• 2• ÜN
ÅSA LARSSON & INGELA KORSELL HENRIK JONSSON
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
KIRIKUVAREMED
TALVEAED
TERE-HENRY MAJA
RÄTSEPMEISTRI MAJA
SURNUAED
MARIEFREDI KIRIK
ESTRIDI & MAGNARI MAJA
GRIPSHOLMI LOSS
2 0.
P E A T Ü K K
Ükssilm
puude vahel. Metsas on miski. Noataoliste küünistega olevus. Nad nägid selle jälgi ja teavad, et see on lähedal. Hirm siugleb kõhus nagu madu. Vanem vend Alrik on tal tihedalt kannul. Kus on Estrid ja Magnar? Viggo piilub üle õla selja taha. Nad on maha jäänud. Nad on eakad. Ega suuda nii kiiresti joosta. Vahemaa nende vahel on pikemaks veninud. Kuid nüüd näevad nad Magnari ja Estridi venna maja. Oh, kui keegi vaid kodus oleks! VIGGO JOOKSEB PIMEDAS
9
_
_
SÜNK
Lõpuks ometi kohal. Magnar toetab käed põlvedele ja ahmib õhku. Estrid klopib vastu ust, kuid keegi ei tule avama. Viggo vaatab ringi. Igal pool on vana kola. Katkised külmkapid, ilma ratasteta autod, kõrges rohus skelette meenutavad metalliromud ja üksteise otsa virna laotud suured mustad rehvid. Võimatult palju igasugust träni. Viggo muutub uudishimulikuks ja peaaegu unustab oma hirmu. Ta näperdab üht imelikku asjandust, mis paistab olevat nagu mingi leiutis, ehkki jääb arusaamatuks, milleks seda küll kasutatakse. Seal on veel üks maja ja selle ees seisab traktor. Viggo mõtleb, et kui tal õnnestuks selle ratta peale ronida, siis pääseks ta sealt edasi traktori katusele. Ja sealt saab hüpata maja katusele. Võib-olla. Juhul muidugi, kui oled osav ronija ja hüppaja. Viggo on osav. Koguni väga osav. Ta otsustab üritada ja sörgib teise maja poole. „Seal ei ela kedagi,” ütleb Estrid. „Ma tahtsin lihtsalt natuke vaadata,” ütleb Viggo ja teeb tiiru ümber traktori. Järsku märkab ta silmanurgast midagi. Mis see küll on, millest ta äsja möödus? Ta pöörab kiiresti ringi. Keegi peidab end katusekivide virna ja roostes saha vahel. Keegi, kellel on peas 10
_
_
ÜKSSILM
tume kapuuts. Nägu on täiesti ebainimlik! Sellel pole silmi! Nende asemel on ainult kaks tühja auku. Kuju sirutab oma kondise käe Viggo poole ja toob kuuldavale käheda sisina. „Rrrršš!” Viggo püüab karjuda. Ent kurgust ei tule ühtegi heli. Ta ei suuda hingata. Silmitu astub sammu tema poole. Siis annab Viggo halvatus järele ja ta karjub nagu pöörane. Ta muudkui karjub ja karjub. Estrid, Magnar ja Alrik tormavad tema juurde. Ka Estrid karjub, aga mitte hirmust, vaid vihast. „Henry!” hüüab ta. „Mida sa õige teed?” Ta tõmbab mehel kapuutsi peast. Viggo jääb vait. Ta näeb nüüd, et see on umbes Estridi ja Magnari ealine vanamees. Ühe silma asemel on tal tõepoolest tühi auk. Kuid teine silm on täiesti tavaline, ehkki vanamees on selle ümber mingit musta värvi määrinud. Kui ta oma tavalise silma kinni paneb, siis jääb mulje, nagu oleks ta silmitu. „Saage tuttavaks meie venna Henryga,” ütleb Magnar. „Rahvas kutsub teda Tere-Henryks, sest ...” „Tere-tere,” ütleb Henry. „... sest sa ütled alati „tere-tere”,” jätkab Magnar ja paneb käe venna õlale. 11
_
_
SÜNK
„Pane silm pähe, Henry!” kamandab Estrid. Henry tõmbab käega häbelikult üle oma palja pealae. Siis pistab ta käe taskusse, võtab sealt klaassilma ja poetab selle tühja silmakoopasse. Viggo vahib vanamehele otsa. „Tere-tere,” ütleb Henry uuesti. „Anna andeks, poiss. Ma ei tahtnud sind hirmutada. Või tegelikult võib-olla siiski tahtsin. Ma nagu ei mõelnud eriti.” „Sa võiksid seda mõnikord proovida,” nähvab Estrid. „Mõtlemist!” „Kuradi vanamees!” karjub Viggo ootamatult. „Kuradi neetud vanamees!” „Viggo ...” ütleb Magnar rahustavalt, aga Viggo ei rahune. „Kas see oli sinu arust naljakas?” karjub ta. „Kas sulle meeldib lapsi hirmutada?” Nende pea kohalt kõlab kile ärev hääl. „Jaaa! Lapsi hirmutada! Tore!” Katuselt kostab jooksusamme. Tundub, nagu lippaksid üle katusekivide suured rotid. „Mis see on?” pahvatab Alrik. „Paharetid!” hingeldab Magnar. Katusel ilmuvad nähtavale kolm väikest peletist. Nad on umbes kassisuurused ja jooksevad kahel jalal nagu inimesed. 12
_
_
SÜNK
Kuid nad võtavad appi ka pikad, varvasteni ulatuvad käed. Küüniste kriipimine vastu katusekive ajab Alrikule ja Viggole kananaha ihule. Paharettidel on lamedad pead ja tigedad mustad nööpsilmad. Kõrvu ega nina neil ei ole, nende asemel on tühjad augud. Nüüd karjuvad nad kõik läbisegi. „Õhtusöök teist tehakse!” „Ära nad teid tapavad!” Viggo vaatab õudusega ringi. Kas nad mõtlevad metsas liikuvaid olendeid? Majade õuevalgustus on nõrk. Kuu paistab, kuid puude vahel on täiesti pime. Kas paharetid näevad midagi, mida tema ei suuda märgata? Või tunnevad nad nende koletiste lõhna? „Veri!” uluvad paharetid. „Veeeri!” Nad libistavad end kõhuli mööda katust alla ja sätivad end vihmaveerenni istuma, paljastavad oma teravad hambad ja kraapavad oma küünistega Viggo järele, kes seisab seinale kõige lähemal. Poiss hüppab kärmelt eemale. „Pagana kahjurid,” pomiseb Magnar. „Kui nad sedamoodi karjuvad, meelitavad nad selle, mis seal metsas oli, varsti siia,” ütleb Estrid vaikselt. „Ühekaupa suudavad nad väikese koera tappa,” ütleb Magnar. „Aga mitmekesi koos on nad tõeliselt 14
_
_
ÜKSSILM
ohtlikud. Ma ei tahaks kolmele üksipäini vastu astuda. Ilma relvata igatahes mitte.” „Aga kes need on?” küsib Tere-Henry. „Paharetid,” ütleb Magnar, „need on ...” Ta ei lõpeta lauset, sest Alriku selja taga puruneb miski. Üks paharettidest on poissi katusekiviga visanud, see läks napilt mööda. „Ettevaatust!” hüüab Viggo, sest samal hetkel on teine paharet juba järgmise katusekivi lahti kangutanud ja lennutab nende poole. Nüüd asuvad nad ühiselt tegutsema. Üks paharettidest saadab kahele vihmaveerennis istuvale kaaslasele üha uusi kive, mille need alla loobivad. Nad naeravad ja huilgavad. Peenikesed sabad peksavad suures õhinas õhku. Järsku kostab aga laksatus, üks paharettidest lendab läbi õhu ja potsatab maha. Estrid on ühe pika oranži ridva kätte saanud. Sellise, millega talvel maanteede ääres kraave märgistatakse. Kui Estrid milleski väga osav on, siis on see kepivõitlus. Alrik ja Viggo on seda juba varemgi näinud. Ritv vihiseb Estridi käes, pöörleb õhus nagu helikopteri propeller. 15
_
_
SÜNK
Kostab järgmine laksatus, kui ta teist paharetti tabab, nii et too ei jõua silmagi pilgutada. Kaks paharetti lamavad elutult maas. Kolmas on Estridi ridvaulatusest väljas. Ta ronib kibekähku korstna otsa, aga nüüd asub tegutsema Alrik. Ta võtab maast kaks paraja suurusega katusekivitükki ja virutab need pahareti poole. Täistabamus! Paharet kukub üle katuseharja. Estrid jookseb maja taha. Teised kiirustavad talle järele. Nad jõuavad kohale hetkel, kui Estrid pahareti oma suure töösaapaga puruks litsub. Viggo tunneb õlal koputust. Kui ta ümber pöörab, vahib talle vastu paharet. Ta tahab juba karjuma hakata, kuid näeb siis, et see on Tere-Henry, kes on ühe surnud paharettidest maast üles korjanud ja seda turjast kinni hoiab. „Hahaa!” naerab Tere-Henry. „Kas see on su sõber või? See oleks sind äärepealt kriipinud, mis? Siis oleksid sa samamoodi silmast ilma jäänud nagu mina!” Tere-Henry tahab veel midagi öelda, kuid Viggo tõukab teda kõvasti rindu. Alrik näeb, et Viggol on pisarad silmis. Siis pöörab Viggo kiiresti ringi ja jookseb minema. 16
_
_
ÜKSSILM
„Ei!” hüüab Alrik. „Sa ei tohi ... see võib ohtlik olla! Oota!” Tüüpiline, et Viggo jooksu paneb. Kas ta on metsas luurava olendi juba unustanud? See tappis alles hiljuti hirve. Väikese poisi tapmiseks kulub tal ainult sekund! „See on sinu süü!” kähvab Alrik Tere-Henryle. Siis tormab ta vennale järele. Jookseb nii kiiresti, kui vähegi suudab. Ta ei julge hüüda. Kes teab, kes jämedate puutüvede taga võib luurata.
17
2 1.
P E A T Ü K K
Geopeitus
tee kuni koduni välja. Kuigi tegelikult pole see ju kodu. Nad elavad Andersi ja Laylah’ juures. Alrik ja Viggo on kasulapsed. Ent Laylah nimetab neid lisalasteks. „Need on minu lisalapsed!” ütleb ta. See on parem sõna. Alrik viskab esikus kingad jalast ja kiirustab teisele korrusele oma tuppa. Viggo lamab voodis teki all, riided seljas. Ta mängib mobiilis „Plants vs. Zombies’t”. Alrik istub oma voodi äärele ja saadab Magnarile tekstisõnumi. Ta kirjutab, et nad on kodus. Natukese aja pärast tuleb vastus.
ALRIK JOOKSEB TERVE
18
_
_
GEOPEITUS
„See on Magnarilt,” ütleb Alrik. „Nad jõudsid samuti turvaliselt koju.” „Vasta neile, et nad võivad põrgusse kerida,” sõnab Viggo kalgilt. Alrik ei tee Viggo kommentaari kuulmagi. „Magnar kirjutab, et Henry tervitab sind.” Viggo tulistab mobiilis zombisid hernestega, nii et neil lendavad käed ja pead küljest. „Kirjuta vastu, et ma vihkan nende idioodist venda. See on ju täitsa lollakas!” Alrik jätkab sõnumite kirjutamist. „Magnar vastab, et Henry on veidi omamoodi, aga tegelikult väga hea südamega.” Viggo ei lausu rohkem sõnagi. Ta kisub omal riided seljast, viskab need põrandale ja hüppab uuesti voodisse. „Magnari meelest me võiksime nüüd magama minna,” jätkab Alrik. „Ta ei usu, et täna öösel veel midagi toimuks.” Ent Magnar eksib. Mariefredi linna piiril kõrguvad künka otsas vanad varemed. Üks vanem mees teeb seal õhtust jalutuskäiku. See pole loomulikult mingi tavaline jalutuskäik, sest mehel on kindel eesmärk. Ta mängib geopeitust või 19
_
_
SÜNK
„aaretejahti GPS-i abil”, nagu ta seda seletab sõpradele ja tuttavatele, kes asjaga kursis ei ole. Pensionile minekust alates on see tema uus hobi. Talle on tekkinud geopeituse mängijatest sõpru Rootsis ja kogu maailmas. Nad peidavad üksteise jaoks väikesi aardeid, mida teised klubi kodulehele pandud vihjete ja koordinaatide abil üles püüavad leida. „Mis siin siis on?” pomiseb ta endamisi ja uurib oma nutitelefoni ekraani. „GPS-i järgi peaks aare kuskil siin olema.” Mees vaatab ringi. Kuu valgustab tontlikke varemeid. Üle künka lõõtsub külm tuuleiil. Mees võdistab õlgu ja tõstab jopekrae üles. Siis ta kummardub ja hakkab taskulambiga valgust näidates otsima. Ta lükkab põõsaoksad kõrvale, vajutab koltunud rohukõrred maha, libistab pilgu üle maapinna aukude ja lohkude. Kobab sõrmedega kivide vahelt ja ... talle jääb midagi pihku. Aare. Ta tõmbab välja väikese plastmassist karbi. Teeb kaane lahti ja võtab sealt logiraamatu, mis lisaks muudele väikestele asjadele alati säärases karbis peab olema. Ta kirjutab logiraamatusse oma nime, kuupäeva ja kellaaja. Nendib rahulolevalt, et ta on esimene, kes selle aarde leidis. 20
_
_
SÜNK
Lähedusest kostab murduva oksa praksatus. Mis see oli? Ta vaatab ringi, kuid näha pole midagi. Ta jätkab karbis olevate asjade uurimist. Lõpuks valib ta välja Rubiku kuubiku ja pistab selle jopetaskusse. Teisest taskust võtab ta kaardipaki ja paneb selle karpi. Niimoodi mängitaksegi geopeitust. Kui võtad ühe asja, tuleb selle asemele midagi muud panna. Lõpuks torkab ta karbi samasse kohta tagasi. „Niimoodi,” ütleb ta ja pühib käed puhtaks. Samal ajal tunneb ta torkivat lõhna. Võeh, kas see tuleb tema kätest? Mida ta küll on puudutanud? Ta tõstab sõrmed nina alla. Ei, see hais tuleb kuskilt mujalt. Siis kostab selja tagant heli, justkui puruneks mingi kõva asi. Otsekui purustataks suures veskis kive. Ta tardub paigale. Keegi seisab tema selja taga. Või õigemini – MISKI seisab tema selja taga. Ta pillab taskulambi maha. Ta ei julge ümber pöörata. Ragisev heli täidab teda jäise õudusega. Seejärel tormab muru talle kohutava kiirusega vastu. Ent ta saab aru, et see on tema ise, kes ettepoole kukub. Tema selga rõhub raskus. Ja ümberringi muutub kõik mustaks.
22