ptl-EST by Rahva Raamat

Pintsliga tõmmatud

LINNAD aavo Kokk Andres eilart

2012 Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Helen Kokk Keeletoimetaja: Sven Saun Kaardid: Regio, © Regio 2012, www.regio.ee/kaardid Kirjastaja: Hea Lugu Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda www.maastikumaal.ee Kunstiteoste reprod © EAÜ 2012 © Aavo Kokk ja Andres Eilart ISBN 978-9949-489-18-3

Eesti linn ja eesti kunstnik Andres: Kas Barcelona kõlab eesti linnana? Aavo: Ma käin seal hää meelega ja eestlasi on seal ka alati, kuid ega ta ikka päris eesti linn ole. Samasuguseid pooleesti linnasid on kogu Euroopa täis. Andres: Seda küll, aga Barcelona olümpiale läks ju Eesti 1992. aastal üle aastate taas iseseisvana ja Erika Salumäe tõi sealt kohe kulla koju. Mäletad, kuidas sai koos olümpiavõitjaga pead vangutatud, kui lipp läks vardasse tagurpidi? Aavo: Selline Barcelona on Eesti jaoks märgiline linn. Võtame sisse! Mida sa arvad aga Chicagost? Andres: Tapamajade ja Al Capone linn... Kuid eestlased? Aavo: Seal on tubli eesti kogukond, Eesti Maja ja Eesti tänav. Ent lisaks on Chicago sama tähenduslik kui Barcelona. Just sealses ülikoolis on täiuseni arendatud majandusideoloogia, millest on juhindunud uue aja Eesti ja mis aitas meil rajada Euroopa kõige kiiremini kasvava majanduse. Andres: Kõnekas. Ja eks selle raamatu üks ideid ongi mõttemaailma avardada. Üle ilma on palju pagulaskeskusi – Kanadas ja Rootsis; Austraalias ja Saksamaal –, mida peab näitama. Nende kõrvale on aga vahva tuua esmapilgul ootamatuid valikuid. Näiteks Marrakech, kust eesti kultuurilugu rasvase jutiga läbi põrutab. Või millist raha on eestlased keerutanud kauges Caracases! Aavo: Eestlased on jõudnud ikka igale poole. Ja õnneks on olnud ka kunstnikke, kes neid eesti linnasid on maalinud. Kunst annab eestlaste seiklus-

tele maailmas täiesti uue nüansi. Milliseid lugusid saab kunsti kaudu jutustada! Anda uudiseid ja poetada niidiotsi. Esitada küsimusi ja pakkuda vastuseid. Andres: Pealegi leidsime ju tipptasemel kunstnikke, kellest siinsed kunstispetsid pole ehk kuulnudki. Üllatavaid leide oli ikka ütlemata palju. Aavo: Meie esimeses raamatus „Pintsliga tõmmatud Eesti” panime kaardile Eestis tehtud maastikumaalid ja saime kultuuriloolise reisijuhi. Võrreldes tollega on selle raamatu tegemine olnud päris pöörane sebimine. Sa tead, et üks või teine linn peab kindlasti raamatus olema, aga katsu siis leida sobilik töö. Andres: Tegelikult oli parasjagu detektiivitööd ka kodu-Eesti väiksemate linnadega. Võtsime raske ülesande – näidata kunstnike abiga välislinnade kõrval Eestimaa kõiki praeguseid linnu. Mind küll üllatas, et eesti kunstnikud on nii vähe väikelinnades ringi käinud. Kuid ega loodus tühja kohta salli. Igas linnas elavad oma meistrid, kellest nii mõnigi on selles raamatus. Aavo: Ja taas leidsime huvitavaid töid ja andekaid kunstnikke. Ja suur tänu nendele kümnetele inimestele, kes meid seejuures aitasid. Andres: Lisaks on siin üksjagu palju töid eesti linnadest, mis on tehtud just raamatu jaoks. Täiesti uus materjal. Võib-olla on siin peidus järgmised kuulsad teosed, mida läbi aegade imetletakse. Aavo: Sedasi koguneski eestlaste 150 linna ja linnakest, 159 kunstnikku ja kamaluga eesti lugusid.

N 58.1260˚ E 25.3592˚

Abja-Paluoja Paremale läheb tee Viljandisse, otse minnes jõuame Abja-Paluoja keskusesse. Seisame koos kunstnikuga vanal raudteetammil. Siit läks kunagi läbi Mulgi raudtee, mis ühendas aastatel 1897–1973 Mõisaküla ja Viljandit. Just see raudtee tegi Abja-Paluoja linnaks, kuigi ametlikult tuli linna tiitel alles 1993. aastal. Võib-olla oleks Abja-Paluoja veel suurem koht, kui teoks oleks saanud plaan ehitada siit raudtee ka Valka. Lugu oli selles, et Pärnust Valka sai rongiga küll, kuid alates Mõisakülast sõitis rong läbi Läti. Enne sõda tähendas see hulganisti tolliprobleeme, sest kaupade aktsiisimaksud olid erinevad. Inimesed viskasid Eestis odavalt ostetud kauba Lätis rongi aknast välja, kus nende äripartnerid selle üles korjasid ja kallimalt maha müüsid. Ja eks suudeti ka Lätist salakaupa rongi sokutada. See ei meeldinud ametnikele põrmugi ja sealt tekkiski plaan uue raudtee ehitamiseks Eesti pinnale. Raudteetamm tehti valmis, osaliselt pandi maha liipridki. Siis tuli nõukogude võim ja sõda ning uued võimud käsitlesid Eestit-Lätit ühtse majanduspiirkonnana. Nii polnudki enam oluline, kustkaudu rong täpselt sõidab. Tegelikult sai Abja-Paluoja alguse Halliste jõkke suubuva Paluoja ääres olnud kõrtsist. Siitkaudu veeti 19. sajandi lõpus Tartumaalt lina Pärnu sadamasse. Siin hakati pidama sügislaata, millest sai Eesti suurim kariloomade jaarmark. Riia lihunikud maksid head hinda ja nii aeti Paluoja kõrtsi juurest ostetud lehmad suurte karjadena Läti kaudu Riia poole tapale. Abja nimi tuleb kohalikust mõisast, mis pole ka Enno Alliku maalitud teeristist kaugel, vast nii kaks kilomeetrit meie selja taga. Abja mõisnik oli Eestis üks esimesi, kes hakkas massilisemalt eestlastele talusid päriseks müüma. Nii võiks öelda, et see päris eesti kapitalism on just Abjast pärit. Üsna Abja mõisa lähedal, kohe Valga maantee ääres on Lopa talu. Seda pidas sada aastat tagasi Märt Erg, keda eestlased teavad paremini kui isekat ja ihnsat Mogri Märti samuti Abja mehe August Kitzbergi näidendist „Kauka jumal”. Eks varakapitalismis juhtub ikka, et nina aetakse liiga püsti ja oma varanduse kiitmisega minnakse liiale. Enno Alliku maalil tasub tähele panna ühte tegelast sääl vasakul, teisel pool ringteed – puust mees Mulgi kuues. Niisuguseid seisab tee ääres veel mõnes kohas Mulgimaal. See on selle kandi sümbol, mida rahvas siiski presidendiks kutsub. Põhjust on – Eesti president Toomas Hendrik Ilves on vabariigi aastapäeva vastuvõtul just nõnda riides. Abja-Paluojalt loodes asub ju Toomas Hendrik Ilvese päriskodu – Ärma talu. Abja vallast on pärit paljud tuntud kunstnikud – Märt Pukits, Märt Laarman, vennad Murakinid, August Vomm. Selle etüüdi autor Enno Allik on siiski Karksi-Nuia mees. Praegu siitkandi aktiivseim kunstnik.

Enno Allik, „Etüüd Abja-Paluojalt”, 2012 Autori kogu

oj a

e Lille dt e Rau i Vesk

Abja t Tikuti

Kang ru

Aia

a tee Nui

Sarja tee u mnt Pärn

Vilja ndi

Jär v e

Põllu

tee

500 m

S 34.9704˚ E 138.6516˚ S 34.9203˚ E 138.6027˚

Adelaide, Austraalia Anni Luur-Fox elab Hahndorfis – umbes pooletunnise autosõidu kaugusel Adelaide’ist. Vanasti oli see üks tubli saksa linn, mille asutasid 1839. aastal Preisimaa Sileesiast Austraaliasse ümber asunud tõsiusklikud luterlased. Tulijate laeva kamandas Taani kapten Dirk Meinhertz Hahn, sealt ka linna nimi. Hahndorf on kõige vanem mittebriti asula Austraalias. Rohelise Mandri suurlinnade sekka kuuluv Adelaide on samuti eriline, sest pole kunagi olnud karistuskoloonia. Siin elasid algusest peale vabad inimesed. Sileeslased olid need, kes hakkasid uuel kodumaal veiniasjandust uurima. Adelaide’i juures asuvat ja praegu riigi suurimat veinipiirkonda Barossa orgu kutsusid nad Uueks Sileesiaks. Siit pärit Penfolds, Wolf Blass ja Jacob’s Creek vaatavad vastu paljude Eesti üli- ja pisipoodide riiulitelt. Tookord oli Austraalia immigratsioonipoliitika hoopis teine kui pärast Teist maailmasõda, mil siia saabusid tuhanded eestlased. Siis ei proovinud keegi sakslasi austraallasteks muuta. Nii ongi Hahndorf ikka üsna saksalik ja restoranideski pakutakse saksa toitu. Küll jäi Austraalia valitsus hätta siis, kui algas Esimene maailmasõda ja sakslased muutusid järsku vaenlasteks. Seetõttu sai ka Hahndorf ajutiselt uue nime – Ambleside. Eestis sündinud Anni Luur oli just lõpetanud Adelaide’i Ülikooli Lõuna-Austraalia kunstikooli, kui eestlastest kunstnikud Hahndorfis näitust korraldasid. Anni kutsuti kampa ja see muutis ta elu. Järgnevatel aastatel joonistas ta hulgaliselt linna ajaloolisi hooneid ja on senini üks aktiivsemaid kohaliku muinsuskaitse liikumise tegelasi. Anni esimestest Hahndorfi aastatest pärineb ka hulk Adelaide’i ajalooliste hoonete joonistusi, millest valisime siia Mitchelli maja. Sellest hoonest sai alguse Adelaide’i Ülikool. Avatud meelega asutus, mis näiteks Harry Potteri raamate edust inspireerituna lisas õppekavasse nõiakursuse, kus käsitletakse maagiliste rituaalide korraldamise ajalugu ja praktikat. Anni Luuri teine töö kujutab Melbourne’i-Adelaide’i kiirteed, mis muutis 1970-ndatel Hahndorfi sisuliselt Adelaide’i äärelinnaks. Kunstnik maalis Lõuna-Austraalia liiklusameti hoonesse hiigelsuure pannoo ja tegi sellest hiljem endale väiksema koopia. Anni ütleb, et soovis hoogsa abstraktse tööga näidata, millist kergendust pakub Hahndorfi elanikule võimalus poole tunniga Adelaide’i jõuda. Adelaide on kange eesti linn. 1952. aastal loodud Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatus on külakorda kolme aasta kaupa Sydneys, Melbourne’is ja Adelaide’is. Saksamaa põgenikelaagritest jõudis Adelaide’i enam kui tuhat eestlast. Siin on tegutsenud male- ja golfiklubi, nais-, mees- ja segakoor, akadeemiline ja üliõpilaskorporatsioonide koondis, skaudid ja gaidid, üliõpilaskond ja kirik, veteranide klubi ja võitlejate ühing, teater ja kool, ning mida kõike veel.

Anni Luur-Fox, „Adelaide’i kiirtee”, 1986/2006 Lõuna-Austraalia liiklusameti kogu / autori kogu

c hT

Cross Rd

Glynburn Rd

Raekoda Greenhill Rd South Rd

2 km

Nort

Fullarton Rd

Henley Beach Rd Marion Rd

Tapleys Hill Rd

Ülikool

Portrush Rd

Torrens

Anni Luur-Fox, „Adelaide’i Ülikool – Mitchell Building”, 1975 Autori kogu

N 57.8305˚ E 26.5276˚

Antsla

Praegu on siin vaikne. Antslas elab 1650 inimest. Liiga vähe pole, liiga palju ka mitte. Siiski on igal aastal augustis Antsla korraks suuremate Eesti linnade seas – Hauka laadale sõidab kokku kuni 60 000 inimest. See on pikima ajalooga suurim laat Eestis. Müügil on kõike – autod ja traktorid, taimed ja seemned, tekid, vaibad, rõivad, kotid, suitsuvorst, vanakraam, käsitöö ja ei tea mida veel. See Veski ja Metsa tänava nurgal seisev maja on siis melu keskel. Tartus sündinud, Tallinnas arhitektiks õppinud ja Pärnu linnavalitsuses arhitektina töötanud Piret Looveerel on kombeks põhimagistraali läbimise asemel külateid pidi kolistada. Ütleb, et on alati armastanud aguleid ja tagahoove. Võib vabalt tänavale maha istuda ja värvid välja võtta. See Antsla maja inspireeris ja mõjus mõnusalt. Ühelt poolt kolme-, teiselt poolt kahekorruseline, päris omanäoline agulimaja. Pildistas ja pärast maalis. Värviküllaselt ja natuke Karl Pärsimäe laadi. Tegi terve seeria selliseid töid Eesti linnadest ja siis töödest omakorda näituse „Eesti elamud”. Toda näitust kommenteerides on ta öelnud: „Sellest, missuguses kohas juhtud elama, sõltub paljuski, missugust elu sa elad. Maalides konkreetset pilti mõtisklesin erinevate asjade üle: mis põhjustel on see koht niisuguseks kujunenud, kuidas ma sinna sattusin, mis mind selle koha juures paelus, kuidas oleks seal ise elada. Olen üles kasvanud turvalises keskkonnas 70-ndatel ehitatud eramajas, kus oli oma aed. Teise linna õppima siirdudes sain kogeda nii eri sorti suuri ühikaid, kesklinnakorterit kui ka keldrituba, kust nägi vaid koeri ja möödujate jalgu. Ühes eramajas, mida üürisime, tassisime pangega solgivett välja hoovis asuvasse kraavi, sest kanalisatsiooni seal polnud; samuti oli külm, kuid selle-eest jälle palju ruumi. Välismaal elades kumasid suurlinna autotuled otse magamistuppa. Pärnus sain esmakordselt tunda aguliromantikat ja armusin tollesse vanade väikeste puumajade miljöösse jäägitult. Kodusid on mul olnud erinevaid ning iga elatud koht on midagi andnud – võime olla uudishimulik ja avatud ning leida huvipakkuvat kõikjal.” Eestis on üsna mitu linna, mis on seal selle pärast, et sinna rajati raudtee. Nii ka Antsla. Vanasti oli Antsla umbes neli kilomeetrit Otepää poole. Vasallilinnus laius seal kindlasti juba 1405. aastal. Nüüd on selle koha nimi Vana-Antsla. Päris Antsla on aga seal, kuhu rajati 1889. aastal Riia–Peterburi liini raudteejaam. Siis oli jaama nimi lähima talu järgi Hauka – sealt siis ka Hauka laat. 1920. aastal sai Haukast Antsla ja 1938. aastal Antslast linn. Muide, vaid kaks kilomeetrit Antslast lõunasse jäävas Oe külas sündis Karl Pärsimägi. Hauka ja Antsla linn polnud talle võõrad.

Posti

u Võid z ut Kre . R Fr.

Ve sk i

Me t sa

Võ J a a id u ni

ld i

Piret Looveer, „Väikelinna agulimaja”, 2009 Erakogu

u l lu Põ Ülesõid Tsooru mnt

Pär n

500 m

N 48.3681˚ E 10.8935˚

Augsburg, Saksamaa Augsburg on üks neist linnadest, kus 1940-ndatel tekkis vägev eesti kogukond. Pärast Teist maailmasõda koondati eestlased Saksamaal sealsetesse põgenikelaagritesse. Vähe leidus neid laagreid, kus elasid ainult eestlased, kõrvuti oldi ikka lätlaste, leedulaste ja teistega. Nii ka Augsburgis. Mida kõike eestlased siin ei korraldanud. Laulukoorid, näiteringid, rahvatantsurühmad. Koolid, kontserdid, näitused, spordiüritused. Silma paistab Augsburg aga kahe üliolulise sündmusega. Esiteks 1947. aasta august, kui Augsburgis toimus Saksamaa eestlaste laulupidu. Laulukoore oli kõigist eestlaste põgenikelaagreist üle Saksamaa. Kohale tuli 5000 eestlast. Vahest kõige uhkem pidupäev eesti põgenike hulgas Saksamaal. Koorijuhtide hulgas oli ka noor ja temperamentne lauluisa Roman Toi. Väliseestlaste Ernesaks. Tõenäoliselt väisas seda laulupidu ka kunstnik Märt Roosma. Siin sündis ka ajaleht Eesti Rada – praeguseks vanim ilmuv väliseesti ajaleht. Aasta oli 1945, kui Augsburg-Hochfeldi põgenikelaagrisse jõudis Ferdinand Kool, ülesandeks korraldada laagri informatsioonisüsteemi. Kool nõutas välja loa hakata siin ajalehte ilmutama. Samal aastal esimene number neljaleheküljelisena tuligi. Alguses ilmus Eesti Rada kord nädalas, tiraažiga 3000. Aasta hiljem tõusis trükiarv juba 6000 peale. Nii suur oli siin lehe sihtrühm. Sõjaväevõimud nõudsid alati kogu lehe tõlkimist inglise keelde. 1946. aasta veebruaris ajas vabariigi aastapäevale pühendatud 12-leheküljeline number kontrollijad endast välja ja leht isegi sulgeti korraks. „See ei ole mingi laagri leht, vaid see on iseseisva riigi ajaleht!” Augsburgis trükiti Eesti Rada kuni 1950. aastani, siis läks see üle Geislingeni. 1990-ndate keskel toodi trükkimine aga Eestisse. Kui näiteks Geislingenis välja antud mõneti rivaalitsev eesti ajaleht Eesti Post lõpetas ilmumise 1952, siis Eesti Rada ilmub senini. Kajastab valdavalt Saksamaa ja Euroopa eestlaskonna eluolu, aga vahendab ka kodumaa tähtsündmusi. Paljudele lugejatele ainuke eestikeelne leht üldse. Põhiosa lugejatest elab mõistagi Saksamaal, kuid neid on kaugemalgi. Näiteks USA-s, Rootsis, Venezuelas, Uus-Meremaal. Augsburg-Hochfeldi laager võttis enda alla üsna piraka ala. Üks serv piiratud kaubajaama raudteeliipritega, teine pool servatud Augsburgi linnaga. Tavaline elu. Isegi must turg tegutses. Eestlased ajasid puskarit, leedulaste käes oli lihakaup, lätlased äritsesid muu toidu ja tarbeesemetega. Hochfeldi laagri puskar oli nii hinnatud, et Augsburg ja selle lähem ümbrus jäid kitsaks. Siinsetel vanadel linnatänavatel kõndides saab tunda linna omaaegset tähtsust. Õhus on Fuggerite pankuri- ja kaupmehedünastia hõngu. Märt Roosmal on Augsburgist mitmeid vaateid vanalinnale ja toomkirikule. Põltsamaal sündinud Roosma esimesed sõjajärgsed aastad mööduvadki Saksamaal, kuid osalt ka Rootsis. Hiljem viib elutee Tasmaania saarele Hobartisse. Sealt tegi Roosma Eesti Kunstimuuseumile suure kingituse. Mees saatis Eestisse 366 teosest koosneva kogu, millest põhiosa moodustasid tema hea sõbra Eduard Viiralti tööd. On arvatud, et Roosma aitas Viiraltil omal ajal ka teoste müüki korraldada. 12

Raekoda

Halderstr

r ilian St Maxim

tst r

rstr Fugge

st ic h l ö Fr

Str

Leh hau s er

uer lma e g Vo

ar lkh Vo r

er Weg Hoh

ke Klin

Märt Roosma, „Fuggerstrasse. Augsburg”, 1947 Eesti Kunstimuuseum

ha aga

A ll ma-

500 m

N 41.3788˚ E 2.1752˚

Barcelona, Kataloonia Barcelona. Aasta on 1992 ja masti kerkib sinimustvalge. Erika Salumäe võitis siinsel kummilõhnalisel velotrekil Eestile olümpiakulla. See on eestlaste esimene kuldmedal pärast iseseisvuse taastamist. Lipp kerkib, aga Erika näeb silmanurgast, et midagi on täiesti valesti. Ta vangutab pead, endal pisarad kurgus – lipp tõuseb tagurpidi. Valge on ülal- ja sinine allpool. Eesti lipp oli spordiareenidel veel tundmatu. Hiljem on spordisangarid Eesti lippu maailmale palju tutvustanud. Just Barcelona suveolümpial 1992, kuhu mindi esmakordselt sinimustvalge all, kandis avatseremoonial Eesti lippu omaaegne legendaarne kümnevõistleja Heino Lipp. Märgilise perenimega mees. Külma sõjaga ametis olnud poliitikud lükkasid ürgandeka Eesti sportlase Heino Lipu rahvusvahelistelt üritustelt kõrvale. Nii ei pääsenud meie tippkümnevõistleja 1948. aastal Londoni olümpiamängudele. Kümnevõistluse võitis noor ameeriklane Bob Mathias 7139 punktiga. Neli päeva hiljem põrutas Lipp Tartus vastuseks 7584 punkti... Ka neli aastat hiljem ei päästa Nõukogude Liit meie meest Helsingi olümpiamängudele. Alles 70-aastasena jõuab Lipp lõpuks olümpiale. Barcelonas. Eesti lipp uhkelt käes. Sportlaste auks lehvitati sinimustvalget vargsi juba neli aastat varem. Kui Nõukogude Liidu eest võistelnud Erika Salumäe ja Tiit Sokk naasid olümpiavõitjatena 1988. aastal Souli olümpiamängudelt, lehvisid Tallinnas Raekoja platsil samuti rahvuslipud. Päris esimene sportlane, kes pärast Eesti iseseisvuse taastamist meie lipu all medali võitis, oli ujuja Indrek Sei. See juhtus 1991. aasta lõpus Saksamaal Gelsenkirchenis peetud lühiradade MM-il. Legendaarne Ado Vabbe väisas Hispaaniat ja suurt kultuurilinna Barcelonat 1928. aasta suvel. Vabbe reisist on säilinud kirjavahetus oma tulevase elukaaslase Hilda Klaasseniga ja kunstniku saadetud kaartide põhjal võib tegelikult päris täpselt reisi marsruuti määrata. Vabbe oli vaimustuses Friedebert Tuglase nias o o l a kat 1.2012 kümme aastat varem ilmunud Hispaania reisikirjast, mis andis reisile hoogu .0 1 0 s alate juure. Barcelonast jäävad Vabbele meelde laiad tänavad ja parkide rohkus, mis kõik meenutavat Pariisi. Siin vaatab ta ka härjavõitlust, mis sugugi ei istunud. Barcelona pakkus loomingulist puhangut aga ka aastakümnete pärast, ja nii on ta üksjagu pilte teinud tükk maad hiljem pelgalt mälule toetudes. 2 ry 201 Tapa linnas, kus vanemad pidasid tollal üpris tähtsas raudteesõlmes puhvetit. Hiljem Vabbe sündis janua ince 1 s a i n kolis perekond Rakverre, sealt edasi Narva, aga söögimaja peeti ikka edasi. Küllap sellest kasvaski alo in cat välja Vabbe enda kohvikuarmastus. Ja kohvikuid on ju Barcelonas ohtrasti. Pablo Picasso tegi oma esimesed kunstikatsetused just Barcelonas. Kunstnik Endel Kõks on kirjeldanud, et kuulus Picasso olla kunagi Vabbe paari akvarelli näinud ja taevani kiitnud. Teised allikad Vabbe isiklikust tutvusest Picassoga jutustada ei tea, kuid kes seda teab, millises kohvikus mehed täpselt trehvama juhtusid...

d u t a l kee

dde i b r o f

Ado Vabbe, „Barcelona kohvikus”, 1943 Tartu Kunstimuuseum

l Para

s ort

lan

EL RAVAL

l a de Rond

Lit o

ral

Akvaarium

de lL ito ra

ranca Zo n a F

Av del lesC Paralle de l a i V an Gr Montjuïci Park Olümpiastaadion n Ro

EL GOTIC

mbla

llel

ta Ca

La Ra

Passeig de la

Av de

1 km

N 52.5188˚ E 13.4005˚

Berliin, Saksamaa 1891. aasta pimedal sügisõhtul kõmpis Riia linnast välja üks pikk noormees. See oli 25-aastane Ants Laikmaa. Mehel oli hull plaan – Riiast jalgsi Reini äärde minna, et seal Düsseldorfi kunstiakadeemias maalikunstnikuks õppida. Hädapärast olnuks ju raha rongisõiduks, aga noor Laikmaa tahtiski tasa võtta. Süveneda iseendasse ja näha Saksamaad lähemalt. Laikmaa oli üldse kõva jalutaja, ka Taebla avastas ta 1913. aastal enda jaoks samal moel. Düsseldorfi kõndis Laikmaa kuue nädalaga. Tee viis korraks läbi Berliini, aga see pilt pole siis tehtud. Maakingsepa meisterdatud jalavarjud olid tugevad ja pidasid reisi vastu. Tegelikult olid nood isegi liiga kanged, sest kiskusid noorhärra kannad lõhki. Lääne-Euroopa kunstikeskustest teatigi siinmail toona eelkõige Düsseldorfi, ja seal õppis enamik baltisakslastest meistreid. Gebhardt ja Dücker ametis akadeemia professoritena, Hoffmannil ja Bochmannil jagus samuti tuntust. Kõik nad pärinesid Eestist. Ja nii kihutaski Laikmaa Berliinist läbi, kuid õppis samal ajal Saksamaad tundma. 1909–1913 tuuritas kunstnik taas Lääne-Euroopas. 1912. aasta lõpus võttis ta Itaalias suuna Eestile ja sõitis selleks läbi Saksa linnade. Tee viis uuesti Berliini, sest siin elav rikas rootsi perekond tellis temalt portree. Berliinis teenitava rahaga plaanis Laikmaa hiljem kodumaal pesa punuma hakata. Sedasi on ta kirjanik Tuglasele kirjutanud, endal ilmselt meelest läinud, et raha veel sugugi polnud, ainult hunnik võlgu. Eks Laikmaa armastas laia elu. Lõpuks Berliini jõudes selgus, et modell on mitu nädalat linnast eemal. Osaliselt seepärast jäigi Laikmaa nüüd paariks kuuks Berliini. Trehvas isegi vanade semudega, sealhulgas Nikolai Triigi ja Friedebert Tuglasega. Triik on just siin Laikmaast kuulsa portree teinud. Berliin oli eesti kultuuritegelaste ristmik. Suuri eestlasi tegutses Berliinis toona rohkemgi, näiteks asus Hiiumaa helilooja Rudolf Tobias 1910. aastal elama just siia. Reisipilte maalis Laikmaa sageli, oli selles kiire ja terav. Hoog on ka Berliini toomkirikut kujutavas töös – kunstnikku huvitas suurlinna rütm. Kiriku enda pisidetailidelt libises ta üle, tõtlik iseloom sundis tornidki pildiservas pooleks lõikama. Berliin on isegi tempokas. Pärast selle pildi valmimist Laikmaa enam pikemaid välisreise ei teinud, nii on see tema viimaseid võõrsil tehtud töid. Pastelli oskas Laikmaa käsitleda. Imevägi, kuidas ta habrast tehnikat valdas. Muidugi oli pastell käepärasem kui õlimaali viljelemine, rutakale loomule omasem. Ja odavam. Võib-olla meelitasid Laikmaa Berliini toomkiriku juurde ümberkaudsed kuulsad muuseumid. Ent ka kirik on silmatorkav, siit avanevad vaated turistide lemmiktänavale Unter den Lindenile, teletornile jne. 1944 tabas kuplit süütepomm, tipp kukkus läbi kirikupõranda hauakambrisse. Korralikum rekonstrueerimine algas alles 1975. aastal.

Ants Laikmaa, â&#x20AC;&#x17E;Berliinâ&#x20AC;?, 1913 Enn Kunila kogu

e ch

t-S

Friedrich Str

Unter den Linden

Str

l- M

arx-A llee

rkt s

Frieden str

Lie

pzi g e r

Ka r

Friedrich Str

500 m

S p ree

L a n dsberger A l l e e

xander Str Ale

kn i eb L arl

S 27.4582˚ E 153.0331˚ S 26.4060˚ E 153.1165˚

Brisbane ja Päikeserannik, Austraalia

Leene Aavik, „8”, 2012 Autori kogu

Peale Caracase pole ükski linn selles raamatus ekvaatorile nii lähedal kui Brisbane. 2008. aastal sinna sattunud Kertu Ehala kirjeldab seda kohta nii: „Koduaias ripuvad puu otsas püütonid. „Sõrmuste isanda” stiilis hiiglasliku sisaliku olemisega sõbralikud vesidraakonid söövad su käest juustu ja metsikud kalkunid tuuseldavad aianurgas kenasti sisse seatud peenrasse oma pesa teha.” Paljud Austraaliasse asunud noored eestlased aga nendivad siin levinud arvamust, et inimene on iseendale määratult ohtlik. Kui midagi juhtub, pole see inimese, vaid hoopis riigi või maaomaniku vastutus. Seetõttu on kõik kohad täis silte täpsete juhistega, mida täpselt tohib ja ei tohi teha. Vaadake selle pilguga korraks ka Kertu joonistust, kus Hiinalinna värava ees on nii mõnedki kõnekad sildid. Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud Kertu Ehala tuli alul vaid aastaks koos sõpradega maad avastama. Aga nüüd on Brisbane’ist saanud kodu kaugel kodust. Peagi saab Kertust Hiina meditsiini ja nõelravi õppinud spetsialist. Nii et Hiinalinna motiiv pole sellel pildil juhuslikult. Saksamaal põgenikelaagris sündinud Leene Aavik on Austraalias elanud üle 50 aasta. 1948. aastal tuli pere siia sõjapõgenikena nagu suurem osa Austraalia eestlastest. Kunsti õppis Leene isa käest, jälgides, kuidas too töötab. Isa oli skulptor Edgar Aavik. Kunstnikke on peres olnud aga ennegi. Üks esivanemaid Carl Timoleon Von Neff oli tsaar Nikolai I õukonnakunstnik. Leene maalib enamasti maastikke, inimesi ja lilli. Abstraktselt, hoogsalt ja tugevate lõunamaiste värvidega. Tema linn on Brisbane’ist põhja jääv Queenslandi Päikeserannik. Just selline Austraalia, nagu me seda teame lugematutest teleseriaalidest. Valge liivaga rannad, päike, suured lained ja surfarid. Ning väikesed erksates toonides majad. Brisbane sai alguse aastal 1824, mil asutati vangla. 19. sajandi teisel poolel hakkas asula jõudsalt kasvama. Praegu on Brisbane Austraalia suuruselt kolmas linn. Siin elab rohkem kui kaks miljonit inimest ning igal aastal tuleb juurde ligi 50 000 elanikku. Ülelinnastumine, veepuudus, ülekoormatud infrastruktuur ja röögatud kinnisvarahinnad on igapäevane nähtus. Enne Esimest maailmasõda tegi Austraalia eestlane Jakob Lukats kohaliku osariigi valitsusega leppe, et eestlastele eraldatakse üle kahe miljoni hektari riigimaad. Tingimuseks oli, et Lukats toob kohale 2000 eesti perekonda. Seda muidugi ei juhtunud ja maa anti itaallastele. Praegu elab siin paarsada eestlast. Brisbane’i eestlaste selts on tegutsenud üle poolesaja aasta. Nagu mujalegi Austraalia linnadesse, saabusid eestlased ka Brisbane’i kahe lainena. 20. sajandi algul parema elu ihalejatena ja pärast Teist ilmasõda põgenikena punavõimu eest.

uce H wy n WaByrCaboolture

20 km

BRISBANE s ba Bri

ic cif

y Mw

PaLogan Logan M wy

S. I r vi

wy Cooroy ce HYandina u

Caloundra Sippy Downs

laht

mb Bra Red- laht atew ay Mwy cliﬀe

’i

Noosaville

saar Bribie

on De c e p t i la

Sunshine Beach

Moretoni

Kertu Ehala, „Hiinalinn”, 2012 Autori kogu

N 50.8522˚ E 4.3554˚

Brüssel, Euroopa Liit Rue Neuve. See on jalakäijate tänav Brüsseli südames. Rahvast liikus siin metsikult juba 1970-ndatel. Tegemist on Belgia kõige popima poepiirkonnaga, kui kaupluste ja ostjate arve uurida. Kus saab äri teha, seal on muidugi ka kõige vägevamad rendihinnad. Siin tänaval täpselt nii ongi. Võib-olla on siin pildil kuskil ka Endel Kõks ise, ta ju armastas ennast nutikalt omaenda piltidele paigutada. Võib-olla on tal ostukottki käevangus, sest ega siit muudmoodi naljalt läbi pääsegi. Raske tänav isegi sellisele rännumehele, nagu seda oli Kõks. Reklaamsildid on kutsuvad – vaadake neid rõhutatud värve. Vabaduse tunne. Millist rõõmu pakub rahvale tarbimine. Brüsseli vanalinn on nagu ikka Euroopa vanalinnad – tulvil turistilõkse ja ostumagneteid. Brüsselist ei pääse selles raamatus üle ega ümber. Euroopa pealinn. Siin elab üle tuhande eestlase. Osa töötab siin, osa on lihtsalt perele toeks kaasa läinud. Tekkinud on omamoodi ühtehoidev kogukond. Emakeeles suhtlemine on igas riigis tugev side. Kaasmaalased on siia teinud oma kodud ja bürood, leidnud oma pubid ja koolid ning lastevanemate koosolekud. Kui lips või range kostüüm riidekappi lükata ja euroametnike kivist ning klaasist linnakust välja astuda, on tegemist ikka väga mõnusa linnaga. Kas või sellesama Rue Neuve’i peal jalutamiseks. Muidugi pole nii, et siin annab vaid kõrge eurovolinik või parlamendisaadik Eestile näo: Brüsselis tutvustatakse ka kõige lihtsamaid ametipidajaid esmalt ikka päritolu järgi. Paljud eestlased on kodu leidnud äärelinnas, kus on Kesk-Euroopa mõistes ümberringi palju rohelust. Kohalikud eestlased ütlevad, et Brüssel on elamiseks hea linn. Suurlinn küll, aga mitte liiga lahmakas. Kesklinnas on paras ühest ametiasutusest teise kõndida, kohale jõuab kõige enam veerand tunniga. Suurust on siin muidugi ka. Näiteks parlamendi hiigelsuur söökla toidab päevas tuhandeid euroametnikke ja MEP-e – nemad on europarlamendi liikmed. Lühendeid siin linnas armastatakse. Brüsseli eestlased töötavad õhtuti ametlikult tööajast kauem, aga nii teevad ka paljud kodueestlased. Kes veel prantsuse keelt ei oska, käib Brüsselis õhtuti keelt tudeerimas. Nädalavahetustel sõidetakse linnast välja mere äärde või põigatakse Pariisi ja mujale. Euroopa teised pealinnad on ju käeulatuses. Brüsselist sai Euroopa Liidu pealinn paljuski läbi juhuse – Belgia suutis Euroopa Liidu ametitele kärmesti büroopindu pakkuda. Linnapildis on näha, kuidas kontoripindade rajamiseks on kunagi lammutatud kvartalite kaupa ajaloolisi uhkeid hooneid, et ruumi teha uutele ja teinekord juhuslikele majadele. Brüsseliseerimiseks kutsutakse sellist linnaplaneerimise stiili.

Kru idtu inla an

eenweg Ninoofsest str m ha ns ng Mo i e d rm sé e Bi aus h C

Keskväljak Pissiv poiss

B ld d

Roy ale

de Ga

eg nwe

tee nses

Leu

Wet Rue straat Bellia rd Juubeli park o o l ter a 1 km eW

Rue

Chaus sé e

An spa ch

Bld

Endel Kõks, „Rue Neuve”, 1979 Erakogu

N 52.2043˚ E 0.1166˚

Cambridge, Inglismaa Viimastel aegadel astub Cambridge’i suunas igal aastal vähemasti kümme eestlast. See on ilmakuulus ülikoolilinn. Meile aga üks tulevikulinnadest, kus eestlaste kogukond kosub kiiresti. Pealegi on siin end harinud eestlased raudselt need, kes hakkavad varsti Eesti nägu kujundama. Siin askeldavad noored naasevad hiljem Eestisse ja annavad sünnimaa arengusse oma panuse. Omaette elamus on kõndida Cambridge’i kolledžite rohetavate haljasalade vahel. Jälgida neid tõtlikke ja asjalike nägudega tegelasi. Mõne noorhärra vanaisa istus samas pingis, kus tema pojapoeg nüüd omi õppetükke teeb. Traditsioonid. Ja reeglid, mis mõeldud järgimiseks. King’s College’i murul tohivad käia ainult õppejõud ja vanemad õppurid. Maast madalast kunstiga tegelenud ning Tartust-Tallinnast maailma lennanud Frank Koop joonistaski King’s College’i suursugust koolihoonet. Ta ise on viimased kaks aastat illustratsiooni ja animatsiooni õppinud just Cambridge’is, täpsemalt küll Anglia Ruskini ülikoolis. Selle õppehooned asuvad samuti kesklinnas ja siin on kõik, mida moodsalt ülikoolilt tahta: laboratooriumid, kunstistuudiod, raamatukogu, teater, meditsiinikeskus, restoran. Esimesel kursusel oli Franki üheks õppeaineks illustration in the round. See tähendab, et tuli linnas ringi liikuda ja eri kohti joonistada. Vaatlusel põhinev aine võimaldas ülikoolide linnast põhjaliku ettekujutuse hankida. Eriti südalinnast leiab täpselt selliseid paiku, mida paberile kanda. Koht, kus saavad üheks ajalugu, arhitektuur ja praktiline funktsioon. Kus mujal kui Cambridge’is. King’s College’i hoone on linnas ilmselt kõige kuulsam. Nagu üks vägev magnet, mis tirib pilgu enda külge ega taha enam lahti lasta. Kunagine kirik, nüüdne ülikool. Arhitektuuripärl, mille kaunistuste ja dekoratsioonide rikkus on igale kunstnikule väljakutse. Just see Franki köitiski. Cambridge’is ja Oxfordis asuvad Inglismaa ainsad täielikult kolledžipõhised ülikoolid. Need on kibedad konkurendid, kuigi Oxfordi peetakse paremaks humanitaarias ja Cambridge’i jällegi loodusteaduste alal. Sellise struktuuriga ülikoole on maailmas aga üldse vähe. Cambridge’i ülikool koosneb 31 kolledžist. Igaüks tegutseb sõltumatult. Nendel on oma varad, tulud ja positsioon. Õhtusöögid, kus tuleb kanda ülikonda ja selle peale panna ülikooli talaar. Vanaaegne söögisaal. Sööming nagu stseen mõnest Harry Potteri raamatust. London jääb siit vaid tunnise rongitee kaugusele. Aga too on hoopis teine maailm. Elanikke on Cambridge’is ju vaid 100 000. Meenutab õhustiku poolest ehk Tartut, ainult et autode asemel on siin jalgrattad rohkem moes. Kohvikud ja pisikesed poekesed täitunud noorte inimestega. Veerand linlastest on ju tudengid!

Frank Koop, „King’s College”, 2012 Autori kogu

King’s Pde

R st Ea

Par

Go nv ille

ing Down

Senatihoone Tc e

Queen’s Rd

Newmark e t Rd

St Sturton

Grang

Maid’s Cw

300 m

King’s Kolledži kabel

ey Sidn

e Rd

Jesus L n King St

N 10.4909˚ W 66.9009˚

Caracas, Venezuela Koht, kus saavad ootamatult kokku eksootiline loodus ja tsivilisatsioon. Iguaane on siin palju. Inimesi on palju. Okastraati on palju. Iga korralikum aed ja maja on traadiga kammitsetud. Need kaitsevad kurikaelte eest, sest ega Caracas pole lihtne koht. Nii vaikne, kui siit aknaservalt paistab, pole see linn kunagi. Tänavad on autodest, tossust ja helidest punnis. Päike loojub õhtul kell kuus, aga elu Kariibi mere lähedal ei rauge. Mäenõlvad on käepärastest materjalidest ehitatud majakesi täis. Ka lihtsamate kodude ees seisavad mugavad autod. Ühe euro eest saab sada liitrit kütust – see teeb liikluse tihedaks. Sõidukitel küljes tumedad klaasid, sõites käivad uksed klõpsti lukku, et mõni võõras sõidu ajal sisse ei hüppaks. Ometi on see eesti linn. Siia jõudsid paljud sõjapõgenikud Rootsi või Saksamaa kaudu. Venezuela oli valmis töökäsi vastu võtma ja Lõuna-Ameerikasse pääsesid lastega pered hõlpsamalt. Tõeline multimees – kujur, maalikunstnik, karikaturist ja luuletaja – Ants Erik Vomm jõudis kunstnikest ema ja õega Caracasesse 1948. aastal Augsburgi põgenikelaagrist. Siia oli tekkinud pisike eestlaste kogukond, kus võis olla sadu kaasmaalasi. Lend oli raske, tee peal läks lennuki propeller põlema ja õhusõiduk võttis suuna ookeani peale. Hädamaandumine jättis perekonna paariks päevaks Newfoundlandi. Ema Benita Vomm andis end tööturul üles majateenijana, Ants värvijana. Vommid viidi esmalt Venezuela džunglisse läbikäigulaagrisse, kuid tänu teistele eestlastele sai Benita majateenijaks ameerika miljonäri kodusse Caracases. Viie aasta jooksul kolisid nad 11 korda, kuni lõpuks Kanadasse emigreerusid. Paar aastat asus nende kodu just sel Coloni tänaval Los Caobose linnaosas. Caracas kujunes eestlaste jaoks ka ärikeskuseks. 1946. aastast elas selles linnas Pääskülast pärit poiss Harry Männil. Vahest üks suurema haardega eesti juurtega ettevõtja üldse. Männil jõudis Venezuelasse Rootsi kaudu. Taskus kümme dollarit, kotis paar särki-lipsu. Alustas kohvi ekspordiga, siis tulid autod ja põllupidamismasinad, loomakasvatus. Kokku sirgus mõjukas firmavõrk, mida juhiti Caracasest, praegu ohjavad seda tema järglased. Eestlased tõusid sealsesse ärieliiti tänu eestlasest diplomaadile ja mõjukale ärimehele Albert Tattarile. USA-sse elama kolinud Tattaril olid seal vägevad sidemed, mis võimaldasid teenistust alumiiniumit tootva suurfirma Alcoa juures. Selle ettevõtte ülesandel hakkas Tattar 1940-ndate lõpus looma äriüksust Venezuelas. Nii sündis 1951. aastal Lõuna-Ameerika suurim põllumajandusmasinate ja autode sissetooja ACO Group. Selle asutajateks olid Albert Tattari kõrval eestlased Arnold Orav ja Harry Männil, hiljem kutsuti äritegevuse juurde veel Herman Malvet. Tattar juhtis firmat aastani 1970, siis andis selle üle tükk maad nooremale Männilile. Tattari mastaapi näitab asjaolu, et aastakümneid juhtis ta Venezuela suurtöösturite direktorite nõukogu. Eestlased kontrollisid ACO-t 1994. aastani, kui Männil lahku lõi ja uue äriimpeeriumi rajas.

pis t

aez

P A v.

El-Avila rah vuspa rk

Boliveri väljak Av Fr Liber Autopista anc i s tador A v Francisco de M ira co F ajard o nd che R v i o A de J C an e ir o AP

-Sur

Nor te

Av Boyaca

A u to

Av Bara

cre

lle-

Av Su

Ants Erik Vomm, „Avenida Colon”, 1951 Erakogu

2 km

N 41.8878˚ W 87.6206˚

Chicago, USA Chicagota poleks Eesti see, mis ta on – viimase 20 aasta jooksul Euroopa kõige kiiremini kasvanud majandus. Liberaalseima majandusega riik Euroopas ja üks selle ala liidreid maailmas. 1912. aastal sündis New Yorgis poiss, kes sai nimeks Milton ja kaasa perekonnanime Friedman. Õppis majandusteadlaseks ja asus 1946. aastal tööle Chicago Ülikooli. Seal sõnastas ta teooria, mis ütles, et inflatsiooni vähendamiseks on vaja majanduses kärpida raha hulka, ning väitis, et riigieelarve abil pakkumise ja nõudluse tasakaalu reguleerimine on halb mõte. Madalad maksud on aga hea idee. Sündis Chicago koolkond – vabaturumajanduse ideoloogia jõulisimaid esindajaid läbi aegade. Just sellele ideoloogiale rajati uue Eesti Vabariigi majanduspoliitika alates 1992. aastast, ja ainuüksi selle pärast on Chicago eesti linn. Kuid see Michigani järve kaldal olev tuuline, USA suuruselt kolmas linn on olnud ka oluline eestlaste keskus. Tänini tegutsevad Chicagos 1964. aastal asutatud Eesti Maja, samuti eesti kool. Õppeasutus on laste vähesuse tõttu küll mitu korda uksed sulgenud, kuid siis uuesti lahti teinud. Chicagosse on kolinud ka nooremaid inimesi Eestist. Kes ülikooli tööle, kes mujale. Anu Uustalu oli Milton Friedmani kaasaegne. Sündis 1914. aastal Tallinnas. Õppis Tartus Pallases peamiselt Ado Vabbe ja Anton Starkopfi juhendamisel. 1944. aastal pages kunstnik Saksamaale ja sealt 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Paika jäi lõpuks Milwaukee linna Wisconsini osariigis. See on vähem kui 200 kilomeetrit Chicagost. Õpetas joonistamist, tegi joonestamistöid, disainis. 1977. aastal jättis palgatöö ja jäi looma seda, mis talle endale meeldis. Elu viimased aastad elas katoliiklikus vanadekodus. Need pilvelõhkujad kõrguvad ilmselt Chicago kesklinnas, mis rajati sellisena pärast seda, kui 1871. aastal kogu kesklinn maha põles. Anu Uustalu pilvelõhkujad on tulekahju värvi ja justkui sudus. Selliseid toone kasutas kunstnik oma hilistes töödes palju. Võib-olla ka seepärast, et 1968. aastal põlesid kunstniku kodu ja suur osa varasemaid maale. Õhtune kesklinn aga on päris sageli just niisugune, nagu Anu Uustalu näitab. Majad on hiiglama kõrged ja tänavad üsna kitsad. Õhtu saabub vara ja tänavavalgus on kergelt kollane. Mõne tänava kohale on ehitatud linnarongide tarvis teraskonstruktsioon. Kolin, sajad lõhnad, trügimine ja pidev hämarus. Linn nagu ulmefilmis. Aga sealsamas kõrval on kaugele järve ulatuv paadisild restoranide ja vaaterattaga – Navy Pier. Kes tahab valgust ja vaadet, mingu sinna. Chicago hing elab siiski pilvelõhkujatest natuke põhjas – seal, kus majad madalad ja vanad, sees restoranid ja kõrtsid. Astu sisse, võta näppu klaas Sam Adamsit ja naudi Blue Chicago džässi. Sealsed mustad pillimehed ja lauljad on parimate killast.

Anu Leenu Uustalu, „Öine Chicago”, 1990 Eesti Kunstimuuseum

Kennedy

W Wacker D r

Michigan Ave

hio St W Grand Ave E O W Kinzie St W Randolph St W. Washington Bd

Millenniumi park

Michigani järv 500 m

N 53.3434˚ W 6.2717˚

Dublin, Iirimaa Tartus sündinud ja Rootsis Örebros surnud Endel Kõksi töödest üksinda võiks kokku panna terve maailmalinnade raamatu. Ta oli üks Välis-Eesti aktiivsemaid kunstielu ergutajaid ning samal ajal ise väga usin maalija. Ja siin ta siis on, 67-aastasena Dublinis. Too hall Dublinile iseloomulikes toonides maja on Püha Kolmainsuse Kirik. Vanim kirik linnas ja tähtsaim riigis – Iirimaa peapiiskopi kodukirik. Kiriku ehitusega alustas 1028. aastal taani juurtega Dublini kuningas Sigtrygg (Sitric) Silkbeard. Dublini asutanud viikingid haarasid saarel võimu 9. sajandil. Kulus veel sada kolmkümmend aastat, kuni Inglismaalt tulevad normannid ennast siin kehtestasid ja kiriku lõpuni ehitasid. Dublinil on õigupoolest kaks nime. Dubh Linn tähendab keldi keeles musta basseini, kunagist jõesoppi, kus laevad randusid. Nüüdisaegses iiri keeles on linnal aga hoopis pikem nimi – Baile Átha Cliath ehk lühidalt BAC. See tähendab linna, kuhu on keeruline pääseda. Kas Eestimaa mehi ka kuningas Silkbeardi lähikonnas oli, pole teada. Eesti tollased mündileiud viitavad vilkale väliskaubandusele. Eestis toodeti ekspordiks rauda ning ju nii mõnigi iiri viikingimõõk taoti Eesti rauast. Saaremaa viikingid käisid ilmselt ka suurel merel ja miks mitte Iirimaal. Endel Kõks käis ilmselt lihtsalt seda õdusat linna kaemas. Eestlasi tookord seitsmekümnendatel Dublinis eriti ei olnud. 17. sajandil oli Dublin korraks Londoni järel Briti impeeriumi suuruselt teine linn ning maailmas isegi viies. Kuid siis areng peatus. Inimesed rändasid pigem riigist välja, nagu nad juba mitusada aastat olid teinud. Peamiselt Ameerikasse ja Austraalisse. Nõnda sarnaneb Dublin selles osas Tallinnaga – mõlemas on vanalinn alles tänu sellele, et linn oli vaene ja kinnisvaraarendajatel polnud põhjust vanu hooneid maha kiskuda. Uuesti sai Iirimaa majandusmootori käima alles 1980-ndatel, kui eriti just USA firmad avastasid, et ingliskeelsele Iirimaale on kasulik viia tööjõumahukamat tööstust. Tõsisem kasv algas aga 1997. aastast, kui Iirimaad hakati kiire majanduskasvu tõttu kutsuma Keldi Tiigriks. Põhjus ikka sama – Iirimaal otsustasid äri avada või laiendada paljude riikide firmad. Saarele naasid paljud välisiirlased, ka uusimmigrandid. Rahvastik kasvas, ehitustööstus edenes, majanduskasv kiirenes veelgi. Just selline tööka rahvastiku kasv oli Iiri majanduskasvu taga. Iirimaa oli üks esimesi riike, mis avas oma tööturu uutele Euroopa Liidu riikidele. Kui palju eestlaseid läks Iirimaale kalkuneid kitkuma, haiglatesse sanitarideks ja ehitusele tööle, pole täpselt teada. Võib-olla tuhatkond. Iirimaa eestlased on enamasti noored ja jõudnud siia igaüks eri teed mööda. Nõnda ei ole kohalik eesti seltsielu eriti vilgas, kuid vähehaaval on see hakanud pöördeid üles võtma.

li n R

Cru m

nS Bo lto

Trinity College Dublini kindlus ve hA Bat sex

Dublini laht

EW all R

Chapelizod Rd

r a Rd lar ircu

C ab

Phoenixi park

Endel Kõks, „Autoportree Dublinis”, 1979 Tartu Kunstimuuseum

2 km

N 51.2258˚ E 6.7720˚

Düsseldorf, Saksamaa Ratsafiguur. Hobuse seljas istub kuurvürst ja kunstisõber Jan Wellem. Õieti Johann Wilhelm II. See siin on aga Düsseldorfi turuväljak. Maalimas Düsseldorfis õppiv Paul Raud. Esimene kutseline kunstnik, kes pärast siinse kunstiakadeemia lõpetamist läks ja jäi Eestisse tööle. Düsseldorfi Kunstiakadeemia. Kunstikeskus. Selle koolkond oli maailmakuulus ja säraski rahvusvaheliselt. Koolkond pressitakse aastate 1819–1918 vahele. Düsseldorfi maalikunstis mängisid 19. sajandi lõpus lausa olulist rolli Eestist pärit kunstnikud. Eduard Karl Franz von Gebhardt Järva-Jaanist, Eugen Gustav Dücker Kuressaarest, Gregor Alexander Heinrich von Bochmann vanem Nehatu mõisast. Need mehed püstitavad senini kunstioksjonite rekordeid. Eesti kunsti kahurvägi. „Algajatele kunstihuvilistele on Düsseldorf olemasolevatest koolkondadest ilmselt parim, pealegi veel niisugune, mis on enda ümber koondanud haruldaselt suure hulga silmapaistvaid kunstnikke,” kirjutas aastal 1847 ameerika kunstikriitik Henry Tuckerman. Baltisakslased moodustasid Düsseldorfis omaette kunstnikekoloonia. Eesti kunstis 1870. aastail Düsseldorfi lugu õieti alles algaski. Just siis said Gebhardt ja Dücker siinse kunstiakadeemia professoriteks. Akadeemias väga mõjukad mehed. 19. sajandi viimasel veerandil tegutses akadeemias ja sõltumatutes galeriides professorina kolm nimekat kunstnikku Eestist – peale Dückeri ja Gebhardti ka Bochmann. Nende kaudu aina lisandus siia meie meistreid. Paljud tähtteosed asuvad senini Düsseldorfis, näiteks Bochmanni töö Tallinna kalaturust. Dückeri õpilane oli Oskar Hoffmann Tartust. Siin õppis Rakverest pärit arhitekt, insener ja maalikunstnik Gerhard Paul Baron von Rosen. Sellised nimed nagu Friedrich Moritz, Waldemar von Haller. Düsseldorfis tudeeris Võrtsjärve äärest pärit Tõnis Grenzstein. Gebhardti õpilane oli ka Ants Laikmaa, kes kõmpis pärale täitsa jala. Samamoodi jõudsid siia Tartus tegutsenud Rudolf Julius von Zur Mühlen, Albert Thomson ja Tallinnast pärit Otto Zoege von Manteuffel. Gebhardti oskusi kogusid ka vennad Kristjan ja Paul Raud. Eesti–Düsseldorf. Vastupidi oli ka. Düsseldorfis koolitust saanud maalikunstnik Theodor Albert Sprengel suunas joonistusõpetajana paljud oma õpilased Tallinnast edasi Düsseldorfi. Kokku oli vast kümmekond Düsseldorfi kunstnikku, kes kolasid siinmail tähenduslikumalt. Ants Laikmaa ja Kristjan Raud on Düsseldorfi õpetamismoodi siiski kritiseerinud. Korduvalt on tsiteeritud Kristjan Raua kirja vennale Paulile, milles ta keelitab venda loobuma Gebhardti värvidest. Kunstiajaloolane Mai Levin: „Paraku on tähele panemata jäänud Paul Raua tsitaat teises Kristjan Raua kirjas: „Kas maalida hallis või pruunis või sinises, mulle ei näi see sugugi olulisena, mulje võib sellegipoolest võimas olla.”” Kõik need mehed mõjutasid rahvusvahelist kunstielu. Eduard von Gebhardt kirus prantsuse koolkonna maitset ja sõdis moodsa kunsti vastu. Dücker aitas aga hulga noori tegelasi just moodsa kunsti juurde. Düsseldorf on koht, kus kasvasid meie kunstiloo suurmehed. Paul Raud nende seas.

ke rüc B s us He . T

lee enal fer cili Ce Lehr U R.

tr er S Klev erstr Kais

Breite Str

Burgplatz

Berliner Allee

k ni ein Rh

Rein

Luegallee

rü

ke Landtag NRW 1 km Paul Raud, „Düsseldorfi turg”, 1890–1893 Eesti Kunstimuuseum

N 58.2411˚ E 26.4055˚

Elva

Alar Paurson käis viimati Tallinnas 2001. aastal, kui Rotermanni soolalaos oli näitus „Andy Warhol – His Art & Life”. Muidu satub Tallinnasse peamiselt disainiprojektide tõttu. Ütleb, et kunsti tunneb ära tunde järgi, teooriat ei tea, inspiratsiooni pakub igapäevane elu. Alar elab koos vanaemaga üsna eraklikult Elva lähedal. Proovis pärast õpinguaastaid Tartu 14. kunstigümnaasiumis ka Tartu kunstikooli, kuid kool polnud tema jaoks. Alar Paurson on ürgandekas ja võimeline tajuma maailma palju teravamalt kui enamik teisi. Ta võib pugeda ükskõik millise tuntud kunstniku nahka. Istub, vaatab tolle pilte ja maalib siis täpselt samasugusel moel mõne uue töö, nagu oleks maalinud too teine meister. Tartu Ülikool on Alarit maaliosakonda lektoriks kutsunud. Kunstnik on seni keeldunud. Eraklikkus ei tähenda aga, et Alar maailmast eemal viibib. Tal on näiteks töö „Jõe ääres”, kus veekogu ääres õngitsevad Alar Paurson ja tema sõber Lady Gaga. Sõprus on nii tugev, et nad võivad teineteise seltsis viibida ka vaikides. Kord oli Alar õel Tartus Annelinnas külas ja nägi paneelmaja ülakorruselt, kuidas kaks teismelist üle välja koolist koju jalutasid. Lumme tallatud rada oli kitsas ja poiss pidi tüdruku kõrval käimiseks lumes sumpama. Alar vaatas, akvarellis ja tegi pärast ka õlimaali. Just sellised tema tööd ongi. Napid, aga elu olulisi hetki tabavad. Elvat on maalitud üksjagu. Enamasti järvesid ja metsa – see ju suvituslinnale iseloomulik. Ent samamoodi märgiline on Elva uus veetorn ja linna serva kraapiv suur maantee. Just need on Alar Paurson nappide pintslitõmmetega ühele maalile sättinud. Elva uus veetorn-elamu ehitati 1975. aastal. Kes iganes Tartu poolt vana või uut teed pidi tuleb, sõidab siit mööda. All viiekorruseline punastest tellistest maja, selle peal paak, kus sees sadu tonne vett. Kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud kui 20. sajandi eesti arhitektuuri iseloomulik näide. Kuigi Elva tekkis raudteeasulana, sai temast järvede ja ilusa metsa tõttu tartlaste suvituspaik. Puumajad laiali keset metsa ja väike keskus raudteejaama lähedal. Nagu ka mujale, ehitati Elvasse nõukogude ajal kolemaju, kuid mitte ülemäära tihedalt ja kohati isegi hea stiilitundega. Nagu see veemaja Pikk tänav 75. Alar Paurson on vaadanud veetorn-elamut ilmselt Tartu–Riia maantee mahasõidult. Vanasti läks maantee otse Elvast läbi. Mööda veetornist ja Verevi suplusjärvest. Nüüd juba enam kui kümme aastat läheb suur tee Elvast mööda. Enamasti kägistab ümbersõit väikelinnad, kuid Elva pole kannatanud. Siin on tööstust, siin on loodust ja siia on ikka põhjust sisse keerata.

e ere te Vellav

t mn u t ar K ulb i

loh

Kir

Arbi jv

k Kes

tus e

Töö s

Tartu mnt

a a d l a K

Käo tee

e ärv

a Kaj Su pel ran n

Pik

Verevi jv

B R

250 m Alar Paurson, „Elva uus veetorn”, 2012 Maria Kilgi kogu

N 50.1097˚ E 8.6803˚

Frankfurt, Saksamaa Kodus Björn maalib. Aju vajab puhkust, kui ollakse aina disaini sees. Disaini puhul peab kogu aeg mõtlema kolmemõõtmeliselt. Kuidas ikka see värk töötab... Kodus tekib pigem tahtmine saada visuaalset rahu. Abstraktse maali tegemisel ei juurdle ju keegi, et sellest peab mingi asja valmis tegema, mis peab omakorda töötama. Autodisainer Björn Koop sündis Valgas, elas Tartus, Keilas ja Tallinnas. Siis läks kunstiakadeemiasse. Pärast õpingute alustamist põrutas Itaaliasse autodisaini tegema ja 2002 elas aastakese seal. Hiljem tegi Eestis paar kuud projekte ja läks siis uuesti Prantsusmaale õppima. Seejärel väike käik Eestisse ja taas reis Saksamaale Frankfurti – Lõuna-Korea autofirma Hyundai juurde tööle-praktikale. Frankfurdi lennujaamast 15, linnast 25 kilomeetrit. Täielik tehaste piirkond. Opel ja teised. Lõpuks sattus Koop Frankfurti Kia disainistuudiosse toimetama. Joonistab siin autosid. Teedel vuravadki Kiad. Kindlasti olete näinud eestlase visioone moodsatest autodest. Näiteks Hyundai ideeautodel on detailid, mida näidati Genfi ning Pariisi autonäitustel. Rehvimustrid, esituled... Eestlasel Koobil on tähtis amet – meisterdada kuulsaid autosid. Esimene mulje tuleb visandist. Kui see on efektne, investeerib firma mudelisse, tehakse 3D, valmistatakse prototüüp ja lõpuks saab see kõigile tuttavaks toodanguks. Apple teeb seda tõhusalt, iPhone on sellise lähenemise vili. Kolleegid peavad Koopi hullude ideedega tegelaseks – pole piire interjööri ja eksterjööri vahel. Rasked terminid... Tema autodel on rattad, aga pole poritiiba või tuuleklaasi, tagatuled säravad istmete küljes. Björn on muutunud küll praktilisemaks, kuid hullumeelsus lükkab eestlast ikka autosid omamoodi disainima. Asi käib umbes nii. Kuu jooksul joonistatakse ühest mudelist eri variatsioone pastaka, pliiatsi, markeri ja Photoshopiga. Kõikvõimalikes perspektiivides. Edasi teevad professionaalsed modelleerijad sellest 1:4 mõõtkavas savimudeli. See on umbes 1,1 meetrit pikk. Pidev arendus toimub koostöös disaineritega. Siis töödeldakse savimudeleid arvutis ja valitakse omakorda paar mudelit välja. Nendest tehakse 1:1 mõõtkavas savimudelid. Ja lõpuks jõuab üks neist tootmisse – umbes kolme aasta pärast. Suur hulk eestlasi teeb korrakski vahepeatuse Frankfurdi lennujaamas, sest see on üks olulisemaid transiitlennujaamu Euroopas. Frankfurdis peetakse ka Euroopa suurimat raamatumessi. Eesti kirjastajad on seal igal aastal kohal ja suur osa tõlkekirjanduse lepinguid sõlmitakse just seal. Aga Frankfurt on eesti linn peamiselt seetõttu, et siin on meie raha kodu – Euroopa Keskpank. Haldab eurot ja kaitseb hinnastabiilsust. Seda tööd teeb ka üksjagu eestlastest ametnikke. Björn Koobi maali paremas servas on Euroopa Keskpanga uus hoone, mida veel ehitatakse. Ja tegelikult on tegemist mälu järgi valminud Frankfurdi interpretatsiooniga.

Str

n senhäuser Mai ainkai Sach m e u Scha

oll W. K

Batt o n nstr

Lange Str

er inz Ma

Katedraal

ai Maink

r test tleu u ai G ink rma e t Un

Goethe maja

Battonnstr

Main Tower

K. Schumacher Str

Björn Koop, „Frankfurt”, 2012 Erakogu

Schöne Aussicht

Deutchhermufer

200 m

N 48.6202˚ E 9.8247˚

Geislingen an der Steige, Saksamaa „Koridoris kõnnib pikakasvuline kõhetu mees. Pruunikas ülikonnas kogu on pisut ettepoole kallutatud, üks käsi püksitaskus ja astudes võtab ta erakorraliselt pikad sammud – nagu oleks tal kuhugi kiire. [---] Käes hoiab ta piipu, tõmbab sellest paar sõõmu, unustab selle puhuks ehk hambussegi. Võtab siis taskust tubakapaki, topib sealt kiirete närviliselt liikuvate sõrmedega värsket tubakat piibukahasse, süütab tiku ja kisub ägedalt piibu hõõguma. [---]” Nii on kirjeldanud Eduard Rüga Pallase kunstikooli ajast tema sõber Endel Kõks. Miks mitte ei võiks too mees seal Geislingeni tänaval olla Eduard Rüga koos abikaasaga. Aasta on 1948. Ehk juba neli aastat on möödas päevast, kui nad 1944. aasta septembris koos lastega purukspommitatud Pärnust laatsaretlaevale Elbing VII pääsesid – et siis igaveseks Eestist lahkuda. Alguses Saksamaale ja 1949. aastal USA-sse New Jersey osariigis asuvasse Oaklandi, kus kunstnik töötas esimestel aastatel keemiatehases. Rüga on Eduard Viiralti kõrval ilmselt ainus Eesti kunstnik, kelle järgi on nime saanud restoran. 1987. aastal sattus Oaklandi restoraniomanik Charles Nuzzo Rüga värviküllastest ja natuke abstraktsetest töödest nii vaimustusse, et andis oma uuele restoranile nimeks Ruga, ja mõistagi dekoreeris ruumid Eesti kunstniku töödega. Kahjuks lõpetas see üks linna kunagisi paremaid restorane paar aastat tagasi tegevuse. Kuid tagasi Geislingeni ja Rüga teose juurde. See pole maal või joonistus, nagu esmalt tundub. Hoopis linoollõige. Värvilise kõrgtrükigraafika meistreid oli Eestis ka enne Eduard Rüga. Kuid tema saavutas taseme, mis on hiljem olnud paljude sihiks. Rüga kasutas palju värve ja tegi ühe töö tarvis mitu trükiplaati. Juba Eestis, siis Geislingenis ja veel edasi USA-s. Geislingen on väikelinn Saksamaal Stuttgardi ja Augsburgi vahel. Keskajal käis siit läbi Reini oru ja Vahemere alasid ühendav kaubatee. Kohalikud võimumehed ehitasid sellistele teedele kindlusi. Mitte niipalju kaitseks kui maksude kogumiseks. Geislingen oli just selline linn. 1945–1950 oli see aga eesti teine pealinn Tallinna kõrval. Põgenikelaager, kus elas eri aegadel kokku umbes 5000 eestlast. Linnas, kus oli umbes 17 000 põliselanikku. Siin oli eesti kool, mitu ajalehte ja kõik muu kultuurile tarvilik. Juba 1945. aastal ka esimene Eesti kunstinäitus paguluses. Geislingen sõjas kannatada ei saanud. Hitleri ajal oli linn ilmutanud aga seesugust natsimeelsust, et kui Ameerika okupatsioonivõimud otsustasid siia rajada põgenikelaagri, tõsteti kohalikud üleöö oma kodudest välja. Eestlased seetõttu siin liiga populaarsed ei olnud, kuid põgenike elutingimused võrreldes teiste kohtadega üsna head. Suuremale osale oli see siiski ajutine peatuspaik. Laagris käis värbajaid paljudest riikidest. Edasi mindigi Ameerikasse, Kanadasse, Austraaliasse, Rootsi ja kõikjale mujale. Ainult Nõukogude Liidu värbajatel polnud Geislingeni eestlaste seas eriti õnne.

Eduard Rüga, „Geislingeni motiiv”, 1948 Eesti Kunstimuuseum t rS ge

Üb erk i

elst em M

B ahn

hof S t

ng er S

ri öh

st Voß E y b st St Eberhard

Ob erb

Rhe S t u i n l a n d st t tga rter S t t

eidenheiner

500 m

N 57.7112˚ E 11.9665˚

Göteborg, Rootsi 1944. aasta sügisel näppas Eerik Haamer koos kaaslastega Vilsandil öövarjus päästepaadi ja põrutas Rootsi pagulusse. Riskantne ja tormine sõit kestis 48 tundi. Ränk, sest sõudjaid mehi oli paadis vaid kolm. Eksiilkirjanik ja kirjastaja Bernard Kangro on Rootsi randa jõudnud põgenike arvuks kokku lugenud kuni 27 000 inimest... 1945 jõudis Haamer Göteborgi, kus oli ees hea sõber Tartu päevilt, kunstiajaloolane Sten Karling. Ju oligi see Haameri valiku põhjuseks, kuigi Göteborgi jõudsid paljud kaasmaalased. Siinses piirkonnas elab umbes 4000 eestlast. Muidugi on suur osa neist sõjajärgsete aastakümnete jooksul rootsistunud, aga üritustest võtab Göteborgis senimaani aktiivselt osa ligi tuhat eestlast. See on üks suuremaid eestlaste keskusi piiri taga. Haameril oli võõras paigas raske kohaneda, kuigi linn tundus ilus. Oli ju veel palju laevu, mis kunstnikule kodused. Göteborgis müttasid 1940. aastate lõpul lisaks Haamerile eesti kunstnikest Hugo Lepik, Harri Laks ja Raoul Lind. Neist Lepik üksi julges vabakunstnikuna rassida ja toitiski end nii, teised otsisid muud pala. 1945–1947 maalis Haamer mõnelgi korral Göteborgi sadamat või selle töölisi. Need olid väikesed masoniidile maalitud tööd, mille rasketes toonides värvikihi alt kumab koduigatsust. Siin sadamas sündisid maalid, nagu näiteks „Göta laevatehase töölised tulevad maale”, „Göteborgi sadam, Ameerika kai” või „Mees sadamas”. Siintoodud „Sadam” on ilmselt kunstniku esimesi Göteborgis valminud töid. Tõsine koloriit ja tuttav motiiv. Formaat ebahaamerlikult pisike. Igatsust on värske pagulane aga pilti kuhjaga pressinud. Alles hiljem hakkas Haamer tegema Rootsi läänerannikut, mille loodus pole eestlasele kuigi tuttavlik. Göteborg on rajatud Göta jõe kallastelt kerkivatele kaljudele. Punast ja musta graniiti võib siin näha kilomeetrite kaupa. Göteborgi asutas kuningas Gustav II Adolf. Sama mees, kes ladus põhja Tartu Ülikoolile. Rootslaste värav läände asus just siin jõesuudmes. Juba 18. sajandil oli Göteborg Rootsi tähtsaim kaubanduslinn. Siinne saarte ja laidude labürint on sünnitanud kuulsa Volvo. Sadam on praegugi tähtsal kohal. Haameri hilisem looming asubki peaasjalikult Rootsis. 2008. aastal toimus kunstiajaloolase Reeli Kõivu mahuka töö tulemusel ulatuslik näitus „Eerik Haamer. Kahel pool merd” ja ülevaatlik raamat, mis tõi Rootsist kodumaale suure hulga Haameri tipptasemel teoseid. Asi tipnes õieti üleskutse avaldamisega Stockholmi Eesti Päevalehes, mis lumelaviini vallandas. Kahel paarinädalasel kogumisreisil Stockholmi ja Göteborgi kanti õnnestus üles leida enam kui 300 Haameri teost. Ainuüksi Rootsist toodi näitusele 73 pilti 40 eri kohast. Üldse on meistri loomingust teada üle 500 õlimaali ja sama palju joonistusi.

Eerik Haamer, „Sadam”, 1945 Enn Kunila kogu

atan tingsg r B ra a m ja nneln u t y b und jõ g

Öljevägen

ll Ny a A

G öt a

Skånegata n

E-6

1 km