Minu Kreeka sisu by Rahva Raamat

minu kreeka

ester laansalu

Kreeka 체he isep채ise giidi sekeldused hellenite maal

Autoriõigus: Ester Laansalu ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Epp Petrone Keel ja korrektuur: Egle Pullerits Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Pildialbum: autori erakogu, kui pole märgitud teisiti Küljendus: Aive Maasalu Trükk: OÜ Greif ISBN 978–9949–479–55–9 (trükis) ISBN 978–9949–479–56–6 (epub)

www.petroneprint.ee

minu kreeka

P端hendan oma lastele Triinule ja Tanelile

minu kreeka

sisukord Saateks Kõik algab sügisel Esimene vasikas ei lähegi aia taha, teine küll Ellujäämiskursus haiglas Proua Konstantina – võti kreeklaste südamesse Kes on mefistakas? Kuidas ma endale isikliku kaitsepühaku sain „Kõver nagu kreeka ε!” „Hea naine teeb mehe õnnelikuks, halb filosoofiks” Ööpäev vangis ehk esimene õppetund giidina Võõramaalasena pardal Pelopsi ja toidunaudingute võrgus Saartemaagia Kolm suve vulkaanil Pulmapaanika Tänapäeva Kreeka müüdid Ma tahan tantsida Inglite tänaval Vargused Kreeka moodi Tarkusejumalanna „keeletemplis” Õppisin elama vabana... Ateena labürindis Epiloog Lisa 1. Levinumad Kreeka toidud Lisa 2. Soovitusi Kreekas reisimiseks (kaart)

8 10 14 21 33 47 56 67 75 89 97 111 122 133 156 169 186 194 203 210 219 229 231 238

Indeks: raamatus mainitud paigad

248 7

saateks

See, millest ma aru sain, on imekaunis; sellest ma järeldan, et ka ülejäänu, millest ma aru ei saanud, on samuti imekaunis. – Sokrates Kui ma lapsena järjekordselt kurguarsti juurde sattusin, ütles kelmikas arstionu: „Sa peaksid lõunamaale kolima, siis saad kurgu terveks, hääle tugevaks ja lõpuks ka mehele!” Ja kui kurk oli korda, hääl tugevaks ja minust lõpuks giid saanud, ähvardasin naljaga pooleks oma reisijaid: „Püsige vagurad, muidu panen teid raamatusse, mille ükskord pensionipõlves kirjutan!” See aeg jõudis kätte tunduvalt varem... Lood selles raamatus on pühendatud eelkõige Kreekale, kuhu ma 15 aastat tagasi sattusin, ja kõigile neile lihtsatele, aga südamelt suurtele inimestele, kellega olen siin kohtunud. Ma teen mõttes kummarduse kõikidele reisijatele, kellega mul on olnud au Kreekat avastada. 8

minu kreeka

See maa pani mind end täiendama, lõputult lugema ja õppima. See maa õpetas mind armastama inimest koos kõigi vigade ja krutskitega. See maa andis mulle ka valusaid õppetunde, pani enda ja ümbritseva üle juurdlema. Tundub, et ma ei ole veel saanud kõiki vastuseid, mida siia otsima tulin. Tartu – Ateena, kevad 2011

kõik

algab

sügisel

kõik algab sügisel

Tibutab tasast vihma. Värvilised vahtralehed on virvendavasse porilompi liuelnud ja võtnud paadi kuju, mis justkui tahaks kuhugi triivima hakata. Sõiduteel ei liigu hingelistki, sest sügisesed põllutööd on juba lõppenud ja isiklik sõiduauto on vaid üksikutel väljavalitutel. Ega sel umbes 40 aasta tagusel ajal midagi viga olnud. Lapsed leiutasid endale ise tegevust. Paarisaja meetri kaugusele soostunud oja äärde marssimine tundus suursuguse ettevõtmisena. Ikka suuremad ja targemad ees. Puuvõrasse ehitatud onnis kuulati külg külje kõrval targemate ettelugemist. Maast kõrgemal tundus kõik kuidagi põnevam. Uskumatud seiklused maa peal ja vee all kas tekitasid huvi või panid kahtlema: kas see kõik seal kaugel ilmas on tõesti olemas? Kes suutis ennast võõrastesse seiklustesse mõelda, kes mitte. Nõukogude noor pidi olema asjalik kodanik, mitte mingisugune logardist unistaja. Mina kuulusin paraku hullude unistajate hulka. Ja see tee oli mulle määratud juba varases nooruses... 10

minu kreeka

Kaks kõhna sagris juustega mehehakatist, ühel juba vuntsiudemedki nina all, asjatavad päikeses kiirgava mootorratta kallal. „No kurradi kurrat, ei võta eluvaimu sisse!” Kulub tund, siis järgmine. Sinise-valgekirjust vakstuvankrist kostab kerget viginat. Üks noormeestest heidab sinna pilgu ja ühmab: „Küll magab edasi! Meil alles töö pooleli.” Käru lüüakse kiikuma, mutrivõtmed kõlksuvad. Vankris pikutaja aga ei taha leppida. Magatud juba küll ja seljaalune ka kahtlaselt märg. Kisa läheb kõvemaks. „No on ikka jama!” pomiseb noorem mu onudest – vaid üheksa aastat käruelanikust vanem. „See lapsehoidmine on nagu karistus kaelas...” „Ah mis!” poetab teine onu võtmeid klõbistades. „Ma vahtisin omal ajal sinu järele, eks nüüd on sinu kord lapsehoidja olla.” Esimene mats jalaga käigukangi pihta ja mootorratas turtsatab. See on hea märk. Isegi titt jääb hetkeks kuss. „Pane veel! Küll võtab elu sisse!” kargleb noorem jalalt jalale. Käigukang saabki uue obaduse. Nüüd kostab juba midagi urinataolist. „Anna gaasi! Välja sureb, raisk!” „Ära õpeta! Vaata parem tite järele!” Tuurid on valjemaks läinud ja poiste näod tõmbuvad üha rohkem naerule. „Ära tegime!” ütleb võidukalt vanem vend. „Teen ühe proovika, vaatan, kuidas põrutab!” 11

kõik algab sügisel

Mootorratas võtab paigalt ja taluõuele jääb lehvima pirakas tolmupilv. Ei teata sellel ajal veel midagi kattekividest ega asfaldist. Mõne minuti pärast on plärisev elukas tagasi, rahulolust särav ratsanik kukil. „Viime tite ka sõitma! Võib-olla talle meeldib ja jääb vait?’’ Mõeldud-tehtud. Aida alt leiab kõike. Ka viledaks kulunud sõjaaegse püksirihma, mis osutub küll pisut lühikeseks, aga seda viga annab köiejupiga parandada. Titevanker köidetakse mootorrattale külge ja killavoor võtab suuna taluõuelt välja suurele maanteele. Lapsuke on kahtlaselt vait jäänud, vakstuvankrist ei kosta piiksugi. Uued hääled ja tundmatu liikumisviis näikse olevat ta vaigistanud. Rattad neelavad rõõmsalt ja kergelt kruusateed. Korraks lööb üks kivi vankri tasakaalust välja, aga hetke pärast maandub see uuesti neljal krigiseval rattal ja sõit jätkub. Ümberpöörd, suund võetakse tagasi koduõuele. Tee kulgeb mäest alla, mootorratas kogub tuure, pilk selja taha – ja uppis kogu see kupatus ongi. Vaikus. Isegi ulakad pasknäärid on hetkeks kädistamise lõpetanud. Esimese häälena lõikab tolmupilve aeglasse hajumisse hingeldava vanaema sajatus: „Mida põrgut te siin jälle korraldate? No on mind ikka karistatud...” Silmanud lapsekäru, jääb ta poolelt sõnalt vait. „Sa mu issameie! Mis ma Silvile ütlen?” sosistab memm vaevukuuldavalt. Samalt õuelt on vaid mõni aeg tagasi igavikuteele saadetud kaks poisslast... Järgmisel hetkel kostab uppis vankri alt lalinat. Sekundiga on vanaema platsis ja tirib värisevate kätega riidekuhilast välja

minu kreeka

naeratava plikatirtsu. Memme silmadesse valguvad pisarad ja ta lausub saatuslikud sõnad: „Sinust saab kord suur maailmarändur! Ja õnne on sul sindrinahal kah!” Palju aastaid hiljem, kui rännuteed on mind juba Indiast Mehhikoni viinud, mõtlen vanaema haual seistes ikka oma „esimesele reisile”. Ja memmele, kes oma elus isegi Tallinnasse ei jõudnud.

Üheksa aastat hiljem veab seesama plikatirts kummikuninaga porile triipe. Ootamatult ilmub teele ilmatu suur värviliste kirjadega bussikolakas. Läbi bussi esiakna paistab graatsilises poosis giiditädi, mikrofon käes. Midagi nii huvitavat ei ole sel teel enne nähtud – seni on siia sõitma mahtunud vaid põllusaadusi vedavad autod ja traktorid. Kaks korda päevas käib linnaliinibuss. „Mis see on?” oskab tüdruk vaid küsida. „Inturistid,” teatab paar aastat vanem meeskodanik. „Kas mina ka saaksin sellise bussiga sõita ja mikrofoniga rääkida?” „Hull oled või? Mitte mingil juhul!”

21 aastat hiljem veereb sügismärjal asfaltteel kollane turismibuss, aknal silt „Kreekasse”. Graatsilises poosis kunagine „vankrielanik” alustab: „Tere tulemast reisile jumalike võimaluste maale Kreekasse!” 13

esimene vasikas

ei lähegi aia taha, teine küll

esimene vasikas ei lähegi aia taha, teine küll

On oktoober 1996. See on minu ränduritee teine sügis ja teine Kreeka-reis. Kaugusest paistavad tuled. Väljas on mõnusalt pimedaks läinud. Bussirattad vuravad külmakahusel teel. Reisijad sätivad end magama. Parim paik on põrandal ja iga sentimeeter on loetud. „Väike unejutt ka,” ütlen maheda häälega mikrofoni. Bussis ei ole võimalik öösiti magada – vähemalt minul. Lihtsam on juttu ajada ja järgmisel hommikul järgmisel maal reipa häälega uusi lugusid pajatada. Tühja tukkumine toob hullema väsimuse kallale. Mõnus muusika ja esiaknasse voogav teelint aitavad kilomeetreid lugeda. „Kuidas sa, tüdruk, selle töö peale üldse said?” küsib noorem juht. „See on pikk ja väga vana lugu. Mis sest rääkida...” Mõtlen oma esimesele vankrisõidule. Aga tegelikult – otsustasin täpselt kahe minutiga. Muigan endamisi seda meenutades. 14

minu kreeka

Tõepoolest polnud kauem aega mõelda, kui reisijuhi tööle jah-sõna ütlesin. Nii need asjad tookord taasiseseisvunud Eesti Vabariigi alguspäevil käisid. Pärast suure Inturisti lagunemist hakkasid tekkima väikesed reisibürood. Nii nagu kõik ärkas Eestis, ärkas ka minus midagi uut– õigemini vana, millele oli vaja õige rakendus leida. Reageerisin töökuulutusele ja endalegi ootamatult sain jutule. Valmistasin terve talve ette oma esimest reisi Norrasse, sest see oli ainuke välisriik (sõbralikud liiduvabariigid välja arvatud), kus olin käinud ja mis mulle tohutult sügava mulje jättis – hoolimata 48 reisijast, ühest avanevast bussiuksest, tõigast, et tuli bussipõrandale laotud pagasivirnast üle ronida, ja telgis ööbimisest. Enne seda olin jõudnud Kamtšatkale ja Baikali äärde, Usbeki kõrbesse ja Koola poolsaare lumeväljadele. Rännukirg peab pesitsema inimese südames. Seda ei saa külge pookida ega sisse juurutada; olen selle kire olemust hilisematel aastatel oma reisijate peal korduvalt näinud. Aga et reisimisest saab minu töö, ei osanud ma toona siiski ette kujutada. „Meil hüppas reisijuht alt ära, äkki sõidad meiega Pariisi? Sul on täpselt kaks minutit aega mõelda!” Just sellise pakkumise ma tookord sain ja nii see sõit Pariisi nädala pärast algaski. Esimest korda oli tõepoolest hirmus mikrofoni hoida, isegi jalg ei kuulanud sõna ja kippus omas rütmis värisema. Peagi sai Pariisist Norra ja Norrast veel samal sügisel Kreeka.

esimene vasikas ei lähegi aia taha, teine küll

„Kuule, Ester, sa oled juba mitu korda välismaal käinud. Me mõtlesime, et sõidaks sügisel õpilastega õige Kreekasse,” pakub ukselt edasi astumata minu Tartu peaaegu et naabrinaine ja hilisem kolleeg Karin. „Ja mis see minusse puutub?” imestan. „Järsku ajad selle pisikese asja korda? Meie räägime jutud, sina vaatad, et kohale saame.” Kreeka! Mida ma üldse sellest maast tean? Kui ausalt tunnistada, siis isegi mitte seda, kes oli peajumal Zeusi abikaasa; või seda, et Agamemnoni surimask ei olnudki Agamemnoni oma; et mükeenlased jõudsid oma kaubaga Saaremaa alla; et Olümpia ja Olümpos on nagu siga ja kägu; et maailma suurim vulkaanikraater asub Egeuse meres; et purjus kreeklast ei olegi olemas; et Demis Roussos ei elagi Kreekas; et kreeklased on enesetappude poolest Euroopas austusväärsel viimasel kohal; et... Ma ei tea sel hetkel sedagi, et Tartust Kreekasse sõiduks kulub bussiga neli ööpäeva. Ühesõnaga – ma ei tea kohe mitte midagi! Kuluvad kuud. Näpp ajab kaardil järge. Mäed ja teed räägivad eri keelt. Kilomeetrid ja aeg ei klapi. Internetist ei tea keegi veel peaaegu mitte midagi. Hotellid on luksus – telk kõlbab küll, ilm on oktoobris soe. Viinamarjad on valmis, merevesi mõnusalt hellitav. Kõik kulgeb kui õlitatult. Kui midagi ikka väga-väga tahta ja hoolikalt plaanida, küllap siis kõik ka õnnestub. Nii lihtsalt see esimene reis käiski. Ja tänu esimesele Kreeka-reisile saan uue ja väljakutset pakkuva töö alal, millest saab minu kirg ja katsumus: minust saab giid-reisijuht-reisikonsultant. 16

minu kreeka

Viisteist aastat tagasi bussiga Kreekasse saabudes avanes mu ees sootuks teistsugune pilt kui praegusajal lennukiga tulles. Mäletan täpselt oma esimest muljet: mäed ja prügi. Kuidas suudab keegi nii maalilistele mäenõlvadele üldse mingit sodi kallata? Prügi olid täis enneolematult paljud lummavat vaadet pakkuvad paigad. Nüüd tean, et ka tänapäeval pole Kreekas prügimajandusega veel kaugeltki kõik korras – võiks öelda, et prügimajandus on olematul, aga areneval tasemel. Kui Eestis pean ma kõik pakendid jagama eri konteineritesse, siis Kreekas viin endiselt oma pudelid, purgid ja kogu muu olmeprügi ühte prügikasti. Sest teist süsteemi ei eksisteerigi. Kreeta saarele, Egeuse mere ilule ja uhkusele, teeb Euroopa Liit isegi mere reostamise eest trahvi. Maksta sai tookord drahmides, millest nüüdseks on jäänud südamesse maetud mälestus. Aga mitte ainult. Vanad kreeklased sõlmivad endiselt, aastaid pärast eurole üleminekut, omavahelisi suuremaid kokkuleppeid drahmides ja arvutavad need seejärel ümber eurodeks. Veel praegugi võib kreeklastega juttu puhudes ja maailmaasju arutades kuulda, et see maatükk maksab nii- ja niimitu drahmi, ning püüa siis arvutada. Drahm oli kasutusel üle 2500 aasta ja kindlasti polnud kreeklastel kerge sellest loobuda. Tass kohvi maksis mu giidikarjääri algusajal 70 drahmi ehk 3,5 Eesti krooni, mis oli isegi meie jaoks odav (nüüd on kohvitassi hind 3–5 eurot). Teed olid suhteliselt viletsad, lainetasid ja olid äärtest mõnel pool vajunud. Suunda juhatavaid silte nappis. Arusaamist tegi veel keerulisemaks võõras 17

esimene vasikas ei lähegi aia taha, teine küll

tähestik, mis küll osaliselt sarnaneb vene tähestikuga, aga võib samas hoopis valele teele viia. Nüüdseks on Kreeka Euroopa Liidu abirahaga ehitanud endale suurepärased kiirteed ja mägedest üle looklevad magistraalid. Sildid on kõikjal ka inglise keeles. Süda tilgub verd neid hästi ehitatud kuuerealisi teid mööda sõites... ja Eestile mõeldes.

Tunnid kulgevad omasoodu. Öisel ajal ikka aeglasemalt kui võiks. Kell hakkab neljale lähenema. „Minge ära magama, muidu olete homme mõlemad kui zombi’d!” urahtab roolis olev bussijuht. „Võib-olla tõesti,” vastab teine ja kobib oma bussijuhiurgu. Mõtlen, et niikuinii und ei tule, aga ega pikaliviskamine ka halba tee. Heidan pilgu bussi tagaossa – kõik magavad. Veidi vastumeelselt sätin end samuti bussipõrandale, püüan leida mugava asendi ning jään mõtisklema. Kreeka, see kauge lõunamaa, mille poole me nii püüdlikult läbi öö rühime. Vaid kolm korda suurem kui Eesti, aga inimesi elab seal kaheksa korda rohkem; rannajoone pikkuselt maailmas kümnendal kohal; viiendiku tööst teevad seal ära immigrandid; neli viiendikku maast on mägine; välismaal elab kuus miljonit kreeklast; usklikkuse poolest on sealsed inimesed Euroopas kolmandal kohal; Kreeka rahvushümn oma 157 salmiga on maailma pikim... ... Korraga on kõik paigast ära! See, mis peaks olema üleval, on all, ja see, mis peaks olema all, on üleval. Kõik on viltu – väga 18

minu kreeka

viltu. Katsun jalge all mingitki pinda leida. Kuidagimoodi see ka õnnestub. Kellegi jalad toetuvad minu jalgadele, silmade kõrgusel ripub kurjakuulutavalt kellegi botas, ühele istmele on prantsatanud kolmas reisija, tema paariline püüab meeleheitlikult vabalangemist vältida... Me oleme kraavis! Bussiuksed vaatavad härmatanud rohukamarat – bussi tavapärane väljapääs on suletud. „Rahu! Ma palun – ainult rahu!” Ma ei tea, kas paistan sel hetkel korraldusi jagades Mussolini või Hitlerina, aga mu hääl mõjub neile. Kõigepealt tuleb üles leida jalanõud, sest külmavõetud maakamarale paljajalu minna oleks enesetapp. Siis peab lahti kangutama bussi õhutusluugid ja ükshaaval tasahilju maapinnale laskuma. Olen viimane. Bussijuhid annavad väljast märku – kiiremini! Heidan murelikke pilke bussi tagaosa suunas. Keegi ju ei tea, mis toimub kütusepaagi ja mootori juures. Bussi vahekäigus istub veel viimane reisija. „Kas jalanõud on jalas?” küsin. „Jah,” saan vastuseks. „Jope?” „Jah.” „Hakkame siis minema!” „Ma ei oska lipsu valida!” kostab vastuseks ja mind vaatavad reisija nõutud silmad... Kui kõik reisijad on kindlale maale toimetatud, tuleb kuskilt abi leida. Mobiiltelefon on anno 1996 muidugi kättesaamatu luksus. Sean sammud eemalt pimedusest paistva nõrga valgusekuma suunas. Minna on paar kilomeetrit. Härmatis krõbiseb öisel Poola maanteepervel mu jalge all. Kas ma üldse leian varasel pühapäevahommikul keset pilkast pimedust 19

esimene vasikas ei lähegi aia taha, teine küll

mõne telefoni? Mida ma edasi pean tegema? Kuidas inimestega käituma? Seda pole mulle keegi õpetanud! Lõpuks olen tanklas ja seal on ka telefon. Raha on bussi jäänud ja poola keelt ei oska ma sugugi, aga hakkama saan. Ligikaudu tunni pärast on maanteest saanud lahinguväli. Hoolimata varasest ajast ja pimedusest on kohale jõudnud politsei ja külarahvas. Imepärase kiirusega korraldatakse reisijatele soe olemine, puljong ja pirukad. Suure punnitamise ja trikitamise peale õnnestub lõpuks 17 tonni kaaluv buss ratastele sikutada. Tagasi tee peale saada on seda veelgi raskem. Esimene uks on nii palju kannatada saanud, et seda pole võimalik avada. Mis veel katki on? Kuidas see meile kõigile mõjub? Kas oleme valmis sama juhi ja sama bussiga teed jätkama? Poolakad avavad puhkepäeval töökoja ja kutsuvad inimesed tööle. Kogu agregaat vaadatakse piinliku täpsusega üle ja kontrollitakse selle töökindlust. „Enne juhataja lõplikku sõna ei liigu see buss siit sentimeetritki,” kuulen garaažinurgas kükitades. „Sõidame!” kõlab pärast mitut tundi ootamist vanema bussijuhi suust. Tal on nina tahmane ja valge särk õliplekke täis. Paarikümne minuti pärast seisan ootavate reisijate ees. Ma pean tegema otsuse, mis on siiani üks raskemaid mu elus. Ma pean andma oma sõna. Kui ma oleks toona teisiti otsustanud, võib-olla siis polekski minu elus Kreekat? „Sõidame!” ütlen inimeste küsivatesse silmadesse vaadates. Ja me sõidamegi. Kreekasse.