14627

Originaali tiitel: Full Tilt Ireland to India with a Bicycle Dervla Murphy John Murray 1965 Tõlgitud väljaandest: Full Tilt Ireland to India with a Bicycle Dervla Murphy Eland Publishing Limited 2010 Toimetanud Anneliis Lember Kujundanud Anne Pikkov Copyright © Dervla Murphy, 1965 First published in Great Britain in 1965 © Tõlge eesti keelde. Lauri Saaber, 2014 ISBN 978–9985–3–3049-4 Kirjastus Varrak Tallinn 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Pühendatud Afganistani ja Pakistani rahvastele tänutundega nende külalislahkuse eest, imetlusega nende põhimõtete vastu ja kiindumusega inimestesse, kellest said minu sõbrad

Sisukord Eessõna..........................................................................................................9 Teekonna sissejuhatus ...............................................................................19 1. TABAMATU VIISA. Teheran ...............................................................35 2. POLITSEI KÜLALISLAHKUS. Teheran – Afganistani piir .............41 3. PEALESUNNITUD BUSSISÕIDUD. Herāt – Kabul .................60 4. ÄPARDUS PÜSSIKABAGA. Kabul – Bāmīān ....................................78 5. AFGANISTANI VEOKITE ERIPÄRA. Bāmīān – Pul-i Khumrī .......94 6. RAVIPUHKUS. Pul-i Khumrī – Jalālābād........................................102 7. MÕNINGANE PETTUMUS. Jalālābād – Peshāwar........................115 8. VASTUVÕTT WALIAHAD’IS. Peshāwar – Saidu Sharīf .................125 9. HIGINE HÜVASTIJÄTT SWĀTIGA. Saidu Sharīf – Rāwalpindi ... 135 10. SURMASÕIT HIMAALAJASSE. Rāwalpindi – Gulapur .................152 11. ÜHEST SADULAST TEISE. Gulapur – Sher Qila Rakaposhi .......................................................164 12. DUELL PÄIKESEGA. Sher Qila Rakaposhi – Babusar ..................184 13. KAHERATTALINE ÜHEKSAL LIUSTIKUL. Babusar – Abbottābād........................................................................198 14. JOOKSEV REMONT. Abbotābād – Lahore .....................................215 15. SADULAST MAHA. Lahore – Delhi ................................................226 Varustuse nimekiri ...................................................................................236

7

8

Eessõna Kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle jalgratas ja atlas ning mõni päev hiljem võtsin ma nõuks sõita jalgrattaga Indiasse. Ma pole iial unustanud täpset paika oma kodu lähedal künkal Waterfordi maakonnas Lismore’is, kus selle otsuse tegin, aga tookord, nagu ka praegu, näis see otsus mulle loogiline, tugines arvamusele, et jalgrattasõit on iseäranis rahuldust pakkuv liikumisviis ning teel Indiasse leidub (kui NSV Liit poliitilistel põhjustel kõrvale jätta) muude sama kaugete sihtkohtadega võrreldes vähem veetõkkeid.

Siiski olin ma lapsena kavalpea ja hoidsin soovi enda teada, vältides nõnda armulikke muigeid, mida see oleks minust vanemates inimestes esile kutsunud. Ma ei tahtnud kuulata lohutavaid kinnitusi, et tegu on mööduva tujuga, sest olin üpris kindel – ühel päeval sõidan tingimata jalgrattaga Indiasse.

Selle otsuse tegin 1941. aasta detsembri alguses ja 14. jaanuaril 1963 asusingi Dunkerque’ist rattaga Delhi poole väntama.

Ettevalmistused olid olnud lihtsad: üks rattasõidu eeliseid on, et see ei lase teekonnal automaatselt ekspeditsiooniks muutuda. Mul oli oivaline Armstrong Cadeti meesteratas, mille nimi oli Rozinante, mida aga kutsusin alati Roziks. Olin Rozi ostnud 14. jaanuaril 1961, nii et meie teekond algas tema teisel sünnipäeval. See oli täiuslik: me moodustasime rõõmsa tandemi, kes oli kahekesi läbinud juba tuhandeid miile, kuid ta oli ikka veel piisavalt noor ja usaldusväärne. Ainus ettevalmistus, mida Roz vajas, oli kolmekäigulise käigusüsteemi eemaldamine, sest arvasin selle olevat liiga tundliku, et Aasia maanteed üle elada. Peale tavaliste lisandite – sadulakott, kell, tuli ja pump – olid tal ainult pakikorvid, mis asusid tagaratta mõlemal küljel.

Koormata kaalub ratas kolmkümmend seitse naela ja teekonna alguses vedas ta kakskümmend kaheksa naela varustust, lisaks kandsin mina kuut 9

naela väikeses seljakotis. (Varustuse nimekiri raamatu lõpus.) Enne Iirimaalt lahkumist postitasin mitmesse oma marsruudil olevasse Briti saatkonda, konsulaati ja esindusse neli varukummi; Rozil on 27½ × 1¼ tollised kummid, mis välismaal ei ole standardmõõt.

1962. aasta novembri lõpus hankisin ma Londonis raskusteta Jugoslaavia ja Bulgaaria viisa; Iraani viisa kavatsesin muretseda İstanbulis ja Afganistani viisa Teheranis. Samal Londoni-külastusel talusin vaktsineerimisi ja kaitsepookimisi, mida tuli teha rõugete, koolera, tüüfuse ning kollapalaviku vastu – viimane juhuks, kui otsustan Indiast naasta Aafrika kaudu.

Järgmise kuu veetsin peamiselt kummargil Dublini maanteeinfost ostetud kaartide kohal ja arvestasin välja vaimustavalt võõrapäraste nimedega linnade vahelisi kaugusi. Ma arvutasin, et Dunkerque’ist on Peshāwarisse 4445 miili, ja vana-aastaõhtuks oskasin kõhklematult öelda, kus kavatsen asuda mis tahes kuupäeval 14. jaanuarist 14. maini, mil lootsin jõuda Peshāwarisse. Nende arvutuste eesmärk oli tagada, et saaksin kätte oma posti, mis pidi saadetama minu marsruudil olevaisse Briti Nõukogu kontoritesse. Ma saingi selle kätte, kuigi esialgses plaanis tuli teha palju vältimatuid muudatusi.

Kaartide uurimise vaheaegadel käisin Lismore’i ümbritsevates mägedes kõrvalises paigas ning harjutasin 25-kaliibrilisega tulistamist ja uuesti laadimist. Püstoli olin hiljuti soetanud tänu täielikule ja üsna aupaklikule koostööle kohaliku politseiga. Sõbrad liigitasid selle ostu pigem minu lapsikuks melodraamaks, aga õnneks ei hoolinud ma nende kriitikast ja jäin püstolile truuks, ehkki selle hoidmine paremas püksitaskus, kus seda ühtelugu kandsin, et laetud relvaga ära harjuda, hirmutas mind märksa rohkem kui kedagi teist. Ometi õigustas selle taskust kahmamise ja kaitseriivi vabastamise pealtnäha lapsik mäng end pärast kodust lahkumist kuu aja jooksul igati.

Delhisse jõudsin ma 18. juulil 1963, umbes pool aastat pärast Iirimaalt lahkumist. Matemaatilise mõtlemisega inimesi huvitab alati kangesti, kui mitu miili olin siis täpselt rattaga maha sõitnud ja mis see päevas keskmiselt teeb. Kahjuks viivad Aasia teed läbisõidumõõdiku rivist välja ja nii võin vaid ebamääraselt oletada, et matkasime Roziga umbes kolm tuhat miili, kaasa arvatud meie kõrvalepõiked Murreesse ja Gilgitisse.

10

Matemaatiline aju arvutab siit hõlpsasti meie keskmise päevase läbisõidu, ent tulemus oleks veidi eksitav, sest oli palju päevi, kui me ei matkanud kahekesi miiligi. Lühim ots oli vist üheksateist miili ja pikim sada kaheksateist, aga tavalisel retkepäeval jäi meie keskmine küllap seitsmekümne ja kaheksakümne miili vahele.

Praegu on ehk sobiv hetk vastu vaielda levinud pettekujutlusele, et naisterahvas, kes üksinda sellisele teekonnale asub, peab olema „väga julge”. Epiktetos tabas naelapea pihta, kui ütles: „Karta ei tule mitte surma ega raskusi, vaid hirmu surma ja raskuste ees.” Ja kuna võimalik füüsiline hädaoht mind üldiselt ei kohuta, ei lähe julgust tarvis; kui mõni mees proovib mind röövida-rünnata või kui leian end pimeduse saabudes keset mäekuru üdini kurnatuna ja vööni lumes, tunnengi ma hirmu, kuid sellistes oludes päästab enesealalhoiuinstinkt, mitte julgus.

Retke esimesed kaks kuud ponnistasin visalt, et nelja lähimat sõpra kirjade kaudu edusammudega kursis hoida, aga see oli liigne pingutus.

Seepärast võtsin Teheranist alates omaks päevikupidamise kombe, mida harrastab enamik rändureid, ja saatsin päeviku lehti koju alati, kui tee ääres ilmus nähtavale usaldust äratava moega postkontor. Need lehed ringlesid mu sõprade hulgas, viimane lugeja säilitas käsikirja edasiseks kasutuseks. „Edasine kasutus” ongi see raamat.

Silunud õigekirja ja lauseehitust, mis kipuvad kannatama, kui sissekandeid tehakse öösiti ja sageli poolunes, olen muus osas jätnud päeviku põhiliselt muutmata. Kaotatud on paar väga isiklikku või väga päevakajalist kommentaari ja vihjet, kuid kiusatuse mõjuda õpetatumalt, kui ma olen, entsüklopeediast fakte ja arve otsida ning neid sinna-tänna vahele poetada, surusin maha. Sestap saab järgnevat jutustust süüdistada statistika puudumises; see sisaldab ainult niisugust infot, mida iga rändur minu marsruudil võib päevast päeva kildudena üles korjata.

Pärast Delhisse jõudmist töötasin ma pool aastat Põhja-Indias Tiibeti põgenikega, seejärel nautisin Roziga veel mõnd väljasõitu Himaalajasse ja Edela-Nepalisse, enne kui leppisin 23. veebruaril 1964 alandava kojulennuga, lahtimonteeritud Roz „käsipagasina” kõrval.

Minu tänusõnad lähevad mitmesse ilmakaarde: Suurbritannia ja USA konsulaarametnikele riikides, kus Iirimaal pole diplomaatilist esindust, nad 11

võtsid mind omaks ja hoolitsesid mu eest, nagu oleksin nende kodanik; kümnetele isikutele ja peredele mu teekonna igas riigis, nende piiritu külalislahkus tõestas, et nüüdisaegse poliitika jubeda kaose kiuste on maailm lahkust täis; veidrates paikades kohatud juhusõpradele, kelle nimed kas jäidki teadmata või olen need unustanud, aga kelle seltskond tegi ajuti üksildasevõitu retke hoopis meeldivamaks. Kindlasti mitte viimases järjekorras minu tänu ka Daphne Pearce’ile, kes andis raamatule pealkirja ja kellest oli hindamatu abi käsikirja toimetamisel, Patricia Truellile, kes koostas indeksi ja juhendas mind mu elu esimese korrektuuri lugemise katsumustes, ning teistele Iirimaa-sõpradele, kes ustavalt ja kannatlikult lugesid üle 200 000 koledas käekirjas sõna ja kelle huvi minu kogemuste vastu oli ühteaegu selle päeviku pidamise motivatsioon ning tasu.

12

Mis minusse puutub, siis ei reisi ma mitte kuhugi minemiseks, vaid mineku enda pärast. Ma reisin selleks, et reisida.

Peaasi on olla liikvel, tunnetada lähemalt meie elu vajadusi ja põhiolemust, pugeda välja tsivilisatsiooni sulevoodist ja leida, et maakamar jalge all on kõva ning teravate kividega kaetud.

ROBERT LOUIS STEVENSON

13

OSLO STOCKHOLM DUBLIN Lismore MOSKVA

Fishguard LONDON Dover Dunkerque PARIIS

BERLIIN

VARSSAVI

PRAHA

VIIN Budapest Ljubljana Grenoble Torino Veneetsia Gorizia Zagreb BUKAREST BELGRAD Cuprija Pirot SOFIA ISTANBUL ROOMA

LISSABON

A

ATEENA

KAIRO m천천tkava

0

250

500

750

1000 miili

0

400

800

1200

1600 kilomeetrit

14

IIRIMAALT INDIASSE Gilgit

Bulola

DoĚubeyaz×t Ararati mägi Tabriz Ardabīl Erzurum Deh-Namak

Rawalpindi Sirhind Peshawar Lahore KABUL DELHI Ghazni

Mashhad Nishapur Herat Kalat-i-Gilzai Sabzevar Ghūrīān Kandahār Shahrud TEHERAN

KARACHI BAGDAD BEIRUT Damaskus TEL AVIV AMMAN

15

mõõtkava

0 0

50 50

100

100 150

150 miili 200

kilomeetrit

Mazar-i-Sharif

riigipiirid maanteed

Robat Pul-i-Khumri Doshi Bāmiān

Herat

i kuru Shibar Bulola Qulah D KABUL J

Doab

AFGANISTAN

Ghazni Mukur

Kalāt-i-Gilzai Kandahār

P 16

Gupis

Chilās Babusar

u

Doab

Jalālābād

Gakuch

Chitral

Malakandi kuru

Saidu Sharīf

Kagan

Rakaposhi Sher Qila Gilgit Nanga Parbat

Muzaffarābād Landi Mardan Tangi Kotal Nowshera Abbottābād Murree KASHMIR Gharu Peshawar jäärak Wah Rāwalpindi

Amritsar Lahore

PA K I S T A N

INDIA 17

18

Teekonna sissejuhatus Dunkerque – Teheran Ma olin oma teekonna Indiasse kavandanud Prantsusmaa, Itaalia, Jugoslaavia, Bulgaaria, Türgi, Iraani, Afganistani ja Pakistani kaudu. Ärasõidupäev pidi olema 7. jaanuar 1963, kuid selleks ajaks olid tolle aasta ilmakapriisid jõudnud isegi Iirimaale ning ma lükkasin „D-Day” nädalaks edasi, naiivselt oletades, et sellised olud „ei saa kestma jääda”. Aga muidugi jäid need püsima, kuid minekuärevuses otsustasin ma, et ärasõitu nädalast nädalasse edasi lükata poleks otstarbekas – ehkki tagasivaates taipan, et see olnuks hoopis mõttekam kui viimase kaheksakümne aasta külmimal talvel Kesk-Euroopasse suundumine.

Ma ei unusta eales seda pimedat jäätunud hommikut, kui alustasin rattasõitu Dunkerque’ist itta; kakskümmend üks aastat hellitatud soovi näiline täitumine võib pea üsna segi ajada. Olin sellest hetkest nii sageli unistanud, et seda tõeliselt kogedes tundus, nagu oleks mõni lemmikstseen kusagilt romaanist imetabaselt ellu ärganud. Ometigi muutus mu retk mõne nädalaga muretust rattamatkast süngeks heitluseks vähimagi läbipääsu nimel teedel, mis olid ammu kadunud lume ja jää alla.

Esiti oli pettumus kibe, kuid ma olin ju tulnud mõnuga maailma nägema, mitte rekordeid püstitama ega purustama, seega kohanesin varsti tingimustega, mis viisid päris mitme põneva seikluseni. Ühtlasi olin teadlik, et „näen maailma” oma põlvkonnale ainulaadsetes oludes. Peaksin ma elama sajandi lõpuni, on vahva meenutada, et läbisin Euroopa avarused 1963. aasta talvel, kui ilm tegi igapäevaelu kõik argised pisiasjad pinevalt dramaatiliseks ja poeskäik muutus väikestviisi Antarktika-ekspeditsioo-

19

niks. Toona oli see paras põrgu: kui rattaga Roueni matkajate öömajale lähenesin, rippus mul nina otsas veerandtolline jääpurikas ja külmapiin sõrmedes ajas mind rohkem kui korra mulle võrdlemisi harjumatul kombel nutma. Ometigi paistis see täitsa mõistliku hinnana rahulduse eest, mida pakub jalgrattaga kaugele Indiasse sõitmine.

Ma kiidan südamest Itaaliat, kus tähtsamaid põhjapoolseid maanteid kogu jaanuarikuu ülima tõhususega koristati. Kuigi pidin Alpid ületama Grenoble’i–Torino rongis, leidsin, et mul on võimalik meeldivalt rattaga sõita peaaegu terve maa Goriziani, seda inimtühja ja laitmatult kauni Venezia kaudu.

Poolitatud Gorizia piirilinnas jätsid Jugoslaaviasse pääsemise formaalsused kuratlikult keeruka mulje. Mind jooksutati pimedas palju kordi edasi-tagasi politseisse ja tolli. Seejärel, kuni täideti lugematul hulgal blankette kolmes eksemplaris, seisin judisedes köetud ametiruumide uste taga, püüdes selgitada, miks ma saabun nõnda kentsakalt 28. jaanuaril Jugoslaaviasse jalgrattaga. Ning alati, kui veel mõne dokumendi allkirjastamiseks kinda ära võtsin, salvas lõikav tuul mu kätt nagu söövitav hape. Äkki hõikas politseinik kedagi teisest toast ja mu kõrvale ilmus pikakasvuline rohmakate näojoontega naine, tolliametniku munder seljas.

Ma vahtisin teda õudusega, sest mulle meenus alles nüüd, et mul vedeleb automaatpüstol paremas püksitaskus, kus pealiskaudseimgi läbiotsimine kohe tuvastaks pahaendelise kõva eseme. Vaeva ja pingutusega Gorizias avatud piiripunkti otsides (neid oli kokku neli, aga kolm olid turistidele suletud) olin täiesti unustanud oma tulirelva peitmise geniaalse plaani. Nii et vaimusilmas nägin, kuidas mind pistetakse lähimasse vangikongi, kust väljun lõpuks otsajäänuna ja hingelt murtuna pärast aastaid kestvat kahe riigi vahelist kauplemist, sest neil puuduvad vastastikku diplomaatilised suhted. Kuid ehmatuseks polnud põhjust. Hirmuäratav naisterahvas heitis ühe kiire pilgu mu hoolikalt paigutatud asjadega jalgrattale, seljakotile, kust piilus leivapäts, ja mu nässakale välimusele. Siis pahvatas ta heatahtlikult naerma – seda ei oleks ma temast uskunud –, patsutas mulle õlale ja viipas piiri suunas. Kell veerand seitse õhtul möödusin raudteesilla alt, millele oli tohutute tähtedega maalitud „Jugoslavija”.

20

Kaks miili piirist, sõitnud valgustamata teel, mis kulgeb Itaaliast eemale ja kaarega tagasi, jõudsin Nova Goricasse, linna Jugoslaavia poolele.

Siin kõndis minu ees tänavalaterna nõrgas kumas üksildane kogu. Talle järele jõudes silmasin nägusat tütarlast, kes mu küsimustele vastas, et jah, ta oskab saksa keelt, aga ei, odavat võõrastemaja pole saadaval, ainult turistihotell, mis on väga kallis. Isegi tuhmis valguses paistis vist välja mu õnnetu ilme, sest ta lisas kähku kutse tulla tema juurde ööbima. Kuna olin Sloveenias viibinud vähem kui tunni, hämmastas see mind, aga varsti avastasin, et selles piirkonnas on säärane lahkus üldlevinud.

Töölisrajooni kõrgete kortermajade vahel jalutades rääkis Romana, et jagab tuba veel kahe masinakirjutajannaga, kes töötavad kohalikus vabrikus, nädalapalk kolm naela, aga kuna üks on parajasti haiglas, leidub mulle seal küllaga ruumi.

Väike kolmandal korrusel asuv tuba oli puhas ja piisavalt möbleeritud, ehkki söögivalmistamiseks oli ainult elektripriimus ning vannituba-tualetti jagati kolme perega, kes elasid samal korrusel, üks igas toas. Romana toakaaslane Ariana tervitas mind suure rõõmuga ja me istusime sööma mingit väga pentsikut lahjast lihaleemest suppi, milles oli keedetud kergelt vahustatud mune, pärast aga maitsesime minu leiba-juustu (Itaaliast toodud) ja kohvi (Iirimaalt toodud).

Need noored osutusid toredateks seltsilisteks – reipad, viisakad ja intelligentsed. Nende riietus oli lihtne ning meeldiv oli näha nende selgeid, meigist rikkumata nägusid ja kenasid mõistlikke lokkimata soenguid. Priimuse kõrval väikesel riiulil märkasin ka tunnustust väärivat raamaturida – tõlketeoste hulgas olid Joyce’i „Dublinlased”, Greene’i „Südamesoov”, Gide’i „Valerahategijad”, Stendhali „Punane ja must” ja de Lampedusa „Gepard”.

Järgmiseks päevaks vintsutavat mägisõitu aimates kuulsin kergendusega, et kell pool kümme heidetakse magama, kuna tüdrukud tõusevad hommikul pool kuus, et vabriku bussile ja kella seitsmeks tööle jõuda.

Kui Nova Goricast lahkusin, oli hommik petlikult ilus. Teisejärguline, kuid hoolitsetud maantee Ljubljanasse lookles läbi kurrulise mäeaheliku, mille madalamad nõlvad olid täis tipitud tillukeste külade lagunevaid pruuni katusega talumaju ja ülemiste nõlvade paljas kaljusein andis orule 21

veidra kuju, nagu oleks see muust maailmast kunstliku müüriga eraldatud.

Siis, enne keskpäeva, kui nautisin vaikset karget õhku ja heledat päikesepaistet, tõusis äge tuul. Kas siinsete mägede iseäraliku asetuse või ilma järjekordse kapriisi tõttu, igatahes puhus tuul säherduse jõuga, mida ma polnud elus varem kogenud. Ma ei saanud end sadulas kohendadagi, et selle uue vaenlasega lahingut lüüa, kui mind Rozi seljast tõsteti ja teepervele kruusahunnikusse virutati. Ronisin jonnakalt tagasi sadulasse, aga kümme minutit hiljem lahutati meid minu pingutuste kiuste Rozi teel ja ennast Rozil hoida taas ja sedapuhku veeresin viisteist jalga kraavinõlvast alla, suutmata jäisel kaldal oma kukkumist kuidagi pidurdada. Ma maandusin ojajääle, mis oli nii paksuks külmunud, et isegi ei mõranenud kokkupõrkel.

Umbes kakskümmend jardi tasakesi piki oja roomanud, otsides pääsu üles maanteele Rozi juurde, pidasin loogiliseks praegu jalgsi edasi minna.

Oru lõpus hakkas maantee mägedesse kerkima, kääneldes üha ülespoole, iga järsu kurvi taga paljastumas aina metsikumad ja kaunimad vaated. Ühes sellises kurvis ajas tormi vägi mulle lausa hirmu nahka, vastutuult oli võimatu kõndida ja tubli neli-viis minutit seisin Rozi kohale kummardunult paigal, pannes meie mõlema teel hoidmiseks mängu kogu ihurammu.

Kuru tipu lähedal, orupõhjast seitse miili kõrgemal, muutus olukord veel keerulisemaks, sest uuesti olid mu jalge all vanad vaenlased – paakunud lumi ja kiilasjää. Mäeaheliku lääneküljel oli lund olnud kummaliselt vähe (ehkki külmunud oli kõik, mis külmuda sai), aga nüüd, kui ületasin kuru, naasis hoobilt liigagi tuttav pilt: täiesti valge maastik, piirjooned ja nurgad viimseni ümardunud ja varjatud. Seejärel algas tuisk, lumehelbed keerlesid mu ümber nagu õelate valgete pisideemonite parv.

Olin juba kurnatud tormis ülesmäge rühkimisest ja käsi-jalgu piinavast külmanäpistusest. Käed olid liiga tuimad, et kaarti uurida, pealegi oleks tuul selle arvatavasti minema viinud või lumi loetamatuks teinud. Mööda jääd koperdades ütlesin endale, et ongi hea, sest kui kaardile poleks märgitud ühtegi küla, variseksin vist küll ahastusest tee äärde maha. Õnneks oli vähem kui kahe miili kaugusel tilluke Hřusevje küla, ja sinna jõudes tänasin oma kaitseinglit, taarudes kahel pool teed nelja-viie jala kõrguseks kuhjatud lumehangede vahel ning otsides midagi võõrastemajataolist. Lõpuks nägin ühest ukseavast väljumas kaht vana meest, 22

kes pühkisid käeseljaga vuntse. See äratas lootust, nii et tirisin Rozi läbi lumehange, sättisin seina najale ja astusin kahekorruselisse kivimajja.

Esimese asjana vajasin mõistagi brändit, paraku oli mu nägu nii tuim, et ma ei suutnud sõnagi iitsatada. Osutasin vaid õigele pudelile ja seisin üles sulades ahju kõrval, kuna kamp kaarte mänginud mehi vahtis mind mõningase vaenulikkusega, millega kõik kolgastes elavad talupojad seiravad ootamatuid võõraid. Siis astus sisse keegi vanamees, kes teatas seltskonnale, et olin saabunud jalgrattal – ja kohe, kui mu kõnevõime taastus, sõlmisime vaevata sõbralikud suhted.

Nüüd puudutasin öömaja küsimust ja perenaine alustas kundedega sedamaid elevil arutelu. Keset arutelu avanes jälle uks ning sisse astus noor naisterahvas. Ümberringi tervitati teda suure kergendusega ja minu poole pöördudes tutvustas ta end inglise keeles kui kohalikku sotsiaaltöötajat. Ta selgitas, et turistid tohivad peatuda üksnes turistihotellides – see tähendas minu plaanides uut tõrget, sest olin kavatsenud pärast kallivõitu Itaaliat asuda kuhugi Hřusevje-sarnasesse külakesse ja seal odavalt läbi ajada, kuni ilmaolud uuesti rattasõitu võimaldavad.

Samas oli selge, et riiklikud eeskirjad või mitte, seda konkreetset turisti pole praegu majutada kuhugi mujale kui küla võõrastemajja. Järgmine samm oli ühendust võtta kohaliku politseinikuga, kes reeglite eiramisele oma õnnistuse annaks. Formaalsused täidetud, juhatati mind üles avarasse tuppa, kus polnud muud mööblit peale väikese nurgas asetseva voodi.

Kui alla tulin, et kõrtsitoas ahju ääres natuke leiba-juustu süüa, leidsin seal ootamas ühe noore neiu – temast sai minu tõeline sõber, kes pakkus lähematel päevadel mulle ülimalt mõnusat seltsi. Irena, kelle ema-isa olid kohalikud postiljonid, tudeeris Ljubljana ülikoolis psühholoogiat ning viibis praegu kodus jaanuarikuisel talvevaheajal. 31. jaanuaril pidi ta Ljubljanasse tagasi sõitma ja soovitas mul seni Hřusevjes oodata, kuna säärase tuisu järel on tasandikele viiv tee läbimatu. Ta lisas, et sokutab mind ülikooli ühiselamus salaja oma tuppa, mille viiest voodist on üks vaba, ja säästab mind niimoodi turistihotelli kuludest.

Järgmised kaks päeva hoolitses perenaine mu eest niisuguse emaliku hoolega, et ma süvenesin kirjatöösse rahulolevalt, nagu viibiksin kodus.

Tõesti, terve sealne kogukond võttis mu rõõmuga vastu. Mehed jutustasid 23

mu saabumisest oma naisperele, nood põikasid ekstra sellepärast võõrastemajja, et mul kätt suruda, mulle õlale patsutada, mind Sloveeniasse saabumise puhul tervitada ning ka endale määramata ajaks külla kutsuda.

31. kuupäeval lahkusime Roziga Ljubljanasse veokis, mille kummidel olid lumeketid. See sõit tekitas mulle ühe retke kõige hullema meelehärmi: tee lookles kolmekümne miili ulatuses alla majesteetlike mägede, orgude ja männimetsade vahel, mis sätendasid päikese käes justkui teemanditolmuga kaetult, aga mind veeti kuulsusetult veoautos. Siiski ei võinud kurta, nagu polnuks mul mahti ümbrust imetleda, sest reetliku jää tõttu kulus meil neljakümne viie miili läbimiseks kolm tundi.

Vanast kloostrist ümber ehitatud ülikooli ühiselamu oli sedavõrd lahmakas hoone, et salaja Irena tuppa lipsata polnud põrmugi raske. Mina uskusin, et juhtkond, kes mind südamlikult tervitas, kui Irenat otsima tulin, oli toimuvaga hästi kursis ega pannud seda üldse pahaks, kuid mu toakaaslased tundsid vandenõust silmanähtavat lõbu ning seepärast teesklesin koos nendega nii palju, nagu minu väärikam iga lubas.

Järgmisel hommikul jätsime Roziga Irena ja tema seltsilised Ljubljanasse, varustatuna nende soovituskirjadega sloveenidele, kelle kodudest meie marsruut pidi mööda viima. Ent umbes kahekümnemiilise rattasõidu järel olime taas sunnitud veoautolt Zagrebisse küüti paluma.

Veetnud neli päeva Zagrebis, järgnes Belgradisse jõudmiseks luupainajalik teekond veokis üle 250-miilise külmunud tasandiku, mis laius lakkamatult valge ja anonüümsena Zagrebist kuni pealinnani. Teel oldud kolmekümne üheksa tunni vältel ei näinud me kordagi teist autot – minu õnneks vedas see veok mingit äärmiselt olulist saladuslikku sõjaväelasti – ning kogu liikluse moodustasid ajuti külade vahel sõitvad ponirakendid. Mootor ütles kolmel korral üles ja üks kord, keset ööd, kulus remondile nii kaua aega, et kui olime jälle reisivalmis, oli meie ette moodustunud läbitungimatu lumevaal. Kuid hiljem nõustusin kahe sohvriga, et see oli tänuväärt, sest kui olime end ettenägelikult kaasavõetud labidatega vabaks kaevanud, oli meil peaaegu soe.

Mootoririkked välja arvatud, ei teinud me peatusi, mistõttu meie keskmine kiirus üle kivikõva lumekonara oli umbes kaheksakümmend miili 24

tunnis. Neid kaht serblast meenutan ma erilise kiindumusega, nii kurnavad olid meie ühised katsumused ja nii vapper see lustlik meel, millega nad katsumusi trotsisid.

Nüüdseks tundus, et olen „ränduri” rolli minetanud ja pelgalt muserdatud ilmapõgenikuks muutunud, ning Zagrebist ja Belgradist on mul säilinud üksnes segased, unenäolised muljed.

Minu kolmanda Belgradi-päeva hommikul läks ilm siiski soojemaks, see trööstis keha ning rahustas ka närve. Ma ei unusta iial, millise juubeldusega seisin paljapäi oma võõrustaja eesõues, imetledes sinitaevas triivivaid hajusaid piimjaid pilvi; alles sel hetkel taipasin, millises iseäralikus pinges oli möödunud nädalate karmus mind hoidnud. Aga sulailmaski peitusid ohud. Tol päeval prantsatasid katuseäärtest kõnniteedele jämedad, kuue jala pikkused jääpurikad, tappes Belgradis vähemalt kaks jalakäijat; ja tänavatel voolasid ohjeldamatud ojad, kuna neid palistavad kümne jala kõrgused määrdunud lumevallid tasapisi kahanesid.

Järgmisel hommikul alustasin kärsitu optimismiga rattasõitu Niši suunas; kuid öösel oli uuesti külmetanud, ja ehkki külm polnud enam talumatu, tuli mul kiilasjääle taas alla vanduda.

Enne keskpäeva oli keegi montenegrolasest sohver meid Roziga Belgradist kümme miili väljas peale võtnud, kuid videvikus üritasime endiselt mitmesuguseid teid pidi Niši pääseda. Ahastades otsustas mu kaaslane viimaks proovida ümbersõitu mööda kolmandajärgulist mägiteed, mis oli talle täiesti tundmatu. Sedamööda, kuidas sügavatesse orgudesse laskuv pimedus levis ülespoole ja kattis metsased mäed, kerkisime meie aegamisi vonkleval roobasteel, mille konarusi tegi saabunud sula ainult ohtlikumaks. Minu kaaslane oli öö otsa roolis olnud, sest tema paarimees oli Zagrebis haigestunud, mistõttu mul oli temast kangesti kahju, ja meie äparduse kannangi ma tema ülima väsimuse arvele.

Enne kui juhtunut taipasin, oli veok ühes kurvis teelt kõrvale libisenud ja toetus väikese nurga all vastu tugevat ja väga õnneliku asupaigaga puud, mis tõenäoliselt päästis meid kuristikku kukkumise surmast.

Tuvastanud, et olime mõlemad saanud ainult kriimustusi, otsisime lagedale kaardi, mille järgi asus vasakut kätt läbi metsa kahe miili kaugusel küla. Veel mõne auto ilmumine paistis vähe usutav ning mu kaaslane 25

oli selgelt liiga väsinud ja avariist vapustatud, et ise jalgsi minna, seega pakkusin välja, et kirjutagu ta olukorda selgitav kiri, mille mina viin küla politseinikule.

Kell oli õhtul veidi kuus läbi, kui ma Rozi veokisse jätsin ja asusin kõmpima puudevahelisel ja mulle teretulnud vankriteel, kus hagu korjanud saanid olid lume kinni vajutanud. Umbes veerand tundi hiljem kargas mulle hoiatuseta kallale raske mütakas.

Ma komistasin, pillasin käes olnud taskulambi maha, sain seejärel tasakaalu tagasi ja avastasin, et üks loom tolkneb hammastega mu tuulepluusi vasakus õlas, teine pureb parema pahkluu kohalt mu pükse ning kolmas seisab pealt vaadates kaks jardi eemal, ainult silmad tähevalgel hiilgamas.

Saatuse irooniana olin ikka arvanud, et huntide roaks langemises on midagi natuke naljakat. See oli tundunud säärase asjana, mida tegelikkuses ei juhtu ... Nii et nüüd, tolkneva raskuse kiuste püsti püsides, kinnast käest tõmmates, taskust 25-kaliibrilist sikutades, kaitseriivi vabastades ja esimesele loomale kuuli pähe kihutades haaras mind kentsakas veendumus, et mitte miski sellest pole tõeline, samas kui kogu mu tegutsemist juhtis ehtne kabuhirm.

Lasu kõlades ja esimese looma maha sadades loobus teine mu pahkluust ja tahtis juba minema putkata, kui tedagi tulistasin. Karja kolmas liige (kui kolme karjaks nimetada) oli senikaua targu kadunud. Taskulambi uuesti pihku krabanud, leidsin, et üks kuul oli teisele loomale ribidesse tunginud – fantastiline huupitabamus. Mõlemad loomad (mõned eksperdid usuvad, et need võisid olla metsikud koerad) olid isased, vaevu keskmise iiri lambakoera mõõtu ja koledasti kõhnad. Šokk algas siis, kui olin sündmuspaigast lahkunud. Unustades, et mind lahutab külast veel poolteist miili, olin püstoli pealegi priiskavalt ja üsna tarbetult tühjendanud, mistõttu iga tõeline või kujuteldav heli pani mind kartlikult värisema. Kärmesti kõndides arutlesin haiglase võlutusega, millist osa oli minu pääsemises etendanud vedamine, ja mida kauem ma sellele mõtlesin, seda rohkem pabinasse läksin, kuni lõpuks sundis veendumus, et olen ära eksinud, mind kompassi välja võtma ja kontrollima, kas liigun endiselt küla poole.

26

Kui sinna jõudsin, sõid politseinik ja tema naine parajasti õhtuks külma küüslauguvorsti ja marineeritud kurki. Kuni politseinik saaniga veoki juurde sõitis, pesi tema naine peahaava, mille olin avariis saanud, ja jootis mind kuuma rummiga. Tol ööl magasin nagu lapsuke, hundid hakkasid mind unenägudes kummitama alles nädal hiljem ...

Hommik oli pilves ja hulga pehmem, nõnda alustasin taaskohtumisel Roziga kell kaheksa jalgsimatka madalamal asuvale peateele, mis võis olla rattasõiduks piisavalt lahti sulanud.

Sel päeval oli õhk kuidagi veider. Oli küllalt soe, et Rozi ülesmäge lükates tuulepluusi mitte kinni nööpida, ja ometi puudusid kõrguses sula nähtavad märgid. Kõikjal minu ümber puhkasid mäed, orud ja metsad madala halli taeva all valgete ja elututena, niisuguse maastiku ääretus vaikuses, kus ei puhunud vähimgi tuul, polnud näha maju ega linde ja jääga kaanetatud ojad ei vulisenud. Ma seisatasin tihti ringivaatamiseks, nautides harjumatut tunnet, et olen ainuke elav ja liikuv olend keset soikus tühermaad, kus mu hingaminegi kõlas valjult.

Seejärel, teispool kuru, lahtus lumm. Nähtavale ilmusid uskumatult järskudel mäenõlvadel kössitavad külad ning ma seltsisin rühma sõbralike talupoegadega, kelle saani ette oli rakendatud kaks laisalt loivavat kreemi karva härga. Üks mees oskas saksa keelt ja rääkis mulle, et all tasandikel tulvavad juba kevadveed.

Keskpäeval jõudsingi peateele, kuid ehkki maapinnal nirises vesi, oli jäälaike rattasõidu jaoks ikkagi liiga palju. Sestap hääletasin end järgmisele veokile, mis toimetas mind kahekümne viie miili kaugusele Svetozarevosse.

Siin nägin lõpuks täiesti jää- ja lumevaba teed. Olles Rozi mitu nädalat pagasikäruna lükanud, korvas vaimustus võimaluse üle jälle rattaga sõita mu vähese treenituse ning ma kihutasin juubeldades Niši poole, liiga rahul, et pöörata tähelepanu tulvaveele, mis igas ilmakaares lamedaid põlde kattis.

Kaua ma ei kihutanud. Viie või kuue miili pärast laskus tee pisut ja nüüd oli sellel tubli tosina tolli jagu tulvavett, mistõttu ma pedaale tallates oma jalgu kordamööda vette kastsin. Kuna mahatulekust poleks abi olnud, väntasin aeglaselt edasi, möödusin härja- ja ponivankritel sõitvatest ärevil inimrühmadest, jälgisin väikestes paatides olevaid mehi, kes tõukasid 27

paate teivastega üle põldude, et päästa peresid talumajadest, mida kiiresti tõusvad veed olid äkitselt sisse piiranud.

Neid pilte selja taha jättes nägin, et minust vasakul voolab Morava jõgi, teega paralleelselt ja ühetasa. Taamal kõlasid tuhmid kõmatused, kui sõdurid õhkisid hiiglaslikke kivikõva lume lasusid, mis kunstliku purustamiseta oleksid jõel tammi moodustanud ja paisu mühinal lähedase Ćuprija linna peale saatnud.

Oli aukartustäratav pilt, kuidas lai vihane Morava kandis oma tohutu jää- ja lumetükkide koorma mornide pruunide tulvavetega nobedalt metsikule kõnnule laiali, ja mu aukartus sai varsti õigustatud, sest võimas laine pühkis üle tee, kiskus mind Rozi seljast ja rullis ringi, kuni neelasin läkastades mudavett ning ahhetasin riideid leotavas jäisuses. Pea kohal terendas väikese teepervel kasvava puu oks ja end selle abil püsti vinnates leidsin, et kuigi vesi voolab alles ägedalt, ei ületa sügavus enam kolme jalga. Rozi otsides mõtlesin ühe koleda hetke vältel, et ta on kadunud. Siis märkasin kraavist paistmas kollast lenkstangi ja ruttasin teda päästma. Õnneks oli mu varustus pakitud veekindlasse materjali, et õhtuti toasoojusse astudes vältida sulava lume pampudesse immitsemist, ja nõnda jäi see suuremalt jaolt kahjustamata. Ćuprijasse oli maad alla miili, aga kuna ma olin märgades riietes kringliks külmunud, kuna pidin Rozi pooleldi tassima, et pakiraami pampe veest eemal hoida, ja kuna äge vool ähvardas mind lakkamatult uuesti jalust pühkida, mõjus see poolmiil ühe pikimana, mida olen eales käinud.

Ohutult Ćuprija servale sillale jõudnud, nägin seal sadu inimesi pineva erutuse õhkkonnas kobrutavat jõge vahtimas. Selles niigi üleskruvitud seisundis oli minu saabumine neile peaaegu liig ja mind tervitati üpris teenimatult kui kangelast, ehkki oleksin väärinud narrimütsi.

Bulgaariast viisteist miili lääne pool Pirotis muutub Jugoslaavia vimm idanaabri vastu ärritavalt ilmseks. Jugoslaavlased põlgavad oma kommunistidest sugulasi nii väga, et lihtsalt eiravad Sofia olemasolu, vaevumata seepärast püstitama teeviitu, mida ülejäänud riigis leidub ohtralt. Lisaks on nad, kahtlemata ettekavatsetud õelusest, piirilinna Dimitrovgradi tee nii täielikult unarusse jätnud, et selle auklikkus võtaks igalt terve mõistusega rändurilt Bulgaariasse mineku isu.

28