pikknadalalopp

7. PEATÜKK

P

ärast Jervise-härra lahkumist läksin kööki tagasi. Olin ära olnud kõigest mõne minuti, aga ehkki see oli minu kodu, kus olin elanud peaaegu neli aastat, ja Frankiga olime alles eile tuttavaks saanud, oli mul tagasi jõudes tunne, justkui segaksin neid. Nagu tookord, kui astusin meie vanas kodus isa magamistuppa, kus Marjorie istus lapsega voodil, pluus eest lahti, rind paljas, või tookord, kui meid lasti koolist varem ära, sest keemiakatse läks untsu ja kogu koolimaja oli väävlihaisu täis, kodus aga mängis grammofon nii valjusti, et ema ei kuulnudki ukse prantsatust, ja mina nägin köögist, kust sisse tulin, ema elutoas tantsimas.

Mitte harilikku, sammudega tantsu või sellist, nagu ta ikka püüdis mulle õpetada. Tol päeval keerles ta toas nagu derviš, keda olin kord National Geographicu erisaates näinud. Ema ja Frank olid seekord, kui ma virsikutega sisse astusin, samasugused. Nagu oleksid nad maailmas kahekesi.

Neil ei olnud neid enam kuhugi panna, ütlesin. Jervistel.

Sellest teisest, sellest vanglast põgenemise asjast, millest Jervise-härra oli rääkinud, ei hakanud ma juttu tegema.

Panin virsikud lauale. Frank oli põlvili põrandal ja parandas valamu veetoru. Ema istus tema kõrval, mutrivõti käes. Nad vaatasid teineteist.

60

Võtsin ämbrist virsiku ja pesin ära. Ema ei peljanud pisikuid, aga mina pelgasin küll. Pisikud mõeldi välja selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mille pärast peaks tegelikult muretsema. Pisikud on loomulikud. Kartma peab hoopis inimesi.

Hea virsik, ütlesin ma.

Frank ja ema jäid sinna, kus olid, tööriistad käes. Kahju, et need nii küpsed on, kahetses ema. Me ei jõua kõiki ära süüa.

Teate, mis me nüüd teeme, lausus Frank. Tema hääl, mis oli niigi madal ja kume, langes veel pool oktaavi, nagu oleks John Cash ise meie köögis.

Meil on tõsine mure, ütles ta.

Mina mõtlesin ikka veel Jervise-härra sõnadele. Et põgenenud vangi otsitakse taga. Teadsin ajalehest, et maanteel on tõkked. Kopterid tammi kohal, kus keegi olevat näinud kirjeldusele vastavat meest, ainult et tal oli arm silma kohal ning kaelal noa- või Harley-tätokas, midagi selles vaimus. Kohe tõmbab Frank välja püstoli või noa, võtab ema kaela, mida ta alles äsja oli imetlenud, oma sitke, lihaselise käsivarre haardesse, surub noa ta nahale ja ajab meid autosse.

Meie olime tema pääse osariigist välja. Vaat niisugune lugu. Olin sarja “Magnum” piisavalt palju vaadanud, et seda taibata. Ainult et siis keeras Frank meie poole ja tal oligi nuga käes.

Kui me nendega virsikutega kohe midagi ette ei võta, lähevad need pahaks, ütles ta, nägu veel tõsisem kui enne.

Mis nõu sul on, küsis ema. Ta rääkis niisuguse tooniga, nagu ma oma mäletamist mööda polnud kuulnudki. Ta naeris – mitte nagu nalja peale, vaid nagu oleks ta heas tujus ja õnnelik.

61

Teen õige vanaema virsikupirukat, lubas Frank.

Kõigepealt oli vaja kaht kaussi. Üht taina segamiseks.

Teist täidise tegemiseks.

Frank kooris virsikud ära. Mina lõikasin katki.

Täidist on kerge teha, seletas Frank. Mina tahan hoopis tainast rääkida.

Juba kausi võtmise viisistki oli aru saada, et see mees on oma elus nii mõnegi piruka teinud.

Koostisosad peavad olema võimalikult jahedad, õpetas ta. Nii palaval päeval nagu täna on see paras pähkel. Me peame kärmed olema, enne kui palavus neile paha teeb. Kui taina tegemise ajal peaks telefon helisema, siis ei tohi seda vastu võtta. (Meie majas sellega vaevalt muret tuleb, meile ei helistanud päevade viisi mitte keegi peale isa, kes täpsustas iganädalase õhtusöögi plaane.)

Koostisosi tööpinnale ladudes jutustas Frank oma elust vanavanemate talus. Peamiselt vanaemast, sest vanaisaga oli juhtunud õnnetus, kui ta traktoriga sõitis. Vanaema oli Franki kümnendast eluaastast saadik kasvatanud. Kõva käega naisterahvas, aga õiglane. Kui jätsid töö tegemata, siis teadsid, missugune on karistus, ja jutul lõpp. Nädal aega küüni kasimist. Nii lihtne see oligi. Õhtuti oli vanaema talle kõva häälega ette lugenud. “Šveitsi perekond Robinsoni”. “Robinson Crusoe’d”. “Rikki-Tikki-Tavit”. “Krahv Monte-Cristot”. Meil polnud tollal televiisorit, ütles Frank, aga seda polnud vajagi, sest vanaema luges nii hästi. Ta oleks võinud raadios esineda.

Vanaema oli keelanud tal Vietnamisse minna. Too naine oli oma ajast ees ja mõistis, et sellel sõjal pole võitjaid. Frank mõtles, et kavaldab kõik üle. Jääb reservväkke, saab sõjaväe kulul kolledžihariduse. Aga ta ei jõudnud ringigi vaadata, 62

kui oli kaheksateistkümneaastane ja Saigoni lennukis. Ta jõudis sinna kaks nädalat enne Teti pealetungi algust. Tema rühma kaheteistkümnest mehest saadeti seitse koju kirstus.

Tahtsin teada, kas tal on tuvastuslipik alles. Või mõni suveniir. Vaenlase relv, midagi säärast.

Ma ei taha ühtainumatki asja, mis mulle seda aega meelde tuletaks, vastas Frank.

Frank oli oma elus nii palju pirukaid teinud – viimasel ajal küll mitte, aga see on nagu jalgrattasõit, mis ei unune –, et tal ei tarvitsenud isegi jahu mõõta, ehkki minule teadmiseks ütles ta, et armastab alustada kolme tassitäiega. Siis jääb tainast natuke üle ja selle saab pirukale katteks panna või kui majas on lapsepõngerjas, siis võib too piparkoogivormidega tainavigureid lõigata.

Ta ei mõõtnud ka soola, mida tainasse puistas, kuid arvas, et seda oli umbes kolmveerand teelusikatäit. Pirukatainas on leplik, Henry, ütles ta. Võib teha igasuguseid vigu ja pirukas tuleb ikka hea, ainult soola ei tohi ilmaski unustada. Täpselt nagu elus: vahel osutub just kõige pisem asi kõige tähtsamaks. Üht riista oleks ta taina tegemiseks siiski tahtnud, nimelt vanaema tainasegajat. Seda võib osta igalt poolt – mitte peentest gurmeekauplustest, vaid kõige harilikumatest kaubakeskustest –, aga tema vanaema tainasegajal oli roheliseks värvitud puuvänt.

Kõigepealt paned kaussi rasvaine, jahu ja soola. Siis segad need tainasegajaga kokku, ütles ta, ehkki hädakorral (nagu meie oma) ajavad ka kahvlid asja ära.

Ja rasvainest ka, lisas ta, sellegi kohta oli tal üht-teist 63

õpetada. Mõned kasutavad võid, siis jääb parem maitse. Aga kui tahad muredat tainast, siis pole searasvale võrdset. See on pirukataina suuremaid vaidlusküsimusi, Henry, sõnas ta. Ühed on ühte, teised teist meelt, ja üht teise leeri üle tulema veenda on umbes sama mõttekas kui demokraati vabariiklaste poolele meelitada või vastupidi.

Kumba siis tema kasutas, pärisin ma. Rasva või võid? Ime küll, aga rasva meil sahvris oli, kuigi mitte ehtsat, nagu Frankile oleks meeldinud, vaid Criscot, jäänud tollest korrast, kui ema võttis pähe, et teeb keevas rasvas kartulikrõpse. Saime umbes kümme krõpsu valmis, enne kui ema ära väsis ja voodisse läks. Õnneks oli sinine rasvapurk ikka alles. Muidugi kui Frank just võitainausku ei olnud.

Mulle meeldivad mõlemad, ütles ta, kaapas spaatliga läikivvalget Criscot ja poetas kämbukese jahukaussi. Aga võid oli siiski ka vaja, sest ta saatis mu seda naabritelt laenama. Sellist asja polnud me emaga enne teinud. Olin küll häbelik, aga küsima minek tekitas hea tunde, nagu oleksin tegelane telesaatest, mis räägib vanadest aegadest, kui naabritel oligi kombeks üksteise poole sisse sattuda ja koos toredaid asju ette võtta. Nagu oleksime tavalised inimesed.

Kui ma võipakiga tagasi jõudsin, hakkis Frank suurema osa sellest pisikesteks tükkideks ja puistas jahule peale. Muidugi ei mõõtnud ta üht ega teist, aga kui küsisin, palju ta pani, raputas ta ainult pead.

Puha tunde küsimus, Henry, vastas ta. Kui retseptidest liiga kramplikult kinni pidada, kaob võime tunnetada, mida millalgi vaja oleks. Sama kehtis nende kohta, kes analüüsisid Nolan Ryani pesapallilööki, aednike kohta, kes raiskasid aega raamatust lugemisele, kuidas kõige paremini tomateid kasvatada, selle asemel et välja minna ja näpud mullaseks teha.

64

Küllap oskaks ema sõna sekka öelda, kui jutt tantsule läheks, arvas Frank. Ja mõnes muus asjas ka, millel me lähemalt ei peatu.

Siis vaatas ta ema poole. Nende pilgud kohtusid. Ema ei pööranud silmi kõrvale. Üks, millest ta mulle rääkida tahab, ütles Frank, on lapsed.

Mitte et ta oleks mingi eriline asjatundja, kuid natuke aega, ükskord ammu, oli ta poja eest hoolitsenud, ja see oli õpetanud teda vaistu usaldama rohkem kui miski muu. Häälestuma kõigi viie meelega, kehaga, mitte mõistusega. Laps hakkab öösel nutma ja sa võtad ta sülle. Võib-olla karjub ta nii kõvasti, et on näost punane nagu redis, või on end nii üles kruttinud, et hing kinni. Mida sa siis teed, kas võtad riiulilt raamatu, et asjatundjate arvamust lugeda?

Sa paned käe ta seljale ja silitad. Puhud talle kergelt kõrva. Surud lapse enda vastu, lähed temaga välja, et ta tunneks ööõhku ja näeks kuud. Võib-olla vilistad. Tantsid. Ümised. Palvetad.

Vahel oleks jahe tuuleke just see, mida arst soovitaks. Vahel soe käsi kõhul. Vahel on kõige parem üldse mitte midagi teha. Tuleb olla tähelepanelik. Toimida tasa ja targu.

Lülituda välja muust maailmast, mis ei loe. Tunnetada, mida hetk nõuab.

Mis, kui jälle pirukast rääkida, võib tähendada, et vahel on vaja rohkem rasva kui võid. Teinekord rohkem võid kui rasva. Veega on sama lugu, oleneb ilmast. Meil on loomulikult jäävett vaja.

Vett tuleb panna võimalikult vähe, õpetas Frank. Enamasti pannakse tainasse liiga palju vett. Tulemuseks on muidugi imekena tainapall, aga selle eest ei jaga keegi auhindu.

65

Pärast on pirukal nätske kooruke. Tead küll, millest ma räägin. Sama hästi võiks pappi järada. Üht asja ei tohi ma iial unustada: tainale võib alati vett juurde panna, aga vähemaks võtta ei saa. Mida vähem vett, seda kihilisem kooruke.

Ma kuulasin Franki tähelepanelikult, kui ta seda mulle rääkis, ning tema jälgis tähelepanelikult mind ja virsikupirukat, mida me tegime. Ta oskas niimoodi keskenduda, et tundus, nagu poleks muud maailma olemaski.

Ta rääkis pirukategemisest nii kaasakiskuvalt, et pilku oli raske korrakski kõrvale keerata. Siiski kiikasin iga natukese aja tagant ema poole, kes seisis leti ääres ja jälgis meid.

Oleks võinud arvata, et ema asemel on hoopis keegi võõras, nii teistmoodi oli ta.

Kõigepealt nägi ta noorem välja. Ta toetus letile, virsik käes. Vahel hammustas ta seda ja kuna virsik oli nii küps, jooksis mahl mööda nägu alla, tilkus lillelisele pluusile, aga ema ei teinud märkamagi. Ta noogutas ja naeratas. Paistis, et tal on tore. Mul tekkis teda ja seejärel Franki vaadates imelik tunne, näis, nagu oleks nende vahel elekter särtsunud. Frank rääkis minuga ja kuulas mind hoolega. Aga selle all voolas mingi hoovus, mida enamik poleks märganud, õigemini mitte keegi. Justkui ultraheli, mida tajuvad väga üksikud. Ainult nemad kaks.

Frank rääkis minuga. Ent tegeliku sõnumi saatis ta emale. Ja ema sai selle kätte.

Pirukatund polnud veel kaugeltki lõppenud, nüüd õpetas Frank, et kaussi tuleb panna ainult nii natuke jäävett, et jätkuks pealiskoorukese tarbeks, õpetas, et tainast tuleb teha pall – mitte ideaalselt ümmargune, sest see võtaks ülearu 66

vett. Tainas tuleb ainult nii palju kokku mätsida, et seda saaks ilusti rullida.

Tainarulli meil polnud, aga Frank ütles, et sellest pole midagi, kasutada võib ka veinipudelit, kui silt ära võtta. Ta näitas ette – kiired järsud lükked keskelt väljapoole. Siis laskis ta mul endal proovida. Ega muidu ei õpi, kui ise ei tee.

Tainas, mille me letil laiaks rullisime, ei tahtnud koos seista. See läks suurivaevu ringikujuliseks. Kohati olid augud sees, aga need pressis ta peopäkaga kinni.

Peopäkk, ütles Frank. See on justament õigest materjalist ja õige soojusega. Inimesed ostavad igasuguseid peeni tööriistu, aga vahel on kõige õigem tööriist sinu enda küljes. Alati võtta kui vaja.

Piruka põhja oli kerge küpsetusplaadile tõsta. Olime rullinud tainast vahapaberil ja kui tainas oli nii õhuke nagu vaja ning püsis ilusti koos, keeras Frank plaadi rullitud tainale tagurpidi peale. Siis võttis ta vahapaberist kinni ja keeras kogu kupatuse ümber. Kooris paberi ära. Kombes.

Täidise jättis ta minu hooleks. Laskis mul virsikutele suhkrut riputada, ja veidi kaneeli.

Oleks tore, kui meil oleks tapiokipulbrit, mida mahlas immutada, ütles Frank. Ja kujutage ette, meil oligi seda.

See oli mu vanaema saladus, ütles Frank. Puistad seda natuke tainapõhjale, enne kui täidise peale laotad, nii nagu talvel jäätunud teele soola visatakse – ja hüvasti, ligunenud kooruke! Tapiokipulber imab mahla sisse, aga sel pole maisitärklise maitset. Tead ju, millistest pirukatest ma räägin, Henry?

Neist, mis on seest justkui liimised, näiteks Pop-Tart.

Miks ma siis ei teadnud. Meil oli neid praegugi oma sada karpi sügavkülmas.

67

Frank lõikas virsikutele võitükke peale. Siis oli järg pealistaina käes.

See peab paremini koos seisma kui põhi, sest seda tuleb tõsta, ütles Frank. Aga eks vett ole ikka lihtsam juurde panna kui vähemaks võtta.

Kiikasin uuesti ema poole. Ta vaatas Franki. Frank vist tajus seda, sest vaatas vastu.

Kummaline, kuidas nõuanded meeles seisavad, ütles Frank. Inimene ise võis juba kakskümmend viis aastat tagasi su elust kaduda. Aga mõned õpetussõnad jäävad igaveseks meelde. Ära ainult üle tambi. Seegi oli Franki vanaema õpetus.

Sellest sain ma valesti aru, ütles Frank. Mina arvasin, et ta mõtles töötampimist. See oli nali, seletas ta. Muidu polekski me aru saanud, sest Franki lõualihased, mis tihti kramplikult pingule tõmbusid, poleks nagu iial naerukile veninud.

Vaalisime ka pealistainast vahapaberil. Ainult et sellele ei saanud plaati peale keerata, sest plaadil olid nüüd virsikud.

Pidime tainasõõri paberilt üles tõstma ja laskma pirukale latsatada. Sekundi murdosa jooksul oli meie kihiline tainas, mida hoidis koos imeväike tilk jäävett, pinguli õhus. Kui tõstmise ja keeramise juures pisutki kõhelda, laguneb kõik laiali. Kui liiga ruttu langeda lasta, võib mööda minna.

Vaja on kindlat kätt, aga ka kindlat südant. Käes on usu ja pühendumuse hetk, lausus Frank.

Seni olime Frankiga kahekesi töötanud. Ema oli vaid pealt vaadanud. Nüüd pani Frank käe tema õlale.

Ma arvan, et sellega saad sina hakkama, Adele, ütles ta.

Mõni aeg tagasi, ma ei mäletanud enam, millal just, olid 68

ema käed hakanud värisema. Võttes letilt münti või hakkides köögivilja neil harvadel kordadel nagu täna, kui oli midagi värsket hakkida, hakkas tema käsi mõnikord nii ägedalt värisema, et ta pani noa käest ja ütles: sööme täna parem suppi. Mis sa arvad, Henry?

Kui ta huuli võõpas – neil üksikutel puhkudel, kui me välja läksime –, läks värv vahel üle huuleserva. Sellepärast ta vist oligi tšellomängust loobunud. Keeli sõrmitses ta loomuliku vibrato’ga, aga poognat ei suutnud kindlalt hoida.

Ka pükste paikamine, mida ta oli pärastlõunal teinud, oli talle paras katsumus. Niiti ta nõelasilma ei saanud. Seda tegin mina.

Nüüd nihkus ema sinna, kus seisis Frank, tainarulli aset täitnud veinipudel käes.

Ma proovin, lausus ta ning võttis tainasõõri mõlema käega vastu ja keeras seda nii, nagu Frank näitas. Frank seisis väga lähedal. Ema hoidis hinge kinni. Tainasõõr langest täpselt sinna, kuhu pidi, virsikute peale.

Suurepärane, kallike, kiitis Frank.

Siis näitas Frank mulle, kuidas küljed kokku näpistada, et pealistainas alustainaga ühendada. Ta näitas, kuidas pealt piimaga pintseldada, suhkrut riputada ja tainas kolmest kohast kahvliga auklikuks torgata, et aur välja pääseks. Siis pistis ta piruka ahju.

Kolmveerand tunni pärast saame pirukat, ütles ta. Vanaema ütles ikka, et isegi Ameerika kõige rikkam inimene ei saa maitsvamat pirukat kui meie täna. See on ainult meile.

Küsisin, kus ta vanaema nüüd on.

Lahkunud, vastas Frank. Tema hääletoon andis mõista, et rohkem ei maksa pärida.