minu bollywood
ragne j천erand
elu nagu india filmis
Autoriõigus: Ragne Jõerand ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Kaja Sepp Keel ja korrektuur: Egle Pullerits Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildialbum: autori erakogu Küljendus: Aive Maasalu, Margit Randmäe Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–47–4 (trükis) ISBN 978–9949–479–48–1 (epub)
www.petroneprint.ee
minu bollywood
sisukord
Sissejuhatus
7
1. HOOAEG: 2007
9
Istuge siin terve elu, kui soovite
10
Ülim armastus põletusaltaril
19
Kamasuutra Taj Mahalis
32
Dalai-laama juures vaimsust otsimas
51
Külaskäik tulevase ämma juurde
62
Lahkumine – kas igaveseks?
73
2. HOOAEG: 2008
79
Elevandikarjusest kihlatud pruudini
80
Pulmad kuue tunniga
90
Pulmareis maailma katusele
101
Mauritiuse nõiad ja petetud armukese kättemaks
108
3. HOOAEG: 2009
117
„Õekeste klubi” India moodi
118
Goa paradiisirannalt kohtupõrgusse
127
5
sisukord
Iidsetest tarkustest abi otsimas
141
Läbikukkunud perekondlik aastavahetus
159
4. HOOAEG: 2010
6
167
Oma kodu otsimas
168
Kohtumeeste eest põgenemas
179
Lahutus India moodi – seda pole ju olemas!
186
Kumbh Melal õndsaks saamas
203
Külaskäik armeelinnakusse
216
Mumbaisse koolipreiliks
227
Tavade vastu ei saa
240
Minemine
250
minu bollywood
sissejuhatus
Minu India on teekond, mis algas sisemise rahu otsimisest, kuid viis hoopis armastuse leidmiseni. Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek, ootamatud käänakud ja järsud serpentiinid nagu Himaalaja mägiteel. Sageli on mul endalgi tunne, et pean silmad sulgema ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga just siin ja praegu või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endale ootamatult olen sattunud nii peategelaseks kui ka saatuse statistiks. Ometigi on see lugu minu elu: kirglik ja tormiline nii armastuses kui ka vihkamises ning selle tegelased on ühtaegu pühakud ja patustajad. Ma usun, et selles loos on paljutki, mis väärib imetlust, ja paljutki, mis teenib ära hukkamõistu. Selles loos on ülevust ja madalaid kirgi, mida osalejate jaoks õigustab armastus. Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Kuid kas kõik on lubatud ka sõjas armastuse nimel? Kas tohib ohvriks 7
sissejuhatus
tuua süütuid hingi ja panna kannatama lapsi? Kas see üldse on armastus, kui kannatus ja valu nii tihedalt läbi põimuvad? Mul pole neile küsimustele ühest vastust ja vaevalt et kellelgi on. Aga ühte tean ma tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu teele tulnud. Maailmale võib jääda tema hukkamõist, aga mulle jääb võrratu kogemus ja teadmine, et ma olen elanud ja armastanud. India – Eesti 2007–2011
8
minu bollywood
1. hooaeg: 2007
9
istuge siin
terve elu,
kui soovite
istuge siin terve elu, kui soovite
Ragne on pettunud Indias, kus vaimsuse ja rahu asemel on ainult lärm ja kuumus. Krishna pakub Ragnele taastumiseks vaikset nurgakest oma büroos, kuid Ragne peab Krishnat playboy’ks ja tõrjub mehe lähenemiskatsed. Ragne mõtiskleb India legendi üle Radha ja Krishna armastusloost. „Namaste!”* kaigub üle räpase suveleitsakus tänava. Oh ei, palun mitte jälle! on ainus mõte, mis mahub mu pähe pärast hirmpalavas hotellipugerikus moskiitovõrgu all veedetud ööd. Kas tõesti on määratud purunemisele kõik mu unistused vaimsest, vaiksest ja rahulikust Indiast, kus iseendani jõuda? Kas siin tõesti vaikust ja rahu ei saagi? Tean, tean, see on India – aga pealetükkivus, kuumus, rahvarohkus ja melu on siin ikka enam kui ülivõrdes ja raamatute põhjal ette kujutatuga võrrelda ei anna. * Tere – hindi keeles
10
minu bollywood
„Ei, ma pole huvitatud!” rehman käega hooletult selja taha ja üritan alustada esimest iseseisvat rännakut mööda Delhi vanalinna. Ütlen ausalt: parema meelega vedeleksin edasi hotellitoas kui sukelduksin praegu rahvamassi. Ma ei tunne ennast äragi – mina, kes ma olen pool maailma läbi rännanud, elanud siin ja seal ja pole end kuskil väga abituna tundnud, tahaksin kohe koju. Eesti lennukile, kui vaid saaks! Ei aita, et Mumbais said esimesed kohanemisööd veedetud ülikallis luksuslikus hotellis (128 eurot öö! – India finantspealinnas on selline tase ja odavamad eluasemed olid välja müüdud) ning mingeid äpardusi siselennul Mumbaist Delhisse polnud. Kõik oleks justkui hästi, välja arvatud see, et pisarad vägisi silma kipuvad. Kas see ongi see kurikuulus kultuurišokk, millest nii palju räägitakse? Mis see küll on, mis mind nutma ajab – vaesus, räpasus, kuumus, tundmatud lõhnad, koduigatsus? Oh ei, see on midagi muud, midagi, mille nime ma ei tea. „Madame, namaste!”* No ei, nüüd aitab! Kaua võib! Kui see hüüdja hääl seal tänaval ise aru ei saa, et ma tahan omaette olla, siis teen selle talle kohe selgeks! Pööran end vihaselt ringi ja näen Unique Stay hotelli trepimademel tüüpilist hindu playboy’d – kõrvuni, lausa pealaeni venitatud naeratus, pärlvalged hambad, mustad silmad särisemas kui kuumad söed. No tõesti, ainult see veel puudub! Spetsiaalselt India-reisiks olin otsinud ehtekarbist välja oma ligi kolmteist aastat kestnud, kuid praegu veel vaid paberil * Proua, tere! – hindi keeles
11
istuge siin terve elu, kui soovite
kehtivat abielu sümboliseeriva sõrmuse ja torganud selle sõrme lootuses, et see aitab eemale hoida soovimatuid ligitikkujaid. Ja mis seal salata: hoida ka mind ennast eemal paljukäidud libedalt teelt, kus murtud südant püütakse ravida uue suhtega. Ja siin ma nüüd olen: seisan kitsal Delhi vanalinna põiktänaval vastamisi sarmika hindu mehega, kes ilmselt näeb minus – nagu igas teiseski naisturistis – kerget saaki ja valget kõndivat rahakotti. Mul on küll veidi häbi, et ma ei suuda olla meeldiv, viisakas, naeratav ja andestav – aga ma olen segaduses, sest India on olnud minu jaoks liiga palju ning mu taluvuspiir on ületatud. Ma vajan rahu ja üksindust, et mõelda, mida edasi teha. Oma segaduse ja raevu prahvatangi vihases inglise keeles välja. Et ma ei taha sinuga rääkida, ma ei kavatse midagi osta, mul pole üldse raha, ma pole huvitatud juhuseksist ning soovin ainult vaikust ja rahu ja mitte kellegagi rääkida. Lõpetanud oma otsekui kuulipildujast tulnud sõnavalingu, jään ootama, kuidas mind sellise käitumise eest jõhkralt pikalt saadetakse. Aga mida ei tule, on vasturünnak. Tõmmu mees vaid naeratab rahulikult. „Kui see on kõik mida te soovite, madame, siis tulge istuge minu jahedasse kontorisse pehmele sohvale, rüübake teed ja ma garanteerin, et mitte keegi ei tülita teid. Ma isegi ei räägi teiega ühtegi sõna, enne kui te ise soovite.” Ma ei usu oma kõrvu. Nalja teeb või? Millegipärast otsustan asjaga kaasa minna ja ütlen üleolevalt, et jah, ma tõesti sooviksin istuda vaikuses ja rahus sohval ja vaikida suisa mitu päeva.
12
minu bollywood
„No problems,”* tuleb vastuseks. „Istuge või terve elu, kui soovite.”
Väikeses turismifirma kontoris, kuhu mees mind juhatab, vaatan tõtt oma purustatud südame ja lõhkirebitud sisemusega. 37-aastane naine – olen ma veel noor või juba vana? Või naisena suisa maha kantud, sest olen ju jõudnud lausa vanaemaseisusesse? Peaksin vist olema elutark ja kogenud ning suutma igas olukorras käppadele maanduda nagu kass, kellele on antud üheksa elu? Jah, selline ma ehk olengi oma parimatel päevadel, aga igatahes mitte täna. Täna olen ma lihtsalt üks nooremas keskeas keskmine eesti naine, kellele välimuse ja temperamendi järgi võiks ka mõne kuumaverelisema rahvuse tiitli omistada. Miks mitte suisa hindu oma – tunnen end ju kohalike lemmikrõivast salwar kameez’i** kandes üsna mugavalt... Ainult helehallid silmad ja lühike tume poisipea reedavad, et tegemist on eurooplannaga. Ning kui muidu on mu füüsis 37 eluaasta tõusudele ja mõõnadele suhteliselt hästi vastu pidanud, siis silmad – need räägivad kogu tõe. Ma tean, et mu silmades on palju kurbust ja vahest isegi leplikku elutarkust. Aga tarvitseb mul vaid vihastada, kui tasase lillekese imago on nagu peoga pühitud ja raevukas * Pole probleemi! – inglise keeles ** Lõuna-Aasias kantav nii meeste kui naiste seas populaarne rõivakomplekt, mis koosneb avaratest puuvillastest pükstest ja pikast tuunikast. Naised täiendavad komplekti pika salliga, mis vastupidiselt meie tavapärasele kandmisviisile pannakse kaela, nii et kaelas rippuvad salli pikad otsad langevad üle õlgade seljale.
13
istuge siin terve elu, kui soovite
metslane tõstab pead. Oh, kui palju on neid, kes on lasknud end minu välisest leebusest ära petta – nagu ilmselt ka too sarmikas hindu mees, kes üritas leebet lillekest noppida, aga sattus vastamisi hoopis okkalise roosiga... „Krishna, aja!”* hüüab uhke olekuga sikhi** turbanis mees mind tänavalt üles korjanud playboy’le. Ahhaa, taban end mõttelt, vähemalt nüüd ma tean, keda sõimasin, nii et pärast on lihtsam vabandust paluda. Pööran pilgu Krishna poole – ja kas mu silmad petavad mind või olen Indis põletava päikese käes peast täiesti soojaks läinud? – aga Krishna õla kohal vilgub eredalt kuldne täht! See ei saa olla juhuslik päikeselaik või meelepete, selleks helgib ja plingib ta liiga reaalselt, silmipimestavalt. Sulen kiiresti silmad ja raputan pead. Kui ma uuesti vaatan, on täht minu kergenduseks kadunud. Huh, ilmselt olen ikka täie mõistuse juures. Ent millegipärast hoidun edaspidi Krishna poole vaatamast – vist igaks juhuks, et oma silmi ja mõistust mitte uuesti proovile panna. Aga ometi ma näen, et kahe silma vahele ei saa see mees ühelgi naisel jääda – olgu siis tähekesega õlal või ilma. Ta on keskmist kasvu, turske kehaehitusega, sitikmustade laineliste juuste ja pärlendava naeratusega. Ja uskumatult moekalt riides ja puhas, eriti tänavatel valitseva kaose ja mustuse taustal. Sel moel ei sobitu ta ei hindude ega ometi mitte ka eurooplaste hulka. Ta lihtsalt on. Ja seda, et temas peitub palju saladusi, reedavad ta * Tule! – hindi keeles ** Sikhism on India uuemaid religioone, mis on levinud eriti LoodeIndias Punjabi osariigis. Sõna sikh tähendab pandžabi keeles õpilast ja viitab sikhidele kui jumala ja gurude õpilastele.
14
minu bollywood
suured pruunid silmad, kuhu võib uppuda. Nende silmade pilk pole kaval ega riukalik, vaid siiras ja aus. Üldse ei tundu mu uus tuttav enam mingi libedikuna, vaid on kuidagi soe ja omane. Ja muidugi tema viisakus ja tähelepanelikkus! Nagu ma isegi veenduda võisin, ei kadunud tema galantsus isegi siis, kui mina ta vihahoos kuradile saatsin. Pigem tuli just selles situatsioonis esile tema sisemine rahu ja tasakaal. Kuigi mu halvustav esmamulje Krishnast on käändunud positiivseks, üritan oma sisemise radari valvel hoida ning end India õhus hõljuvatest uimastavatest aroomidest ja sarmikast hindu mehest mitte mõjutada lasta. Äkki on tema olek mingi eriti peen mahhinatsioon, millega turiste püüda? Uudistan kontori seintele riputatud plakateid. Purskan tahtmatult naerma, kui märkan suurelt ilutsemas silti HareRama HareKrishna Tours & Travel. No muidugi, nii nagu iga teine vene mees on Ivan ja eesti mees Jüri, nii on ka hindu mees kohe kindlasti Krishna. Ja pole vist eestlast, kes poleks kuulnud Tallinna vanalinnas kohalikke krišnaiite laulmas mantrat „Hare Krishna, Hare Rama”, mis tähendab „kõiki köitev, kõiki rõõmustav”. Minu naerust hoolimata on asi tegelikult tõsine, sest nimi Krishna on Indias sama püha kui lehm. Veendusin selles, kui lugesin reisiks valmistudes vanu India müüte. Krishna on üks kuulsamaid hinduismi jumalaid, jumal Vishnu* kaheksas kehastus, kelle nime tähendus on „rõõmu* Hinduismi peamisi jumalaid. Kuulub koos Brahma ja Shivaga jumalate kolmikusse, kus ta on hoidja ja säilitaja (Brahma on looja ja Shiva hävitaja). Višnuistid peavad teda ülimaks jumalaks, kellest pärineb kõik loodu.
15
istuge siin terve elu, kui soovite
tooja”. Otsetõlkes sanskriti keelest sümboliseerib sõna Krishna aga musta, tumedat või tumesinist värvi. Just seetõttu kujutataksegi Krishnat piltidel ja pühakujudel sageli tumesinise nahaga. Tihti on Krishna jäädvustatud flööti mängiva noorukina, kel on peas India rahvuslinnu paabulinnu sulg ja ümber arvukalt India karjatüdrukuid gopi’sid. Krishna ülevoolava armulikkuse tõttu pidas iga gopi just ennast Krishna väljavalituks, kuid niipea kui asi kippus tõsiseks minema, haihtus Krishna olematusse ja jättis murtud südamega naised ootama järgmist õnnishetke, mil jumalus taas nende seltsi pillilugu puhuma tuleb. Ent hoolimata sellest, et iga naine oli valmis pakkuma Krishnale oma armastust, kuulus Krishna süda oma lemmikgopi’le Radhale. Enamikul pühapiltidel ongi kujutatud Krishnat koos Radhaga, kuigi Radha polnud tegelikult Krishna naine, vaid meie mõistes armuke.
Ärkan oma hinduistlikust mõtisklusest ja näen, et too Krishnaks hüütu on kadunud. Nojah, ju läks tagasi oma gopi’de juurde Yamuna jõe kallastele – ehk legendi veidi kaasajastades, hindu playboy on taas tänaval valgeid naisturiste jahtimas. Mina osutusin ju kasutuks saagiks: vaikib, raha ei maksa ja seksi ei taha. Mis sellisega teha! Tunnen, et terve elu sellel nahkdiivanil istumist on nüüd täis saanud ja asutan end minekule. Nagu ennist plaanis, tahan minna otsima kohta, kus põletatakse surnuid. Äkitselt tõkestab minu tee umbes 20-aastane kõhnavõitu hindu noormees.
16
minu bollywood
„Madame, please come with me,”* pursib ta konarlikus inglise keeles. Kuna minu tee Pahar Ganji Main Bazarile – see on üks Delhi suuremaid turge ja vilkamaid tänavaid – viib nagunii neid kitsukesi uriinilõhnalisi tänavaid mööda, järgnengi end Nareshiks nimetanud noorukile. Tunglen läbi higise ja kireva rahvamassi ja püüan kuidagi eest ära saada, kui järjekordne velorikša või mootorrattur üritab üle mu varvaste sõita. Tolm kleepub niiskes kuumuses näole, silmad kipitavad ja higi voolab ojadena – 45 kraadi kuumust, mis siin imestada! Minu kodusest taaskasutuspoest ostetud salwar-kameez’i meenutama pidav pikk hõlst on higist läbimärg ning väidetavalt kuumuskindel meik valgub mööda põski laiali. Seetõttu ei suuda ma aru saada, kuidas need graatsilised hindu naised kogu selle tohuvabohu, tolmu ja aurusauna seguses keskkonnas nii elegantselt ringi hõljuvad – puhtad sarid üll, juuksed veatult krunni keeratud ja sammud otsekui mõõdetud – ning ei näi märkavatki, et on kui pärlid prügimäel. Märkamatult olen Nareshile järgnedes jõudnud ühe tumesinise Toyota juurde. Naresh (kes, nagu hiljem selgub, on Krishna vend), naeratab mulle, viipab käega auto poole ja kaob. Veel enne, kui suudan midagi mõtlema hakata, avaneb autouks ja sealt vaatab vastu Krishna naerune nägu. „Aja, aja, chori celo cyclme!”** Millised odavad võtted! mõtlen endamisi. Ta ikka polegi nii eriline, nagu mulle korraks näis –lihtsalt üks osav manipulaator, kes arvab teadvat, mida naised tahavad... * Proua, palun tulge minuga kaasa – inglise keeles ** Tule, tule, kullake, lähme sõitma! – hindi keeles
17
istuge siin terve elu, kui soovite
Krishna aga on professionaalsus ise ja raporteerib kui palgatud turvamees, et auto on surnupõletusplatsile sõiduks valmis ja tema kui giid tuleb kaasa. Ah nii, ta siis ikkagi kuulas mu juttu, kui ennist, teel tema kontori poole mokaotsast poetasin, et tahan surnute põletamist näha. Näe, kui tähelepanelik poiss – paneb kõik kõrva taha, kuidas raha teenida! Hingan sügavalt sisse ja välja ja sisse ja välja. Suudan järgmise sõimuvalangu vahele jätta ning ütlen Krishnale viisakalt, et tänan, mul pole raha ei auto ega giidi palkamiseks, ja soovin talle head päeva. Krishna noogutab mõistvalt, naeratab taas ja patsutab käega enda kõrval olevat istet. Et äkki ma soovin jahedas konditsioneeriga autos niisama istuda? Kuna parajasti läheneb sinisele Toyotale ülehelikiirusel tormav veoauto, pilgeni täis puuridesse topitud kanu, siis ei ole mulle otsustamiseks palju aega antud. Ma kas istun autosse või lõpetan kaagutava kanakarja keskel avariis. Otsustan auto kasuks.
18
minu bollywood
ülim armastus põletusaltaril
Krishna ja Ragne külastavad surnupõletusaltarit. Surnupõletaja Rahul jutustab sati traditsioonist, kus naine end mehe surnualtaril elusalt põletada laseb. Ragne tunneb ootamatut tõmmet Krishna poole. Nii olengi saatuse või õigemini kanade tahtel sattunud Krishna autosse ning liigume sujuvalt Delhi autoderägastikus. Autosõiduga kaasneb pidev signaalitamine – vahet pidamata tuututavad nii auto-, rikša- kui mootorrattajuhid. Tuututamine on kui osa religioonist ja eripalgelised helid paiskavad õhku harmoonilisena mõjuva kakofoonia. Krishna auto signaalitab otsekui tiirane isakass – mjauuuuu, mjauuuu. Iga kord saab ta viimaks oma tahtmise ja laveerib läbi sõidukilaviini sihtkoha poole. Iseenesest sähvatab mul peast läbi, et just selline isepäine tiirane isakass võib olla ka Krishna ise – hoolimata minu tahtmatusest temaga tegemist teha olen nüüd ju ikkagi tema autos ja sõidame surnupõletusghati poole. 19
ülim armastus põletusaltaril
Või ma vähemalt loodan, et ghati poole, paludes mõttes jumalaid, et nad mind mõne psühhopaadi autosse ei lasknud istuda. Sest võõra mehega võõras linnas võõra autoga ringi sõitmine on küll viimane, mida kellelegi soovitada – eriti veel Indias üksi rändavale valgele naisturistile nagu mina. Oma tagala kindlustamiseks informeerin sõidu ajal Krishnat, et olen ajakirjanik ja näitan selle kinnituseks pressikaartigi – ehk peatab see tema peas liikuvad ohtlikud mõtted, kui neid peaks seal olema. Kes see ikka tahaks meedia huviorbiiti sattuda, kui kogemata juhtub valge ajakirjaniku „ära kaotama”! Tundub, et jumalad kuulevad mu palveid, sest sõidu ajal on Krishna rahu ja galantsus ise. Ideaalne kaaslane ja ideaalne India liikluses orienteeruja – juba peatubki meie auto põletusghati läheduses.
Oleme jõudnud Delhi südalinnas asuvale Samshan ghatile. Kui tavapäraselt nimetavad hindud ghatiks peamiselt Gangese jõe kaldapealselt vette viivaid kivitreppe, kus toimuvad nii igapäevane pesemine ja pühad rituaalid kui Varanasis ka surnutepõletamine, siis Samshan ghati ehk vabaõhukrematooriumi nime kannavad need kohad suurlinnades, kus kremeeritakse surnuid, ja need ei pruugigi asuda jõe kaldal. „Iga hindu unelm on surra Pühas Linnas Varanasis, sest siis pääseb taassünni ahelast,” võtab autojuht-Krishna nüüd sisse giid-Krishna rolli. „Ent kõigile pole seda õnne antud ja paljud hindud lähevad tulle just sellisel keset suurlinna asuval ghatil, et seejärel tuhana Gangese voogudesse jõuda. Delhi lähim koht 20