Aja j채lg kivis. Hispaania
Aja jälg kivis. Hispaania (2012)
Tekst: Helgi Erilaid Fotod: Tõnis Erilaid, Sirje Maasikamäe, Einike Soosaar, Corbis/Scanpix Toimetaja: Eva Mere Keeletoimetaja: Annika Orm Kujundaja: Einike Soosaar Väljaandja: Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud. Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-495-03-0
Helgi Erilaid
Aja j채lg kivis HISPAANIA
Sisukord
7 Peidetud maa Hispaania 9 Madrid 27 Prado muuseum 47 Villahermosa palee 61 Madridi kuningapalee 85 Kauge ja üksildane Córdoba 105 Alhambra 129 Sevilla 145 Ronda 163 Segovia 177 El Escorial 193 Sagrada Família 205 Casa Batllo 217 Casa Mila (La Pedrera ) 229 Güelli park 239 Dalí teater-muuseum ja Torre Galatea 263 Palma de Mallorca 277 Santiago de Compostela katedraal 289 Gibraltari väin
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
6
Hispaania
Peidetud maa Hispaania Peidetud maaks nimetasid Hispaaniat muistsed foiniiklased. Seda ta pikka aega oligi – karmide inimtühjade Püreneede taha peidetud salapärane ja omaette elav tohutu Ibeeria poolsaar. Hulk erinevaid maakondi, igal omad traditsioonid ja kombed. Põhja pool Astuuria kaevandused, sisemaal kohati kurb kõrb, õite pidurüü Vahemere-äärses Valencias. Sireliõied Baskimaa rannikul pole veel avanenud, kui Andaluusias on apelsinid juba küpsed. Maavaraderikka Kataloonia kohta on öeldud, et seal tehakse isegi kividest leiba. Kitarride, serenaadide, lehvikute ja lillede linnas Sevillas kõlavad fandangod ja boolerod. Hispaanlased on kirglik rahvas, nende uhkuse ja kinnisuse taga peidus olev kirg tuleb ilmsiks tantsudes. Vastanditest ja varjunditest koosneb see maa, kuid need kokku moodustavad ometi ikka ühe ja sellesama Hispaania. Hispaania määratu pikas ajaloos ei saa ammu minevikku jäänud mauride ajastu kustumatu jälje vastu. Mitte kusagil Euroopas polnud noil aegadel nii uhket arhitektuuri kui Al-Andalusis. Ka siis, kui maurid olid juba lahkunud, ehitasid kristlased ikka veel Araabia stiilis paleesid. Maurid ja kristlased ei sõdinud ju usu pärast, rohkem ikka maade ja võimu pärast, kuid veriste sõdade varjus tärkas uus vaimne ajastu. Moslemite ja kristlaste kultuurid segunesid ja sulasid ühte. Toledos on veel praegugi hooneid, mis sellest jutustavad. 12. sajandil leidis inglise filosoof Daniel of Morley Toledost kreeka filosoofide Aristotelese ja Platoni teoste araabiakeelseid tõlkeid. On ka teada, et Araabia numbrid levisid Euroopasse just Hispaaniast. Nii et paljude tänapäeva teadlaste ja ajaloolaste meelest jätkus läänemaailma renessanss just selle intellektuaalse arengu pinnalt, mis oli alanud maurideaegses Hispaanias. Lõpmata palju saladusi leidub kunagisel peidetud maal, tohutus mitmetahulises Hispaanias. Osa nendeni viivaid uksi jääbki vist suletuks, aga ehk suudab see raamat mõnda neist pisutki paotada.
7
Helgi Erilaid âˆŤ Aja jälg kivis
San Isidro Labrador.
8
Hispaania
Kastiilia Madrid Hispaania ajaloolased peavad oma riigi pealinna soliidselt iidseks – asula oli siin 21 sajandit pärast seda, kui foiniiklased rajasid Cádizi ja 6 sajandit pärast seda, kui roomlased rajasid Sevilla lähedale Italica. Kuid 8. sajandi algupoolel saabus üle kitsa väina Põhja-Aafrikast suur mauride sõjavägi ning vallutas mõne aasta jooksul peaaegu kogu Ibeeria poolsaare. Täpselt selle koha peale, kus praeguses Madridis laiub vägev kuningapalee, ehitasid maurid aastal 852 kindluse, mis sai nimeks Mayrit ning mille ümber aja jooksul tekkis väike asula. Kastiilia ja Aragoni aladel võitlesid kristlased araablaste vastu eriti agaralt. Kastiilia saigi pikapeale kristlaste kantsiks ning just sealsamas, Kordiljeeride keskel asus ka Mayrit. Madridi elanike seas oli noil ammustel aegadel hulganisti munki. Hispaania valitsejad tahtsid nimelt, et rajataks palju kloostreid ja kirikuid, mille ümber saaks rahvas oma hinge harimiseks koonduda. 13 kirikut väikeses asulas pidid sellega küll toime tulema. Tollastest Madridi elanikest – madrilenodest – on ajalukku jäänud San Isidro Labrador, kohalik talumees, kes juhtis sügavalt usklikku vennaskonda ning saatis korda imesid.
9
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
10
Hispaania
Madridi kuningapalee.
11
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
Carlos I
Felipe II
12
Kauni, küllusliku looduse keskel asuv Madrid meelitas kuninglikke jahiseltskondi ligi lausa põlvkondade kaupa. Kuninglike järeltulijate ning nende vastaste ja pooldajate vahel käis aga ka pidev võimujaht, nagu igas normaalses kuningriigis. 15. sajandi lõpul pandi selle võitluse võitnud katoliiklike monarhide Isabella ja Fernando tütar mehele Austria ertshertsogile ning aastal 1516 astus troonile selle paari järeltulija, Hispaania esimene Habsburgide soost valitseja Carlos I. Kolumbus oli selleks ajaks oma reisid juba teinud ning Carlos valitses impeeriumi, mille koosseisu kuulusid Hispaania kõrval ka Madalmaad, osa Itaaliast ja Saksamaast ning uued asumaad teisel pool ookeani. Kastiilia valitsejad tavatsesid noil aega del pidevalt mööda oma kuningriiki ringi reisida, terve suur õukond kaasas. Carlos I järglasel Felipe II sai ilmselt sellisest mustlaseelust kõrini, tema otsustas aastal 1561, et nüüdsest on kuningriigil kindel pealinn – Madrid. Linn asus keset Pürenee poolsaart ja oli siis veel piisavalt väike. Suuremate linnade, näiteks Toledo intriigid siia ei ulatunud. Kuid monarh ei suutnud ette näha, et uude pealinna hakkas otsemaid voolama igasugust rahvast – käsitöölisi, kunstnikke, poeete, sõdureid, vargaid ja muidusööjaid. Ja linn muudkui kasvas.
Hispaania
Peaväljak kui teatrilava Felipe järglaste ajal koitis Hispaania kultuuri kuldaeg, kuigi riigi sõjaline jõud ja poliitiline tähtsus hakkasid juba taanduma. Habsburgi-aegse Madridi kõrghetkeks on jäänud suure kauni keskväljaku Plaza Mayori sünd Felipe III valitsemisajal. Plaza Mayori, mis peaks tähendama üht suurt ja vana väljakut, hakati rajama aastal 1617. Vanad slummid koristati teelt, tühja nelinurkse väljaku suuruseks sai 129 x 94 meetrit ning selle ümber ehitati täpselt ühesugused katkematud hooneteplokid. Nende esimesel korrusel avanevad väljakule sammaskäigud, mille kohal kulgeb kolm korrust balustraadidega piiratud rõdusid, mida on kogu väljaku kohta täpselt 237. Rõdudele avanevad ornamentidega kaunistatud uksed, on näha tornikesi ning katuseservadel ärkliaknaid. Ainult ühe hoone seinu ehivad rõduakende vahel toredad värvilised maalingud – puha allegoorilised tegelased ja ajalugu. Casa de la Panaderia – pagarimaja. Ju see siis kunagi oli seal. Keset väljakut istub oma kivist ratsu seljas kivine Felipe III ja kõik need aja jäljed jutustavad oma lugusid. Aasta 1621. Esimest korda kogunes Madridi rahvas oma linna peaväljakule, et elada kaasa linna talupojasoost kaitsepühaku San Isidro õndsaks kuulutamise tseremooniale. Samal aastal leidis Plaza Mayoril aset teinegi tseremoonia – Felipe III
Felipe III
Rodrigo Calderón
13
Helgi Erilaid âˆŤ Aja jälg kivis Plaza Mayor, Felipe III ratsamonument.
14
Hispaania
Värviliste seinamaalingutega Casa de la Panadería.
abilise, rahva seas vihatud Rodrigo Calderóni hukkamine. Oma surmatunnil pidas Calderón end siiski nii väärikalt üleval, et seni elab kõne käänd – „julge nagu Rodrigo tapalaval”. Plaza Mayoril valitseb Kastiiliale omane teatraalsus. Rahvas ongi aegade jooksul siia otsekui teatrisse tulnud, et lisaks siin peetavatele laatadele ka inkvisitsioonikohtu otsuste täideviimist jälgida. Need olid surmamõistetud ketserite hukkamised, mille juures tihti ka kuningas ja kuninganna viibisid. Peale selle toimus siin veel kostümeeritud rongkäike, ajaloolisi etendusi ning hispaanlaste jaoks kõige tähtsam vaatemäng – härjavõitlus. Härjavõitluskunst on väga paljude hispaanlaste jaoks tõepoolest kunst ja seni tähtis ning üllas osa iidsest pärandist. Loomakaitsjate jutt selle traditsiooni keelamisest on nende jaoks pehmelt öeldes solvav. Nii elab see verine pärand edasi, nüüd ammugi juba härjavõitluse areenidel, kuid 17. sajandil peeti seda vaatemängu lausa Madridi keskväljakul, mida piiravate majade seintel olevat tänase päevani näha vereplekke.
15
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
Linna sümbol Puerta del Solil.
Kaksteist õnneviinamarja Päikeseväravas Plaza Mayorist vaid mõne minuti tee kaugusel laiub tõenäoliselt Madridi kõige elavam väljak Puerta del Sol. Päikesevärav. 15. sajandil oli täpselt sellel kohal üks Madridi linnamüüri väravaid, mis avanes itta ning millest igal hommikul vaadati tõusvat päikest. Linnamüüri ega väravat pole siin enam ammu, kuid nimi Puerta del Sol jäi alles. See oli kõige lärmakam paik Madridis, kus oli turg, kirik, kaev ja voorimeeste peatuspaik, kus vastutulelikud daamid oma teeneid pakkusid, veiderdajad oma trikke tegid ning vanakraamimüüjad tüdimatult kõva häälega oma kaupa tutvustasid. Kõnekäänd ütles: Puerta del Solil hoidu naistest enda ees, hobueeslitest enda taga, tõldadest enda kõrval ning lobisejatest enda ees, taga ja kõrval. 15. sajandil läks just siit läbi Madridi linnamüür koos kuulsa Päikeseväravaga. Paar sajandit hiljem oli väljaku lõunaküljele tõusnud lihtne punastest tellistest hoone Casa de Correos – linna postimaja. Siia saabus tähtsate sõnumitega kiirkäskjalgu nii Hispaaniast kui välismaalt. Praegu on kunagises postimajas üks valitsushooneid, maja põhjaküljel aga
16
Hispaania
kõnniteel maas poolkaarekujuline märk, millel kiri – „Null kilomeetrit”. Nimelt siin peaks olema Hispaania sümboolne keskpunkt, samuti kogu riigi teedevõrgu keskus. Kuningas Carlos III ratsakuju paigutati Puerta del Solile 18. sajandil ja just selle kuninga ajal ehitati pealinn tublisti suuremaks ja uhkemaks. Madridi pika ajaloo jooksul on Puerta del Solil peetud nii protestidemonstratsioone, hukkamisi kui ka pidustusi. Üks päris kindel traditsioongi on tekkinud. Selle nimi on „kaksteist õnneviinamarja”. Aasta 1909 kujunes Vahemere rannikul Alicantes erakordselt viljakaks viinamarja-aastaks ja detsembris tuli hulk sealseid viinamarjakasvatajaid isegi Madridi, et oma suurt saaki müüa. Siis sündiski kaheteistkümne õnneviinamarja traditsioon. Puerta del Solile, Casa de Correose kauni kellatorni alla koguneb vana-aastaõhtul alati väljakutäis madridlasi ning kui tornikellast kajavad uue aasta saabumist kuulutavad kaksteist lööki, püüab igaüks ühe kellalöögi ajal ühe viinamarja ära süüa. Niimoodi peaks kindlasti hea ja õnnelik aasta tulema. Iga kellalöögi ajal üks viinamari – kuuldavasti polevatki see nii lihtne. Igatahes on see traditsioon Euroopast teistele Hispaania kultuurialadele kandunud, näiteks Mehhikosse, Ühendriikides elavatesse Hispaania kogukondadesse, mitmesse Ladina-Ameerika riiki ja isegi Filipiinidele. Kaksteist õnneviinamarja vana-aastaõhtul.
Carlos III
17
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
Bourbonid tulid ja jäid
Felipe V
18
Habsburgide kuldne ajastu tõi Hispaaniasse teiselt poolt ookeani uue maailma rikkused, kultuur sai vabalt areneda ja õitseda. Nimed Cervantes, Lope de Vega, Velázquez, Zurbarán, Murillo ja hulk teisi ütlevad mõndagi. See oli liiga hea aeg, et kesta pikalt. 14aastane sõda Hispaania trooni pärast tõi võimule esimese Bourbonide soost kuninga Philippe V – Hispaanias Felipe V, kes hispaania keelt eriti ei osanud. Uue kuninga peamine eesmärk oli muuta Madrid nii prantslaslikult hiilgavaks ja suursuguseks kui võimalik. Meeldis see hispaanlastele või mitte, Bourbonid olid tulnud, et jääda. Kuid madridlased polnud kõigi uuenduste ja muutustega kaugeltki rahul ning kirik õhutas rahulolematust veelgi. Juhtus imelikke lugusid, mis jäid ajalukku just oma kummalisuse tõttu. Kuninga nõuandja markii de Esquilache keelas näiteks ära Hispaanias nii traditsioonilised laia äärega kübarad ja pikad lahedad keebid – kübarate varju saab nägu peita ja keepide all relvi varjata. Ja nii hiilisid Esquilache’i mehed mööda tänavaid, käärid pihus, et hispaanlaste keebihõlmu lühemaks lõigata. Madridi elanikele niisugune asi kohe üldse ei meeldinud ja tänavatel toimusid verised kokkupõrked. 19. sajand. Hispaanlased püüdsid Prantsuse võimu ja mõju alt pääseda. See oli
Hispaania
Plaza de Colón – Kolumbuse väljak.
kodanlike revolutsioonide sajand, kodusõdade ja rahvuslike väljaastumiste sajand ja ka esimese Hispaania Vabariigi sajand, kuid aastal 1874 taastus Bourbonide monarhia uuesti. Noid aegu võiks meenutada Plaza de Colón Castellana linnaosas. Väljak rajati 1893, et tähistada neljasaja aasta möödumist Kolumbuse esimesest reisist üle ookeani, kui kuninganna Isabella ja kuningas Fernando tema ekspeditsiooni oma õnnistustega teele olid saatnud. 1885 oli väljakule asutud rajama uus-gootilikku monumenti. See oli massiivne nelinurkne kivireljeefidega kaunistatud alus, igast nurgast tõusmas madal terav ja sale gooti torn, keskelt aga kerkib taeva poole kõrge sammas, mille tipus seisab kivist Kolumbus ise – lipp käes ja pilk suunatud sinna, kus kaugete maade ja mägede taga võiks lainetada ookean. Oma kõrge samba otsast valitseb Kolumbus kogu väljakut – suurt purskkaevu, ümbritsevaid hooneid ja ka teist, tänapäevast Kolumbuse monumenti, nelja tohutut tsementplokki, mille pinnale on graveeritud hispaania filosoofide ja kirjanike tsitaate.
19
Helgi Erilaid ∫ Aja jälg kivis
Kindral Franco kaelkirjak ja don Quijote Rosinante
Alfonso XIII
Francisco Franco
20
20. sajandi algul polnud Hispaanial vigagi. Madridlased olid rahul, kui kuningas Alfonso XIII 1908. aastal uhke ja vilka peatänava Gran Via avas. Kuningal oli aga see viga, et ta sekkus liialt riigi poliitikasse ja seetõttu vahetus paarikümne aasta jooksul tervelt 33 valitsust. Vabariiklased nõudsid, et Alfonso XIII valimised välja kuulutaks. Rahvas valiski vabariigi ja kuningas kadus maapakku. Kuid vabariiklaste vastu astusid välja natsionalistid koos sõjaväega, Madridist sai kodusõja lahingutander ja 1939. aasta märtsis lõppes kõik. Armee ja natsionalistid olid võitnud, kindral Francisco Franco kuulutas end diktaatoriks. Teise maailmasõja ajal oli Hispaania nime poolest küll neutraalne riik, kuid Franco sümpaatia oli Hitleri ja Mussolini poolel. Pärast sõja lõppu jäi Franco rohkem kui kümneks aastaks Rahvaste Ühenduse põlu alla. Hispaania oli eraldatud ja vaene, osa rahvast lausa nälgis ning miljonid inimesed olid sunnitud Prantsusmaa ja Saksamaa vabrikutest tööd otsima. Kindral Franco tahtis aga maailmale näidata, et kunagi nii rikas ja uhke Hispaania on ikka alles. Ta otsustas seda teha