minu eesti 2
justin petrone
mida sa tahad?
2.
osa
Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2011 Tõlkija: Raivo Hool Toimetaja: Epp Petrone Keel ja korrektuur: Riina Tobias Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaanefoto: Remo Savisaar Kaart: Kudrun Vungi Pildialbum: Justin Petrone, Raivo Hool Küljendus: Aive Maasalu Trükk: OÜ Greif ISBN 978–9985–9996–3–9 (kogu teos) ISBN 978–9949–479–26–9 (2. osa)
www.petroneprint.ee
sisukord
minu eesti 2
sisukord
Proloog Hiiu huumor Mine metsa Üksainus elu Vana Merekaru Õpilasest õpetajaks Eesti „kevad” Pilk peeglisse Kalliskivid öös Vananaistesuvi Esimene lumi Kinnisvarapalavik Keeltekool Otsime pesa Seadusetrotsijad Toompead rünnatakse Vanalinna maestrod Marginaalne elu Tänupüha Bonaparte’is Üks jalg siin, teine seal Võtit pole Väikesed tulnukad
8 16 41 59 73 94 114 137 157 173 181 194 208 221 234 247 263 275 290 296 314 338 5
sisukord
6
minu eesti 2
7
proloog
proloog
„Aga kõige hullem oli selle raamatu juures see, mismoodi autor muudkui küsis, mida ma elult tahan. „Mida sa tahad? Mida sa päriselt tahad?” Mina oskasin öelda ainult: „Aga mis siis, kui ma ei tea, mida ma tahan?”” „Tähendab, sa ei taha mitte midagi? Võtad elu sellisena, nagu ta on? Lepid sellega, mis parajasti nina ees?” Seisin oma hea tuttava Vello Vikerkaarega Olümpia hotelli ees. Oli 2009. aasta karge detsembrikuine päev ning hallist taevast tuiskas lund. Vaatasin, kuidas lumi kõrgusse pürgiva hotelli seinalt tagasi põrkas, ja tundsin hetkeks nostalgiasähvakat. Siis aga juhtis mu tähelepanu sellelt kõrvale too päevakohane küsimus, mis oli sel ning võib-olla ka igal muul päeval kõige tähtsam: „Mida sa päriselt tahad?” Rääkisime sellest küsimusest terve tee Vikerkaare Nõmme kodust Tallinna sõites. Vikerkaar keeras oma džiibi rooli ja hüppas ühelt filosoofiliselt keerdküsimuselt teisele. Eesti vastu8
minu eesti 2
olulisim kolumnist ei jätnud jonni. Nüüdseks oli teema põhjalikult lahatud. „Sul pole mingeid soove, eesmärke ega ihasid? Sa niisiis ei soovi saavutada mitte midagi?” Vikerkaar kergitas oma halli puhmaskulmu ning ma adusin, et vanapoiss oli mind nurka ajanud. „Olgu, mul on eesmärgid, aga need on pigem sellised emotsionaalsed. Mitte nii, et ma tahaks mingit kindlat tööd või autot.” „Aga mõned siinsed tahavadki kindlat autot. Neile on auto nagu omamoodi liikuv reklaam selle kohta, et nad on viimaks üksjagu raha teeninud. Nagu öeldakse: kõigepealt auto.” „Ja siis maja,” ohkasin ma. „Nii et sa tahad midagi konkreetset tunda ning selle enesetunde saavutamiseks pead mõtlema, kuidas sinna jõuda. Mitte et ma tahaks autode kohta midagi halvasti öelda. Kui mina olin 25, tahtsin iga kell mingeid kindlaid autosid.” Proovisin mõelda, kas mina olin kunagi endale autot tahtnud. Ei meenunud. Tunnistasin Vellole: „Arvasin pärast lapse sündi, et ma tean, mis ma tahan, kuhu ma jõuda tahan... Aga ma ei saa nagunii kontrollida seda, mis tulemas on.” Seepeale hakkas mu tasku värisema. Võtsin telefoni. „Justin, kas sa tuled juba? Me ootame sind.” „Ma olen Olümpia ees. Kohe olen kohal.” „Tore. Me hakkasime juba muretsema. Nägemist.” Vaatasin telefonilt kellaaega. 10.06. Olin kuus minutit hiljaks jäänud. „Kes see oli?” küsis Vello. „Merle Liivak, Anne ja Stiili peatoimetaja.” „Ma mäletan küll. Ta oli „Tantsud tähtedega” saatejuht.” 9
proloog
„Sa vaatasid seda või?” „Oo jaa,” turtsatas Vikerkaar. „Mu naisele Liinale meeldib see saade üliväga. Ja Merle on mul meeles. Ta on ilus, eks?” Vello ütles seda ükskõikselt, otsekui öelnuks „ta on usklik, eks?” või „tal on pidalitõbi, eks?”. „Võib nii öelda küll,” noogutasin. „Aga ma pean nüüd minema,” sirutasin käe välja. „Oli meeldiv nagu ikka.” Jätsin Vello Olümpia juurde ning jalutasin mööda Nordea panga uuest silindrikujulisest peakorterist. Kui ma aastate eest esimest korda Tallinna kolisin, koosnes Maakri tänava algus lääpas puumajadest ja hüljatud kruntidest. Kui Epp töötas veel ajakirjas Anne, käisin iga päev mööda seda tänavat. Annet nüüd enam polnud. Õigemini oli küll, aga see oli pandud kokku ajakirjaga Stiil ning nad kandsid ühist nime Anne ja Stiil. Ajakirja toimetus ei asunud enam kirjastuse kuuendal korrusel. Nad olid kolinud kaheksandale. Avasin kirjastuse klaasukse ja sain soojusega vastu vahtimist, ent veel enam rabasid mind möödanikku meenutavad pisiasjad. Seal, kus varem asus õhku vürtsitanud küünesalong, oli nüüd venekeelse ajakirja Jana üksildane laud. Seal, kus enne istus punapäine turvatöötaja Irina, oli nüüd tõre kiilaspea, kelle nimesildilt võis lugeda „Peeter”. Liftiga kaheksandale korrusele sõites suutsin lisaks mälestustele mõelda vaid Eesti motivatsioonikoolitaja Peep Vainu ning tema mõtlemapanevate küsimuste peale. Peep Vain on Eestis tuntud selle poolest, et ta kehutab ärimehi ja sportlasi tegema enam, kui nad suudavad. Pikka kasvu, kõhn ning peaaegu nulliks pöetud heledate juustega Vain kõnnib oma eneseväärikust tõstvate konverentside ajal uhkelt 10
minu eesti 2
mööda lava ringi ja puhub lõkkele äpudena saabunud ning ässadena lahkuvate osalejate sisemist julgust. Vain oli mulle silma jäänud, tema ideed äratasid minus huvi. Olin teda näinud saates „Tantsud tähtedega”, vaadanud dokumentaalfilmi tema eneseabiseminaridest ning veetnud eelmise nädala, seedides tema menukis „Kõige tähtsam küsimus” esitatud küsimusi. „Mida sa tahad, Justin?” virutas Vain mulle salakavalalt, kui lift koos minuga ülespoole liikuma hakkas. „Vaata endasse. Ütle mulle!” Kas ma siis tõesti tahtsin seda siin? Seitse aastat pärast seda, kui ma pildistasin Annele disainereid, näitlejaid ja kirjanikke, olin sellessamas majas tagasi. Nüüd pidi pilt tehtama minust, veeru juurde, mida olin soostunud Annele ja Stiilile kirjutama. Kõik see oli muidugi juhtunud kogemata. Keegi soovitas mind uueks kolumnistiks, ajakirjale see mõte meeldis ja mõne sekundi pärast vastasin juba jaatavalt, teadmata isegi seda, mida mult täpselt taheti, saati siis seda, kas see on ikka mu unelmate töö. Mingil kummalisel moel oli minust saanud Eesti menukirjanik. Kuude kaupa olin kandnud meiki hommikuste teleintervjuude jaoks, võtnud oma kodus vastu ajakirjade fotograafe ning mind isegi jälitas üks ajakirjanik, kes tahtis mu pastaretsepte teada saada. Peatne fotoseanss aga hirmutas mind pisut, arvatavasti ühe kunagi nähtud Stiili esikaane tõttu. See kujutas üht värvitud huulte ja ripsmetega noort näitlejat, kellele olid selga sätitud kohevad roosad tiivad. Ta oli otsekui kohitsetud ingel. Mul oli meeles isegi selle enfant terrible’i nimi: Juhan Ulfsak. Ma polnud päris kindel, kas inglitiivad olid tema enda idee või mitte ning ma ei teadnud, mida stilistid minuga plaanisid ette võtta, 11
proloog
ent sel hommikul olin otsustanud mitte näha välja nagu tema toona. Kirjastuse sisemus oli samasugune, kui ma mäletasin, ent mul oli sisekujundusest paremini meeles selle paiga hing: meedia egomaniakkide kuulmatu sumin, piinlikult stiilsed mehed ja naised üksteisele salaja nagi selga löömas, et jõuda kõige ihaldusväärsemale, peatoimetaja ametikohale. Peatoimetaja sai uusi kreeme ja ihupiimasid kõige esimesena. Ta sai vabalt käia luksuslikes spaades ning kirjutada kulud firma arvele. Ta võis sellest ka artikli kirjutada, kui tuju tuli. Siinsed naised teadsid, mida nad tahtsid: juhtida. Kõik tahtsid saada ajakirja peatoimetajaks, nii et käies tuli peale passida, et mitte komistada kellegi tagamõttega välja sirutatud tikk-kontsa otsa. Astusin toimetusse saali otsast ning sukeldusin otsekohe ajakirjarahva värvikasse summa. Ruum oli pikk ja eredasti valgustatud. Lõhnas kosmeetika ja plastmööbli järele. Sirutasin esimesena käe välja, et peatoimetaja Merlet tervitada. Tumeda tuunikaga ning nurgelise lühikese soenguga Merle oli kui vaim 1920. aastatest, ja just selline, nagu Vello oli öelnud. Ilus. „Tore sind jälle näha,” ütlesin. „Jah,” sädeles ta vastu, lükkas oma ronkmustad salgud silme eest kõrvale ja astus lähemale. „Me oleme vist varem kohtunud. Kuidas sulle su uus kolumnistitöö tundub?” Rääkisin Merlele, et mul on pooleli mõned suurepärased artiklid alkoholismist, truudusetusest ja intsestist – kõigest, millest eesti naised lugeda tahavad. Kuidas ma end selliseid teemasid lugejatega jagades tegelikult tundsin? Otsustasin sellele esialgu isegi mitte mõelda. 12
minu eesti 2
Rääkides märkasin, kuidas Merle õunpunane suu praotus ning moodustas sädeleva naeratuse. „Need on sul suurepärased ideed!” lõi ta rõõmsalt käsi kokku. „Meie lugejatele meeldivad need väga!” Merle tutvustas mind kahele enda selja taga seisvale mehele. Need olid Stilist ja Fotograaf. Stilist oli pikka kasvu ja sitke, suurlinlikkuse musternäidis, kelle täiuslikult sätitud särk, teksad ja tossud nägid välja tuliuued. Fotograaf oli jässakas ja lihtne ning kandis tagasihoidlikku kampsunit ja teksaseid. Vaatasin neid. Nemad vaatasid mind. Kõik me teadsime, et olen nüüd nende meelevallas. „Ee, mida ma selga panen?” „Selle,” näitas kõhn Stilist mulle ohutut musta pulloveri. „Teeme alguses sellega ning siis proovime teisi särke ka.” Kiikasin mulle välja valitud garderoobi. Lisaks pulloverile oli seal üks hall triiksärk ning üks valge kalaluumustriga särk. „Mis viga?” tõmbas Stilist sõrmedega läbi täiuslikult pöetud pruunide juuste ning sügas oma kitsehabet. „Ma kartsin, et äkki te teete mu Juhan Ulfsaki suguseks.” „Ulfsak?” pani Stilist käed rinnale risti. „Mis temast?” „Ta oli mõne aasta eest Stiili kaanel. Tal olid inglitiivad.” „Ah jaa, inglitiivad,” laksutas Stilist keelt ja vaatas irvitades Fotograafi poole. „Need jõuavad ka kohe siia.” „Mis asja?!” „Rahu,” ütles Fotograaf. „Ei mingeid inglitiibu.” Ta kummardus statiivi reguleerima. „Vähemalt mitte seekord.”
13
proloog
Panin pulloveri selga ja istusin, samal ajal arutlesid Stilist ja Fotograaf sobiva valgustuse üle. Viimati olin siin kirjastuses viibinud seitsme aasta eest. Pelga seitsme aastaga sai ajakirja koostamise masinavärgis askeldavast inimesest tegelane ajakirja kaanel, sisu loojast sai sisu. Mul polnud kunagi olnud tungivat soovi jõuda täna hommikul siia ning lasta endast pilti teha, võõras kampsun seljas. Või siiski? Võib-olla olin kogu aeg salaja selliseid hetki ihalenud? Elus juhtus nii mõndagi. Vahel oli raske meenutada, mida sa õigupoolest soovisid. „Pööra pead pisut vasakule, nüüd paremale,” ütles Fotograaf oma tõrrehäälega ning kaamera välkus neli korda. „Nüüd pane käed rinnale risti.” „Niimoodi?” Ristasin käed. „Ole sundimatum. Sa pead välja nägema nii, nagu sa ütleksid: „Tere, mina olen Justin ja ma tahan väga, et sa mu uut veergu loeksid.”” „Hästi.” „Voh, nii on hea. Ära liiguta.” Kaamera välkus veel kolm korda. „Super!” Teistele paistis, et ma olin tulnud üksinda. Aga Peep oli terve selle aja sealsamas, pinises nagu sääsk, suur küsimärk otsaees. Mida ma tahan? Mida ma tahan? Mitu korda ta minult seda ka ei küsinud, ma ei osanud talle vastata. Ma ei usaldanud Peepu, sest ma ei usaldanud iseennastki. Temasugused inimesed üritasid meid õhutada asuma peaaegu religioossele eesmärkide saavutamise teele. Siin ma siis olin: kirjanik, kolumnist, isa, ent pelgasin endiselt kõige olulisemaid küsimusi. „Olgu, viimane pilt,” tegi Fotograaf lõusta ning ma puhkesin naerma. 14
minu eesti 2
„No näed!” välkus kaamera korra, kaks, kolm ja neljandatki. „Super!” „See välkumine häirib mind,” pilgutasin silmi. „Ära muretse, välgud kaovad silme eest mitte rohkem kui nelja päevaga,” ütles Stilist. „Mis asja?!” „Jessas,” vaatas Stilist Fotograafi poole. „Nii lihtsameelset pole meil vist enne olnudki?”
Liftis hakkas Peep mulle jälle kõrva sosistama. Seekord kõlas tema hääl sumeda ja sundimatuna nagu džässijaama diskori oma. Me nagu ajanuks mõnes vanalinna kohvikus juttu. Peep polnud vaenlane. Ta tahtis ainult aidata. „Kas sa seda tahtsidki, Justin?” küsis ta veel kord. „Muidugi,” möönsin ma korruste möödudes. „Siin ma ju olen. Ju ma siis seda tahtsingi.” „Hästi,” tõstis ta jala üle põlve ja naeratas. „Aga vaata siis, et ma enam kunagi su kurtmist kuulma ei pea.” Detsember 2010, Viljandi P. S. Raamatus on osa nimesid privaatsuse huvides muudetud.
15
hiiu
huumor
hiiu huumor
Mängisin oma abielusõrmusega ja vahtisin kleepriba lennukitiival. Oli 6. august 2003. aastal ning me olime Epuga kaks kuud abielus olnud. Arvasin, et lend Tallinnast Kärdlasse kestab kõige rohkem 30 sekundit, ent olime endiselt maa ja taeva vahel, hõljusime LääneEesti tihedate ja sünkjate metsade kohal ning hüplesime tuules. Keerutasin paksu metallrõngast ümber sõrme ja mõistsin, et polnud juba mitu päeva selle raskust märganud. Olin sõrmust nende kahe kuu jooksul aeg-ajalt ära võtnud, sest tahtsin teada, kas mu käed tunnevad end kuidagi vabamalt – ent nad tundusid olevat hoopis alasti, nii et ma panin sõrmuse tagasi. Mu sõrm oli hakanud sõrmust omaks pidama ning sinna see jäigi. „Mida sa mõtled?” küsis Epp. „Sellest kleepekast tiiva peal.” „Näita.” Ta küünitas lähemale, tema nägu lõi augustikuise päikese käes lõõskama. „Ohoh,” läksid ta silmad suureks, kui ta nägi läbi pisikese illuminaatori teipi, plasti ja liimi, mis lennukit 16
minu eesti 2
koos hoidis. „Tase.” Ta vajus tagasi istmele ja ütles mõtlikult: „Anne-Helene sattus ka lennuõnnetusse.” „Anne-Helene?” „See disainer, keda me intervjueerima sõidame.” „Aa, õige küll.” „Ta lendas sedasama teed.” „Tõesti?” Vaatasin lennuki ainsat stjuardessi, kes istus reisijateruumi ukse kõrval. Tema nägu väljendas tapvat igavust ning ma panin imeks, miks ta oli maailma kõigi tööde seast välja valinud just selle: lennata iga päev teibitud tiibadega vanas lennukis Tallinna ja Hiiumaa vahet. Epp küsis sageli, mida ma mõtlen, otsekui oleks mul korraga ainult üks mõte peas. Tavaliselt valisin temale vastamiseks välja mõne sellise, mida oli kõige lihtsam kirjeldada, ent tegelikult käis seal üksteise seltsis ringiratast vähemalt pool tosinat muud. Füüsiliselt olime kõrgel taevas. Emotsionaalselt, metafüüsiliselt olin ma merel, lainete embus pillutas mind siia-sinna, ent kummalisel kombel see mind kokkuvõttes ei loksutanud. Varem muretsesin paljude asjade pärast, ajapikku olin aga õppinud elumere laineid usaldama. Kõik laabub. Ma ei upu, ei kavatse põhja minna. Mis ka ei juhtuks, ütlesin endale, püsin ma pinnal, olen merekõlblik ja triivin silmapiiri poole. Seda kõike juhul, kui meie lennuk maandub ühes tükis. Stjuardess astus piki vahekäiku ning kogus reisijailt kokku neile pakutud ainsa kompveki ümbrispaberid. Ulatasin talle meie omad, tema pöördus oma istmele tagasi ning kinnitas turvavöö. Hakkasime Hiiumaa suunas laskuma. 17
hiiu huumor
Vaid mõni päev varem olin New Yorgis. Läksin oma vennale raudteejaama vastu. Oli niiske ja vihmane suvepäev ning autosõit meie vanematekoju paistis olevat vennalikuks jutuajamiseks suurepärane hetk. Mu kaheksa aastat vanem vend oli jälle vallaline, enda jutu järgi seda täiel rinnal nautides. Mina aga olin äsja naitunud ning enamiku inimeste arvates vajasin üksjagu nõuandeid. „Niisiis,” kinnitas ta turvavöö. „Kuidas sul kogu selle värgiga kulgeb?” Ta küsis seda sosinal. „Kuule, hästi.” „Kindel?” Ta vaatas mulle sügavamalt silma. „Sest, noh, see on suur vastutus.” „On,” pöörasin ma silmad tagasi teele. „Mees, sa oled 23 ja saad lapse!” „Mis siis? Teistelgi minuvanustel inimestel on lapsed.” „Sinuvanustel o l i d lapsed. Neljakümnendatel.” „Saad sa aru, mulle see sobib!” „Hästi,” vaatas ta aknast välja. „Kui sa nii ütled.” „Ütlengi. Mulle sobib.” Ja sobiski. Ma veensin ennast selles päev-päevalt üha enam. Kui minu vend rääkis lastest, kõneles ta kuludest: mähkmed, lastetoolid, arstivisiidid. Minule aga andis jõudu, kui mõtlesin oma vanavanaisa Salvatorele. Ma polnud temast kunagi näinud ühtegi pilti ega kuulnud ainsatki head sõna. Suguvõsa juttude järgi oli Salvatore Petrone immigrandist salaviinamüüja, kes kasvatas oma lapsi püksirihmaga. Ent ta oli sitke ja visa. Ning tal oli kaheksa last. Kaheksa. Meie Epuga ootasime alles esimest ning mina olin seda juba nädalate kaupa unes näinud. 18
minu eesti 2
Laps pidi sündima jaanuaris, aga minu unenägudes sünnitas Epp peaaegu igal öösel. Vahel sündis poiss, vahel tüdruk, aga laps igatahes. Mind rahustas kujutelm Salvatorest, kes kiikas üle mu õla ning ütles mulle koduveini järele haiseva hingeõhuga: „Lase lõdvaks, poiss, võta üks klõmm. See on ju üks laps, üksainuke!” Müütiline Salvatore oli enamasti sõbralik, ent kui ma milleski kahtlema hakkasin, sai ta kurjaks, kiristas hambaid ja urises minu peale varjust. „Võta end kokku,” nähvas ta, nii et ma nägin tema seepiakarva vuntsipuhmast, viltkaabut ning suunurgast rippuvat piipu nagu mõnel „Casablanca” statistil. „Ole mees,” urahtas ta. Ma kuulasin teda. Keda muud mul oli kuulata? Epp oli maandumise ajaks tukkuma jäänud, ajakiri käes torru keeratud. Ta kulm oli kortsus ning ta oli otsekui keskendunud mõne oma seni kirjutamata raamatu süžee väljamõtlemisele. Ma oleksin võinud olla kus tahes, ent olin koos temaga seal ning see oli minu valik. Ma tahtsin olla koos temaga Hiiumaa lennukis, piletil meie kuulmise järgi kirja pandud nimi: Petroon. Kui see ka teisi heidutas, olin mina enda olukorraga rahul.
Õhust vaadates nägi Hiiumaa välja nagu mõni briljant või täht. Silmasin sünkjaid metsi ning põllu- ja aasalappe, kitsaid teid, mis ühendasid pisikesi külasid, kus elasid hiidlased. Kõike seda ümbritses vesi: tumesinine valgete laineharjadega meri. Tahtsin Hiiumaale, sest see tundus olevat kaugel. Olin näinud fotosid saare metsikust ilust, pilte tuulepealsetest randadest 19
hiiu huumor
ja vastuvaidlemist mittesallivaist tuletornidest. Olin lugenud, et talviti pääseb saarele isegi üle jää. See kõik tundus üksildane ja rahuküllane. Tahtsin sinna saada. Lennujaamast sõitsime taksoga saare pealinna Kärdlasse. Taksojuht hoidis suuremalt jaolt omaette, keeras rooli ning vaid mühatas aeg-ajalt midagi. Kui ta kuulis, et me räägime inglise keelt, pööras ta pead ja vaatas oma terashallide silmadega meie poole, vaikne muie suul. „Esimest korda Hiiumaal?” küsis ta inglise keeles. „Jah,” vastasin. „Siis peaksite teadma, et maailma ajalugu tunneb kolme suurt merevõimu.” Panin tähele, et juhi vasak silm vaatas pisut kõõrdi, nii et ma ei saanud aru, kas ta vaatab mind või Eppu. „Milliseid siis?” „Arvake ära.” „Ma ei tea. Inglismaa, Holland ja Hispaania?” „Vale! Hiiumaa, Saaremaa ja alles siis Inglismaa.” „Ära räägi!” „Tõsiselt,” ütles juht ning pööras oma pisut kõõrdi silma minu poole. Siis mühatas ta taas ning keeras pilgu tagasi teele. „Kas ta teeb nalja?” vajusin istmele ja sosistasin Epule. „Ma arvan küll, see on vist hiiu huumor,” vastas ta vaikselt. „Aga nende hiidlastega ei või selles kunagi päris kindel olla.” Kärdlasse sisse sõites möödusime nukumaja moodi elamuist ja päikeseküllastest aedadest. Kärdla on mereäärne küla, mida raamistavad apteek, käsitööpood ja üks suurkauplus. Astusime viimasesse sisse ja ostsime söödavat, ning lähedal asuvas pargis leidsime ühe vana tamme all piknikuks sobiva paiga. 20