SISUKORD Sissejuhatus 9 Liblikate kehaehitus 10 Liblikate süsteemist ja nomenklatuurist 16 Kes on päevaliblikas? 18 Tundla tipp on paksenenud 19 Tiibadel ülaküljel pole „puukooremustrit” 21 Tiibade asend on erinev 24 Keha pole kuigi karvane 24 Nukk ei ole peidetud 27 Päevaliblikate talitlus ja käitumine 27 Temperatuur 27 Toitumine 31 Meeleelundid 34 Tiivakiri 38 Päevaliblikate elutsükkel 46 Talvitumine 61 Fenoloogia 62 Rändliblikad 66 Päevaliblikate fauna kujunemine Eestis 70 Arvukuse muutused 72 Päevaliblikate elupaigaeelistus 74 Liblikate leviku iseärasused Eestis 78 Liblikate seire 83 Liblikate kaitse 84 Liblikate kogumine ja vaatlemine 90 Välitööd 93 Kollektsiooni koostamise alused 94 Eesti liblikafauna uurimisest 101 EESTI JA LÄHIALADE PÄEVALIBLIKAD 104 Punnpealased (Hesperiidae) 104 1. Tõmmupunnpea (Erynnis tages) 104 2. Tutt-kasspunnpea (Carcharodus flocciferus) 105 3. Väike-täpikpunnpea (Pyrgus malvae) 106 4. Marana-täpikpunnpea (Pyrgus serratulae) 107 5. Vahulille-täpikpunnpea (Pyrgus alveus) 108 6. Uneliblikas (Heteropterus morpheus) 108 7. Kollatähn-kuldpunnpea (Carterocephalus palaemon) 109 8. Musttähn-kuldpunnpea (Carterocephalus silvicola) 110 9. Harilik viirgpunnpea (Thymelicus lineola) 111
10. 11. 12.
Aruheina-viirgpunnpea (Thymelicus sylvestris) 113 Komapunnpea (Hesperia comma) 114 Niidupunnpea (Ochlodes sylvanus) 115
Ratsulibliklased (Papilionidae) 116 13. Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) 116 13A. Punalaik-apollo (Parnassius apollo) 117 14. Puriliblikas (Iphiclides podalirius) 118 15. Pääsusaba (Papilio machaon) 119 Põualibliklased (Pieridae) 120 16. Harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis) 121 17. Niidu-sinepiliblikas (Leptidea juvernica) 122 18. Koiduliblikas (Anthocharis cardamines) 123 19. Põualiblikas (Aporia crataegi) 124 20. Suur-kapsaliblikas (Pieris brassicae) 124 21. Väike-kapsaliblikas (Pieris rapae) 125 22. Naeriliblikas (Pieris napi) 126 23. Harilik reseedaliblikas (Pontia daplidice) 127 23A. Lõuna-reseedaliblikas (Pontia chloridice) 129 23B. Harilik loogaliblikas (Euchloe ausonia) 130 24. Raba-võiliblikas (Colias palaeno) 131 25. Ruuge-võiliblikas (Colias crocea) 132 25A. Stepi-võiliblikas (Colias myrmidone) 133 26. Niidu-võiliblikas (Colias hyale) 134 27. Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) 135 Nurmenukulibliklased (Riodinidae) 136 28. Nurmenukuliblikas (Hamearis lucina) 136 Sinilibliklased (Lycaenidae) 137 29. Leek-kuldtiib (Lycaena phlaeas) 137 30. Violetjas kuldtiib (Lycaena helle) 138 31. Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) 140 32. Valgetäpp-kuldtiib (Lycaena virgaureae) 141 33. Pruun-kuldtiib (Lycaena tityrus) 142 34. Siniläik-kuldtiib (Lycaena alciphron) 143 35. Puna-kuldtiib (Lycaena hippothoe) 144 36. Kase-siilaktiib (Thecla betulae) 145 37. Violett-siilaktiib (Favonius quercus) 145 38. Rohetiib (Callophrys rubi) 146 39. Jalaka-kannustiib (Satyrium w-album) 147 40. Toominga-kannustiib (Satyrium pruni) 148 41. Tamme-kannustiib (Satyrium ilicis) 149
42. 43. 43A. 44. 45. 46. 47. 48. 48A. 49. 50. 51. 51A. 52. 53. 54. 54A. 55. 55A. 56. 57. 58. 59. 59A.
Pisi-sinitiib (Cupido minimus) 150 Harilik siilaksinitiib (Cupido argiades) 151 Hele-siilaksinitiib (Cupido alcetas) 152 Kevadsinitiib (Celastrina argiolus) 153 Liivatee-sinitiib (Pseudophilotes vicrama) 154 Kukeharja-sinitiib (Scolitantides orion) 155 Lutserni-sinitiib (Glaucopsyche alexis) 156 Nõmme-tähniksinitiib (Maculinea arion) 157 Luha-tähniksinitiib (Maculinea teleius) 158 Soo-tähniksinitiib (Maculinea alcon) 159 Ogasäär-sinitiib (Plebejus argus) 160 Mesika-sinitiib (Plebejus idas) 163 Sarikherne-sinitiib (Plebejus argyrognomon) 164 Jõhvika-sinitiib (Plebejus optilete) 165 Triip-tumetiib (Aricia eumedon) 165 Laik-tumetiib (Aricia artaxerxes) 167 Terastiib (Aricia nicias) 168 Niidu-sinitiib (Polyommatus semiargus) 169 Hele-taevastiib (Polyommatus dorylas) 170 Harilik taevastiib (Polyommatus amandus) 171 Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus) 172 Ere-taevastiib (Polyommatus bellargus) 173 Rohekas taevastiib (Polyommatus coridon) 175 Esparseti-viirsinitiib (Polyommatus damon) 176
Koerlibliklased (Nymphalidae) 177 60. Rohetäpik (Argynnis paphia) 177 61. Hõbetäpik (Argynnis aglaja) 178 62. Suur-pärlmuttertäpik (Argynnis adippe) 179 63. Väike-pärlmuttertäpik (Argynnis niobe) 180 64. Niidutäpik (Argynnis laodice) 181 65. Peegeltäpik (Issoria lathonia) 182 66. Luhatäpik (Brenthis ino) 183 67. Kirburohutäpik (Boloria eunomia) 185 68. Varane kannikesetäpik (Boloria euphrosyne) 186 69. Suur-kannikesetäpik (Boloria titania) 187 70. Harilik kannikesetäpik (Boloria selene) 188 71. Põhja-kannikesetäpik (Boloria freija) 189 72. Tume-kannikesetäpik (Boloria dia) 190 72A. Võsa-kannikesetäpik (Boloria thore) 191 73. Norra kannikesetäpik (Boloria frigga) 192 74. Harilik sootäpik (Boloria aquilonaris) 193 75. Admiral (Vanessa atalanta) 194 76. Ohakaliblikas (Vanessa cardui) 195
77. 78. 79. 80. 81. 82. 83. 84. 85. 86. 87. 88. 89. 90. 91. 92. 93. 94. 95. 96. 97. 97A. 98. 99. 100. 101. 102. 103. 104. 105. 106. 107. 108. 109. 109A. 109B. 110. 111. 111A. 112. 113.
Päevapaabusilm (Inachis io) 196 Koerliblikas (Aglais urticae) 196 Väike-kärbtiib (Polygonia c-album) 197 Nõgeseliblikas (Araschnia levana) 198 Kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros) 199 Valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) 201 Leinaliblikas (Nymphalis antiopa) 202 Suur-kärbtiib (Nymphalis vaualbum) 202 Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) 203 Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) 205 Tähnik-võrkliblikas (Melitaea cinxia) 206 Jumika-võrkliblikas (Melitaea phoebe) 207 Lõuna-võrkliblikas (Melitaea didyma) 208 Tume-võrkliblikas (Melitaea diamina) 210 Väike-võrkliblikas (Melitaea aurelia) 211 Niidu-võrkliblikas (Melitaea athalia) 212 Haavalumik (Limenitis populi) 213 Väikelumik (Limenitis camilla) 214 Väike-kiirgliblikas (Apatura ilia) 215 Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) 216 Orasheinasilmik (Pararge aegeria) 217 Kirju-tumesilmik (Lasiommata megera) 218 Varane tumesilmik (Lasiommata petropolitana) 219 Harilik tumesilmik (Lasiommata maera) 220 Sõõrsilmik (Lopinga achine) 221 Villpea-aasasilmik (Coenonympha tullia) 222 Kirju-aasasilmik (Coenonympha arcania) 224 Helmika-aasasilmik (Coenonympha glycerion) 225 Vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) 227 Kollakas aasasilmik (Coenonympha pamphilus) 228 Rohusilmik (Aphantopus hyperantus) 230 Kesasilmik (Maniola jurtina) 231 Nurmikusilmik (Hyponephele lycaon) 231 Harilik tõmmusilmik (Erebia ligea) 232 Laane-tõmmusilmik (Erebia euryale) 233 Nurmiku-tõmmusilmik (Erebia aethiops) 234 Põhja-tõmmusilmik (Erebia embla) 235 Harilik valgesilmik (Melanargia galathea) 237 Luste-nõmmesilmik (Hipparchia alcyone) 237 Harilik nõmmesilmik (Hipparchia semele) 238 Harilik rabasilmik (Oeneis jutta) 240
Värvitahvlid 242 Lisa 1. Eestis ja naaberaladel esinevad päevaliblikad 286
SISSEJUHATUS Päevaliblikad on ühed kõige silmatorkavamad putukad. Nad on oma põneva elutsükli ja mitmekesise tiivakirjaga aastatuhandeid köitnud inimeste tähelepanu. Suurte kehamõõtmete ja hästimärgatavate liigitunnuste tõttu on päevaliblikate jälgimine looduses ja määramine võimetekohane igaühele. Eestikeelseid liblikamäärajaid on ilmunud mitu. Neist kaks – 1927. aastal ilmunud „Eesti päevaliblikad” Wilhelm Peterseni sulest ning Jaan Viidalepa ja Tõnu Mölsi „Eesti suurliblikate määraja” 1. köide (1963) olid pühendatud eranditult päevaliblikatele. Kõiki Eesti territooriumil esinevaid päevaliblikaid käsitleti viimati Jaan Viidalepa ning Hans Remmi „Eesti liblikate määrajas” (1996). Kõik need raamatud olid igati ajakohased, kajastades Eesti päevaliblikate levikut, arvukust ja fauna liigilist koosseisu niisugusena, nagu see toona oli. Loodus meie ümber on aga pidevas muutumises ning seetõttu vananevad loodusraamatud varem või hiljem paratamatult. Lisaks on ülalmainitud raamatutest praeguseks saanud bibliograafilised rariteedid, mida isegi antikvariaatidest naljalt leida ei õnnestu. Kuna viimase kõiki Eesti päevaliblikaid käsitleva teose ilmumisest on möödunud juba peaaegu 20 aastat, oli tekkinud möödapääsmatu vajadus koostada uus ülevaade, et kajastada vahepeal toimunud muutusi ning vahendada loodushuviliste uuele põlvkonnale kaasaegset emakeelset teavet meie päevaliblikate kohta. Käesoleva raamatu eesmärk on tutvustada meil elavaid päevaliblikaid, nende elukäiku ning elupaiku ja olla teejuhiks nende kaunite loomade elu tundmaõppimisel. Raamatust leiab ka juhised liblikate vaatlemiseks ja kogumiseks. Raamatu üldosa on illustreeritud Eestis pildistatud fotodega. Olulise osa raamatust moodustavad fototahvlid ja liigikirjeldused Eesti päevaliblikatest. Nendes on toodud kõik Eesti alal leitud päevaliblikate liigid. Lisatud on ka liike, kes esinevad meie naaberaladel ja võivad samuti meile sattuda. Fototahvlitel kujutatud liblikad on pildistatud teaduslike kogude eksemplaridest. Vaid nii on võimalik näidata kõiki olulisi määramistunnuseid ja saada mõistliku
Sissejuhatus | 9
aja jooksul pilte kõikidest liikidest. Nende abil peaks igaüks suutma Eesti looduses ette sattunud päevaliblika ära määrata. Loodame, et raamat annab oma panuse meie looduse paremaks tundmaõppimiseks ja seeläbi ka selle paremaks hoidmiseks. Oleksime rõõmsad, kui raamatust saavad innustust needki inimesed, kes näevad end tulevikus putukateadlasena. Raamatu valmimisel olid hindamatuks abiks erinevad kollektsioonid: Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumi ja Eesti Loodusmuuseumi entomoloogilised kollektsioonid, ent ka Jari Junnilaineni, Urmas Jürivete, Aare Lindti, Teet Rubeni, Nikolai Savenkovi, Andro Truuverki ja Erki Õunapi erakogud. Käsikirja kommenteerisid ja aitasid parandada Mati Martin, Ly Lindman, Toomas Tammaru, Tiit Teder ja Anu Tiitsaar, kellele autorid sügavat tänu avaldavad.
LIBLIKATE KEHAEHITUS Kõigepealt vaatleme liblikate kehaehitust. Paljusid neist mõistetest ja tunnustest, mida järgnevalt käsitleme, on vaja teada ka raamatus toodud liblikate määramisel. Liblikate keha koosneb kolmest osast – pea, rindmik ja tagakeha. Kehal eristatakse selgmist ja kõhtmist poolt. 7XQGHO
.RELMDG
(HVWLLE
3HD
5LQGPLN
7XQGHO
7DJDNHKD .RELMDG
7DJDWLLE
10 | Eesti päevaliblikad
7DJDMDOJ (HVMDOJ .HVNMDOJ
,PLORQW
/LLWVLOPDG
P E A.
Pea külgedel asuvad suured liitsilmad. Nende vahele lauba ülaservale kinnituvad tundlad. Tundlad on liblikatel enamasti pikad ja saledad. Pea alaküljele kinnituvad karvased alahuulekobijad, mis sirutuvad lauba eesservast ettepoole. Pealtvaates meenutavad kobijad ettepoole ulatuvaid töntsakaid sarvi. Kobijate vahel asub puhkeasendis spiraaliks keerdunud imilont. RINDMIK.
Rindmik koosneb kolmest kokkukasvanud lülist. Neid lülisid nimetatakse pea poolt alates eesrindmikuks, keskrindmikuks ja tagarindmikuks. Eesrindmik on tavaliselt üsna väike, kesk- ja tagarindmik aga tunduvalt suuremad, sest nende selgmisele poolele kinnituvad tiivad – keskrindmikule eestiivad ja tagarindmikule tagatiivad. Rindmik on liblikatel tavaliselt kaetud pikemate või lühemate karvadega. Iga rindmikulüli kõhtmisele poolele kinnituvad jalad – eesrindmikule eesjalad, keskrindmikule keskjalad ja tagarindmikule tagajalad. Jalad koosnevad viiest osast – puus, pöörel, reis, säär ja käpp. Jalad kinnituvad rindmikulülidele jäigalt puusa abil, millele järgneb pöörel. Kesksääre tipus on tavaliselt üks paar kannuseid, tagasääre tipus aga üks või kaks paari kannuseid. Lisaks kannustele võib säärel olla veel mitmesuguseid ogasid. Käpp on tavaliselt viielüliline, tipulülil asub kaks küünist. Enamasti on liblikate jalad kaetud soomustega. TAG A K E H A.
Tagakeha on liblikate keha kõige pikem osa. Emastel liblikatel koosneb tagakeha seitsmest nähtavast kehalülist, isastel aga kaheksast lülist. Tagakeha on kaetud soomuste ja karvadega. Tagumistes tagakehalülides asuvad suguelundid ehk genitaalid. Emastel liblikatel võib väljast näha olla muneti, isastel aga valvid (tugevad jätked emase tagakeha paigalhoidmiseks paaritumise ajal).
Isase pääsusaba valvid, (vasakul) emase pääsusaba muneti.
Liblikate kehaehitus | 11
Paarituvad nõmmesilmikud.
Tiivad. Tiivad koosnevad kahest õhukesest kitiinmembraanist, mida toetavad tiivasooned. Tiibadel eristatakse ülakülge ja alakülge. Ülakülg on pealtvaates näha siis, kui liblika tiivad on avatud. Alakülge näeme kõige paremini siis, kui liblikas on tiivad keha kohale kokku pannud. Tiivasooned moodustavad iseloomuliku kujuga võrgustiku ja piiritlevad niimoodi tiibadel väiksemaid alasid. Sageli on tiivasooned paremini nähtavad tiibade alaküljel. Eestiivad on suuremad ja põhiplaanilt kolmnurkse kujuga. Tagatiivad on väiksemad ja nende kuju on ümaram. Tiiva kõige kehapoolsemat osa nimetatakse kannaks. Tiiva välimist, kehast kõige kaugemal asuvat osa kutsutakse tipuks. Lisaks kannale ja tipule on tiibadel olemas ka taganurk. Kannaosa ja tipuosa vahele jääv tiivaserv on eesserv, tipuosa ja taganurga vahele jääb välisserv, taganurga ja kannaosa vahele aga tagaserv. Tiiva välisservaga piirnevat ala nimetatakse servisealaks. Tiiva keskosa nimetatakse keskalaks ning kannale kõige lähemal asuvat ala kannaosaks.
12 | Eesti päevaliblikad
$ODNðOJ 7LSS
(HVVHUY
6F 5 5 5
.HVNDOD .DQQDRVD
5 5 0 0 0 &X
9²OLVVHUY .U .V
9²OLVDOD
&X $
7DJDQXUN
6F
.V .U
5
7LSS
0 9²OLVVHUY 0
9²OLVDOD 7DJDQXUN 7DJDVHUY .DQQDRVD $
$
&X &X 0
¤ODNðOJ 7LSS
(HVVHUY
.HVNDOD .DQQDRVD
6F 5 5 5
5 5 0 0 0 &X
9²OLVVHUY 9²OLVDOD
.U .V
&X $
7DJDQXUN .V .U
5
7LSS
0
9²OLVVHUY
0
9²OLVDOD 7DJDQXUN 7DJDVHUY .DQQDRVD $
$
&X &X 0
Tiibade osad ja soonestus.
Liblikate kehaehitus | 13
Tiibade kanna- ja keskosas piiritlevad tiivasooned kolmnurkse suletud ala, mis kannab nimetust kesksulg. Kesksulu välimine soon on keskristsoon (Ks). Tiibade kannaosast lähtub eessoon (Sc), kesksulu eesservast kuni 5 kodarsoont (R), kesksulu tipust ja välisservast kokku 3 kesksoont (M) (mõnikord võivad viimane kodarsoon ja esimene kesksoon olla ühistüvelised), tagaservast aga 2 küünarsoont (Cu). Otse tiiva kannast taganurga või -servani kulgeb aga 1–2 tagasoont (A). Kõigi liblikate tiibade välisserval on rida pikemaid või lühemaid karvakesi, mida nimetatakse tiivanarmasteks. Mõnikord ei ole tiibade välisserv ühtlaselt sirge ega kumer, vaid pikemate või lühemate väljaulatuvate jätketega – siilakutega. Siilak ja tiivanarmad jalakakannustiiva tagatiival.
Siilak
Tiivanarmad
Liblikate tiivad on enamasti kaetud soomustega. Kirjude liblikate muster ehk tiivakiri tuleneb sellest, et tiival on erinevat värvi soomuseid, millest moodustuvad liigiomased mustrid. Tiivakirjas saab eristada mitmesuguseid elemente. Ristvööt on tiibadel esserva poolt tagaserva poole kulgev joon, mis võib asuda nii tiiva keskel kui ka servas. Pikivöödiks nimetatakse tiiva kannast välisserva poole kulgevat joont. Tähn on taustast eristuv väiksem ala, mis võib olla mitmesuguse kujuga – ümarast pikerguseni. Tähnidest eristatakse vahel kesktähni, mis asub keskristsoonel. Kõigil päevaliblikatel ei ole selgelt eristatavat kesktähni. Tulenevalt mustri asukohast eristatakse ka servisetähne ja kannatähne. Kui selgelt eristuv teist värvi ala katab suurema pinna, nimetatakse seda piirkonda laiguks. Sarnaselt tähnidele võivad laigud olla mitmesuguse kujuga. Kui üks tähn või laik asub teise, suurema ning erinevat värvi laigu sees, nimetatakse niisugust mustrielementi silmlaiguks. Tiivasoomuste vahel leiame sageli ka erinevaid karvu, mis on pikemad ja tihedamad tiibade kannaosas ning tagaserva lähedal.
14 | Eesti päevaliblikad
KOERLIBLIKLASED (Nymphalidae) Koerlibliklased on kogu maailmas laialt levinud sugukond väga mitmesuguse suuruse ja tiivakirjaga liblikaid. Koerlibliklaste hulka kuulub suur hulk enamasti tagasihoidlikes pruunides toonides värvunud silmikuid, ent siia kuuluvad ka mitmed väga suured ning eredalt sätendavate tiibadega troopikaliigid. Nii Vanas kui Uues Maailmas leidub rändava eluviisiga koerlibliklasi, kelle erinevad põlvkonnad kasvavad üles üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kõigi koerlibliklaste eesjalad on taandarenenud. Euroopast on seni leitud üle 200 liigi koerlibliklasi, Eestist aga 54 liiki.
60. ROHETÄPIK
Argynnis paphia TAHVEL 22
♂
♀
VÄ L I M U S . Siruulatus 55–65 mm. Tiibade ülakülg isastel liblikatel oranž, emastel enamasti rohekaspruun. Vormil valesina (TAHVEL 20) on tiibade ülakülg tugevasti tumenenud, tume rohekashall. Tiibade servisel rida nurgelisi, välisalas kaks rida ümmargusi musti tähne. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti tähne, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, isaste eestiiva küünar- ja tagasoontel asub neli laia musta lõhnatriipu. Tiivanarmad isastel oranžid, emastel valkjad, soonte kohal tumenenud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, ent tipuosas rohekate tähnidega. Tagatiiva alakülg kergelt läikiv tumeroheline, mitme hõbedase ristvöödi ja välisalas kahe rea rohekate laikudega. Serviseala tihti violetse tooniga. F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D. Metsaliik, esineb ennekõike metsateedel ja -lagendikel, sihtidel, metsaservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuli algusest augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt sookannikesel (V. palustris), koerkannikesel (V. canina) ja karvasel kannikesel (V. hirta). Talvituvaks arengujärguks on röövik. L E V I K E U R O O PA S. Laialt levinud Vahemere rannikult (puudub Pürenee poolsaare lõunaosas) Skandinaavia ning Soome keskosani.
Koerlibliklased | 177
L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S.
Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas.
SARNASED LIIGID.
Emasele rohetäpikule sarnaseid liblikaid Põhja-Euroopas pole. Isaste ülakülg meenutab teisi suuri täpikuid (niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud), ent mitme hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülje järgi on teda kerge neist liikidest eristada.
61. HÕBETÄPIK
Argynnis aglaja TAHVEL 22
♂ VÄ L I M U S . Siruulatus 45–61 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rivi nurgelisi musti tähne, välisalas rida ümmargusi musti laike. Tiibade kesk- ja kannaosas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas rohekate või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kesk- ja kannaosa laialt rohekas. Servisel rida piklikke läikivaid hõbedasi laike, tiiva kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D. Avamaastikuliik, esineb nii niisketel kui kuivadel niitudel, metsaservades ja -lagendikel, teeservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), koerkannikesel (V. canina), sookannikesel (V. palustris) jne. Talvituvaks arengujärguks on röövik. L E V I K E U R O O PA S.
Laialt levinud Vahemere rannikult Skandinaavia ning Soome
keskosani. L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S. S A R N A S E D L I I G I D.
Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas.
Nii suuruse kui tiivakirja poolest meenutab hõbetäpik ennekõike pärlmuttertäpikuid ja peegeltäpikut. Erinevalt neist liblikatest ei ole hõbetäpiku tagatiiva alaküljel eraldiseisvate pruunide tähnide rida ning välisala on seetõttu laialt kollane (joonis lk 180). 178 | Eesti päevaliblikad
62. SUUR-PÄRLMUTTERTÄPIK
Argynnis adippe ♂
TAHVEL 23
VÄ L I M U S . Siruulatus 47–60 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rida nurgelisi musti tähne, eestiiva välisalas 5–6, tagatiiva välisalas enamasti 3 ümmargust musta laiku. Tiibade kesk- ja kannaosas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Isaste eestiiva küünarsoontel kaks selget lõhnatriipu. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas oranžide või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kannaosa rohekas, keskosa kohati pruun. Servisel rida ümaraid, kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. Välisalas rida pruune, enamasti väikese hõbedase tuumaga laike. Vormil cleodoxa on hõbedane värvus asendunud helekollasega (tahvel 23). F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D. Avamaastikuliik, esineb nii niisketel kui kuivadel niitudel, metsaservades ja -lagendikel, teeservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), koerkannikesel (V. canina), sookannikesel (V. palustris) jne. Talvituvaks arengujärguks on muna. L E V I K E U R O O PA S.
Laialt levinud Vahemere rannikult Skandinaavia ning Soome
keskosani. L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S.
Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas.
S A R N A S E D L I I G I D . Kõige sarnasem on natuke väiksem väike-pärlmuttertäpik. Sel liigil on aga tagatiiva ülakülje välisalas 4–5 ümmargust musta laiku, tagatiiva alakülje kesksulus enamasti must punkt (joonis lk 180) ning isaste eestiiva ülaküljel puuduvad lõhnatriibud. Lisaks esineb väike-pärlmuttertäpik ainult kuivades elupaikades. Mõlemale pärlmuttertäpikule sarnased on ka hõbetäpik ja peegeltäpik. Ligikaudu suur-pärlmuttertäpiku suuruse hõbetäpiku tagatiiva alakülje välisalas pole eraldiseisvate pruunide tähnide rida (joonis lk 180). Väike-pärlmuttertäpikust natuke väiksema peegeltäpiku tagatiiva alaküljel pole rohekat värvust (joonis lk 180).
Koerlibliklased | 179
Hõbetäpik
Suur-pärlmuttertäpik
Väike-pärlmuttertäpik
Peegeltäpik
63. VÄIKE-PÄRLMUTTERTÄPIK
Argynnis niobe TAHVEL 23
♂
VÄ L I M U S . Siruulatus 41–52 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rida nurgelisi musti tähne, eestiiva välisalas enamasti 6, tagatiiva välisalas 4–5 ümmargust musta laiku. Tiibade kesk- ja kannaosas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas oranžide või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kannaosa rohekas, keskosa enamasti laialt pruun. Servisel rida ümaraid, kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. Kesksulu kannaosas enamasti väike must tähn. Välisalas rida pruune, tavaliselt väikese hõbedase tuumaga laike. Vormil eris on hõbedane värvus asendunud helekollasega (tahvel 24). F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D. Avamaastikuliik, eelistab kuivi niite, loopealseid ja nõlvakuid, ent esineb ka nõmmemaastikul. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), aaskannikesel (V. tricolor), koerkannikesel (V. canina) jne. Talvituvaks arengujärguks on muna.
180 | Eesti päevaliblikad
L E V I K E U R O O PA S.
Laialt levinud Vahemerest Skandinaavia ja Soome lõunaosani.
L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S. Leide on teada riigi mitmetest osadest, ent liik on lokaalse levikuga ja puudub suurtel maa-aladel Kesk-Eestis nähtavasti täielikult. Esinemiskohtades võib väike-pärlmuttertäpik mõnikord olla üsna arvukas. S A R N A S E D L I I G I D. Väike-pärlmuttertäpikule sarnased on suur-pärlmuttertäpik, hõbetäpik ja peegeltäpik. Nende liikide eristamist tutvustatakse suurpärlmuttertäpikut käsitlevas peatükis lk 179.
64. NIIDUTÄPIK
Argynnis laodice TAHVEL 24
♂
♀
VÄ L I M U S .
Siruulatus 50–62 mm. Tiibade ülakülg oranž, servis must, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Tiibade servisel rida nurgelisi tähne, välisalas kaks rida ümmargusi musti laike. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivanarmad kollakad, sooned eestiival tumenenud. Isase eestiiva tagasoontel kaks selget lõhnatriipu, emase eestiiva tipus valge laik. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, kanna- ja keskosas selgete, välisalal ja tipuosas väga ähmaste tumedate tähnidega. Tagatiiva alakülje kannaosa rohekaskollane, üksikute pruunide ristvöötidega. Ligikaudu tiiva keskelt kulgeb väikeste valgete tähnide rida, sellest serva pool on tiib roosakasvioletne, ähmaste lillakate, rohekate või pruunide laikudega. F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D.
Niiskemaid elupaiku eelistav metsaliik, esineb metsateedel ja -lagendikel, sihtidel, metsa- ja põlluservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuli esimesest poolest augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), kirjanduses on peamise toidutaimena mainitud sookannikest (V. palustris). Talvituvaks arengujärguks on röövik. L E V I K E U R O O PA S.
Idapoolse levikuga liik, peale endiste NL-i maade esineb veel Rumeenias, Ungaris, Slovakkias, Poolas ja Saksamaa kirdeosas. Niidutäpikuid kohatakse ka Lõuna-Soomes, ent seda liiki peetakse seal rändliblikaks. Üksikuid isendeid on tabatud ka Rootsis ja Taanis. Koerlibliklased | 181
L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S.
Üle kogu maa levikud enamasti vähearvukas liik, kes
on tavalisem riigi idaosas. S A R N A S E D L I I G I D.
Suuruse poolest sarnanevad niidutäpikule rohetäpik, hõbetäpik ja pärlmuttertäpikud. Tagatiiva alakülg pole ainsalgi neist liikidest jagunenud kannapoolseks kollaseks ning servapoolseks violetseks alaks.
65. PEEGELTÄPIK
Issoria lathonia TAHVEL 25
♂
VÄ L I M U S . Siruulatus 35–50 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Välisalas on kaks rida ümmargusi kuni ovaalseid musti laike. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti tähne, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Eestiiva välisserv on kergelt nõgus, tiiva tumedamas tipuosas on 3–4 väikest heledamat laiku. Tiivasooned enamasti tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, tipuosas hõbedaste ja läikivate, mujal mustade, enamasti ümmarguste laikudega. Tagatiiva alakülg kollase-pruunikirju, paljude suurte läikivate hõbedaste laikudega. F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D. Avamaastikuliik, eelistab kuivi niite, teeservi, nõlvakuid jne. Eesti oludes on peegeltäpik bivoltiinne, esimese põlvkonna liblikad lendavad mai keskpaigast juuni keskpaigani, teise põlvkonna liblikad aga juulis ja augustis. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), ennekõike aaskannikesel (V. tricolor), põldkannikesel (V. arvensis) ja koerkannikesel (V. canina). Talvituvaks arengujärguks on röövik. L E V I K E U R O O PA S.
Laialt levinud Vahemerest Skandinaavia ning Soome lõuna-
osani. L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S. Üle kogu maa levinud vähearvukas liik. Veel mõnikümmend aastat tagasi loeti peegeltäpikut sisserändajaks, kes ei suuda meil talvituda. Praegu esineb peegeltäpik vähemalt Kagu-Eestis püsivalt ning on riigi selles osas ka arvukam kui mujal. S A R N A S E D L I I G I D.
182 | Eesti päevaliblikad
Suuruse poolest meenutab peegeltäpik luhatäpikut ja teisi
väikesi täpikuid, ent nendel liblikatel pole kunagi tagatiiva alaküljel suurt hulka hõbedasi laike. Hõbetäpikul ja pärlmuttertäpikutel on tagatiiva alaküljel samuti palju hõbedasi laike, ent erinevalt peegeltäpikust leidub seal rohkem või vähem rohekat tooni, samuti pole nende liikide puhul eestiiva välisserv nõgus. Suur-pärlmuttertäpik ja hõbetäpik on lisaks ka peegeltäpikust selgelt suuremad (joonis lk 180).
66. LUHATÄPIK
Brenthis ino ♂
TAHVEL 25 VÄ L I M U S .
Siruulatus 30–42 mm. Tiibade ülakülg oranž, servis laialt must, selle kannapoolne serv sakiline. Servise kõrval rida piklikke musti tähne, välisalas rida ümmargusi musti tähne. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiibade kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Tiivasooned enamasti tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, tipuosas kollakas, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade laikudega. Tagatiiva alakülje keskala helekollane, kannaosa valdavalt kollane, kohati helepruuni kirjaga. Välisala tumedam pruuni-kollasekirju, väikeste tumedate silmlaikude reaga. Välisala kannapoolses osas kulgeb katkendlik väikeste violetsete laikude vööt. F E N O LO O G I A J A E LU V I I S I D.
Nii avamaastikus kui metsades esinev liik, keda kohatakse niitudel, luhtadel, nõlvakutel, metsateedel jne. Kuigi luhatäpikut võib leida väga mitmesugustest biotoopidest, on ta niiskemates elupaikades reeglina sagedasem kui päris kuivades kohtades. Liblikate lennuaeg ulatub juuni keskpaigast juuli lõpuni. Röövikud toituvad angervaksal (Filipendula ulmaria), angerpistil (F. vulgaris) ja vaarikal (Rubus idaeus). Talvituvaks arengujärguks on muna või röövik. L E V I K E U R O O PA S.
Laialt levinud Vahemere põhjarannikust Skandinaavia põhjaja Soome keskosani. L E V I K J A S TA AT U S E E S T I S. SARNASED LIIGID.
Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas.
Ülakülje kirja poolest sarnaneb luhatäpik teistele väikestele Koerlibliklased | 183
täpikutele (kannikesetäpikud, kirburohutäpik, harilik sootäpik). Põhja-Euroopas esinevatest täpikutest on kõige sarnasem Eestist seni leidmata võsa-kannikesetäpik, kelle tagatiiva alakülje keskalas on samuti lai puhaskollane vööt. Sel liigil on aga tagatiiva kannaosa palju tumedama oranži kirjaga, violetseid laike leidub ka tiiva servise läheduses ning tumedad laigud tiibade ülaküljel on palju suuremad kui luhatäpikul. Teiste Eestis esinevate väikeste täpikute tagatiiva alaküljel pole selget puhaskollast ristvööti.
Luhatäpik
Põhja-kannikesetäpik
Võsa-kannikesetäpik
Suur-kannikesetäpik
Norra kannikesetäpik 184 | Eesti päevaliblikad
Varane kannikesetäpik
Tume-kannikesetäpik
Kirburohutäpik
Harilik kannikesetäpik
Harilik sootäpik