minu tšiili
liisi l천o
vahetus천pilase r천천mud ja rumalused
Autoriõigus: Liisi Lõo ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Kaja Sepp Keel ja korrektuur: Egle Pullerits Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti Küljendus: Aive Maasalu, Margit Randmäe Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–62–7 (trükis) ISBN 978–9949–479–63–4 (epub)
www.petroneprint.ee
minu tšiili
Teesile, mu sõpradele ja kõigile vahetusõpilastele
5
sisukord
sisukord
Saateks
10
Lihtsalt teistmoodi
13
Eesti suvest Tšiili talve
17
Näljased vahetusõpilased
22
Kraanid lahti
29
Tutvuste sobitamine
38
Esimene koolikell
49
Pikad koolipäevad
56
Liisi, sa pead voodilinad ära vahetama!
65
Puusad. Puusad. Puusad!
74
Nii tehakse koolipidu
83
Olla hea tšiillane
90
Issand, sa oled nii palju söönud!
95
Jõulud pole ainsad perepühad
104
Halloween
113
Väike haigus, väike pahandus
125
Mehed ja naised
129
Kevadine ärkamine
140
6
minu tšiili
Kuidas sa tead, kas su usk on küllalt tugev?
145
Koolid ja kaevandused
156
Negatiivne märkus
169
Kevadine detsember
179
Ilutulestik
191
Rannahooaeg kuusepuu all
197
Hea peo jaoks pole millestki kahju
210
Telgi järel telk
218
Veel telke
227
Suvised kultuuriüllatused
235
Viimaks ometi kool!
247
Rahutused
260
Moodsad õppimisviisid
263
Läbimärg
275
YFU aastalõpp
288
Rummipisarad
299
Pikk tee koju
308
Epiloog
315
7
sisukord
kaart
8
minu tšiili
kaart
9
saateks
saateks
Ma olen kogu aeg teadnud, et uitmõtted on kõige ohtlikumad. Kõik on kunagi mõelnud: „Mis oleks, kui…” Need ei ole halvad mõtted. Neid võiks nimetada isegi inspireerivateks, aga nad on salakavalad ja neile on raske vastu seista. Need mõtted painavad, sest nad paljastavad meie kõige sügavamaid soove. Mina mõtlesin 16aastaselt, et tahaksin ära. Kaugele. Teha midagi teistmoodi, olla ise teistmoodi. Mul on sõbranna Madli, kellel on imeline anne leida vaimustavaid ideid ning neid ka teoks teha. Üks vaimustav idee oli tal kandideeda vahetusõpilaseks Prantsusmaale. Ühel jalutuskäigul, kui rääkisime Madli Prantsusmaaaastast, pihtisin hetkeimpulsi ajel: „Issand, ma tahaksin ka minna!” „Kuhu siis?” „Jaapanisse... näiteks,” pudistasin. Endal oli olematu põhjuse pärast piinlik. 10
minu tšiili
„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Madli, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Tõesti… Miks ma ei lähe? Mäletan, kuidas plaanisin lähenemist oma vanematele. Tagala kindlustamiseks alustasin sealt, kus vastupanu olnuks kergem murda. „Issi... ma tahan minna Jaapanisse.” „Nojah,” ütles isa täiesti rahulikult, justkui oleksin palunud tal mind poodi sõidutada. Olin segaduses. Kus on draama? Ristküsitlused? Vastuhakk? Mõlemad vanemad võtsid selle vastu ma-teadsin-et-seejuhtub-suhtumisega. Jaapanisse ma ei jõudnud. Vahetusõpilaste puhul kehtib reegel „kes ees, see reisumees”, kuigi enamik vahetusõpilasi on siiski tüdrukud. Mina jäin Jaapani piletist ilma, aga ei heitnud meelt kauem kui nädal aega. Kui ma ei saa itta, siis lähen läände! Ja diagonaalis võimalikult kaugele – maailma lõppu. Tšiili valimise kohta ei suuda ma praegugi nimetada palju ratsionaalseid põhjusi. Tšiili vahetusprogrammi ilmselge boonus oli rekordiliselt pikk vahetusaasta – 11 kuud. Samuti oli suureks otsustajaks mu ema, kes kartis, et ülejäänud LadinaAmeerika maades saaksin ma kas hingelise või füüsilise trauma... või ka mõlemad. Vahetusaastalt tagasi tulles pole ükski inimene samasugune kui minnes. Mina poleks ilma vahetusaastata nii jutukas ja kätega vehkija kui praegu. Paljud võõramaa kombed nagu pidev vanematelt loa küsimine ja põsemusid on Eestis elades kadunud, aga mõni on jäänud. Näiteks küsimus: 11
saateks
„Kuidas sul läheb?” Kuigi eestlased peavad seda tüütuks viisakuseks, on see tüütu vaid siis, kui seda võetaksegi kõigest viisakusena, mitte sisuka vestluse algusena. Kuna raamat on vestlus lugeja ja kirjutaja vahel, siis alustangi meie vestlust: „Kuidas Sul läheb?” Rakvere–Tartu, 2010–2011
12
minu tšiili
lihtsalt teistmoodi
Otsus minna vahetusaastale on tulnud järsku ja aeg möödub kiiremini, kui peaks. Pole aega harjuda mõttega, et ees on ootamas aasta välismaal. Kindlalt on meeles vaid üks YFU * mitteametlikest motodest vahetusaasta kohta: „See ei ole parem ja see ei ole halvem. See on lihtsalt teistmoodi.” ELO ehk eelorientatsioon ehk ellujäämiskursus on mitmepäevane üritus täis õhevil ja entusiastlikke vahetusõpilasi. Meid viiakse suurte bussidega Väike-Maarjasse, kus toimub esimene kokkusaamine Väike-Maarja kutsekeskuse õppehoone aulas. Kohtun ka Teeduga, kes tuleb samuti Tšiili ja kellega oleme juba mõned kirjad vahetanud. Teet on helesiniste silmadega blond lokkis sasipea. * YFU – Youth For Understanding, rahvusvaheline õpilas-
vahetusorganisatsioon. Vt www.yfu.ee. 13
lihtsalt teistmoodi
Elevil Madli sosistab mulle kavalalt: „Ta raudselt niidab tüdrukuid vahetusaastal!” „Täitsa usun,” ütlen naerdes. „Sina ise niidad kindlasti ka – samuti blondid juuksed ja sinised silmad!” „Jaa, lähen oma ego paitama!” Me naerame. ELO on täis ringmänge neile, kes viitsivad kõiges kaasa lüüa, eri programme ja muidugi loenguid, kuidas vahetusaasta jooksul vaimset tervist hoida. Viimasel päeval vajun keset loengut mõttesse. Tavalises elurütmis ei ole kohale jõudnud isegi see, et juuli lõpus sõidan elus esimest korda lennukiga. Nüüd äkki mõtlen, et peab olema parajalt isekas, et niimoodi aastaks kodust lahkuda. Mõtlen, kuidas see mu perele mõjub. Mõtlen, et ma ei näe oma väikevenna kuuendat sünnipäeva ega jõule. Lisaks kipub uni peale, sest eelmisel ööl jutustasime teiste tulevaste vahetusõpilastega öö läbi ning alles kella kahe paiku üritasime Madliga pimedas tekile tekikotti peale panna. Me ei tihanud tuld sisse lülitada, sest toakaaslased juba magasid. Minuni jõuavad loengust vaid üksikud katked. „Sa lähed paksuks.” „Sul tuleb stress.” „Su pere võib olla imelik.” „Vaata ette, et sa rasedaks ei jää.” „Ärge rasestage kedagi.” „Ja olge mõistlikud. Mingil määral te siiski esindate Eestit,” seletab üks blond neiu. Ta lisab järsul toonil: „Ja kui te ei taha siin olla, siis lahkuge!” 14