minu itaalia
kristiina praakli
k천ige kirglikum ja kaootilisem
Autoriõigus Kristiina Praakli ja Petrone Print OÜ, 2009 Toimetaja: Monika Pais Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Küljendus: Aive Maasalu Kaanefoto: Matteo Canessa Pildialbum: Kristiina Praakli arhiiv, kui pole märgitud teisiti Trükk: OÜ Greif ISBN 978–9985–9931–7–0
www.petroneprint.ee
sisukord
Sissejuhatus Esmakohtumine Kohtumine tundmatuga Esimesed iseseisvad sammud Meie kodud La famiglia italiana Itaalia keele õpingute künklikul teel Igale välismaalasele üks kursus itaalia keelt! Söögihoolik Omapärane Eesti köök Soovimatud välismaalased ehk Iraagi sõja algus Uus tulemine – elamisloaga turist Millest nendega rääkida Ma come mai? Itaallaste au ja uhkus Emad ja lapsed Õnnetud hinged Naisevõtt pole naljaasi
8 11 20 25 32 36 47 54 62 68 72 79 97 105 111 116 124 132 5
sisukord
Pühad Itaalia moodi Moglie e buoi dei paesi tuoi ehk võta naine alati omalt maalt Koostöö võimalikkusest itaallastega Teadlasekarjäärist Itaalia moodi Vanakeste Genova Täna, kiida ja keeldu Köögid kohtuvad Let me touch my balls Staglieno kalmistu Liguuria köök Hommik Genovas Sonny Bono püksid Jalutuskäik Via di Prèl Keelatud kohad Bocca di rosad Värav vabasse Euroopasse Mehrani lugu Jalaga perse ja koju! Mitme näoga mees Berlusconi Itaalia televisiooni võlumaailm Põhi ja lõuna Kui Genovas sajab lund Lõppsõna
6
143 160 169 174 182 187 193 200 202 211 230 234 241 259 265 272 276 281 288 296 303 312 319
„Kuhu siis preili sõidab ka nii suure kohvriga?” küsib mult taksojuht, kui on mu suure kohvri ning seljakoti oiete saatel pagasiruumi tõstnud. Arvutikotti ma talle ei anna. „Itaaliasse lähen mõneks ajaks.” Vaikus. „Itaaliasse?! Itaallased, need on ju nagu mustlased.” Minu nõutu pilk taksojuhi suunas. „Eeee, mis mõttes?” „Noh, kõik varastavad ja...” „Itaallased või? Kust te neid itaallasi siin Tartus nii palju näinud olete?” Mõtlen Tartu itaaliakeelse kogukonna peale, mille liikmed võib heal juhul kahe käe sõrmedel üles lugeda. „Eks neid luusib siin piisavalt ringi.” „Tartus?” „Noja-noh!” 7
sissejuhatus
Itaalia kohta ei ole võimalik anda ühte raamatusse mahtuvat ülevaadet – niivõrd erinev, kultuuri- ja traditsiooniderikas on see maa, et kõik terviklikkust taotlevad kaante vahele seatud ja seotud, köidetud ja pildistatud ülevaated jäävad juba eos pinnapealseiks. Kõige paremini iseloomustab Itaaliat kirjaniku ning Bologna ülikooli professori Umberto Eco ütlus, et reisi Itaaliasse tuleks alati vaadata kui avastusreisi, mis ei too välja mitte ainult ühe, vaid mitu Itaaliat. Minu Itaalia on Liguuria – bumerangikujuline Vahemere rannikuriba, mis saab alguse Prantsusmaa-Itaalia piirilt. Kaljune, robustne, tahumatu; piiniametsade, oliivisalude ning maailma kuulsaimate kalurikülakeste Cinque Terre ning Portofino ja keskaegse sadamalinna Genovaga rikastatud Põhja-Itaalia pisike maakond. Itaalia moodustab minu igapäevase hingamise lahutamatu osa juba kuus aastat. Itaalia on kahtlemata kõige erilisem neist 8
minu itaalia
Euroopa riikidest, kus veel elanud olen – kaks ja pool aastat Soomes ning kaks aastat Saksamaal. See on minu jaoks kõige kaootilisem, vastuolulisem, temperamentsem ja kirglikum riik – kui nii tohib ühte riiki iseloomustada –, mida ma väga armastan. Minu Itaalia on erinev nende eestlaste Itaaliast, kes viibivad siin välistudengitena, nende Itaaliast, kelle igapäevaülesannete hulka kuulub lapsehoidmine, või Roomas Eesti Vabariigi saatkonnas töötavate eestlaste omast, või selle eestlanna Itaaliast, kes teenib leiba modelli või tantsijana, või kes on Itaaliasse abiellununa võtnud endale koduperenaise rolli – fare la casalinga, nagu kohalikud ütlevad. Mina ei oska ennast kuhugi paigutada ning paljuski on minu roll ja positsioon Itaalias ebamäärane. Suurema osa Itaalia-ajast olen sisustanud doktoritööd kirjutades, mis on võimaldanud mul siinset elu-olu nii kõrvalt jälgida kui selles osaleda, kord intensiivsemalt, siis jällegi passiivsemalt, vahel aga ka sellest kõigest teadlikult distantsi hoides ning vahel selle lõppemist soovides. Mul on Itaalias mitu rolli, kuid päris täpselt ei oska ma ennast kuhugi liigitada, nii et võin neid rolle vastavalt olukorrale ära kasutada. Olen õnnelik, et mul ei ole rolli, mis sunniks mind jäädavalt ning lõplikult end selle riigiga siduma – mul ei ole lapsi – ning seetõttu olen ma vaba lahkuma sellest riigist kohe kui soovin ning minema sinna, kuhu soovin. Mul ei ole Itaalias isiklikku kinnisvara, mille eest hoolt kanda, ega muid kohustusi. Ainult Andrea. Andrea on 29-aastane Genova noormees, kelle emakeel on itaalia keel, kuid kelle soontes voolab ka Pärsia verd. Andreal on doktorikraad riigiteadustes ning ta töötab õppejõuna.
9
sissejuhatus
Minu esimene roll Itaalias on olla Andrea tüdruksõber, la fidanzata. (Põhja-Itaalias tähendab see pigem kauaaegset tüdruksõpra, kellega suguvõsas juba arvestatakse.) Teiseks on mul välismaalase roll, kes on küll nende aastate jooksul omandanud mingi ettekujutuse Itaaliast, kuid kes endiselt mõne asja vastu eksib ning kelle üks või teine mõtteavaldus või ettepanek tekitab hämmingut, millele on alati põhjendus olemas – „Aga ta on ju teistmoodi mõtlemisega, ta on ju Põhjast!” – ning kes ka ise aeg-ajalt põhjaeurooplase rolli taha ennast meelega ära peidab ning seda sobival kohal ära kasutab. Mulle antakse nii mõnedki asjad andeks, sest ma olen välismaalane, minu puhul imestatakse mõnegi asja üle, sest ma olen välismaalane; ning juhul, kui otsustan lõplikult Itaaliasse jääda, jään nagunii välismaalaseks, aga mu eesmärk pole olnudki keegi muu olla. Ma ei ole kunagi isegi mõelnud selle peale, et mul võiks olla Itaalia kodakondsus või et ma võiksin kunagi seista Genova x-valimisjaoskonnas kasti ees ühe või teise erakonna poolt hääletamas, piltlikult öeldes – valimas Silvio Berlusconi ja Walter Veltroni vahel. Tõtt-öelda ajab see mõte mind neid ridu kirjutades naerma. Minu Itaalia koosneb kõigest sellest, kes ja mis mind Itaalias elades ja seda külastades ümbritseb. Kahtlemata mõjutab mu Itaalia-pilti suuresti maskuliinne suhtevõrgustik, kuhu viimase kuue aasta jooksul kuulunud olen. See suhtluskond koosneb suures osas Andrea kolleegidest ja sõpradest ülikoolis: valdavalt riigiteaduste ja sotsioloogiaosakonna doktorantide ning noorõppejõudude seltskond ning mõned soomlased ja ameeriklased, keda lihtsalt on igal pool nii palju. 10
esmakohtumine
„Soolased veepiisad pärlendavad tema päevitunud saledal kehal ning õrn tuuleiil mängleb tema poolpikkades juustes. Tütarlaps lamab päikesest kuumaks köetud bambusmatil, joonistades varbaga rannaliivale erinevaid kujundeid või mängides pisikeste ereroheliste kivikestega, mida kohalikud kunstnikud mosaiikpiltide tegemiseks varahommikuti rannast korjamas käivad, et need nädalavahetusel turistidele Vahemere eksootika nime all maha müüa. Boccadasse kaluriküla kiriku kell annab jõuliselt märku keskpäeva saabumisest. Tütarlapse kahvatu nahk, põhjamaised näojooned ning heledad juuksed ei jää pisikese kaluriküla keskpäevaselt unisel siestatunnil kellelegi märkamatuks, pälvides uudishimulikke pilke ning sosinal lausutud sõnu… Ja pärast esimesi suudlusi Vahemerre laskuva päikese tulipunases lõõsas kõndisid nad käsikäes öhe…” 11
esmakohtumine
Umbes sellise kirjeldusega võiks alata üks teineteiseleidmise lugu. Tegelikkuses oli kõik palju proosalisem.
Ta torkab teiste Tampere ülikooli välistudengite seast kohe silma. Noormees on pikka kasvu, tumedate lokkis juuste ning pruunide silmadega. Ma ei ole teda kunagi varem näinud, kuigi olen aeg-ajalt välistudengite pidudel osalenud, mõnikord joodud veinikogusega liiale läinult igale soovijale lahkelt-mõtlematult oma telefoninumbrit jaganud ning järgmisel päeval hispaania ning prantsuse aktsendiga telefonikõnedele soome keeles vastates valeühendust teeselnud. Seda noormeest ei ole ma aga varem kohanud – ei ühisüritustel, Attila õppehoone arvutiklassides ega ülikooli sööklas ja kohvikutes, rääkimata soome keele tundidest. Mu kõrvu kostab itaaliakeelne jutuvada – suudan eristada mõned sõnad, saamata siiski aru vestluse sisust. Peagi liituvad seltskonnaga tuttavad prantslased, ameeriklased, hispaanlased ja soomlased, ning edasisest vestlusest saan juba aimu. See noormees on kahtlemata seltskonna hing, kel on iga teda ümbritseva välismaalasega midagi jagada. Teda ümbritsevad erinevate aktsentidega tütarlaste inglise keel ning abivalmid käed, et külmakartliku noormehe – nagu seda jutukatketest kuulda on – Laura-tädilt Soome-sõiduks kingiks saadud talvejope katkiläinud lukk ära parandada, demonstreerida oma parimat käsitööoskust, iga hinna eest noormehe tähelepanu võita. Üks teine pikajuukseline Itaalia noormees veab sinise plastkelguga üle munakivisillutise kaasmaalaste aplausi, hõisete ning fotoaparaatide sähvatuste saatel lõbusas peotujus 12
minu itaalia
venelannasid, ülejäänud sisustavad aega ühise toidu- ja alkoholinimekirja koostamisega. Vaatan seda kõike muigamisi. Ma ei suuda endiselt otsustada, kas ühineda seltskonnaga või mitte. Mul ei ole erasmuslastega palju ühist ning välistudengite üritustel ma üldjuhul ei käi. Nüüd on aga asjalood teised – sügissemestril Tamperes õppinud kaasmaalased on juba ammu Eestisse tagasi läinud. Olen jäänud siia üksi ning see teadmine pole kõige meeldivamate killast, pealegi pole Tampere raudteejaamas enam müügil Eesti Ekspressi. Koduigatsuse leevendamiseks käin ennast igal esmaspäeval koos teiste teatrihuvilistest välismaalastega pisikeses teatrirühmas välja elamas, kellega koguni ühe alternatiivse etendusega maha saame. Esitame seda kaks korda, taustal kõlamas ambient- ning vihmapillimuusika. Minu kanda on Surma roll. Mind ei vaimusta mõte veeta nädalavahetus hispaanlaste ning itaallaste seltsis, ometi olen sel päeval loengutesse minnes magamiskoti kaasa võtnud ning eelmisel õhtul endale toppatakki (jope) laenanud. Mul on jalas beežid teksad ning seljas punasest fliisist dressipluus, selle all H&M’ist ostetud mootorrattapildiga T-särk. Ees ootab pikk nädalavahetus: kaks pikka päeva ja ööd Tampere ülikooli legendaarses peopaigas, linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Kintulampi järvekese kaldal asuvas suvilaköksis. Lubatud on sauna ja suusatamist, ühiseid õhtusööke ning pidu hommikuni – ottakaa mukaan omat juomat ja eväät! (võtke kaasa oma joogid ja toidud). Niisiis leiangi end bussist number 28 ning sõit algab. Korraga olen ümbritsetud hispaanlastest ja itaallastest – tudengitest, keda ma olin varem ainult põgusalt näinud, kellega aga sõnagi vahetanud polnud. 13
esmakohtumine
„Hi, mis sinu nimi on? Kust sa pärit oled? Kaua sa oled Tamperes olnud? Pole sind varem näinud.” „Aaa, sa oled Eestist, me just käisime eelmisel nädalal Tallinnas, väga ilus linn on!” „Ciao, mina olen Francesca Veronast.” „Alessandro Roomast,” teatab pikajuukseline noormees. Sinise kelgu omanik on Gaetano, sitsiillane. „Oled sa Itaalias käinud? Kas sa oskad itaalia keelt?” uurib Davide, noormees, kes näeb välja nagu näitleja Mihhail Bojarski filmist „Kolm musketäri”. Davide on pärit Lõuna-Itaaliast Barist. Naeratan kohtlaselt. Ma ei oska itaalia keelt, ma ei ole Itaalias käinud ning Itaalia linnadest oskan ainult Rooma enamvähem õige koha peale paigutada. „Hi, I am Andrea, from Genova,” ühineb seltskonnaga ka enne silma jäänud tumedapäine noormees.
Suhtlen Francescaga, nagu oleksime juba ammused tuttavad, kes aga mingil põhjusel teineteist kaua aega näinud pole. Tumedapäine noormees – see katkise jopelukuga – teeb pidevalt meie juurde asja, vahetame viisakusfraase ning arutame eelseisva nädalavahetuse võimalikku kulgu. Kuidas soomlased nädalavahetust tähistavadki? Selgub, et noormees on Tampere välistudengite seas uustulnuk ning saabunud Soome mõned nädalad tagasi. „Käivad saunas, joovad õlut, siis käivad veelkord saunas, räägivad jäähokist või Vormel-1st ning joovad veelkord õlut, väike kaklus ka vahele võib-olla,” arvan mina. 14
minu itaalia
Francesca ja see noormees – Andrea – suhtlevad aeg-ajalt itaalia keeles, mind silmanurgast vargsi piiludes. Ma ei saa sõnagi aru, kuid aiman, et jutt käib minust. Andreaga piidleme vargsi teineteist mõlemad, siiski mitte otse silma vaadates, silmsideme tekkides punastame ja suuname pilgu mujale. Buss pidurdab ootamatult ning korraks leiame end teineteise embusest. Punastame mõlemad. See stseen ei jää bussis märkamata ning sellest hetkest alates saab minust kõikide prantslannade ning inglannade klatšiobjekt. „See kummaline tüdruk, kes kunagi midagi ei räägi ja ühelgi peol ei käi ning liigub alati venelaste ja soomlaste seltskonnas...” jõuavad minuni prantslanna Aurelie ning brittide Joe ning Amy kommentaarid. Märtsikuine lumi ei suuda varakevadisele päikesele vastupanu osutada, taevas on pilvitu ning siin-seal on juba näha lumest paljaid kaljupealseid. Jääpurikad tilguvad. On 2002. aasta viieteistkümnes märts. Love is in the air.
Armun Andreasse esimesest hetkest ning otsustan talle suvel külla minna. Andrea nõustub mind vastu võtma ja mulle ka öömaja pakkuma, kuigi pole meie suhtes sada protsenti kindel. Olen talle selleks ka piisavalt põhjust andnud: sean esikohale oma õpingud, lükkan enamiku Andrea küllakutsetest tagasi, tema poole ööbima ei jää ning tema lähimate sõprade Aurelie, Amy ja Joega läbi ei saa. Aga ma ei loobu, neelan uhkuse alla ja Tartusse jõudes ostan esimesest reisibüroost kaheotsapileti Itaaliasse. Andrea ei usu, et ma tulen, vaid peab meie 15
esmakohtumine
pisaraterohket hüvastijättu välistudengkonna elu juurde kuuluvaks osaks, kus viimased üheksa kuud lahutamatu rakukesena kõikjal koos liikunud tudengid annavad üksteisele lubadusi, mida kunagi ei täideta – heal juhul saadetakse üksteisele mõned SMSid või suheldakse MSNis. Aga ma sõidan. Esimese ehmatuse elan üle Itaaliasse-sõidu eelsel päeval, mil tuppa paistvate päikesekiirte paistel voodis mõnulen ning Itaaliast ning Andreast unistan, kuni närviliselt piiksuv sms-sõnum oma saabumisest märku annab. Sõnum on Andrealt ning selle sisu on ebameeldiv: Andrea on kõrvapõletiku pärast ootamatult haiglasse sattunud, arstid teevad uuringuid, kuid kõik on siiski hästi, tulgu ma ikka kohale, ning et sõbrad Flavio ja Gabriele on lubanud mulle bussi vastu tulla. On enesestmõistetav, et ma lähen kohale. Täpselt kolm nädalat pärast meie hüvastijättu tõuseb Helsinki Vantaa lennujaamast õhku Finnairi Boeing ja võtab suuna Milano poole, mina pardal.
Minu esmakohtumist Itaaliaga jääb meenutama hingemattev kuumus, mis tabab mind Milano Malpensa lennujaama terminalihoonest välja astudes – selle suve kuumarekord, nagu hiljem selgub – ning elus esimest korda nähtud palmipuud. Järgmised kolm tundi kannatan käänulistel mägiteedel kihutavas Genova bussis päikeselõõsa ja vedelikupuuduse käes ning üritan mitte minestada. Süda taob, olen Itaalias ainult kümneks päevaks, kuid neist päevadest sõltub väga palju. Väga palju. Ma 16
minu itaalia
ei tea, mis saab edasi, kuid seda olulisem on kümme päeva maksimaalselt ära kasutada. Tegelikult on mul hea meel, et üksinda Genovasse sõidan. Mul on kolm tundi iseenda jaoks, et Itaaliat pisutki tundma õppida ja endast läbi lasta. Mul on ka piisavalt aega selleks, et mõelda välja varuplaanid, kui midagi peaks valesti minema. Aga midagi lihtsalt ei saa enam halvasti minna, sisendan endale – kui mulle pole keegi vastu tulnud, lähen kuhugi hotelli. Vau, kui lahe, mõtlen, vaadates bussiaknast valgusfoori taga rohelist tuld ootavat ülimalt stiilselt ja seksikat itaallannat, kes juhib kindlakäeliselt oma motorinot, jalas imekaunid stilettod ja poolpikad tumedad juuksed tuules lehvimas. Selles, et igal teisel itaallasel – sealjuures naistel – mootorratas on, veendun juba järgmisel päeval. Ma ei saa aru ühestki itaaliakeelsest küsimusest, mis bussijuht minu käest küsib. Bussijuht kutsub endale appi mõned kaasreisijad ja selgub, et ta tahab teada, kus ma Genovas väljuda soovin. Otsin välja mobiiltelefoni, et leida üles Andrealt saadud juhised ning väljaku nime, kus mind oodatakse – Piazza della Vittoria ehk Võidu väljak. Flavio on varakult kohal, kaasas minu foto, mis on aga sedavõrd vana, et mulgi on raskusi iseenda äratundmisega. Tutvume ning suudleme teineteist püüdlikult põsele. Flavio ei räägi sõnagi inglise keelt, mina sõnagi itaalia keelt, kuid püüame hoolega naeratades teineteisest aru saada. Mul ei jää muud üle kui Flaviot usaldada ning talle kõikjale järgneda. Olen üksi uues suures linnas, kaugel kodust, võõras keeles ja kultuuris, teistsuguste inimeste keskel.
17
esmakohtumine
Mõni hetk hiljem annan Flaviole kingituseks toodud Fazeri sinise šokolaadi, mis on küll suvekuumuses poolenisti üles sulanud ning ammu oma kaubandusliku välimuse kaotanud. Flavio võtab šokolaadi vastu ning tänab selle eest kõige püüdlikumal viisil. Soovitan Flaviol panna šokolaad enne söömist mõneks tunniks külmkappi. Ta lubab seda teha, kuid ma pole kindel, kas ta minust aru sai. Andrea veedab meie ühise puhkuse kaks esimest päeva haiglas, mina poolillegaalselt tema palatis voodiäärel või haigla rõdul istudes. Kolmanda puhkusepäeva veedan ülikoolis Andreat oodates, kui ta otsustab hetke ajel araabia keele eksamile minna. Kuigi õhtuti jagame Andrea ühiselamutuba ootamatult koju saabunud toakaaslasega, läheb esimene nädal korda. Rohkem kui korda. Sisetunne ütleb, et sellest saab midagi… suurt ja ilusat. „Näe, kui suur sidrunipuu seal on! Kas neidsamu sidruneid süüaksegi?” vaimustun elus esimest korda sidrunipuud nähes, kui Andrea mind haigla rõdul suudelda üritab. Või siis: „Milline see oliivipuu täpselt välja näebki?” „Noh, see on umbes samasugune puu nagu see piinia seal. Oliivid kasvavad puuõõnes ning kui need valmis saavad, siis paned käe puu sisse ning võtad oliivid välja,” kõlab Andrea vastus.
Ülepeakaela Andreasse ja Itaaliasse armununa sean keset suve Tartusse jõudes sammud välisüliõpilastalitusse ning esitan 18
minu itaalia
taotluse Genova ülikooli õppima minekuks. Paari kuu pärast sõidab Andrea mulle Soome külla. Erasmuse stipendiumid katavad üldjuhul ainult edasitagasisõidupiletid, mistõttu olen sunnitud oma viimasel Soomesügisel Itaaliasse minekuks kolme kuu elamisraha kokku koguma, igaks kuuks vähemalt 800 eurot, et Itaalias majanduslikult toime tulla ning reisida. Panen igakuisest stipendiumist 200 eurot teise panka kõrvale, laenan healt sõbrannalt jalgratta ning sõidan sügisvihmu ja tuuli trotsides loengutesse jalgrattaga, soojemate ilmadega kõnnin jalgsi, et niimoodi veel vähemalt 40 eurot kuus kokku hoida. Detsembris, viimasel Tampere-kuul kolin aga lahkelt öömaja pakkunud sõbranna juurde, kelle juures kuu aega põrandal magades hoian kokku veel nii vajalikud 300 eurot. Ülejäänud summa saan kokku eesti keelt õpetades ning ehitusplatse koristades, mis kõik läheb Itaalia-hoiupõrsakesse. Detsembri lõpus on raha koos. 2003. aastal alguses kolin Genovasse: ametlikult küll Genova ülikooli saksa ja inglise keelt õppima, tegelikult aga on sõidul üks ja ainus eesmärk – Andrea. Armunud tütarlaps on võimeline imesid korda saatma. Kaotan nelja kuuga kaalust umbes kümme kilo ning kannan suurust 36 tavalise 38–40 asemel. Kaotatud kilod söön kohalikust toidust eufooriasse sattunult Itaalias sama kiiresti ja samas mahus tagasi ning näen oma 63 kiloga sama rõõmus ja rõõsa välja kui enne Genovasse kolimist.
19