C H E R Y L S T R AY E D
Kaotatud ja leitud PaciďŹ c Crest Trailil
Inglise keelest tĂľlkinud Riina Jesmin
Originaali tiitel: Cheryl Strayed Wild From Lost to Found on the Pacific Crest Trail Vintage Books Alfred A. Knopf 2012 Toimetanud Helve Võsamäe Korrektuuri lugenud Mare Lõokene Copyright © 2012 by Cheryl Strayed © Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2014 ISBN 978–9985–3–3156-9 Kirjastus Varrak Tallinn 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Pakett AS
Brian Lindstromile Ja meie lastele Carverile ja Bobbile
Autori märkus Selle raamatu kirjutamisel toetusin isiklikele päevikutele, uurisin fakte, kui sain, pidasin nõu paljude inimestega, kes raamatus esinevad, ning manasin esile omaenda mälestusi neist sündmustest ja sellest ajast oma elus. Muutsin selles raamatus enamiku, aga mitte kõigi isikute nimesid ja mõningail juhtudel anonüümsuse säilitamiseks ka tunnuslikke üksikasju. Selles raamatus pole mitmest osisest kokku pandud tegelasi ega sündmusi. Aeg-ajalt jätsin mõne inimese ja sündmuse välja, aga ainult siis, kui see loo tõepärasust ega sisu ei mõjutanud.
Sisukord Proloog .........................................................................................................9 I. KÜMME TUHAT ASJA ......................................................................13 1. Kümme tuhat asja ..........................................................................15 2. Lõhestumine ...................................................................................35 3. Püstakil-röötsakil ............................................................................45 II. RAJAD ..................................................................................................53 4. Pacific Crest Trail I: California .....................................................55 5. Rajad ................................................................................................70 6. Pull mõlemas suunas .....................................................................85 7. Ainus naine metsas.......................................................................112 III. VALGUSE AHELIK .......................................................................127 8. Vareseteadus ..................................................................................129 9. Tea oma asukohta .........................................................................147 10. Valguse ahelik ...............................................................................158 IV. METSIK.............................................................................................189 11. Ilma Louta Lou ............................................................................191 12. Niigi kaugele.................................................................................205 13. Puudekogum.................................................................................222 14. Metsik ............................................................................................238 V. VIHMAKAST .....................................................................................253 15. Vihmakast .....................................................................................255 5
16. 17. 18. 19.
Mazama .........................................................................................282 Põhikäik sisse ................................................................................294 PCT kuninganna .........................................................................309 Unistus ühisest keelest .................................................................321
Tänuavaldused ........................................................................................334 PCT-l põletatud raamatud .....................................................................336
kan ada Pacific Crest Trail Seattle
washington
Kaskaa
did
Cascade Jumalate Sild Locks Portland Mt. Hood Olallie Timberline’i jahimaja järv Salem Mt. Jefferson
Eugene
Mt. Washington Kolm Õde
V A I K N E
oregon
Odelli järv
Kraatrijärv Brookings
Ashland
O O K E A N
Seiad Valley Mt. Shasta McArthur-Burney kose osariiklik mälestuspark Castle Cragsi osariiklik park Old Station Lasseni tipp Belden Town Reno
Sierra City
San Francisco
r a e r S i
Sacramento
Tahoe järv
N
Yosemite rahvuspark
nevada
Truckee
a e v d
california
a Sequoia rahvuspark Traili kuru
Kings Canyoni rahvuspark Mt. Whitney Lone Pine Kennedy Meadows
Mojave
Ridgecrest Tehachapi kuru
kõrb
Mojave
kilomeetrid miilid Los Angeles Pacific Crest Trail Cheryl Strayedi matk vahele jäetud teelõik
Palm Springs
San Diego
7
me h h iko
8
PROLOOG Puud olid kõrged, aga mina olin nende kohal Põhja-California järsul mäenõlval seistes veel kõrgemal. Veidi varem olin oma matkasaapad jalast võtnud ja vasak saabas oli nende puude vahele kukkunud: kõigepealt õhku paiskunud, kui mu hiiglasuur seljakott seda tabas, seejärel mööda kruusast rada libisenud ja alla lennanud. Saabas põrkas vastu kaljust paljandit mitu jalga minust allpool, enne kui päästmatult all laiuvate võrade vahele kadus. Ma ahmisin jahmunult õhku, ehkki olin kolmkümmend kaheksa päeva metsikus looduses viibinud ja juba aru saanud, et seal võib kõike juhtuda ja juhtubki. See aga ei tähenda, et juhtunu poleks mind vapustanud. Mu saabas oli läinud. Tõepoolest läinud. Ma surusin selle paarilist vastu rinda nagu lapsukest, ehkki see oli muidugi asjatu. Mis on üks saabas teiseta? Mitte midagi. See on kasutu, igavesti orvuks jäänud, ja ma ei saanud talle halastada. See oli punaste paelte ja metallnallidega suur, kobakas ja päris raske pruunist nahast Raichle saabas. Ma tõstsin selle kõrgele, viskasin täiest jõust alla ning vaatasin, kuidas ta lopsakate puude sekka kukkus ja minu elust lahkus. Ma olin üksi. Ma olin paljajalu. Olin kahekümne kuue aastane ja samuti orb. Tõeline hulkur, oli üks võõras paar päeva tagasi märkinud, kui olin talle oma nime öelnud ja selgitanud, et olen siin maailmas täiesti lahtine leht. Isa lahkus mu elust, kui olin kuueaastane. Ema suri, kui olin kakskümmend kaks. Tema surma kiiluvees muundus mu kasuisa inimesest, keda olin oma isaks pidanud, meheks, kelle ma vaid aeg-ajalt ära tundsin. Mu vend ja õde läksid leina tõttu kumbki oma teed, hoolimata mu ponnistustest meid koos hoida, kuni ka mina käega lõin ja oma teed läksin. Mõned aastad enne, kui oma saapa sellelt mäeveerult alla viskasin, olin ka ennast mäeveerult alla kukutanud. Olin rännanud, uidanud ja kirunud 9
– Minnesotast New Yorki, sealt Oregoni ja läbi terve Ameerika lääneosa –, kuni 1995. aasta suvel viimaks enese leidsin, olin ilma saabasteta, ent mitte niivõrd lahtine leht, kuivõrd maailmaga seotud. See oli maailm, kus ma polnud iial olnud, ehkki olin kogu aeg teadnud, et see on olemas, maailm, mille juurde olin vaarunud kurbuses ja segaduses, hirmus ja lootuses. Maailm, mis, nagu ma lootsin, pidi minust tegema nii naise, kelleks ma oma teada võisin saada, kui ka tütarlapse, kes ma kunagi olin. Maailm, mis oli kaks jalga lai ja 2663 miili pikk. Maailm, mille nimi oli Pacific Crest Trail. Olin sellest esimest korda kuulnud alles seitse kuud tagasi, kui elasin Minneapolises, kurb, meeleheitel ja valmis lahutama mehest, keda ikka veel armastasin. Seisin parajasti matkapoes järjekorras, et endale liigendlabidas osta, kui mulle sattus kõrvalriiulilt näppu raamat pealkirjaga „Pacific Crest Trail I: California” ning ma lugesin tagakaane teksti. PCT, öeldi seal, on mägirada, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku: Lagunat, San Jacintot, San Bernardinot, San Gabrieli, Liebret, Tehachapit, Sierra Nevadat, Klamathi ja Kaskaade. Linnulennult oli vahemaa tuhat miili, kuid rada oli rohkem kui poole pikem. PCT kulgeb läbi terve California, Oregoni ja Washingtoni osariigi, läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, nagu ka riigi-, hõimu- ja eramaade, kõrbete ja vihmametsade, üle mägede, jõgede ja maanteede. Ma keerasin raamatu ringi, heitsin pilgu esikaanele – rahne täis järv, mida ümbritsevad kaljurünkad, taustaks sinitaevas –, panin siis raamatu riiulile tagasi, maksin labida eest ja astusin poest välja. Kuid hiljem läksin tagasi ja ostsin raamatu ära. Siis polnud Pacific Crest Trail mulle maailm. See oli idee, ähmane ja võõras, tulvil lubadusi ja salapära. Miski puhkes minus õitsele, kui ma kaardil sõrmega raja sakilist joont järgisin. Ma lähen ja kõnnin mööda seda joont, otsustasin – või vähemasti läbin sellest nii palju, kui sajakonna päeva jooksul jaksan. Elasin Minneapolise poissmehekorteris üksi, mehest lahus, ning töötasin ettekandjana – mu elus polnud kunagi varem sellist madalseisu ja segadust olnud. Iga päev oli tunne, nagu vaataksin üles sügava kaevu põhjast. Kuid selles kaevus otsustasin saada kõnnuränduriks. Ja miks mitte? Mul oli juba nii palju 10
rolle olnud. Armastav naine ja abielurikkuja. Armastatud tütar, kes veetis nüüd puhkusi üksinda. Auahne eduhull ja kirjanikuks pürgija, kes võtab ühe mõttetu tööotsa teise järel, samal ajal narkootikumidega ohtlikku mängu mängides ja liiga paljude meestega magades. Mu vanaisa oli Pennsylvania söekaevur, isa terasetehase tööline, kes hakkas müügimeheks. Kui mu vanemad lahku läksid, elasin ema, venna ja õega kortermajades, mida asustasid üksikemad ja nende lapsed. Teismelisena elasin tagasilooduse-rüppe-stiilis Põhja-Minnesota metsa rajatud majas, kus polnud tualettruumi, elektrit ega vett. Sellest hoolimata sai minust keskkooli ergutustüdruk ja kokkutulekute kuninganna, seejärel läksin kolledžisse ja minust sai õppelinnaku vasakpoolsest feministist radikaal. Kuid naine, kes kõnnib üksinda metsikus looduses tuhat ükssada miili? Selline naine polnud ma varem olnud. Mul polnud midagi kaotada, kui ka proovi teen. Nüüd, seistes paljajalu sel California mäel, tundus, nagu oleks aastaid möödunud hetkest, mil langetasin väidetavalt ebamõistliku otsuse võtta enda päästmiseks üksi ette pikk matk mööda PCT-d – nagu pärinenuks see õigupoolest mingist teisest elust. Eluhetkest, mil uskusin, et kõik, mida olin varem teinud, on mind selleks rännakuks ette valmistanud. Kuid miski polnud mind ette valmistanud ega saanudki seda teha. Iga rajal möödasaadetud päev oli ainus võimalik ettevalmistus järgmiseks. Ja mõnikord ei valmistanud isegi eelnev päev mind ette selleks, mis juhtus järgmisel. Näiteks selleks, et mu saapad päästmatult mäest alla lendasid. Tõtt-öelda oli mul neist vaid poolenisti kahju. Kuue nädala kestel, mis ma olin nende saabastega käinud, rännanud läbi kõrbete ja lume, möödunud puudest ja põõsastest, rohttaimedest ja igat vormi, mõõtu ja värvi lilledest, rühkinud mäest üles ja alla ning üle nurmede, lagendike ja maalappide, millele ma ei osanud nimegi anda, võisin vaid öelda, et olin seal, läbisin selle, sain hakkama. Ja kogu selle aja olid need saapad mu jalgu hõõrunud ja ville tekitanud; mu nelja varba küüned olid neis mustjaks tõmbunud ja kohutavat valu tekitades lahti tulnud. Selleks ajaks, kui neist ilma jäin, oli mul saabastest kõrini ja neil oli minust kõrini, ehkki tõsi on seegi, et ma armastasin neid. Need polnud mulle enam elutud esemed, vaid pigem mu isiksuse lisandid, nii nagu kõik muu, mida ma sel suvel 11
kaasas kandsin: mu seljakott, telk, magamiskott, veepuhastaja, ülikerge pliit ja väike oranž vile, mis mul püssi asemel ühes oli. Need olid tuttavad asjad, millele võisin loota, asjad, mis olid mind aidanud. Ma vaatasin alla puude poole, mille kõrged ladvad kuumas õhus kergelt õõtsusid. Jätku mu saapad endale, mõtlesin pilku suurele haljale laamale suunates. Olin otsustanud selles kohas puhata vaate pärast. Oli juuli keskpaiga õhtupoolik ning igas ilmakaares oli tsivilisatsioon minust mitu miili eemal, üksildane postkontor, kust pidin kätte saama oma järgmise varudekasti, oli mitme päevatee kaugusel. Oli võimalik, et kohtan rajal mõnda matkajat, kuid seda juhtus haruharva. Tavaliselt kõndisin päevade viisi üksi, ilma et oleksin inimhingegi näinud. Polnudki tähtis, kas ma kellegagi kokku satun. Ma olin siin üksi. Heitsin pilgu oma paljastele vaevatud jalgadele ning allesjäänud varbaküüntele. Jalad olid lubivalged kuni selle kohani paar tolli ülalpool pahkluid, kus lõppesid villased sokid, mis mul tavaliselt jalas olid. Mu sääred olid lihaselised, kullakarva, karvased, tolmused ja kirendasid sinikatest ja kriimustustest. Olin matka alustanud Mojave kõrbes ega kavatsenud peatuda enne, kui mu sõrmed puudutavad silda, mis läheb Oregoni-Washingtoni piiril üle Columbia jõe ja kannab suurejoonelist nime Jumalate Sild. Vaatasin põhja poole, silla suunas – pelk mõte sillale oli mulle kui majakas. Vaatasin lõunasse, kust olin tulnud, metsiku maa poole, mis oli mind õpetanud ja kõrvetanud, ning kaalusin oma võimalusi. Oli vaid üks võimalus. Alati ainult üks. Edasi minna.
12
I
KÜMME TUHAT ASJA Nii suure asja murdumist peaks saatma küll suurem raks. WILLIAM SHAKESPEARE
„Antonius ja Kleopatra”*
* Georg Meri tõlge.
13
14
1
KÜMME TUHAT ASJA Mu kolm kuud kestnud üksildasel matkal mööda Pacific Crest Traili oli mitu algust. Oli esimene uisapäisa langetatud otsus, millele järgnes teine, tõsisem otsus seda tõesti teha, ja seejärel pikk kolmas algus, mis hõlmas mitu nädalat tulvil poeskäimist, pakkimist ja ettevalmistusi. Veel olid ettekandjatööst loobumine, lahutuse lõplik vormistamine, peaaegu kogu oma vara müümine, hüvastijätt sõpradega ja viimane käik ema hauale. Oli autosõit Minneapolisest Oregoni osariigi Portlandi linna ning mõni päev hiljem lennureis Los Angelesse, sealt autoga Mojave linna ja edasi kohta, kus PCT ristub maanteega. Seal jõudsin viimaks oma mõtte teokstegemiseni, millele järgnes otsekohe sünge arusaam, mida selle teokstegemine tähendas, ning seejärel otsus asi katki jätta, sest see kõik oli tobe, mõttetu ja naeruväärselt raske, kätkes palju enamat, kui olin arvanud, ja ma polnud selleks sugugi valmis. Ja siis järgnes mõtte päris tõeline teokstegemine. Paigale jäämine ja mõtte teostamine kõige kiuste. Karude, lõgismadude ja puumaväljaheidete kiuste, ehkki ma neid kaslasi kordagi ei näinud, villide, kärnade, kriimustuste ja haavade kiuste. Kurnatuse ja kasinuse, külma ja kuumuse, üksluisuse ja valu, janu ja nälja, õndsuse ja viirastuste kiuste, mis mind kummitasid, kui üksi tuhat ükssada miili Mojave kõrbest Washingtoni osariiki kõndisin. Ja viimaks, kui olin tegelikult läinud ja oma mõtte teoks teinud, kõndinud kõik need miilid kõigi nende päevade vältel, tuli teadmine, et see, mida ma olin alguseks pidanud, polnud tegelikult üldsegi algus. Et tegelikult 15
polnud mu matk mööda Pacific Crest Traili alanud siis, kui langetasin ootamatu otsuse see ette võtta. Retk oli alanud varem, kui olin osanud isegi kujutleda, täpselt neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva varem, kui seisin Minnesota osariigi Rochesteri linna Mayo kliiniku väikeses ruumis ja sain teada, et mu ema on suremas. Mul olid rohelised rõivad. Rohelised püksid, roheline pluus, juustes roheline lehv. Selle kostüümi oli ema mulle õmmelnud – ta oli kogu mu elu mulle rõivaid õmmelnud. Mõni neist oli just see, millest olin unistanud, mõni teine jättis külmaks. Ma polnud rohelisest pükskostüümist vaimustuses, aga panin selle ikkagi selga kui patukahetsuse märgi, ohvrianni ja talismani. Kogu selle rohelises pükskostüümis veedetud päeva, mil saatsin oma ema ja kasuisa Eddiet Mayo kliiniku ühelt korruselt teisele ja ema andis ühe analüüsi teise järel, vasardas mu peas palve, ehkki palve pole õige sõna selle kirjeldamiseks. Ma polnud Jumala ees alandlik. Ma isegi ei uskunud Jumalasse. Mu palve ei olnud: Jumal, palun halasta meie peale. Ma ei kavatsenud halastust paluda. Mul polnud seda vaja. Mu ema oli neljakümne viie aastane. Ta nägi hea välja. Ta oli mitu aastat enamasti taimetoitu söönud. Ta ei kasutanud pestitsiide, vaid istutas kahjurite tõrjeks aeda saialilli. Mu õde, venda ja mind sunniti tooreid küüslauguküüsi sööma, kui olime külmetunud. Minu ema sugustel inimestel ei olnud vähki. Mayo kliiniku analüüsid kinnitavad seda ja lükkavad ümber Duluthi arstide väited. Olin selles kindel. Kes need Duluthi arstid üldse on? Mis koht see Duluth on? Duluth! Duluth oli külm matside linn, kus arstid ütlesid neljakümne viie aastastele enamasti taimedest toituvatest küüslaugusööjatest ja loodusravi harrastajatest mittesuitsetajatele, et neil on kaugele arenenud kopsuvähk, ega teadnud ise ka, mis jama nad ajavad, vaat mis. Mingu põrgu. See oligi mu palve: mingupõrgumingupõrgumingupõrgu. Ja ometi oli mu ema siin, Mayo kliinikus, ja tundis end väsinult, kui pidi üle kolme minuti jalul olema. „Kas sa tahad ratastooli?” küsis Eddie emalt, kui pikas vaibaga kaetud koridoris tervet ratastoolirivi nägime. „Tal pole ratastooli vaja,” väitsin. 16
„Ainult hetkeks,” ütles ema ja peaaegu et varises tooli; tema pilk tabas minu oma, enne kui Eddie ta lifti juurde kärutas. Ma järgnesin, lubamata endale ainustki mõtet. Lõpuks olime teel viimase arsti jutule. Me nimetasime teda järjekindlalt tõeliseks arstiks. Tema pidi kokku panema kõik andmed, mis olid ema kohta kogutud, ja ütlema, milline on tõde. Kui lift ülespoole kerkis, sirutas ema käe ja katsus mu pükse, hõõrus rohelist puuvilla sõrmede vahel omanikutundega. „Ideaalne,” ütles ta. Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin. Millegipärast moodustus see lause mu peas just siis ning varjutas hetkeks mingu-põrgu-palve. Oleksin valust äärepealt ulguma hakanud. Oleksin äärepealt lämbunud sellesse, mida teadsin, enne kui teadsin. Pidin ülejäänud elu ilma emata elama. Tõrjusin seda tõsiasja kõigest väest eemale. Ma ei suutnud lasta endal seda siis ja seal, tolles liftis, uskuda ja samas hingata, sestap lasksin endal uskuda midagi muud. Näiteks seda, et kui arst kavatseb sulle öelda, et sa sured varsti, viiakse sind ruumi, kus on läikiv puust laud. See polnud nii. Meid viidi läbivaatusruumi, kus õde palus, et ema pluusi ära võtaks ja paneks selga puuvillase kitli paeltega, mis tema külgedele rippuma jäid. Seda teinud, ronis ema polsterdatud lauale, mida kattis valge paber. Iga kord, kui ta liigutas, lahvatas ruumis tema külje alt kostev paberi kärin ja krabin. Nägin ema paljast selga, väikest ihulapikest piha all. Ta ei sure. Tema paljas selg näis seda kinnitavat. Ma silmitsesin seda, kui tõeline arst sisse astus ja ütles, et mu emal veab, kui ta aasta elab. Arst selgitas, et ema ei püüta ravida, sest tema haigus on ravimatu. Teha pole midagi, ütles arst meile. Kopsuvähi puhul on tavaline, et see nii hilja avastatakse. „Kuid ta ei suitseta,” vaidlesin vastu, nagu loodaksin arsti diagnoosist loobuma panna, nagu kulgeks vähk mõistuspäraselt ja oleks ravitav. „Ta suitsetas ainult nooruses. Ta pole juba aastaid ühtegi suitsu teinud.” Arst raputas kurvalt pead ja ruttas minema. Ta pidi tööd tegema. Ta pakkus, et võib proovida ema seljavalusid kiiritusega leevendada. Kiiritus võis kahandada kasvajaid, mis ääristasid tema selgroogu täies pikkuses. 17
Ma ei nutnud. Üksnes hingasin. Kohutavalt. Kavatsuslikult. Ja siis unustasin hingamise. Olin kunagi minestanud – kolmeaastaselt, kui viha pärast hinge kinni hoidsin, sest ei tahtnud vannist välja tulla, ehkki olin nii väike, et ma ise seda ei mäleta. „Mida sa tegid? Mida sa tegid?” olin emalt kogu oma lapsepõlve pärinud ning lasknud omaenda tuisaka tahte üle hämmingut ja rõõmu tundes seda lugu ikka ja jälle jutustada. Ta oli käed sirutanud ja vaadanud, kuidas ma näost siniseks tõmbun, oli ema mulle alati öelnud. Ta oli oodanud, kuni mu pea tema pihkudesse vajus ja ma hinge tõmbasin ning ellu ärkasin. Hinga. „Kas ma oma hobusega ratsutada võin?” küsis ema tõeliselt arstilt. Ta istus, käed tihedalt vaheliti ja luupeksed ristatud. Iseenda ahelais. Vastuseks võttis arst pliiatsi, asetas selle kraanikausi servale püsti ja koputas sellega tugevasti vastu valamut. „See on teie selgroog pärast kiiritust,” ütles ta. „Üksainus põrutus, ja teie luud võivad mureneda nagu kuiv kreeker.” Me läksime naiste tualettruumi. Kumbki lukustas end omaette kabiini ja nuttis. Me ei vahetanud ainustki sõna. Mitte seetõttu, et oleksime end oma mures nii üksildasena tundnud, vaid seetõttu, et olime selles koos, nagu oleksime üks keha, mitte kaks. Ma tajusin ema keha, mis nõjatus uksele, ja tema käsi, mis aeglaselt vastu ust tagusid, nii et kõik kabiinid värisesid. Hiljem tulime välja, et käsi ja nägu pesta, ja silmitsesime teineteist läikivast peeglist. Meid saadeti apteeki ootama. Ma istusin ema ja Eddie vahel, roheline pükskostüüm seljas, roheline lehv imekombel ikka veel juustes. Ühe vana mehe süles istus suur kiilas poiss. Ühe naise käsivars viipus küünarliigesest pööraselt. Ta hoidis seda jäigalt teise käega, püüdes seda paigale sundida. Ta ootas. Meie ootasime. Ratastoolis istus ilus tumedapäine naine. Tal oli lilla kübar ja sõrmed täis briljantsõrmuseid. Me ei saanud temalt pilku ära. Ta rääkis hispaania keeles enda ümber kogunenud inimestega: sugulaste ja ilmselt abikaasaga. „Mis sa arvad, kas tal on vähk?” küsis ema minult valjul sosinal. 18
Eddie istus mu teisel käel, kuid ma ei suutnud tema poole vaadata. Kui oleksin talle otsa vaadanud, oleksime murenenud nagu kreekerid. Mõtlesin oma vanemale õele Karenile ja nooremale vennale Leifile. Oma mehele Paulile, oma ema vanematele ja õele, kes elasid tuhande miili kaugusel. Mida nemad ütlevad, kui teada saavad. Kuidas nad nutavad. Nüüd oli mu palve teistsugune: üks aasta, üks aasta, üks aasta. Need kaks sõna tuikasid mu rinnas nagu süda. Nii kaua elab mu ema. „Millest sa mõtled?” küsisin emalt. Ooteruumi valjuhäälditest kõlas laul. Sõnadeta laul, aga mu ema teadis sõnu niigi ja selle asemel, et mu küsimustele vastata, hakkas ta tasa laulma. „Valgeid roose, valgeid roose, neid mis ääristasid aiateid,”* laulis ta. Ta asetas oma käe minu käele ja ütles: „Nooruses kuulasin ikka seda laulu. Naljakas on sellele mõelda. Mõelda, et praegu kuulan sedasama laulu. Poleks osanud arvatagi.” Siis hõigati mu ema nimi: tema retseptirohud olid valmis. „Mine too need ära,” ütles ta. „Ütle, kes sa oled. Ütle, et sa oled mu tütar.” Ma olin tema tütar, kuid enamgi. Ma olin Karen, Cheryl, Leif. Karen Cheryl Leif. KarenCherylLeif. Kogu mu elu olid meie nimed ema suus ühte sulanud. Ta sosistas ja karjus seda, sisistas ja ümises. Me olime tema lapsed, tema seltsimehed, tema lõpp ja algus. Me istusime autos kordamööda tema kõrval. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. „Ei,” vastasime meie kavalalt naeratades. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta uuesti, ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kusagile. See oli „Daodejingi” universumi kümme tuhat nimetatud asja, ja siis veel kümme tuhat. Ema armastus oli valjuhäälne, kõikehõlmav ja ilustamata. Iga päev ammendas ta kõik oma varud. * Inglise keeles „Paper Roses”, F. Spielmani ja J. Torre laul, eestikeelsed sõnad V. Ojavere.
19
Ema kasvas üles sõjaväelase lapsena ja katoliiklikus vaimus. Ta elas enne viieteistkümnendat eluaastat viies osariigis ja kahel maal. Talle meeldisid hobused ja Hank Williams ja tal oli parim sõber nimega Babs. Üheksateistkümneaastaselt rasedaks jäänud, abiellus ta mu isaga. Kolm päeva hiljem sai ta mehe käest peksa. Ema läks ära ja tuli tagasi. Läks ja tuli. Ta ei tahtnud seda taluda, kuid talus. Mees lõi tal ninaluu katki. Mees peksis nõusid puruks. Ema põlvedelt tuli nahk maha, kui mees teda päise päeva ajal juukseid pidi mööda kõnniteed lohistas. Kuid ta ei murdnud ema. Kahekümne kaheksa aastaselt õnnestus emal ta viimast korda maha jätta. Ema oli üksi, koos tema kõrval autos istuva KarenCherylLeifiga. Sel ajal elasime väikelinnas, mis jäi Minneapolisest tunnise sõidu kaugusele, mitmes kortermajas, millel olid petlikult uhked nimed: Mill Pond ja Barbary Knoll, Tree Loft ja Lake Grace Manor. Emal oli üks töökoht, siis teine. Ta oli ettekandja kohas nimega Norseman ja seejärel kohas nimega Infinity, kus tema vormirõivastuseks oli must T-särk vikerkaarevärvides sätendava kirjaga GO FOR IT. Ta töötas päevases vahetuses tehases, kus toodeti plastmahuteid väga sööbivatele kemikaalidele, ja tõi väljapraagitud anumad koju. Kandikud ja karbid, mis olid masinas pragunenud, katki läinud või loppis. Me tegime neist mänguasju: nukuvoodeid, kaldteid autodele. Ema muudkui töötas ja töötas, aga me olime ikka vaesed. Me saime valitsuselt juustu ja piimapulbrit, toidutalonge ja arstiabikaarte ning jõulude ajal heategijailt kingitusi. Tšekke oodates mängisime kulli, keerukuju ja lahendasime silpmõistatusi maja postkastide juures, mida sai avada vaid võtmega. „Me pole vaesed,” kordas ema ikka ja jälle. „Sest me oleme rikkad armastuse poolest.” Ta segas toiduvärvi suhkruvette ja teeskles koos meiega, nagu oleks see eriline jook. Sassaparilli- või apelsinijook või limonaad. Ta küsis ninaka inglise hääldusega, mis meid alati naerma ajas: „Kas võtate veel ühe joogi, proua?” Ta ajas käed laiali ja küsis, kui palju, ja mängul ei tulnudki lõppu. Tema armastus oli suurem kui kõik maailma nimetatud asjad. Ema oli optimistlik ja helge, välja arvatud paar korda, kui ta kannatuse kaotas ja meile puulusikaga virutas. Või see kord, kui ta röögatas „KURAT” ja puhkes nutma, sest me ei tahtnud oma tuba korda teha. Ta oli lahke ja andestav, suuremeelne ja naiivne. Ta käis meestega, kellel olid 20
nimed nagu Killer, Tobi ja Motika-Dan, ja ühe mehega, kelle nimi oli Victor ja kellele meeldis kiirlaskumine. Mehed andsid meile viiekaid ja saatsid meid poest kommi ostma, et nemad saaksid korteris meie emaga kahekesi olla. „Vaadake ette,” hõikas ema meile järele, kui me minema jooksime nagu kari näljaseid koeri. Eddiega tutvudes arvas ema, et sellest ei tule midagi välja, sest mees oli temast kaheksa aastat noorem, aga nad armusid siiski teineteisesse. Karen, Leif ja mina armusime samuti Eddiesse. Eddie oli kahekümne viie aastane, kui me temaga tutvusime, ja kahekümne seitsmene, kui ta meie emaga abiellus ja lubas meile isa eest olla – puusepp, kes oskas kõike teha ja parandada. Me lahkusime peente nimedega kortermajadest ja kolisime koos Eddiega lagunevasse renditallu, millel olid muldpõrandaga kelder ja nelja eri värvi välisseinad. Talvel, mis järgnes ema ja Eddie abiellumisele, kukkus Eddie töö juures katuselt alla ja murdis selja. Aasta hiljem võtsid tema ja mu ema kahekümne viie tuhande dollari suuruse hüvitise, mille Eddie sai, ostsid selle eest nelikümmend aakrit maad Aitkini maakonnas, poolteisetunnise sõidu kaugusel Duluthist, ning maksid kohe sularahas. Maja seal ei olnud. Keegi polnud sellele maatükile kunagi maja ehitanud. Meie nelikümmend aakrit oli korrapärane nelinurk tulvil puid, põõsaid ja umbrohtu, soiseid tiike ja hundinuiadesse kasvanud rabasid. Miski ei eraldanud seda puudest, põõsastest, rohttaimedest, tiikidest ja rabadest, mis ümbritsesid seda igas ilmakaares mitme miili ulatuses. Üheskoos käisime oma esimestel maaomanikukuudel mitu korda valduse piirid läbi, rühkisime läbi kõnnumaa seal, kus need ei külgnenud teega, nagu eraldaks selle läbikäimine valduse muust maailmast, teeks selle meie omaks. Ja pikkamööda tegigi. Puud, mis olid mulle kord paistnud nagu kõik teised, said äratuntavaks nagu vanade sõprade näod rahvasummas, nende oksad viipasid ühtäkki tähendusrikkalt, lehed andsid märku nagu tuttavad käed. Rohupuhmastest ja nüüd juba tuttavast rabast said maamärgid, teejuhid, mida peale meie keegi lugeda ei osanud. Me kutsusime seda „põhjakaareks”, sellal kui ikka veel Minneapoliselähedases linnas elasime. Pool aastat käisime põhjakaares ainult nädalavahetustel ning rühmasime rängalt, et maatükki taltsutada ja ehitada sinna 21
ühetoaline tõrvapappkatusega osmik, kus me viiekesi magada saime. Juuni alguses, kui olin kolmeteistkümneaastane, kolisime päriselt põhjakaarde. Või pigem kolisime ema, Leif, Karen ja mina koos meie kahe hobuse, kasside ja koerte ning kümne tibuga, kelle ema oli saanud söödapoest tasuta selle eest, et ostis kakskümmend viis naela kanatoitu. Eddie käis terve suve endiselt nädalavahetustel ja jäi sügise saabudes paigale. Tema selg oli nii palju paranenud, et ta sai viimaks jälle tööd teha, ja ta teenis kiirel hooajal elatist puusepana, kuna ots oli liiga tulus, et sellest loobuda. KarenCherylLeif oli taas emaga omaette – just nii, nagu olime olnud aastail, mil ema oli vallaline. Sel suvel olime nii liikudes kui ka magades pidevalt üksteise vaateväljas ning nägime haruharva kedagi teist. Me olime kahekümne miili kaugusel kahest väikelinnast, mis asusid vastassuundades: Moose Lake idas, McGregor loodes. Sügisel läksime kooli McGregorisse, väiksemasse linna, kus oli neli tuhat elanikku, ent terve suve olime emaga omaette, kui mitte arvestada mõnda juhukülalist – kaugeid naabreid, kes tulid tutvust tegema. Me kaklesime, ajasime juttu ja tegime nalja ning mõtlesime ajaviiteks lõbustusi välja. „Kes ma olen?” küsisime üksteiselt ikka ja jälle mängus, milles tuli mõelda ühele inimesele, olgu too kuulus või mitte, ja teised pidid terve hulga „jah” ja „ei” vastuste alusel ära arvama, kes see on: Kas sa oled mees? Kas sa oled ameeriklane? Kas sa oled surnud? Kas sa oled Charles Manson? Me mängisime seda taimi istutades, harides aeda, mis pidi meid talvel toitma ja oli rajatud tuhandeid aastaid söötis olnud pinnasele, ning töötades visalt maja kallal, mida oma valduse teise serva ehitasime ja mille lootsime suve lõpuks valmis saada. Kui tööd tegime, oli meie ümber parves sääski, aga ema keelas meil kasutada dietüültoluamiidi ja teisi aju hävitavaid, keskkonda saastavaid, järeltulevaid põlvi kahjustavaid kemikaale. Selle asemel käskis ta meil ihu kirbumündi- või piparmündiõliga määrida. Õhtuti lugesime küünlavalgel kublad üle. Nende arv võis olla seitsekümmend üheksa, kaheksakümmend kuus, sada kolm. „Ühel päeval te veel tänate mind selle eest,” ütles ema ikka, kui mu õde, vend ja mina kõiki neid asju taga nutsime, mida meil enam ei olnud. Me polnud iial elanud luksuses ega isegi mitte nii nagu keskklass, aga me olime elanud tänapäeva mugavuste keskel. Meie majas oli alati 22
olnud televiisor, rääkimata vesiklosetist ja kraanist, kust võisid klaasi vett võtta. Meie uues pioneerielus tähendas ka kõige lihtsamate vajaduste rahuldamine tihtipeale kurnavat, karmi ja aeganõudvat tööd. Meie köök koosnes Colemani matkapliidist, tuleasemest, vanamoodsast jääkastist, mille Eddie oli meisterdanud ja millesse oli vaja päris jääd, et asju veidigi jahedas hoida, osmiku välisseina najale toetatud kraanikausist ja kaanega veeämbrist. Iga koostisosa nõudis vaid veidi vähem, kui andis, kuna neid pidi korras hoidma ja hooldama, täitma ja tühjendama, tassima ja kummutama, pumpama ja süütama, roobitsema ja jälgima. Karen ja mina jagasime aset kõrgel lavatsil, mis oli ehitatud laele nii lähedale, et saime seal hädavaevu istuda. Leif magas paar sammu eemal omaenda väiksemal lavatsil, ema voodi oli põrandal ning nädalavahetustel ühines temaga Eddie. Igal õhtul rääkisime üksteisele unejuttu nagu pidžaamapeolised. Laes oli aken, niisama pikk nagu minu ja Kareni magamislavats, ja selle läbipaistev klaas oli meie nägudest vaid mõne jala kaugusel. Igal ööl olid mustjas taevas ja eredad tähed mu oivalised kaaslased; mõnikord nägin nende ilu ja pühalikkust nii selgelt, et tajusin teravalt: mu emal oli õigus. Et ühel päeval olen tõesti tänulik ja et tegelikult olen praegugi tänulik, et tunnen endas kasvamas midagi, mis on tugev ja tõeline. Just seda, mis oli minus kasvanud, meenutasin aastaid hiljem, kui lein mu elu segi lõi. Seesama tunne pani mind uskuma, et matk mööda Pacific Crest Traili on tagasitee inimese juurde, kes ma kord olin. Pühakutepäeva õhtul kolisime majja, mille olime palkidest ja puidujääkidest ehitanud. Seal polnud elektrit, vett, telefoni, tualettruumi ega isegi ühtegi uksega tuba. Kõigi mu teismeliseaastate kestel ehitasid Eddie ja ema seda maja, lisasid midagi, parandasid. Ema rajas aia ning konserveeris, marineeris ja külmutas sügiseti köögivilju. Ta puuris puudesse auke ja tegi vahtrasiirupit, küpsetas leiba ja kraasis villa ning tegi võililledest ja brokolilehtedest ise riidevärve. Ma kasvasin üles ja lahkusin kodunt ning astusin kaksiklinnade* kolledžisse nimega St. Thomas, kuid mitte ilma emata. Mu vastuvõtuteates mainiti, et õppurite vanemad võivad St. Thomases tasuta tunde võtta. Kuidas mu ema oma tänapäeva pioneeri elu ka ei armastanud, oli ta alati * Minneapolis ja Saint Paul.
23
tahtnud akadeemilist kraadi saada. Me naersime koos selle üle, seejärel kaalusime seda omaette. Ta on neljakümneaastane, kolledžisse minekuks juba liiga vana, ütles ema, kui seda arutasime, ja ma ei saanud vastu vaielda. Pealegi oli St. Thomas kolmetunnise teekonna kaugusel. Me muudkui rääkisime, kuni leppisime lõpuks kokku: ema läheb St. Thomasesse, aga me elame eraldi, vastavalt minu ettekirjutustele. Mina elan ühiselamus ja tema käib kodust. Kui meie teed linnakus ristuvad, ei tee tema mind tundma, kui just mina teda enne tundma ei tee. „Ilmselt ei tule sellest midagi,” ütles ema kord, kui seda plaani sepitsesime. „Tõenäoliselt langen niikuinii välja.” Et end ette valmistada, järgis ta mind mu keskkooli lõpuklassi viimastel kuudel, tegi kõik kodused tööd, mis mulle anti, lihvis oma oskusi. Ta kopeeris mu töölehti, tegi samu kirjalikke töid mis mina, luges läbi viimase kui raamatu. Mina hindasin tema töid, pruukides juhistena oma õpetaja hindeid. Minu meelest oli ema parimal juhul kõikuva tasemega õpilane. Ta astus kolledžisse ja sai vaid kõige kõrgemaid hindeid. Mõnikord kallistasin teda ülevoolavalt, kui linnakus kokku saime, teinekord purjetasin mööda, nagu poleks teda olemaski. Me olime mõlemad lõpukursusel, kui teada saime, et emal on vähk. Siis polnud me enam St. Thomases. Me mõlemad olime pärast esimest aastat Minnesota ülikooli üle läinud – ema Duluthi linnakusse, mina Minneapolise omasse – ja meie suureks rõõmuks oli meil üks ühine põhiaine. Ema õppis põhiainetena naisuuringuid ja ajalugu, mina naisuuringuid ja inglise keelt. Õhtuti rääkisime tund aega telefoniga. Mina olin siis Paulinimelise toreda mehega abielus. Olin temaga abiellunud meie valduste metsas, seljas ema õmmeldud valgest atlassist ja pitsist kleit. Kui ema haigeks jäi, pakkisin oma elu kokku. Ma ütlesin Paulile, et ärgu minuga arvestagu. Ma pean tulema ja minema vastavalt ema vajadustele. Ma tahtsin koolist ära tulla, aga ema ei lubanud, vaid palus, et ma kooli lõpetaksin, mis ka ei juhtuks. Ta ise ütles, et teeb pausi, nagu ta seda väljendas. Tal oli vaja lõpetamiseks veel vaid mõne õppeaine kursus läbida, ja ta lubas seda teha. Ta saab oma bakalaureusekraadi kätte, kui see ta ka tapab, ütles ema, ja me naersime ning silmitsesime siis teineteist süngelt. Ema pidi voodis töötama. Ta ütleb mulle, mida tippida, ja mina tipin. Ta oli täiesti 24
kindel, et on peagi nii terve, et saab kahe viimase õppeainega algust teha. Mina käisin koolis edasi, ehkki veensin õppejõude, et mul võimaldataks õppetöös osaleda vaid kahel päeval nädalas. Niipea kui need kaks päeva läbi said, ruttasin koju, et ema juures olla. Erinevalt Leifist ja Karenist, kes ei suutnud ema lähedust pärast tema haigestumist õieti taludagi, ei suutnud mina temast eemal olla. Pealegi oli mind vaja. Eddie oli ema juures, millal sai, aga ta pidi tööl käima. Keegi pidi arveid maksma. Ma valmistasin toitu, mida ema püüdis süüa, kuid ta sai harva süüa. Ta arvas, et tal on kõht tühi, ent istus siis otsekui vang ja põrnitses toitu oma taldrikul. „Näeb hea välja,” ütles ta. „Ma arvan, et suudan seda hiljem süüa.” Mina pesin põrandaid. Võtsin kappidest kõik asjad välja ja panin riiulitele uued paberid. Ema magas ja oigas, luges ja neelas tablette. Headel päevadel istus ta toolil ja rääkis minuga. Polnud suurt midagi öelda. Ema oli olnud nii läbipaistev ja tundeküllane ning mina nii uudishimulik, et olime juba kõigest rääkinud. Ma teadsin, et tema armastus minu vastu on suurem kui kümme tuhat asja ja veel kümme tuhat asja. Ma teadsin nende hobuste nimesid, keda ta oli plikapõlves armastanud: Pal, Buddy ja Bacchus. Ma teadsin, et ta oli seitsmeteistkümneaastaselt kaotanud süütuse poisile nimega Mike. Ma teadsin, kuidas ta järgmisel aastal mu isaga tutvus ja milline too talle mõnel esimesel kohtingul paistis. Teadsin, et kui ta vanematele oma soovimatust teismeliserasedusest rääkis, oli isa lusika maha pillanud. Ma teadsin, et ema jälestas pihilkäimist, nagu ka kõike seda, mida oli pihtinud. Sõimu ja häbematusi ema aadressil, torisemist, sest tema pidi lauda katma, sellal kui noorem õde mängis. Seda, et kui ta kooliminekuks uksest välja astus, oli tal kleit seljas, kuid tee peal vahetas ta selle kotti peidetud teksaste vastu. Terve oma lapsepõlve ja teismeea olin muudkui küsinud ja küsinud, sundinud ema kirjeldama neid stseene ja enamatki, tahtnud teada, kes mida ütles ja kuidas, mida ema sel või teisel ajal tundis, kus keegi seisis ja mis kell parajasti oli. Ja tema oli mulle rääkinud, kord vastumeelselt, kord mõnuga, naernud ja küsinud, miks ma ometi seda kõike teada tahan. Ma tahtsin teada. Ma ei osanud seletada. Kuid nüüd, kus ta oli suremas, teadsin kõike. Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind. 25