veidrikud_ja_vopatused by Rahva Raamat

VeidRikud JA v천patused 0tt KILUSK

VeidRikud JA võpatused © Ott Kilusk. Veidrikud ja võpatused (2012)

Kujundaja Einike Soosaar Toimetaja Esta Hainsalu Väljaandja Menu Kirjastus ISBN 978-9949-470-98-3 Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

VeidRikudja v천patused 0tt Kilusk

len pärit veidike teistmoodi ajast. Ja hoopis isevärki paigast. Sellepärast võib vahel juhtuda, et käitun siin-sääl veidralt. Ja võpatan olukordades, kus mitte keegi teine seda ei tee. Tean asju, millest enamikul inimestest pole aimugi, ning tammun nõutuna olukordades, kus ülejäänutele on kõik selge. Asjad, millest nüüd rääkida püüan, on minu sees alati olemas olnud, hiilinud mu ümber ja oodanud oma ilmutushetke. Nagu viimast viivu valged fotopaberid, mis kohe-kohe ilmutusvanni torgatakse. Või nagu rebased, kes pistsid koonu välja siis, kui olin nendega kohtumiseks valmis. Või vähemasti arvasin end olevat.

VeidRikud JA v천patused

1 Elan linnas, mille sildade all voolab sogane jõgi. Lõbusas vee karussellis, mitte just eriti läbipaistvas vees, keerlevad uppunud tudengid, plastikust taara ja täistrükitud printeripaberid. Igal kevadel ajab see jõgi üle kallaste ning uputab madalamal paiknevad agulid. Soomustel aprillipäikese helk, tiirutavad tiined haugid ja vähemad kalad hääletute varjudena veevangis tänavatel ning sisehoovides. Peatuvad vee alla jäänud trepiastmetel ja passi vad alandlikena veepiiril välisuste ees. Nagu oleksid nad mõned tuppa manguvad lemmikloomad. Suvepuhkuse lõpu poole, paar päeva enne ärasõitu redutasin üksinda köögis. Inimtühjas majas keset inimtühja küla. Tegelikult polnud siin midagi teha. Loojuva päikese valgus langes äratäksitud köögilauale ja raadios jahvatati väsimatult ühest äsja surnud kirjanikust, kes oli peaaegu saja-aastaseks elanud. Jahvatati juba mitu päeva. Tema tohutust kirjanduslikust pärandist järeltulevatele põlvedele, kaduma läinud ja taas leitud käsikirjadest ning muustki tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita. Ja üldse oli arusaamatu, miks ma siin istusin ja kogu seda jama kuulasin. Läbi hõreda kuuseheki, teisel pool ähmast aknaklaasi, paistsid mõned kolmekorruselised majad. Luitunud, räämas ja tühjad. Krohvitud seljad vastu hämarust toetatud. Need omal ajal nii kärarikkad, üksteise otsas kössitavad kommunaalkorterid, kuhu varem sageli asja oli, veelgi enam, kuhu sisenemine vahel lausa elu ja surma küsimus tundus, olid nüüd sootuks elaniketa jäänud. Eilne ja üleeilnegi päev välkusid ajusopis seosetute stoppkaadritena. Nende vahel puudus igasugune seoseniidistik, millest üks omadega puntrasse jooksnud inimene kinni võiks hakata, ja sestap polnud miski enam päris kindel.

VeidRikud JA võpatused

Nojah. See on ikka kuratlikult ebanormaalne, kui su jumalikult paranormaalsed võimed jalutavad sisse-välja just nii, nagu ise tahavad. Jälle kord oli kuhugi kadunud mu seletamatu võime – asju mõtte jõuga liikuma panna ja olukordi enese kasuks keerata. Ja nüüd olime igatahes kahekesi jäänud. Mina, va käpardist võlur, ja minu surmahõnguline, arvatavasti veel päevi kestev pohmelus. Kõik läks kolinal allamäge ja seda ei peatanud miski. Isegi tühipaljast teelusikat, mis äratäksitud köögilaual vedeles, ei suutnud ma vaimujõuga ühest paigast teise nihutada. Hämarduvas köögis, raadio väsimatult jahvatamas, loetlesin värisevatel sõrmedel oma puhkuse viimaseid päevi ja öid, kuni lõpuks ühel varahommikul bussi istun ja tagasi linna sõidan. Muidugi juhul, kui ma selle pohmaka üldse üle elan. Buss aga on teadagi jälle too vana kollane Ikarus, nagu ta kõik need aastad on olnud, ja kogu tee paistab päike teravalt silma. Teadagi. Nii et kohale jõudes tunnen ennast justkui merre kukkunud idioot, kes tont teab mida ihaledes valgusele liiga lähedale lendas. Säärased jaburad mõtted ja ühe koha peal kudemine tegid mind pahaendeliselt närviliseks. Nõnda, täis ebamäärast otsustusvõimet, astusin õue ja lõin kääksuva välisukse tagantkätt kinni.

2 Läinud jalutuskäigule, millel puudus igasugune siht, uitasin hingelistki kohtamata külavahel, kuni sattusin umbrohtunud koolistaadionile. Poolkogemata, otsekui kellegi teise juhituna, nagu vahel raamatutes öeldakse. Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vi-

neernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinhappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda. Selline on ääremaa õhtu. Ükskõik kus linnas parasjagu elan või millisesse riiki kunagi reisin, seda kohta kannan endaga kaasas. Ähkides, nagu ülekaaluline lisakilosid. Aga võib-olla on see suitsetamisest. Vahet pole. Sellel õhtul valitses sääl miskipärast tühjus. Ringi vaadates avastasin, et minu esimesse klassi astumise puhul staadioniserva istutatud tamm on kadunud. Keegi avarale eluteele lahkuv abiturient kaevas tol korral ähkides augu ja mina valasin juurtele sortsaka roostekarva vett. Ja nagu koolidirektor Müller kerge irooniaga lausus, pidi see kõveravõitu oksake edaspidi mu eluteed sümboliseerima. Aastaid vindunud kidur istik, mis kuuseheki varjust iial päikeseni ei küündinud, oli nüüd sootuks kadunud. Ka pidulikust puu istutamisest möödunud kakskümmend viis aastat olid kuhugi kadunud. Alles olid vaid ebamäärane umbrohi, umbmäärane ebarohi, segadus ja konid. Kehitasin õlgu ja kõndisin minema. Ja siis ründas mind nahkhiir. Tiivuline pikeeris vallamaja poolt, üritas mulle miskipärast pähe lennata ja mina, kes ma eluaeg olen peljanud sääraseid pimedamast poolest pärinevaid jõude, sattusin paanikasse. Vehkisin kätega, kiljusin nagu mõni lollakas ja pistsin jooksu. Kui olin õpetajate majani lidunud, hakkas viltuvajunud puukuuride juures verejanuliselt lõrisema üks hiiglaslik, eluaegsest vangistusest meeleheitele aetud koer. Mäletasin seda koera sama kaua kui ennast. Ja paistis, et ta ei kavatsegi ära surra. Neetud elajas jõllitas mind verd täis valgunud silmadega, endal kett katkemiseni pingul. Näis, et kohe pääseb ta lahti ja rebib mu tükkideks. Eks lidusin siis säältki. Kopsudele oli taoline eneseületus muidugi liig. Istusin hingeldades oma kodumaja välistrepil, tõmbasin suitsu, läkastasin ja

VeidRikud JA võpatused

pobisesin omaette igasuguseid lollusi, kuni päike metsatagusesse järve susinal ära kustus. Nõnda tundus see küla tol soojal suveõhtul harjumatult vaenulik, sest näitas mulle nahkjaid tiibu ja koolas kihvu nagu võõrale sissetungijale. Kõik kokku mõjus kui hoiatus: ära jända minevikuga, jäta asjad nii, nagu need on olnud, ja mis peamine – ära meid mingil tingimusel ärata, sest siis me maksame kätte. Meie kõik, sinu lapsepõlve hirmud: kiiritusest moondunud lapsed, rottide parved, purevad koerad, vägivaldsed joodikud ja surnud pedagoogid. Ära kutsu meid välja, sest siis läheb sul halvasti. Aga midagi ei ole parata.

3 Varajane suvelõpuhommik. Varjudes on jahe, valguses soe. Ostan pileti ja ronin oma seljakotti kaasa rebides bussi tagumis se otsa. Peale minu tulevad veel kaks lilleliste rättidega vanatädi. Nende murdekeelne jutuvadin paneb mind miskipärast endamisi naeratama. Ja me nõksatame paigast. Möödume mõnest majast ja hakkame vaevaliselt mäkke tõusma. Suured kuused katavad järgmi ses kurvis nagu kardinad vaate külale. Ja siis pole teda enam olemas. Mõtlen ennast nii kaugele, kui vähegi saan. Selleks, et kusagilt alustada. Et sisustada see oimukohtades surisev aeg, mis kulub bus sisõiduks. Ja äkki tundub, et pilveräbalad liiguvad taevalael lõhki kärisedes just nii, nagu mõnes kiirendatud filmikaadris. Nojah. Hääkene küll... Üks üsna rohkearvuline ja alailma omavahel nääklev seltskond võttis kord kaugel suveõhtul kätte, pressis end taevasinisesse villisesse ja sõitis väikesesse külasse vabariigi kaugeimas servas.

Vabariik oli siis veel liiduvabariik ja sellest külast polnud nad varem midagi kuulnud. Külast, mille all voolas maa-alune allikas ja mis muust maailmast omakorda üsna vähe teadis. Ja kus lapsed räägivad tänaseni nii, nagu oleksid nad vähemalt tuhandeaastased. Ise olin vast viiene. Isa ehk siis see, kes tol päeval villiseroolis istus, oli päevitunud näoga, biitlisoengut ja alt laienevaid velvetpükse kandev, õigupoolest muretu mehike, kes kõike oskas ning paljugi teadis. Ja kääksuval kõrvalistmel üles-alla hüplev ema, see, kes kõik maantee konarused vaprasti kaasa tegi, teadis kõike veel paremini kui isa. Ja kui seda villisekabiini kokku pressitud seltskonda edasi loendada, järgnesid isale ja emale suur, ülimalt eeskujulik punupatsidega vanem õde ja peaaegu sama suur, kogu kasvatamisele ja utsitamisele vaatamata tagasipöördumatult oma sisekaemusesse sulguv vanem vend. Need kaks elasid juba huvitavat elu, neil olid sinised koolimütsid ja kunstnahast ranitsad, ja mina olin väike rumal kulunud nokkmütsiga poisinolk, kelle olemasolu maailm veel kuidagi tunnistada ei tahtnud. Tagaistmele kinni kiilutud, pläriseva suuga matkimas automootorit, vahtisin villiseaknast välja ega mõistnud ümbritsevast mõhkugi. Kogu selle kentsaka rivi lõpus oli minu noorem, alles kaheaastane vend, kes virises ja nõudis, et me selle absurdse matka lõpetaksime ning tagasi koju läheksime. Ja tundus, et sel ainsal korral oli tal õigus. No muidugi. Vast valminud korteris ühes tuliuues kortermajas, mis osutus tolle matka viimaseks peatuspaigaks, valitses raskemeelne suvelõpuhämarus. Seintel kummitasid viltuselt kleebitud, kentsakate mustritega tapeedid. Kõikide tubade papiga kaetud põrandad olid, nagu tol ajal ikka, värvitud pruuniks. Pugesime ema juhendamisel jahedate linade vahele ja nägime kõik ühte ja sedasama und. Midagi, mis meenutas tulevikku.

VeidRikud JA võpatused

Ent kolimiseks oli ka põhjust. Isale pakuti sääl majandijuhi kohta ning peale selle lubati meie perele ehitada oma maja. Seda muidugi mingis kaugemas, täpsemalt määratlemata tulevikus. Lubajateks olid kähisevad hääled punasest telefonist. Hämarad tegelased, kelle puhul polnud kunagi selge, mida nad tegelikult mõtlevad või tahavad. Enne seda, eelmises elupaigas oli isa ametinimetuseks olnud agronoom. Kui uskuda vanu fotosid ja vanamehe juttu, kihutas ta sääl tsikli seljas põldude vahet ning harrastas Lõuna-Eesti järvedel kõikmõeldavat kalapüüki. Seda muidugi suviti ja koos elurõõmust pakatava, varakiilaspäisusele kalduva kälimees Jollega, kelle lõbusat seltskonda ta ilmselgelt nautis. Ühiselt veedetud tudengiaastad, kõik see, mis juhtus kord ühikatubades ja koolipraktikatel, lisaks abiellumine õdedega, olid neist lahutamatud hingesugulased teinud. Kuna onu Jolle elas nüüd kaugel põhjarannikul ja kihutas tsikliga sootuks teiste põldude vahet, omandasid nood harvad kohtumised tagasihoidlikult väljendudes pidulikud mõõtmed. Kaks nooreohtu ja teotahtelist kälimeest mõistsid teineteist poolelt sõnalt. Vaatamata sellele polnud nende seltskonnas kunagi ülemäära vaikne. Õemeeste ühiseks lemmikfraasiks oli toona üks sada korda ära leierdatud värsirida igihaljast lööklaulust, mis kontekstist välja kistuna uue, pornograafilise varjundiga tähenduse omandas. “Neiukene armus paugupealt,” deklameeris emb-kumb neist iga natukese aja tagant ja teenis sellega kohe kambajõmmi tunnustava irvituse. Kuulasin neid vaimustunult ja kujutlesin endamisi oma peas üht vahvale noorukile lähenevat häbelikku neiukest, kes aeg-ajalt miskipärast paugatab. Ikka ja jälle sokutasid ema ja tädi mind või mõnda teist last neile kalaretkedele kaasa. Arvatavasti selleks, et kälimeestel ikka meeles püsiks: muretu tudengipõlv on jäädavalt seljataga ja vastutusrikas isaroll vajab pidevat täitmist.

Ent isa ja onu ei väsinud oma lemmikfraasidest iial. Kui miski neile tõesti nalja tegi, leierdasid nad seda seni, kuni nõrkedes voodisse langesid. Onu Jolle pobises taolisi fraase vahetult enne uinumist veel sängistki. Ja säärane teki all muhelev onkel ongi üks varasemaid mälupilte minu kurrulises ajus. Neil oli kahe peale üks mustast kummist kitsavõitu kalipso, mida nad kordamööda meeleheitlikult vingerdades ja vääneldes selga ajasid. Selle tegevuse juurde kõlavad kommentaarid vihjasid miskipärast mingit sorti loomuvastasele seksile. Varustusse kuulusid veel lestad, mask ja hingamistoru. Kui kogu see muljet avaldav arsenal viimaks paigaldatud sai, järgnes muinasjutuline amfiibretk veealusesse maailma. Ja kala said nad muidugi alati. Mina aga, väike ja loll nagu ma olin, pladistasin samal ajal sogases kaldavees. Endal jalas hiigelsuured, arvatavasti vanaisa garderoobist pärit trussikud, millest maailma avastav tilu lõbusasti välja välkus. See asjaolu tegi kaldal õiendavatele kälimeestele taas kord pööraselt nalja. Ema ütles ikka, et isa ja onu passivad omavahel kokku nagu särk ja perse, ning jättis targu lisamata, kumb on kumb. Ja kui veel kord vanu fotosid uskuda, elasime enne külasse kolimist pisikeses majas kusagil järvekaldal. Heinakõrred ulatusid üle pea ja maja ees kasvas suur haraline puu. Selle okstesse takerdusid vatist pilved ja mina olin see, kes neid säält õhtuti lahti päästmas käis.

4 Küla, kuhu nõnda kergemeelselt kolisime, asus hiiglasliku mäe jalamil. Rändavad vatipilved riivasid sedagi, aga kinni ei jäänud. Vali tuul lükkas nad edasi. Kuna selge ilmaga oli mäelt näha viiekümne kilomeetri kaugusel asuv mõõtmatult avar järvepind, mis jäi Venemaa territooriumile, rääkisid iidsed legendid ekslikult selle paiga seotusest merega.

VeidRikud JA võpatused

Päris meri koos kalaparvede ja hukkunud laevade vrakkidega, mida aeg-ajalt telekast näidati, asus siit sadade kilomeetrite kaugusel. Elasime nüüd eemal rannikust ja sisemaastki, suurte linnade poolt vaadatuna kusagil ebatõenäolises paigas, mille kohta mujal räägitud jutud segunesid fantaasia ja liialdustega. Reaalse elu ja poeesia piir oli ütlemata hägune. Vaatamata sellele, et luuletamisega, nii nagu seda laiemalt mõistetakse, ei tegelenud siin vististi keegi. Mäe tipus kõrgusid hiiglaslikud raudsõrestikud, mis keerlesid massiivsetel betoonalustel aeglaselt, kuid vääramatult. Need kilomeetrite taha ära paistvad monstrumid olid sõjaväe lokaatorid, mis valvasid rahu järele meie pilvises taevas. Mäe all, lepavõsast varjatuna, lösutasid silikaadist laotud barakid, milles teenis aega kümmekond habetunud radisti, kes nagu hüpnotiseeritud küülikud tillukestelt ekraanidelt lokaatoritega sünkroonselt pöörlevat joont vahtisid. Kui see rohekas joon läbis oma ringkäigul helendava täpi, hakkasid tuled vilkuma ja hoiatasid kodumaa kaitsjaid taevas lendava tundmatu objekti eest. Kordon ise asus kahel pool käänulist kruusateed. Ühel pool ohvitseride korterid ja teisel pool sõdurite magalad. Eemal võsas lösutas salapärane putka, mille olemasolu oli rangelt valvatud sõjasaladus. Tänu kahetsusväärsele infolekkele, milles arvatavasti võis süüdistada üht pahelist ja alkoholisõltuvuses vaevlevat tegev ohvitseri, teadis peagi terve küla, et see putka oli tegelikult sigala. Ja pikki aastaid röhkis selles salastatud militaarobjektis üksainuke, omaenda sita sisse uppunud hullumeelne kult, kes ajateenijate toidujäätmed ruiates enesesse õgis. Ühel mittemidagiütleval õhtul, milletaolisi tol ajal teineteisele kiretu järjepidevusega järgnes, vilksatas ekraanil vaevu märgatav plinkiv tuluke. Tukkuv radist ei märganud seda ja järgmisel hommikul ilmus tuluke uuesti välja tuhat kilomeetrit eemal, Moskva kohal pilvises taevas. Suurenes lähenedes, materialiseerus

ja maandus lõpuks pisikese sportlennukina Punasel väljakul. Piloodiks osutus üks nõrgamõistuslik eurooplane, kes sooritas selle lennu lihtsalt sellepärast, et kontrollida meie piirivalve valmisolekut. Nõukogude Liidu kiivalt valvatud õhuruum oli nüüd nagu äranarritud naisterahvas. Temast kõneldes kippus suu vägisi muigele. Pilotkades lontkõrvad hulkusid aga külavahel, käisid poes ja kinos, ragistasid võsas ja kahlasid vastutustundetult oma raskete kroonusaabastega mööda õitsvaid viljapõlde. Ainsateks vaenlasteks põldudel uitavad marutaudis rebased. Soldatid ei tülitanud enamasti kedagi, möödusid kohalikest elanikest, nagu poleks noid olemaski, justkui paikneksid nemad ja küla kahes erinevas maailmas, ning kandsid õppuste ajal vööl katelokki ja automaati, nagu võiksid siin tõepoolest iga hetk mürsud plahvatama hakata. Taevas lendasid ümmargused sputnikud ja tuhanded kilomeetrid käänulist rannikut kogu planeedil oli raketibaase täis ehitatud. Külm sõda ja võidurelvastumine kestsid väsimatult, vaatamata lämmatavatele suvedele ja jäistele talvedele. Asjaolu, et kusagil kaugel, tuhandeid kilomeetreid eemal paiknes linn, mis oli keskelt müüriga pooleks jaotatud, tekitas minu peas nägemuse, nagu valitseks sääl igavene videvik, milles veripunane loojuv päike heidab hallile betoonpinnale ähvardavaid siluette. Kuigi mu kasv oli kahtlaselt kidur, kasvas kujutlusvõime nagu neutroni molekul lõhkevas tuumapommis. Nokkmüts peas ja autopildiga püksid jalas, seisin sandalettidega kindlalt keset porilompi ja ootasin ema, kes oli koduteel miskipärast ambulatooriumisse põiganud. Äkitselt kasvasid minu ees maa seest välja kaks rohelises mundris, kiivritega meest ja küsisid midagi oma voolavas-mulisevas keeles. Pobisesin vastuseks miskit arusaamatut ja jõllitasin lummatuna nende relvastust. Nad vahtisid teineteisele mõistmatult otsa, lõid siis käega ja asutasid minekule. Üks sõdureist pistis mulle lahkudes pihku väikese märgi.

VeidRikud JA võpatused

See oli imetilluke kullast tank. Roomikute ja lasketoruga miniatuurne ime. Olin seda märki varem unes näinud ja enesele väga igatsenud. Nüüd sain siis teada, et see on ka päriselt olemas. Märk aga libises arusaamatul kombel hetk hiljem mu värisevast peost ja kukkus kõlisedes kiviaeda. Vajus sammaldunud kivide vahele ja kadus. Otsisin seda säält õhtu otsa, siis järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Seda märki ma rohkem ei näinud. Ja kui mind õhtul hilisele kellaajale viidates voodisse saadeti, juhtus see esimest korda. Une ja ärkveloleku piiril tundsin, nagu langeksin sügavikku, ning võpatasin ärkvele.

5 Sättisime ennast sisse. Küla ainsas viietoalises korteris. Paraku esimesel korrusel ja ilma rõduta. Talviti oli sääl külm, nii et välisseinu katvatele tapeetidele ilmus härmatis. Suviti oli korter pööraselt palav. Akende avamine ja tuuletõmbuse tekitamine ei leevendanud noid virvendavaid leitsakuid karvavõrdki. Praegu on meie endises elupaigas vanadekodu ning poistetoa aknast vaatab päevast päeva välja üks sõgeda pilguga vana ja tige mees. Uusehitis kubises algusest peale hallikarvalistest roosa sabaga rändrottidest ning talviti pritsiti koridoridesse läägelt haisvat medikamenti, et sovhoosi lautades alatihti leviv suu- ja sõrataud inimestele ei hakkaks. Räägiti, et see, kes nakatub, saab loomaarsti käest nelikümmend süsti rindu, ja ka pärast seda protseduuri polevat ellujäämine veel sugugi kindel. Hommikud algasid nendel kaugeks jäänud aastatel tavaliselt ema kiljumisega, kui ta öösärgi väel kööki sisenedes tule süütas

ja märkas, et paljajalu rotiparve keskel seisab. Üks keemiaõpetaja, keegi Valdo, kes elas meiega samas trepikojas, rääkis, et paneb igal õhtul kööki lõksu ja igal hommikul on sääl sees priske rott. Rääkis sellest säärase õhinaga, nagu tarvitanuks ta noid närilisi söögiks. Meie elamist ründasid need elajad igavesti tilkuva kraanikausi räämas kapi alt ja sestap on see niiske mööbliese minu unenägudes siiani mingiks ebamääraseks ühendussillaks heleda pärismaailma ja hämara mittemaailma vahel. Õpetaja Valdo vastas elas lehmalaudas lüpsjana töötav Rosalinda, kellel polnud rottidest sooja ega külma. Temast rääkides kiskus külameeste suu just nõndamoodi muigele, nagu ei käikski jutt lüpsjast, kes elab meie trepikojas, vaid hoopis Nõukogude Liidu õhuruumist, mille üks sportlennuk kord ära narris. Rosalinda oli muljet avaldava rinnapartiiga ja alatasa hommikumantlis küla vahel ringi patseeriv naisterahvas, kellele ikka järele vaatama jäädi ja kes meile vahel õhtuti külla kippus. Lokirullid peas ja põsed palavikuliselt tulitavad. Kuna Rosalinda oli enamasti ka purjakil, ajas ema ta juba ukse pealt minema, sest ei sallinud joodikuid. Purjus naisterahvaid ta aga lausa vihkas. Rosalinda juurde kogunesid õhtuti pärast päevatööd igas vanuses poissmehed, neile lisaks mõned rõngastatud oinad, kelle seast ta endale olengu käigus järjekordse kavaleri välja valis. Sestap tuli meie trepikojas ka öiseid kaklusi ette. Ikka löödi üks või teine vähem elujõuline isane kolinal trepist alla. Kuulsime oma vooditesse läbi välisukse kostvat tuhmi kolinat ja vandumist. Kui keegi kähmlejatest juhtus lendama vastu trepikäsipuud, kõmises see metallist moodustis üle kolme korruse. Pahaendeliselt nagu suveöine äikesemürin. Taolistele mürglitele järgnenud hommikutel oli trepikoja seintel siin-sääl pruuni, kuivanud verd. Külavahel rääkis Rosalinda kõigile, kes aga kuulda tahtsid, kuidas ta tegelikult ainult minu isa armastab. Minu teada jäi see armastus küll igavesti vastamata. Mitte et isale poleks naised

VeidRikud JA võpatused

meeldinud. Rosalinda polnud nähtavasti lihtsalt tema maitse. Noh, minule tema tissid igatahes meeldisid. Tollel ajal polnud veel tühje kortereid. Tänu majarahva ennastsalgavale hävitustööle pandi pikkamööda ka rändrottide invasioonile piir. Trepikodades oli palju liikumist, ärevat uksekääksutamist ja ehmatavaid kohtumisi tumedate pomisevate kogudega. Välisuksed seisid veel kindlalt piitadel ja tugev vedru tõmbas need väljuja järel pauguga kinni. Praegu on need viltu vajunud ja kookus nagu kibestunud vanamutid, kes maanteel möödujaile uudishimulikult järele vahivad. Et kes see sääl küll niiviisi käib?

6 Käin tööl ühes kivist ja klaasist majas. Ja kõik, mis sääl tehakse, on tegelikkusest põgenev illusioon. Nii et olen ametilt illusioonimeister. Tänavate nimesid ei suuda ma meelde jätta. Sest kasvasin mujal. Harjusin kord maastikel oma asukohta määrama teeradade, puude ja põõsaste järgi. Mida ähmasemad rajad, haralisemad puud ja kiduramad põõsad, seda usutavam tundus päralejõudmine. Vastaskorteris elasid veterinaarid. Lühike habetunud sell ning tema väga pikk ja väga ilus naine. Selle naise enam-vähem identne kaksikõde oli Tallinna Moemaja modell. Nõnda ilmusid sageli Nõukogude Naises ja Siluetis fotod, kus uute kampsunite ja sallidega poseeris keegi, kes oli täpselt nagu meie vastas elav imekaunis veterinaar, aga tegelikult nagu ei olnud kah. Igal varahommikul kõndisid nad käsikäes karjalauta ja tegid lehmadele viljastavaid protseduure. Ja ma ei saanud kuidagi aru, mis siis ikkagi on veterinaari ja veterani vahe.

Kui nad külast minema kolisid, jättis habemik üleöö oma vana ameti ja hakkas imearstiks ning selgeltnägijaks. Tema seanssidele tulid paljud pikka kasvu imeilusad naised, keda ta sõrmedega silitades raskemeelsusest terveks ravis. Lehmade viljastamine sovhoosi karjalaudas oli talle õpetanud, mida naised tõeliselt vajavad. Nende inimeste asemel hõivas tühjaks jäänud korteri sovhoosi uus kunstlik seemendaja Rauno. Ja juba kaugelt võis näha, et tegemist on tõepoolest väga laheda mehega. Enamasti kandis Rauno peegelklaasidega päikeseprille, õlgadeni ulatuvaid juukseid, lõhkisi kuluvaid ja ilma varrukateta T-särki, nagu veendunud hevimeestele kohane. Ja teadjamad rääkisid, et tal on klaasist silm. See tõepoolest veidra silmavaatega noormees ei loovutanud toda vedelat hallollust muidugi üksnes lehmadele. Tema juures käis palju naisi ja pidev pidu. Valjud hääled ja anduv kiljumine, vürtsitatud klaasiklirina ja välisukse pideva paukumisega, olid selle korteri tavaliseks seisundiks. Üle kõige kostis neil olengutel aga sovhoosi autojuhi Genadi kärisev hääl. Genadi, jässakas, kasepakuga sarnanev eluvend, abielumees ja pereisa viibis alati kõikjal, kus olid pidu ja naised. Seljas lilleline, tavotiplekkidega kaunistatud päevasärk, mille rinnataskust punnitas välja suur ja kulunud rahakott. Rahutult vilavates silmades pakitsev tegutsemishimu. Õigupoolest oli Genadi üks tagasihoidlik mehike, sest kõik, mis ta soovis, oli – keppi ja kakelda. Tema kohta öeldi, et tal on rauast kõri ja lahtine käsi. Genadilt peksa saada ei olnud just ülemäära keeruline. Eriti kui sattusid valel ajal Rosalinda ust kraapima. Mõnikord joomingu käigus jäi autojuht kellelegi ammuli sui otsa vahtima ja vaikis pikka aega. Justkui oleks tema mõistus õue kõndima läinud. Siis tuli teda raputada, et ta jälle mörisema ja jorisema hakkaks nagu kõik ülejäänudki seltskonnas viibijad. Sageli jorutas selles seltskonnas ka matemaatikaõpetaja Kuuno. Kangete miinusprillide, traatharja meenutava habeme ning läbitungiva pilguga veendunud poissmees. Pisut sakutatud olemisega,

VeidRikud JA võpatused

kuid alati lipsu ja pintsakut kandev härrake. Ilma oma paksuklaasiliste prillideta nägi ta ehk sama hästi kui kana hämaras laudas. Kuuno kohta räägiti, et ta on matemaatikas väga tark, kuid armastab viina ja vihkab naisi. Ka vahva matemaatik kippus tihti kaklustesse, kuid mitte alati ei väljunud ta neist võitjana. Kuuno võis vahel keset lärmakat keskustelu äkki lage vahtima jääda. Huuled kõvasti kokku pigistatud, nagu mõtleks endamisi midagi tähtsat. Võib-olla manas ta neil hetkil lakke mõne kaelamurdva võrrandi lahenduskäiku. Taolisest eemalolekust ärkas Kuunogi ainult siis, kui keegi kambajõmmidest teda tugevasti raputas või ribidesse müksas. Kui Genadi ja Kuuno kahekesi napsutama juhtusid, sakutasid ja raputasid nad teineteist iga natukese aja tagant. Muidu oleks üks lage ja teine teist jõllitades viinavõtmine sootuks unarusse jäänud. Öösiti kõrvalkorterist kostvat lärmi kuulates mõtlesin sageli, et võiksin suureks saades olla nagu Rauno. Säärane mees, kelle korteris käib kogu aeg pidu. Rauno jõudis aga sellegi ära oodata, millal ma lõpuks nii suureks sirgusin, et tema pool toimuvatest orgiatest täieõigusliku kambajõmmina osa võtta. Naisi käis siis paraku vähem. See-eest oli rohkem viina. Küla, mille salapärast elu ma uue asukana järk-järgult avastasin, hoidis oma embuses veel teisigi elanikke. Meie majaga risti seisva korterelamu esimesel korrusel elas mõnda aega perekond tõmmunahalisi, vilava silmavaatega mustlasi. Kogu nende pöörane elu paistis suurepäraselt ja turvaliselt kätte poistetoa aknast. Mustlaste hulgas oli arvutu hulk sinkjasmustade juustega katkematult röökivaid lapsi, kirjude rättidega vanaeitesid, luidraid vanamehenässe ja kõrilõikaja moodi mehepoegi. Oli võimatu aru saada, kas nad on parasjagu meeliülendavas rõõmujoovastuses või siis vastupidi, täielikus meeleheites. Emotsioonid vaheldusid selles kogukonnas hämmastava kiirusega. Nad musitasid ja peksid üksteist samal ajal. Selle juurde kuuluv