1946
Victor Sebestyen
1946 T채nap채eva maailma vormimine
Inglise keelest t천lkinud Ivar-Anton Karros
Originaali tiitel: Victor Sebestyen 1946 The Making of the Modern World Macmillan 2014 Toimetanud Katrin Naber Kujundanud Villu Koskaru Copyright © Victor Sebestyen 2014 Tõlge eesti keelde © Ivar-Anton Karros ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-894-7 www.tnp.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Paul Diggoryle ja Wendy Franksile
Sisukord Kaardid 9 Sissejuhatus 15 1. „Olen tüdinud nõukogulaste nunnutamisest” 19 2. Ameerika sajand 27 3. Venelased – tsaristlik rahvas 34 4. Stunde Null – nulltund 42 5. Austria unustab mineviku 58 6. Külmast tuleb luuraja 61 7. Kokkuhoidlik Suurbritannia 65 8. Suure Teatri etendus 76 9. Külma sõja väljakuulutamine 80 10. Troonist loobumise kriis 85 11. Vägistamine ja röövimine 98 12. „Häda, häda sakslastele” 108 13. „Kuhu iganes, ainult mitte koju” 116 14. „See Hiina lampkast” 123 15. Raudne eesriie 131 16. Sõjaudu 149 17. Briti võimu loojang Indias 156 18. Pagulased 167 19. Kohtud ja vead 174 20. Kreeka tragöödia 190 21. She’erit ha-pleta: vähesed ellujäänud 196 22. „Juutide ja enamlaste vandenõu” – verelaim 212 23. Sõda terrori vastu 219
8
194 6
24. „Kuula, maailm. See on Crossroads” 225 25. Prantsusmaa hiilgus: „Südames vastupanu” 232 26. Stalini Türgi bluff 240 27. Kolkata veresaun 244 28. Pool-nunn, pool-hoor 250 29. Kuninga naas 253 30. Tühi vaev 256 31. Üldised juhised – demokraatia 261 32. Suur külm 270 33. Järelsõna 273 Tänuavaldused 276 Bibliograafia 279 Märkused 290
Kaardid
RO
O
N
A
K
A
Oslo
T
N
L A
O
N
R
D
I
R
O
O
E
TS I SW ED
EN
EUROOPA, 1946
A
Stock
P Õ H J A M E R I TAANI
n
ic l tä ä a BL
n
no Shan Dublin
Kopenhaagen
SUURBRITANNIA
IIRIMAA v Se
e rn
Tham
SAKSAMAA
HOLLAND
e
s
Amsterdam
London
BRITI TSOON
Elb
Bonn
Brüssel
Visi W ts
NÕUKOGUDE TSOON
BELGIA
English Channel
Berliin Potsdam
POOLA POLAND
e
in
L.
e
Rein
Se
Pariis
AMEERIKA TSOON
PRANTSUSE TSOON
Loire
PRANTSUSMAA
Praha
K TŠEH CZ E HOS CH O LOVASLOV KKIA
nau
Doo ne
Saô
Viin Bern ŠVEITS
AUSTRIA
Dordo on
ne
Zagreb
Po
Rhô
ar
ne
gne
G
ITAALIA
Madrid
Belgrad JU Y Belgrade GO UG SLO SL A AA VIV A
i er
GA L
m
RTU
ia
dr
r
HISPAANIA Tagus
Aa
e Tib
PO
o
Lissabon
r Eb
Duero
Bu
HUNGA UNGA
Rooma
Guadiana
Tirana Tiranë
ALBAAN ALBANI
uivir Guadalq
Türreeni meri
V a h e m e r i
Ionian me Joonia Sea
Alžiir Tunis Rabat
MAROKO
ALŽEERIA
TUNEESIA
MALTA
EN
0
100
TS I SW ED
0
200
200
300 miles 400 kilomeetrit kilometres
SOOME FINLAND
Helsinki Helsingi Leningrad Leningrad Stockholm
ea m e r i
Vo lg a
eS
lga Vo
Moskva Moscow
n
ic l tä ä a BL
Da vin ugaav a Dnepr
NSV U.S.S.R. LIIT Visi W tsułala
Prõpjats Pripyat
Warsaw Varssavi
POOLA POLAND
Don
Lublin
Kiev Kiiev
Kraków
Lviv
Z ECH SLOVO SLOV AKKIAA K IA
UK
RA IN A E
Vo lga
Dne pr
Budapest
HUNGARY UNGARI RUMEENIA ROMANIA Jalta Yalta
Belgrade Belgrad
YU OG SLO SL A AA VIVIA A
Bukarest Bucharest
M B l ua sctk MS ee rai
Dannau Doo ube
BULGAARIA BULGARIA
Ardahan Kars
Sofia So a
Tirana Tiranë ALBAANIA ALBANIA
Ankara
Thessaloniki
KKızıl izilırma k
Dardanelles Dardanellid Ionian meri Joonia Sea
Aegean Egeuse meri Sea
Tigris
TÜRGI TURKEY
Athens
K K EA G RR EE EEC
Eu fprha rtat
es
KÜPROS CYPRUS
SÜÜRIA SYRIA
IRAQ IRAAK
rr
ea
an
Suess
EGIPTUS
Adana
Beirut
Sue
ssi la
ht
Punane meri
Surnumeri
Al-‘Akabah
A RD
AN
IA
0
IRAAK
100
200
300 kilomeetrit
SAU DI ARAABI A
SÜÜRIA
TÜRGI
Damascus
Ammān
LIIBAN O N
Yafo Jerusalem Gaza
(Br itis h Ma nda t e)
PALES TIINA
M
e
te di
Nicosia
KÜPR OS
laht
Jordan
n
ah’
t
kab
fra
Al-‘A
JO
NS
TRA
Eu
Se
a
LÄHIS-IDA, 1946
Mosul
ri Tig s Baghdad
NSVL
Abadan
KUVEIT
Al-Kuwayt
Al-Başrah
Tabrīz
sia
Pä r
ht
la
Eşfahān
Tehran
er i
m
IRA A N
Ka sp ia
NSVL
Taškent
mer
i
Karāchi
us
Mumbai
Ind
Kabul
ge
an
G s
Colombo
o o k e a n
Chennai
ht
li la
ga
n Be
Kolkata
ges
L
Gan
Lhasa
Baikali järv
SIIAM
Hanoi
Chonqing
Saigon
HIINA DO IN Mekong E US TS AN PR
Bangkok
Jangtse
Yan’an
Nanjing
a iin -H na u Lõ
NS
Hiroshima
ri
FILIPIINID
FORMOSA
ina
me
Nagasaki
-Hi Ida
0
V
a
Kyōto
n
e
Tōkyō
500
i k
Jaapani meri
LÕUNAKOREA
Pyongyang
Shanghai
Ko l l a ne me r i
Soul
Vladivostok
PÕHJAKOREA
VL IIT
Harbin
ŽU UR IA
ND
MA
Manila
ri me
Hongkong
Kanton
Yellow
Peking
IIK IA RAHVAVABAR
HIIN A
O OL
Ulaanbaatar
Mandalay
Rangoon
TAN
BHU
a
Brahmaputr
PA A
NE
TIIBET
Ürümqi
NG
g
Hyderābād
I NDI A
Delhi
Shimla
Lahore
Indus
Almatõ
Balkaši järv
MO
kon
I n d i a
bia
Araa
Masqat
IRAAN
Araali meri
IIT
VL NS
AASIA, 1946
N
AA
M
Me
O
G
AF
N
TA
IS
uur
AN
Am
o
e
a
n
1000 kilomeetrit
o
k
Atsugi lennuväebaas
JA A PA N
Sissejuhatus Ajakirjanikuna olen ma kajastanud sündmusi Berliini müüri langemisest ja NSV Liidu lagunemisest kuni Iisraeli ja Palestiina olelusvõitlusest tuleneva Lähis-Ida vägivallani. Kogu selle aja vältel on maailma ainus suurvõim olnud USA. Oma arvukate India külastuste vältel olen näinud, kuidas ääretult vaene minevikku takerdunud riik on muutunud elavaks, tulevikku suunduvaks ühiskonnaks. Hiina on teisenenud püsivast revolutsiooni ühiskonnast ülbelt kapitalistlikuks riigiks, mida juhivad end kommunistideks nimetavad tegelased. Ajaloolasena olen üritanud jõuda nende arengute juurteni, kuid põrganud pidevalt ühele ja samale aastaarvule: 1946. Sel sõjale vahetult järgnenud aastal pandi paika tänapäeva maailma alused. Algas külm sõda, maailm lõhenes ideoloogiliselt ja Euroopa jagati raudse eesriidega pooleks. Iisraeli riigi väljakuulutamiseni oli jäänud veel kaks aastat, kuid otsused, mis andsid juutidele kodumaa kõigi sellest tulenevate tänini kestvate saatuslike tagajärgedega, tehti aastal 1946. Siis sündis ka India riik kui maailma rahvarohkeim demokraatia ja algas vana võimsa Briti koloniaalimpeeriumi surmaheitlus. Kõik Euroopa impeeriumid surid, olgugi et imperialism elab mitmesugustes vormides senini. 1946. aastal tegid Hiina kommunistid viimase pingutuse, et võita kodusõda, see omakorda viis Hiina kui suurriigi taastekkeni. See raamat näitab, kuidas 1946. aastal tehtud otsused – ning mehed ja naised, kes neid tegid – vormisid tänapäeva maailma. 1946. aasta oli kõikjal üsna pessimistlik. Aasta alguses teatas üks just Euroopast naasnud tähtis USA riigiametnik Valges Majas aru andes president Harry Trumanile apokalüptiliselt: ohus on kõik maailma alustalad, kogu senine maailmakorraldus, mida oleme tundnud ja mille on loonud meie isad ja isaisad. Ta ei liialdanud. Kõige asjakohasemad sõnad, väljendamaks miljonite inimeste tundeid, leidis, nagu sageli varemgi, Winston Churchill. 1946. aasta septembris kirjeldas ta teise maailmasõja ikka veel kestvaid tagajärgi: „Mis on see armetu olukord, kuhu Euroopa on sattunud? Tohututel aladel värisevad hiiglaslikud piinatud, näljased, murest vaevatud inimolevuste massid, nad vahivad ammuli sui oma linnade ja kodude varemeid ning uurivad tumedat silmapiiri, ega sealt ometi lähene jälle mõni uus hädaoht, hirmuvalitsus või muu õudus. Võitjate seas valitseb tülitsevate häälte paabel. Võidetute seas meeleheite morn vaikus.” (1) Churchill rääkis küll Euroopast, kuid samamoodi oleks ta võinud iseloomustada laialdast ala Aasias. Nagu paljud mõtlevad inimesed, kartis temagi uue pimeda ajastu
16
194 6
saabumist, täis julmust ja rüvedust. Üheski teises sõjas ei olnud nii lühikese ajaga tapetud nii palju inimesi – kuue aastaga kuuskümmend miljonit inimest. Maailmasõda oli selleks ajaks lõppenud, kuid suremine mitte. Eelnenud aasta „vabastamine” oli toonud rõõmu, kuid peagi murdis läbi tegelikkus. Hiinas ja Kreekas jätkus kodusõda veel neli aastat. Ukrainas toimusid ülestõusud nõukogulaste vastu, poolakad võitlesid samuti jõhkras konfliktis, kus kaotas elu rohkem kui viiskümmend tuhat inimest, ning Aasias lahvatasid mitmel pool iseseisvussõjad. Holokaustist hoolimata lõi IdaEuroopas välja juudiviha, mida on tänapäeva lugejale raske seletada, ja see nõudis umbes tuhande viiesaja natside käest pääsenud juudi elu. Suures osas Euroopast ei olnud koole, peaaegu mitte mingeid transpordiühendusi, ei mingeid raamatukogusid, kauplusi; polnud midagi müüa ega osta ja enam peaaegu midagi ka ei toodetud. Pankasid samahästi kui ei olnud, sellest polnud ka häda, sest raha oli muutunud väärtusetuks. Puudus igasugune seadus ja kord, inimesed ja lapsed uitasid tänavatel relvadega, olgu oma omandi kaitseks või siis teiste omandi hõivamiseks. Igasuguse taustaga ja igas eas naisterahvad müütasid toidu ja turvalisuse eest oma ihu. Omandiõigus ja kõlblus selle tavapärases mõttes olid täielikult muutunud, nüüd oli enamasti kõige tähtsam ellujäämine. Just nii elasid 1946. aastal miljonid eurooplased. Kõige jõulisema ettekujutuse sellest sõjast andsid Berliin ja Hiroshima: mõlemas linnas oli liitlaste pommitajate tõttu hävinud kolmveerand ehitistest. Seine’ist Doonau suudmeni laiuv Süda-Euroopa ala oli laastatud. Jaapanlased olid Hiinast taganedes lõhanud kõik Huang He tammid, ujutades üle kolm miljonit aakrit head põllumaad ja jättes miljonid inimesed nälga. Nende tammide taastamine võttis aega kolm aastakümmet. Majandus oli kokku varisenud ja valitses üleüldine näljahäda. Saksamaa idaosas, Ukrainas ja Moldovas suri sõjale järgnenud kaheksateistkümne kuu jooksul nälga umbes kolm miljonit inimest. Lugu Poola linnas Lwówis elanud naisest, kes näljast hullununa tappis ja sõi ära oma kaks last, ületas vaevu uudisekünnise. Ungaris jõudis inflatsioon seninägematu, maailmarekordilise neljateistkümne kvadriljoni protsendini (kvadriljonil on viisteist nulli). Kogu Euroopas väärtusetuks muutunud raha asendus sigarettide vastu vahetamisega või välisriikide vägedelt varastamisega. Põhjapoolkera oli üle ujutatud pagulastega, peamiselt Ida-Euroopast, kus pärit sõjavange, töölesunnituid ja natside koonduslaagrites ellujäänud inimesi nimetasid liitlased „sundsiirdlasteks”. Esimese maailmasõja järel nihutati piire ja tekkisid uued riigid, kuid inimesed jäid paigale. 1946. aastal toimus vastupidine. Punaarmee rühkimist võidu poole saatis tohutu etnilise puhastuse programm, peaaegu 12 miljonit sakslast küüditati läände, kaks ja pool miljonit inimest sunniti naasma Lääne-Euroopast itta, Stalinilt ja tema kambajõmmidelt armu anuma – enamasti vastu nende tahtmist ja mõni lausa lääneliitlaste sõdurite püssisuu ees. See raamat püüab vaadelda olukorda üldiselt. Teise maailmasõja järel muundus kogu maailm, mõni väidab, et põhjalikumaltki kui esimese maailmasõja järel. Too
Sissejuhatus 17
sõda oli purustanud sajandeid püsinud impeeriumid – Osmanite, Romanovite ja Habsburgide oma. 1945. aasta järel polnud alles jäänud vanad Euroopa impeeriumid, näiteks Briti impeerium, vaatamata hääbuvate võimude lootusetule klammerdumisele kunagise hiilguse külge enam jätkusuutlikud. Imperialism ei olnud enam dünastiline, vaid ideoloogiline – ei nõutud enam ustavust kuningale või keisrile, vaid õpetusele, näiteks marksismile-leninismile. Mõnd lugejat üllatab, kui väga on minu lugu keskendatud Euroopale, kuid just siin oli külm sõda – neljale aastakümnele veninud tsivilisatsioonide kokkupõrge – kõige ägedam, vähemalt oma alguses. Seda, mis juhtus Saksamaal ja Ida-Euroopas, Suurbritannias ja Prantsusmaal aastal 1946, pidasid tolleaegsed põhitegijad äärmiselt tähtsaks. Oleks seal aset leidnud uus sõda – ja 1946. aastal näis see vägagi tõenäoline – saanuks lahingutandriks taas Süda-Euroopa. Seetõttu näib mõistlik keskendada see raamat Euroopale, näidates samal ajal, kuidas 1946. aasta sündmused vormisid ka Aasia ja Lähis-Ida tulevikku. Üks riik väljus sõjast siiski märgatavalt tugevamana. Ainukesena kõikide teiste osaliste hulgas ei olnud sõjas kahjustada saanud USA mandriosa. USA kui maailma majandusliku, rahalise ja sõjalise jõu keskuse üleüldine võim sai alguse just aastal 1946. Sõda tõi USA välja majanduslangusest. Kontrast USA vastse jõukuse ja tema vaenlaste ja liitlaste vaesuse vahel oli sõjajärgsel ajal ääretult sügav. Jaapani alistumisele järgnenud sündmusi kirjeldades pole väljend „Aasia vabastamine” just päris õige. Euroopa impeeriumid üritasid kolooniates oma ülemvõimu taas kehtima panna: Prantsusmaa Indo-Hiinas, Holland Ida-Indias, Suurbritannia Malais ja Singapuris, kuid tavapärast koloniaalvalitsust ei õnnestunud neil säilitada kuigi kaua. Tagasitõmbumise agoonia oli mõne jaoks hullem ja verisem kui teiste jaoks – näiteks Prantsusmaa alandus Vietnamis. Britid tegid kõik, et lahkuda India alammandrilt nii kiiresti kui võimalik; sündmatu kiirustamine tõi kaasa palju arvustajaid, kes väitsid, et britid panid plagama ja põhjustasid sellega India ja Pakistani lahkuminekust tingitud vägivallalaine. Arvamus, et britid oleks võinud takistada massimõrvu, näib mulle imperaatorliku edevusena, sest see oleks eeldanud sajatuhandeliste väehulkade kohaletoomist. Hindud ja moslemid olid ühel nõul vaid ühes asjas: britid on probleem, mitte lahendus. Ajaloolane ja president Kennedy kunagine nõunik Arthur Schlesinger juunior kirjeldab sõjajärgset rahutegemist „mitte niivõrd kootud vaiba … kuivõrd lootusetult sassis ja sõlmes lõngakuhilana”. Sõda, mida oli peetud, et takistada Saksamaad Euroopas võimutsemast ja seda paljaks röövimast, tõi kaasa ohu, et Saksamaa koha hõivab NSV Liit. Viimased veerand sajandit on ajaloolaste ja poliitikute seas valitsenud arvamus, et lääs „müüs” Kesk- ja Ida-Euroopa nõukogulastele, selle teo pani Winston Churchilli kaasabiga toime USA president Franklin D. Roosevelt 1945. aasta veebruaris toimunud Jalta konverentsil. Väidetakse, et Roosevelt, kel oli jäänud elada vaid mõni nädal, oli liiga haige ja nõrk, et Stalinile vastu seista, ja lääs andis IdaEuroopa naiivselt ära eimillegi eest, lootes nii kommuniste lepitada.
18
194 6
See arvamus muutus üldlevinuks juba enne Nõukogude arhiivide avamist 1991. aastal, mil selgus, kui kindlameelselt hoidis Nõukogude võim kinni relvade toel saavutatust. Ida-Euroopa ei olnud USA või Suurbritannia „ära anda”. Nõukogude väed olid suurema osa sellest alast juba hõivanud. Ei Jalta konverentsi ajal, mis toimus enne Saksamaa alistumist, ega ka hiljem ei oleks saanud lääs selle ala päästmiseks midagi ette võtta. Jaltas, viis kuud enne tuumapommi katsetamist, arvasid ameeriklased, et nad vajavad Jaapanisse tungimiseks nõukogulaste abi. Lääneliitlased polnud kaugeltki mitte naiivsed, pigem küünilised. Nad lasid venelastel idarindel võidelda ja surra, et D-päeva saabudes hukkuks vähem Ameerika ja Briti sõdureid. Mida kaugemale Churchill ja Roosevelt Prantsusmaale tungimist edasi lükkasid, seda rohkem alasid hõivas idas Nõukogude armee. See oli otsekohene ja kaalutletud arvestus: mida rohkem hukkus venelasi, seda rohkem jäi ellu britte ja ameeriklasi. Kes julgeb öelda, et neil ei olnud õigus? 1946. aastal ja veel aastaid hiljemgi on poliitikud ja ajaloolased arvanud, et lääne juhid olid olnud realistlikud ja praktilised. Selline sõjajärgne kokkulepe oli parim, mis nad saavutada võisid, ja Hitleri alistamise eest piisav hind. Lääneliitlaste arvustajad pole kunagi suutnud näidata, mil viisil oleksid nad võinud saavutada soodsama kokkuleppe ja mida oleksid nad pidanud tegema, et vältida Nõukogude ülemvõimu Ida-Euroopas. Mõni sõna ka geograafia ja terminite kohta. Olen täiesti teadlikult võtnud selles raamatus vabaduse kasutada vaheldumisi termineid Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa. Ma ei soovi kellegi varvastel tallata. Sellest, mida tähendab Kesk-Euroopa, kus see lõppeb ja kust algab Ida-Euroopa, on kirjutatud terveid raamatuid. Minu jaoks tähendavad need siin raamatus üht ja sama puhtalt selleks, et vältida sõnakordusi, kus see võimalik on. Sama kehtib Nõukogude Liidu, NSV Liidu ja Venemaa kohta. Olen täiesti teadlik, et Vene ei ole seesama, mis Nõukogude. Kasutan neid vabalt puhtalt stiili huvides. Kirjutan siin peamiselt külmast sõjast, mis algas mõni kuu pärast ajaloo kõige hävitavama sõja lõppu. Nälja ja haiguste kõrval oli 1946. aastal enamiku inimeste suurim hirm uus üleüldine sõda, sedapuhku Saksamaa alistanud liitlaste vahel. Külm sõda ei olnud kuidagi välditav, sest erinevused lääne ja Stalini-taolise mehe diktatuuri vahel olid sedavõrd suured, et kestev koostöö ja usaldus polnud kunagi tõsiselt võetavad. Nagu ma näitan, komistasid juhid ja nende rahvad arusaamatustele ja mõnikord tahtlikule poliitikale, võistlevatele aadetele, põrkuvatele huvidele ja pürgimustele, millel olid mitme põlvkonna vältel kohutavad tagajärjed miljonitele inimestele – sealhulgas väiksemas mõõdus ka minu enda jaoks, kes ma põgenesin raudse eesriide taga valitseva hirmuvalitsuse käest. See on rohkem kui minu lugu. See on osa minu juurte otsinguist. Victor Sebestyen London, veebruar 2014