Kui laps kardab Vestle lapsega tema hirmudest. Selgita, et hirm on loomulik ja enesestmõistetav. Räägi, et kõik kardavad midagi, ka täiskasvanud. Laps ei tohiks oma hirmudega üksi jääda, vaid tal on vaja täiskasvanuga vestelda, et neid mõista. Võta tema hirmu tõsiselt. Lapse hirm on alati tõeline, seda ei tohi pisendada. Laps tajub seda, kui täiskasvanu tema kartust naljakaks peab. Keskendu ja kuula, kui laps oma hirmudest räägib. Vasta lapse küsimustele asjalikult ja ausalt. Anna tõest infot. Võib-olla saab hirmu võita mänguga. Lastenõuandlasse pöördutakse sageli laste hirmuga pimeduse, loomade, arsti ja fantaasiaolendite ees. Lapsega tasuks rääkida, kuidas hirmust üle saada. Mõnikord võib hirmu võita ka koos mängides. Kaisukaru on vapper kaaslane, tema julgeb minna ja proovida ning näidata eeskuju. Ka hirmu käsitlevatest lasteraamatutest võib abi olla. Hoia käest kinni. Ole toeks ja kaitsjaks. Laps julgeb sageli tutvuda hirmu tekitavate kohtadega siis, kui ta on täiskasvanu süles või hoiab käest kinni. Last ei tohi laita ega süüdistada tema hirmu pärast, vaid talle tuleb anda aega. Hirmuäratavat olendit või olukorda võib joonistada, pildi võib rebida tükkideks ja visata prügikorvi. Nii õpib laps oma hirmu valitsema. Professionaalset abi tasuks otsida varases staadiumis, kui hirm hakkab lapse ja kogu pere üle võimust võtma. Kui laps on hirmu tõttu paanikas, ei saa olukorda lahendada mänguliste võtetega, vaid laps vajab spetsialisti abi, näiteks võib pöörduda laste- või perenõuandla psühholoogi poole.
40
Püüa ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Ole valmis koos lapsega arutama ka rõhuvaid nähtusi, näiteks surma ja vägivalda. Lase lapsel mängus kujutada ka õnnetusi, surma ja muid hirmsaid asju. Mäng on lapse viis hirme käsitleda. Kui laps hakkab muretsema täiskasvanute pärast, tuleb rõhutada, et täiskasvanud suudavad oma elu eest vastutada. Lapsel on õigus jääda lapsemaailma.
Fantaasia kasvades algavad rollimängud. Samal ajal algab ka laste jagunemine mitmesugustesse sotsiaalsetesse positsioonidesse: kes on juhi tüüpi, kes lohutaja, kes eemaletõmbuja ja kes meelelahutaja. Ka võime ennast valitseda areneb alates neljandast eluaastast. Mängueas hakkavad grupist eralduma need lapsed, kellel on raskusi kollektiivi sobitumise ja sõprussuhete loomisega näiteks temperamendi tõttu. Täiskasvanu võib aidata lapsel sõprussuhteid sõlmida ja ühist mängu alustada: mine algul mänguga kaasa ja tõmbu siis vargsi eemale. Arglikku või tormakat last saab aidata nii, et oled mängukoha lähedal ja pakud tuge, kui seda mingil hetkel vaja läheb. Lapsele võib ka mänguväljakul kõrva sosistada, kuidas ta peaks mängus toimima, et ta seltskonda sobituks. Laps oskab juba mõnevõrra sõnu käänata ja pöörata. Tema grammatikavigu tasub delikaatselt ja märkamatult parandada. Kui laps ütleb näiteks: „Vaata, ovar!”, võiks talle vastata: „Jaa, orav läks sinna.” Ka suuremale lapsele võiks õpetada, et väiksemate laste jutu üle ei tohi naerda ja teiste laste ülesanne pole väiksemate õdede-vendade naljakaid ütlusi parandada. Last tasub õpetada asju ja nähtusi klassifitseerima: mis on mänguasjad, mis toidud, puuviljad, liiklusvahendid. Laps küsib sageli võõraste sõnade tähendust. Nelja-aastaselt täiustub võime kirjeldada asjade suurust, hulka, värvi ja kuju. Ka lapse jutustamisoskus areneb. Väga tihti jääb tema
41
Lapse moraali arenguetapid Mänguiga: eelkonventsionaalne moraal (kokkuleppemoraal) rusaam õigest ja valest tugineb teo vahetutele tagajärgedele. A Preemiaid saadakse heade tegude eest, halbade eest karistatakse. 7–10aastased: konventsionaalne moraal (tagajärjemoraal) tsuse aluseks on ühiskonna reeglid ja väärtused. Laps püüab O tegutseda üldiste hoiakute järgi. Vähehaaval hakkab ta mõistma, mida ütleb seadus, mis on kuritegelik ja mis mitte. Vanemad kui 10aastased: postkonventsionaalne moraal (lepingumoraal)
Miks ei ole sotsiaalsed oskused kõigile ühtviisi lihtsad? Osal inimestest tekitab biokeemiline individuaalsus rohkem hõõrumisi ja kokkupõrkeid ühiskonnaga kui teistel. Mõnikord võib inimese biokeemia koguni põrmustada kasvatuse ja vanemate eeskuju. Siin on juttu enamasti väga rasketest lastest, kellele kasvatus ei tundu üldse mõjuvat.
L apsel tekib tasapisi oma sisemine moraalikoodeks, individuaalne arusaam õigest ja valest.
Lapsed on individuaalsed juba ema kõhus – on laiskvorstist mõnulejaid, rahulikke mõtisklejaid ja metsikuid jõmpsikaid. Seda märkis ka itaalia psühhoanalüütik Alessandra Piontelli, kui ta jälgis kaksikute arengut alates ultraheliuuringutest looteeas kuni aastaseks saamiseni. Kui laps sünnib, on tal juba olemas temperamendiomadused. Neist kujuneb tema käitumisstiil, millel on suur mõju sellele, millist tagasisidet ja vastukaja ta saab täiskasvanutelt ning teistelt lastelt. See, kui palju laps naerab või nutab, ei tulene tingimata vanemate hoolitsusest, vaid lapse temperamendijoontest. Mõne lapse ajus ja närvisüsteemis domineerib naer, teisel nutt ja tõsidus. Olen juba mitu korda viidanud lapse temperamendijoontele ja aju individuaalsele biokeemiale. Selles peatükis vaatlemegi lähemalt, mis on need temperamendijooned, mis on biokeemiline individuaalsus ja kuidas seda saab pere argielus mõjutada. Thomasi ja Chessi üldtuntud mudeli järgi on tüüpilised temperamendijooned järgmised.
64
65
Aktiivsus – ehk kui suur on lapse vajadus teha häält, liikuda, tegutseda, kopsida vastu lauda või põrandat. Regulaarsus – näiteks kalduvus loomuliku une ja toitumise korrapärale või korrapäratusele. Lähenemise või eemaletõmbumise kalduvus – individuaalne komme suhtuda uutesse olukordadesse ja ärritajatesse: kas laps pigem põgeneb või läheb asja uurima. Kohanemine – võime mugandada käitumist vastavalt olu korrale ja uute olukordade tekitatud erutuse tugevusaste. Intensiivsus – tundeväljenduste tugevus. Kõige üldisem meeleolu – rahulolevast rõõmsameelsusest rahulolematuseni. Visadus – ühte esemesse või tegevusse süvenemise kestus. Häiritavus – kalduvus reageerida ärritajatele, näiteks teiste laste kisale. Ärrituvus – jonni- ja pahameeleläve kõrgus. Iga temperamendijoont võib kujutada sirglõiguna, millele saab paigutada oma lapse. Sirge ühes otsas on omaduse kõrgeim, teises madalaim aste. Suur liikumis- ja häälitsemisvajadus – pikatoimelisus ja tasasus. Ebaregulaarsus – regulaarsus. Soov läheneda – soov eemale tõmbuda. Kohanemine – ettevaatlikkus ja stressikalduvus. Tugev tundetulv – vaikne tundeväljendus.
66
Rõõmus meeleolu – tõsine ja pahur meeleolu. Visaduse ja keskendumisvõime puudumine – visadus ja tugev keskendumisvõime. Reageerimine ka kõige nõrgematele häältele ja taustamürale – müra suhtes häirimatu. Kergesti ärrituv – igas olukorras tasakaalukas. Ent millest siis temperamendijooned tulenevad? Lihtsustatult võib öelda, et biokeemiast. Sellest, millistest geenidest on indiviid loodud ja kuidas aju virgatsainete ehk hormoonid mõjutavad tema närvisüsteemi. Biokeemiline individuaalsus tähendab aju, virgatsainete eritumise ja närvisüsteemi individuaalsust. Iga inimese ajus ja närvisüsteemis on individuaalne keemiline kooslus, mida elukogemused pidevalt kujundavad. Virgatsained on kehas toimivad keemilised ühendid, mis võimendavad, takistavad või kohandavad rakkudevahelisi elektroonilisi signaale. Nad mõjutavad oluliselt inimese käitumist, mõnikord isegi rohkem kui kasvatus ja kasvukeskkond. Osal inimestest põhjustab biokeemiline individuaalsus rohkem hõõrdumist ja konflikte ümbruskonnaga kui teistel, ka võib mõne lapse biokeemia (üritada) põrmustada kasvatuse ja vanemate antud eeskuju. Neil juhtudel on enamasti tegemist väga raskete lastega, kellele kasvatus ei tundu mõjuvat. Vanemad võivad tõemeeli võidelda biokeemia vastu, kui lapsel on näiteks ADHD*. Inimese kehas möllab suur hulk virgatsaineid, millest mõnda on vanematel kasulik tunda: dopamiin, serotoniin, endorfiin, oksütotsiin, kortisool, noradrenaliin ja adrenaliin. Kõikide virgatsainete ülesanne on inimese heaolutunde kujundamine ja tugevdamine. Sugugi mitte kõigil inimestel pole virgatsainete tasakaal ideaalne, see sõltub sünnipärastest teguritest, toidu kvaliteedist, liikumisest ja kasvukeskkonnast. Kui tunda virgatsainete põhiülesandeid, avab see uudse vaatenurga lapse käitumise mõistmiseks. * ADHD, ingl attention-deficit hyperactivity disorder – tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire, mille tõttu on käitumine ja eneseregulatsioon häiritud ning kannatavad õppeedukus ja suhted.
67
Sõpruskond kasvatab Kes üritab olla pomo, kes kellegi sõber, kes hoolib ja mõistab, kes on abiline, kellest saab seltskonna lõbustaja, kellest patuoinas, kiusaja või kiusatu? Mu tuttava pere suvekodu leidmine oli tõeline täistabamus: sajaaastane muldvärviga punaseks võõbatud vanaema majake, aias rabarber ja sõstrapõõsad, muruplatsil kroketirada. Tare palkseintel rippusid pööningult leitud aarded ja laudpõrandale laotatud kaltsuvaibad lõhnasid männivaigu järele. Olin käinud terve nädalalõpu laste sabas vaipu sirgeks tõmbamas. Need paar päeva oli kulgenud siiski imeliselt rahulikult. Lapsed nägid teineteist üle pika aja ja mahutasid end kitsale õuele mängima. Olime kütnud sauna, teinud koos süüa ja avanud paar veinipudelit, just nii nagu iga teine pere. Polnud tülisid, stressi ega katastroofe. Kolmas päev suvilas polnud siiski enam nii tore kui „Strömsös”*, kuna poisid leidsid välikäimlast loomingulisi dimensioone. Riivi, millega saab teise kempsu lukustada. Välikempsu lampkasti, mille kaant paotades võib näha veidi teise tagumikku. Mu mees meenutas naerdes, kuidas nad koos vennaga olid puurinud käimla katusesse augud, millest sai sees kükitajat piiluda. Nad olid alles siis vahele jäänud, kui oli sadama hakanud. Meie tuttavat pereema aga ei lõbustanud need praktilised naljad sugugi, ka mind mitte, veel vähem aga tuttava pere murdeealist last, kelle tagumikku käidi luugist piilumas. Ühtäkki ma mõistsin, mis suvilas toimus ja miks kolmas päev oli nii ebameeldiv lastele kui ka täiskasvanutele. Pärast mõnusat taaskohtumist olid lapsed hakanud, nii vastik, kui see ka on, jagunema kampadesse.
Kui lapsed moodustavad gruppe, olgu siis tegu lasteaiarühma, kooliklassi või sugulaste taaskohtumisega, on alguses tavaliselt lihtne ja tore. Paari tunni, päeva või nädala pärast hakkavad gruppi jälgivad täiskasvanud märkama esimesi lahkhelide märke: jonni ja kaklusi, kiusamist ja halba tuju. Lapsed on hakanud üksteisega lähemalt tutvuma ja otsivad grupis oma rolli: kes üritab olla pomo ja kes kellegi sõber, kes hoolitseb ja mõistab, kes on organisaator, kes abiline, kellest saab kamba lõbustaja, kellest patuoinas, kiusaja või kiusatu. Sotsiaalsete rollide omandamine algab juba paariaastasena. Sama mudeli järgi toimivad ka täiskasvanute grupid, tõsi küll, aeglasemas tempos. Alguses on uues seltskonnas justkui mesinädalad, siis aga hakkab kõik logisema: grupi võimupiirid kujunevad välja ja isiksused võtavad üksteiselt mõõtu – kes pealetükkivamalt ja nähtavamalt, kes tasa ja targu või varjatult. Igapäevaelu saginas võime kergesti teise inimese tundelukke vigastada: võime oma hoolimatuse, kontrollifriigi nõudlikkuse ja kohtumõistja ranguse viia äärmuseni, oma rahulolematuse ja üleolekuga aktiveerida teise tõrjutuse või alaväärsuse kogemuse või tallata oma aktiivsuse ja eripäraga teised alamasse seisu. Täiskasvanud teavad, kui raske on kas või kümne inimesega seltskonnas: milliseid pingeid ja rolle tekib rühma sees. Lapsed tegutsevad sageli juba mudilasest saati paarikümnelises rühmas, kus prohmakad võivad olla päris suured: iga laps õpib sotsiaalseid oskusi oma isikupärasel viisil ja käitumist suunavad ennekõike tunded. Laps peab looma mingi suhte iga rühmaliikmega, kaasa arvatud rühma juhtivad täiskasvanud. Rühmad on lapsele nii jõu- kui ka stressiallikas. Tunne ja kogemus rühma kuulumisest kergitavad lapse eneseväärikust, kaitsevad kiusamise eest ja on head sotsiaalsete oskuste treenijad. Lasterühmas harjutatakse koos tegutsema, kompromisse looma, oma kohta leidma, õpitakse ka enesele kindlaks jäämist ja juhiks olemist. Sõpradel on lapse minapildi kujunemisele suur mõju. Aastate jooksul mõjutavad sõbrad lapse isiksuse arengut peaaegu sama palju kui vanemad. Lapsed, kellel on sõpru, kohanevad uutes kollektiivides paremini, on koostööaltimad, abivalmimad, enesekindlamad ja lähevad harvem teistega tülli.
* Populaarne maaelust jutustav Soome telesaade.
156
157