inferno by Rahva Raamat

DAN brown Inferno 2013

Esmakordselt eesti keeles. Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. See raamat on ilukirjandusteos. Nimed, tegelaskujud, firmad, organisatsioonid, paigad, sündmused ja juhtumised on kas autori kujutlusvõime vili või kasutatakse neid ilukirjanduslikult. Igasugune sarnasus tegelike elavate või surnud isikute, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik. Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Evi Laido Korrektor Inna Viires © 2013 by Dan Brown All rights reserved. Graph “Special Report: How Our Economy Is Killing the Earth” (New Scientist, 10/16/08) copyright © 2008 Reed Business Information—UK. All rights reserved. Distributed by Tribune Media Services. © 2013 Kirjastus ERSEN B10265113 ISBN 978-9949-25-464-4

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee

Minu vanemateleâ&#x20AC;Ś

Põrgu sügavaimad paigad on mõeldud neile, kes jäävad moraalse kriisi aegadel erapooletuks.

FAKT: Kõik kunsti-, kirjandus- ja teadusteosed ning ajaloolised viited selles romaanis on tegelikult olemas. Konsortsium on eraorganisatsioon, millel on esindused seitsmes riigis. Selle nimi on turvalisuse ja privaatsuse huvides muudetud. Põrgu on allilm sellisena, nagu seda kirjeldatakse Dante Alighieri eepilises poeemis “Jumalik komöödia”, mis kujutab põrgut keeruka ülesehitusega vallana, mille asukaid nimetatakse “varjudeks” – need on elu ja surma vahele lõksu jäänud kehatud hinged.

Proloog Mina olen Vari. Pagen läbi kurbuse linna. Lendan läbi igavese häda. Ronin hingetult Arno jõe kallastel… keeran vasakule Via dei Castellanile ja liigun edasi põhja poole. Kössitan Uffizi galerii varjus. Ja nad on mul ikkagi kannul. Nende sammud muutuvad mind halastamatu otsustavusega jahtides aina valjemaks. Nad on mind aastaid jälitanud. Nende järjekindlus on hoidnud mind põranda all… sundinud mind elama purgatooriumis… töötama all ilmakoletisena maa all. Mina olen Vari. Siin, maa peal, tõstan pilgu põhja poole, kuid ei suuda leida otseteed lunastusele… sest Apenniini mäed varjavad esimesed koidukiired. Möödun sakmetega torni ja ühe osutiga kellaga palazzo tagant… põiklen Piazza di San Firenze varahommikuste kauplejate vahel, kelle kähedad hääled lehkavad lampredotto ja röstitud oliivide järele. Bargello eest möödudes keeran läände Badia torni poole ning põrkan trepi jalamil vastu raudväravat. Siin tuleb tõrjuda sul iga kõhklus.* Keeran käepidet ja astun käiku, millest tean, et tagasiteed ei ole. Sunnin tinaraskeid jalgu kitsal trepil üles rühkima… mööda kulunud ja lohkus marmorastmeid taeva poole. Hääled kajavad alt vastu. Anuvalt. Nad on mul kannul, liginevad järeleandmatult. Nad ei mõista, mis on tulemas… ega seda, mida olen nende heaks teinud! Tänamatu maa! Ülespoole ronides nägemused muutuvad… iharad kehad väänlemas sädemevihmas, aplad hinged ujumas�� väljaheidetes, äraandlikud kaabakad tardunud Saatana jäises haardes. Ronin viimastest astmetest üles ja jõuan tippu, vankudes poolsurnuna niiskesse koidikuõhku. Ruttan inimesekõrguse müüri äärde ja * Dante Alighieri “Jumalik komöödia. Põrgu.” Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets. (Bibliotheca Mediaevalis.) Tallinn, TLÜ kirjastus, 2011. (Katkendid siin ja edapidi viidatud tõlkest.)

piilun läbi laskeavade. Kaugel all on õnnistatud linn, mis on saanud mulle varjupaigaks nende eest, kes mind pagendasid. Hääled hüüavad mind, nüüd on nad päris kannule jõudnud. “See, mida sa oled teinud, on hullumeelne!” Hullus sünnitab hullust. “Jumala armastuse nimel,” hüüavad nad, “ütle meile, kuhu sa selle peitsid!” Just Jumala armastuse nimel ei ütle ma seda. Seisan nurkaaetult, selg vastu külma kivi. Nad vahivad sügavale minu selgetesse rohelistesse silmadesse ja nende ilme muutub süngeks, see pole enam keelitav, vaid ähvardav. “Sa tead, et meil on oma meetodid. Me võime sundida sind ütlema, kus see on.” Just seepärast olengi ma roninud poolele teele taevasse. Pöördun ilma hoiatamata ja sirutan käed, klammerdun kõrge serva külge, tõmban ennast üles, ronin põlvedele ja ajan ennast siis püsti… seistes ebakindlalt sügaviku veerel. Kulla Vergilius, näita mulle teed läbi tühjuse. Nad tormavad uskumatult lähemale, soovides mind jalgadest haarata, kuid kartes, et löövad mu tasakaalust ja lükkavad üle serva. Nüüd anuvad nad vaikses meeleheites, kuid mina olen neile selja pööranud. Ma tean, mida pean tegema. Minu all, peadpööritavalt kaugel minu all laiuvad punased kivi katused nagu tulemeri, valgustades kaunist maad, kus kunagi uitasid ringi hiiglased… Giotto, Donatello, Brunelleschi, Michelangelo, Botticelli. Nihutan varbaid serva poole. “Tule alla!” hüüavad nad. “Veel pole liiga hilja!” Oo, põikpäised võhikud! Kas te ei näe tulevikku? Kas te ei mõista minu loomingu hiilgust? Vajalikkust? Toon rõõmuga selle ülima ohvri… ja kustutan teie viimase lootuse leida seda, mida otsite. Te ei leia seda eales õigeaegselt. Sadu jalgu allpool kutsub munakiviväljak nagu sulnis oaas. Kuidas ma ihkaksin veel veidi aega… kuid aeg on kaup, mida ei saa osta isegi minu hiigelvaranduse eest. Neil viimastel sekunditel vaatan alla väljaku poole ja mu silme ette kerkib pilt, mis mind jahmatab. Ma näen sinu nägu. Sa vaatad varjust minu poole üles. Su silmad on kurvad ja ometi tunnen neis austust selle vastu, mida olen saavutanud. Sa mõistad, et mul 8

pole valikut. Armastuse pärast Inimkonna vastu pean kaitsma oma meistriteost. See kasvab isegi praegu… oodates… käärib laguuni veripunaste vete all, kus ei peegeldu ükski täht. Ja nii tõstan pilgu sinult ja vaatan silmapiiri. Kõrgel selle taaga all ägava maailma kohal ütlen oma viimse palve. Armas jumal, ma palun, et maailm ei mäletaks mu nime kui koletislikku patust, vaid kui hiilgavat päästjat, keda sa mind tegelikult olevat tead. Ma palun, et Inimkond mõistaks kinki, mille endast maha jätan. Minu kink on tulevik. Minu kink on lunastus. Minu kink on Põrgu. Seda öeldes sosistan aamen… ja astun viimse sammu, tühjusesse.

1. peatükk Mälestused�� materialiseerusid�� aeglaselt… nagu põhjatu kaevu pimedusest pinnale kerkivad mullid. Looritatud naine. Robert Langdon silmitses teda üle jõe, mille loksuv vesi oli verest punane. Naine vastaskaldal seisis näoga tema poole: liikumatu, tõsine, nägu looriga varjatud. Käes pigistas naine punast riidetükki, mille ta nüüd oma jalge ees laiuva laibamere auks üles tõstis. Kõikjal hõljus surmalehk. Otsi, sosistas naine. Ja sa leiad. Langdon kuulis neid sõnu, nagu oleks naine öelnud neid tema peas. “Kes te olete?” hüüdis ta üle vee, kuid ta sõnad olid hääletud. Aeg hakkab otsa saama, sosistas naine. Otsi, ja sa leiad. Langdon astus sammu jõe poole, kuid nägi, et veripunane vesi on liiga sügav, et sellest läbi kahlata. Kui ta pilgu uuesti looritatud naisele tõstis, oli kehade hulk selle jalge ees mitmekordistunud. Nüüd oli neid sadu, võib-olla tuhandeid, mõned ikka veel elus, väänlemas agoonias, suremas kujuteldamatut surma… tulest neelatud, rooja maetud, üksteist õgides. Langdon kuulis inimkannatuste kaeblikke karjeid üle vee kajamas. Naine astus tema poole, saledad käed nagu abi paludes välja sirutatud. “Kes sa oled?” hüüdis Langdon uuesti. Vastuseks tõstis naine käe ja tõmbas loori aeglaselt näo eest. Ta oli jahmatavalt kaunis ja ometi vanem, kui Langdon oli ette kujutanud: võib-olla üle kuuekümne, majesteetlik ja tugev, hõbehallide juustega, mis langesid kiharais ta õlgadele. Naise kaelas rippus lasuriidist amulett – saua ümber väändunud madu. Langdonil oli tunne, et ta teab seda naist… usaldab teda. Aga kuidas? Miks? Nüüd osutas naine väänlevale jalapaarile, mis maa seest välja tungis, kuuludes nähtavasti mõnele puusadeni mulla sisse maetud vaesele hingele. Kahvatul reiel oli üksainus täht, poriga kirjutatud R. R? mõtles Langdon segaduses? Nagu… Robert? “Kas see… olen mina?” Äkki hakkas naisest kiirgama valget valgust… üha heledamat ja heledamat. Kogu tema keha hakkas värisema ja ta lahvatas kõuekõminal tuhandeks valguskilluks. Langdon ärkas karjatades. 10

Tuba oli valge. Ta oli üksi. Õhus heljus terav meditsiinilise alkoholi lehk ja kusagil piiksus mingi masin vaikses rütmis tema südamega. Langdon püüdis liigutada paremat käsivart, kuid terav valu takistas teda. Alla vaadates nägi ta küünarvarres kanüüli. Mehe pulss kiirenes ja masin pidas sellega sammu, lisades samuti tempot. Kus ma olen? Mis juhtus? Kuklas tuikas näriv valu. Langdon tõstis ettevaatlikult vaba käe ja puudutas pead, püüdes leida valu asukohta. Pulstunud juuste all leidis ta tosina kuivanud verega kaetud õmbluse kõvad mügarad. Mees sulges silmad, püüdes õnnetust meenutada. Mitte midagi. Täielik tühjus. Mõtle. Ainult pimedus. Palatisse ruttas arstiriietes mees, keda Langdoni kiirenenud südamemonitor oli ilmselt ärevile ajanud. Mehel oli sagris habe, lopsakad vuntsid ja leebed silmad, mille puhmaskulmude alt hoovas mõtlikku rahu. “Mis… juhtus?” sai Langdon üle huulte. “Kas mul oli õnnetus?” Habemik tõstis sõrme huultele ja tõttas siis välja, hüüdes kedagi koridoris. Langdon keeras pead, kuid selle peale sähvatas läbi kolba kiirgav valujuga. Mees hingas mitu korda sügavalt sisse ja laskis valul vaibuda. Siis, väga vaikselt ja metoodiliselt, hakkas ta oma steriilset ümbrust uurima. Palatis oli üksainus voodi. Lilli ei olnud. Kaarte ei olnud. Langdon märkas kapipealsel oma riideid, mis olid kokku pandud ja läbipaistvasse kilekotti torgatud. Riided olid verised. Mu jumal. See pidi olema päris hull. Nüüd keeras Langdon aeglaselt pead akna poole voodi kõrval. Väljas oli pime. Öö. Ta nägi klaasil ainult iseenda peegelpilti: tuhakarva võõrast, kahvatut ja väsinut, keset meditsiinitehnikat torude ja traatide külge kinnitatud. Koridoris liginesid hääled ja Langdon pööras pilgu uuesti palati poole. Arst tuli tagasi, nüüd saatis teda keegi naine. Naine paistis olevat pisut üle kolmekümne. Tal olid seljas sinised arstiriided ja ta paksud heledad juuksed olid hobusesabas, mis kõndides selja taga rappus. “Mina olen doktor Sienna Brooks,” tervitas naine sisse astudes ja naeratas Langdonile. “Töötan täna öösel koos doktor Marconiga.” Langdon noogutas jõuetult. 11