Robert Luke Stanley-Turnerile Sanx
1
(.)
Kõik loeb. Veidi pärast õnnetust keerasin hommikul kooli minnes väraval ringi ja vaatasin tagasi majaesise trepi poole. Astmeid oli kümme – tavaline hall betoon, mitte nagu need kakskümmend kaks reetlikku puust astet maja taga. Majaesisel trepil olid sisseuuristatud jooned ja veidi halli liiva, et halva ilmaga ei libiseks. Tundus kuidagi vale, et ma varem neid astmeid teadvustamata nende peal olin kõndinud. Mul oli neist kahju. Kui tänamatu minust, et ma ei märka, et need astmed on kõik kaheksa aastat kurtmata mu raskust kandnud. Läksin trepi juurde tagasi ja ronisin üles. Siis hakkasin uuesti alla tulema, seekord kõiki astmeid üle lugedes. Nii, 10. Päev läks edasi, aga ma ei suutnud 10 astmele mõtlemist lõpetada. See ei olnud kinnisidee. See ei seganud mind koolitööle keskendumast või hüppenööriga hüppamast või rääkimast, aga see kiusas mind nagu loksuv esihammas, mis meelitab keelt end pidevalt katsuma. Teel koolist koju tundus loomulik lugeda üle sammud alates kooli väravast, mööda teed, üle jalgtee, üle maantee, üle künkajalamil asuva tänava, üle veel ühe tee mäest üles ja meie hoovi – 2827. Palju samme nii lühikese teekonna kohta, aga olin siis väiksem. Mulle meeldiks nüüd, 120 sentimeetri asemel 172 sentimeetrit pikana see jalutuskäik uuesti läbi teha, võib-olla ükspäev teengi. Mäletan, kuidas selle esimese päeva õhtul võidukalt voodis lebasin. 5
Toni Jordan
Olin just oma maailma üle mõõtnud ning kui mõõte teadsin, ei saanud keegi neid enam muuta. Mitte nagu Melbourne’i ilm. 36 kraadi ja päike; 38 kraadi ja päike; 36 kraadi ja päike, 12 kraadi ja nii tugev vihm, et riskisin posti tooma minnes peapõrutusega. Jaanuar oli seni just selline olnud. Kui laps olin, ei võinud ma seda sallida. Kaheksa-aastasest alates kirjutasin ajalehest iga päeva maksimumid ja miinimumid graafikusse ning lootsin meeleheitlikult mingit mustrit leida. Ajapikku muutus loendamine mu elu tugisambaks. Kuidas on kõige kergem kahtlust äratamata peatuda, kui keegi sind katkestab? Peatumine pole halb, see ei riku reegleid – numbrid on kannatlikud ja ootavad, eeldusel, et sa ei unusta, kuhu jäid, ega astu vahepeal ühtki sammu. Aga mis iganes sa teed, ära aja järge sassi, muidu peab otsast alustama. Tahtmatuid tõmblusi vältida on aga raskem. „Grace, miks su sõrmed niimoodi liiguvad?” „Mismoodi?” Kummaline, kuidas ma juba kaheksa-aastasena aimasin, et see ei ole selline teema, mida teistega arutada. Numbrid oli saladus, mis kuulus ainult mulle. Mõned lapsed ei teadnud isegi kooli või oma maja pikkust, rääkimata oma nime pikkusest. Mina olen 19: Grace Lisa Vandenburg. Jill on 20: Jill Stella Vandenburg, üks rohkem kui mina, olgugi et ta on kolm aastat noorem. Ema on 22: Marjorie Anne Vandenburg. Isa oli ka 19: James Clay Vandenburg. Kümned hakkasid kajama. Miks asjad peaaegu alati nulliga lõppevad? Üle tee minek oli 30. Majaesisest aiast poeni oli 870. Äkki ümardasin tulemusi alateadlikult? Kas ma peatusin poe ukse asemel uksemati ees, et nulliga lõpetada? Nullid. Kümned. Sõrmed, varbad. Kuidas me numbreid nimetame, plokikaupa. Ühel päeval õppisime matemaatikas ümardamist, kuidas muuta numbrit kas suuremaks või väiksemaks 6
Kokku loetud
astavalt sellele, kummal pool kümnega jaguv arv kiiremini tuleb. v Küsisin proua Doylilt, kuidas seda nimetatakse, kui muudame numbri selliseks, et see jaguks seitsmega. Ta ei saanud aru, mis ma tahan. Miks kellad nii ilmselgelt valesti on tehtud? 60 kaupa loendamine on paganlik komme. Miks inimesed seda sallivad? Keskkooli lõpuks teadsin kahendsüsteemi ja selle hindu-araabia päritolu ning Fibonacci rolli selles, et 1202. aastal just 10 põhinumbriks valiti. Küberruumis on ikka veel vihaseid, kes on ärritunud, et valiti just 10 ja mitte 12, mida nad puhtamaks peavad – lihtne poolikuteks ja veeranditeks jagada, kuude arv ja apostlite arv. Aga minu jaoks on asi sõrmedes – keha on nii disainitud. Siin pole midagi vaielda. Mõistmine, et maailma juhitakse kümnetega, oli ilus pöördepunkt – keegi oleks mulle nagu võtme andnud. Tuba koristades hakkasin asju üles võtma 10 kaupa. 10 asja tunnis, 10 asja päevas. Harjasin juukseid 10 korda. 10 viinamarja kobarast kergeks lõunaks. 10 lehekülge raamatut lugeda, enne kui magama lähen. 10 hernest süüa. 10 sokki voltida. 10 minutit, et duši all käia. 10. Nüüd ei näinud ma mitte ainult oma maailma piire, vaid ka kõige selles sisalduva suurust ja kuju. Piiritletu ja selgena ning oma õigel kohal. Barbie matkaauto jäi kõrvale, arvutuspulgad tõusid au sisse. Need ei näe just kuigi ägedad välja. Roheline plastkarp; sees puutükid, lõigatud ja lihvitud, erineva suuruse ja kujuga. Need leiutas George Cuisenaire, mu teine lemmikleiutaja, kes üritas matemaatikat lastele lihtsamaks teha. Armastan arvutuspulki, eriti nende värve. Iga pikkusega pulk vastab ühele numbrile ja iga number on ise värvi. Veel täiskasvanunagi olid numbrid minu jaoks värvilised. Valge oli 1. Punane oli 2. Heleroheline oli 3. Roosa (särav neoonroosa) oli 4. Kollane oli 5. Tumeroheline oli 6. Must oli 7. Pruun oli 8. Sinine oli 9. Oranžikaspruun (kuigi mina mõtlesin sellest alati kui helepruunist) oli 10. 7
Toni Jordan
Veetsin tunde, lebades voodil ja hoides arvutuspulki ning kuulates klõpsuvat häält, kui need kokku puutusid. Kui seda häält kuulen, olen jälle kaheksa-aastane: voodi diagonaalselt toanurgas, et emal oleks kergem mõlemalt poolt tekk ilusti madratsi alla toppida. Flanellist linad, 34 pastellroosat ja sinist triipu peal, lugesin neid enne uinumist lammaste asemel. Idapoolses seinas oli neli ärkliakent, mis püüdsid tõusvat päikest, 31 alumiiniumribast kardin üles tõmmatud. Voodipäitsis oli läbipaistva plastekraani taga sisseehitatud valgusti ning riiul, kus seisis pisike transistorraadio, hõbedases kunstnahast kestas, sünnipäevakingitus vanaisalt. Läänepoolsel seinal oli veel riiuleid, kus seisis 2 Hiina kujukest, karjane ja merineitsi, ja 3 pehmet pekingi paleekoera – isa, ema ja laps, kelle karamellikarva kasukat ma igal õhtul harjasin. Seal oli pruudist nukk 40 pärliga kaunistatud satiinkleidis. Põrandal nurgas oli 7 lapse rusika suurust plekkautot, mis mängimisest sinna olid jäänud. Koolis oli kõik normaalne. Paremgi kui normaalne. Viis pluss. Viis pluss. Viis pluss. Ja klassi parim on taas Grace Vandenburg. Mu edu saladus oli numbrites: igal nädalal tegin täpselt 100 minutit kodutöid iga aine kohta ja kui see tehtud oli, õppisin selgeks 10 sõna sõnastiku algusest. Aabe, aabits, Aadam, aadamaõun, aade, aadel, aadeldama, aader, aadlik, aadress, aadrilaskmine. Tänu sõnadele ja numbritele – faktidele ja arvudele – muutus mu mälu järjest täpsemaks ja paremaks; kuupäevad ja sõnad jäävad tänagi veel meelde, isegi kui ma ei kavatse neid meelde jätta. Kui numbritesse armusin, ei märganud seda keegi. Keegi poleks ka märganud, kui oleksin põlema süttinud. See oli mu vanematele kehv aasta. Ema veetis tunde aias, hoolitsedes iga taimekese eest, justkui kas või ühe surm tapaks ka tema. Selleks ajaks oli mu isa juba hakanud kaduma. Jill ja mina hoolitsesime iseenda eest. Loendamine muutus ja jäigi mu saladuseks.
* * * 8