surmavagised

1

Originaali tiitel: Harry Potter and Deathly Hallows J. K. Rowling Bloomsbury

Copyright © Tekst J. K. Rowling 2007 Copyright © Kaaneillustratsioon Mary GrandPré 2007 © Tõlge eesti keelde. Krista Kaer ja Kaisa Kaer, 2007 Harry Potteri nimede, tegelaste ja nendega seotud märkide autoriõigused ja kaubamärgid kuuluvad © Warner Bros Entertainment Inc.’le, 2007 ISBN 978–9985–3–1522–4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2007 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

2

Selle raamatu pühendus on jagatud seitsmeks: Neilile, Jessicale, Kenziele, Dile, Anne’ile, ja sulle, kui sa oled jäänud lõpuni Harry juurde.

3

4

Oo, sünnipärane vaev, tumeda saatuse verevad hoobid, talumatu kannatus, lakkamatu valu.

Kojas on leevendav ravim.

Ei, mitte teistelt, vaid neilt endilt, läbi karmi, verise riiu.

Allmaa jumalaile see laul.

Ent palvet kuulda võttes, õndsad allilmlased, lahkelt aidake lastel võita.* Aischylos, Tõivutoojad, värsid, 464–478

Surm on pelk maailma ületamine, nagu ületavad sõbrad meresid – nad elavad sellegipoolest üksteises. Sest need, kes armastavad ja elavad, peavad tingimata olema edasi selles, mis on kõikjalviibiv.

Selles jumalikus peeglis näevad nad näost näkku ning nende suhtlemine on vaba, nagu see on ka puhas. Selles ongi sõprade lohutus, et kuigi võidakse öelda, et nad on surnud, on nende sõprus ja selts kõige paremas mõttes alati olemas, sest see on surematu.

William Penn, Veel üksinduse vilju * Kreeka keelest tõlkinud Jaan Unt.

5

6

Esimene peatükk

MUST ISAND ON TÕUSMAS

Kuuvalgele kitsale teele ilmus eikusagilt teineteisest mõne jardi kaugusel kaks meest. Mõne hetke seisid nad täiesti liikumatult, võlukepid teineteise rinnale suunatud, kuid seejärel, kui nad olid teineteist ära tundnud, torkasid nad võlukepid mantlite alla ja hakkasid kärmelt samas suunas astuma. „Uudised?” küsis pikem kogu. „Parimad,” vastas Severus Snape.

Vasakut kätt piirasid teed metsikud tihedalt kasvavad põldmurakad, paremal pool oli aga korralikult hoolitsetud hekk. Meeste pikad mantlid laperdasid kõndimisel nende jalgade ümber. „Arvasin, et jään äkki hiljaks,” ütles Yaxley, kelle tömbid näojooned ilmusid kord nähtavale ja kadusid siis jälle pimedusse, kui pea kohal kasvavate puude oksad kuuvalguse vihku lõikusid. „See oli natuke keerulisem, kui ma ootasin. Aga ma loodan, et ta jääb rahule. Sa paistad olevat kindel, et sind hästi vastu võetakse?”

Snape noogutas, kuid ei selgitanud. Nad pöörasid paremale, laiale sõiduteele, mis teelt kõrvale viis. Kõrge hekk kaardus koos nendega ja kadus kaugusesse muljetavaldava sepistatud raudvärava taha, mis meestel tee tõkestas. Kumbki ei aeglustanud käiku: vaikides tõstsid mõlemad vasaku käe justkui mingiks tervituseks ja astusid otse läbi värava, nagu oleks tume metall olnud kõigest suits.

Jugapuuhekk summutas meeste sammude kõla. Kusagil nendest paremal kostis kahinat: Yaxley tõmbas võlukepi uuesti välja ja osutas üle oma kaaslase pea, kuid lärmi allikaks osutus kõigest üleni valge paabulind, kes majesteetlikult mööda hekiserva sammus. „Sellel Luciusel oli alati kombeks end hästi sisse seada. P a a b u 7

l i n n u d…” Yaxley toppis naeruturtsatusega võlukepi mantli alla.

Sirge sõidutee otsas kerkis pimedusest ilus mõisahoone, mille alumise korruse kaldruutudega akendes särasid tuled. Kusagil pimedas aias heki taga tantsiskles purskkaev. Kruus ragises Snape’i ja Yaxley jalge all, kui nad kiirustasid eesukse poole, mis nende lähenemise peale sissepoole kargas, kuigi ei olnud näha, et keegi oleks selle lahti teinud.

Esik oli suur, hämaralt valgustatud ja uhkelt sisustatud, ning suuremat osa kivipõrandast kattis tore vaip. Kui Snape ja Yaxley mööda sammusid, saatsid neid kahvatute nägudega portreede pilgud. Mehed seisatasid raske puust ukse ees, mis kõrvaltuppa viis, kõhklesid ühe südamelöögi jooksul ning siis surus Snape pronkslinki.

Elutuba oli täis vaikseid inimesi, kes istusid pika ja kaunistatud laua taga. Toa tavapärane mööbel oli hooletult seinte äärde lükatud. Valgust andis mühisev tuli ilusa marmorist kaminasimsi all, mille kohal rippus kullatud peegel. Snape ja Yaxley viivitasid hetke lävel. Kui nende silmad olid nõrga valgusega harjunud, liikus nende pilk kõige pentsikumale asjale kogu selle vaatepildi juures: see oli pealtnäha teadvusetu inimene, kes rippus, pea alaspidi, laua kohal, pöörles aeglaselt, nagu oleks ta nähtamatu köie otsas, ning peegeldus peeglis ja lageda poleeritud laua pinnal. Kõigist selle iseäraliku vaatepildi juures istuvatest inimestest vaatas kogu poole üksnes kahvatu noormees, kes istus peaaegu tema all. Paistis, et ta ei suuda hoiduda iga minuti järel üles vaatamast. „Yaxley, Snape,” ütles kõrge selge hääl laua otsast. „Te oleksite peaaegu hiljaks jäänud.”

Kõneleja istus otse kamina ees, nii et uutel saabujatel oli esialgu raske näha midagi muud peale tema silueti. Aga kui nad lähemale astusid, säras tema nägu hämaruses – see oli juusteta, maotaoline ning selles olid pilutaolised ninasõõrmed ja vertikaalsete pupillidega kiiskavad punased silmad. Ta oli nii kahvatu, et temast näis hoovavat pärljat kuma.

8

„Severus, siia,” ütles Voldemort endast paremal seisvale toolile osutades. „Yaxley – Dolohovi kõrvale.”

Mehed istusid neile määratud kohtadele. Enamiku toasolijate pilk saatis Snape’i ja just teda kõnetas Voldemort esimesena. „Niisiis?” „Isand, Fööniksi ordu kavatseb Harry Potteri tema praegusest varjupaigast ära viia järgmise laupäeva öösel.”

Oli tunda, kuidas laua ümber huvi tärkas: osa inimesi kangestus, osa niheles, kõik vaatasid Snape’i ja Voldemorti. „Laupäeva… öösel,” kordas Voldemort. Tema punased silmad puurisid Snape’i mustadesse silmadesse sedavõrd tungivalt, et mõned inimesed pöörasid pilgu kõrvale, kartes ilmselt ise selle pilgu ägedusest kõrvetada saada. Kuid Snape vaatas rahulikult Voldemortile otsa ning mõne hetke pärast väändus Voldemorti huulteta suu millekski naeratusetaoliseks. „Hästi. Väga hästi. Ja see informatsioon tuleb –” „Allikast, millest me rääkisime,” ütles Snape. „Isand.”

Yaxley oli ettepoole kummardunud, et üle pika laua Snape’i ja Voldemorti poole vaadata. Kõik näod pöördusid tema poole. „Isand, ma olen muud kuulnud.”

Yaxley ootas, kuid Voldemort ei öelnud midagi, nii et ta jätkas: „Auror Dawlish lobises välja, et Potter viiakse mujale alles kolmekümnendal, ööl vastu seda, kui poiss seitsmeteistkümneseks saab.”

Snape naeratas. „Minu allikas ütles, et kavatsetakse jätta valejäljed: ilmselt sellega ongi tegemist. Kahtlemata on Dawlishile virbitamisloits peale pandud. See ei oleks esimene kord, on teada, et ta on sellele aldis.” „Ma kinnitan teile, isand, Dawlish paistis olevat endas üpris kindel,” ütles Yaxley. „Kui ta on virbitatud, siis on ta ju mõistagi kindel,” ütles Snape. „Ma kinnitan hoopis sulle, Yaxley, et aurorite amet ei mängi enam Harry Potteri kaitsmisel mingit rolli. Ordu arvab, et me oleme ministeeriumisse oma käsilased saatnud.”

9

„Ordu on siis vähemalt ühele asjale pihta saanud, või mis?” ütles Yaxley lähedal istuv lühike tüüakas mees, kes tõi kuuldavale viliseva naeru, mis siin-seal ümber laua vastu kajas.

Voldemort ei naernud. Tema pilk oli liikunud ülespoole, aeglaselt nende kohal pöörlevale kogule, ja paistis, et ta on sügavalt mõttes. „Isand,” jätkas Yaxley, „Dawlish usub, et poisi viimiseks kasutatakse tervet aurorite salka...”

Voldemort tõstis suure valge käe, nii et Yaxley vakatas otsekohe ning vaatas vastumeelselt pealt, kuidas Voldemort uuesti Snape’i poole pöördus. „Kuhu nad poisi peidavad?” „Ühe orduliikme koju,” vastas Snape. „Allika sõnul pandi sellele paigale peale kõik võimalikud kaitsed, mida ordu ja ministeerium koos anda suudavad. Ma arvan, et ei ole eriti suurt võimalust teda võtta siis, kui ta juba seal on, isand, kui just muidugi ministeerium enne järgmist laupäeva ei lange, mis võiks anda meile võimaluse avastada ja maha võtta piisavalt palju loitse, et me saaksime ülejäänutest läbi murda.” „Niisiis, Yaxley?” hõikas Voldemort üle laua, kaminatuli kummaliselt ta punastes silmades välkumas. „Kas ministeerium o n järgmiseks laupäevaks langenud?”

Taas pöördusid kõik pead. Yaxley ajas selja otsustavalt sirgu. „Isand, selles osas on mul häid uudiseid. Mul õnnestus – raskustega ja suurte jõupingutustega – panna Imperiuse needus Pius Thicknesse’ile.”

Paljudele Yaxley ümber istujatele paistis see muljet avaldavat – tema naaber Dolohov, pika moondunud näoga mees, patsutas teda seljale. „See on vähemalt algus,” ütles Voldemort. „Aga Thicknesse on kõigest üks inimene. Enne kui ma tegutsen, peavad Scrimgeouri ümber olema meie inimesed. Üks ministri ebaõnnestunud tapmiskatse annab mulle suure tagasilöögi.” „Jah – isand, see vastab tõele –, aga teate, võluõiguskaitse osa10

konna juhina ei ole Thicknesse’il korrapäraseid kokkupuuteid mitte ainult ministri enda, vaid ka ministeeriumi kõikide teiste osakondade juhtidega. Ma arvan, et nüüd, kus meie kontrolli all on sedavõrd kõrge ametiisik, on meil lihtne teisi ikestada, ja siis saavad nad kõik koostööd teha, et Scrimgeour kukutada.” „Kui vaid meie sõpra Thicknesse’i ei avastata enne, kui ta ülejäänud pööranud on,” ütles Voldemort. „Igatahes on endiselt ebatõenäoline, et ministeerium enne järgmist laupäeva minu omaks saab. Kui me ei pääse poisile ligi tema sihtkohas, tuleb seda teha sel ajal, kui ta sinna läheb.” „Selles osas on meil eelis, isand,” ütles Yaxley, kellel paistis olevat kindel plaan vähemalt mingisugust heakskiitu pälvida. „Meil on nüüd mitu inimest võlutranspordi osakonda paigutatud. Kui Potter ilmub või floovõrgustikku kasutab, saame me sellest otsekohe teada.” „Ta ei tee kumbagi,” ütles Snape. „Ordu väldib kõiki transpordiviise, mida ministeerium kontrollib või reguleerib, nad umbusaldavad kõike, mis sellega seotud on.” „Seda parem,” ütles Voldemort. „Ta peab avalikult liikuma.

Palju kergem tabada.”

Taas vaatas Voldemort üles aeglaselt pöörleva kogu poole ja hakkas edasi rääkima: „Ma tegelen poisiga isiklikult. Harry Potteri puhul on esinenud liiga palju vigu. Osa neist olen ma ise teinud.

Asjaolu, et Potter elab, tuleneb rohkem minu eksitustest kui tema võitudest.”

Laua ümber kogunenud seltskond silmitses Voldemorti hirmunult, igaühe näost oli näha, et nad kartsid, et neid võidakse Harry Potteri jätkuva olemasolu pärast süüdistada. Kuid näis, et Voldemort rääkis pigem iseendaga, mitte kellegagi neist, nägu endiselt tema kohal oleva teadvusetu kogu poole suunatud. „Ma olen olnud hooletu ning nii on mu kavad nurjanud õnn ja juhus, need parimate plaanide rikkujad. Aga nüüd olen ma targem.

Ma mõistan asju, mida ma varem ei mõistnud. Mina pean olema see, kes Harry Potteri tapab, ja nii see ka juhtub.”

11

Nende sõnade ajal ja näiliselt nende peale kõlas äkitselt halin, kohutav veniv piina ja valu väljendav karje. Paljud laua taga istujad vaatasid ehmatusega maha, sest paistis, et hääl oli kostnud nende jalge alt. „Vingerjas,” ütles Voldemort, ilma et tema vaikne mõtlik hääletoon oleks muutunud ja ilma et tema pilk oleks pöörlevalt kogult lahkunud, „kas ma ei ole sulle rääkinud meie vangi vaigistamisest?” „Jah, i-isand,” ahhetas laua keskpaigas konutav väike mees, kes oli toolil sedavõrd kössis istunud, et esmapilgul oli tool tühi paistnud. Nüüd ajas ta end jalule ja ruttas toast välja, jättes endast maha vaid kummalise hõbedase välgatuse. „Nagu ma parajasti ütlesin,” jätkas Voldemort uuesti oma järgijate pingsaid nägusid vaadates, „mõistan ma nüüd nii mõndagi paremini. Näiteks pean ma teist kelleltki võlukeppi laenama, enne kui ma Potterit tapma lähen.”

Tema ümber olevad näod väljendasid ehedat vapustust: ta oleks võinud samahästi teatada, et tal on vaja laenata üht nende käsivart. „Vabatahtlikke ei olegi?” ütles Voldemort. „Vaatame… Lucius, ma ei näe enam mingit põhjust, miks sul peaks võlukepp olema.”

Lucius Malfoy tõstis pilgu. Tule paistel näis tema nahk kollakas ja vahajas ning tema silmad olid auku vajunud ja armetud. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl kähe. „Isand?” „Su võlukepp, Lucius. Ma nõuan su võlukeppi.” „Ma…” Malfoy saatis kõrvalpilgu oma naisele. Naine vaatas otse enda ette, sama kahvatu nagu meeski, ning ta pikad blondid juuksed langesid seljale, kuid laua all sulgusid ta pikad saledad sõrmed põgusalt mehe randme ümber. Tema puudutuse peale pani Malfoy käe rüüpõue, võttis võlukepi välja ja ulatas selle Voldemortile, kes hoidis seda oma punaste silmade ees ja silmitses seda tähelepanelikult.

12

„Mis see on?” „Jalakas, isand.” „Ja südamik?” „Lohe – lohe südamekõõlus.” „Hästi,” ütles Voldemort. Ta tõmbas oma võlukepi välja ja võrdles nende pikkuseid.

Lucius Malfoy tegi tahtmatu liigutuse: hetkeks paistis, nagu ootaks ta, et saab enda võlukepi eest vastutasuks Voldemorti oma.

See liigutus ei jäänud märkamatuks Voldemortile, kelle silmad läksid vihaselt pärani. „Et ma annaksin sulle oma võlukepi, Lucius? M i n u võlukepi?”

Mõned tuppa kogunenutest kõkutasid naerda. „Ma andsin sulle vabaduse, Lucius, kas sellest sulle ei piisa?

Aga ma olen märganud, et sina ja su perekond ei paista viimasel ajal eriti õnnelikud olevat… mis sind nii väga häirib selle juures, et ma sinu majas viibin, Lucius?” „Mitte midagi – mitte midagi, isand!” „Sellised v a l e d, Lucius…”

Vaikne hääl tundus veel edasi sisisevat ka pärast seda, kui julm suu oli liikumast lakanud. Paar võlurit suutsid hädavaevu vabina alla suruda, kui sisin valjemaks muutus: oli kuulda, et laua all libises mööda põrandat mingi raske kogu.

Ilmus hiiglaslik madu, mis aeglaselt Voldemorti toolile roomas.

See oleks otsekui lõputult tõusnud ja jäi pidama Voldemorti õlgadele – mao kael oli inimese reie jämedune, vertikaalsete pupillidega silmad ei pilkunud. Voldemort silitas elukat eemalolevalt oma pikkade kõhnade sõrmedega ja silmitses endiselt Lucius Malfoyd. „Miks näib, et Malfoyd on oma saatusega sedavõrd rahulolematud? Kas minu naasmine, mu võimuletulek pole mitte seesama asi, mida nad enda väitel nii palju aastaid soovisid?” „Muidugi, isand,” ütles Lucius Malfoy. Kui ta ülahuulelt higi pühkis, värises ta käsi. „Me soovisime seda – me soovime.”

Malfoyst vasakul noogutas tema naine pentsikult ja jäigalt, tema 13

pilk oli Voldemortilt ja maolt kõrvale pööratud. Temast paremal heitis tema poeg Draco, kes oli seiranud pea kohal rippuvat lõtva keha, Voldemortile kiire pilgu ja vaatas siis jälle kõrvale, kartes silmsidet luua. „Isand,” ütles tumedajuukseline naine, kes laua keskel istus, hääl tundeliigutusest tuhm, „see on suur au, et te olete siin, meie perekonna majas. Ei ole olemas suuremat rõõmu.”

Ta istus oma õe kõrval ning oli oma tumedate juuste ja poolsuletud laugudega õest samavõrd erinev välimuselt nagu ka kehahoiakult ja käitumiselt: kui Narcissa oli jäik ja osavõtmatu, siis Bellatrix kummardus Voldemorti poole, kuna pelgad sõnad ei suutnud väljendada tema soovi isandale võimalikult lähedal olla. „Ei ole suuremat rõõmu,” kordas Voldemort, pea natuke ühele poole viltu, kui ta Bellatrixi silmitses. „Sinu suust, Bellatrix, tähendab see palju.”

Naise näkku valgus puna, tema silmadesse valgusid rõõmupisarad. „Isand teab, et ma räägin vaid tõtt!” „Ei ole suuremat rõõmu… isegi mitte võrreldes selle rõõmsa sündmusega, mis minu kuulmist mööda su perekonnas sel nädalal toimus?”

Naine vahtis talle otsa, suu paokil, ja oli ilmselt segaduses. „Ma ei tea, mida te silmas peate, isand.” „Ma räägin sinu õetütrest, Bellatrix. Ja teie omast, Lucius ja Narcissa. Ta abiellus just libahundi Remus Lupiniga. Te olete kindlasti nii uhked.”

Kõikjal laua ümber kõlas mõnitav naer. Paljud kummardusid ettepoole, et kahjurõõmsaid pilke vahetada, mõned tagusid rusikaga lauale. Suur madu, kellele see lärm ei meeldinud, avas suu ja sisises vihaselt, kuid surmasööjad ei kuulnud seda – sedavõrd suur oli nende võidurõõm Bellatrixi ja Malfoyde alanduse pärast.

Bellatrixi nägu, mis alles äsja oli õnnest õhetanud, oli nüüd inetult punaselaiguline. „Ta ei ole meie õetütar,” hüüatas ta üle rõõmupuhangu. „Me – 14

Narcissa ja mina – ei ole oma õde kordagi näinud sellest ajast saadik, kui ta sopaverelisega abiellus. Sellel jõnglasel ei ole meiega midagi pistmist, nagu ka ükskõik millisel elukal, kellega ta abiellub.” „Mida sina kostad, Draco?” küsis Voldemort ja kuigi tema hääl oli vaikne, oli seda selgelt üle huilete ja mõnituste kuulda. „Kas sa hakkad kutsikatele lapsehoidjaks?”

Naer valjenes, Draco Malfoy vaatas kabuhirmus otsa isale, kes vahtis oma sülle, ja tabas siis ema pilgu. Naine raputas peaaegu märkamatult pead ning jätkas siis ilmetu pilguga vastasseina vahtimist. „Aitab,” ütles Voldemort vihast madu silitades. „Aitab.”

Ja naer vaibus otsekohe. „Paljud meie kõige vanemad sugupuud haigestuvad aja jooksul,” ütles ta, kui Bellatrix teda ainiti silmitses, hingetu ja anuv. „Te peate ju enda oma pügama, et see terve püsiks? Lõikama ära need osad, mis ülejäänu tervist ohustavad.” „Jah, isand,” sosistas Bellatrix ja tema silmad olid taas tänupisaraid täis. „Esimesel võimalusel!” „Nii see saabki olema,” ütles Voldemort. „Ja nii nagu teie perekonnas, saab see olema ka ülejäänud maailmas… me lõikame ära meid nakatavad kahjurid, kuni järele jäävad vaid tõelise verega…”

Voldemort tõstis Lucius Malfoy võlukepi, osutas sellega otse laua kohal keerleva kuju poole ja viibutas seda kergelt. Kogu ärkas oigega ellu ja hakkas nähtamatutes köidikutes rabelema. „Kas sa tunned meie külalise ära, Severus?” küsis Voldemort.

Snape tõstis pilgu pea alaspidi rippuva kogu näole. Kõik surmasööjad vaatasid nüüd vangi, nagu oleks neile antud luba uudishimu üles näidata. Näoga kamina poole pööreldes ütles naine murduval ja hirmunud häälel: „Severus! Aita mind!” „Ah, jah,” ütles Snape, kui vang aeglaselt uuesti ära pöördus. „Ja sina, Draco?” küsis Voldemort võlukepist vaba käega mao pead silitades. Draco raputas tõmmeldes pead. Paistis, et nüüd, kus naine oli ärganud, ei suutnud ta teda enam vaadata.

15

„Aga sa ei ole kindlasti tema tundides käinud,” ütles Voldemort. „Neile, kes ei tea, olgu teadmiseks, et meiega on täna ühinenud Charity Burbage, kes veel alles hiljuti õpetas Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolis.”

Laua ümber kõlas vaikseid mõistvaid häälitsusi. Laiaõlgne, teravate hammastega ja küürakas naine kõkutas naerda. „Jah, professor Burbage õpetas nõidade ja võlurite lastele kõike mugudest… kuidas nad ei erinegi nii palju meist…” Üks surmasööja sülitas põrandale. Charity Burbage’i nägu pöörles jälle Snape’i poole. „Severus… palun… palun…” „Vaiki,” ütles Voldemort uuesti Malfoy võlukeppi viibutades ja Charity vakatas, nagu oleks talle tropp suhu pandud. „Suutmata piirduda võlumaailma laste mõistuse rikkumise ja saastamisega, kirjutas professor Burbage eelmisel nädalal „Päevaprohvetis” kirgliku kaitsekõne sopaverelistele. Võlurid, kirjutas ta, peavad leppima nende teadmiste ja võlukunsti varastega. Puhtavereliste hääbumine on professor Burbage’i sõnul tõeliselt ihaldusväärne olukord… ta tahaks, et me kõik mugudega paarituksime… või kahtlemata libahuntidega…”

Seekord ei naernud keegi: polnud võimalik valesti mõista viha ja põlgust, mis Voldemorti hääles kõlas. Kolmandat korda keerles Charity Burbage’i nägu Snape’i poole. Tema silmadest voolavad pisarad veeresid ta juustesse. Snape vaatas talle üpris osavõtmatult vastu ja naine pöörles temast uuesti eemale. „Avada Kedavra.”

Rohelise valguse sähvatus valgustas toa iga nurka. Charity kukkus kõlava mürtsatusega lauale, mis vabises ja nagises. Mitu surmasööjat kargas toolidel tahapoole. Draco kukkus enda toolilt põrandale. „Sööma, Nagini,” ütles Voldemort vaikselt ning suur madu õõtsus ja libises tema õlgadelt poleeritud puidule.

16