan ainult hooldekodu asukaid aidata, ma usun, et sina samuti,“ ütles Sarah.
Veel üks noogutus. Anja heitis taas pilgu kantsli poole ja pööras siis pea Sarah’ poole.
„Jah. Ma tean seda, ma tunnen seda. Seega ma usaldan sind … ja räägin sulle.“
Veel üks sügav hingetõmme. Ja ta alustas.
„See puudutab Craigi.“
Bingo, mõtles Sarah.
„Ta teadis minust, minu … probleemist.“
„Mis probleem see on?“
„Mu staatus. Ma pole siin seaduslikult, mul pole tööluba. Ma olen mõistagi õppinud põetaja, aga …“
„Sul pole valitsuse luba?“
Anja noogutas.
„Aga Broadmead palkas su sellest hoolimata?“
„Sa oled ju seda kohta näinud. Neil on inimesi vaja ja minu said nad odavalt. See preili Woods … ta teadis, et võtan töö vastu ja hoian suu kinni. Ja mulle meeldib mu töö, mulle meeldivad sealsed inimesed …“
Aga Craig? mõtles Sarah.
„Aga mitte kõik, kellega sa koos töötad.“
„Tema? Craig. Ma tean, et tal pole tervishoiutöötaja pabereid. Aga kas see läheb Woodsile korda? Seda asutust ei juhi mitte keegi.“
Ta pööras taas pea ära.
Hoolimata sellest, et nad mõlemad sosistasid, kõlas nende jutt siiski valjult kiriku vaikuses, kus polnud kuulda ainsatki heli.
„Aga ta sai minu kohta teada. Et mul pole luba.“
Anja paremas silmas oli tuline pisar. Ta tupsutas seda käeseljaga.
See oli talle raske.
Anja pöördus tagasi Sarah’ poole.
„Ta ütles mulle … et kui ma ei lase tal asju teha, siis ta räägib minust võimudele. Ma kaotan töö ja mind kihutatakse riigist välja.“
Veel üks tupsutus.
„Kõik on hästi,“ lohutas Sarah, tajudes oma sõnade õõnsust, sest asjad polnud kaugeltki hästi. „Anja, mida ta tahtis?“
„Kui me oma ringe tegime ja elanikele ravimeid jagasime, võttis ta sealt veidi endale. Vahel ei saanud inimesed kõiki ravimeid, mis olid neile ette nähtud, mõnikord hoolitses ta jälle selle eest, et meil oleks käru peal rohkem ravimeid, kui meil vaja oli.“
„Tal oli tarvis … et sa pigistaksid silma kinni?“
Noogutus. „„Ole lihtsalt vait,“ ütles ta mulle. Kui mina olen vait, siis ei ütle tema ka midagi.“
„Sa lasksid tal ravimeid varastada?“ küsis Sarah.
„Jah. Ta sundis mind, ähvardas mind. Sa ju mõistad?“
„Missuguseid ravimeid?“
„Bensodiasepiini … ta nimetas neid „bensodeks“. Ütles, et saab need alati maha müüa. Ja valuvaigisteid, Percoceti, hüdrokodooni.“
Nüüd olid Anja mõlemad silmad pisarais ning tema häbi ja hirm olid hämara kiriku vaikuses mõõtmatud.
Sarah võttis naisel õlgade ümbert kinni ja selle peale puhkes Anja päriselt nutma … ta vappus Sarah’ käte vahel.
Kuni: „Anja, see oli väljapressimine. See oli Craig, kes ravimeid varastas, mitte sina.“
Aga Sarah teadis ka, et igasuguse uurimise korral kaotaks Anja tõesti rohkem kui töö.
Ja Sarah ei tahtnud, et see juhtuks.
Aga nüüd olid neil tõendid, et hooldekodus toimub midagi kriminaalset. Suurem küsimus oli, kas see oli kuidagi seotud Archy surmaga.
Praegu ei näinud Sarah mingit seost.
Anja nuuksed olid veidi rahunenud, kuigi ta pidi ikka veel pisaraid pühkima.
„Anja, ma pean seda oma sõbrale rääkima.“
Põetaja nägu muutus murelikuks, ta raputas pead.
Sarah pigistas Anja kätt. „Sa võid teda usaldada … just nagu sa usaldasid mind. Me peame Craigi asjus midagi ette võtma ja me võime püüda teha seda nii, et sina kahju ei kannataks.“
Sarah ei teadnud küll, kuidas seda nõnda teha saaks.
Aga Anja noogutas. „Jah. Ma usaldan sind.“
Sel hetkel kuulis Sarah nende selja taga samme, keegi köhatas.
Kui kaua oli see inimene seal seisnud?
Ta vaatas üle õla ja nägi reverend Hewittit sisse astumas. Kui mees jõudis tagumise pingini, pööras ta end ja noogutas neile.
„Kas kõik on hästi, Sarah … Anja?“
Ta tunneb niisiis ka põetajat.
Sarah naeratas sunnitult. „Jah, reverend. Me lihtsalt räägime.“
Vikaar noogutas, aimates ilmselgelt, et kaks naist, kes viimases pingis kössitasid, ei „rääkinud lihtsalt“.
„Kui ma saan kuidagi abiks olla, siis andke mulle teada.“
Sarah noogutas. Küllap oli vikaar veel üks inimene, keda nad mõlemad usaldada saavad. Aga praegu:
„Tänan teid, reverend.“
Ja mees jätkas teekonda kiriku etteotsa.
„Ma pean tagasi minema,“ ütles Anja.
„Kas sinuga on kõik hästi?“ küsis Sarah.
Anja noogutas. „Ma tunnen end paremini … nüüd, kui sulle sellest rääkisin.“
Sarah pigistas naise õlgu veel ühe korra. Ta lootis vaid, et põetaja ei usalda teda asjata.
„Ma pean ka tagasi minema … aga enne …“
Ta võttis kotist pastaka ja paberilehe ning kirjutas sellele oma mobiilinumbri.
„Siin on mu number, kui sa peaksid tahtma veel rääkida.“
Ja Anja naeratas. „Tänan sind.“
Ja siis – jätnud reverend Hewitti altari ette, kus ta nüüd palves põlvitas – astusid nad hämarast kirikust välja, kus lumine maa kirkalt sätendas.
14. Õhtu kodus
„No nii, Jack … kas sa näed seda?“
Sarah leidis Craigi Facebookist kiiresti üles. Mees polnud vaevunud oma fotosid ja postitusi „ainult sõpradele“ nähtavaks tegema ja nii ei pidanud ta üldse vaeva nägema.
Sellal kui Daniel ja Chloe olid mõlemad ametis kooliprojektide ja koduste ülesannetega – kõik need asjad olid lõbusa lumes möllamise tõttu edasi lükkunud –, oli Sarah helistanud Jackile.
Pärast seda, kui ta oli rääkinud Jackile enda ja Anja kohtumisest, oli ta välja pakkunud, et nad võiksid mõlemad internetist oma uue „sõbra“ Craigi elu kohta infot hankida.
„Tuliuus Subaru Forester. Hooldaja kohta kena auto.“
„Just nii, Jack … ja vaata neid pilte. Need kohad, Londoni kallimad restoranid, paar fotot Vertigo klubist.“
„Ma pole seal ise käinud …“
Selle peale hakkas Sarah naerma.
Mõte Jackist Londoni klubis?
Ta oleks seal nagu kala kuival.
„Okei,“ sõnas ta. „Raha näib Craigil igatahes olevat. Ta näikse elavat treileripargis, mis jääb peateelt kõrvale. Aga ma ei tea … paistab, et tal on linnas korter.“
„Suur HDTV teler. Kena. Need aknad avanevad vist jõele. Pole paha.“
„Ja tema Facebooki sõbrad? Paistavad olevat karmid vennad. Mõni küsib, millal ta „jälle linnas on“, tahavad „ühendust saada“. Vaata seda: „ei jõua oma põhimeest ära oodata“. Kuidas see kõik sulle kõlab?“
„Craig on populaarne kutt … ja ma eeldan, et tema populaarsus tuleb ravimitest, mida ta Broadmeadist Londonisse veab.“
„Jack, mulle tuli veel üks mõte.“
„Lase tulla.“
„See, et ta hooldekodu varudest ravimeid näppab, on juba niigi halb. Aga kui ta võtab neid patsientidelt, siis on see lausa ohtlik. Neil on päriselt ka ravimeid vaja. Ta võib olla mõnele neist vanuritest halba teinud.“
„Või teeb varem või hiljem.“
„Mida me teeme?“
„Mõtleme … õigemini mõtleme kahele asjale. Praegu pole meil midagi peale selle, mida Anja sulle rääkis.“
„Ma tean.“
„Ja me mõlemad tahaksime teda kaitsta. Ta on lihtsalt järjekordne ohver. Seega on meil vaja midagi enamat. Ja ma arvan, et on vaid üks moodus, kuidas seda teha.“
„Ja mis see on?“
„Ma pean sisse murdma. Pean selle paiga korralikult üle vaatama. Uurima välja, kus ta ravimeid peidab, vaatama, kuidas nad peavad arvet selle üle, kes mida võtab, pääsema Woodsi kontorisse. Meil on
vaja päris tõendusmaterjali, et saaksime vahele võtta Craigi, mitte Anja.“
„Ja see pole enam seotud Archyga?“
Jack kõhkles.
Jacki mõttepaus. Alati, kui Jack talle kohe ei vastanud, teadis ta, et mees mõtleb kõigile faktidele, kõigile teooriatele, enne kui vastuse annab.
Ta oli hakanud seda hetke ootama.
„Ära ole nii kindel. Archy ja Regi põgenemine võis olla õnnetus … aga meil on turvakaamera salvestis, kus on Craig ja keegi veel. Siis on meil Reg Archyga lumes. Kuidas see kõik kokku klapib?“
„Ja vastus peitub Broadmead Grange’is?“
„Jah … ma hiilin täna õhtul sisse ja …“
„Ei.“
„Mida sa sellega mõtled?“
Küllap oli ka Jack hakanud aru saama, kuidas tema „töötab“, kuidas ta mõtleb.
Seega polnud järgnev mingi üllatus.
„ Meie murrame sisse. Koos.“
„Ma ei tea, Sarah. Sissemurdmine on ebaseaduslik, oleks ehk parem, kui …“
„Jack, üks lisasilmapaar tuleb kasuks, kas või selleks, et pidada vahti, kui keegi peaks tulema. Kui me seal kahekesi oleme, saame töö kiiresti tehtud.“
Siis turgatas talle, et teo ebaseaduslikkus polnud ainus, mis Jackile muret valmistas.
Kui Craig hangeldab suurte rahade eest ravimitega, ei saa ette teada, milleks ta võib oma turvalisuse nimel valmis olla.
„Jack, me võime olla ettevaatlikud. Aga me teeme ju seda koos?“
Kaks semu.
Taas vaikus.
„Olgu, teeme nii, miss Marple. Murrame Broadmeadi sisse kahekesi. Pane soojalt riidesse, riietu musta.
Sprite on sõiduvalmis ja ma tulen võtan su peale.“
„Hästi.“
Sarah tundis südant pekslemas.
„Ma kontrollin, et lapsed oleksid asjalikud, nina raamatus, neil on homme koolipäev.“
Jack naeris. „Vaevalt see neile rõõmu teeb. Kohtume kümne minuti pärast.“
„Näeme.“
Sarah lõpetas kõne ja kontrollis akut. Seitsekümmend protsenti. Sellest peaks piisama. Ja ta läks magamistuppa, otsima kõige tumedamaid ja soojemaid riideid, mis tal olid.
Kui nad Broadmeadi poole sõitsid, märkas Sarah istmete taga suurt musta kilekotti. Sellest tuli tugevat lõhna.
„Pesu?“
„Mida? Ah see. Need on rõivad, mis nad Ploughman’si lähedalt leidsid.“
„See lõhn, see on habemeveest.“
„Jah, tugev.“
„Ei. Ma tahan öelda, et tunnen seda lõhna. Tundsin seda eile Broadmeadis Regi peal. Kui temaga kabelis rääkisin.“
Jack pööras pilgu Sarah’ poole. „Huvitav …“
Sarah sirutas käe taha ja tõmbas kotist välja liibuvad termopüksid.
„Soojad liibukad. Ma ei mõista.“
„Kui need kuuluvad Regile, siis ei mõista mina ka.“
„Kas tahad ise nuusutada?“
Jack naeris. „Ei, ma usun sind.“
Sarah tõmbas kotist välja veel ühe riideeseme. Pükstega klappiv termosärk.
„Kallis kraam.“
„Noh, kui need on Regi omad … Kummaline.“ Jack võttis autol hoo maha. „Nii, ma pargin siia.“
Jack parkis Sprite’i teepervele, kus autod said peatuda, ning see jäi peaaegu täielikult kõrgesse hunnikusse lükatud lume varju.
Tuled maas, ronisid nad sportautost välja.
Taas oli hakanud lund sadama ja tugev tuul pani lumekristallid Jacki ümber tantsisklema.
Auto peidetud, läks Jack ees mööda lumist rada, hiilides kühmu tõmbunult Broadmeadile lähemale.
Jack oli teinud selliseid asju palju kordi.
Hiilinud Red Hooki laohoone juurde, mis oli täis narkootikume ja relvi ning mida valvas Kolumbias väljaõppe saanud kõrilõikajate armee.
Või võtnud suveööl sihikule maffiabossi vaikse Queensi tänava, sellal kui Doni ihukaitsjad vahti pidasid … aga Jacki eriväljaõppega meeskond oli juba hoone sisse piiranud.
Nii et see – kuigi midagi hoopis teistsugust – polnud talle midagi uut.
Aga Sarah’le?
Tagasi vaadates nägi ta hämaras valguses Sarah’ silmi, musti suusapükse, tumesinist mütsi ja talle näis, nagu oleks naine võinud olla salapolitseinik, kes teeb New Yorgis reidi.
Vahest oli Sarah oma kutsumuse maha maganud?
Ta jõudis Jackile järele; nad mõlemad küürutasid madalal hõreda põõsa taga, mis poleks neile valguse käes kuigi palju varju pakkunud.
Aga hooldekodu välisvalgustust polnud uuendatud ja paar suurt õuelampi heitsid kahvatuid piimjaid valguslaike vaid gooti stiilis hoone vahetusse ümbrusse.
„Mida sa mõtled?“ küsis Sarah sosinal.
Jack silmitses maja.
Nad kükitasid sissepääsust paremal, kust avanes hea vaade parklale. Suurem osa sellest oli lumest puhtaks lükatud ja nelja … viie sinna pargitud auto põhjal järeldas Jack, et täna õhtul on kohal rohkem töötajaid.
„Seekord pole seal nii vaikne. Lootsin, et neil on endiselt töötajate puudus.“
„Kuidas oleks tagauksega? Sellega, mida sa nägid turvakaamerast?“
„Jah. Hea mõte. Kui seda ust avati ja suleti, ei käivitunud ükski alarm. Muidugi jääme siis kaamerasse. Aga kui me leiame selle, mille usun meid leidvat, ei loe see kõik mitte midagi.“
„Me leiame selle,“ kinnitas Sarah. Imeline enesekindlus.
Jack – tema polnud nii kindel.
Craigi-sugune tüüp oskab kindlasti oma jälgi peita.
Ja just sel hetkel, kui see mõte talle pähe tuli, avanes Broadmead Grange’i eesuks ja välja ilmus Craig ise.
Jack jälgis, kuidas noor hooldaja, seljas vaid T-särk ja teksad, vajutas puldinuppu, ruttas suure musta linnamaasturi juurde ja avas pagasiluugi.
„Kanäe,“ sõnas Jack vaikselt. „Härra Subaru isiklikult.“
„Tal paistab olevat janu,“ sosistas Sarah.
Jack piilus läbi vaikselt langeva lume. Craig oli võtnud autost pudeli, mis näis olevat viski. Ta lõi pagasiluugi kinni ja suundus tagasi sisse.
Jack ootas, kuni Craig oli sisse läinud ja parkla taas vaikne.
„Valmis?“ küsis ta Sarah’lt.
„Jack, mida me teeme, kui keegi meid näeb?“
Jack noogutas. „Loodame, et see on Anja? Ja kui see on keegi teine, noh … ma kujutan ette, et vahel tulevad inimesed siia oma lähedasi vaatama ka pärast külastusaja lõppu.“
„Selge. Käitume normaalselt. Me oleme siin lihtsalt külas.“
Jack naeratas selle peale. Oleks see vaid nii lihtne …
„Sa saad hakkama. Valmis?“
„Jah. Mu põlved annavad hommikul ennast tunda.“ „Ära sa märgi …“
Ja Jack liikus end madalale hoides valgusest eemale ning suundus paremale, läks seejärel maja taha, lootes, et nad pääsevad sealt Broadmead Grange’i … mis avab kõik oma saladused.
15. Üllatav avastus
Jack võttis paksu jope taskust välja mingi väikse metallitüki.
Sarah hoidis pea maas. Ta teadis, et nad on nüüd kaamera vaateväljas ning polnud mõtet lasta end hõlpsasti tuvastada. Kui keegi salvestisi hiljem uurib, näeb ta küll sissemurdmist, kuid nende nägusid pole tal võimalik eristada.
Aga eks öelnud Jack, et vaevalt neid linte üldse kunagi vaadatakse, arvestades siinsete turvameetmete nõrkust ning seda, kui lõdvalt ülemõde Woods neid võtab.
Kui see siiski nii ei peaks olema, võivad nad juba mõne minuti pärast kuulda sireeni huilates lähenemas politseiautot.
Jack hakkas sobitama metallvidinat ukse ja piida vahele.
„Hmm,“ ümatas ta.
„Ei lähe või?“
„Lukukeel on väljastpoolt metallplaadiga kaetud ja sellele on keeruline ligi pääseda.“
„Võimatu või?“
Jack vaatas tema poole. „Ei. Keeruline. Mitte võimatu. Neil kahel on ikkagi vaevu märgatav vahe, Sarah.“
Seistes hakkas külm. Vinge tuul tungis isegi läbi rohkete riiete ja paksu mütsi.
Võib-olla ei saagi me siit edasi ja meie seiklus on seega läbi, mõtles Sarah.
Aga ta tundis Jacki …
„Hüva … proovin siis midagi muud.“
Sarah vaatas, kuidas Jack torkas õhukese metallitüki lukumehhanismi kohale ja libistas seejärel alla, keelt kaitsvast plaadist mööda.
„Asi edeneb.“
Jack jõnksutas kinnastatud kätt edasi-tagasi ning Sarah kuulis metalset kriipivat heli. Paistis, nagu püüaks Jack kala ning nüüd oli tal lõpuks näkanud.
Kostis teistsugune heli, klõpsatus, ning uks paotus tolli jagu, otsekui kutsuks keegi neid sisse.
Issand! käis Sarah’l korraks peast läbi. Keegi oli tulnud siia maja taha – olgu siis suitsu tegema või selleks, et ära minna – ning sattus nüüd neile peale.
Aga Jack tõmbas ukse tolli või kaks rohkem lahti ja piilus sisse.
„Õhk on puhas. Hoia minu lähedale. Igaks juhuks.“
Sarah poleks niikuinii temast eemaldunud.
Nüüd tegi Jack ukse päris valla ning nad astusid Broadmeadi, teades seejuures, et nende sissemurdmine on jäädvustatud turvakaamera salvestisele.
Kui nad läbi hämara halli kõndisid, püsis Sarah tihedalt Jacki kannul. Millises maja osas nad viibisid? Tal polnud aimugi.
Eespool paistsid olevat mingid toad, uksed suletud. Võib-olla tühjad … või siis magasid neis hooldekodu asukad.
„Kaunis tontlik,“ sosistas Sarah.
Jack ei vastanud, kuid pöördus ja noogutas. Tema huulil väreles kerge muie.
Õige, mõtles Sarah. Parem on vait olla.
Siis ilmus ühest toast nähtavale mees ja jäi selja tagant paistvas videvas valguses seisma, seljas flanellist hommikumantel, jalas tuhvlid, juuksed pealael turris, justkui oleks ta saanud elektrilöögi.
„Oi, kas te tulete peole?“
Jack jäi seisma.
Küllap võinuksid nad edasi kõndida, aga Sarah andis endale aru, et isegi vanadusnõder mees võib häiret tõsta.
„Jah, seda küll,“ vastas Jack vaikselt.
„Äkki pakutakse seal noid maitsvaid kooke.“
Jack noogutas ja naeratas uuesti Sarah’le.
„Tead ju küll neid kooke?“
„Muidugi,“ vastas Jack.
„Šokolaadibiskviit ja valge võõp. Jah!“
Mees pööras pead ja vaatas mujale; ta paistis olevat segaduses, nägu joonistus toast immitsevas valguses teravalt välja.
„Või oli äkki hoopis vastupidi: valge kook ja šokolaad … šokolaad …“
Jack patsutas meest õlale. „Me katsume saada mõlemat.“
Lai naeratus näol, pöördus mees tagasi oma tuppa, rõõmus, et võib oodata kujuteldaval peol pakutavaid kujuteldavaid kooke.
Kui koridor oli taas tühi, kõndisid nad edasi.
Kuni nägid ees Woodsi kabinetti. Hallis oli valgus taas hämaraks timmitud – küllap pidi see meenutama hoolealustele, et neil tuleb püsida toas.
Siis avanes üks uks, laoruumi oma, ja keegi astus sealt, selg ees, välja … Anja.
Ta pöördus ning nägi Jacki ja Sarah’t. Jack tõstis kähku sõrme huulile. Isegi kaugelt võis näha, et Anja on mures. Aga põetaja noogutas, pöördus ja kõndis mööda koridori eemale.
Tee Woodsi kabinetti oli vaba.
Kui nad ukseni jõudsid, proovis Jack nuppu keerata. Lukus. Aga selle luku sai Jack mõne hetkega lahti.
Sarah astus tema kannul kabinetti ja tõmbas ukse enda järel kinni. Nüüd ei pidanud nad mõnda aega kartma, et neid nähakse, vaid võisid segamatult ringi vaadata, mis siin võib peituda … ja mida siit võib leida.
Sarah kõndis otsejoones Woodsi kirjutuslaual seisva arvuti juurde, samal ajal kui Jack seadis sammud kataloogikappide poole ja kükitas sahtlite ette maha.
Kumbki tegeleb asjaga endale kõige harjumuspärasemal moel, mõtles Sarah.
Arvuti ärkas ellu ning Sarah asus nuputama, kuidas hooldekodu turvatud haldussüsteemi sisse pääseda.
„Ühel heal päeval pead mulle seletama, mismoodi sa seda õieti teed,“ sõnas Jack. „See tundub tsipa hirmutav …“
Samal hetkel klõpsatas alumise kataloogikapi lukk lahti.
„Ja vastutasuks näitad omakorda mulle, kuidas sina teed seda.“
„Seda või? Käkitegu. Vaja läheb üksnes kirjaklambrit.“
„Muidugi. Sellega saab ju iga mats hakkama,“ ütles Sarah naerdes.
Jack hakkas kaustades sobrama.
Sarah vajutas sedaaegu mõnele klahvile, et pääseda mööda nõutud turvakoodist. „Sain sisse,“ lausus ta siis.
Ning korraga oligi kõik tema ees: hoolealuste nimed, elulood, töökohad, makseajalood.
Uimastitest paraku mitte sõnakestki.
Äkki on see paberkandjal ja selle leiab Jack.
Archy haigusloo manas ta siiski kohe esile.
Dokumentidest ilmnes, et vanake oli viibinud mitu korda haiglas ja teistes hooldekodudes – kusjuures tema Alzheimer arenes kiiresti ja peatamatult –, kuni lõpuks jõudis siia ning kõndis meeltesegaduses välja lumetormi kätte.
Ja siis korraga … midagi huvitavat.
Vana Archy oli istunud mingi aja Belmarshi vanglas. Mille eest, polnud öeldud – need andmed olid arvatavasti salastatud, lukus.
Üks näis olevat siiski selge: päris paipoiss polnud Archy just olnud.
„Jack, vaata.“
Jack kõndis dokumendikaustadega tema juurde.
„Või Archy on siis kinni istunud. Etsa kae.“
„Raske uskuda,“ tähendas Sarah.
„Isegi kurikaelad saavad pikapeale vanaks ja lõpetavad oma elupäevad hooldekodus,“ sedastas Jack.
„Mis Archy süütegu ka poleks olnud, ta lunastas selle vanglas,“ lausus Sarah.
„Paistab, et ta istus viis aastat,“ ütles Jack, „tühipalja näppamise eest nii palju ei määrata.“
Ja pärast väikest pausi: „Kas sa Regi andmed saad kätte?“
„Muidugi.“ Sarah jäi Jackile ainiti otsa vaatama. „Kas arvad, et …?“
„Ei tea õieti isegi. Aga uurime järele ka Regi loo, kui juba kord siin oleme.“
„Eks vaatame siis. Ohoo! …“
„Mis on?“
Jack kummardus üle tema õla vaatama.
„Archy haigusloos on kirjeldatud Alzheimeri pikka arengut. Aga mida me näeme Regi puhul? Mõne kuu eest läks ta Royal Derby Hospitali sapipõieoperatsioonile. Enne seda pole Alzheimerit kordagi mainitud. Aga siin räägitakse korraga ettearvamatust käitumisest; näe: „dementsuse kiire arengu märgid“ …“
„Kiire?“
„Jah. Ja vaata seda: „… patsiendi advokaat nõudis, et hooldusasutuseks valitaks nimelt Broadmead“.“
„Nimelt Broadmead? Võiks ju arvata, et sellest õuduste majast leidub hoopis paremaid kohti.“
Sarah keris Regi patsiendiandmeid edasi. Korraga ta peatus.
„Taevas hoidku, Jack! See on juba midagi väga imelikku.“
„Mida ma pean vaatama?“
Sarah osutas ühele reale: „Regi varasemad terviseandmed on edastatud siia Belmarshi vanglast – see on …“
„… sama vangla, kus istus Archy. Ainult et Regile oli määratud palju pikem karistus.“
„Mitukümmend aastat. Paistab, et Reg ja Archy olid vanad semud.“
„Või siis ajasid üht ja sama äri,“ pakkus Jack.
„Ma ei mõista, mis on sellel pistmist Craigi ja varastatud ravimitega. Aga,“ ta pöördus Jacki poole, „midagi peab see ju ometi tähendama, eks?“
Noogutus. „Võib-olla küll. Aga esialgu uurime järele, kuidas nad siin oma ravimite üle arvestust peavad. Võib arvata, et kui käsil on midagi kahtlast, ei taheta jätta sellest digitaalset jälge … arvestades sinusuguseid häkkereid.“
Sarah tõstis silmad taeva poole. „ Häkker? Kus sa sellega! Mina suudaksin teha need süsteemid palju turvalisemaks.“
Ta vaatas, kuidas Jack asetas kaustad kirjutuslaua teisele servale ja hakkas neid läbi vaatama.
Mis saab siis, kui keegi siia sisse astub, mõtles Sarah.
Võisid nad üleüldse selleski kindlad olla, et Woods on juba õhtuks koju läinud?
Tuli üksnes loota, et nad leiavad selle, mida siit otsivad, õige pea.
Jack tegutses nobedasti, sest seda tööd oli ta varemgi sageli teinud. Ta teadis, mida otsib: faili, kus on kirjas patsientidele määratud ravimid, aga ka sisse ostetud rohtude nimekirja.
Läbi sirvitud kaustad tõstis ta kõrvale ühte virna.
Aga pabereid oli kaustades palju. Saatekirjad, väljaõpe, turvateenus, personalikirjad … materjalid ulatusid tagasi sellesse aega, kui Hearthstone polnud veel Broadmeadi ära ostnud.
Jack vaatas Sarah’st mööda sinna, kus turvakaamera monitor näitas majaesist. Väljas ei liikunud kedagi. Kahju, et neil koridorides kaameraid pole. See uks võib iga hetk avaneda ja …
„Sellega läheb aega,“ lausus ta.
„Kui kauaks me võime jääda?“
„Veel viis minutit ja ma hakkan närviliseks muutuma,“ vastas Jack. „Tee õige kõigest, mis vähegi võimalik, koopiad – igaks juhuks.“
„Kohe,“ ütles Sarah ja lükkas mälupulga arvutisse.
Jack haaras kaustavirna kaenlasse, viis kappi tagasi ja lükkas alumise sahtli kinni. Avanud selle kohal
järgmise, võttis ta uue pataka ning kõndis nendega kirjutuslaua ja Sarah’ juurde tagasi.
Hankekorraldused, täpipealt see, mida ta vajas. Ning kohe leidis ta ka õige kausta.
„See kõlbab meile väga hästi,“ lausus ta. „Kuude kaupa kõik ostetud ravimid, alustades paari aasta tagusest ajast. Nüüd on tarvis veel ainult kindlaks teha, kuidas neid patsientidele välja jagati.“
Ta viis kausta kataloogikappi tagasi ja võttis sahtlist järgmised.
Kui Jack uuesti laua juurde naasis, tabas tema pilk turvakaamera monitoril mingi vilksatuse. Ta silmitses ekraani ülemist veerandikku terasemalt: läbi vaikselt langeva lume kõndis Broadmead Grange’i välisukse poole üks kogu. Kui tulija kaamerale lähemale jõudis, tundis Jack tema näo ära.
„Sarah,“ lausus ta peaga ekraanile osutades. „Meil on külalised.“
Sarah pöördus ning tema nägu reetis ehmatust.
„Shirley Woods,“ lausus ta.
„Kas ma ütlesin viis minutit?“ küsis Jack. „Rehkenda kolmega.“
Sõrmed lehitsesid kiiresti kaustu ja siis …
„Käes.“
„Rohujagamislehed?“
„Jah. Kõigil Anja allkiri,“ vastas Jack. „Kõigi patsientide kohta … eelmisest aastast praeguse ajani välja.“
„Nii et me saame näha, kas annuseid on muudetud?“
„Just,“ kinnitas Jack, keeras paberid rulli ja torkas sügavale talvejope tasku. „Siin ongi need tõendid, mida me vajame – ma igatahes loodan.“
Majas sulgus paugatades üks uks.
„Nüüd läheb kiireks,“ lausus Jack „Kas said failid alla laetud?“
Ta vaatas, kuidas Sarah mälupulga välja tõmbas ja arvuti kähku sulges. „Valmis.“
„Läki,“ lausus Jack.
„Tagasi auto juurde?“ küsis Sarah.
„Veel mitte,“ ütles Jack. „Enne äraminekut peaksime vist natuke pitsitama oma sõpra Craigi.“
„See oleks küll tore,“ nõustus Sarah.
Missugune partner, mõtles Jack. Tundub, nagu poleks ma pensionile läinudki
Ta klõpsas laualambitule surnuks, korrastas nobedasti kataloogikapi sahtlid ja paotas vaikselt ust, tundes, et Sarah on sealsamas tema selja taga.
Kiire pilk kahele poole … hämaralt valgustatud koridor oli tühi. Veendunud, et Sarah on valmis, astus Jack kabinetist välja. Niipea, kui Sarah’gi oli väljas, pani ta ukse tasa kinni. See lukustus vaikse klõpsatusega automaatselt.
Siis kuulis Jack, kuidas üsna lähedal avati veel üks uks. Nähtavale ilmus Shirley Woods, aga õnneks seljaga nende poole.
Haaranud Sarah’l käest, tõmbas Jack ta üle koridori trepi kõrval olevasse hämarasse nurka. Ta hoidis hinge kinni: kui Woods pöördub, et trepist üles minna, on nende laul lauldud.
Pea püsti, marssis õde neist mööda: töö tahab teha, töö tahab teha … Oma kabinetini jõudes koukis ta välja võtme, keeras ukse lukust lahti ja läks sisse, ilma et oleks neid märganud.
„Sedapuhku vedas meil küll roppu moodi,“ lausus Jack. Ta kuulis Sarah’t sisse ja välja hingamas.
Hetk pingelist vaikust …
„Noh, mis me ootame?“ sosistas Sarah, nägu naerul.
Külg külje kõrval hakkasid nad mööda koridori edasi minema, et otsida üles Craig.
16. Mõnus tassike teed
Sarah laskis Jackil end edasi juhtida. Tal polnud aimugi, kuhu nad lähevad, kuid Jackil paistis olevat kindel siht silme ees.
Maja oli õõvastavalt vaikne, aga kui nad ümber nurga pöörasid, hakkas kostma meeste hääli ja klaasi kõlksatusi vastu pudelit.
Sarah’le kandus sõõrmeisse sigaretisuitsu lõhna.
Ees minev Jack pöördus. „Köök,“ sõnas ta. „Ja kui ma ei eksi, on seal meie sõber Craig.“
Sarah järgnes Jackile ukseni ja surus end tema kõrval vastu seina, et kuulata, mida köögis olijad summutatud häälel räägivad.
„Valan veel?“
„Sedapuhku vala ikka mehemoodi, Craig, ei maksa mind narrida.“
Teine hääl oli vanem, ragisev. Ehkki ebamääraselt tuttav, ei osanud Sarah kohe öelda, kellele see kuulub.
Klaasid kõlksatasid jälle. Siis jätkas vanem mees juttu. Paistis, et Craigil soovitatakse elukutset vahetada … „Nagu ma juba ütlesin, on sul valida, poju. Kas olla väike konn suures tiigis või suur konn väikses tiigis. Ei maksa siiski unustada – terviseks! –, et väikestest konnadest saavad ükskord suured, eks?“
„Mis sul viga rääkida. Sul on tutvusi,“ lausus Craig. „Minu tutvustest saavad ka sinu tutvused.“
„Ei tea. Mul on siin kena soe kohake. Kas on mõtet seda kaalule panna?“
„Ühte kohta ei saa liiga kauaks pidama jääda. Tuleb edasi liikuda. Kõrgemale pürgida. Suur linn, suured rahad.“
„Riskid on ka suured.“
„Elu ongi üks suur risk. Selleta ei jõua kuhugi.“
„Arvad, et minust on asja?“
„Muidugi. Sa töötad ju minule. See pole sul ravimikärult rahustite näppamine, vaid kõrgem mäng. Import. Eksport. Omaenda väike piirkond.“
„Mis seal salata … see maja ajab mu närvi. Ja kõik need kuradi zombid … mõnikord ma lausa vihkan neid, tahaksin neile virutada, tead.“
Sarah polnud veel kunagi näinud Jacki nii kiiresti liikumas. Mees paiskas ukse lahti, nagu oleks see paljas õhk, ja marssis kööki.
Sarah järgnes talle ja siis toimus kõik väga kähku. Uks paiskus vastu seina ning ta nägi ruumi teises otsas laua ääres istumas Craigi, kes tõstis üllatunult pilgu, lükkas tooli tahapoole, ajas end kärmelt jalule ja taganes, visates lähenevat Jacki klaasiga.
Jacki hääl kõlas vihaselt.
See oli midagi uut.
„Craig, kas ma ei keelanud sul seda sõna kasutada?“
„Tohoo, sina! Kuidas sa …“
Jacki kätte ilmus ühtäkki vana New Yorgi politsei kumminui …
Kus pagan ta seda varjas, imestas Sarah mõttes.
Ning vaadates, kuidas Craig küüru selga tõmmates suurte elektripliitide vahetsi eemale taganeb, nägi ta silmanurgast ka laua taga istuvat meest, kes kogu seda segadust vaikides jälgis: Reg Povey.
Reg. Viskiklaas ühes, sigaret teises käes, jalad laual. Ja ta ei kandnud pid ž aamat ega hommikumantlit, vaid fliispusa ja teksapükse.
Reg. Ja üldsegi mitte dementne segaduses vanainimene – kaugel sellest …
See siin oli sitke, õel ja salakaval vana mees.
Otsustades selle põhjal, mis nad äsja teada olid saanud, külmavereline kurjategija.
Samal ajal oli Jack Craigil särgist kinni rabanud ja vedas teda ukse juures oleva tooli poole.
„Andeks, andeks, andeks … mina pole midagi teinud,“ halises Craig ühtesoodu, käed pea kohale tõstetud.
Just nagu vangilangenud sõdur mõnes sõjafilmis, mõtles Sarah.
„Pea lõuad, istu ja ära liiguta,“ kamandas Jack.
Sarah märkas, et köögis on jäänud väga vaikseks. Kõik oli toimunud välkkiirelt ning lõppenud sama kähku, kui algas.
„Oh aeg, oh aeg,“ sõnas Reg. „Politsei. Igal pool ühesugune – mine, kuhu tahad. Võiks ju viisakalt tuppa astuda, aga kus sa sellega.“
„Sa ei olegi dementne,“ sedastas Sarah, öeldes valjusti välja, mida mõtles.
„Oi, miks ei ole, musirull,“ vastas Reg. „Mul on diagnoos. Pärisarsti pandud.“
„Selle eest tuli sul kindlasti maksta kenake summa,“ lausus Jack. Craigi tema toolil silmist laskmata mõõtis ta nüüd pilguga Regi.
„See on laim, Jack. Arstid räägivad ainult tõtt,“ ütles Reg. „Just nagu politseinikudki. On ju?“
„Miks on sul vaja dementsust teeselda?“ küsis
Sarah. „Ma ei saa aru.“
Reg sirutas käe viskipudeli poole ja valas endale uue sortsu.
„Sarah, vaata, kas siin levi on,“ ütles Jack.
Sarah võttis telefoni välja, vaatas ja raputas pead.
„Paha lugu sellega, musirull,“ sõnas Reg. „Siin pole ilmaski levi. Mu kihlveokorraldaja on alatasa hädas.“
Sarah vaatas Jacki ja kehitas õlgu. Ta teadis, mida
Jack päriselt öelda oli tahtnud: on aeg kutsuda politsei …
Tarvis pisut aega võita, mõtles ta.
„Miks sa siia tulid, Reg?“ küsis ta kiiresti.
Aga vastas hoopis Jack.
„Sa tulid Archy pärast, eks ju, Reg?“
Sarah sattus segadusse.
Millest Jack räägib?
„Aga ma olen tema pabereid näinud,“ ütles ta Regile. „Ta oli väga haige. Sa poleks saanud teda aidata.“
Kumminui käes, astus Jack Regile lähemale ja Reg noogutas.
„Ma ei tahtnudki teda aidata, musirull,“ vastas Reg muiates.
Kui jube muie, mõtles Sarah.
„Ma tahtsin tolle tõpra tappa.“
„Ta saatis su trellide taha, eks ju?“ jätkas Jack. „Pikaks ajaks.“
„Mis tõsi, see tõsi. Kahekümneks aastaks.“
„Ja sa polnud selles kuriteos süüdi?“ küsis Sarah. Regi naer pani tal vere soontes tarduma.
„Nalja teed või? Muidugi olin ma süüdi. Ainult et kinni ei pidanud selle eest minema mina, vaid hoopis tema.“
„Ta läks võmmidega kokkuleppele?“ oletas Jack.
„Tabasid naelapea pihta,“ vastas Reg. „Ja mul tuli kaua oodata, enne kui sain talle kätte maksta.“
„Aga sa tulid sellega toime,“ ütles Jack.
„Tegin seda suurima rõõmuga,“ kinnitas Reg.
„Sokutasid end hooldekodusse, petsid kõik ära ning meelitasid ta siis lihtsalt välja lumetormi kätte surema.“
„Käkitegu,“ kinnitas Reg. „Algne plaan oli muidugi natuke teistsugune. Tahtsin, et ta sureks pisut piinarikkamalt. Aga siis mõtlesin: nii palju lund … keegi ei saa iial teada.“
„Täiuslik mõrv,“ tähendas Sarah.
„Olekski võinud olla,“ sedastas Jack, „kui Craigi väike arstimitemp poleks asja ära rikkunud.“
„Aa,“ mõistis Reg ja litsus sigareti laiaks. „See teid siis siia tagasi tõigi. Arvasin juba, et olen saanud teist lahti.“
Sarah nägi Regi tooli lauast eemale lükkamas ja püsti tõusmas. Mees vaatas jälle muiates tema poole ning see muie ajas Sarah’l südame pahaks.
„Peaksin teid õigupoolest tänama, et te mu tol päeval pubist siia tagasi sõidutasite,“ lausus Reg. „See oli teist väga kena.“
Sarah oleks tahtnud teada, mis edasi saab.
Jack seisis liikumatult tagaukse juures, kumminui kindlalt käes. Craig istus hirmunult, käed põlvede vahel ripakil.
„Ma pole muidugi üldse nii väeti, kui välja paistab,“ jätkas Reg. „Vanglasse pole mul mingit asja. Tarvis trenni teha, vormis püsida, eks ju, Jack?“
„Ära loodagi pääseda,“ vastas Jack.
Aga Reg ei paistnud teda üldse kuulvat. Ta pöördus Craigi poole. „Kuidas siis jääb, Craig, pojuke? Suurlinn või kolkaelu?“
„Heldus, ei oskagi öelda, Reg,“ vastas Craig ja heitis Jackile närvilise pilgu.
„Temast ei maksa välja teha,“ jätkas Reg. „Endine võmm. Jänki. Luuser.“
Sarah vaatas Jacki poole. Mis toimub? Aga korraga …
„Taeva päralt, mida siin tehakse?“
Pöördudes – näis, et kõik pöördusid – nägi Sarah läbi köögi nende poole marssimas Shirley Woodsi.
„Suitsetatakse! Juuakse! Craig, minu kabinetti, silmapilk! Reg, kullake, sinul on aeg voodisse tagasi minna. Aga teilt kahelt ootan ma seletust, miks …“
Ühtäkki nägi Sarah Shirleyt ammuli sui paigale tardumas ja taas toimusid asjad väga kiiresti.
Reg oli tõmmanud pliidi kõrval olevast plokist lihunikunoa ning taganes Craigi kõrvale.
„Reg,“ manitses Shirley. „See nuga on väga terav, kullake …“
Sarah astus vaistlikult paar sammu tagasi. Jack tegi sedasama.
„Võeh, Reg,“ sõnas Jack. „Mõtle järele, kas sa ikka tahad seda teha.“
„Mine pane see kuradi auto sooja,“ kamandas Reg Craigi.
Craig paistis olevat sama jahmunud kui Sarah.
„Kirkad suurlinna tuled, Craig …“ lausus Reg ning rapsas Craigi jalule. „Tee siva. Tagurda auto siia ukse juurde.“
Reg avas tagaukse ja lükkas noore hooldaja välja pimedusse.
„Reg Povey, pane see nuga otsekohe käest!“ käsutas Shirley Woods.
„Andeks, õde, aga ei mängi välja,“ vastas Reg, tehes noaga ähvardava kaare, mis näis hõlmavat neid kõiki.
„Pange nüüd telefonid lauale, olge nii kenad.“
„Jack?“ küsis Sarah.
Ta nägi Jacki pead raputamas, kätt tasku pistmas ning telefoni lauale asetamas. Ta tegi sedasama. Tema kõrval järgis Shirley Woods nende eeskuju.
Sarah nägi köögiakendest auto tulesid: Craig tagurdas läbi paksu lume hoovi.
„Oli tore,“ lausus Reg ja libistas telefonid tasku. „Üht ei saa siiski jätta ütlemata: toit on siin hullem kui vanglas, ehkki seda on raske ette kujutada, uskuge.“
Ta taganes uksest välja. Sarah kuulis, kuidas autouks pauguga kinni löödi, misjärel Subaru hakkas läbi lume eemalduma ja kadus silmist.
Ta pöördus Jacki poole.
„Mida me ootame?“ küsis ta. „Sõidame neile järele!“
„Iga asi omal ajal,“ lausus Jack rahulikult. „Õde Woods, kas me tohime laenata teie autot?“
„Ainult ühel tingimusel,“ vastas too. „Kui tulete kohe tagasi ja räägite, mis pagan siin toimub ja mis juhtus mu patsiendiga.“
„Tehtud,“ sõnas Jack viisakalt.
„Corolla seisab maja ees,“ ütles naine ja ulatas talle võtmed. „Ärge seda ära mõlkige ja sõitke siis juba üksiti tanklast ka läbi.“
„Tänan, proua,“ lausus Jack ning seadis sammud ukse poole. „Tuled ka või, Sarah?“
See oli kahtlemata kõige aeglasem tagaajamine, milles Sarah eales oli osalenud.
Kui mõtlema hakata, lisas ta endamisi, on see mul tegelikult esimene
Jack sõitis tasa ja targu Corollaga mööda peatänavat.
Lumesadu oli küll lõppenud, aga tänavat kattis endiselt tubli jala sügavune lumi. Külas valitses vaikus. Inimesed istuvad kindlasti kodus, mõtles Jack, ja ootavad suurt sula, mida ilmateade homseks oli lubanud.
„Kaunikesti nostalgiline on sellega sõita,“ ütles Jack Sarah’le. „Katherine’il oli New Yorgis Corolla.“
„Ah tõesti?“ sõnas Sarah. „Sprite’iga sõidaksime ehk tsipa kiiremini – saaksime nad võib-olla kättegi.“
Jack muheles endamisi.
„Ega meil olegi vaja neid kätte saada,“ sõnas ta.
Nad sõitsid parajasti Ploughman’sist mööda ja Jack vaatas küljeaknast välja. Aknad olid valged.
Püsikundesid ei sundinud miski koju jääma – isegi mitte pime ja lumine õhtu.
„Ei ole või?“ imestas Sarah. „Aga kui neil on kord juba õnnestunud Londonisse jõuda, siis ei leia politsei neid enam iial üles.“
Üle vana silla sõites aeglustas Jack käiku. Õhtu oli hiline ja tolliputka suletud, aga tee kitsenes siin, sestap tuli läbi sõites olla ettevaatlik.
„Londonisse nad vist ikkagi ei jõua,“ tähendas Jack, kui Corolla oli läbinud esimese kahest järsust kurvist.
„Oled kindel?“
„Nüüd juba küll,“ vastas Jack, küünitades lülitama sisse ohutulesid ja peatas auto teepervel. „Vaata.“
Ta osutas Sarah’-poolsele küljeaknale ning Sarah kruttis selle alla, et selgemini näha.
„Jeerum!“ hüüatas ta.
„Ossa!“ imestas ka Jack. „Seda, et Craig nii kiiresti sõidab, ei osanud isegi mina arvata.“
Esilaternate valgel nägi ta sügavas lumes Subaru rattajälgi. Need kulgesid üle teeäärse kraavi, otsejoones läbi hekis haigutava augu kuni aasal voolava jõekeseni. Seal, kus need lõppesid, võis näha üle katuse lennanud Subaru musta kogu – tuled endiselt põlemas ja katus lömmis.
„On nendega sinu arvates kõik korras?“ küsis Sarah ja avas kiiresti ukse.
„Kahjuks küll,“ vastas Jack, ronides samuti autost välja. „Õhkpadjad tegid oma töö ära.“
„Nüüd ma mõistan, miks sul kuhugi kiiret polnud,“ sõnas Sarah.
„Teades seda kurvi ning tundes Craigi, polnud seda raske ette näha,“ ütles Jack.
„Kas läheme ja aitame nad sealt välja?“
„Nalja teed või? Pärast seda, mis ta minu kohta ütles? Luuser. Jänki. Ei. Me peatame mõne auto ja kutsume telefonitsi abi. Vaevelgu pealegi natuke aega.“
„Sulle on ju kindlasti hullemaidki asju öeldud, Jack.“
„Sageli,“ kinnitas Jack. „Aga tead, mis mind kõige valusamalt osatas? Endine võmm. See … tabas allapoole vööd.“
Ja ta astus teele, et peatada küla poolt tulev auto.
17. Tähtis on kavatsus
Sarah jälgis, kuidas Odelia sünnipäevatordil küünlad ära puhus ning kõik hooldekodu asukad hõiskasid.
Sarah libistas pilgu üle õnnelike nägude – kõik oli hoopis erinev sellest korrast, kui nad Jackiga viimati siin käisid.
Pidumütsid peas, olid kõik elanikud kogunenud suure söögilaua ümber, muusika mängis ja toit lõhnas isuäratavalt.
Kohal viibis ka kümmekond põetajat ja hooldajat, kes peol kaasa lõid. Nende hulgas nägi Sarah Anjat, kes ühines rõõmsalt nurgas laulva seltskonnaga.
„Üheksakümmend kolm aastat täis!“ ütles Beth ja suudles vanaema põsele.
„Kõigest seitse veel, siis saad kuningannalt telegrammi,“ lisas Sarah.
Jack tõstis teetassi. „Odelia terviseks! Ja suur tänu abi eest – meil oli seda hädasti vaja.“
„Kui sul on järgmine kord vaja mõni kuritegu lahendada, helista aga julgesti, Jack,“ õhutas Odelia.
„Tõesti või?“ haaras Jack tal sõnasabast kinni. „Juhtumisi võib meil varsti vaja minna salaagenti. Ma hoian sind asjaga kursis.“
„Sa oled vaadanud liiga palju krimisarju, vanaema,“ ütles Beth.
„Tont võtaks, temata polekski meil õnnestunud seda lahendada,“ lausus Jack.
„Mul on hea meel, et te sellega hakkama saite,“ sekkus laua juurde astunud Shirley Woods. „Juhatus on nüüd igatahes jalad kõhu alt välja võtnud.“
„Naljakas küll, kuidas halb meediakajastus investeeringule võib mõjuda,“ tähendas Sarah.
Shirley astus Sarah’ juurde ja lausus usalduslikult: „Ma tunnen end ikka veel kohutavalt süüdi, et ei teadnud, kui kehvasti asjad tegelikult on. Mina olin ju vastutav.“
Nüüd kallutas Jack end lähemale. „See polnud sinu süü, Shirley: sa olid võimatus olukorras.“
„Oleksin pidanud märkama, mida Craig ravimite –ja põetajatega – teeb.“
„Sellel on nüüd lõpp: Craigi ei süüdistata üksnes ravimiäris, vaid ka mõrvale kaasaaitamises, nii et siia ta enam tagasi ei tule.“
„Craig siis ikka aitaski Archyt tappa?“ küsis Shirley.
„Ta ostis termopesu, et Reg saaks Archy metsa meelitada,“ seletas Jack.
„Kas oleksime pidanud algusest peale valvsamad olema, Jack?“ küsis Sarah.
Jack mõtles natuke aega.
„Võib-olla küll. Eksisime ehk, eeldades, et kui Reg on vana ja põdur, peab ta olema süütu ohver.“
„Mul tulevad külmavärinad peale, kui mõtlen, et ta oli varemgi tapnud,“ lausus Shirley.
„Ära unusta, et sedasama võib öelda Archy kohta,“
tuletas Jack talle meelde. „Alan Rivers ütles, et tema arvel oli minevikust kolm, võib-olla koguni neli mõrva.“
Sarah libistas pilgu üle toa, kus hoolealuseid oli praegu kahekümne ringis.
„Nii hõlpus on unustada, et nad on … tavalised inimesed. Samasugused kui kõik teised. Lihtsalt vanemad.“
„Jumala tõsi,“ kinnitas Shirley. „Ning nüüd, kui too kena härra Leacock on töötajate palgafondi kahekordistanud, saame loodetavasti hakata neid nõnda ka kohtlema.“
Sarah kergitas otsekui toostiks teetassi. „Elagu Hearthstone Investments või mis, Jack?“
Jack raputas pead ja tõstis samuti tassi. „Ei: elagu Anja ja teised töötajad! Uue alguse terviseks!“
Ning tassi suu juurde tõstes mõtles Sarah, et Jackiga koos tegutsetud aeg on ka temale olnud omamoodi uus algus.
LÕPP