Tervitus lugejale
Psühholoogia
tänapäeval
OHJAKE
2. OSA
ISE ENDA PEAS TOIMUVAT JA ELAGE ÕNNELIKUMALT JA TERVEMALT.
Inimkäitumise ja vaimsete protsesside mõistmine nii enda kui teiste inimeste puhul on vajalik, kui tahame paremaid otsuseid langetada ja eluga rahul olla. Miks me teatud olukordades mingeid emotsioone tunneme? Miks käitume mingil kindlal moel? Kuidas saada jagu takistustest, mis meil edasi liikuda ei lase? Psühholoogia valdkonda süüvimine aitab paremini mõista, kuidas mõistus toimib. Õppige, kuidas sellesse lahkemalt suhtuda, seda täiel määral käiku rakendada ja enda kasuks tööle panna. Selles väljaandes tuleb juttu, miks inimesed kipuvad nõu andma, kui neilt seda ei küsita (ja miks see meis sageli süütunnet tekitab), kuidas hingevalust jagu saada ja mida meil eluraskustest võita on. Käsitleme ka manifesteerimise toimet, sarimõrvarite psühholoogiat, laste ülemäärast poputamist ja veebis teiste järgi nuhkimist. Neil lehekülgedel leidub küllaga asjatundlikku nõu psühholoogidelt, terapeutidelt ja teistelt professionaalidelt, lisaks eksklusiivne intervjuu Levison Woodiga, kes räägib eluraskuste eelistest ja mugavustsoonist väljumisest. Mõistus on võimas tööriist. Õppige seda ohjama juba täna, et homne oleks rõõmsam ja tervem.
62
KAS KREDIITKAART ON PARIM RAVIM?
82 MIKS ME UND NÄEME?
94 SOOVIMATUD NÕUANDED
98
LUURETÖÖ VIRTUAALSUSE VARJUS
64 KUIDAS CBD VÕIB ELU MUUTA
70 KUIDAS RAVIDA HINGEVALU
72
KAS HOIAME OMA LAPSI VATI SEES?
76
MIKS ME NUTAME?
84 ÄREVUS LASTEL
88 KAS OLETE KELLEGI MÕJU ALL?
100
LUULE RAVITSEV JÕUD
104
KAS SPONTAANSUST SAAB ÕPPIDA?
106 PIIRID PAIKA –TERVISLIKULT
90 ASTUGE VASTU OMA HIRMUDELE
110 KUIDAS JÄTTA HÜVASTI
JAHT
Miks mõned inimesed närvikõdi rohkem otsivad kui teised ja mida sellest õppida on?
TEKST: EMMA GREEN
Elamuste otsijad, hulljulged seiklejad, adrenaliinisõltlased. Need on vaid mõned nimed, millega kostitatakse neid, kes närvikõdi naudivad. Sõnaraamatus võidakse neid kirjeldada inimestena, kes naudivad ekstreemspordivõistlusi ja teisigi tegevusi, millega kaasneb füüsiline risk. Ent see on mõnevõrra piiratud käsitlus mitte üksnes elamusteotsijate, aga ka nende tegevuste kirjeldamiseks, mida sedasorti närvikõdi tekitamisega seostame. Närvikõdi otsimist võib ehk paremini kirjeldada teise mõiste kaudu: elamuste jaht. See viitab soovile tegeleda uute ja intensiivsete kogemustega, mis tekitavad elevust, rõõmu või hirmu – seisund, mida kirjeldaksimegi närvikõdina. Kuigi need tunded võivad tekkida adrenaliinirohketest ettevõtmistest, nagu langevarju- või benji -hüpped, võib neid sama hästi kogeda iga tegevuse käigus, mis inimese mugavustsoonist välja viib – näiteks eksootilise toidu maitsmine või uue klubiga liitumine. Elamuste jahti ei küta tagant vaid ohtude otsimine, vaid ka uudsus ja teadmatus, mida tulevik toob.
Eri tüüpi närvikõdi Elamuste jahtimist asus esimest korda 1960ndatel teaduslikult uurima psühholoog Marvin Zuckerman. Algselt uuris ta sensoorset deprivatsiooni kui ajupesu üht vormi, kuid avastas hoopis, et elamustejanu on kaasasündinud iseloomujoon ning et osad inimesed vajavad igapäevaelus rohkem
stimulatsiooni kui teised. See väljendus neil ka suurema ihana uute elamuste ja kogemuste järele. Et hinnata, kui palju stimulatsiooni keegi vajab, töötas Zuckerman välja elamustejanu skaala, mille ühes otsas paiknevad äärmuslikud elamusteotsijad ja teises otsas äärmuslikud elamuste vältijad. Elamustejanu on loomuomadusena aga ülimalt kompleksne, mistõttu koosnes ka Zuckermani test neljast eraldiseisvast komponendist, mis kõik võivad mõjutada seda, kui palju keegi elamusi aktiivselt otsib (või väldib): põnevusja seiklusjanu, kogemuste otsimine, pingevabadus ja igavustundlikkus.
Põnevus- ja seiklusjanu kategoorias viitab kõrge skoor inimesele, kes naudib välist stimulatsiooni elevust tekitava ja riskantse füüsilise tegevuse kaudu (nende all peame tavaliselt silmas tüüpilisi närvikõdi otsijaid). Need, keda iseloomustab aga kaugelearenenud kogemuste janu, otsivad erutust kõikvõimalike uudsete kontaktide kaudu, mis stimuleerivad nii vaimu kui viit meelt. See tähendab sisemist elamustejanu. Need, keda iseloomustab pingevabadus, kalduvad loomu poolest spontaansusele ja vaoshoidmatusele, samuti kipuvad nad eelistama „kontrollimatuid“ ettevõtmisi, nagu metsikud peod või ülemäärane alkoholi tarvitamine. Ja viimaks, neid, kes on vastuvõtlikud igavusele, kihutab tagant vastumeelsus korduvate tegevuste, igavate inimeste ja ettearvatavate olukordade vastu. Kui neil pole võimalik uusi elamusi leida, muutuvad nad ülimalt rahutuks.
NÄRVIKÕDI FÜSIOLOOGIA
Kõik saab alguse mandeltuumas, tillukeses mandlikujulises elundis aju tagaosas, mis mängib keskset rolli emotsioonide kujundamises. Puutudes kokku millegi põneva, näiteks riskantse ettevõtmise või elevust tekitava sündmusega, aktiveerub ka mandeltuum. See käivitab omakorda hüpotalamuse, aju keskosas asuva keha kontrollikeskuse, kust vallanduvad hormoonid, sealhulgas ka dopamiin. Järgmisena asub tööle sümpaatiline närvisüsteem, mis koordineerib võitle-või-põgene-sündroomi. See pärsib maotegevust, soodustab glükoosi vallandumist ja laiendab silmapupille – need väikesed muutused aitavad kehal ohuks valmistuda. Neerupealised hakkavad tootma adrenaliini ja kortisooli. Läbi keha sööstes toimib adrenaliin märgina südamele, et see kiiremini tööle asuks ja rohkem hapnikku ajju transpordiks. Nüüd on aju ja keha ülimalt keskendunud seisundis.
SEDA EI KÜTA TAGANT VAID OHTUDE OTSIMINE, VAID KA UUDSUS JA TEADMATUS, MIDA TULEVIK TOOB.
Enamik inimesi jääb elamustejanu skaalal kuskile keskele, kuid see, millisel määral need neli omadust kedagi iseloomustavad, määrab ka, kuidas inimene oma elamustejanu rahuldab. Esimesed kaks komponenti, põnevus- ja seiklusjanu ning kogemuste jahtimine näitavad, mis tüüpi elamuste otsijaga on tegu, teised kaks näitajat, pingevabadus ja igavustundlikkus viitavad aga sellele, kui palju vaeva on keegi närvikõdi otsimise nimel valmis nägema.
Elamuste otsija visand
Kuigi elamuste otsijaks võib tembeldada igaüht, on siiski mõningaid bioloogilisi ja keskkonnast lähtuvaid tegureid, mis mõjutavad, kui suure tõenäosusega võib inimesest elamuste jahtija saada. Uurimused on näidanud, et elamustejanu jõuab haripunkti noorukieas ja jääb seejärel stabiilselt püsima või langeb aja jooksul sotsiaalsete kohustuste, näiteks abiellumise või lapsevanemaks saamise tõttu. Mõned uurimused on avastanud, et meestel on elamustejanu, välja arvatud kogemuste otsimine naistest märkimisväärselt kõrgem. Kõige kõrgemaid tulemusi on saanud lahutatud mehed. Peamine tegur selles, kui suure tõenäosusega keegi elamusi jahib, seisneb aga reaktsioonis hormoonidele, mida elamustejanu tekitab. Kui aju registreerib potentsiaalse ohuallika, vallandab mandeltuum vereringesse hormoonide, sealhulgas adrenaliini-, dopamiini- ja endorfiinide sööstu. Adrenaliin tõstab pulssi, vererõhku ja hingamistempot, viies ajju ja lihastesse rohkem hapnikku. Tekib äärmine erksus. Mida ägedam on see reaktsioon, seda rohkem vallandub kehas
ELAMUSJANUSED INIMESED
TULETAVAD NEIST VÄHEM SEIKLUS
HIMULISEMATELE
MEELDE, KUIDAS ELU TÄIEL MÄÄRAL NAUTIDA.
teisi kemikaale, kaasa arvatud kortisooli (tuntud ka kui nn stressihormoon) ja testosterooni. Pupillid laienevad, meeled teravduvad. Keha valmistub ohule vastu astuma ja tekib tähtis energiasööst. Kuidas keegi oma keha reaktsiooni sellele tajutavale ohule tunnetab, võib öelda nii mõndagi tema elamustejanu valmiduse kohta. Magnetresonantsuuringud on näidanud, et närvikõdi otsijatel aktiveerub mandeltuum pingeolukorras vähemal määral, samuti toodab see vähem kortisooli kui nende riskitundlikumatel kaaslastel. Lisaks toodetakse nende organismis ka rohkem dopamiini, virgatsainet, mida seostatakse mõnutundega. Nii seostub eesootav oht neil pigem rahulduse kui ärevusega. Mõnede jaoks on adrenaliinisööst, hapnikuvool ajju ja tujutõstvate kemikaalide üleujutus nii sõltuvusttekitavad, et nad seda üha uuesti jahivad. Teised tahaksid seda aga pigem vältida. Elamuste jahtijaid on igasuguseid, kuid neil on mõningaid ühiseid käitumisjooni. Uurimused on näidanud, et „T-isiksusetüübiga“ (T nagu „thrill“
ehk põnevus) inimesed kalduvad olema impulsiivsed, uudishimulikud, loomingulised, paindlikud ja muutustele avatud. Nende suurem vajadus elamuste järele võib mõjutada ka nende teisi eluvaldkondi karjäärivalikust kunstieelistusteni välja. Näiteks ihkavad elamustejanulised inimesed elukutseid, mis on ebatavalised ja nõuavad paindlikkust, samas kui elamusi vältivad inimesed eelistavad töökohti, kus valitseb kord ja rutiin. Elamustejanulised inimesed kuulavad ja naudivad suurema tõenäosusega ka muusikat või kunsti, mis on mingil moel erutav või rabav, näiteks metal -muusika või sünget temaatikat käsitlevad teosed. Kui elamusi vältiv inimene puutub kokku millegi uudse või ebatavalisega, hakkab ta seda sageli tõrjuma, sest see on kummaline ja võõras, samas kui elamusjanune huviline võtab selle avasüli vastu. Kõige sagedamini on elamuste otsijatel ühiseks nimetajaks aga see, mis neid ülepea üldse närvikõdi jahtima sunnib. Üks põhjus selleks on psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi poolt „vooseisundiks“ nimetatud
olukorra saavutamine. Vooseisundiga kaasnev rõõmu ja rahulolu tunne tekib täielikust ajahetkesse süüvimisest ja käesolevasse ülesandesse süvenemisest. Kuigi vooseisundisse võib jõuda mistahes tegevusega, kaasa arvatud aianduse, kirjatöö või sportmängudega, vajavad elamusjanused inimesed enamasti sellesse seisundisse jõudmiseks keskmisest enam stimulatsiooni. Just sellepärast tõmbab neid ka ekstreemsemate tegevuste poole, mis on ühtaegu elujaatavad ja keskendumist nõudvad, näiteks mägironimine. Teine motivaator on erutusseisund, mida närvikõdi otsijad oma hirmudele vastu astumisest ja nende ületamisest kogevad. Teadusuurimused on näidanud, et põnevate kogemuste ajal tekitab kõige suuremat meeleülendust tohutu kergendustunne sellest, et kujuteldav hirm ei saanudki tõeks. On siis tegemist lennukist välja hüppamise või haiga lähedalt kokku puutumisega, on surmale näkku vaatamises ja selle trotsimises elamusjanustele inimestele midagi joovastavat.
Miks elamusjanu on vajalik?
Teadlased on seisukohal, et elamusjanul on evolutsiooniline eesmärk, mis eristab inimesi teistest imetajatest. Zuckermani sõnul on põnevuste jahtimine „meie geenidesse ja närvisüsteemi sisse kirjutatud“. Tema sõnul tulid meie eellased toime küttimise ja korilusega. „Küttimine oli üks varaseid elamusjanu väljendusvorme, eriti kui jahiti suuri imetajaid ja sellega kaasnes suur oht.“ Riskimisel oli darvinistlik väärtus –
ELAMUSJANU OHTUSID TROTSIDES
Tundub ehk vastuoluline, kuid adrenaliinirohkeid elamusi on võimalik nautida ka ohutust ja heaolu silmas pidades. Meeleülendust saab esile kutsuda ka kontrollitud keskkonnas korraliku varustuse ja asjatundlike osalistega – selle näideteks on kärestikuslaalom, langevarjuhüpped või trosslaskumine. Vähem füüsiliselt nõudlikud (ja ka odavamad) näited, mis sarnast erutust esile kutsuvad, on Ameerika mägede atraktsioon lõbustuspargis, lasermäng, põgenemistoa külastus koos sõpradega või õudusfilmi vaatamine. Mistahes tegevuse puhul on oluline põnevaid kogemusi tasakaalustada ka lõõgastumisega. Rahulikud tegevused, nagu hingamisharjutused, jooga või tai chi aitavad pärast põnevaid seiklusi stressihormoonide adrenaliini ja kortisooli sagedaste sööstude negatiivset mõju tasakaalustada.
soovimata tundmatuid territooriume avastada poleks inimkond kunagi sellist õitsengut saavutanud nagu praegu. Meie eelkäijad kogesid potentsiaalses ohuolukorras samasugust psühholoogilist reaktsiooni, vahe seisneb üksnes selles, et toona oli närvikõdi tekitanud olukordade eesmärgiks ellujäämine ja areng, tänapäeval aga üldiselt lõbujanu. Inimkond vajab elamusjanuseid inimesi, eriti kriisiaegadel. Kui suurem osa inimesi võib riskantses olukorras murduda, suudavad põnevuste jahtijad rahulikuks jääda ega lange niinimetatud analüüsi paralüüsi ohvriks – nad lihtsalt tegutsevad ja usaldavad oma võimet olukorraga toime tulla. Sedasorti inimesi leidub igas eluvaldkonnas, kiirabitöötajatest ja sõjaväelastest olümpiasportlasteni. Lisaks on elamusjanused inimesed inspiratsiooniks kõigile teistele. Nad tuletavad neist vähem seiklushimulisematele meelde, mis tunne on end päriselt elusana tunda ja kuidas elu täiel määral nautida. Oma valmisolekuga näiteks koopasukeldumist katsetada äratavad nad meis imetlust ning on elavaks tõestuseks, et inimene võib saavutada mida tahes – sellega meenutavad elamuste janunejad kõigile, et vahel tasub mugavustsoonist välja murda. Elamusjanusest loomusest ei lõika kasu üksnes teised inimesed. Närvikõdi jahtijate ellusuhtumine näeb võimalikus ohus väljakutset, mida lahendama asuda. See omakorda mõjub kaitsekilbina eluraskuste vastu ning muudab elamusjanused üleüldiselt sitkemaks. Lisaks kogevad nad ka väidetavalt vähem stressi, rohkem positiivseid emotsioone ja on üleüldiselt eluga rohkem rahul.
Elamusjanu kitsaskohad Kuigi närvikõdi jahtimine on tavaliselt positiivne ja kahjutu omadus, võib sellele isiksusetüübile iseloomulik suurem vajadus stimulatsiooni järele mõned neist selle poole pürgimisel ka ennasthävitava käitumise rüppe juhtida. Teadusuurimustega on kindlaks tehtud, et suure elamusjanuga kaasneb ka suurem tõenäosus uimastisõltuvuseks, hasartmängudeks või ohtlikuks liikluskäitumiseks. Need, keda iseloomustab skaalal just suurem pingevabadus, kipuvad riske võtma ka seksuaalkäitumises ja võivad kalduda alkoholismile. Üks võimalik selgitusi sellele on elamusjanuseid inimesi iseloomustav kalduvus sedasorti tegevustega kaasnevaid riske eirata või pisendada. Mõned
kirjeldavad närvikõdiga kaasnevat adrenaliinisööstu samasuguse joovastusega, nagu saavutatakse uimastitega, ning ei suuda sellest kuidagi küllalt saada. Seda „loomupärast joovastust“ jahtides muututakse aga aina hooletumaks ja energiasööstu saamiseks hakatakse katsetama ebaseaduslike või ohtlike tegevustega, nagu vargused või avalikus kohas seksimine. Vahelejäämise (ja karistuse teenimise) võimalus üksnes lisab põnevust. Mõned võivad kippuda teistega tüli norima, sest naudivad konfliktiolukordi. Selline pikaaegne riskikäitumine võib aga elule halvasti mõjuda – kahjustada omavahelisi suhteid, mainet või tööalast karjääri, samuti võib see kaasa tuua traumasid või viia koguni surmajuhtumiteni. Ennasthävitav elamustejanu ei tähenda alati potentsiaalselt eluohtlikke olukordi või ebaseaduslikku tegevust. Mõned inimesed võivad rahuldust otsida ka tükk maad vähem silmatorkaval moel –üheks selle näiteks on ka ajaraiskamine ja tähtaegadega viivitamine. Kui jätta projektiga tegelemine viimase, tähtajaeelse õhtu peale, toob see kaasa samasuguse adrenaliinisööstu, sest töötatakse teadmises, et vaid palavikuliselt rabeledes saadakse tööga õigeks ajaks valmis. Teine näide puudutab
inimesi, kes teadlikult pingelistes olukordades töötavad, võttes näiteks enda kanda väga vastutusrikkad tegemised või alatasa ülesandeid endale kuhjates. Nad tegutsevad veendumusel, et teevad parimaid esitusi just surve all – ent pidev stressiseisund võib lõivu nõuda. Kuigi äärmuslik elamustejanu või adrenaliinisõltuvus ei kuulu meditsiiniliselt vaimsete häirete hulka, võib sage stressiolukorras viibimine siiski tervist kahjustada. Pidevad adrenaliinisööstud võivad tõsta vererõhku ja kasvatada südamerabanduse või insuldi ohtu. Kui närvikõdi otsimine hakkab elu mõjutama või sunnib inimest end või teisi ohtu seadma, võib olla abi terapeudi poole pöördumisest, et teha selgeks selle käitumise algpõhjused. Elamuste jaht võib olla erutav ja tore tegevus, kuid kui see lõbu asemel probleeme tekitab, tuleks ehk järele mõelda, kas järgmise adrenaliinisööstu ihalemine on kokkuvõttes hinda väärt.
ON PARIM RAVIM?
Kas kipute emotsionaalselt raha kulutama? Vaimse tervise väärtustamine võib aidata ka eelarvet tasakaalu saada.
TEKST: LOUISE PYNE
Mida võtate esimese asjana ette, kui tunnete tüdimust, kurbust, nördimust või tahate endal tuju tõsta? Paljud meist otsivad lohutust toidust, aga osad tegutsevad emotsioonide ajel justkui autopiloodil ja hakkavad südant vaevava ebamugavuse peletamiseks raha kulutama ja end poputama. Elukalliduse lõppematu kasv muudab igapäevatoimetused aga aina keerulisemaks – ja palju kallimaks – ning pidev ülekulutamine võib tekitada rahalisi raskusi, mis jätavad omakorda vaimsele tervisele pitseri.
Priiskav elustiil
Ühendkuningriigis hiljuti läbi viidud uurimuses leiti, et 63 protsenti naistest ei ole kindlad, kas nad majanduskriisi ajal rahaliselt toime tulevad.1 Eriti just sellistel keerulistel aegadel on selge, et impulsiivne kulutamine viib pinged lakke ja kasvatab ärevust.
„Kulutamine muutub ohtlikuks, kui kasutame seda toimetulekumeetodina emotsioonide reguleerimiseks – sellepärast viidatakse sellele kui „emotsionaalsele kulutamisele“,“ räägib Chelsea psühholoogiakliiniku üks asutajatest, konsultant ja psühholoog Elena Touroni. „Mõned inimesed kukuvad ostma selleks, et suruda alla keerulisi emotsioone, nagu stress, tüdimus, ärevus ja madal enesehinnang.“
Füsioloogiliselt kaasneb enese poputamisega ergutava virgatsaine taseme lühiajaline tõus. „Ostlemine tekitab meis dopamiinijoovastust, umbes samamoodi nagu kokaiin või opiaadid või ka nikotiin. Sellepärast võibki see sõltuvust tekitavaks osutuda,“ räägib Touroni. Probleem tekib pärast seda hetkelist sööstu kui enamikku, kes on liigselt raha kulutanud, haarab tohutu süütunne, mis pikemas perspektiivis aina süvendab rusutust. Kas olete väsinud pidevast ülekulutamisest ja tahate sellest ringist välja murda? Alljärgnevalt toome ära parimad soovitused, kuidas emotsionaalne pangaarve taas tasakaalu saada.
Pange kõik paberile kirja Teie rahaline seis peaks määrama elustiili –mitte vastupidi. „Kaaluge enne ostu sooritamist kõiki plusse ja miinuseid –poodlemise „joovastuses“ võib eluterve otsustusprotsess meelest minna. „Pange plussid ja miinused kirja ning juurelge nende üle,
ENESEHOOLITSUS PISKU EEST
Need soodsad soovitused, kuidas ennast hästi tunda, aitavad pingeid maha võtta.
DIGITAALNE PUHASTUS
Ühismeedia õhutab end teistega võrdlema, mis võibki raha kulutamise vallandada. Ärge unustage, et ühismeedia peegeldab üksnes reaalsuse toimetatud versiooni, ehk pealtnäha „täiuslikud“ elud on sageli üksnes fassaad. Loobuge selliste kontode jälgimisest, mis teis ärevust tekitavad, ja tehke aeg-ajalt ühismeedia kasutuses paus. Alustage 24-tunnisest digipaastust kuus, seejärel võtke see ette iga kahe nädala ja siis juba iga nädala tagant. Jälgige, millist vabanemise tunnet see tekitab, kui te enam ühismeediat ei sirvi ja selle asemel oma aega tõhusalt ära kasutate.
HELIKÜMBLUS
Helikümblus (YouTube’is leidub rohkelt tasuta helikümbluse sessioone) võib olla kosutav moodus, kuidas stressi maandada ja pead selgeks saada. Näiteks meditatiivsete helide või vibreerivate helikausside muusika võib aidata ajulaineid stimuleerida ja seeläbi sügavat lõõgastust esile kutsuda.
JALUTUSKÄIK VABAS ÕHUS
Looduses viibimine kasvatab tõestatult heaolutunnet ja isegi kümme minutit igapäevast roheluses viibimist aitab teil kasu saada. Järgmine kord, kui tunnete soovi raha laristada, eemalduge olukorrast ja minge õue jalutama. Värske õhk aitab pea imetabaselt selgeks lüüa.
et veenduda, kas sooritate ostu õigel põhjusel,“ soovitab Touroni. Mõelge välja, kas kõnealust eset on teile vaja –või on see miski, mida lihtsalt tahate.
Kui suurte summade kulutamine seostub teile õnnetunde õhutamisega, katsuge leida teistsuguseid enesehoolitsuse meetodeid, mis negatiivseid tundeid hajutada aitaks. Jooga, meditatsioon ja päevikupidamine on kõik head stressi maandamise moodused. Mis veelgi parem – need on tasuta!
Tundke oma väärtushinnanguid
Teil aitavad igapäevaseid valikuid langetada kindlad põhimõtted – kaasasündinud väärtushinnangud, mis teevad teist selle, kes olete. Mõnikord on vaja aeg maha
LIIGSELT KULUTANUD INIMEST HAARAB SÜÜTUNNE, MIS PIKEMAS PERSPEKTIIVIS
võtta ja esitada endale küsimusi, mis meil oma põhimõtteid sõnastada aitaks, et neist paremini lähtuda. „Küsige endalt, milliseid omadusi väärtustate ja milline inimene olla tahaksite. Millisena tahaksite, et teid mäletataks? Oma väärtushinnangute meenutamine aitab pealiskaudsetest asjadest lahti lasta ja pürgida selle poole, mis meile päriselt oluline on,“ märgib Touroni.
Vaadake enda sisse
Teadlikkus sellest, millele raha kulutate, aitab teil korduvaid mustreid märgata. Ülekulutamise juurpõhjuse mõistmine on ringist välja murdmiseks esimene samm, nii et tehke endale selgeks, kas üritate sellega summutada mingeid kindlaid emotsioone. „Kas kipute ostma pärast konkreetse inimesega suhtlemist? Pärast partneriga tülitsemist? Tüdimusest?“ küsib Touroni. „Kui mõistate paremini, mis selle käitumise vallandab, oskate ka aru saada, milliseid emotsioone selle taha varjata püüate.“