Pintsliga tõmmatud
Eesti aavo Kokk Andres eilart
2011 Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Helen Kokk Keeletoimetaja: Sven Saun Kaardid: Regio, © Regio 2011, www.regio.ee/kaardid Kirjastaja: Eesti Ajalehed Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda www.maastikumaal.ee Kunstiteoste reprod © EAÜ 2011 © Aavo Kokk ja Andres Eilart ISBN 978-9949-478-62-0
Eelkõnelus Aavo: Kui sa ütlesid, et võiks sellise raamatu teha, rabasin muidugi sellest ideest kohe kinni. Kust sa sellise ägeda mõtte peale üldse tulid? Andres: Idee sain onult, Jaan Eilartilt, kes oli looduse suurmees. Ta oli ju ka kunstisõber, aga teadis peast iga teenatukest ja oskas kultuuri ning ajaloo kaudu lahti seletada kõik pisikesed jalajäljed nendel radadel. Onu käis juba 1980-ndatel ringi mõttega näidata Eesti rahvusmaastikke kunstnike abiga. Paljud kunstnikud käisidki looduses just koos temaga. Aavo: Miks Jaan Eilart seda ise ära ei teinud? Ta oli vägev orgunnija. Pani käima Lahemaa rahvuspargi ja mida kõike veel. Andres: Tema tahtis väljapeetult ja väga karmide reeglite järgi rahvusmaastikke jäädvustada. Aga aeg on ju olnud range. Võta või seesama Lahemaa – milline ürgne ilu, aga ühel hetkel ehitati rannik täis. Kuidas sa paned mõne rannaäärse villa ette sildi „Rahvusmaastik”? Aavo: Meil tõesti seda kohustust polnud. Sa panid alguses sihi paika, et saagu 150 maastikku ja olgu Eesti kaetud – nii ka tegime. Kui klassikuid polnud mõnes kohas käinud, otsisime töid uutelt nimedelt, ja minu arvates tuli see vaid kasuks. Keeruliseks läks siis, kui sa ei raatsinud kõiki töid välja jätta ja pressisid ühe paiga kohta sisse mitu maali. Siiski on tulemus päris lahe. Andres: Hää, et sa selle kaardilahenduse ideega välja tulid. Veebikülg www.maastikumaal.ee võimaldab ju kaardile seada ka töid, mida raamatus pole. Suur rõõm on näha, et kunsti- ja loodusehuvilised on iseseisvalt üles pannud palju erakogudes olevaid töid. Aavo: Tõesti, erakogudes on ikka väga palju ülihuvitavaid ja avalikkusele täiesti avastamata töid. 2
Ma hakkasin isegi kahetsema, et me nii palju muuseumidele kuuluvaid töid sisse võtsime. Andres: Pole hullu. Suur osa muuseumide töödest on pärit hoidlatest ja pole inimestele näha. Nii et ka muuseumide kogud pakuvad üllatusi. Aga ikkagi, kust sa selle veebikaardi idee said? Aavo: Olen natuke kaardihull. Lõikasin ajakirjadest juba kooli ajal kaarte välja. Hiljem tegin orienteerumiskaarte ja siis huvitusin Regio tegemistest. Regio on ju teinud vingeid kaardilahendusi ja maastikumaal.ee on üks nende töö vilju. Mis aga eriti tähtis – kohe, kui ma Regio rahvale ideest rääkisin, läksid nende silmad põlema. Andres: Seda raamatut on olnud lust koostada. Lähed trükikotta võimalusi uurima ja sind võtab vastu inimene, kes ütleb, et ostab ise kindlasti selle raamatu. Soovitab veel mitut maaligi. Lähed raamatupoodi lepingut tegema ja seal ütlevad inimesed, et nende tuttavad on ennast juba raamatu ostmiseks järjekorda pannud. Aavo: Eriti vedas meil ju, et Nordea Pank on nii kunsti- ja loodusesõbralik. Nende rahalise abita poleks me nii suurejoonelist projekti ette võtnud. Andres: Emotsioone on jah ohtralt olnud. Minule oli üks kõrghetki, kui helistasin läbi teoste õiguste omanikke – kunstnikke ja nende pärijaid ja tööde valdajaid. Kõik olid raamatust juba kusagilt kuulnud ja nõustusid kohe repro avaldamisega. Rääkisime ja rääkisime. Loodusest ja kunstist. Väga põnev oli. Aavo: Mul on sarnased tunded. Kui üks tuntud kunstnik ütles: „Tead, Aavo, ma tunneksin end puudutatuna, kui mu töö poleks selles raamatus,” siis mõtlesin küll, et järsku õnnestus tõesti teha midagi, mis nii kunstnikele kui ka kunstihuvilistele korda läheb.
Andres Eilart
3
Aavo Kokk FOTO: Aleksander Ivaškevitš
N58.6048° E27.1298°
Alatskivi, Tartumaa Alatskivi paisjärv rajati Alatskivi jõele veski tarvis juba Rootsi ajal. 19. sajandil suurendas kohalik mõisnik veelgi järve pinda, nii et 20. sajandi algul oli kaheosalise järve pindala juba 15 hektarit. Need kaks osa on Veskijärv ja Lossijärv. Looduslikult on erilise võluga Alatskivi ürgorg. Selle lõunaveerul, ümbritsetuna rohelisest pargist, asub Alatskivi loss. Omanik (ja arhitekt) parun Arved Georg von Nolcken võttis eeskujuks Šotimaal asuva Balmorali lossi. Ja asi õnnestuski – põhjusega peetakse Alatskivi lossi kauneimaks uusgooti stiilis ehitiseks Baltimaades. Hoonet ehivad kõrged nurgatornid, väiksemad tornikesed ning massiivne rõdu sissepääsu kohal. Põhja pool järve kerkib lossi kohal puudega kaetud Linnamägi. Siin tasub üles otsida põline tamm, mille ümbermõõt on üle nelja meetri. Puud kutsutakse truuduse tammeks, sest rahvapärimuse järgi on jaaniööl tamme all antud truudusevanne lausa murdumatu. Alatskivi pargist loodesse muutuvad oruveerud kõrgeks ja järsuks. Siin on müstilised vaated orule – ilma omadussõna üle- ega alahinnates. Pooleteise kilomeetri kaugusel Alatskivilt, Peatskivi veski lähedal möödub maantee Alatskivi jõe servas asetsevast Kalevipoja sängist. See kuulub esimese aastatuhande teise poole linnuste hulka. Muistendi järgi tulnud Kalevipoeg Venemaalt ja otsinud puhkamiseks sobivat paika. Aga kuidagi ei leidnud. Siis polnudki muud parata, kui murdis metsast palgi ja kraapis sellega magamisaseme kokku. Nii tekkinud Kalevipoja säng ja Alatskivi järved. Alatskivi ürgorus asuvad näiteks ilusad järved Mustjärv ning Kuningvere järv. Kohustuslik kultuuriväärsus on Alatskivi kalmistu, kuhu maetud kultuuritegelaste kalmud on riikliku kaitse all. Siin, Peipsi ääres Alatskivil asub ka poeedi Juhan Liivi viimne puhkepaik. Alatskivilt Kallaste poole suunduv maantee kulgeb piki Peipsi kaldaastangut. Tee pealt avanevad üle metsade ja niitude suisa suursugused vaated järvele. Alatskivi lähedale jääb ka üks „eriti raske” küla – Haapsipea ümbruses on kivi kivis kinni. See muudab põllupidamise tõeliseks väljakutseks. Just siinsetel põnevatel radadel käis Lembit Saarts – keeruka elulooga kunstnik. Ta arreteeriti aastal 1949 koos sõprade Ülo Soosteri, Valdur Ohaka, Henn Roode ja teistega ning „töötas kuni 1956. aastani Kasahstanis” – nii tavatseti omal ajal kirjutada vangilaagrisse saadetute kohta. Nagu kõigi Soosteri sõpruskonda kuulunud kunstnike loomingus, on ka Saartsi teoste hulgas nii koloriidilt kui ka kompositsioonilt üpris erinevaid. Nii ka „Alatskivi paisjärv” – suursugune kui Hispaania avang males.
6
Alatskivi loss
Lembit Saarts, „Alatskivi paisjärv”, 1986 Tartu Kunstimuuseum
7
Tartu
N59.5849° E26.1122°
Altja, Lääne-Virumaa Altjas on maastikke maalinud paljud kunstnikud – külaliste, suvitajate ja läbisõitjatena. Richard Uutmaa on siit pärit. Ta sündis 1905. aastal Kõrve talus, paar kilomeetrit Altja külast ida poole Mustoja ääres. Vaid poole kilomeetri kaugusel merest. Kunagise talukoha asemel on praegu ainult lagunenud laut ehk kui 1940-ndatel olid talu ümbruses soised põllud, siis nüüd laiub siin soine mets. See 1947. aastal maalitud teos taastab kunstniku kodutalu suvise meeleolu. Kuigi talu asus metsas, oli mere kohalolekut tunda kõiges. Hõredad ja visad rannamännid, läbi metsa terendab suur vesi, merelt pilvedele peegelduv valgus. 1930-ndate lõpus ja sõja ajal veetis kunstnik, keda kohalikud teadsid kui Kõrve Altja idüll Riksi, oma kodutalus päris palju aega. Maalis, tegi talu- ja rannatöid. Richard Uutmaa rannamaalidel on silmapiir madalal ja peaaegu alati rünkpilvedes taevale on jäetud palju ruumi. See teos siin on üldjoontes ju samasugune, kuid puude varjatud silmapiir lisab maalile veel mõne nüansi. Kuigi Richard Uutmaa oli sõja ajal Eestis ehk Saksa, mitte Nõukogude tagalas, tunnustas uus võim teda igati. Tema tööd olid Eestis näitustel ja neid näidati ka võõrsil, kuigi Uutmaa ise välismaale ei saanudki. Temalt telliti töid – Balti jaama seintele, kalatööstuse ministeeriumile ja nüüdse Savoy hotelli ruumides asunud Ararati veinipoele. Aga ka Tretjakovi galeriisse Moskvas. Uutmaa teemad randlaste elust sobisid nõukogude ühiskonnale ja tema tööd olid tolle aja esteetikanormide kohased. Altja küla näeb välja nagu vanasti. Siiski taastati rannaäärsed võrgukuurid 1973.–1974. aastal vanade fotode põhjal. Sellistes majades kuivatati võrke ja hoiti kalastustarbeid. Kuurid kuulusid aga laevameeskondadele, mis koosnesid eri perekondadest pärit meestest. Altja külastajad peaksid kindlasti läbi astuma ka Sagadi ja Vihula mõisast. Esimene jääb Altjast lõunasse, teine itta. Mõlemad on korralikult restaureeritud ja annavad hea ettekujutuse Virumaa mõisatest enne 1919. aasta maareformi. Jalgsi rändajate meeleheaks on Sagadi–Altja tee ääres Oandu metsarada ning Koprarada. Oandu rajal tutvustatakse metsakooslust ja Läänemere eri aegade pinnavorme. Niiskemates kohtades on laudrada, järsematel tõusudel trepid. Laudteed ja trepid on rajatud ka Koprarajale. Rada tutvustab Altja jõge, jõeorgu ja siinseid elukooslusi. Oandu paisjärvest alates on jõgi uuristanud mõnes kohas üle 10 m sügavuse oru läbi rannikumadaliku mere- ja liustiku setete.
8
9
Kunda
Tallinn
Richard Uutmaa, „Metsaveer Altjas”, 1947 Eesti Kunstimuuseum
N58.5283° E22.6968°
Angla, Saaremaa 1958. aasta oli ülimalt viljaka ja eriliselt mitmekülgse Evald Okase jaoks suisa imeline. Sel aastal valmis suurteos „Mahtra sõda”. Sama aasta suvel viibis ta ka mõnda aega kunstiinstituudi suvebaasis Kundas, kus maalis oma päris esimesed tööstusmaastikud ja avastas enda jaoks nõnda täiesti uue maailma. Oli Evald Okas ju siiamaani lisaks üksikutele maastikele peaaegu ainult ja ainult ajalugu ning selle dramaatilisi sündmusi kujutanud. Nende üksikute maastike seas on ka „Angla tuulikud”. Sel aastal puhusid üldse tuuled kübeke tugevamalt – Muhu ja Saaremaa vaated olid varasemaga võrreldes kohe eriti emotsiooniküllased. 1958 oli ka ses mõttes imeline, et sama aasta sisse mahtus veel sõit Hollandisse, Belgiasse ja Luksemburgi. See oli paljurännanud kuntsniku Evald Okase esimene välisreis Lääne-Euroopasse. Niisiis tegi Evald Okas samal aastal suurepärase teose Saaremaa kuulsaimatest tuulikutest Anglas. See paik jõuab kätte saare pealinnast Kuressaarest 40 kilomeetrit mööda Upa–Leisi maanteed sõites. Angla küla südames on uue elu saanud viis tuulepüüdjat – neli keeratava kerega pukktuulikut ja pööratava peaga kaheksatahuline Hollandi tuuleveski. Aastatel 2008–2010 renoveeriti kõik tiivulised. Vilidu tuulik jahvatab tuule jõul jahu ja Hollandi tuuleveskis on neljal korrusel avatud veskikultuuri ajalugu ning põllumajandust tutvustav väljapanek. Too on noist viiest ka kõige ruumikam. Veskilugu Angla tuulikumäel algas 19. sajandi lõpus. Siis kasvatati igas talus teravilja, mis oli tarvis peeneks puruks jahvatada. Tuulest ning tublidest veskimeistritest siin puudust polnud ja nii need tiivad pöörlema hakkasidki. 1925. aastal, kui Anglas oli 13 talu, seisis siin koguni üheksa tuulikut. Saaremaal töötasid Okasega samal ajal teisedki kunstnikud: Elmar Kits, Linda Kits-Mägi, Günther Reindorff, Valdemar Väli, Lepo Mikko, Richard Uutmaa. Nii mõnedki neist kunstnikest on avastanud samuti just Angla tuulikute võlu.
10
Kuivastu
Evald Okas, „Angla tuulikud”, 1958 US Art Gallery
Kuressaare
11
Kuressaare
N59.3680° E24.8365°
Assaku, Harjumaa
Assaku Nõiakivi
12
Assaku maastikku on inimesed omatahtsi jõuliselt muutnud. Küla poolitab neljarajaline Tallinna– Tartu maantee – kasulik neile, kes soovivad võimalikult kiiresti ühest linnast teise pääseda. Teisalt külade hävitaja. On siin keegi, kes on kunagi Assakule sisse keeranud? Pole ju põhjust, ja isegi kui selline uitmõte tekibki, on õige teeots ammu selja taga. Assaku on ikka veel küla suure linna lähedal – kuid kauaks veel? Juba on mõlemal pool suurt maanteed logistikakeskused ja tootmishooned ning neid tuleb aina juurde nii siia kui ka kõrvalteede äärde. „Logistiliselt hea asukoht,” ütleb kinnisvara asjatundja. Lisaks on Assaku juures ehitamine lihtne – õhukese mullakihi all on kohe paekivi ja sügavat vundamenti tegema ei pea. Pealegi saab vundamendiaugust head killustikukivi. Pole vaja kaevandamisluba, keegi ei küsi ressursimaksu ja killustiku saab hea kasumiga maha müüa. Olav Marani kujutatud maastikku leiab Assakust läänes ja idas. Põllud, heinamaad, põõsastikud ja soine mets. Selle maastiku on kujundanud muinasajal selles kandis elanud ja kultuskive uuristanud põlluharijad ning rauasulatajad. Hiljem viimistles nende loomingut nõukogudeaegne maaparandus. Võib-olla laius siin kunagi ka suurem mets, sest Rae vallast leitud muinasaegsed rauasulatamise töökojad vajasid ju kõvasti kütet. Inimesed on siin kaua elanud. Rae vallas on endiselt alles enam kui 100 muinasaegset kultusekivi. Kui palju võis neid siis olla enne maaparandust? Kultusekividesse on uuristatud 5–10 sentimeetri suurused ja 1–4 sentimeetri sügavused lohud. Mõnel kivil on selliseid lohke mitukümmend, aga isegi nii auväärses seltskonnas on eriline Assaku Nõiakivi. Selles on 405 sellist lohku. Kivi on Tallinna vana tee ääres, sadakond meetrit Tallinna poole kohast, kus vana tee uue maantee alt läbi läheb. Noores eas oli Olav Maran käre kunstiga katsetaja. Sürrealism, kollaaž, kubism ja mida kõike veel. 1968. aastal, kui kunstnik sai 33-aastaseks, muutus kõik – Maran maalis koduseid asju, lilli ja maastikke. Oluliseks muutus religioon ja võib-olla just seepärast on Assaku väljad teda köitnudki. Mõtled nendele arvukatele kultusekividele ja iidsele asustusele ning tajud, kui oluline on looduse ja inimtegevuse tasakaal.
Olav Maran, „Sügismotiiv Assakult”, 1990 Tartu Kunstimuuseum
13
Tartu
N58.2974° E21.8995°
Atla, Saaremaa
Atla laht
14
Evald Okas ei vajanud maalimiseks mingit konkreetset plaani, talle piisas inspiratsioonist ja hetkesähvatusest. Ka selle töö tagaraamile on vanameister Okas kirjutanud konkreetselt ja mõjuvalt „14. september”. Vaid üks hetk ning üks maal. Enn Kunila välja antud kataloogides saadab Evald Okase teost tekst: „Maal jaguneb kaheks osaks: taevas ja maa. Ja mõlema puhul võime teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuidas pallaslikkus kestis eesti kunstis ka veel 50-ndatel ning ka veel nende loomingus, kes ei olnud kunagi Pallases õppinudki – nagu Evald Okas. /---/ Taevas, kus segunevad erineva ja kohati isegi vastupidise suunaga pintslilöögid, on ilmselgelt maalitud fooniks. /---/ Tema ülesandeks on lasta paremini esile tõusta sellel, mis toimub maapinnal. Siin ei ole Okas aga pühendanud eriti tähelepanu nüanssidele: esemetel puuduvad varjud, puud ei kõigu tuule käes, aiad ja teed on vaid aimatavad ja motiivid, mis võiksid rõõmustada iga turisti südant, nt veskid ja arhetüüpsed hooned, on viidud kaugele silmapiiri peale seisma ning pühendatud neile vaid mõned üksikud (kuid siiski olulised) pintslitõmbed.” Sel moel tekitas Okas maali avaruse, mis on Saaremaa läänerannikule nii iseloomulik. Üle Atla lahe vee helendab Vilsandi majakas. Kui tõelisest botaanikaaiast Viidumäelt läände vaadata, avaneb samuti köitev ja avar maastikupilt. Eesti läbi aegade silmapaistvamaid looduskirjanikke Johannes Piiper kirjeldab siinset suure kanga vahelduvate mustritena. Saaremaa läänekallas on üldse üks palju maalitud kants, aga Atla tõuseb siin veel eraldi esile. Saaremaa läänerannik on liigestatud lahtedeks, poolsaarteks ja saarteks ning on hästi käärulise rannajoonega. Atla on siin suuremaid külasid, mille maantee äärde jäävad kahele poole väikesed järvesilmad. Neis leidub üliharuldast reliktset taime – järvikat. Niisamuti on ümbruskonna metsades musti oravaid. Atla on üks paljudest Lääne-Saaremaa lahtedest, mis on sügavam, laiem ja avatum merele. Sadamat kõpitsetakse sel aastal. See on mõeldud küll eeskätt kohalike kalapaadi-sadamaks, kuid võimaldab edaspidi ka külalistel mugavalt sisse purjetada. Atla lahes paikneb hulk väikseid saari, lõunas pisike Urverahu, kust kaudu veeti 1920-ndate lõpus välja Atla külast Riiumäelt kaevandatud lubjakivi. Avamere pool asuvad Lümanda valla suurim saar Loonalaid, Salava ja Eesti läänepoolseimad saared Nootamaa ning Uus Nootamaa. Siin rannikul Kuusnõmme külas on üles kasvanud kirjanik Aadu Hint, kes kujutas oma romaanis „Tuuline rand” märgirikkalt Saaremaa lääneranniku kalurite, meremeeste ja talupoegade elu.
15
Kuressaare
Evald Okas, „Atla maastik”, 1958 Enn Kunila kogu
N59.5691° E26.3023°
Eisma, Lääne-Virumaa 1947. aasta suvel oli Richard Uutmaa kibedasti Tallinnas ametis. Järjekordse üldlaulupeo ajaks pidi valmima Balti jaama uus hoone ning sinna telliti pannood Richard Sagritsalt, Evald Okaselt, Viktor Karruselt ja Richard Uutmaalt. Eriti rakkes olid Sagrits ja Okas – esimene tegi jaamahoonesse kaks, teine neli suurt tööd. Lisaks töötasid Sagrits ja Okas sel kiirel suvel koos Elmar Kitsega veel Estonia teatri laemaali kallal, mis valmis sama aasta augustis. Uutmaalt telliti „Vaade Toompeale” ning „Põhja-Eesti rand”. Kahjuks pole need Uutmaa ega ka teiste kunstnike teosed säilinud. 1960-ndate lõpus ehitati Balti jaama hoone ümber ja see kunst enam siia ei sobinud. Sel rutakal suvel on Richard Uutmaa Eisma sadamat maalinudki – seega oli erinevalt teistest pannoomeistritest temal aega ka linnast välja sõita. Eisma on umbes 15 kilomeetrit Kundast Tallinna poole. Mööda randa veel kuus kilomeetrit edasi on Richard Uutmaa kodukant Mustoja. Suur tee läheb mööda mere randa Vainupeani ja keerab siis täisnurga all sisemaale – nii et autoga saab Mustojale Vihula kaudu. Jalamees ja rattur võivad mõistagi kasutada vahvat rannaäärset loodusteed. 1197. aastal korraldas Taani kuningas siinsete tõrksate paganate allutamiseks retke Eestisse. Et Taani rüütel Odward von Lode oli talle selles ettevõtmises ilmselt tublisti abiks, andis kuningas talle Põhja-Eestis palju maad. Kuigi Mustjõe ääres asuvat Vihula mõisa on kirjalikult esimest korda mainitud 1501. aastal, on täitsa võimalik, et uhke rüütel von Lode seadis selles kohas end sisse juba 12. sajandi lõpus. Praegused Vihula mõisa hooned pärinevad 19. sajandi teisest poolest ja siis oli mõis ka üsna jõukas. Raha saadi puidu müügist ja piirituse tootmisest, sest kasvav Peterburi oli piiritusele ja viinale hea turg. Paljud Eesti mõisad ehitati üles tulivee tuludest, kuni tsaar riiklikku viinamonopoli kehtestades selle äri lõpetas. Uuesti puhkes piirituseäri Eesti põhjarannikul õitsele 1919–1932, kui Soomes oli alkohol keelatud. Sellel raskel ajal aitasid soomlasi siinsed kalurid. 19. sajandi lõpus läks moodi mere ääres suvitamine. Kunda ja Eisma vahel olev Karepa muutus eestlaste suvituspaigaks ning seal käisid ka paljud kunstnikud. Vainupea oli aga baltisakslaste päralt. Praegu on rand üsna kivine, kuid toona oli siin ilus tüüne liivarand. Kõik sakslaste ehitatud suvilad on kahjuks hävinud, peale ühe. Alles on aga 1893. aastal valminud Vainupea kabel – suurde kirikusse Haljalas oli kaugel käia.
16
Vainupea kabel
Richard Uutmaa, „Eisma sadam”, 1947 Eesti Kunstimuuseum
17
Haljala
N58.2135° E26.4168°
Elva, Tartumaa Elva linna nime kohta on kaks pärimust. Üks väidab, et Meeri mõisnik ehitas Arbi järve äärde 1880-ndate lõpus üksteist suvilat – „elva” on rootsi keeles üksteist. Teine teab, et „elva” on gruusia keeles äike ning selle sõna tõid kaasa 1889. aastal Tartu–Valga raudteed ehitanud grusiinid. Igatahes oli Elva päris uus, kuid ilus asula. Esmalt tuli raudtee, siis raudteejaam ning lõpuks Elva. Et rongiga oli Tartu rahval mugav siia käia, asula kasvas. Keset linna on Arbi järv, vana Tartu–Valga maantee äärde jääb suurepärase suplusrannaga Verevi järv, teisel pool raudteed on Elva jõel hea ujumiskohaga paisjärv. Suur osa linnast on ehitatud männimetsa. Siiski on Elvas ka niisugust metsa, nagu on kujutanud Eduard Kutsar. Linnast itta ja kagusse jäävad tihedad ja pimedad kuusikud – mets nagu muinasjutus. Elva jahilasketiirus lõpeb Tartu suusamaraton. Sealt algavad Elva–Vitipalu matkarajad. Rändaja võib minna mööda piki Elva jõge kulgevat maratonirada, aga palju huvitavam on jõe idakaldal kulgev tee. Valdavalt männimetsaga kaetud maastik on mägine ja mägede vahel on sügavad moreenilohud. Mõnes kohas jõuab rada kõrgetele paljanditele. Viti järve ääres on ka vaatetorn. 2001. aastal hakkasid USA eriväed mööda Afganistani mägesid taga otsima Osama bin Ladenit. Üsna kohe hakkas suusarahvas ühte Uderna lähedal olevat Elva jõe nõlva kutsuma Tooraboora mägedeks. Regio trükkis selle nime ära ka 2002. aasta atlases. Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu oli väga pahane, atlas ähvardati müügilt korjata ning järgmise aasta atlasest jättis Regio selle nime välja. Eestis hakkas kehtima uus kohanimeseadus, mis ütleb, et geograafilisele objektile võib nime määrata vaid valitsus, minister, koha-
Arbi järv
Luiged Verevi järvel
liku omavalitsuse volikogu või selle volitatud asutus. Hea, et Elval oli selleks ajaks grusiinidelt või Meeri mõisnikult antud nimi juba olemas. Eduard Kutsar joonistas ja maalis väga palju. 1935. aastal on ta öelnud: „Olen 38 aastat vana ja töötan 18 tundi päevas. 2000 maali on valmis. Kui tervis vastu peab, tahaksin neid 6000 täis lüüa.” Ja samamoodi ta ka jätkas, kuid – 1944. aasta augustis põles Tartus maha maja, kus oli suurem osa Kutsari töödest. Osa töid oli mees enne viinud Vestre tallu Vellaverre, kuid ka see maja põles ära – nii ongi Kutsari töid vähe säilinud. Sillerdavate värvidega „Elva mets” on üks meisterlikumaid ja ilusamaid metsamaale Eesti kunstis. 18
Eduard Kutsar, „Elva mets”, 1938 Tartu Kunstimuuseum
19
Tartu
Valga
N58.3427° E26.7727°
Emajõgi
Emajõel saavad laevaga sõita need, kellel endal paati pole. Kui suurvesi mais taandub, alustab Tartust Sadamateatri kailt regulaarseid jõereise mootorlaev Pegasus. Vaated Tartule on võrratud. Siiski ootab ees veel midagi põnevamat. Jõgi voolab soode keskel, äsja lehte läinud lepad ja pajud pressivad end aeglaselt voolava vee kohale ning siis pole näha enam ühtegi jälge inimasustusest, ainult kalameeste tallatud rajad jõe ääres. Vaatad ringi ja ei usu, et oled Eestis. Pigem võiks arvata, et oled Tom Sawyeri radadel Mississippil. Siis jõuab laev Ihaste juurde, kus on väike jõesadam. See võiks olla koht, kus Ado Vabbe jõge maalis. Vabbe töötas 1930-ndatel Pallase kunstikoolis maaliõppejõuna. Õpilased on kirjeldanud teda kui süsteemset ja endasse tõmbunud meest, kellega oli mõnikord raske suhelda. Õpilased olid hilisemad suured meistrid – Elmar Kits, Johannes Võerahansu, Aleksander Vardi, Karl Pärsimägi jt. Tema suhted kaasõppejõududega polnud halvad, kuid isepäi käija oli ta küll. Laevaga sai ka siis Tartust Ihastesse ja kaugemale sõita. Jõekallas Tartus Ülejõel Praegu ulatub Pegasuse tavaliin Ihastest natuke edasi. Laev keerab kilomeeter pärast Ihaste jõesadamat paremale süvendatud Porijõe suudmesse ning sealt vett täis Aardlapalu liivakarjääri. Liiva kaevandatakse siin hooga edasi, kuid rahvas hindab seda paika ka hea supluskohana. Lisaks on see õnnis paik rahututele skuutriinimestele. Jõgi aga ei lõpe ju siin ning palju huvitavamad paigad ootavad ees. Kuni Kastreni on jõe ääres jälle inimasustus, edasi on ainult soo ja hiiglaslik Emajõe delta. Alles päris Peipsi ääres Praaga külas on jälle maju. Et sinna saabki ainult laevaga, siis pole seal püsielanikke enam juba mõnda aega. Parim aeg Emajõe deltas seiklemiseks on varakevad või hilissügis – aeg, kui pole sääski. Väikelaevaga pääseb ka paljudele lisajõgedele ning suurtele soojärvedele. Sügisel müttab soos päris palju rahvast, sest paremaid jõhvikakohti Eestis vist pole. Tuhandeid aastaid tagasi siit jõgi hoopis algas. Mandrijää tekitatud lohku kogunenud vesi voolas läbi Võrtsjärve kusagil Pärnu kandis merre. Alles hiljem murdis vesi end Narva juures paekaldast läbi ja tekkis Narva jõgi. Aga kes teab, mida tulevik toob. Peipsi põhjakallas kerkib vaikselt ja Emajõe Suursoo muutub seetõttu aina suuremaks. Peipsi on Võrtsjärvest vaid 3,6 meetrit allpool. Võibolla kunagi keerab vool jälle teisipidi.
20
Ado Vabbe, „Jõemaastik paadisadamaga”, 1934 Enn Kunila kogu
21
N58.9591° E23.5119°
Haapsalu, Läänemaa
Haapsalu Vanasadam
22
„Haapsalu sadam” on Eduard Ole teadaolevalt viimane Eestis sündinud õlimaal, valminud vahetult enne üle Soome lahe põgenemist. Ole on oma mälestusteraamatu „Suurel maanteel” saatesõnas lausunud kahetsusnootides sõnad: „Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele.” Ega Ole loomingut olegi lihtne koondada. Samal ajal oli ta üks neid väheseid, kelle looming sai just eksiilis tugeva laengu. Ole on ise kirjeldanud oma ettevalmistusi põgenemiseks. Kuidas ta hakkas piltide eest tasu võtma natuuras ja müüs oma loomingut peamiselt arstidele – neilt sai alati võid, kanamune ja muud söödavat, mida rahvas oma ihuhädas omakorda tohtritele kokku kandis. Ole külastas, lahkumismõtted peas, lähedaste ja enda sünnikohti. Uuris maad Hara rannas, kuid naasis pettununa. Hoidis oma väljasõidupäeva isegi sõprade ees saladuses, kuni lõpuks jõudis kätte õige päev. Nii jõudis Ole algul võõrast keelt oskamata Soome, paar pildikest kohvri põhjas, kolm-neli dollarit ka. Et Soome juhtide ja kultuuritegelaste portreed aitasid pisutki järje peale, siirdus kunstnik aasta hiljem Rootsi radadele. Mart Lepa kogus olev „Haapsalu sadam” oli Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva raames toimunud näitusel. Lepp on Eesti suurimaid kunstikogujaid. Kogule pani aluse ema Selma Lepp, kes korjas peamiselt 19. sajandi Lääne-Euroopa ja Vene maalikunstnike oforte, kuid ka Eesti toonaste tippude töid. Mart Lepp on seda arendanud – kollektsioonis on graafikat, maale, akvarelle, joonistusi ning kavandeid. Ja tulemus on aukartustäratav – umbes 20 000 teost. Maastik on võrreldes maalil kujutatuga praeguseks muidugi tublisti muutunud. Pole enam selliseid sadamahooneidki. Küll on linna ajalooline tuumik sama – kuursaal, promenaad, piiskopilinnus. Linnuse siseõuel korraldatakse rahvapidusid ja soovi korral saab 38 meetri kõrgusest vahitornist nautida ülevaadet vanalinnale ja Haapsalu lahele. Linnuse ristimiskabeli seinale ilmub iga aasta augustis või septembris täiskuu ajal kujutis. See on saanud põhjaks Valge Daami legendile, mis tegelikult on ju arhitektuuri ja kuu elegantne kokkumäng. Haapsalu on kolmest küljest veega ümbritsetud. Juba 1825. aastal ehitati lahekaldale mudaravila ja sellest kasvas omakorda välja keiserliku kuurordi maine. Haapsalus käisid mudavanne võtmas neli viimast Venemaa valitsejat: Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II. Siin veetis suve ka suur vene helilooja Pjotr Tšaikovski – seda tõika meenutab tema kolmest klaveripalast koosnev instrumentaalpalade tsükkel „Mälestusi Haapsalust” („Souvenir de Hapsal”). Aastatel 1939–1944 elas Haapsalu Maarja Magdaleena apostliku õigeusu kiriku kõrval asuvas väikeses puumajas hilisem kuulus Rootsi kunstnik Ilon Wikland.
Tallinn
Eduard Ole, „Haapsalu sadam�, 1943 Mart Lepa kogu
23
N58.3244° E26.8187°
Haaslava, Tartumaa
Kurepalu järv
24
„Haaslava maastik” on suure otsija ja katsetaja Endel Kõksi üks viimaseid Eestis tehtud pilte. Aasta hiljem, suure minemise päevil 1944 põgenes ta Saksamaale. Mõni aasta hiljem kolis kunstnik juba Rootsi ümber. Eksiilis paistis Kõks silma tohutu organiseerimisvõimega. Mõne aasta eest tõi kirjanik ja kultuuriloolane Sven Alur Reinans Stockholmist Tallinna Eesti Kultuuri Koondise kunstikogu ja arhiivimaterjali kunstnikest ning andis üle Eesti Kunstimuuseumile. Hindamatu pagasi oli kokku kogunud põhiliselt just Endel Kõks. Endel Kõksi elu esimene pool möödus sünnilinnas Tartus. Kõks oli ka üks viimasest sõjaeelsest Pallase kuulsast lennust. Haaslava jääb Tartu külje alla. Vallakeskusest on Tartu linna piirini maanteed mööda seitse, vallapiirist aga isegi vähem kui kilomeeter. Kurepalu teest Tartu poole jäävad Haaslava kalamajandi tiigid, mis laiuvad 48 hektaril. Need on Eestis suuremad karpkalaga varustajad ja valmisid järk-järgult 1960-ndate lõpus. Kalakasvatuse tiigid kasutavad Mõra jõe puhast vett. Et karpkala on kaval, saavad ta õnge otsa ainult eriti osavad või kannatlikud püüdjad. Tihti on kalaturisti pettumus suur – karpkala asemel võtab ju hoopis forell kohe konksu. Veel mõned aastad tagasi tegid kalamajandile suurt peavalu meri- ja kalakotkad, sest neil oli siin kala hoopis lihtsam välja õngitseda. Haaslava külast ja mõisast on andmeid juba 15. sajandi algusest. Emajõe ümbruse ühest vanemast kindlusmõisast on nüüdseks säilinud vaid kohanimi. Omaaegsetest Haaslava mõisa valdajatest on kuulsaim Johan Skytte – Rootsi riigimees ja vabahärra, kelle eestvedamisel asutati Riia, Tartu ja Tallinna akadeemiline gümnaasium ning Tartu Ülikool. Haaslava kohal suubub Mõra jõgi Emajõkke. Jõe äärde on koondunud mitmed suured vanad külad. Kohalikuks keskuseks ja menukaks suvituskohaks on kujunenud Kurepalu küla. Mõra alamjooks on siin järveks paisutatud. Haaslavast lõuna poole ja Kurepalu suvituskohast jääb umbes nelja kilomeetri kaugusele Vooremägi (123 m). Muidu kergelt lainjal lavamaal paistab mägi kaugele. Talviti on Vooremägi suusatajate põhiline väljasõidukoht. Haaslava-Kurepalu kauneid maastikke, männikuid, Mõra jõge ning Vooremäe metsatukki on jäädvustanud veel paljud kunstnikud, nende seas näiteks Juhan Püttsepp ja Eerik Haamer.
Endel Kõks, „Haaslava maastik”, 1943 Eesti Kunstimuuseum
25
N57.6139° E26.4004°
Hargla, Valgamaa Pedajas ehk petäi on võro keeles mänd. Kes iganes Harglasse suundub, sõidab läbi ilusate männimetsade. Võru poolt tulles mööda Mõniste mõisa pargist, läbi Saru ja kohe algabki kaunis parkmets. Läti poolt tulles kulgeb tee alates Pihkva-Riia kiviteest enam-vähem kogu aeg läbi metsa. Kellel aega, võib peatuda korraks suursuguses Gaujiena mõisas. Antsla poolt tulija näeb veel võimsamaid metsi, saab nautida mägist maastikku ja kurvilisi teid. Vaid Valga teel on metsa otse tee ääres vähem. Kuni 1970-ndate alguseni sai Harglasse ka rongiga. Tartust laiarööpmelisega Valka ja sealt kitsarööpmelisega edasi. Raudtee muldkeha on senini alles ja mitmel pool saab sedamööda ka autoga sõita. Eriliseks vaatamisväärsuseks on endised jaamahooned ja raudteesild üle Mustjõe. Eesti üks läbi aegade parimaid graafikuid Ott Kangilaski jäädvustas Hargla kiriku vastas üle tee oleva pedaja 1959. aastal. Ju temagi läks sinna rongiga. Täna näeb pedajas välja üsna sarnane. Puu juures on lausa kaks silti. Üks, millele on kirjutatud vaid „Püha pettai”, näib üsna värske. Teine silt on aga kulunud ja keset silti on ilmselt 1990-ndate algusest pärit kuuliauk. Sildile on muu hulgas kirjutatud „OHVRIMÄND. II aastatuhat”. Hargla kihelkond moodustati 1694. aastal Urvaste, Karula ja Gaujiena kihelkonnast tükke võttes. Kirik oli Harglas juba kolmkümmend aastat varem. Paik oli püha aga ilmselt hoopis iidsemast ajast, seisis ju rahva seas ohvrimännina tuntud puu selles kohas sadu aastaid enne, kui sinna hakati kirikuid rajama. Ilmselt köitsidki Ott Kangilaskit – muinasajast huvitunud mitmekülgset intellektuaali – mitte ainult võimas vana mänd, vaid ka sellega seotud lood. Võib-olla ka poolpaganlik komme, mis senini elus püsib. Kui matusevoor suundub Hargla kalmistu poole, siis paar kilomeetrit enne sihtpunkti tehakse peatus. Inimesed tulevad autodest välja ja lahkunu lähim meessoost sugulane lõikab mõne uhkema männi sisse risti. Kes astub sisse Hargla kirikusse, näeb muu hulgas ka altarimaali „Ristilt mahavõtmine”, mille signeeris 1859. aastal sakslane Emil Jacobs. Mees, kes teadaolevalt pole Eestis käinud, rääkimata Harglast.
Siberist naasnud peremehe kuju Mõnistes
26
Ott Kangilaski, „Vana pedajas Harglas�, 1959 Eesti Looduskaitse Seltsi kogu Valga
27
N59.4210° E24.6229°
Harku järv, Harjumaa
Harku järv
28
Kui suvekuum võimust võtab, vallutavad Tallinna lääneserval asuva kauni Harku järve sinivetikad – bakterid, kes armastavad aeglase vooluga veekogusid, kus toitainete sisaldus on kõrge. Sinivetikad moodustavad veepinnal õlitaolise kihi. Kui see muutub liiga tihkeks, hakkavad sinivetikad mürki tootma. See on aga inimesele ohtlik ja siis pole just eriti mõistlik oma nina vette toppida. Ent üldiselt on Harku järv siiski menukas suplemis- ja veespordikoht. Vanasti nimetati Harku järve Loodjärveks. Nimelt näis järv ülalt mäenõlvalt vaadates sama kõrgel olevat kui kaugemal paistev meri. 1930-ndatel oli Harku järv tükike ehedat loodust ja kuigi järve ümbrus on nüüdseks paraku täis ehitatud, on järv senini oaasiks otse keset tsivilisatsiooni. 1931. aastal tabas Paul Burmani karm hoop, sest manalasse varises tema sõber ja raviarst Leo von Kügelgen. Ränka depressiooni põdev Burman jäi küll Seewaldisse edasi elama, kuid tõmbus veelgi rohkem endasse. Joonistas vaid selleks, et oma töid sigarettide vastu välja vahetada. Kunstnik võttis sagedasti ette retki merekaldale ja mõnikord jalutas ta ka Rannamõisas suvitanud venna juurde. Eks ühelt selliselt retkelt on pärit ka see töö. Burmani enda toonased meeleolud kajavad teosest otse vastu – üksik sasitud puu, ümberringi nukker tühjus, hall taevas. 1934. aasta mais muutus Burman järsku väga loiuks ega tõusnud enam voodist. Ta oligi just käinud Harku järve maalimas, seal vihma kätte jäänud ja läbimärjana koju jõudnud. Temperatuur tõusis kõrgele. Et Burman oli erak, ei rääkinud ta eriti oma muredest. Kui ta lõpuks haiglasse toimetati, oligi juba hilja. Burmani loomingu säilimise taga on suuresti just tema raviarst von Kügelgen, kes kogus üle 15 aasta hoolikalt kunstniku töid. Burman on Tallinna palju maalinud: Paldiski maanteed, Toompead, Kaarli puiesteed, Stroomi metsa, aga ka kauneid paiku linna lähistel. Ent vaata et veel kuulsam on Burman kui esimene loomapiltide tegija. Tal on hulgaliselt akvarelle ka hortensiatest, krüsanteemidest, alpikannidest. Ja muidugi õunad, mida Burman maalis valgel riidel küll kahe-, küll nelja-, küll kuuekaupa.
Paul Burman, „Maastik Harku järve ääres”, 1930–1934 Eesti Kunstimuuseum
Keila
29
N59.4503° E25.1777°
Jägala juga, Harjumaa Jägala joast umbes poolteist kilomeetrit allavoolu on Linnamäe hüdroelektrijaam – Eesti võimsaim. Valmis 1924. aastal ja tunnistati toona Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. 1941. aastal lasid punaväed elektrijaama õhku ning varemetes oli see kuni 2002. aastani, mil jaam jälle käima pandi. Aga ka varemed võivad olla kasulikud. 1970-ndate lõpus filmis vene režissöör Andrei Tarkovski Tallinna ümbruses maailmakuulsat linateost „Stalker”. Filmi, Linnamäe HEJ kus kogu aeg on õhus pinge, kuid kus ei toimu mitte midagi peale nääklemise tegelaste vahel. Linnamäe elektrijaama varemed ja ümbruskaudne jäätmaa oli üks filmi võttekohti. Jägala jõgi on hoopis tormakam kui „Stalkeri” film ning suurima jõu saavutab ta just Jägala joa juures. Sekundis voolab üle paekalda serva keskmiselt 10 kuupmeetrit vett. Suurvee ajal isegi kuni 200 kuupmeetrit. Vesi kukub 8 meetri kõrguselt ja voolab kärestikulises kitsas jõesängis mere poole. Enne Linnamäe hüdrojaama ehitust ulatusid kärestikud veel kaugemale kui praegusel ajal. Siinkandis on vesiveski olnud juba 1240. aastal – see on üldse esimene vesiveski mainimine Eestis. Tookord kandis Jägala juga teist nime – Joarüngas. Jägala jõe alamjooks on iidne asulakoht. Jõe paremal kaldal natuke enne suubumist Ihasalu lahte on ligi kolme hektari suurune Jägala Jõesuu linnus. Eesti ja isegi põhjala oma aja suurimaid ning võib olla vanem kui Tallinna ja Iru asulakohad. Inimesed elasid siin juba 8500 aastat tagasi. Tiit Pääsuke meenutab: „Ühel tormisel septembripäeval 1980. aastal murdsin Mustas meres rannakaljude vahel õlavarreluu päris mitmeks tükiks, sattusin uppumisohtu ja lamasin seejärel neli kuud kipssärgis haiglas. Oli aega mõelda elu ja kunsti üle. Paranenud, vallandus „loomepalavik” ja algas suhteliselt viljakas periood. Maardu mõisast leiti võimas massiivne kitšilik pronksvärviga kaetud pildiraam, mis mind ahvatles maaliseiklusele – teha pilt, mis on dialoogis raamiga. See ongi „Jägala juga”. Sain kasutada ajaloolise maali võtteid, mida miksisin oma motiivide ja võtestikuga: mitu silmapiiri, eri suundadest tulev valgus, ebaloogilised kooslused, fotolikkus ja abstraksionism kõrvuti, mida ma oma maalides edaspidi korduvalt kasutasin, kummastades realistlikku, isegi romantilist illusiooni olemasolevast. Jägala juga taustaks, aga siiski peategelane, ees rohelise linaga kaetud laual surnud haug, hõbekajaka topis, ümberkukkunud karahvin kuivanud oksaga, ja veiniklaas. Jägala jõgi oli siis veel tugevasti saastatud ja suhteliselt elutu.”
30
31
Rakvere
Tiit Pääsuke, „Jägala juga”, 1983 Eesti Panga kogu
Tallinn
N57.7481° E26.2057°
Kaagjärve, Valgamaa Juhan Raudsepp jäädvustas üsna Valga külje alla jääva Kaagjärve ja Rautina järve ligiduses oleva Rusi talu siis, kui ta oli 70-aastane. Pildi nimetus räägib ise kõik – selles talus sündis see Eesti üks tuntumaid skulptoreid. Tema tuntuim töö on Tallinnas Tornide väljakul olev fontäänskulptuur „Veeneitsi” – juba see on kaunis. Eesti kõige sulnimaks skulptuuriks peetakse siiski Käsmu surnuaial põlvitava naise kuju – selle tegi 1937. aastal kapten Oskar Tiedemanni varalahkunud tütre Signe hauale samuti Juhan Raudsepp. 70-aastane mees ei sattunud sünnimaile käima ilmselt seetõttu, et oleks tundnud elu lõppu lähenevat. Elada ja luua sai ta veel ligi kakskümmend aastat. Hoopis Rusi talu 1874. aastal rajatud rehielamu pidi lahkuma – perekond kinkis selle Tallinnasse Eesti Vabaõhumuuseumile. 1967. aastal võeti elumaja Rusil lahti ja paari aasta pärast oli see püsti Rocca al Mares. Seal on see tänini. Ümbritsetuna teistest Karula kandist toodud hoonetest. Siiski on palju uhkeid hooneid veel alles. Võimsas Kaagvere mõisahoones tegutseb kool. Paar kilomeetrit Valga poole oli aga kunagi Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone. Kõrgperioodil tegutsesid mitmest korpusest koosnevas, kahe- kuni kolmekorruselises punastest savitellistest hoones korraga nii õllevabrik, meierei, jahuveski kui ka villavabrik. Hooned on osaliselt lagunenud, kuid siiski püsti. Rautina järvest umbes viis kilomeetrit Lüllemäe poole on vasakul pool teed Pikkjärv. Pikk on see tõesti – kolm kilomeetrit. Eriliseks teeb järve aga tema kitsus – kõige laiem koht on vaid 170 meetrit. Samasuguseid pikki järvesoolikaid leiab ka Urvaste lähedalt ja ilmselt mujalt Eestist, kuid Karula Pikkjärv võib siiski olla Eesti saledaim järv. Järve lääneotsa lähedal on Vissi apostliku õigeusu kirik ja niisuguseid on siinkandis veel. 19. sajandi keskel vahetas suur osa rahvast usku – Karula kihelkonnas paari aasta jooksul tervelt 26%. Levisid ju kuuldused, et õigeusklikud saavad tasuta maad. Hiljem rändasid Karula-Hargla piirkonnast paljud ka Venemaale, kus nad tõesti maaomanikeks said. Üks legend teab jutustada, et Vissi kiriku juurde on maetud mitu kotti kulda. Üleüldse liigub Karula, Hargla ja Mõniste kandis palju rahvajutte, mis keerlevad peidetud rahapadade ümber – ju siis seal kusagil midagi oli või on praegugi.
Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone
32
Juhan Raudsepp, „Mu meelen kuldne kodukotus”, 1966 Valga Muuseum
33
N58.3727° E22.6699°
Kaali järv, Saaremaa Vaevalt jätab ükski Saaremaad külastanu selle vana pargi rüppe peitunud ümmarguse pisijärve uurimata. 50–60-meetrise läbimõõduga järv asub 110-meetrise diameetriga ja ligi paarikümne meetri sügavuse katla põhjas. Ümbruses on veel mitu väiksemat „auku”. Läbi aegade on Kaali järv olnud üks suur mõistatus – seda on peetud vanade eestlaste linnuseks, vulkaanikraatriks, gaasipurske tekitatud auguks ja mida iganes veel. Alles 1935. aastal õnnestus Kaali järve saladus lahendada. Kraatritest leitud meteoriidikillud tõestasid, et augud tekkisid plahvatusest meteoriidi langemisel. Igal juhul on tegemist täieliku loodusharuldusega – Kaali kraatrite grupp on ainus maailmas, mis asub tihedasti asustatud piirkonnas ning on hõlpsasti ligipääsetav. Nii pole haruldasest Kaali järvest mööda vaadanud ka Venemaal sündinud meisterlik maalija Varmo Pirk (Valentin Birk), kes on Eesti eri paiku palju jäädvustanud. Tema Kaali järve on aga huvitav kõrvutada ühe Eesti Kunstimuuseumis oleva Friedrich Siegmund Sterni (1812–1889) vahva teosega, millel on kujutatud samuti kraatrit. Siis on näha, kui palju on paik tegelikult muutunud. Sterni lehe täpne valmimisaeg on küll teadmata, kuid 1841. aastal tuli ta Kuressaare kreiskooli joonistusõpetajaks. Koolis töötas ta elu lõpuni. Samal ajal avaldas Stern litograafiasarju muu hulgas Kaali järve vaadetega. Kaali salapära köidab teadlaste tähelepanu senini ja müstilise järve tekkepõhjuse dateerimisel on siiani erinevaid seisukohti. See võis aset leida umbes 2800 aastat tagasi, kuid see on üks seletus. Samuti on arvatud, et meteoriit võis langeda isegi 7500 aastat tagasi. Võimast „kosmilist pauku” on võrreldud ka Hiroshimale heidetud pommi võimsusega ja see tähendab, et mõju pidi olema kogu Põhja-Euroopale. Kui uskuda, et 80 tonni kaaluv meteoriit sisenes Maa atmosfääri kiirusega 15–45 kilomeetrit sekundis ja maapinnani jõudes oli selle kiirus 10–20 kilomeetrit sekundis, on pauk märkimisväärne. 1908. aastal Siberis toimunud sama laadi meteoriidikatastroofi mürinat võis kuulda 1800 kilomeetri kaugusele. Lööklaine liikus 30 tunni jooksul kaks korda ümber maakera ning hävitas kuni 6000 ruutkilomeetrit ümberkaudset metsa. 150 kilomeetri raadiuses rebis lööklaine majadelt katused ja rebis üles puud. Pronksiajal rajati järve ümber ringmüür laiusega 2,7 meetrit. Selline kapitaalsus võib kirjeldada Kaali kui pühapaiga tähtsust, mis ei saanud olla vaid kohaliku tähtsusega. Siinne järvepõhi võib varjata suuremaidki saladusi, kuid järve sügavustesse tungimine pole teadlastel korda läinud – vesi läheb peagi üle mitme meetri paksuste setete kihiks.
34
Varmo Pirk, „Kaali järv”, 1965 Tartu Kunstimuuseum
35
Kuivastu
Kuressaare
N59.5185° E25.2765°
Kaberneeme, Harjumaa Hinnatud kunstnik ja teatridekoraator Roman Nyman veetis 1942. aasta suve ja sügise alguse kaunis Kaberneemes, kus „Rannamaastik” suure tõenäosusega maalitud ongi. Peterburis Stieglitzi koolis hariduse saanud ja kooli stipendiumiga Pariisis, Norras, Saksamaal ja Itaalias käinud Nyman suvitas ja töötas hiljem palju just Eesti põhjarannikul. Seda nii enne sõda kui ka sõja ajal. Maaliliste sihtkohtade seas olid Kaberneeme kõrval veel Tapurla, Hara, Vainopää ja Loksa rannaküla. Saksa okupatsiooni ajal täitis Nyman tihti ohvitseride tellimusi, kes armastasid kodustele fotode asemel mälestuseks hoopiski maale saata. Nymani enda märkmetest on selgunud, et sakslased tasusid näiteks Kaberneeme ja Hara vaadete eest natuuras hea ja paremaga. Oli selleks siis kamakas juustu, jupp vorsti või hoopiski kallis tubakas ja kärakas. Aga Nymani laiemat populaarsust näitab kas või tõik, et Tallinna kunstnike müügiedetabelis asus ta aastatel 1941–1942 kolmandal kohal, olles oktoobrist 1941 kuni juulini 1942 müünud 18 teost. Nyman oli suur kompositsioonimeister. Ka selle Kaberneeme vaate on ta suisa matemaatilise täiuslikkuseni paika timminud. Kui kas või üksainus detail maalilt ära võtta, jookseks esitatud pinge ja tiheduse täius kohe ummikusse. Ja muidugi männid, mis kunstnikke ikka ja jälle on kütkestanud. See pole ka juhuslik, männid on ju vormilt nõnda keerulised. See põhjus ongi muutnud männi ilmselt enim maalitud puuks. Kui palju on siinkandis kujutatud näiteks leppa? Kaberneeme poolsaar on umbes kahe kilomeetri pikkune, mis jätkub põhjas ja loodes põnevate Koipsi ja Rammu saarega. Poolsaare idarand on liivane, kohati kivinegi ja astanguga. Lääneranna liivast pinnast katab uhke vana männimets. Kaberneeme poolsaare lähiveed olid esialgu Pirita kloostri munkade põhiliseks kalastuskohaks. 19. sajandi lõpus kujunes Kaberneemest aga üks tähtsamaid kalapüügi ja -töötlemise keskusi Tallinna lähistel – siin tegutses 19. sajandi lõpus edukas kilutööstus. Siit algas ka räimemüük Tallinna, aga samuti munakivide vedu. Kaberneeme oli muide üks esimesi kohti, kus hakati kala suitsutama. Seda keelt alla viivat oskust hoiavad kohalikud praegugi au sees.
36
37
Narva
Tallinn
Roman Nyman, „Rannamaastik”, 1942–1944 Enn Kunila kogu
N59.4432° E24.7876°
Kadriorg, Tallinn
Siuru, 1917
See mustvalge ülesvõte kaheksast noorest inimesest on Eesti üks tuntumaid kultuuriloolisi fotosid. Pildil on siurulased. Rühmituse asutas kirjanik August Gailit ning sellega liitusid Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu. Siuru moto sõnastas Tuglas: „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud.” See juba 1919. aastal lagunenud seltskond oli tõesti ütlemata loominguline ja mässumeelne ning raputas Eesti kultuurielu tugevasti. Siuru eel olid selle liikmed avaldanud vaid oma esimesed tekstid, kuid Siuru tegi nad kuulsaks – aga ka kujundas neid. Sisuliselt said kõikidest siurulastest Eesti kultuuri suurkujud. Koolis õpetatakse, et Siuru oli kirjanike rühmitus. Ometi on sellel fotol veel kaks meest – kunstnikud Peet Aren ja Otto Krusten. Nemad olid Siuru sõprusliikmed ja lõid kaasa rühmituse skandaalsetel tuluõhtutel, joonistasid ilmselt nende ürituste reklaamplakateid ning illustreerisid raamatuid. Aren katsetas sellel ajal eri stiile ja eri teemasid. Ta maalis commedia dell’arte tegelaskonnaga pannood kino Passaaž saalile, tegi realistlikke maale, romantilisi maastikke ja portreid – katsetas ja oli loov nagu kõik teised siurulased. Koos Kristjan Raua ja Nikolai Triigiga osales Peet Aren ka iseseisva Eesti esimeste rahatähtede ja postmarkide kavandite konkursil. Paraku ei kiirustanud korüfeed oma ideid ellu viima ja nii telliti enamiku Eesti rahade kujundus hiljem märksa vähem tuntud meestelt. „Kadrioru rand” on valminud kohe pärast Siuru lagunemist. Lihtne ja kaunis töö – sellele paigale nii iseloomulik. Kadriorg on Tallinna üks hinnatumaid elupiirkondasid. Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis jõukat tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. 1714. aastal omandas selle ala keskse krundi Peeter I ja neli aastat hiljem leiti sobiv koht uue lossi ja seda raamiva pargi jaoks. Nime sai paik Peetri abikaasa Katariina I järgi. Kui peenem rahvas kutsus paika Catharinenthaliks, siis eestlastele oli see lihtsalt Kadriorg. Praegu asub lossis Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti muuseum. Suvitajad ilmusid Kadriorgu 19. sajandi keskel. Siin nautisid elu tsaariperekonna liikmed, aadlikud, aga ka lihtsalt jõukale järjele jõudnud Peterburi elanikud. Kui praegu asuvad Tallinna lahe magusamad supluskohad Pirita jõe suudmest Merivälja poole, siis tookord läksid suplejad merre kusagil seal, kus on praegu Amandus Adamsoni loodud mälestussammas 1893. aastal uppunud soomuslaevale Russalka. Peet Aren on Kadrioru randa maalinud monumendist natuke Vanasadama poole.
Seisavad vasakult: kunstnikud Peet Aren ja Otto Krusten. Istuvad vasakult kirjanikud Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, August Gailit, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu.
38
Peet Aren, „Kadrioru rand”, 1920 Eesti Kunstimuuseum
39