Rännakud murtud maal katkend

Mehed sukkpükstes Saabumine

Bangkoki lennujaamas Phuketi lendu oodates olin mõnusalt väsinud. Jalad olid kanged, hambad pesemata, juuksed nagu rastapatsid ja kõht “suurepärasest” lennukitoidust kinni.

Phuketi lennuni oli piisavalt aega, et saada kosutust ühest Tai võlust – massaažist. Ja mitte niisama massaažist, vaid peamudimisest koos pesuga. Reisil olles teevad sellised pisiasjad olemise kas või ajutiselt õdusaks.

Peaaegu pikali lamades, pea kuklasse langetatult üle kausi ääre, veetsin äärmiselt meeldiva veerandtunni ja imestasin, miks pole Eestis sellist teenust kohanud. Palava ilmaga juustesse valatud jahe vesi värskendas kogu keha, teenindava naise kärmed sõrmed liikusid oskuslikult kuklajoonest otsmikuni, oma osa said kõrvad ja meelekohad. Puhas rõõm.

Teenindaja vadistas midagi sõbrannaga ja kihistas naer10

da. Lõpuks julges ta mind kõnetada. “Teil on nii pikad juuksed ja ma tahaksin need kangesti ära lõigata. Kas ma tohin?” küsis ta ja hakkas peenikese häälega naerma.

“Proovige ainult!” vastasin talle ja naersime koos. Tailased on ju tuntud päikeserahvas, kes naeratavad igal sammul ja on väga sõbralikud. Niisugused repliigid ja naljad on sundimatud ja armsad.

“Ega te äkki ladyboy ole?” küsis neiu uuesti ja kihistas.

Kõik ruumis töötanud naised pugistasid samamoodi kaasa.

Ilmselt punastasin.

“Muidugi ei ole!” vastasin vist natuke liiga agaralt, püüdes oma uhkust kaitsta. See tegi naistele muidugi nalja. Ma polnud veel ladyboy’dega kohtunud, aga see mure lahenes õige pea.

Lahkusin peapesumassaažist heatujuliselt, jätnud suurepärase teeninduse ja suhtlemise eest kopsaka jootraha. Tänulik polnud mitte ainult minu teenindaja, vaid ka tema kolleegid – see on Taile nii omane.

“Phuketi lennukid ei ole kunagi alarahvastatud,” väitis üks Tai elanik Bangkoki lennujaamas ja lisas kohe: “Kuid praegu sõidad sa Phuketisse täiesti tühjas lennukis.”

Nii see oli. Tundus, et stjuardesse on reisijaist rohkem. Sain isegi natuke väsitava tähelepanu osaliseks, sest neil polnud peaaegu kedagi teist teenindada. Phuket on Tai populaarseim kuurort, mis seda 2005. aasta jaanuaris pärast katastroofi enam mõistagi ei olnud.

Stjuardesside naeratus oli olnud nakkav: kui õhtupimeduses saare väiksel lennuväljal maandusime, oli mu näkku jäänud totter irve, kuigi sealt oleks pidanud peegelduma väsimus. Vähemalt nii mulle tundus.

Istusin viie-kuue samalt lennult tulijaga väikebussi ja 11

võtsime suuna saare keskusse. Buss oli pime ja ma ei pööranud tähelepanu, kellega istet jagan. Tänavalaternate valgusvihkudes märkasin peagi, et see oli pisikest kasvu, mustade juuste ja nokamütsiga tüdruk, kes sekund pärast istmele langemist oli hakanud näppima oma edevat mobiiltelefoni.

See oli mingi tehnikaime, mida ma polnud Eestis kunagi näinud. Täheldasin ekraanilt, et kui ta tekstisõnumit koostas, olid mängus jaapani hieroglüüfid. Pikad ja hoolitsetud küüned tegid klaviatuuril samasugust krõbinat nagu laudseina näriva hiire hambad.

Olles sõnumi ära saatnud, võttis neiu kõne. Olin üllatunud, sest kostev hääl ei vastanud sugugi tema välisele haprusele.

Teel Phuketi keskusse tegi buss peatuse. Ootasime kedagi. Väljusin ja läksin bensiinijaama kioskit uudistama. Riiulite vahel liikudes märkasin oma bussiistmenaabrit leti ees kotist raha otsimas. Ta pööras ümber ja alles nüüd mõistsin, mis oli olnud tema hääles vastuolulist – ta oli mees.

Või mis mees – nooruk. Ma polnud ülearu üllatunud, sest teadsin ladyboy’dest küll. Pigem olin vist pettunud, et polnud sellest aru saanud. Kõik see oli muidugi tähtsusetu.

Justkui sellest vähe oleks, astus tagaruumist välja teenindaja, kes teretas mind rõõmsalt ja valju häälega. Vaatasin talle otsa ja seekord ehmusin: ta nägu oli meisterlikult meigitud, ta kandis stiilset kleiti ja kingi, kuid oli mees. Esimesed kaks isikut, kellega ma pärast Phuketis jala maha panekut kohtusin, olid mõlemad ladyboy’d. Huvitav algus.

Koketeeriv teenindaja ilmselt märkas mu esimest reaktsiooni ja raputas pead, tehes teeseldult rõhutatud mossis nägu. Mul tuli naer peale. “Hei, sa oled päris kobe tots!” ütlesin talle naljatades silma tehes.

12

Ladyboy’d Phuketi saarel. (Foto: Kjell Engvoldsen)

Ah sa mait, kuidas see mõjus! Minu viisakusavaldus oleks võinud olla tagasihoidlikum. Ta viskas hoogsa pealiigutusega oma pikka tukka, astus sammu lähemale ja teatas: “Sul on ka väga ilusad juuksed! Kust sa pärit oled?”

(See, miks Tais juuksed tihti jutuks tulid, oli mõistetav, sest pikajuukselisi mehi polnud seal palju ja kui, siis olid nad transseksuaalid või rokkarid. Viimati nimetatuid oli maapiirkondades harva. Peale selle jäid heledad juuksed hästi silma.)

Olukord oli naljakas. Vahetasime paar lauset, rääkisin, kust tulen, ja astusin hüvasti jättes kioskist välja bussi poole, et võtta koht sisse “oma” ladyboy kõrval. Tankla “tibi” lehvitas ukselt ja hõikas midagi.

Niimoodi kohtusin ma esimest korda ladyboy’dega. Loomulikult ei jäänud see viimaseks korraks – Tais poleks see lihtsalt võimalik.

13

Inimtoidulised mereloomad

Sisseelamine

Hoidun reisidel kallitest hotellidest, kuid Phuketi saare samanimelises keskuses oli mulle broneeritud üsna kallis elupaik. Reisi korraldamisega läks kiireks, mul polnud endal aega kõiki asju ajada ja puudus ka ettekujutus, kui paljud rannaäärsed hotellid olid purustatud. Sellepärast valis töökoha sekretär hotelli minu eest. Nii sattusingi Phuketi kesklinnas asuvasse koledasse kõrghoonesse, mille ainus pluss oli hoovis asuv suur bassein, mida keegi ei kasutanud ning kus sain õhtuti ja varahommikuti üksi ujuda.

Kuna töökoht hotelli valis, siis maksti veebi kaudu ette.

Olen ühel korral veel samamoodi hotelli saanud, sest endal polnud aega ööbimiskohta valida – Pariisis käies, kui pagulased seal tuhandeid autosid süütasid ja tänavatel koerustükke tegid. Broneerimine on üks rumalusi, mida ajakirjanikud välismaal komandeeringus käies tavaliselt teevad. Kohapeal saab hinna palju odavamaks kaubelda. Nii 14

hoitaks kokku raha, mida Eesti ajalehtedel on niigi vähe.

Istusin hotelli juures tsiklimehe selja taha istmele ja palusin end sõidutada mõnda seafood-restorani. Mõne minuti pärast leidsin end mitmesajakohalisest välirestoranist, kus oli täpselt sama palju vabu kohti kui toole. Mõtlesin, et see on kas väga halb restoran või on asi milleski muus, mida ma ei tea.

Tellisin grillitud krabi ja Tom Yam Koongi supi, mis kiiresti mu lauale tekkisid ja veel kiiremini kõhtu kadusid.

Kuulasin ainult minu lõbustamiseks väiksele lavale astunud noormehe helistikust mööda kõlavat laulu. See oli vist mingi tuntud lääne hitt, aga esituse omapära takistas ära tundmast, milline täpselt. Nurrusin. Laua kõrvalt jooksis mööda rott, peatus korraks ja vaatas mulle otsa. Viskasin talle laualt krabitüki ja ta lippas edasi. Rüüpasin Singha õlle ära ja tegin minekut. Tsiklimees oli mind oodanud, Vaade Phuketi hotellist.

15

Hotelliümbrust koristav mees.

ilma et ma seda palunud oleksin, ja viis mu hotelli. Saime temaga selle reisi ajal hästi läbi. Ta oli alati käepärast. Ega tal seal palju teenistust olnud, sest saar oli turistidest tühi.

Pärast lennukis mööda saadetud tunde oli voodis linade vahel veedetud öö mesimagus. Hommikul rentisin motorolleri, haarasin kaardi kaasa ja sõitsin oma esimese artikli jaoks materjali koguma. Otsustasin kogu saarele ringi peale teha.

Phuketi loodus on meeldiv: piisavalt ilusaid randu, käänulisi teid ja maalilisi mägesid. Mäed olid üks põhjus, miks vahetasin rolleri võimsama mootorratta vastu. Punnvõrr jäi mägedes sõitmiseks lahjaks ja lausa piin oli kuulata, kuidas mootor end hullumiseni piitsutas.

Teadsin, kui palju Phuketis tavaliselt turiste käib. Nüüd olid paljud hukkunud ning enamik ellujäänuid pärast tsu16

namit esimesel võimalusel koju sõitnud. Rannad olid inimtühjad, rannaäärsetele tühjadele platsidele oli korjatud purustatud majade sodi, inimeste isiklikke asju ja kõike, mis hiidlaine käigust maha oli jäänud. Otsisin alustuseks väheseid kohalejäänud välismaalasi, et kuulda otseseid meenutusi juhtunust.

Neid polnud raske leida.

“Life is a bitch!” põrutas kuuekümnendais inglane Bill oma baari ukse ees plasttoolil istudes. “Just avasin selle koha ja lootsin, et saan pisut võlgu tasa teenida,” ütles ta kurblikult, kuid sugugi mitte löödult. Kavalad silmad olid tal.

Karoni ranna äärest umbes 300 meetri kaugusel oma tailasest naisega baari pidanud Bill polnud löödud mitte sellepärast, et hiidlaine oleks tema imepisikesele baarile – umbes 50-ruutmeetrisele boksile ühes hoonekompleksis – drastiliselt viga teinud, vaid sellepärast, et baaris ostis ta jooke ainult ise. Või mis ta ikka ostis – niisama jõi. Pole just kõige kasumlikum äriviis.

Tais on palju inglasi, kes on võtnud kohaliku naise.

Mõistan, miks nad tailannasid armastavad. Nad on rõõmsameelsed ja armsad, teevad mehele kõik ette ja taha ära.

Aga... See ei jää alati nii. Billi kogemus oli ehe näide sellest, kuidas tai naised võivad pärast välismaalasega abiellumist muutuda. Olen sellest hiljem palju kuulnud, et tailannad kipuvad meestele pähe istuma, aga üldistusi ei maksa muidugi teha. Igatahes naine kärkis Billiga, kulm kogu aeg kortsus. Mees koristas ja loivas baaris ringi, vigises vastu ja lõi siis käega. Käratas midagi, sai naiselt sõimata ning istus pudelit avades minu lauda.

“Meil läks ikka väga hästi,” tunnistas ta. “Karonis pol17

nud laine nii suur kui Patongis ja Khao Lakis. Laine küll jõudis meieni, kuid meil tuli pärast koristada ainult kümne sentimeetri paksust liivakihti.”

Billi baariboks asus betoonhoones. Ruumil oli kolm seina, neljas külg oli lahtine. Loogikat eirates oli ta suutnud mahutada oma baari keskele piljardilaua. Selles Karon Beachi osas oli piljard popp, paljude kohtade põhiatraktsioon.

“Ma võin sinuga koos mängida,” ütles Billi baari vastas asuva lõbupaiga müüjanna liiga pealetükkivalt naeratades ja silma tehes. Jätsin Billiga hüvasti ja lasin jalga.

Kuumuses sobivamaid riideid otsides sattusin õmblustöökoja ette, kus üks lõbus härra mulle nahkpintsakut soovitas. Koputasin sama lõbusalt sõrmega vastu otsmikku – väljas oli tohutu palav – ja kõndisin edasi.

Ostsin hoopis linase särgi. Mitte ei ostnud, vaid lausa röövisin. Olin ju rahast peaaegu paljas nagu püksinööp, sest komandeeringuraha oli napilt. Tänavaputka müüja, kes nimetas end Thaks, nimetas summa, mida mul kaasas ei olnud.

“Aga palju sul on?” küsis ta käbedalt. Laotasin taskusse jäänud veeringud peo peale ja ütlesin, et tahaksin enne hotelli jõudmist sellest summast ka süüa. Tha raputas pead ja langetas selle pettunult viltu. “Ma ei teeni siis selle pealt ise midagi,” ütles ta, “aga no võta siis.” Ja lisas lõppu kohustusliku naeratuse.

Jäin Thaga natukeseks vestlema. Ta nägu läks murelikumaks, kui hakkas rääkima oma pere kogemusest hiidlainega.

1 – Rannad, mis jõuluajal peaksid rahvast pungil olema, olid inimtühjad. 2 – Phuketi randade baarid taastati kiiresti, aga rahvast polnud kuskilt võtta. 3 – Igavlevad baaripidajad heegeldamas. 4 – Rõivamüüja Tha. 5 – Patongi ranna baarid.

18

1 2

3 4 5

19

Baaripidaja, kelle vesi baarist minema viis.

“Mu vend on endiselt kadunud, ta oli Khao Lakis. Kaks õde olid koos temaga kodus, nemad magasid teisel korrusel, kui laine tuli. Aga vend magas esimesel. Arvan, et laine võttis ta kaasa ja viis aknast välja.”

Tha vend jäi kadunuks. “Arvan, et ta on surnud. Teate ju küll – surnuid on palju ja palavaga nad...” Ta oli kaotanud lootuse venna surnukeha leida. Ega ta oleks teda ära tundnudki, nii pikka aega pärast surma sai isiku kindlaks teha ilmselt ainult DNA-proovi järgi.

Tha naeratas: “Aga mu vanemad pääsesid eluga. Nad olid kodust ära.” Tema vanemad ja õed jäid küll Khao Lakis ellu, kuid nende rannaäärse poe lõhkus tsunami pilbasteks ja viis vähemalt kilomeetri kaugusele sisemaale.

20

Tha astus Skandinaavia aktsendiga rääkivate härraste juurde, kes vaatlesid T-särke, kuid lahkusid midagi ostmata. Tha ütles, et mina olin talle päeva kolmas klient, ja ise muudkui naeratas.

Istusin tsikli selga ja sõitsin Patongi randa. Ühe sealse baari leti taga võtsin istet välismaalase kõrval ja tegin temaga juttu.

“Räägi talle, palju sa siin rüganud oled,” andis inglane Jefrey oma tuttavale nõu. Too oli baari pidav tailanna, loomulikult naeratav ja rõõmsameelne. Tema baar jäi ette kõige suuremale randa kihutanud lainele. Baaritöötajad nägid üle nädala vaeva, et baar puhastada ja avada.

“Räägi-räägi!” julgustas Jefrey tagasihoidlikku müüjat.

Inglane Jefrey.

21

Naine oli olnud tsunami tuleku ajal tööl ja ujunud koos baaripukkidega kõigepealt sisemaa poole ja siis ookeani taanduva veevooluga peaaegu oma baari juurde tagasi.

Jefrey oli tore mees, aga võinuks vähem rääkida. Üks tema jutt andis hoobi mu mereandide isule ja ühtlasi selgitas, miks olin eelmisel õhtul seafood-restoranis üksi istunud.

Koristustöö Patongi rannas.

22

“No palju seal restoranis siis inimesi oli?” küsis ta, kaval säde silmis, kui olin maininud, et Phuketi välirestoranis oli imelikult vähe kliente. “Tead, miks nad ei julge praegu kalu, krabisid ja muid elukaid süüa? Sest kalamehed toovad iga päev mereande otse ookeanist, kus on juba mitu nädalat hulpinud hukkunud – mitte päris ühes tükis inimesed,” hoidus ta kirjeldamast, millised laibad välja nägid. Lihatoit kuulus paljude mereelukate menüüsse.

“Legendid ja uskumused tekivad tihti hirmu ajel,” püüdsin tema hullu juttu ümber lükata.

“Sina sööd ja mina söön ka, aga väga paljud siin ei söö, sest kardavad,” ütles Jefrey.

Jah, polnud võimatu, et mu kõhtu jõudnud krabi oli mõne hukkunu kallal krabistanud. Mis teha – elu on ringkäik.

“Siin oli nii ilus!” õhkas Jefrey. “Vaata nüüd – rand on inimestest tühi.”

Talle tegi muret, et maale tormanud vesi võttis tagasi voolates kaasa palju träni, mis võis veepiiri lähedal liiva all peitudes suplejaid vigastada. Jefrey oli umbes pool aastat Patongi rannal elanud ja äri ajanud. Tema äri huvides olid rahulolevad ja edaspidigi Patongi tagasi tulevad, mitte veriste jalgadega turistid.

“Sa ei kujuta ette, mis seal vees leiduda võib,” lausus ta ja vaatas baaripidajale silma. “Ütlesin talle, et kolm päeva tagasi oli jälle viis laipa rannale uhutud. Sa ei taha teada, millised on kuumuse käes ja soojas vees olnud kehad – neegreid meil siin suurt ei käi, aga kõik olid mustad.”

Hiljem Khao Lakis nähtu kinnitas tema sõnu. Omastele isiku kindlakstegemiseks üles pandud piltidel oli osa surnukehi tõesti täiesti mustaks tõmbunud.

23

Väike dokumendikütt

Järelnoppijad

Ta mõjus nagu elusuur nukk, mis on sattunud vale poe vitriini ega sobi sinna kuidagi.

Olin tsikli Patongi ranna äärde parklasse jätnud ja silmitsesin tohutut prügihunnikut. Seal oli majade osi, puukuure, baaridest järele jäänud mööblit, lömmis autosid ja motorollereid – kõike, mis iseloomustas kunagist elu.

Keset seda sodi kõndis enda ette vaadates tüdruk. Ta kummardus ja võttis midagi üles ning kui see tundus talle vajalik, pistis väiksesse kotti. Üles korjas ta ainult pabereid, ID- ja pangakaarte, fotoalbumeid ja muud sellist, samal ajal kui tema vanemad, kes eemal askeldasid, kandsid kokku olmeesemeid, panid need suurtesse kottidesse ja tõstsid mootorratta külgkorvi. Korv oli kottidest lookas.

Tüdruk kandis valget ehituskiivrit. Ma ei teadnud, miks ta pabereid korjas, kuid arvan, et nende eest võis tasu saada. Patongi rannas jäi palju inimesi kadunuks, kuid paljude 24

25

isikut t천endavad dokumendid vedelesid kuskil sealsamas.

Samamoodi fotoalbumid nende piltidega. Kui sellised asjad hukkunute identifitseerimise keskustesse viidi, aitas see

26

kindlaks teha, kus m천ni turist oli katastroofi hetkel viibinud. Iseasi, kas sellest kokkuv천ttes mingit kasu oli, kuid see oli 체ks killuke suurest puslest.

27

Hukkunute tuvastamine

Ka maailma ebameeldivaim töö vajab tegemist

Ootasin rannal istudes eestlasi, kes töötasid Phuketis hukkunute ja nende isiklike asjade leidmise ning hukkunute identifitseerimise nimel. Jalutasin uhke hotelli juurde, mille hoovis palmide vahel lookles ilmatu bassein. Vette oli ehitatud baarilett, et turistid saaksid otse vees karastusjooke tellida. Väga šikk koht.

Kolm eestlast kandsid kõrgeid mustast nahast nöörsaapaid. Ehkki nad olid rõõmsa olekuga, teadsin juba enne vestluse algust, milliseid jubedusi nende silmad olid näinud. Neile oli see töö. Annika Lall, Aivar Toome ja Marko Vahtra olid kriminaalspetsialistid. Nende töö, mis esialgu pidi kestma kaks nädalat, venis arvatust pikemaks.

Eestlased töötasid Phuketist üle kahetunnise bussisõidu kaugusel. Mis tööd neil teha tuli ja mis tingimustes, seda on kõige parem edasi anda intervjuuna, mille Lall ja Toome mulle hotelli juures andsid.

28

Katastroofiohvrite tuvastamise Eesti meeskonna kriminalistid (vasakult) Aivar Toome, Annika Lall ja Marko Vahtra töölt hotelli saabudes.

Millised on olnud teie siinse töö head ja halvad kogemused?

Lall: Kuna selline kogemus varem puudus, siis pole ka ootuspärasusest midagi rääkida. Eks see ole meile uus ja tõsine väljakutse. Nii need karastused tulevad.

Kuidas saaks teie tööd kirjeldada? Või on seda väga raske teha?

Lall: Ega vist ei saa jah. Seda peab haistma, käega katsuma, kogema.

Toome: Läinud nädala töö oli normaalne. Otsisime hukkunuid.

Lall: Käisime Phi Phi saarel sukeldujaid otsimas, aga põhitöö on laipade tuvastamine.

29

Kuidas te surnukehi otsisite?

Lall: Visuaalne otsing. Igas katastroofipaigas on tugipunktid, kus sai infot kontrollitud. Phi Phi saarel oli puhtalt visuaalne rannajoone kammimine, et leida mingeid vihjeid kellelegi või millelegi.

Ja leidsite midagi?

Lall: Eestlaste kohta midagi ei tulnud, aga leidsime ühe kanadalase ID-kaardi ning ameeriklase kohvri nimesildi ja hotellivõtme.

Kas teile tuleb ka vastukaja, kui mõne asja omanik on üles leitud?

Lall: Praegu pole veel tulnud. Andsime asjad kohalikule politseile üle. Punane Rist on siin väga palju tööd ära teinud. Marko Vahtra on nii-öelda paberibürokraat, kes käis haiglates kontrollimas, kes on kannatanute nimekirjas ja kes hukkunute omas. See oli tema rida. Nüüd oleme kõik kolmekesi koos jälle välitööl.

Kus teie töökoht asub, ruumis sees või väljas?

Lall: Ei ole ruumis, telk on pea kohal ja kohalikud töötajad kärutavad meile surnukehi ette.

Vähemalt konditsioneer teil ikka on?

Lall: Pole seal ühtegi konditsioneeri (väljas oli üle 30 kraadi sooja – I. S.). Õhtuses vahetuses on normaalne olla, aga hommikune on... Kohe kui väravast sisse tuled, siis tervitab sind selline teistmoodi aroom. Igal DVI üksusel on oma väike pesake, seinteta varikatus, kus on tööasjad jms. Kõik asjad, mis mustaks saavad, näiteks saapad ja riided, desin30

fitseeritakse ja jäetakse sinna. Kuumuse tõttu pole riietel ühtegi kuiva kohta. Meil on valged ühekordsed tööülikonnad, mida võiks iga tunni tagant vahetada. Respiraatorid ees ja kummikindad käes – niimoodi seal sulame.

See on üsna veider, et teil konditsioneeri pole.

Lall: Üsna veider jah. Laibadki on siiamaani olnud lageda taeva all. Mis meist siin ikka rääkida.

Kui suur epideemiaoht teie töövaldkonnas on?

Lall: Arvestades seda, kuidas desinfitseerimine käib, siis arvan, et oht on minimaalne. Meil on kõik väga range kontrolli all. Tsoonist välja minnes lastakse jalanõud puhastusvahendiga üle, selleks on tööl eraldi inimesed. Tööl on vabatahtlikud, kes annavad süüa ja juua, ise ei pea külmkapist midagi võtma. Kui kodus oleme harjunud otse plekkpurgist jooma, siis seal antakse kõrs. Selliste asjade peale on mõeldud.

Kes selle laagri eest vastutab?

Lall: Nüüd sel nädalal algas Saksamaa juhtimine. Kui tulime, siis tutvustati meile esimesel päeval olukorda. Laibakotid olid maas ja igaüks võis sealt läbi käia – ajakirjanikud ja inimesed, kes otsisid oma lähedasi. Sellele tõmbasid sakslased rasvase joone peale, see “pidu” on nüüd läbi.

See peaks vist olema ka õige tegu.

Lall: Jah, loomulikult. Nii poleks tohtinud olla.

Kas jutt epideemiaohust on ülepaisutatud? (Meedias oli sel ajal epideemiaoht igapäevane teema – I. S.) 31

Lall: Arvan, et on küll. Teoreetiliselt võivad ju sellised asjad katastroofide järel juhtuda, aga siin, Phuketis, on asi kontrolli all.

Mis saab surnukehadest? Suurbritannia valitsusel oli ju mõni aeg tagasi hirm, et mõni nende kodanik võidi juba epideemiaohu tõttu ära põletada.

Lall: Ei tahaks uskuda. Neil surnukehadel, mis tuvastamise protsessist läbi käivad, on täpsete andmetega paberid kaasas. Norrast toodi külmkambrid, enne olid surnukehad lageda taeva all.

Toome: Külmkambreid on nüüd väga palju juurde toodud.

Millised need välja näevad?

Toome: Suured nagu kaubakonteinerid.

Lall: Konteinerid on meie aia taga. Laibad võivad neis konteinerites olla, aga kui voolu taga pole, siis külma ju pole. Konteinereid on terve tänav. Vähemalt on see natuke tsiviliseeritum kui enne, sest varem olid surnukehad lageda taeva all ja päike lõõskas.

Kas teil on erinev töövaldkond või teete sama tööd?

Toome: Teeme Annikaga ühte tööd. Võtame sõrmejälgi.

Surnukehad lähevad numbrite järgi konteinereisse – siia asiaadid, siia eurooplased ja teised. Alfabeetilises järjestuses.

Seitsmeaastane rootslane Karl Nilsson sai 2004. aastal ajakirjanduses tuntuks kui laps, kes oli imekombel tsunamis ellu jäänud. Ta otsis oma vanemaid ja kahte väikest venda, kes kõik hukkusid. Vanemate ja ühe venna surnukehad leiti hiljem. (buiquangnhattu. blogspot.com / Foto autor teadmata)

32

Kas kõik teie laagris olevad laibad on tuvastamata või on mõni ka juba tuvastatud?

Toome: Arvata võib, et kõik on tuvastamata, aga väga kindlalt ei oska seda öelda.

Lall: Iga surnukeha kohta koostatakse dokumendid. Surnukeha nummerdatakse ja saadetakse konteinerisse. Pabe-rid lähevad keskusse. Interpolis on rahvusvaheline pakett – on nn kollased ja punased kaardid. Kollased on kadunud isikute, punased hukkunute kohta. Neid hakatakse võrdlema.

Kui inimesed enne vabalt laagrisse sisse pääsesid, kas siis mõni neist tundis oma lähedase ära?

Toome: Arvan, et kindlasti mõni tundis.

Kui te Tallinnas oma igapäevast tööd teete, kas siis tuleb ka ette samasuguseid situatsioone nagu siin?

Toome: Ikka tuleb, aga mastaapide erinevus on tohutu.

Eestis politseitööd tehes näete ilmselt surnukehi, mis on inimese moodi. Siin on vaatepilt vist teistsugune?

Toome: Seda küll. Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – siin on kõik nii-öelda neegrid (kuumus moonutas inimkeha värvi – I. S.). Selles mõttes on töö raske.

Siinsed taastamistööd on toimunud uskumatult kiiresti.

Kuidas te seda kõrvalt hindate?

Lall: Taastamine käib tõesti meeletult kiiresti. Turism on ju nende elu.

Toome: Iga päev näeme, kuidas ülesehitamine hektar-hektarilt edeneb.

65 33

34

Kui kuskil jälle katastroof on, siis kas teist saavad need, kes kindlalt appi saadetakse?

Toome: See ei tohiks seaduspärasuseks saada, et käivad ühed ja samad. Koosseis peab ikka muutuma ja suurenema, et kõik saaksid kogemuse võrra rikkamaks.

Soomlastel on kohal psühholoog ja pastor. Kas teil on nende abi vaja läinud?

Toome: Praegu küll pole vajadust näinud.

Kas keegi kipub siin ka alkoholiga liialdama?

Toome: Selle kohta öeldi kohe: kes end purju joob ja bordellis käib, sõidab kohe koju. Seda öeldi üleeilsel nõupidamisel. Esimestel päevadel seda ei toonitatud.

Ilmselt on keegi pattu teinud?

Toome: Ei oska kommenteerida.

Kuidas on siin olemine muutnud teie suhtumist inimestesse ja surma? Või on see motoorne töö, mis tuleb ära teha?

Toome: Arvan jah, et seda tuleb teha teatud rutiiniga, mitte väga hinge võtta. Kui laagri väravast välja astud, siis tuleb töömõtted sinna maha jätta. Eks surmaga oleme ka kodus kokku puutunud. Seda ei tohi endaga kaasas tassida.

Turist ja tailanna istuvad osaliselt purunenud Patongi rannapromenaadil.

67 35

Abiks usuga ja lihtsa vestlusega Pastor Kaj Engström

Sealsamas Karon Beachil asuva hotelli õues kohtusin surnukehade tuvastamise Soome üksuse pastori Kaj Engströmiga.

Ta oli seal selleks puhuks, kui hingeliselt raskustesse sattunud inimene peaks vestluspartnerit ja nõustajat vajama.

Koos otsiti ilmselt maamuna ühe raskema töö häid külgi.

Kui neid üldse on.

Engström vastas mu küsimustele eesti, soome ja inglise segakeeles. Oma töö tõttu maailmas palju ringi rännanud mees võinuks rääkida muidki keeli, aga tema ametis on tähtsaim osata jumala keelt.

Andsite pärast Estonia katastroofi hukkunud inimeste lähedastele hingeabi. Kas siin nähtut ja Estonia katastroofi saab võrrelda?

See on raske. Iga inimene on unikaalne. Iga eestlane, kes suri, 68 36

37

on oma lähedastele unikaalne. Iga siin hukkunud inimene on unikaalne. Kui ma ütlen, et üks katastroof on teisest suurem, siis see on hukkunute lähedaste suhtes ebaõiglane. Neid asju ei saa võrrelda. Estonia katastroofis oli hukkunute arv väiksem, hukkunud olid meres üks või kaks päeva ja nende isiku kindlakstegemine oli siinsest lihtsam.

Siin on üle saja tuhande inimese kadunud, kõrge temperatuur, võõras kultuur... Kõik need asjaolud teevad töö raskeks. Estonia katastroofi puhul töötasid koos Eesti, Soome, Taani, Rootsi ja Norra inimesed. Tais on umbes 30 riigist pärit surnukehade otsijaid ja tuvastajaid. Neid on juba liiga palju, organisatsiooni suurus pärsib töö kiirust.

Asi ei edene nii kiiresti, kui me tahaksime, aga vähemalt see toimib, iga päevaga järjest paremini.

Kui paljud inimesed on teilt abi palunud?

Abipalumine on normaalne. Soome DVI (hukkunute tuvastamise üksus – I. S.) gruppi kuulub kirikuõpetaja juba kümme aastat. Mul ei ole enam vaja midagi alustada, kõik teavad, kes ma olen ja miks ma olen.

Kas pikka aega samade inimestega koos töötamine aitab teil ka endal ära tunda, kui inimene vajab hingeabi?

Just nii see on. Professionaalsus on aastate jooksul kasvanud. Pilgust näen palju.

Kui palju te inimestega silmast silma kohtute ja nendega räägite?

Iga päev. Huumor ja lihtsad sõnad aitavad. Kui mees tuleb minu juurde ja ütleb, et oleks vaja rääkida, siis läheme näiteks sööma. See on ka väga tähtis: oleme laua ääres 38 70

koos, inimesel on lõõgastushetk, ta hakkab oma südant kergendama. Ei ole võimalik öelda, kuidas see toimib, aga toimib.

Ma ei soovi teada, mida inimesed teile räägivad...

(Naerab.) Seda ei saa sa tõesti teada. … aga mis inimesi kõige rohkem rivist välja viib? Kas see, et palju on tegemist surmaga, või see, et tööl nähtav pilt on kole?

Vaatepilt on tõesti kole. Just sellepärast ongi vaja, et oleksime sealsamas, kus on nemad. Olen ise seal, kus surnukehi lahatakse, sest siis inimesed teavad, et kirikuõpetaja on ka ise seda kõike kogenud.

Peale minu on siin kirikuõpetaja, kes on elanud Tais seitse aastat. Siin on ka psühholoog, kes on samuti pastor. Soome politseinikest on paljud kristlased, nad ei ole küll valjusti halleluujat ja aamenit hõikavad usklikud, aga nende südames on kindlalt usk.

Nii et usk aitab?

Usk aitab.

Mis siis juhtub, kui siin töötavad politseinikud hakkavad surmaga harjuma. On see hea või halb? Ühelt poolt on see hea. Teiselt poolt teeb see inimese emotsionaalselt kõvaks. Võib-olla liiga kõvaks. Siis me räägimegi inimesega ja ütleme, et andku oma emotsioonidele tööd.

Küsime, mis on tema jaoks kurb ja mis on meeldiv, mis annab lootust ja rõõmu. Inimene hakkab rääkima ja selle üle arutlema ega blokeeri oma emotsioone.

39 71

40

Soome DVI üksuse liikmed liiguvad paljudes maailma kriisikolletes. Ühed ja samad inimesed näevad tihti väga palju surma. Millal piir ette tuleb?

Piir tuleb vist ükskord vastu ka. Kui politseinikud jõuavad töölt tagasi Soome, siis seal kohtuvad nendega psühholoog ja kirikuõpetaja. See on lõppdiskussioon.

Kui palju on olnud juhtumeid, kus olete soovitanud DVI politseinikul ametit vahetada?

Väga vähe, aga on olnud. Kui inimene on psüühiliselt viimase piirini jõudnud, siis küsime, kas ta tahab puhkust saada või äkki tahab teist tööd, kus surmaga nii palju kokku ei puutu.

Kas te ise tahaksite olla kuskil mujal?

Ei. Absoluutselt mitte.

Tunnete, et teid vajatakse siin?

Jah, mul on siin väga hea olla.

Muslimiküla elanik vaatab purustustest tehtud fotosid.

41 73

Vesi põgenes ja siis ründas Kuidas kõik juhtus

Phuketi saar on väike, vaid pool Hiiumaad. Enamik sealseid randu on omaette ega ole omavahel ühenduses. See tähendab, et rannad on lahesoppides, mida eraldab järgmisest lahest mägine ja metsaga kaetud ala. Uude randa sõites tuleb läbida künkakülgi mööda looklev asfalttee. See on mõnus teekond, kui sul pole juhiluba esimest päeva ning kohalikud liiklemismaneerid ja reeglid on selged.

Võtsin suuna Patongi naabrusse, ligi kahe kilomeetri pikkusesse Kammala randa, mille purustused olid Phuketi ühed rängemad. Selle läheduses küngastel olid kallid puhkekeskused, ranna ääres aga suhteliselt odavad ja tavalised puhkamispaigad, millest polnud palju järel. Ilmselt nende omanike halvem elujärg oli ka põhjus, miks Kammalas polnud pärast tsunamit palju muutunud.

Seda, kui kõrge oli hiigellaine, tõendas üks veepinnast 42 74

Suurel fotol ootamatult saabuv hiidlaine Ao Nangis. Väikeste fotode pildistamispaik on teadmata. (Fotode autorid ei ole teada.)

kolm-neli meetrit kõrgemal kaldaäärel asuv puhkekompleks.

Kui Phuketit tabanud laine olevat olnud kõige hullemates piirkondades kuni kümne meetri kõrgune (natuke kõrgem kui kolmekorruseline elamu), siis oli selge, et see pidanuks ulatuma ka sellesse kompleksi, kus seisin. Teistes randades olles ei uskunud ma, et laine võis nii kõrge olla, kuid siin oli selle tõendus. Tegelikult olidki eri randu tabanud lained erineva kõrgusega, kuigi randade vahemaa üksteisest võis olla ainult mõni kilomeeter. Kaldale jõudnud laine kõrgus olenes sellest, kui otse oli lahesuu laine liikumissuunale avatud ja kui madal oli laht.

Jalutasin osaliselt purunenud puhkekeskuse alal. See oli 43 75

Vesi oli käinud üle merepinnast kolm-neli meetrit kõrgemal asuvast puhkekompleksist.

nagu õudsevõitu märulifilmi võtteplats. Seal polnud koledaid laipu – kuigi endiselt veel veega täidetud keldriavadest möödudes oli tunda ebameeldivat lehka –, kuid kõhedust tekitas asustuse märkide keskel valitsev inimtühjus.

Puhkekeskuse välirestoraniks olnud katusealuses keset platsi seisis räsitud klaver ja selle taga kaks tooli. Need olid sinna pandud ilmselgelt pärast õnnetust, sest kõik teised toolid olid majamüüride äärde kokku uhutud.

Paljudes laine ette jäänud paikades võis näha alasti plastmannekeene. Tuules rippusid ainult jalad alates puusadest, mis mõjus võikalt. Võib arvata, et elevandiluuvärvi jalgade ümber olid kunagi olnud sukad, ju oli vesi need ära uhtunud.

Basseini ääres lebas ehtevanikuis jõulukuusk. Eurooplaste jõulupuhkus oli saanud järsu lõpu.

44 76

Astusin trenažööridega spordisaali. Fuajee külastajate ajagraafikus seisis 26. detsembri õhtutundide kohal endiselt kellegi Anthony Culicusise nimi. Treeningule ta jõuda ei saanud.

Sellesama puhkekeskuse juures kaldarinnatiselt alla Kammala ranna poole vaadates püüdsin kujutleda, mis seal all 26. detsembril juhtus. Ei kujutlenud, sest vee võim oli minu jaoks kauge. Alles hiljem, kui ostsin ühe kohaliku müüja käest piltide ja videotega CD-plaadi, sai juhtunu mulle selgemaks.

Need olid peamiselt lääne turistide väikeste kaameratega tehtud ülesvõtted tollest päevast (osa neist on praegugi Youtube’is üleval). Üks video oli filmitud enam-vähem samast kohast, kus seisin. Rannal olid mõned inimesed, kes jäid imestunult vaatama, kuidas vesi lahest kadus. Veepiir oli äkitselt kauguses. Mõni inimene jäi nagu soolasambaks ega teinud midagi, osa aga, peamiselt kohalikud, jooksid veele järele ja hakkasid liivaselt pinnalt kuivale jäänud krabisid, kalu ja muid mereelukaid korjama. Mõned lapsed jooksid rõõmsalt ootamatult avaraks muutunud liivaalal.

Turisti kaamera oli filminud seda imet, mille põhjust ei paistnud keegi taipavat. Inimesed lihtsalt seisid ja vaatasid.

Suurele osale neist jäi see viimaseks vaatepildiks.

Objektiiv liikus kaugusse, et otsida, kuhu vesi kadus.

Halva kvaliteediga videokaamera ei suutnud teravat pilti salvestada, kuid natuke oli juba näha, et rannale läheneb valge triip. Selle kõrgus oli hoomamatu ja tegelikult polnudki see kilomeetri või kahe kaugusel kõrge, sest seal oli meri veel sügav. Kuid mida lähemale maismaale, seda kõrgemaks keris end laine. Äkki mõistis osa inimesi, mis võib juhtuda. Oli kuul45 77

da esimesi hõikeid, keegi jooksis mööda randa ja vehkis veele järele jooksnud inimestele märguandeks: tulge tagasi!

Kaamera näitas inimtäppe, mis rannal liikusid, ja siis valget triipu, mis oli vahepeal lähemale nihkunud. Osa inimesi tormas juba rannast sisemaa poole. Teised, kes olid kaugemal, korjasid veel mereande.

Kohale jõudnud laine polnud mitte järsk veesein, nagu üldiselt tsunamit ette kujutatakse, vaid tohutu veekogus, mida meri enda ees lükkas ja mis kerkis järjest kõrgemale.

Indoneesias oli hiigellaine olnud järsem ja kõrgem.

Kui vesi oli kaugele sisemaale voolanud, uhtus see endaga kaasa teele jäänud esemed. Mõne aja pärast merelt tulev surve vähenes ja vesi hakkas sinnapoole tagasi valguma.

Tekkis taas tugev vool, mis viis maale lükatud kraami ja inimesed endaga kaasa. Kel oli veel õnnestunud ellu jääda ja mõnest palmist või tugeva betoonmaja müürist kinni haarata, see jäi pidama, kuid enamik niisama vees hulpivaid inimesi kadus nagu mööda liumäe kaldpinda merre.

Mõned hulpisid avamerele, mõned jäid rannikule, kust meri neid veel nädalaid hiljem kaldale uhtus.

Väikses Kammala rannas hukkus 65 inimest, nende seas üheksa välismaalast. Koduta jäi 50 peret ja suuri kahjustusi sai 200 maja. Üks kohaliku omavalitsuse juhte Sajaphol Thongsom ütles, et rand olevat puhas ja turistid võivad ujuma ja puhkama tulla. Tegelikult see nii polnud. Ametnikud andsid pidevalt seesuguseid valeteateid, mis olid mõeldud välismaistele puhkajatele. Riik, mis elab peamiselt turismituludest, oli äkki turistidest tühi. Hooaja kõrgpunkt oli just kätte jõudnud. Ametnikud püüdsid teha kõik, et maailma jõuaksid positiivsed teated ja endale selleks ajaks Tai reisi 46 78

Tsunamis kannatada saanud puhkekompleksi tantsuplatsi ümbert oli vesi mööbli minema viinud. Klaver ja kaks tooli olid paika sätitud pärast tsunamit.

ostnud inimesed ei loobuks sõidust. Nii see muidugi ei läinud. Taisse ei tulnud keegi, ainult vabatahtlikud ülesehitustööle.

Tai kuningriik käitus pärast tsunamit veidralt. Ootamatult teatasid poliitikud, et riik ei vaja rahalist abi. See ei hämmastanud mitte ainult kohalikke, vaid ka neid heatahtlikke, kes olid Tai elanikele juba kümneid miljoneid dollareid annetanud. Ühel päeval teatas Tai peaminister Thaksin Shinawatra segases poliitikukeeles: “Me vajame teiste riikidega rahvusvahelisel areenil koos töötades tasakaalustatud staatust. Meie usaldusväärsus väheneb, kui kerjame igaühelt abi. Teised riigid saavad meid aidata muul moel.”

47 79

48

Ühtlasi tänas Shinawatra neid, kes olid juba sularaha annetanud.

Peaminister ütles veel, et sularaha võetakse avasüli vastu oma kodanikelt. Vastutasuks lubas ta annetajatele maksusoodustusi.

Kuid millist abi ja kuidas inimesed riigilt said?

Välismaalaste peredele, kelle lähedane Tais hukkus, sai viga või jäi kadunuks, maksti kompensatsiooni umbes 640 euro väärtuses. Sama palju said sama saatusega kohalikud.

Summat kahekordistati, kui hukkunu oli olnud pere ainuke toitja.

Paika oli veel panemata kompensatsiooni suurus teadmata kadunuks jäänute puhul. Nende lähedased pidid isiku kadumisest teada andma ja ootama raha vähemalt kolm kuud.

Valusalt elasid katastroofi üle Tai väikesed ookeaniäärsed talud. Neil oli lootust saada tegevuse taasalustamiseks ligi 450 eurot. Üsna priske summa, ligi 45 miljonit eurot, jagati aga kümnete tuhandete kalurite vahel, kes kaotasid oma paadid ja tööks vajaliku varustuse.

Umbes 2,5 miljonit eurot maksis riik 22 000 töölisele, kelle töökoht asus katastroofis hävinud hooneis. Veel 10 000 inimest said uue ameti õppimiseks kokku ligi miljon eurot.

Turismipiirkonnale omaselt olid Tais olulisel kohal randade töötajad ning masseerijad. Neile jagus ühekordset toetust ligi 450 eurot. Võrdluseks: sellise summa saamiseks pidi masseerija mudima 100–150 inimese keha.

Valitsus ei unustanud ka suurettevõtjaid. Nemad küll sularaha ei näinud, kuid riigi doteerimisel võisid nad võtta soodsatel tingimustel kokku 0,83 miljardi euro väärtuses 49 81

laenu. Sellele lisandusid mitme kommertspanga boonuslaenud.

Suuri summasid kasutati kodutuks jäänud inimestele majade ehitamiseks. 3500 hävinud elupaiga uuesti püsti panekuks kulus 16,5 miljonit eurot.

Haridusministeerium võimaldas 600 tudengile 450-eurose ühekordse stipendiumi.

Kas need tohutu suured summad jõudsid ka kõigi abivajajateni, seda on raske tagantjärele öelda, sest raha saamiseks pidid inimesed esitama hulga pabereid ja tõendusmaterjali, kutsuma sündmuskohale ametnikke ja tegema muid bürokraatlikke vigureid.

Nimetatud toetussummad võisid hiljem muutuda, kuid just sellisena olid need kirja pandud 2005. aasta jaanuaris.

Käisin Phuketi äärelinnas ühes raskustes laste ja perede ajutises kodus, mis oli pärast katastroofi kohandatud kannatada saanud inimeste jaoks. See oli kaks autot mahutav garaaž, mille põrandale oli magamisaluseks pandud tekid.

Kolmekümnendates aastates Jayanat Jijaron elas seal koos naise ja kahe lapsega, väiksem imes veel naise süles rinda. Nende Jayanati Patongi rannas asunud kodu oli hävinud ja kohalik omavalitsus andis neile keskuse ruumes kolmeks kuuks ajutise ulualuse. Mees ei teadnud, kuhu ta pärast seda elama asub.

Keskuses oli kümmekond orbu, kellest osa oli kaotanud ühe vanema. Jayanat ütles, et riik maksis igale orvule Tais päevas 40 bahti (tollal alla ühe euro) söögiraha. Ise kodus süüa tehes oli Tais võimalik selle summaga isegi hakkama saada. See oli Jayanati sõnul kõik, mida riik talle maksis. Ta kinnitas, et uue kodu ehitamiseks polnud abi loota.

Jayanat ei näidanud välja, nagu oleks ta sellepärast väga 50 82

mures. Äsja oli tema elus olnud hoopis rõõmustav sündmus.

13. jaanuaril käis keskuses maailmakuulus staar, LadinaAmeerika poplaulja Ricky Martin. Jayanat võttis välja pildialbumi ja näitas uhkusega fotot, kus Martin hoiab süles tema mõne kuu vanust poega.

Kas pururikas mees annetas neile ka raha? Ei, vastas Jayanat.

Aga see-eest annetas Ricky Martin raha Tai riigile. Mnjah.

Patongis maja kaotanud Jayanat polnud neist toetustest, millest eespool kirjutasin, midagi kuulnud. Ta ei teadnud, kuidas toetust küsida, missugune bürokraatia tuleb läbida.

Paljud lihtsad inimesed pidid oma jõu ja mõistusega hakkama saama, et hävingust välja tulla. Ja tulidki.

Orvuks jäänud poiss katastroofis kannatada saanud inimeste ajutises turvakodus.

51

Pisikeses kadunud muslimikülas Teel Khao Laki

Phuketi saart ja mandrit ühendavast sillast üle sõites tundis nina kohe teravat kalalõhna. Mõnesaja meetri laiune helesinine veeriba silla all oli täis lootsikuid.

Tee ääres müüsid kalamehed meresaadusi. Müügiputkad, mille vaiadel taga-osa toetus teed ääristava ookeani kaldavette, oli hiljuti üles pandud, sest siitki kihutas laine üle.

Mu tee viis Khao Laki poole, Phang Gna provintsi kuurordipiirkonda, mis asub Phuketist umbes 80 kilomeetri kaugusel riigi mandriosas. Tegin teel mõned peatused, et kohalikust elust ülevaadet saada.

Phuketi saare lähistele oli püstitatud nn surmalaager – võimalik, et seesama, kus Eesti kriminalistid abiks käisid –, kuhu toodi kokku Phuketist ja Khao Laki piirkonnast leitud surnukehad. Tee ääres asunud laagrisse enam kõr84 52

Phuketist mandrile jõudes oli rannikuäärne asustus hõredam. Siin-seal oli alustatud ülesehitustööd. Rannal jäid silma lõkkeplatsid – merest leitud hukkunute põletuskohad.

valisi isikuid sisse ei lastud, ka mind mitte. Veel kümmekond päeva varem voorisid sealt läbi sajad oma lähedasi otsivad kohalikud, ajakirjanikud filmisid ja pildistasid mustaks tõmbunud surnukehi ja tegid reportaaže. Nüüd olid laagriväravad suletud, et vältida võimaliku epideemia levikut. Ohutusnõuded olid ranged.

Laagri lähedal liival, ookeanikaldast vähem kui saja meetri kaugusel lebas räsitud majakatus. Kõrval askeldas viis-kuus inimest uue hoone kallal. “Homme, homme,” ütles haamrit pihus hoidev mees, kui küsisin, kas neil on vett müüa. Teeäärne söögikoht sai viimast viimistlust. Vana hoone oli hävinud ja maha jäetud.

Märkasin, et uue maja ookeanipoolne sein oli laotud kivist, hävinud majal kiviseina polnud ning see lagunes vetevoos pilbasteks. Rängad katsumused õpetasid inimesi, 85

54

kuigi halva ehituskvaliteedi korral poleks ka betoonsein murdlainele mingi takistus.

“Many-many dead!” lausus majaümbrust koristanud naine puiselt ja näitas käega surmalaagri poole. “Me alive,” ütles ta kätt rinnale asetades ja armsalt naeratades. Kahju, et ma tai keelt ei osanud, nendel inimestel oli paljugi rääkida.

Sõitsin tsikliga edasi põhja poole. Tais pika otsa läbimiseks oli mootorratas mõistlik sõiduvahend, kuigi teravad päikesekiired tegid liiga. Põlenud randmeid ja käepealseid tuli aeg-ajalt kreemitada. Tegin seda kange päiksekreemiga korduvalt, kuid päike oli tugevam. Ühest väiksest asulast leidsin apteegi. Näitasin apteekrile käsi. Ta vangutas pead ja otsis välja pisikese kreemituubi. Ütles, et see kreem parandab põlenud nahka saadaolevaist kõige paremini. Tal oli õigus.

Kaldast eemalduva maantee ääres polnud enam katastroofist jälgegi. Keerasin ookeani poole suunduvale kõrvalteele. Majad muutusid üha väiksemaks, aroomid teravamaks, elu vaesemaks. Ümberringi oli kõrge mets. Mida lähemale ookeanile, seda rohkem tuli nähtavale purustuste jälgi. Rohkem kui kilomeeter veepiirist kattis asfalti liiv, mille oli toonud vetevoog.

Sõitnud kümmekond kilomeetrit metsa vahel, teadmata, kus ma olen või kuhu jõuan, sattusin telklaagrile, kus askeldasid habeme ja mütsikesega mehed. Naised istusid varikatuse all ja ajasid juttu. Olin muslimite laagris. Tai elanikest oli neid sel ajal vaid natuke üle nelja protsendi – paar miljonit.

Muslimite laagris rääkis habemega mees mulle pikalt midagi, millest ma aru ei saanud.

Kui tõstsin kaamera, lõpetas ta jutuvada ja kangestus kivikujuks. Mehel oli imelik pilk – kohati oli see sõbralik, aga kohati tundus üleolev ja isegi vaenulik.

55 87

Laagri stendil rippusid fotod purustatud majadest. Maas olid valgetes kilekottides abipakid ja suur hunnik riideid.

Laagrisse oli üles pandud kriisiabikeskus, jagati lääneriikidest saadetud kraami, sööki ja puhast vett.

Laager oli ajutine varjupaik, sest hiidlaine tegi paarisaja inimesega külast rusuhunniku. Alles jäid vaid kaldast kaugemal asunud kiviseintega väike mošee ja koolimaja.

Küla piirile oli üles pandud hoiatusmärk: epideemiaoht!

Nähes kaugemal teisel pool silti lapsi mängimas, ei tahtnud hoiatust kuidagi tõe pähe võtta. Ilmselt olid sildi üles pannud abi kohale toimetanud lääne inimesed. Igaks juhuks.

Sõitsin edasi. Majadest olid alles rusud, mis oli mitmel pool jõutud hunnikusse ajada. Mööda teed jalutasid valgesse riietatud mehed. Nende olekust võis aru saada, et nad vaatasid kahjustusi üle. Külanõukogu või midagi sellist.

Kõik tervitasid mind viisakalt ja osutasid ookeanile. Liikusin sinnapoole.

Veepiiri lähedal oli ilmselt asunud suurem osa küla majasid. Nüüd oli palmidealune puhas. Puhas majadest. Lauajuppe, inimeste isiklikke asju, voodeid ja majapidamistarbeid oli aga metsaalune täis. Kui palju siinseid elanikke võis surma saada... Veetsin natuke aega palmi all istudes.

Ajaks, kui suurele teele tagasi sõitsin, oli uudis võõrast uudistajast külas levinud, sest igal pool tee ääres oli lehvitavaid ja naeratavaid inimesi. Poisid jooksid tsikli järel, paljud väntasid jalgratastega ja hõikasid: “Hallo! Hallo!”

Jõudsin tagasi suurele maanteele. Umbes 50 kilomeetrit eemal Thai Muangi linnas polnud purustusi peaaegu näha. Kaldaäärsel teel oli vaid liiva. Hiidlaine purustuste likvideerimise kiirus oli enamikus Tai asulates siiski olnud hämmastav.

88 56

Kannatanute laagris.

57

Mees magas tsunami maha

Hästi ehitatud majad jäid püsti

Päris veepiiri lähedal nägin suuri ja ilusaid villasid. Vaeste külade vahele näisid olevat endale suvila või elumaja püsti pannud keskmisest rikkamad inimesed. Meelitav miljonivaade ookeanile oli siin küll, kuid Tai rannikul on igal pool miljonivaade.

“Welcome, welcome!” hõikas majaõuel seisnud naine. Ta kõneles hästi inglise keelt ja rääkis, milline oli nende pere jaoks olnud 26. detsember.

“Meil tuleb ainult natuke remonti teha,” ütles ta ja näitas maja. See oli poole meetri kõrgustel tellistest postamentidel seisev suur kivihoone. Ehitades oli ilmselt arvestatud, et vesi võib tõusta. Ettenägelikkus oli ennast kuhjaga ära tasunud. Maapinnale ehitatud kõrvalhoone seina sisse oli vesi aga tekitanud suure augu.

“Mu abikaasa magab nagu surnu – ei kuule ega näe,” 90 58

rääkis naine. “Me lastega ärkasime esimese laine kohina peale üles ja vaatasime aknast, kuidas teine laine meie poole tuli. Seda ei oskagi kirjeldada, peab vist ise nägema, siis saate aru. Ja teate, mu mees ei ärganudki üles, pärast oli hirmus kuri, et me teda üles ei ajanud. Saate aru, tohutu katastroof, ja tema magas laine maha!”

Jõudsin ühe koolimajani. Õu oli täis ringijooksvaid valgetes särkides õpilasi. Poisid lippasid tulistjalu minu juurde, kui maja kõrval peatusin. Kooliriietes poisid kogunesid mu kaamera ette, hoidsid käes harjavarsi ja imiteerisid rokilikku kitarrimängu. Tea, kas nad tegid seda mu Harley Davidsoni tsiklit imiteeriva Suzuki-risu ja pikkade juuste pärast või olid ise kõvad rokimehed, igatahes nalja sai.

“Mis su nimi on?” küsis üks poiss inglise keeles. Ja siis tuli kõiki põngerjaid kättpidi tervitada ja oma nimi öelda.

Nemad ütlesid ka. Tai noor põlvkond erines ilmselgelt vanematest, sest poisid purssisid päris hästi inglise keelt.

“Kas ma saaksin teie õpetajaga rääkida?” küsisin poistelt. “Õpetajat meil ei ole,” teatas üks.

“Kuidas nii, et koolis ei ole õpetajat?”

“Meil on ainult kaks õpetajat, ühe tappis hiidlaine ja teine sai viga ja on haige.”

“Aga mis te siis koolis teete, kui õpetajat pole?”

“Meil pole kuskil olla, ainult kool jäi terveks. Siin saame mängida,” seletas poiss õhinaga. Kuigi õpilased olid ainult mängimiseks kooli tulnud, oli neil koolivorm ilusti seljas.

Veider, kuidas koolivormid õnnetuses alles jäid, kui kodud purunesid.

59 91

Tähtsad pisiasjad rusude vahel Enim räsitud Khao Lakis

Kui suur osa maailma meediakanalite tähelepanu läks Sumatra saarele ja sealset linna Banda Acehi tabanud õnnetusele, oli Tais enim räägitud paik Khao Lak. Banda Acehi purustuste eriti suur ulatus oli tingitud sellest, et linn asus vee ääres ja maa oli kõrgeimas kohas vaid paarikümne meetri kõrgune. Laine kihutas linnast üle nagu auto “lamavast politseinikust”. Mitte päris kogu linnast, aga ega palju puudu olnud. Veel 2009. aasta septembris (tollal kirjutas sellest üks ajaleht) seisis viis kilomeetrit rannikust sisemaal endiselt keset linna suur laev, mille vesi oli viis aastat varem sinna kandud. Uued majad ehitati laeva ümber. See, et laine laeva rannikust nii kaugele kandis, annab ettekujutuse katastroofi ulatusest.

Ka kuurordipiirkonna Khao Laki purustused olid tingitud sellest, et hotellid ja majakesed olid ehitatud veepiiri lähedale.

60 92

Khao Laki korraldati teistest Tai piirkondadest nn turismireise. Bussidega toodi kohale inimesed, kes said purustusi oma silmaga vaadata ja rusude vahel ringi liikuda.

Paigas, kus mina viibisin, oli ehitistega madal rannaala sadu meetreid lai, alles kaugemal maapind tõusis.

Khao Laki sukeldumisvarustuse rendifirmas kuulsin uskumatut lugu. Laenutuse omaniku naine rääkis, et tema mees oli olnud parajasti koos sukeldujate seltskonnaga Khao Lakist kilomeetrite kaugusel ühe saare juures. Ilmselt mõtles ta Similani ja seda ümbritsevaid väikseid saari. Nad olid sukeldumisvarustusega sügaval vee all, paadid kõikusid nende pea kohal. Just siis ületas neid laine. Nad olid küll tundnud mingit tõmmet, kuid ei osanud arvata, et see võiks olla tsunami. Sügavas vees ei ole tsunami kõrge. Natukese aja pärast pinnale tõustes ei olnud sukeldujail aimugi, et nende pea kohalt oli üle läinud liikuv veemass, mis kaldal nende peresid ja sõpru tappis. Paadid kõikusid endises kohas, sest vesi läks laugjalt nende alt läbi.

93

Tunde hiljem Khao Laki rannale lähenedes nägid nad vees hulpivat sodisuppi ja selle seas surnukehi. Kaldal polnud midagi alles – ainult üksikud püsti jäänud betoonmüürid, kivi- ja puupuru. Nad ei saanud aru, mis oli juhtunud.

Khao Laki purustused olid kohutavad. Sinna jõudes leidsin rannarajoonis veel vähe koristatud alasid. Osa endiste hotellikomplekside kivipuru oli buldooseritega kokku lükatud, kuid osa majakesi alles mööda maapinda laiali. Seal oli inimeste isiklikke asju, patju ja tekke, tubade sisustust ja muud seesugust.

Otsinguteks oli Khao Laki saabunud tuhandeid vabatahtlikke kogu maailmast. Üks vabatahtlike keskuse aktivist Khao Laki vabatahtlike keskuses olid üleval fotod hukkunutest, keda kohalikud elanikud püüdsid tuvastada. Muutsin foto hägusaks, et õõvastavad fotod poleks liiga detailsed. Elu on aga karm ja tuhandete Tai inimeste ja välismaalaste lähedaste jaoks oli reaalsus just selline.

62

püüdis enda sõnul tegevust leida 30 000 inimesele. Minu kohaloleku ajaks olid surnukehade otsijad Khao Lakist juba ammu üle käinud. Otsingumeeskondade asemele olid saabunud kohalikud. Bangkokist korraldati isegi tasulisi bussireise, et sisemaal elav rahvas õnnetusest oma silmaga osa saaks. Tailased jalutasidki rusude vahel, piilusid sodihunnikutesse, näppisid maast leitud kraami või pildistasid.

See oli šokiturism. Inimesed ei viinud midagi kaasa, nad uudistasid ja jäädvustasid nähtu kaameraisse.

Mõnikümmend meetrit veest eemal, ühe hävinud maja ees kividest laotud kõnnitee ääres lebas paks fotoalbum.

Selles olid veest kahjustatud, kuid veel hästi arusaadavad fotod umbes 40-aastasest valgenahalisest mehest ja naisest.

Džunglis iidsete templite vahel, arvatavasti Kambodžas tehtud piltidel oli paar veel õnnelikul reisil.

Niisugused inimeste isiklikud asjad võisid olla tähtsad.

Võib-olla ei teadnud fotodel olevate inimeste lähedased, kus täpsemalt Aasias rännanud paar katastroofi hetkel oli.

Kui nad olid hukkunud ja teadmata kadunute hulgas, andis fotoalbum vähemalt selgust, et nad viibisid viimati Khao Lakis. Nii saadi lootust, et surnukehad leitakse ja nende isikud tehakse kindlaks.

Mõne kilomeetri kaugusel asus vabatahtlike keskus. Viisin fotoalbumi sinna. Keskuse tailasest juht kuulas ära, kust albumi leidsin, ja oli tänulik.

Sellistest pisiasjadest valmis Khao Lakis tuhandeid pabereid ja arvutidokumente, mis kõik hakkasid teatud infohulgani jõudes rääkima hukkunute või teadmata kadunute lugu. Nägude taha tekkisid nimed, millest osa jõudis ka kalmudele.

Khao Laki piirkonnas oli mitu kannatanute laagrit. Külas63 95

tasin neist ühte, milles oli 180 elanikku. Pisut eemal sisemaal oli 5000 elanikuga laager.

Tsunamist eluga pääsenud inimesed istusid valitsuse abiga ehitatud vineermajakeste kõrval puude varjus. Mõni tukkus. Räsitud inimesed sõid abipakkidest riisi ja liha.

Söögi- ja joogipuudust nad ei kannatanud ja paistsid olukorraga leppinud olevat. Kui kaua see kestab, ei teadnud neist keegi, kuid räägiti aastasest ooteajast.

Istusin einestajate juurde, kes lahkelt mullegi süüa pakkusid. Tailased rääkisid, et valitsus on lubanud neile purustatud elupaikade asemele uued ehitada. Kui unustada tõsiasi, et enamik neist oli kaotanud mõne lähedase ja sellist õnnetust ei korva miski, oli neil vähemalt lootust saada endisest parem kodu. Inimestel endal sääste polnud, et ise uus kodu ehitada.

Maha laotatud tekil istus salkkond kiilaks aetud peaga buda munga riietes inimesi. Need olid Tai meritistid. Bangkoki meritismiinstituudi saadikute roll oli raske katsumuse üle elanud inimesed tagasi rööbastele aidata.

“Meritism pakub hingeabi, mitte materiaalset abi,” ütles Suwida Sangsehanat, kes aitas mul laagri elanikega suhelda.

Ta polnud sealse laagri asukas, vaid Bangkokist pärit ning tulnud munkade eluviise ja tegevust uurima.

Suwida sõnutsi olid just mungad need, kes laagris korra majja lõid. Küsisin, kas laagris oli ka epideemiaohtu, nagu oli maailma ajakirjanduses põgenikelaagrites valitseva olukorra kohta väidetud. “Oli küll,” tunnistas Suwida, “siin oli kõik räämas ja koristamata, puhtusest ei hoolinud keegi.”

Suwida jutu järgi olid inimesed alguses katastroofist alles šokis ja puhtusele mõeldi viimases järjekorras. Mungad aitasid kannatanutel elumõtet tagasi saada.

64 96

Kannatanute laagri elanik.

65

Tõlkes kaduma läinud Lõbus, aga natuke ka piinlik

Mu hotelli ees igavlenud tuttav takso-, täpsemini tsiklijuht oli maru tegelane. Viisakas ja abivalmis ja mõnel korral jättis isegi jootraha vastu võtmata. Sõitsin temaga õhtuti palju.

Kui ta kohal oli, siis valisin ainult tema.

Esimestel päevadel otsisin päevasest tööst lõõgastust, teadmata ühtegi head baari või klubi, kus muusikat kuulata ja õlut rüübata. Saabumise õhtul kogetud seafood-restoranist sõitsin hiljemgi mitmel korral mööda, kuid... Tänan, ei.

Kuulujutt, et seal saab inimlihast toitunud krabisid, ei tahtnud meelest minna, pidas see siis paika või mitte. Mõnel korral märkasin seal paari turisti, aga kohalikke mitte kunagi.

Istusin tsiklimehe selja taha istmele. “Kas sa tead mõnda rokiklubi või -baari?” küsisin inglise keeles, millest ta vaid õige vähe aru sai.

66 98

Tai ladyboy’d. (Foto autor teadmata / internet)

Mees raputas pead. Kordasin sõnu bar ja club. Nende tähendus peaks kõikjal turismipiirkondades teada olema.

Mees raputas pead. Jätkasin seletamist, ronides istmelt maha. Seisin ta kõrval ja tegin kitarrimängimise liigutusi.

Mees noogutas, aga nägu ei peegeldanud äratundmist. Kuna midagi muud pähe ei tulnud, võtsin oma sorakil juustest kinni ja näitasin neid. Lisasin sõnad club ja bar.

“Aaa!” venitas mees pikalt ja hakkas naerma. “Okay, mister, okay!” lisas ta ja käivitas mootorratta. Istusin tagaistmele ja sukeldusime liiklusse. Keset pimedas säravat tänavavalgustust ja lõbustuspaikade tulede välkumist kaotasin kohataju. Möödusime paljudest baaridest, mis järelikult polnud rokiklubid, kuna me nende ees ei peatunud.

67 99

Kümneminutise sõidu järel peatusime maja ees, millel oli suur neoonkiri, midagi lõunamaiselt klišeelikku. Tsiklijuht ütles mulle midagi ja naeris. “Club-club,” korrutas ta ja katsus mu juukseid. Ronisin maha ja seletasin talle, et ta mind ootaks.

Astusin lootusrikkalt pikal sammul klubiuksest sisse.

Esimesel korrusel oli mõne lauaga istumisruum, kuid sealt suunas üks naine mu teisele korrusele. Ülimalt viisakalt, juhatades ise teed.

Teisel korrusel avatud uksest sisenedes mõjus ehmatavalt väga pika letiga neoonvalgusteist särav ruum. Vasakul olid üksteisest madalate vaheseintega eraldatud istumiskohad, rock’n’roll’i ei kõlanud kuskil ja kõik klubi lauad olid tühjad.

Ja siis see juhtus! Vastu pimestavat valgust vaadates nägin, et leti ääres seisis kümmekond siresäärset neidu. Nende minikleidid lõppesid enne, kui olid alanud. Nad olid pikkade juustega, mu ninna lõi tugev parfüüm. Vastu valgust ma nende nägusid ei näinud, ent figuuri küll – piitspeenikesed ja lühikesed nagu tailannad ikka. Rokiklubi see nüüd küll polnud.

Hetke pärast oli mu kõrval viisakas naine, kes puudutas mu käsivart ja naeratas.

“Kas soovite lauda istuda? Mida ma teile joogiks pakun?” küsis ta sugugi mitte pealetükkivalt, pigem soovitavalt.

“Vaatan veel hetke ringi,” vastasin talle ja püüdsin koha iseloomust aru saada. Mõistsin, et suure tõenäosusega olen sattunud lõbutüdrukute keskele, sest see polnud Tais ju midagi ebatavalist ega ootamatut. Mõistmatuks aga jäi, miks tsiklimees mu sinna tõi.

“Meil tuleb siin pilet osta,” sõnas naine. “Ja loomuli68 100

kult võite endale kaaslase valida,” lisas ta ja astus sujuvalt leti äärde. Ta kutsus ühe neiu endaga kaasa ja tõi ta minu juurde.

Kui leti äärest kohale juhatatud neiu lähemale jõudis, ei pimestanud valgus mind enam ja nägin tema nägu. Ta oli tugevalt meigitud, kuid see ei peitnud täielikult tema looduslikke näojooni. Ja kui ta suu lahti tegi ning rõhutatult koketeerivalt lausus “How are you, my love”, muutusin ilmselt kaameks. Igatahes lisas ta mu näoilme peale kohe “Don’t be afraid!” ja püüdis mu käest haarata.

Vaat nii juhtub, kui suhtlemist takistab halb keeleoskus ja ekslikult tõlgendatud miimika. Mu tsiklijuht ei saanud ilmselgelt aru sõnast rock ja ilmselgelt ei mõistnud ta, mida ma mõtlesin kitarrimängimise liigutuste imiteerimisega.

Aga ta mõistis väga hästi sõna club ja sai aru ka sellest, kui viitasin pikkadele juustele. Nii ta arvaski, et otsin klubi, kus on kohalikud pikkade juustega ladyboy’d. Sellest ka tema salakaval naeratus. Ütlesin kiiresti midagi vabanduseks ja astusin ukse poole.

Nagu ühest suust hüüdsid kõik leti ääres seisnud kümmekond ladyboy’d “Bye-bye!” ja kihistasid peenikest naeru.

Kui alla jõudsin, oli tsiklimees imestunud. “Okay?” küsis ta lausa mureliku näoga. Olen hiljemgi palju kordi Aasias kogenud kohalike elanike muret, kui nad märkavad, et külaline pole millegagi rahul, või arvavad, et on midagi valesti teinud. Ka tookord oli selline hetk. Mul polnud mõtet tema peale solvunud olla, sest ta tõi mind kohale ju heast südamest ja oma arusaamise järgi. Raputasin pead ja püüdsin veel kord selgitada sõnade rock club tähendust, ent see ei õnnestunud.

Mind päästis välja üks tänaval seisev mees, kes astus ligi 69 101

Jammini bändi laulja ja soolokitarrist.

ja küsis inglise keeles, mida ma püüan tsiklijuhile seletada.

Kui nad olid omavahel paar lauset vahetanud ja tsiklijuht oma viga mõistis, hakkas ta nii hüsteeriliselt naerma, et pidi koos mootorrattaga pikali kukkuma. No ja mis minulgi üle jäi, selline naer oli nakkav. Nii me seal siis hirnusime.

Kui tsiklimees oli korraks hinge tõmmanud ja tõlkimisele appi tulnud mehele seletanud, miks me naerame, algas uus naeruvoor. Ka tõlk naeris nii, et pisarad silmis. On ju totter olukord, kui turist tahab minna rokiklubisse elavat muusikat kuulama, aga taksojuht juhatab ta tõsimeeli, arvates, et just see on turisti soov, otse ladyboy’de klubisse, mis töötab ka bordellina.

Nali naljaks, aga rokiklubisse ma sel õhtul ka jõudsin.

70 102

Tsiklijuht vabandas ette ja taha ning viis mu ilma rahata klubisse Jammin. Sellest sai mu lemmikkoht, kust astusin läbi peaaegu iga päev. Klubi personalist ja klubibändi pillimeestest said mu head sõbrad. Ühe sõbra leidsin Jammini tualetist. WC oli mehi täis.

Kui seina ääres üks pissuaar vabanes, võtsin koha sisse.

Olin mõne sekundi ametis olnud, kui tundsin oma turjal võõraid käsi. Mida?! Kõigepealt ladyboy’d, nüüd teab mis veel...

Ilmselt olin ehmatusest pingul ja mind katsunud käed tundsid seda.

“Relax!” teatas rahulik mehehääl ja käed hakkasid tugevasti kaelasooni mudima.

Ma ei saanud aru, kes ja miks mind isikliku toimingu juures segada suvatseb.

“Kõik on korras, lõdvestu!” jätkas mees ega jätnud hetkekski mudimist.

“Mida sa teed?” küsisin võõralt ja püüdsin üle õla vaadata. Ei tahtnud end ju ümber pöörata ja kõigi ees liputada.

Mu õla kõrvale ilmus rõõmus nägu, suunurgad kõrgele üles veninud ja silmad nii pilusse tõmbunud, et silmateri polnud peaaegu nähagi.

“Massaaž, massaaž! Lõdvestu!” ütles ta entusiastlikult.

Tuli tunnistada, et mõnus oli. Ilmselt lõdvestusingi. Kui olin lõpetanud, jättis ka tema mudimise. Ümber pöörates nägin enda ees lühikest umbes 25-aastast meest, kellel olid veelgi pikemad juuksed kui mul. Need olid patsi pandud.

Ta oli üleni mustas, kaelas mõned hõbedakarva jämedad ketid – nägi välja nagu tavaline rokkar. See rahustas, aga segaseks jäi, miks hakkab üks suvaline rokkar tualetis võõrast masseerima.

71 103

Ma ei saanud talle midagi halba öelda, sest ta oli kogu aeg nii rõõmus. Ja polnud ju põhjustki vihastada, sest massaaž oli olnud mõnus. Kehitasin õlgu ja astusin paar sammu edasi kraanikausi juurde. Ühe hüppega oli kutt kohal, võttis kraanikausi äärelt vedela seebi pudeli ja valas mu kätele. Alles nüüd tabasin ära, et ta oli WC teenindaja, kuigi tal polnud mingit eririietust, nagu WC-de teenindajail tavaliselt. Seebi, kätekuivatuspaberi ja lõhnavedeliku ulatajaid olin juba Tais kohanud, aga sellist teenindust, nagu Jamminis, polnud varem näinud.

Kui käsi pesin, asus mees jälle mu selja kallale. Käed käisid kibekiirelt ja jõuliselt. Pärast pesu ulatas ta mulle kuivatuspaberi. Arvasin, et nüüd on kõik, aga tühjagi. Äkki haaras üks käsi mu pea kuklaosast ja teine lõuast ning elegantselt sujuva, kuid siiski järsu liigutusega tõmbas mees mu pea vasakule. Kostis õrn raksatus.

Ehmatasin, sest niimoodi polnud mind keegi väänanud.

Seda enam, et aastaid tagasi olin vigastanud kaelalüli. Kes teab, kuidas sellised äkilised võtted võivad mõjuda. Enne kui keelduda jõudsin, tegi mu pea viuhti! samasuguse nõksu paremale. No mis sa oskad öelda! Tõstsin käed ja ütlesin: “Okei, tänu, nüüd on kõik!”

Mees naeris, keeras ümber ja läks järgmise pissuaari ees seisva mehe selja taha. Raha ta mult ei küsinud ja esimese hooga ei osanud ma seda ka pakkuda.

Väljusin ja istusin baarileti äärde. Tuli tunnistada, et oli väga hea olla. Baaripuki otsas istudes oligi selg tuimaks jäänud, kuid nüüd tundsin end suurepäraselt. Nii suurepäraselt, et läksin mõne minuti pärast uuesti WC-sse ja pistsin pikajuukselisele mehikesele pihku tavalisest kopsakama tipi. Ta naeris ja patsutas mu õlgu: “Okay?”

72 104

“Very okay, thank you a lot!” tänasin teda ja tulin tulema.

Ma ei mäleta enam selle väleda masseerija nime, kohtusin temaga veel palju kordi. Tema ja Jamminis igal õhtul mänginud bändi liikmetega sai palju suheldud. Nad olid toredad tegelased. Trummar laenas mulle tasuta endaehitatud võimsa chopper’i, millega kahjuks küll pikalt sõita ei saanud, sest tsikkel lagunes ära, aga see oli trummarist kena tegu. Tavaliselt püütakse turistilt raha välja meelitada, tema seda ei teinud. Bändist rääkides tuleb muidugi mainida, et see oli äärmiselt hea tasemega. Nii pillid kui ka helitehnika olid esmaklassilised. Eestis oli tollal vaid tippbändidel selline kola ja kõla.

Esmaklassilised olid ka kõik bändiliikmed. Ma ei jõudnud ära imestada, miks nii hästi kokku mängiv ja professionaalne ansambel end väikses klubis raiskab. See on aga Tais tavaline, et pisikestest klubidest võib leida väga kõrge tasemega pillimehi. Üks asi oli selle bändi puhul muidugi halb: nagu ikka sealkandis, nii ka Tais mängitakse klubides peamiselt ainult tuntud lääne hitte. Kui kitarristi käest küsisin, kas neil on ka oma lugusid, vastas ta, et on, aga nad ei julge neid mängida. Ja peale selle ei pidavat publik neist huvituma.

Suutsin neid niipalju veenda, et ühel õhtul mängisid nad kontserdil ka päris oma loo.

See oli suurepärane – keeruline ja intellektuaalne instrumentaallugu. Tõsi, see muusika ei lähe kõigile korda ja sinna klubisse ehk tõesti ei sobinud.

Tahaks neid mehi veel näha, aga vaatamata Phuketi saare ilule ja tailaste toredusele ei tõmba mind selline ülerahvastatud turismipiirkond. Olen hiljem mõnel korral Tais käinud, kuid Phuketis enam mitte. Seal on kõik liiga külaliste 105 73

74 106

jaoks ja turistide soovide järgi üles ehitatud. Seda ei saa tailastele ette heita, aga mõne asjaga on liiale mindud. Näiteks seksiteenuse pakkumisega, ja see ei kehti mitte ainult Phuketi kohta. Ega see tegelikult häiri: prostituutidega tuleb käituda nagu araabia maades või Indias kaupmeestega, kes soovivad sind iga hinna eest oma poodi meelitada – kõnnid rahulikult mööda ja raputad naeratades pead.

Ei ole turisti asi nende elukombeid hukka mõista või arvustada, seda enam, et needsamad turistid on selles osalt süüdi. Tai on täis võikaid valgeid mehi, kes ainult sellepärast sinna tulevadki, et tüdrukuid ja poisse noolida. Siis pole ka midagi imestada, kui sellest on saanud omaette majandusharu.

Muslimikülas uurib mees mu renditsiklit.

75 107

Hirmus kogemus Merest hukkunuid otsimas

Ma ei tea, kas olen kunagi varem või hiljem midagi sellist tundnud, sest olukorrad pole olnud võrreldavad, kuid tean, et kui ma poleks olnud märg Andamani mere soolasest veest, oleksin tilkunud külmast higist. Võitlesin hirmuga, mida põhjustasid lained, mis tõukasid mind vastu väikeste teravate kivistunud mereelukatega kaetud korallrahnu. Olin rahnuni jõudes surmväsinud, sest olin ujunud lainetavas vees kaldast mõnisada meetrit eemale, segav hingamistoru suus ja jälgides samal ajal läbi maskiklaasi kõhualust vett. Hoidsin nägu vee all võimalikult pikalt, sest selleks ma seal olingi, et vett jälgida. Sülitasin hingamistorust välja tulisoolast vett, tõmmates seda aeg-ajalt kurku. Hingeldasin kõvasti.

Ilmselt hoidis mind tegutsemas ja sundis edasi adrenaliin, kuigi hirmutunne süvenes ja oli tahtmine tagasi kaldale saada. Hirmu ei tekitanud ainult lained ja väsimus 76 108

Tagasi kaldal. Paremal Kreeka mereväelane Dinos.

ning kartus, et väsin liialt ja jään tagasi ujudes hätta. See võimalus käis peast läbi, sest olin oma võimeid üle hinnanud. Kõhedust tekitas ka see, et ma polnud aastaid lestadega ujunud ja arvasin, et saan hakkama, kuid korallrahnuni jõudes tõrkus vasak põlv töötamast. Kui lesti poleks olnud, oleks põlv ilmselt paremini liikunud ja vähem valu teinud, kuid siis oleksin kõrgetes lainetes vaevaliselt edasi liikunud.

Juba ligi kaks aastat oli see jalg mind alt vedanud. Kui kord rannavõrkpalli mängides ebatasasele liivapinnale maandusin, käis põlv liigesest väljas ja sellest ajast juhtus seda alatasa. Viimasest raskemast traumast oli möödas juba ligi pool aastat, kui Iraagis Eesti sõduritega patrullis käies 77 109

veokikastist välja hüppasin ja vasakule jalale maandusin.

Põlv lipsas taas liigesest välja ja tegi põrguvalu. Hiljem selgus, et põlve pingutavad lihased olid rebenenud ja kõõlused välja veninud.

Merevees lesta liigutades juhtus sama: põlv ei pidanud veetakistusele vastu ja loksus pesast välja. Kirusin ennast, et polnud viitsinud operatsioonile minna ja probleemi lahendada.

Kuid see oli ainult osa asjaoludest, mis hirmu tekitasid.

Kõige rohkem kartsin seda, mida ma ei näinud. Otsisin, vaadates läbi maski sogasesse vette, aga ei leidnud. Ma kujutasin ette, milline see, mida otsisin, võis välja näha, sest olin samasuguseid vähem kui tund aega tagasi maismaal inimestele vaatamiseks välja pandud stendi sadadelt fotodelt näinud. Otsisin ja sisimas lootsin, et ei leia. Ainuüksi võimalus, et otsitav tõuseb umbes poolemeetrise nähtavusega vees äkki mu vaatevälja ja vaatab tühjal pilgul otsa, tekitas kirjeldamatult õõvastava tunde. Tundsin ennast argpüksina, kuid samal ajal rahustasin end: see oleks ebanormaalne, kui ma ei kardaks.

See, mida ma veest leida kartsin, oli laip. Silmadeta, kõrvadeta ja ilmselt juba ka käteta. Soojas ookeanivees lagunev keha, mis oli seal juba üle nädala hulpinud. Neid leiti Khao Lakis pidevalt, iga päev kümneid. Olin neid otsima tulnud, kuid alles korallrahnu juures vees ujudes mõistsin, et see on minu jaoks liig mis liig. Kartsin, et hakkan ainuüksi laibaga kohtumise võimalusest õudusunenägusid nägema, ja ma ei eksinud – mõne nädala pärast see juhtuski.

Jagelesin lainetega edasi, jõllitasin vett ja lootsin sealt võimalikult ruttu pääseda. Olin väsinud ja tahtsin korallrahnule puhkama pääseda. Vaatasin kahtlustavalt laineid, 78 110

mis vastu kivi lõid. Kivile mere poolt lähenedes oleksin võinud end vigastada, sest kivistunud mereloomad olid teravate äärtega. Panin tähele, et rahnule ronimiseks sai ära kasutada taanduvat lainet. Andamani mere lained ei olnud tihedad, nagu meil siin Läänemerel. Lained tulid vahedega ja olid suured. Kaldale jõudnud, taandus vesi ja just seda rahulikumat liikumist kasutasingi. Õnneks langes korallrahn vette laugjalt. Kaldalt tagasi merele taanduv laine tõstis mu veest mõnikümmend sentimeetrit välja ulatuvale kivile. Istusin ja hingeldasin kõvasti, süda puperdas.

Võtsin toru suust ja järgmisel hetkel paiskusin ootamatult tagasi vette. Selja tagant merelt tulnud laine oli mu jälle kivilt minema pühkinud, kuigi mitte väga tugeva jõuga. Kui oleksin kivist kinni hoidnud, jäänuksin paigale.

Ronisin rahnule tagasi ja otsisin sõrmedega kohti, millest kinni võtta. Jalal kipitasid kriimustused – olin kivile ronides nahka vigastanud, kuid õnneks vaid kriimustanud. Uue laine saabudes kõikusin ebalevalt kivil, ent jäin pidama. Ka peopesadesse tekkisid teravatest elukatest kriimustused.

Ma ei olnud seal üksi. Khao Laki vabatahtlike keskuse juures olin kohanud sooniliste käte, tõmmu naha, karmide näojoonte ja sõjameheliku rühiga Dinost. Ta oli Kreeka mereväelane, kelle riik oli saatnud koos kaaslastega Taisse merest hukkunuid otsima. Kuna olin juba eelmisel päeval otsustanud, et otsin tööd vabatahtlikuna, tulin Phuketi saarelt Khao Laki ja arvasin, et olukorda arvestades pole tööd raske leida. Ma eksisin.

Khao Laki oli koondunud mitukümmend tuhat Tai ja välismaa vabatahtlikku, kes kõik tahtsid anda oma panuse India ookeani äärseid maid tabanud ja maailma ajaloo ühe 79 111

T체druk abina saadetud r천ivaste otsas.

80 112

81

Khao Laki lähedal asunud küla, kus majadest oli püsti jäänud vaid mõni müüriosa.

traagilisima katastroofi tagajärgede likvideerimiseks. Siin oli tõsimeeli abikätt pakkuvaid ja entusiasmist pakatavaid noori, kes tööd ei valinud. Kuid tõrvatilgaks meepotis oli ka mõttetult ringi kondavaid, iseennast imetlevaid ja suuga linnu ehitavaid tegelasi. Just selliste “vabatahtlike abimeestega” tuli mul esimesena rinda pista.

Olin tõusnud varahommikul, et Phuketi saare keskusest mandril asuvas Khao Laki vabatahtlike keskuses varakult kohal olla. Ideaalses korras, sinka-vonka kulgeval maanteel oli lust sõita. Lust lõppes kohale jõudes.

“Ma tulin siia eile ja ma pole saanud mitte midagi teha,” ütles mulle vastu kõndiv triiksärgis, viigipükstes ja lakkkingades mees. Olukorda arvestades nägi ta naeruväärne välja, aga sel polnud tähtsust, sest tal oli hea süda. Tema 82 114

pangatöötaja riietus oli rusudes rügamiseks kõike muud kui sobiv, aga see ei häirinud teda karvavõrdki. Erich oli tulnud Saksamaalt otse Khao Laki, et kasulik olla. Kui vaid saaks.

Küsisin: “Kuidas siis nii, et selle avara tööpõllu juures ei leita vabatahtlikele rakendust?”

“Siin on täielik organiseerimatus, kõik ainult räägivad, aga reaalselt ei tehta midagi,” kurjustas Erich.

Sakslase kannatus tundus katkevat – ta magas niiskes kuumuses vabatahtlike keskuse maja lamedal katusel telgis, naabriks pea kohal puuokstel turnivad ahvipärdikud. Need veidrad ahvid vaatasid inimesi oma kurbade silmadega ja said selle ilme eest kõike head, mida vabatahtlikel laagris pakkuda oli. Söök ja jook oli tasuta nii ahvidele kui ka inimestele.

“Te võite teha seda tööd, mida need siin,” pakkus Erich irooniliselt. Trepil konutasid kolm välismaalast, jõid kohvi ja vestlesid.

Kunagi välikohvikuna toiminud verandal istus ligi nelikümmend tailast. Nad kuulasid mikrofoni rääkivat meest, kes aeg-ajal midagi tahvlile kirjutas.

Midagi peaks ju ometi teha olema! Keskuse teadetetahvlil seisis kiri: vajatakse kahte maalrit. Asi seegi, kuigi jäi arusaamatuks, mida seal värvida oli. Katastroofipiirkonnas peaks värvimiseni jõutama viimases järjekorras ja see järjekord saabunuks kes teab millal.

Erichi juurde astus sõjaväevormis mees – Dinos. Ta küsis sukeldumise ja ranna kohta. Astusin käbedalt ligi.

“Kas te lähete sukelduma?” küsisin.

“Jah, tahaksime hakata rannaäärt üle vaatama,” ütles koos kahe vormis kaaslasega keskusse tulnud, vähendatud 83 115

kujul Rambot meenutav Dinos. Nad olid sukeldumisspetsialistid.

“Kas te võtaksite mind hukkunute otsingutele kaasa?” küsisin ebalevalt, sest ei uskunud hästi, et saan jaatava vastuse, kuna mul polnud sukeldumiskogemust.

Dinos astus suure kõhuga kapteni juurde ja uuris järele.

Vestlus lõppes kiiresti: kapten noogutas, Dinos lõi korraks selja sirgu ja kannad kokku ning pöördus minu poole.

“Ole lahke, aga sa pead endale varustuse leidma,” ütles ta.

Astusime koos trepist üles vabatahtlike keskuse ruumesse, kus istus arvutite taga kümmekond inimest. Üks töntsi kehaehitusega pisike mees seletas ja vehkis kätega, kuid ei rääkinud otseselt mitte millestki. Tema jutt käis projektist, edasiminekust, kasutegurist ja muust sellisest, mida kuuleb tavaliselt müügimeeste kursustel. Veider.

“Halloooo!” hõikasin habemikule. “Kes teist boss on?”

“Eee... boss?” küsis pisike energiline mehike ja vaatas ringi. Vastust ma ei saanud. Seevastu sain ehtameerikaliku tutvustuse osaliseks.

“Tere! Mina olen Michael ja ma olen Washingtonist. Ma olen siia vabatahtlikult appi tulnud,” vuristas ta kiirelt. “Mis sinu nimi on? Kust sa pärit oled?” jätkas ta tempokalt.

“Okei-okei!” katkestas Dinos teda kannatamatult, tahtmata ilmselt mõttetut loba kuulda. “Kas teil siin sukeldumisvarustust on?” küsis ta.

“Eee... Tõenäoliselt on võimalik, et siin on midagi, kui otsida. Võib-olla alumisel korrusel, aga ma pole kindel...” püüdis Michael jälle end pikemale jutule sättida.

Dinos segas vahele: “Me tahame minna rannaäärt kammima, hukkunuid, merre jäänud autosid, tsikleid ja muid asju otsima. Oleme Kreeka mereväelased, meil on varustus 84 116

Muhe mees kannatanute laagris.

olemas, aga sellele mehele oleks vaja kalipsot, lesti, maski ja hingamistoru.” Dinos näitas minu poole. “Ta ei ole mereväelane, vaid vabatahtlik ja tahab kaasa tulla. Äkki tulete ise ka?”

Sellist otsekohest küsimust ei olnud Michael oodanud.

85 117

“Kaasa sukelduma?!” kohmetus ta. “Meil on siin suured projektid pooleli ja ma ei saa. Peame hukkunute andmeid arvutisse sisestama ja neid võrdlema.”

Millegipärast ta sellega ei tegelenud, vaid alustas taas ümmargust juttu. Aga ta oli vabatahtlik ja võis teha, mida tahtis.

Dinos lõi käega. Leidsime tailase, kes rääkis inglise keelt.

Ta teadis, et läheduses oli uuesti avatud sukeldumisvarustuse laenutus. Aega viitmata põrutasime sinna. Äri pidav tailanna vaatas meid umbusklikult. Ta küsis uuesti üle, kas sai ikka õigesti aru, sest sukeldumas ei käinud Khao Lakis enam keegi – iial ei teadnud, keda või mida vee all kohata võis. Tsunami oli maismaale jõudes lõhkunud enda teel kõik, mille tsivilisatsioon oli loonud.

Tagasi merre vajudes võttis vesi kaasa inimesi, sõidukeid, maju, puid ja tohutul hulgal väiksemaid esemeid. Osa asju kadus merepõhja, osa jäi pidama kalda lähistele. Otsingumeeskonnad keskendusid kõige rohkem kalju- ja korallrahnude juurest laipade ja asjade otsimisele. Vee taandudes jäid need kivide taha pidama. Nii pidime ka meie Dinosega just rahnude tagant hukkunuid otsima.

Sukeldumisäri asus veepiirist umbes kilomeetri kaugusel. Hiidlaine oli küll sinna välja jõudnud, kuid lõhkunud ainult maast laeni ulatuvad aknaklaasid. Seinad jäid püsti.

Naine ei soostunud meile midagi konkreetset vastama ja helistas kellelegi. Mõne minuti vestelnud, ulatas ta mulle toru. Teiselt poolt küsis meeshääl, miks me tahame sukelduma minna, kes me oleme ja muud sellist. See oli äri omanik. Ta ei lubanud mulle midagi, vaid palus toru naisele tagasi anda. Vestlus kestis veel paar minutit ja lõppes meile soodsalt. Valisime Dinosega tagaruumist mulle sobiva varustuse ja lahkusime.

86 118

Keerasime ühe suletud hotelli juurest järsult alla suunduvale kitsale teele. Rannaäär oli täis hoonedetaile, puu- ja metallitükke. Dinos valis vetteminekuks koha, kus ümaraks lihvitud kivilahmakate vahel oli lühike liivariba.

Ta sättis selga kalipso ja õhuballoonid. Minu roll ei olnud merepõhja uurida, sinna laskumiseks ja õhuballoonidega sukeldumiseks polnud mul ka ettevalmistust ega varustust.

Pidin jälgima ülemist veekihti ja vajaduse korral Dinosele appi minema, kui ta oleks põhjast laiba leidnud.

Dinos osutas paarisaja meetri kaugusel ookeanist välja ulatuvale kaljurahnule. See oli veepinnast vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal. “Ujume sinna,” sõnas ta.

Rannaliival oli umbes viie meetri pikkune ja paar meetrit lai söe- ja tuhahunnik. Dinos astus vee poole minnes julgelt selle keskele, kuigi mul tekkis kõhe tunne – rannal põletasid kohalikud hukkunuid. Vabatahtlike keskuses näidati sealtsamast tehtud fotosid, kus rannaäärsete majarusude ees lõõmasid lõkked. See oli paik, kus veel hiljuti lebas liival kümneid laipu.

Mõnikümmend meetrit kaldast eemal vees ütles Dinos: “Otsime hukkunuid või mingeid sõidukeid, mille vesi on maalt kaasa võtnud.” Hukkunuid võis olla ka autodes.

“Sina tee tiir ümber rahnu, mina lähen põhja. Kui midagi näed, mine kaljule ja oota, kuni ma pinnale tulen.”

Lõpuks kivil istudes, nagu eespool kirjeldatud, jälgisin, kuidas Dinose ballooni õhumullid eemal pinnale kerkisid.

Tundsin end kasutuna ja lasin lainel end tagasi vette kanda.

Tegin ujudes taas rahnule ringi peale, kuid nagu varemgi, ei näinud vees midagi. Tai rannikuvesi on ju tavaliselt puhas ja läbipaistev, kuid Khao Lakis ujusin nagu lahjas kakaos – kivi ümbruses oli nähtavust vaid pool meetrit. Kas see tu87 119

Kodu kaotanud inimesed ajutises laagris.

lenes just selle koha omapärast, lainete mõjust korallrahnu ümbruses, maismaalt merre tõmmatud sodist või millestki muust, jäi mul teadmata.

Ring tehtud, upitasin end tagasi kivile ja ootasin, kuni Dinos pinnale tõuseb.

“Väga halb nähtavus on,” kurtis ta mõne minuti pärast pead veest välja pistes. “Põhjas on igasugust sodi, aga midagi suuremat pole.” Ka tema ei näinud uppunuid, mida ta rahnu juurde ujudes oli leida lootnud.

Alustasime tagasiteed. Olin endiselt väsinud, kuigi olin saanud puhata. Mõnikümmend meetrit ujunud, vaatasin veel kaugel olevat rannariba ja mõistsin, et kaldale jõud88 120

mine muutub üha kahtlasemaks. Vasakut jalga enam peaaegu kasutada ei saanudki ja ainult paremat üksi liigutada oli raske. Liikusin edasi käte jõul. Pingutasin veel kümmekond meetrit, üha sagedamini käis laine üle pea.

“Dinos!” hõikasin natuke eespool ujuvale kreeklasele.

“Mul hakkab jõud otsa saama.”

“Pea vastu, tulen appi!” hüüdis Dinos. “Pane käsi mu õlale,” sõnas ta kohale jõudes.

Niimoodi sleppivõetuna jõudsin kaldale. Tundsin piinlikkust, et Dinosele tüli tegin – vaat siis hukkunute otsijat, keda ennast tuleb päästa! Dinos ei teinud sellest mingit numbrit, oli viisakas ja sõbralik. Isegi tänas, et olin talle appi läinud. See jutt tegi mulle nalja, sest ei pakkunud ma talle ju mingit abi. Pigem andis ta minule võimaluse teha midagi, mida ma ilmaski varem polnud teinud ega tee ilmselt kunagi. Ja oleksin sellepärast äärepealt uppunud. Polnud just tark tegu.

Sõitsin tagasi keskusse. Seal viibivale tai vabatahtlike armeele oli nagu hingeõnnistus kaela sadanud. Parkimisplatsil võtsid koha sisse kaks treilerit, mis olid pilgeni täis väikseid ahje. Ahjud olid toodud kodu kaotanud inimestele.

Ligikaudu nelikümmend vabatahtlikku võtsid kolme ritta ja ahjud liikusid autokastist maha hunnikutesse. Ahjud olid mitu kilo rasked – tai tüdrukud olid kõhnad nagu kokteilikõrred ja ägisesid vaikselt iga kord, kui neid kätte võtsid ja edasi andsid. Aga ise olid nad rõõmsad ja õnnelikud. See oli just see, mida nad vajasid – oli kaugelt tuldud ja päev maha istutud, midagi teha saamata. Nüüd saadi.

34-kraadises kuumuses rassides tilkusime kõik higist. Üks tai neiu näitas minu poole näpuga ja naeris laginal – pikad 121

juuksed olid näo külge kleepunud nagu kaheksajala kombitsad. Oli mõnus tunne, natuke meenutas see nõukogudeaegset laupäevakut või hoopis mingi usulahu kogunemist.

Usk oligi seal abiks. Ahjude laadimine lõppes ühise palvepidamisega. Buda munk kutsus rahva enda ümber, vabatahtlikud panid käed kokku ja paljud sulgesid ka silmad. Kohalikud ütlesid munga lauseid kaasa, välismaalased seisid vaikides.

“See aitab hukkunud hingedel ära minna,” selgitas pärast üks tai noormees.

Hinged olid lahkunud, kuid meri oli veel täis hukkunute surnukehi. Vabatahtlike keskuse seinale kinnitatud fotodelt vaatasid vastu need, kes oli õnnestunud leida. Need olid väga, väga õudsed pildid. Kohalikud elanikud käisid neid vaatamas, lootes ära tunda oma lähedasi. Ma ei kujutanud ette, kuidas nii moondunud inimesi peaks saama ära tunda. Emad seisid lastega pikalt stendide ees ja otsisid külma pilguga oma isa, meest või vendi-õdesid.

Tsunamist räsitud Tai piirkonnad ehitati kiiresti üles.

Järgmisel turismihooajal oli ehk vähem külalisi, kuid asi paranes aegamööda. 2004.–2005. aasta poolikuks jäänud turismihooaeg jättis Tai riigi ilma suurest hulgast rahast ja ülesehitustöö oli samuti kulukas. Samal ajal voolas riiki välisabi, mis rasket olukorda leevendas. Hävingu üle elanud rannikuala inimestele jättis tsunami mõistagi valusa tunde.

Mitu aastat hiljem vestlesin tailastega, kes seda meenutasid. Õnneks võtavad tailased surma teistmoodi kui põhjamaalased – vähemalt tundub, et nende elu läheb kiiresti rööpasse. Abiks on usk ja perekesksus.

122