Eessõna Nagu me tõlgime võõraid tekste oma emakeelde, nii tõlgime tänapäevasesse visuaalsesse keelde ka esiemade poolt loodud mustreid. Igal tõlkijal ja tõlgendajal on vähem või rohkem omalaadne nägemus. Absoluutset tõde pole olemas – igal tegijal on oma ja õige on kõik, mis looja loodud. Kui palju üks või teine sellest on vastuvõtjale vastuvõetav, on iseasi ja maitse asi. Ent muster, mis rahva hulka läheb, on päris kindlasti maitsekas ja selle eheduse vastu vaielda oleks võrdlemisi rumal. Käesolevasse raamatusse on mustreid korjatud, lahti kirjutatud ja tõlgitud nii vanaema, tädi või tuttava tikitud esemetelt kui ka varem välja antud trükistest, mis nüüd juba vaat et rariteediks muutunud ja hea õnne korral vaid raamatukogudest leitav. Kõik kokku on meie, Eestimaa usinate käte ja helgete peade looming. Loomulikult on siin vaid valik, sest kõiki kokku korjata on rohkem kui elutöö. Pealegi sünnib uusi ju pidevalt juurde. Tikandite puhul on ääretult tore see, et tavaliselt ei jõua mustrilehe joonis kunagi üheselt materjalile, vaid teeb tikkija käes läbi muundumise. Vägivaldne on väide, et üks tikand on ehedam kui teine. Kõik ise ja oma kätega tehtu on ehe. Kel vähegi kalduvust näha ja luua, teeb ainulaadse valiku nii värvides kui ka etteantud mustrile oma võlu lisades. Lisaks ajaloolistele mustritele leiate raamatust erinevate kihelkondade motiividest kokku sobitatud uusi kombinatsioone, mis minu nägemuse kohaselt peaks aitama kaasa isikliku loomelusti lõbule ja tahtele sobitada kantava rõiva jaoks kokku kena tikand. Samuti pakun oma originaalloomingut. Irina Tammis 5
Üldine ajalugu Eesti rahvarõivaste omapära tuleb selgelt välja kaunites tikandites. Nii nagu eesti rahvarõivas ise, on ka selle tikandi ornament omanäoline. Ehkki siin on kasutatud paljudele rahvastele omast ornamentikat, on see kompositsioonis ja värvigammas selgelt eristuv. Kuna rahvarõivaste kogumisega tehti algust alles 19. sajandi lõpus ja laiemad kogumistööd käisid 20. sajandi esimesel poolel, on muuseumites vaid üksikuid näiteid 18. sajandist. Veelgi varasematest tekstiilesemetest pärinevad andmed kas arheoloogilistelt kaevamistelt või ürikulistest materjalidest. Arvata võib, et juba 18. sajandil sai siinmail tikkimine laialt levinuks. Ehkki Eesti on oma territooriumilt väga väike, on rahvarõivaste ja seega ka tikandite osas erinevused üsna suured. Kui Lõuna-Eesti, ka Setumaa, ja Muhu saare tikandites oli 19. sajandil valdavaks geomeetriline ornament, siis Põhja-Eestis sai juba 18. sajandil valitsevaks taimornament. Lääne-Eestis, Kihnus ja Saaremaal eksisteerisid geomeetriline ja taimornament käsikäes. Peamiselt kaunistati tikanditega tanusid, käiseid, linukaid, õlarätte ja hiljem ka põllesid. 18. sajandi lõpuni (või pigem 19. sajandi alguseni) toimis Eesti külas naturaalmajandus ja rõivad valmisid peamiselt talus naiste kätetööna. Pilutamist, tikete ja tagide tegemist oskas iga naine, tanu- ja käistekirjad olid aga tunduvalt keerulisemad ja nõudsid vilunumat tikkijat.
Sümbolid ja värvid Eesti vanim ornament oli geomeetriline ja kandis endas esteetilist ja maagilist tähendust. Motiivid, mida kasutati, olid n-ö universaalsed. Vähe sellest, et samu motiive kohtame meie naabrite juures – enamik on tuntud pea kõikjal maailmas. Need universaalsed märgid olid pika aja vältel kasutusel, peamisteks kujunditeks olid sõõr, rist, elupuu motiiv jne. Olenevalt 6
ilustamise tehnikast, muutus sõõr vahel ruuduks või rombiks. Rombide või ruutude sisse tekkisid omakorda nurki ühenda-
001 Arhailine tikandikiri SÕÕR, vt mustrileht 71
vad ristid. Need ruudud, rombid ja ristid on näha ka hilisemas geomeetrilises ornamendis. Nagu kogu keskaja kunsti, nii täitsid ka tolle aja ornamenti mõtestatud sümbolid. Ristiusk võttis omal ajal üle senini paganluses laialt levinud sümbolid põhimõttel: kurja aetakse välja kurjaga. Müstilised sümbolid võisid jätkata oma „iseseisvat elu“, ilma et kasutaja oleks neile kinnitanud seose konkreetse religiooniga. Need märgid olid n-ö asjad iseeneses. Sõõr oli arhailises tikandis üks põhimotiive. Kosmilise märgina sümboliseeris ja sümboliseerib see tänapäevalgi universumit, kõiksust, lõpmatust, täiuslikkust, korda ja harmooniat. On olnud aja ringkäigu tähis. Müstilise tsentrumiga on sõõr kõigil rahvastel päikese sümbol ja maa märk. Sõõrist on tuletatud poolsõõrid, rõngasristid, kodarrattad ja kaheksaharuline täht. Rõngasrist on valguse ja elu märk, ristiusus on sellel märgil pühitsemise tähendus. Kodarratas on pühaduse ja õnne märk. Kristlikus tähenduses on kodaraid tõlgendatud Kristuse kuue- ja kaheksaharulise monogrammina. Üks vanemaid elemente ornamentikas on kaheksaharuline täht, mis on tuntud õnne- ja taassünnimärgina. See motiiv esines kõigil Balti ja Läänemeresoome hõimudel, pärineb aga hoopiski Aasiast. Rist on tasakaalu sümbol ja tähistab taeva ja maa vahelisi suhteid. Mitmekordsete kontuuridega ristil on kaitse tähendus. Sõõri kõrval esineb rist Lääne-Euroopa keskaegses kuns7
002 Arhailine tikandikiri RIST, vt mustrileht 71
003 Arhailine tikandikiri ELUPUU, vt mustrileht 71
tis sageli elupuu tähenduses, mis oli universaalse maailmapuuna Euroopas tuntud juba kiviajal. Lihtsamates vormides esineb elupuu kolmik- ja viisikoksana. Seda on kujutatud lehtedeta kolmikhargina, aga on ka juurte, tüve ja okstega elupuud. Elupuu okste ja risti (neljalehelise õie) lõikumist nimetatakse elupuuõieks ehk kaksikristiks, mis on omakorda eostumise ja viljakuse sümbol. Elupuud on seostatud paradiisipuu mõistega. Roosi motiivil on tihe side sõõriga. Ristiusu sümboolikas on see taevaliku täiuslikkuse universaalne märk ja Jumala sümbol. Lillede kuningannana oli roos Neitsi Maarja süm-
004 Arhailine tikandikiri ROOS, vt mustrileht 71
boliks, tähistades andumust, kannatust ja vaikimist. Ka õielehtede arv andis kujundile oma tähenduse. Nii on viielehelisel vaikimise, kuuelehelisel ühtsuse, tasakaalu ja õnne, seitsmelehelisel pühaduse ja kaheksalehelisel taassünni tähendus. Arhailise geomeetrilise ornamendi puhul polnud värvidel sugugi väike tähtsus. Värvigamma polnud ilmselt lai, kuid see-eest tähendusrikas. Soe roheline oli nii maa, kasvavate taimede kui ka surma värv. Kollane seevastu tähistas päikesevalgust. Sügavsinine kandis endas taevast ja mõtlemist, punane võis tähendada maad nagu rohelinegi, aga samas ka tugevat emotsionaalsust, väljendades verd, tuld ja armastust. Samas ei maksa unustada, et igal ornamendil ei peagi olema sügav sümbolitähendus, see võib olla ka lihtsalt n-ö kujunduslik element. 8
Arhailine geomeetriline muster Teatavasti on soome sugu rahvaste vanem tekstiilornamentika olnud üldiselt rangelt geomeetriline. Geomeetrilisus ei tähenda aga tänapäevamõistes lihtsalt ringide, ruutude või kolmnurkade kokkusobitamist. Rahvakunstis esinevad need kindlal kujul ja rikastatuna taimedelt päritud lisanditega. Nii on ristiharudel sageli lehti, õisi, pungi jne. Nagu näeme, on Lõuna-Eesti tikandid ja kootud kirjad tänaseni enamasti geomeetrilised. Ka Põhja-Eestis on käisetikanditel esinenud geomeetrilist kirjamist. Põhjas on geomeetriline kirjamine olnud varem kahtlemata üldisem, kuid lillkirjad on sellest võitu saanud, samas kui Saaremaa mustrites näeme geomeetrilise ja taimse motiivistiku põimumist. Võrreldes tänapäeval mulgi ja kihnu rahvarõivaid, näeme, et neile tikitud motiivistik on sageli vägagi sarnane. Valgele pinnale on vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- või mähkpistes tumedate siniste, roheliste, madarapunaste ja pruunide ning mitmetes toonivarjundites kollase villase lõngaga tihedalt tikitud detailirohked sõõrid, õied, oksad ja tärnid. Nende mustrite vaatlemisel torkab silma sarnasus keskaegseis rõivamustreis, kirikute seinamaalingutel, miniatuuridel, müntidel, vitraažidel, raidkividel ja mujal leiduvate ornamentaalsete kaunistustega. Küllaltki põhjalikult on sellel teemal kirjutanud Elle Vunder oma raamatus „Eesti rahvapärane taimornament”, seepärast ei hakka me siinkohal seda kõike ümber kirjutama. Teen vaid lühikese kokkuvõtte. Mulgi tikandeis kohtame väga sageli lihtsaid sõõrikesi ja nende ornamentaalseid tuletisi, peamiselt on need rist- või tähtsüdamikuga sõõrid. Neile Mulgimaa tikanditele võib leida selgeid vasteid keskaja kunstis. Nii näiteks meenutavad sämbuliste servadega ristsüdamikuga kontsentrilised rõngamotiivid keskaegseid münte. Samal ajal võivad sellised sõõrid olla ka tugevalt keerdunud taimeväädi kujutise relikt. Peale selle leidub nii mulgi kui ka Kihnu rahvarõivaesemetel sageli tähtsüdamikuga sõõre. Kodarrattad on olnud aga igivanad mütoloogilised pühaduse ja õnne sümbolid. Sõõrimotiiviga kompositsioonid on 9
tüüpilised keskaegsetele tekstiilidele, hauakividele, vitraažakendele ja kirikute seinamaalingutele. Kui palju on tänaseni säilinud rahvarõivatikandeis veel seda tähenduslikkust või on need tänapäevaks omandanud vaid kaunistuse tähenduse, sõltub muidugi tikkijast või eseme kandjast. Ja hoolimata barokse lillmustri võidukäigust ligi poolel Eestimaast, mis tinglikult jääb kaardil Vaivarat Pärnuga ühendavast diagonaaljoonest põhja poole, pole geomeetriline arhailine ornament meie tikandeist kadunud.
Barokse lillmustri tulek ja võidukäik Taimornament ilmus eesti rahvakunsti tunduvalt hiljem, tõrjudes vähemalt Põhja-Eestis hoogsalt kõrvale geomeetrilise ornamendi. Seevastu saartel on taim- ja geomeetriline ornament sageli kokku sulanud, kuigi esinevad ka täiesti omaette. Kui geomeetrilise ornamendi puhul paneb hämmastama universaalsus, mis hoolimata kaugete maade erinevast arengust oli üheselt mõistetav nii meil kui ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis lillkirjadega muutub lugu keerulisemaks. Kuidas jõudsid meie pimedatesse talutaredesse säravavärvilised ida- ja lõunamaised lilled – tulbid, nelgid, roosid jne? Säravad värvid esinevad koos hõbedase karraniidiga, sageli võib näha sulavaid värviüleminekuid. Meie esivanemate rahvapärane käsitöö niisugust värvide mitmekesisust ja kombineerimisvõimet ei tundnud, pigem kasutati selgeid kontraste. Ka tikandite materjal siid, mis nii sageli esineb, on selgelt siia sisse toodud ega ole kooskõlas talurahva majanduslike võimalustega. Mida me siis lilltikandiks nimetame? Lilltikand on taimornamendipõhine tikand, millega on kaunistatud erinevaid esemeid Eesti aladel alates keskajast. Laiemalt levisid lillkirjad siinse rahva seas 18. sajandist mustriraamatute ja kutseliste tikkijate tööde kaudu. Eesti lilltikandis kajastuvad ka Lääne-Euroopa kunstistiilid, eriti barokk ja rokokoo. Aja jooksul muutus 10
lillkiri rahvapärasemaks ja kujunesid välja kohalikud meistrid, mille tulemusena tõusid esile tugeva lokaalse eripäraga paikkonnad. Omanäolist ja värvirõõmsat lilltikandit on kasutatud nii esemete üksikosadel kui ka vaipadel ja eluruume kaunistavatel tekstiilidel. Kust tulid need mõjutused? Rannarootslastel, kellega meie kultuur on seotud juba keskajast alates, polnud lillornamendi tikkimise kommet. Ka soomlastel, kellega Põhja-Eesti rannarahval olid tihedad sidemed, ei ole sarnaseid lilltikandeid. Kuigi lillkirjade tikkijad meie maal olid algselt mitte-eestlased, on teisalt siiski kindel, et ka talunaised on neid kirju eeskujude järgi õppinud ja järele tegema hakanud. Muuseumiesemetel, mille päritolu täpsemalt teada, võib näha, et talunaiste käes kippus kirja joonis võtma motiive varasematest eeskujudest. Tugev etnograafiline mõju on kihnu käiste poolgeomeetrilistel lillkirjadel, mis kõik on kohalik näputöö. Kirjad olid vanemal ajal väiksemad, kuid muutusid hiljem mandrilt üle võetud tikandite eeskujul lopsakamateks. Neid motiive pole meie esiemad võõristanud ja need on täielikult sulandunud meie rahvakunsti, nii et meil ei tule pähegi neid võõraks pidada. Samas ei laiene algselt võõrapärase lilltikandi kasutusala üle Eesti ühtlaselt. 19. sajandi esimesel poolel said lillmustrid valitsevaks Põhja-Eestis, ent Põhja-Viljandimaa ja -Tartumaa tikanditest kaob sel perioodil lilltikand sootuks, samuti Läänemaa keskosas. Seevastu on lillmuster saanud omaseks mõnede Põhja-Pärnumaa kihelkondade ja eriti kihnu tanutikandeis. Geomeetrilise ornamendi kõrval kasvab lillmustri tähtsus ka Lääne-Saaremaal. Põhja- ja Lääne-Eesti lilltikandil puudub igasugune seos Lõuna-Eesti keskaegse taimornamendiga, sel on selged Lääne-Euroopa 17.–18. sajandi professionaalse tikandikunsti
005 Kuusalu käistekiri, vt mustrileht 8
11
Rokokoo ja klassitsism Baroki mustades, kuldpruunides ja kontrastsetes värviarendustes lillestiili jätkab rokokoo liikuvuse ja maalilise elegantsiga. Tooniüleminekud on sujuvamad, kasutatakse enam pooltoone ja looduslähedasemad õied muutuvad oma kerguses mänglevamaks. Nagu enne juttu oli, muutusid tikandite värvitoonid ühelt poolt külluslikumaks ja säravamaks, teiselt poolt kasutati sulanduvaid värviüleminekuid. Selle kõrval leidis palju kasutamist ka tol ajal Euroopas väga moes olnud valge lilltikand, mis siinmail oli tehtud peamiselt linase niidiga. Eesti rahvakunstis laialt tuntud võrgulis-pitsilised valgetikandid lähtuvad selgelt Saksamaa batist- ja musliintikandeist. Armastatud motiivideks saavad õrnemad õied – eelkõige õunapuu, kirsi ja jasmiini õied ja hiinapärased liblikõielised. Rokokoolikke kirju leidub meil rohkem Järva- ja Virumaal ning Kihnus. Eesti lillkirjades võib leida vähesel määral isegi klassitsistlikke väikeseõielisi graatsiliskergeid tikandeid.
007 Jõelähtme käistekirjad, vt mustrileht 1 kraenurgakiri õlakukiri
13
Uued tuuled lilltikandis. Naivismist naturalismini Lääne-Eestis ja Muhus arenes 19. sajandi viimasel veerandil välja selgelt omalaadne, värvirõõmus ja fantaasiarikas madalpistetikand. Selle stiili oluliseks keskuseks saab Lihula, mõju Muhule, mis visalt oma traditsioone säilitas, jäi kaudsemaks. Sealses lilltikandis ilmneb uudsus nii materjalis kui ka värvikäsitluses. Vaadeldaval perioodil saavad Lääne-Eestis valitsevaks uute ostetud materjalide kõrval säravad, kodus aniliinvärvidega värvitud tikkimislõngad, hiljem lisanduvad veel poest hangitavad peenvillased, siid- ja mulineeniidid. Värvikäsitluses torkab silma tugev kontrastsus, eredus ja julgus värvitoonide sobitamisel; moevärviks saab erkpunane. Tikandeis esinevad kõrvuti rohelised, sinised, valged ja hallid toonid, millele lisanduvad kompveki- ehk muhu roosad, kollased, oranžid ja pruunidbeežid värvid. Tikandite motiivistikus kasutatakse palju lehte, mistõttu roheline värv punasel taustal muutub üldlevinuks. 19. sajandi lõpus hoogu võtma hakanud lilltikand arenes eri paigus Lääne-Eestis ja Muhus küllaltki eriilmeliseks, kuna uued tehnilised oskused ja trükimustrid levisid aeglaselt. Uudse ristpiste kõrvale tekkis värviküllane ja fantaasiarikas madalpistetikand. Juba 1880. aastatel oli Lääne-Eestis märgata historitsistlike trükimustrite ja linnamoeliste tekstiilide mõju. Muhusse jõudsid historitsistlikud ja juugendimõjud ning art déco dekoratiivne laad hilinenult. Lillkirjadega madalpistes tikkimise mood levis Muhusse Lihula kaudu, kuna muhulastel olid Läänemaaga tihedad majandussidemed. Lihula ja Kirbla laatadel käidi linu silmkoeesemete vastu vahetamas, Muhu neiud käisid hooajatöödel Läänemaa mõisates ja naised Lihula meistrite juures tikkimist õppimas. Üsna varsti kujundasid Muhu meistrid oma eriilmelise stiili, mis läks lahku Läänemaa vaipade omast. Muhu lilltikand 14
008 Muhu pätikiri vt mustrileht 76
on väga lopsakas, värvirõõmus ja fantaasiarikas, ta on läbinud arenguastmeid naivistlikust naturalistlikuni. Umbes 1920. aastate paiku ilmusid lopsakasse naivistlik-dekoratiivsesse tikandilaadi looduslähedasemad suunad, mida üksikmotiivides oli märgata juba varem. Õrnajooneliste lamepindsete lillede kõrvale tekkisid õied, mille perspektiivi rõhutati kord valguse-varjuga, kord hele-tumedusega. Õite looduslikud eeskujud on selgesti tuntavad. Armastati tikkida ka liblikaid ja linde. Lopsakate lillekogumite kõrval hakkas enam esinema nõtkeid oksi ja kimpe. Keskkompositsioon oli asendumas raskust ääreosadele kandva raamkompositsiooniga. 1920. aastate alguses jäljendati vaibatikandites rohkelt looduslähedasi rätikumustreid. Tumedal vaibataustal kerkisid esile kirevad kimbud. Sel perioodil kujunes välja ka rahvarõivaste, tanude, pättide ja seelikuaiade tikand. Pättidel koondus kiri ninale, tanuservadel ja seelikuaiadel moodustasid õied kolmikrühmi ning tanulael kolmnurksele kujule vastavaid kimpe.
Erinevad tehnikad Eesti rahvuslike tikandite tehnika on väga mitmekesine. Vanimate, see tähendab geomeetriliste tikandite puhul kasutati peamiselt mähk-, madal-, rist-, püvisilm- ja kastpistet. Taimornamenti tikiti kirjade järgi, kasutades mitmesuguseid võrgulisi pisteid. Kuna tikkimismaterjal – siid- ja puuvillased niidid, karrad, litrid – oli kallilt käes, kasutati tikkimisel enamasti pisteid, mida oli pahemal poolel näha vaid nii palju, kui piste kinnitamiseks vaja. Loomulikult puudutab see neid esemeid, millel oli vaadeldav vaid üks külg, peamiselt siis käiseid ja tanusid. Lillkirjade tikkimisel kasutati väga erinevaid tehnilisi võtteid, peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet. Tikkimisel teostati kirja kontuur peamiselt ühes neist pistetehnikatest. Kirja täitena esines palju lisavõtteid ja pistekombinatsioone, mis moodustavad rikkaliku võrguliste pistete pinnatäidete valiku. Kui geomeetriliste pindade tikkimisel arvestati kudelõngu, siis lillkirja tikiti joonise järgi.
15
Mustrite lugemine tikandi telgjoon sämppistes ring kontuurita madalpistes täidetud pind
varspiste, tikkpiste, mähitud tikkpiste
kontuurita madalpistes täidetud pind
varspiste kontuurita madalpistes täidetud pind, värvid võib sulatada hääbepistes üksteise sisse ahelpiste
varspiste
laiem varspiste jämedama lõngaga
võrgul põhinev täidetud pind sõlmpiste
kontuurita madalpistes täidetud pind, värvid sulatada hääbepistes üksteise sisse
16
kontuurita madalpistes täidetud pind valgetikandil
beeži lõnga asemel võib tikkida kuldse kardlõngaga
ristpiste
tumehall värvilistes joonistes märgistab musta
kardpaela tükk
halli lõnga asemel võib tikkida hõbedase kardlõngaga
peenikese lõngaga peale tikitud pikad pisted
tikkida telliskinnitus ehk kinnitatud täitepistega
litrid madalpiste, pistete otsad moodustavad sakid
17
V천rgul p천hinevate t채itepindade skeeme
18
Virumaa Põhja-Eestis paistavad omanäolisusega silma Virumaa variantiderohked käiste- ja tanukirjad. Lõng, mida käistekirjade tikkimisel kasutati, oli kas villane, puuvillane või siidist. Materjalist ja värvidest on siin eriti levinud valge, tumesinine või helesinine linane, punane puuvillane koos sinise või valge linasega, must ja tumepruun villane ning mitmesugused kahe- ja kolmevärvilise villase kombinatsioonid. On suur hulk käistekirju, mis on tikitud küll süngelt musta või lambapruuni villase lõngaga, kuid lillkirja juures ei mõjugi see rõhuvalt. Alutaguse kirjelduse järgi olid käiste alased just mustade arabeskilaadsete kirjadega, mis rikkamatel olid siidiga, vaesematel villasega välja õmmeldud. Üldlevinud on ka üleni valged puuvillased kirjad, mis on õige diskreetsed peenel lumivalgel riidel. Samas võib leida sootuks vähenõudlikke siniste ja punaste tikanditega variante (mõlemat mustrikombinatsiooni võidakse kasutada koos ka ühel esemel) või hoopiski rikkalikke, värvikontrastidele rajatud mitmevärvilistest villastest või siidlõngadest koosnevaid lillkirju. Esineb igasuguseid värve, nii ei saa öelda, et üks oleks teistest eelistatum. Virumaa keskosas on tuntud iselaadne kelluka ja poollahtise punga vaheldusele loodud punane-sinine tikand, kus madala teravatipulise väädi lohust kasvavad välja üksikud lehtede ja marjadega oksad. Käistekirjade tikkimistehnikas esineb ka selliseid pisteid, mida on kasutatud ainult lillkirjade tikkimisel ning mida meie vanematel, geomeetrilistel tikanditel ei leidu.
014 Iisaku käistekiri, vt mustrileht 53
25
015 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 54
016 Jõhvi tanukiri, vt mustrileht 34
017 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 55
018 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 49
019 Jõhvi käistekiri, valge tikand, vt mustrileht 49
020 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 54
26
021 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 55
022 Iisaku käistekiri, vt mustrileht 53
023 Kadrina tanukiri, vt mustrileht 53
024 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 50
025 Haljala käistekirjad, vt mustrileht 48
õlakukiri
27
026 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 50
027 Jõhvi käistekiri, vt mustrileht 56
028 Kadrina käistekiri, vt mustrileht 57
029 Kadrina käistekiri, vt mustrileht 56
28