Üks talvenädal

Maeve BINCHY

체ks talven채dal

Inglise keelest t천lkinud Tiiu Loog

1

Originaali tiitel: A Week in Winter Maeve Binchy 2012 Toimetanud Anneliis Lember Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © 2012 by The Estate of Maeve Binchy © Tõlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2014 ISBN 978-9985-3-2969-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

2

Kallile suuremeelsele Gordonile, kes teeb iga viimase kui p채eva elamisv채채rseks

3

4

Chicky

Ryani farmis Stoneybridge’is oli igaühel oma töö. Poisid aitasid isa põllul: parandasid tarasid, tõid lehmi lüpsiajaks koju ja ajasid kartulivagusid sisse. Mary söötis vasikaid, Kathleen küpsetas leiba ja Geraldine’i hoole all olid kanad.

Ega teda kunagi Geraldine’iks ei kutsutud, nii kaua kui mäletati, oli ta ikka olnud Chicky.* Tõsine väike tüdruk, kes poetas kanapoegadele teri ja korjas iga päev värskeid mune, alati rahustavalt oma hoolealuste sulgedesse sosistades „tibu-tibu-tibu”, kui ta oli seal nendega ametis.

Chickyl oli igale kanale pandud nimi, ning kellelgi ei olnud südant talle öelda, kui järjekordne neist pühapäevapraeks võeti. Alati tehti siis nägu, nagu oleks see poest toodud, aga Chicky teadis niikuinii.

Suviti oli Stoneybridge Lääne-Iirimaa laste paradiis, ent suvi oli lühike ning Atlandi ookeani rannik enamiku ajast aastas märg, tormine ja üksildane. Kuid ikkagi sai seal koopaid uuritud, kaljudel ronitud, linnupesi leitud ja suurte ülespoole keerduvate sarvedega metslambaid uudistatud. Ning seal oli ka Kivihäärber. Chicky armastas mängida hiiglasuures umbekasvanud aias. Mõnikord lubasid preilid Sheedyd − kolm õde, kellele maja kuulus ja kes olid igivanad − tal oma vanu rõivaid kasutada ja ennast mängudeks uhkelt üles lüüa.

Chicky nägi pealt, kuidas Kathleen kodunt lahkus, et õppida Walesis suures haiglas meditsiiniõeks, ja seejärel sai Mary töökoha kindlustusbüroos. Kumbki nendest ametitest ei meeldinud Chickyle, kuid midagi peab ta ju kunagi tegema. Maalapp ei suudaks toetada tervet Ryani peret. Kaks poissi olid juba läinud lääne suurlinnadesse äri alal läbi lööma. Ainult Brian jäi isa juurde tööle.

Chicky ema oli alailma väsinud ja isa alailma muremõtetes. Nad tundsid kergendust, kui Chicky sai kudumisvabrikus tööd. Mitte kudumismasinal ega kodus kudujana, vaid kontoris. Tema ülesanne oli klientidele valmiskudumite väljastamine ja muugi arvepidamine. * Chicky – Tibuke. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

5

See ei olnud küll ei tea mis tore töö, aga see tähendas, et ta sai jääda kodukanti, ja seda ta just tahtis. Tal oli siin kohapeal palju sõpru ning igal suvel armus ta mõnesse O’Hara poistest, kuid sellest ei tulnud kunagi midagi püsivamat välja.

Siis aga ühel päeval sattus kudumisvabrikusse noor ameeriklane Walter Starr, kes tahtis osta Arani kampsunit.* Chickyl paluti talle selgeks teha, et neil ei ole jaemüüki, nad teevad kampsuneid ainult tellimise korras kauplustele ja postimüügifirmadele. „Noh, siis lasete küll käest hea võimaluse,” tähendas Walter Starr. „Inimesed tulevad siia metsikusse paika ja neil on vaja Arani kampsunit, ning neil on tarvis seda otsekohe, mitte mõne nädala pärast.”

Ta oli väga ilus mees. Chickyle meenutas ta välimuselt Jack ja Bobby Kennedyt, kui need olid veel noormehed − samasugune välkuv naeratus ja samasugused ühtlased hambad. Ta oli päikesest tõmmu ja erines väga Stoneybridge’i ümbruskonna poistest. Chicky ei tahtnud, et ta vabrikust nii ruttu ära läheks, ja paistis, et ka noormees ei kiirustanud lahkuma.

Chickyle meenus kampsun, mis neil oli laos ja mida kasutati reklaamfotode tegemiseks. Võib-olla tahaks Walter Starr selle ära osta − see polnud küll tuliuus, aga siiski peaaegu uus.

Noormees kostis, et see oleks ideaalne lahendus.

Ta kutsus Chicky randa jalutama ja ütles talle, et see on üks maailma ilusaimaid kohti.

Kujutlege vaid! Ta on käinud Californias ja Itaalias ning ometi peab ta Stoneybridge’i ilusaks.

Ent noormehe arvates oli ka Chicky ilus. Ta ütles, et Chicky on nii armsake oma tumedate kiharate ja suurte siniste silmadega. Nad veetsid iga võimaliku hetke koos. Walter oli kavatsenud jääda ainult päevaks või paariks, kuid korraga avastas ta, et teda ei kisugi enam kuhugi mujale.

Muidugi siis küll, kui tüdruk kaasa tuleks.

Chickyt ajas see mõte valjusti naerma. Kas ta peaks siis loobuma tööst kudumisvabrikus ning teatama emale ja isale, et läheb mööda * Arani kampsun – Iirimaa läänerannikult Arani saartelt pärit lambavillane üle pea selga tõmmatav palmikkirjaga kampsun.

6

Iirimaad pöidlaküüdiga matkama, ja veel koos ameeriklasega, kellega on just äsja tuttavaks saanud? Palju vastuvõetavam oleks ettepanek lennata Kuule.

Walter leidis, et hirm, mis tüdrukul tekkis seda mõtet kaaludes, oli liigutav ja õigupoolest armastusväärnegi. „Meil on ainult üks elu, Chicky. Nemad seda meie eest elada ei saa.

Peame ise elama. Arvatavasti ei taha ka minu vanemad, et olen siin metsikus olematuses ja mul on hea olla, mis? Ei, nemad tahaksid, et vedeleksin kuskil maaklubis ja mängiksin tennist heade perekondade tütardega, aga hei-hei, mina tahan hoopis siin olla. Niisama lihtne see ongi.”

Walter Starr elas maailmas, kus kõik oli lihtne. Nad on kiindunud teineteisesse, niisiis, mis saab olla veel loomulikum kui jõuda armusuhteni? Kumbki neist teab, et teisel on õigus, ning milleks teha asju keerulisemaks, närvitsedes, mida teised inimesed võivad öelda või mõelda või teha? Lahke Jumal mõistab armastust. Isa Johnson, kes oli andnud vande, et ta mitte kunagi ei armu, ei saa vist küll armastusest aru. Ja neil pole vaja mingeid rumalaid lepinguid ega tunnistusi, ega ju?

Pärast kuut hunnitut nädalat, kui Walter pidi hakkama mõtlema Ameerikasse naasmisest, oli Chicky valmis minema koos temaga. Selle otsusega kaasnes määratu hulk tülisid ja draamasid ning tohutu segadus Ryani majapidamises. Aga õnneks ei saanud Walter sellest midagi teada.

Chicky isa oli nüüd rohkem häiritud kui kunagi varem, sest kõik võivad öelda, et ta on üles kasvatanud hulguse, kes pole selline, nagu ta olema peaks.

Chicky ema näis väsinum ja pettunum kui eales varem ning ütles, et ainult Jumal ja Püha Madonna teavad, mida ta on teinud Chickyt kasvatades nii valesti, et tüdruk on nüüd neile kõigile nuhtluseks.

Kathleen soovis, et tal oleks juba kihlasõrmus sõrmes, sest ükski mees ei taha teda enam, kui teada saab, millisest perekonnast ta on pärit.

Mary, kes töötas kindlustusbüroos ja käis parajasti ühega O’Haradest, ütles, et Chicky tõttu on nüüd tema armuõnnepäevad loetud. O’Harad on linna väga lugupeetud perekond ja nemad ei suhtu sellisesse käitumisse sugugi mitte heasoovlikult.

7

Vend Brian langetas pea ega öelnud üldse midagi. Kui Chicky temalt küsis, millele ta mõtleb, ütles Brian, et ta ei mõtlegi. Tal pole aegagi mõelda.

Chicky sõbrannad Peggy, kes töötas samuti kudumisvabrikus, ja Nuala, kes oli kolme preili Sheedy juures toatüdrukuks, ütlesid, et see on kõige põnevam ja hulljulgem samm, millest nad eales on kuulnud, ning kas pole vahva, et tal on juba olemas pass tollest koolireisist Lourdes’i.

Walter Starr seletas, et nad peatuvad tema sõprade juures New Yorgis.

Ta kavatseb juurakoolist ära tulla, sest tegelikult ei ole see talle õige koht. Kui meil oleks mitu elu, noh siis jah, võib-olla, aga kuna meil on ainult üks elu, siis ei tasu seda kulutada õigusteaduse õppimisele. Õhtul enne lahkumist üritas Chicky panna vanemaid oma sammu mõistma. Ta on kahekümneaastane, tal on kogu elu ees, ta tahab armastada oma perekonda ja soovib, et pettumusest hoolimata ka nemad teda armastaksid.

Isa nägu oli pingul ja karm. Teda ei tervitata siin majas enam kunagi rõõmuga, ta on neid kõiki häbistanud.

Ema oli kibestunud. Ta ütles, et Chicky käitub väga-väga rumalasti.

See suhe ei jää kestma, ei saa jääda. See ei ole armastus, see on sõge armumine. Kui too Walter tõesti teda armastaks, siis ootaks ta teda, annaks talle kodu ja oma nime ja tuleviku seesuguse lolluse asemel. Õhkkond Ryanite kodus oli nördimusest nii paks, et lõika või noaga. Õdedest polnud Chickyl samuti tuge. Ent ta jäi järeleandmatuks.

Nemad pole ju kogenud tõelist armastust. Ta ei kavatse oma plaane muuta. Tal on pass olemas. Ta läheb Ameerikasse. „Soovige mulle midagi head,” palus ta lahkumiseelsel õhtul, aga nad pöörasid näo ära. „Ärge laske mul minna nii külma mälestusega teist.” Chickyl veeresid pisarad mööda põski alla.

Ema ohkas taas sügavalt. „Külm oleks see siis, kui ütleksime: „Hakka aga minema, naudi elu”. Me püüame anda oma parima. Tahame aidata sul saada parima oma elust. See ei ole armastus, see on ainult mingi sõge kiindumus. Meie õnnistust sa ei saa. Sinu jaoks seda lihtsalt ei ole.

Teesklemisest pole mingit kasu.”

Nii lahkuski Chicky ilma õnnistuseta.

8

Shannoni lennujaamas lehvitas rahvasumm hüvastijätuks oma lastele, kes läksid Ameerikasse vastu uuele elule. Chickyle ei lehvitanud keegi, kuid ei tema ega Walter hoolinud sellest. Neil oli terve elu ees.

Ei mingeid reegleid, ei vajadust käituda õigesti üksnes naabrite ja sugulaste meeleheaks.

Nad on vabad − vabad töötama, kus tahavad, ja tegema, mida tahavad.

Ei mingit kohustust täita teiste inimeste lootusi: Chickyst loodeti, et ta abiellub rikka farmeriga, Walteri perekond lootis, et pojast saab tippadvokaat.

Walteri sõbrad tervitasid neid lahkelt suures korteris Brooklynis.

Noored inimesed, sõbralikud ja muretud. Mõni neist töötas raamatukaupluses, mõni baaris. Ülejäänud olid muusikud. Nende tulek ja minek oli enesestmõistetav. Keegi ei teinud millestki numbrit. Kodus oli olnud kõik teistmoodi. Üks paar tuli rannikualalt ja siis oli veel Chicagost pärit tüdruk, kes kirjutas luuletusi. Oli ka üks Mehhiko poiss, kes mängis latiinobaarides kitarri.

Kõik tundsid ennast väga vabalt. Chicky leidis, et see on imeline.

Keegi ei esitanud mingeid nõudmisi. Õhtusöögiks tehti suur laar vürtsikat pajarooga ja kõik aitasid kaasa. Ei mingit survet.

Nad küll ohkisid pisut, et nende perekonnad ei saa millestki aru, aga kuigi rängalt seda südamesse ei võetud. Peagi tundis ka Chicky, et Stoneybridge hajub kuhugi kaugusesse. Ometi kirjutas ta koju iga nädal. Ta oli otsustanud juba algusest peale, et tema see ei ole, kes vaenutsemist jätkab.

Kui üks pool käitub normaalselt, siis varem või hiljem peab teine pool sellele reageerima ja samuti normaalselt käituma.

Ta kuulis üht-teist oma sõbrannadelt, sai neilt teada mõningaid olulisi uudiseid. Peggy ja Nuala kirjutasid talle elust kodus; näis, et seal polnud kuigi palju muutunud. Nii ta siis sai neile kirjutada, kui rõõmus ta on, kuuldes Kathleeni plaanidest abielluda Mikeyga, kuid ei maininud, et oli kuulnud ka Mary ja Sonny O’Hara armuloo lõppemisest.

Ema saatis väikesi reipaid kaardikesi, küsis, kas pulmapäev on juba kindlaks määratud, ja tundis huvi, kas sealse kiriku piirkonnas on ikka Iiri preestreid.

9

Ta ei kirjutanud neile midagi ühiselust suures rahvast täis korteris, kus kogu aeg sõelutakse edasi-tagasi ja mängitakse kitarri. Nemad poleks sellest ealeski aru saanud.

Selle asemel kirjutas ta kunstinäituste avamistest ja teatrite esietendustest. Nende kohta luges ta ajalehtedest ja mõnikord nad tõepoolest käisidki päevasel etendusel või said sõprade kaudu odavaid pileteid eelesietendustele, kui taheti maja täita.

Walteril oli töökoht, kus ta aitas kataloogida oma isa-ema vanade sõprade raamatukogu. Perekond lootis teda sel viisil akadeemilise elu juurde tagasi meelitada, ütles ta, aga töö polnud sugugi paha. Nad jätsid ta lõpuks rahule ega hakanud temaga kisklema. Ja seda elus ju vaja ongi.

Chicky sai aru, et see on kõik, mida Walter elult soovib. Nii ei naaksunud ta enam tema kallal, nõudes, millal teda vanematega tuttavaks tehakse või millal nad omaette korteri saavad või mida nad üldse edaspidi teevad. Nad on koos New Yorgis. Sellest on ju küllalt, kas pole?

Ja mingil määral see oligi nii.

Chicky sai tööd ühes söögikohas. Tööaeg sobis talle. Tõusta tuli väga vara, nii et ta jõudis korterist lahkuda enne, kui kõik teised ärkasid.

Ta aitas hommikul uksed avada, tegi ära oma vahetuse töö, serveerides hommikueineid, ning oli tagasi enne, kui teised said ennast päevaks üles aetud. Chicky tõi kaasa külma piima ja rõngassaiu, mis olid üle jäänud söökla einevarudest. Nad harjusid ära, et ta neid varustab.

Ta sai endiselt kodust uudiseid, aga kõik see jäi järjest kaugemaks.

Kathleen on Mikeyga abiellumas, ja uudis on see, et ta ootab last.

Mary käib J.P-ga, farmeriga, kelle üle nad veel hiljaaegu olid naernud ja nimetanud teda kurvameelseks vanuriks. Nüüd on aga tegemist tõelise armulooga. Brian on end sidunud ühega O’Haradest, mis Chicky pere arvates on lausa tore, kuid millest O’Harad pole sugugi nii vaimustatud. Isa Johnson olevat pidanud jutluse ja kinnitanud, et Püha Madonna nutab iga kord, kui mainitakse Iirimaal korraldatavat lahutuse legaliseerimise referendumit, ent nii mõnedki kohalikud elanikud olid protesteerinud ja öelnud, et ta on läinud liiga kaugele.

10

Mõne lühikese kuuga oli Stoneybridge’ist saanud täiesti ebareaalne maailm.

Peaaegu sama ebareaalne oli ka elu, mida nad elasid korteris, kuhu tuli järjest inimesi juurde ja kust neid ka lahkus, ning ebareaalsed olid lood sõpradest, kes olid siirdunud elama Kreekasse või Itaaliasse, ja teistest, kes tegid ööd läbi muusikat Chicago keldrites. Reaalsuseks kujunes Chicky jaoks hoopis tema enda leiutatud fantaasiamaailm, milles ta jäljendas elavaloomulist, kihavat ja edukat Manhattani elustiili.

Stoneybridge’ist ei tulnud iialgi keegi New Yorki − polnud mingit ohtu, et mõni ta üles otsiks ning ta valed ja mannetu pettuse paljastaks. Tema aga lihtsalt ei suutnud rääkida neile tõtt: nimelt oli Walter loobunud raamatukogu kataloogi koostamisest. See oli muutunud väga tüütuks, sest vanapaar aina korrutas, et ta peaks minema nädalalõpuks koju vanemaid vaatama.

Chicky arvates ei olnudki see mõte eriti halb, kuid näis, et Walteri pahandas see päris ära, nii et Chicky noogutas kaastundlikult, kui mees töölt lahkus, ja püüdis teha sööklas lisatunde, et katta korterikulusid.

Walter oli neil päevil rahutu, kõige väiksemadki asjad ärritasid teda.

Ta tahtis, et Chicky oleks alati rõõmsameelne ja hell. Ja seda ta väliselt oligi. Oma sisimas aga tundis ta ennast mureliku ja väsinuna, välja ta seda muidugi ei näidanud.

Nädal nädala järel kirjutas ta koju ja uskus ka ise oma muinasjuttu järjest rohkem. Ta hakkas spiraalköites märkmikku üles tähendama üksikasju elust, mida ta kujutles end elavat. Ta ei tahtnud millelgi libastuda.

Et end lohutada, kirjutas ta neile pulmadest. Tema ja Walter olevat abiellunud, kuid leppinud vaid vaikse ilmaliku tseremooniaga, selgitas ta. Neid oli õnnistanud frantsiskaani preester. Sündmusel oli olnud neile väga eriline tähendus ja nad teadsid, et mõlemale perekonnale valmistab suurt rõõmu, kui nad end sellisel viisil seovad. Chicky seletas, et Walteri vanemad olid parajasti välismaal ega saanud tseremoonial osaleda, aga kõik nad on ikkagi väga rahul.

Tal õnnestus ennastki uskuma panna, et see on tõsi. Igatahes oli see 11

kergem kui tõdeda, et Walter on muutunud rahutuks ja ta plaanitseb midagi.

Kui Walteri ja Chicky loole tuli lõpp, siis toimus kõik kiiresti, ning teistelegi tundus see vältimatu. Walter teatas talle leebelt, et kõik on olnud suurepärane, aga nüüd on see läbi.

On avanenud teine võimalus, on üks teine sõber kuskil baaris, kus Walter saaks tööd. Uus paik. Uus algus. Uus linn. Nädalalõpul ta lahkub.

Kulus terve igavik, enne kui Chicky juhtunut mõistusega suutis võtta.

Esialgu arvas ta, et see on nali. Või mingit sorti proovilepanek. Ta rinnus oli õõnes, ebareaalne tunne nagu tohutu auk, mis muudkui suurenes.

See ei saanud olla läbi. Mitte see, mis oli olnud nende vahel. Ta anus ja palus: kui ta on midagi valesti teinud, saab seda ju muuta.

Lõputult kannatlikuna kinnitas Walter talle, et see pole kellegi süü.

See lihtsalt juhtus nii − armastus puhkes õitsele ja suri siis. See on muidugi kurb, ent niisugused asjad on alati kurvad. Nad jäävad ju sõpradeks ja vaatavad koosveedetud ajale tagasi kui ilusale mälestusele.

Chickyl ei olnud midagi muud teha kui koju tagasi minna, tagasi Stoneybridge’i, et uidata sealsetel metsikutel randadel, kus nad olid koos jalutanud ja kus olid armunud.

Chicky ei lähe aga kunagi tagasi.

See oli asi, mida ta kindlalt teadis, kõigutamatu fakt vesiliivana muutuvas maailmas ta ümber. Korterisse ei suutnud ta enam jääda, kuigi teised lootsid, et ta jääb. Väljaspool sealset elu oli tal aga väga vähe sõpru. Ta oli liiga kinnine, ei olnud tal lugusid rääkida, ei oma vaateid sõprusesse kaasa tuua. Ta vajas selliste inimeste seltskonda, kes ei esitaks küsimusi ega teeks oletusi.

Chicky vajas ka tööd.

Sööklasse ei saanud ta jääda. Nad oleksid teda seal heameelega pidanud, aga nüüd, kui Walter oli läinud, ei tahtnud ta enam sealkandis elada.

Polnud üldse oluline, mis tööd ta tegema hakkab. Tegelikult oli tal 12

ükskõik. Tal tuleb lihtsalt teenida elatist, midagi, mis teda vee peal hoiaks, kuni kõik selgineb.

Chicky ei jäänud magama, kui Walter oli ära läinud.

Ta püüdis, aga uni ei tulnud. Nii istus ta siis sirgeselgselt toolil samas toas, mida ta oli jaganud Walter Starriga kõik need viis imelist kuud − ja kolm rahutut kuud.

Walter ütles, et nii kaua ei ole ta kunagi varem kusagil peatunud. Ta ütles, et ei taha talle haiget teha, ja palus tal minna tagasi Iirimaale, kust ta oli tema leidnud.

Chicky ainult naeratas talle läbi pisarate.

Tal kulus neli päeva, et leida endale elupaik ja töökoht. Söökla kõrval ehitusel kukkus üks töömees ja ta toodi sööklasse toibuma. „Mul ei ole nii halb olla, et peaksin minema haiglasse,” püüdis ta neid veenda. „Kas saaksite kutsuda proua Cassidy, tema teab, mida teha.” „Kes on proua Cassidy?” oli Chicky küsinud mehelt, kes rääkis iiri aktsendiga ja kartis, et võib kaotada päevatöö. „Üürib tube,” kostis mees. „Ta on hea inimene, hoiab asju enda teada, temaga võib ühendust võtta.”

Mehel oli õigus. Proua Cassidy võttis ta üle.

Ta oli väikest kasvu askeldav olevus, terava pilgu ja kuklale kinnitatud range juuksekrunniga. Keegi, kes aega ei raisanud.

Chicky vaatas teda imetlusega.

Proua Cassidy korraldas vigastatud mehe sõidutamise oma külalismajja. Ta ütles, et tal on naaber, kes on põetaja, ja kui mehe olukord halveneb, viib ta tema haiglasse.

Järgmisel päeval sisenes Chicky proua Cassidy pansionaati.

Kõigepealt küsis ta töömehe kohta, kes vigastada sai ja sööklasse toodi. Siis küsis ta tööd. „Miks te minu juurde tulite?” päris proua Cassidy. „Räägitakse, et teie hoiate asju enda teada, te ei käi ringi ega latra.” „Selleks olen ma liiga hõivatud,” tunnistas proua Cassidy. „Võiksin koristada. Olen tugev ega väsi.” „Kui vana te olete?” uuris proua Cassidy.

13

„Homme saan kakskümmend üks.”

Aastaid inimeste jälgimist ja vähe juttu olid teinud proua Cassidy väga kindlameelseks. „Palju õnne sünnipäevaks,” soovis ta. „Tooge oma asjad ja kolige kohe täna sisse.”

Asjade toomine ei võtnud kaua aega: tuli vaid haarata väike kott suurest korrapäratult laiutavast korterist, kus ta oli elanud Walter Starri tüdrukuna koos rühma rahutute noorte inimestega kõik need õnnelikud kuud, enne kui tsirkus lahkus linnast ilma temata.

Ja nii algas Chicky uus elu. Väike tuba, peaaegu nagu mungakong, pansionaadi ärklikorrusel; hommikul üles, söögiriistad puhastada, trepp küürida ja hommikueine valmis panna.

Proua Cassidyl oli kaheksa majulist, kõik iirlased. Need inimesed ei alustanud päeva helveste ja puuviljaga. Mehed, kes töötavad ehitusel või metroos, vajavad tubli portsjoni peekonit ja mune, mis aitaks neid keskpäevase singivõileivani, mille samuti Chicky valmis tegi ja vahapaberisse mähkis ning neile üle andis, kui nad tööle hakkasid minema.

Siis tuli voodid teha, aknaklaasid läikima hõõruda ja elutuba koristada ning seejärel läks Chicky koos proua Cassidyga sisseoste tegema. Ta õppis ära, kuidas odavaid lihalõike marineerides maitsvamaks muuta, ja sai ka teada, kuidas kõige lihtsamatele toitudele pidulik väljanägemine anda. Laual oli alati vaas lõikelilledega või lillepott.

Proua Cassidy riietus alati kenasti, kui ta õhtusööki serveeris, ja mingil viisil olid mehed hakanud järgima tema eeskuju. Kõik nad pesid end ja vahetasid särgi, enne kui lauda istusid. Kui sa ise järgid häid kombeid, siis saad need ka vastutasuks.

Chicky kutsus teda alati proua Cassidyks. Ta ei teadnud tema eesnime ega ka elulugu ega sedagi, mis võis olla juhtunud härra Cassidyga, kui üldse oli olnudki härra Cassidyt.

Ja vastutasuks ei küsitud midagi ka Chickylt.

Niisugune suhtlemisviis oli väga rahustav.

Proua Cassidy oli rõhutanud, kui tähtis on, et Chicky saaks rohelise kaardi ja registreeriks ennast, et hääletada linna volikogu valimistel ning 14

sellega aidata omalt poolt kindlustada vajaliku arvu iirlastest ametnike võimu juurde pääsemise. Ta selgitas ka, kuidas saada postkontorisse oma nimekasti, nii et saaks posti teel suhelda, ilma et keegi teaks, kus sa tegelikult elad, või üldse midagi su tegevusest.

Proua Cassidy oli loobunud üritamast veenda teda seltsielus osalema. Chicky oli noor naine maailma kõige põnevamas linnas. Pakuti tohutult võimalusi. Aga Chicky oli väga kindlameelne. Tema ei tahtnud midagi. Ei pubi melu, ei Iiri klubisid ega ka kiidulugusid, kui hea abikaasa võiks see või too majuline olla. Proua Cassidy oskas sellest sõnumi välja lugeda.

Tal õnnestus siiski suunata Chicky täiskasvanute koolitustundidesse ja täienduskursustele. Chicky õppis suurepäraseks kondiitriks. Ent ta ei ilmutanud mingit huvi proua Cassidy pansionaadist lahkumise vastu, kuigi kohalik pagaritööstus pakkus talle täisajaga töökohta.

Chicky kulutas vähe, ta hoiused kasvasid. Kui ta parajasti ei töötanud proua Cassidy juures, oli tal palju muud teha. Ta valmistas roogasid ristseteks, esimese armulaua söömaaegadeks, juutide täisealiseks pühitsemise pidudeks ja pensionile saatmise tähistamiseks.

Igal õhtul istusid tema ja proua Cassidy oma üürilistega ühise laua taga.

Ta ei teadnud ikka veel midagi proua Cassidy elukäigust ja ka temalt endalt ei olnud keegi kunagi küsinud ta elu üksikasju. Seepärast oli täiesti üllatav, kui proua Cassidy avaldas korraga arvamust, et Chicky peaks tegema külaskäigu Stoneybridge’i. „Mine kohe, muidu jätad selle liiga hiljaks. Siis muutub tagasiminek ületamatuks raskuseks. Kui teed veel sel aastal kiirvisiidi, on sul palju kergem.”

Ja tegelikult oligi see palju kergem, kui ta oli arvanud.

Ta kirjutas Stoneybridge’i ja teatas neile, et Walter peab minema äriasjus nädalaks Los Angelesse ja oli soovitanud Chickyl kasutada seda aega Iirimaale sõiduks. Ta tahaks väga teha lühikese külaskäigu koju ja loodab, et kellelgi pole midagi selle vastu.

Viis aastat oli möödas päevast, kui ta isa ütles, et ärgu ta sellesse majja kunagi enam tagasi tulgu. Kõik oli muutunud.

15

Isa oli nüüd hoopis teistsugune mees. Mitu südamehäiret olid teinud talle selgeks, et tema ei valitse maailma ega isegi mitte oma osa selles.

Ema ei kartnud enam nii väga nagu kunagi varem, mida inimesed arvavad. Õde Kathleen, kes oli nüüd Mikey naine ning Orla ja Rory ema, oli unustanud oma karmid sõnad perekonna häbistamise kohta.

Ka Mary, kes oli abielus J.P-ga, selle hullu vana farmeriga mäe pealt, oli muutunud mahedamaks.

Brian, keda muserdas O’Hara perekonna vastuseis, oli ülepeakaela töösse sukeldunud ja vaevalt üldse märkas, et õde on koju tulnud.

Nii oli külaskäik üllatavalt valutu ja sellest ajast peale tuli Chicky igal suvel korraks tagasi oma pere sooja rüppe.

Kui ta oli jälle Stoneybridge’is, jalutas ta miilide viisi ümbruskonnas ringi ja ajas naabritega juttu, valgustades neid uudistega oma müütilisest elust teisel pool Atlandi ookeani. Nendest maapiirkondadest reisisid väga vähesed kaugele Ühendriikidesse − Chicky teadis, et pole mingit ohtu ootamatu külastuse ohvriks langeda.

Tema loodud fassaadi ei lammuta ealeski üllatusvisiit korterisse, mida tegelikult ei eksisteerigi.

Varsti on temagi osake selles maastikus.

Ta sai kokku oma sõbranna Peggyga, kes rääks talle draamadest kudumisvabrikus. Nuala oli juba ammu läinud elama Dublinisse ja nad ei ole temast enam midagi kuulnud. „Saame kohe aru, et juuli on käes, kui näeme Chickyt rannas jalutamas,” ütlesid talle kolm Sheedy õde.

Ja Chicky näole ilmus lai naeratus, mis haaras nad kõik oma soojusesse ning ütles neile ja kõigile teistele, kes kuulasid, et mitte kusagil maailmas pole nii erilist kohta kui Stoneybridge, ükskõik kui palju imepäraseid asju on ta võõrastel maadel näinud.

See meeldis inimestele.

On väga hea, kui sind kiidetakse selle eest, et sul on olnud tarkust jääda sinna, kus sa Stoneybridge’is oled, ja selle eest, et oled teinud õige valiku.

16

* * * Perekond oli küsinud Walteri kohta ja näis, et neil oli heameel kuulda ta edust ja populaarsusest. Kui neil ka oli häbi, et olid temasse nii ebaõiglaselt suhtunud, siis sõnades nad seda ei väljendanud.

Aga siis muutus kõik.

Vanem õetütardest, Orla, oli nüüd teismeline. Järgmisel aastal lootis ta koos Brigidiga, ühega punapäiste O’Harade suguseltsist, minna Ameerikasse. Ta tundis huvi, kas nad saaksid natuke aega peatuda tädi Chicky ja onu Walteri juures. Nad ei teeks üldse tüli.

Chicky ei löönud kõhklema.

Muidugi võiksid Orla ja Brigid külla tulla, ta vaimustus kohemaid.

Soovis isegi üliagaralt, et nad tuleksid. Ei mingit probleemi, kinnitas ta neile. Sisemuses läks tal aga kõik käärima, kuid seda ei märganud keegi. Ta peab olema rahulik. Küll ta pärast midagi välja mõtleb. Praegu on aeg seda mõtet tervitada ja külaskäiku põnevusega ootama hakata.

Orla tundis huvi, mida nad New Yorki jõudes teevad. „Onu Walter on teil Kennedy lennujaamas vastas, tulete meie poole ja värskendate end pisut ning ma viin teid kohe Circle Line’i laevareisile ümber Manhattani, nii et te saaksite aimu, kus olete. Siis ühel päeval läheme Ellis Islandile ja Chinatowni. Meil on seal hiiglama vahva.”

Kui Chicky käsi plaksutas ja vaimustust demonstreeris, kujutas ta ka tegelikult ette, et nii see juhtubki. Ta nägi vaimusilmas, kuidas lahke onuliku olemisega Walter naeratab nukralt ja mõtleb kahetsevalt tütardele, keda neil endal ei ole, ning hellitab nad kohutavalt ära. Seesama Walter, kes oli ta maha jätnud pärast nende lühikesi kuid New Yorgis ja lennanud üle hiigelsuure Ameerika kontinendi läände. Šokk oli nüüd ammu möödas, tegelik mälestus elust Walteriga ähmastunud. Isegi mõtetes läks ta sinna tagasi väga harva. Ent ta fantaasiates väljamõeldud võltselu oli kristallselge ja teravapiiriline.

See oli tal aidanudki ellu jääda. Just teadmine, et Stoneybridge’is on nad kõik eksiteel, ja tema, kahekümnene Chicky, teab kõike paremini kui keegi teine. Et ta on õnnelikult abielus ja elab New Yorgis väga töörohket ja edukat elu. Pole vaja neil teada, et Walter on ta maha jätnud 17

ning tema peab küürima põrandaid, koristama vannitube ja kandma proua Cassidy eest toite lauale, et ta on väga kokkuhoidlikult elanud ja raha kogunud ega ole võtnud üldse puhkust, välja arvatud kord aastas nädal aega Iirimaal.

See väljamõeldud elu oli talle tasu kõige eest.

Kuidas ta selle küll Orlale ja tema sõbrannale Brigidile ära seletab?

Kas nüüd, pärast selle väljamõeldud elu aastaid kestnud hoolikat ülesehitamist rebitakse mask eest? Aga praegu ta veel ei muretse ega lase oma puhkust häirida. Ta mõtleb sellest hiljem. Ühtegi rahuldavat mõtet ei tulnud talle pähe, kui ta sukeldus taas New Yorgi ellu. See oli selline elu, millest keegi Stoneybridge’is poleks osanud undki näha. Chicky ei näinud mingit lahendust Orla ja tolle sõbranna Brigid O’Hara Ameerikasse tuleku probleemile. See kõik oli liialt raske. Miks ei oleks tüdrukud võinud valida oma reisi sihiks Austraaliat nagu paljud teised Iiri noorukid? Miks pidi see olema just New York?

Kui ta jõudis tagasi proua Cassidy pansionaati, rikkus ta nii pikka aega nende vahel kehtinud kokkuleppelist tava. „Mul on probleem,” ütles ta lihtsalt. „Probleemidest räägime pärast õhtusööki,” kostis proua Cassidy.

Proua Cassidy valas neile mõlemale klaasi midagi, mida ta nimetas portveiniks, ja Chicky jutustas talle loo, mida ta polnud rääkinud seni veel mitte kellelegi. Ta rääkis kõik ära, algusest peale. Pettust kiht kihina kui sibulat lahti koorides selgitas ta, et mäng on läbi: ta perekond, kes usub onu Walteri olemasolusse, tahab tulla ja temaga siin kokku saada. „Arvan, et Walter hukkus,” kostis proua Cassidy aeglaselt. „Mis?” „Arvan, et ta sai surma Long Islandi kiirteel ahelavariis, surnukehad olid vaevalt tuvastatavad.” „See ei lähe.” „Seda juhtub iga päev, Chicky.”

Ja nagu tavaliselt, oli proua Cassidyl õigus.

See toimis hästi.

18

Kohutav tragöödia, kiirtee hullus – ja inimelu oligi hingusele läinud.

Nad olid seal Stoneybridge’is tema pärast nii mures ja tahtsid New Yorki matusele tulla, aga Chicky veenis neid, et see toimub väga eraviisiliselt.

Nii oleks Walter ise tahtnud.

Ta ema nuttis telefonis. „Chicky, me olime ta vastu nii karmid. Andku Jumal meile andeks.” „Ma arvan, et Jumal on juba ammu andestanud.” Chicky jäi rahulikuks. „Püüdsime teha nii, et kõik oleks kõige paremini,” ütles isa. „Arvasime, et suudame teha õigeid otsuseid tema iseloomu kohta, ja nüüd on juba liiga hilja talle tunnistada, et eksisime.” „Uskuge mind, ta mõistis teid.” „Kas võiksime ta perekonnale kirjutada?” „Saatsin neile juba teie kaastundeavaldused, isa.” „Vaesed inimesed. Missugust südamevalu peavad nad kannatama.” „Nad suudavad sellest üle saada. Tal oli ilus elu, nii nad ütlevad.”

Nad tahtsid teada, kas ei peaks panema lehte surmakuulutuse. Aga ei. Chicky ütles, et kurbusest ülesaamiseks on tal vaja teha lõpp senisele elule. Kõige südamlikum asi, mida nad tema heaks teha saaksid, oleks meenutada Walterit armastusega ja lasta temal elada oma elu, kuni haavad paranevad. Järgmisel suvel tuleb ta koju nagu tavaliselt.

Ta peab oma eluga edasi minema.

Neile, kes lugesid kodus tema kirju, tundus see väga mõistatuslik.

Võib-olla oli kurvastus Chicky tasakaalust välja viinud. Ja üldse olid nad ju olnud nii valel arvamusel Walter Starrist, kui ta veel elas. Vahest ehk peaksid nad teda austama nüüd, kui ta on surnud. Chicky sõbrad mõistsid, et ta vajab üksindust. Ta ise lootis, et ka perekond saab lõpuks sellest aru.

Orla ja Brigid, kellel oli olnud plaanis tulla tema Seitsmendal avenüül olevasse korterisse külla, olid ülimalt õnnetud.

Mitte ainult sellepärast, et neil ei olnud enam sõbralikult tervitavat onu Walterit lennujaamas vastas, vaid neil jäi ära kogu puhkus. Tädi Chickyl ei olnud enam võimalik viia neid Circle Line’i laevasõidule ümber Manhattani saare. Ta ilmselt kolib hoopis ära.

19

Igatahes kadus üldse ära võimalus, et neil lubatakse New Yorki sõita.

Kas võis miski olla veel õnnetumalt ajastatud, oleksid nad teada tahtnud.

Nad pidasid sidet ja kirjutasid Chickyle kõigist kohalikest uudistest.

O’Harad olid hulluks läinud ja ostsid Stoneybridge’i ümbruses kokku kinnisvara, et välja ehitada puhkepaiku. Kaks vanadest Sheedy-preilidest olid sel talvel siit ilmast kopsupõletikuga lahkunud. Seda haigust nimetati vanainimese sõbraks, sest see lõpetas rahulikult nende elu, kes omal jõul viimse hingetõmbeni ei jõudnud.

Preili Queenie* Sheedy oli veel olemas; muidugi oli ta pisut imelik ja elas omaenda väikeses maailmas. Kivihäärber hakkas ta ümbert ära lagunema. Räägiti, et tal jätkub vaevalt raha arvete maksmiseks. Kõigi arvates peaks ta selle kaljupealse suure maja ära müüma.

Chicky luges seda kõike nagu uudiseid mingilt teiselt planeedilt.

Järgmisel suvel broneeris ta siiski lennupileti Iirimaale. Seekord olid ta riided tumedamad. Ei olnud küll mingit ametlikku leinamist, mida ta perekond ootas, aga tema seelikutes ja toppides oli vähem lustlikku kollast ja punast ning rohkem halle ja tumesiniseid toone. Ning need samad mõistlikud tänavakingad.

Ta kõndis vist küll oma kakskümmend kilomeetrit päevas piki mereranda ja kaljusid Stoneybridge’i ümbruses, käis metsades ja jalutas mööda ehitusplatsidest, kus O’Harad olid tegevuses Hispaania stiilis elamutega, millele olid iseloomulikud must sepisraud ja avatud päikeseterrassid. Need oleksid palju kohasemad soojemas ja leebemas kliimas kui metsikul tuultest räsitud Atlandi ookeani rannikul Stoneybridge’i ümbruses. Ühel jalutuskäigul kohtas ta preili Queenie Sheedyt, haiglast ja üksildast ilma oma kahe õeta. Nad avaldasid teineteisele suurte isiklike kaotuste puhul kaastunnet. „Kas tuled siia tagasi nüüd, kui su elu seal lõppes ja su vaene kallis mees läks püha Issanda juurde?” küsis preili Queenie. „Ma ei usu, preili Queenie. Mina siia enam ei sobi. Olen liiga vana selleks, et vanemate juures elada.” * Queenie − ingl. k. Kuningannake

20

„Saan aru, kullake, kõik on korraga teistmoodi, kas pole? Olen ikka lootnud, et tuled ja hakkad elama selles majas siin. See on olnud mu unistus.”

Ja siit sai see alguse.

Kogu see meeletu idee osta ära suur maja rannakaljul. Kivihäärber, mille metsikus aias oli ta lapsena mänginud ja mida ta oli vaadanud merelt, kui nad käisid ujumas. Veel siis, kui Nuala töötas armsate Sheedy õdede juures.

Kõik võib ju juhtuda. Walter ütles ikka, et see, mis juhtub, sõltub kõigepealt meist endist.

Proua Cassidy kinnitab alati, et miks siis mitte meie, kui kõik teised teeksid nii.

Preili Queenie arvas, et see on parim idee peale praeleiva muidugi. „Mul ei ole võimalik maksta selle paiga eest seda raha, mida teised võiksid pakkuda,” ütles Chicky. „Milleks on mul praegu raha vaja?” oli preili Queenie küsinud. „Olen liiga kaua ära olnud,” kaitses end Chicky. „Aga sa tuled tagasi, sulle meeldib siin jalutada, see annab sulle jõudu, ja siin on nii palju valgust ning taevas on iga tunni järel erisugune. Sa oleksid väga üksildane seal New Yorgis ilma selle meheta, kes oli kõik need aastad su vastu nii hea − sa ei taha ju jääda sinna, kus kõik sulle teda meenutab. Tule siia majja nagu oma koju, kui sa tahad, ja mina kolin alla hommikusöögiruumi. Niikuinii ei ole need vanad trepid enam minu jaoks.” „Ärge olge naeruväärne, preili Queenie. See on teie maja. Mina ei saa seda niisama ära võtta. Ja mida ma teeksin üksinda sellise suure majaga?” „Sa teeksid sellest hotelli, eks ole?” Preili Queeniele oli korraga kõik nii selge. „Nood O’Harad on juba aastaid tahtnud seda krunti minult ära osta. Nad lammutaksid maja. Seda ma ei tahaks. Mina ise aitan ta sul hotelliks teha.” „Hotelliks? Tõesti? Peaksin pidama hotelli?” „Sina teeksid sellest midagi erilist, teeksid temast meelispaiga sellistele inimestele, nagu sa ise oled.” „Minusarnaseid teisi ei ole, pole ühtegi nii veidrat ja keerukat.”

21

„Sa imestaksid, Chicky, kui palju neid on. Ja mind ei ole siin enam niikuinii kuigi kauaks. Võin öelda, et lähen peagi oma õdede juurde kirikaeda. Nii et peaksid tõesti kohe ära otsustama, sest siis saame hakata plaani pidama, mida teha, et Kivihäärber saaks jälle ilusasti korda.”

Chicky oli sõnatu. „Saad aru, et mulle oleks see väga meeldiv, kui sa tõepoolest tuleksid siia enne, kui mina ära lähen. Tahaksin nii väga osaleda plaanide tegemises,” palus Queenie. Nad võtsid istet Kivihäärberi köögis laua ääres ja rääkisid sellest kõigest põhjalikult.

Kui Chicky jõudis tagasi New Yorki, kuulis ka proua Cassidy nendest plaanidest ja noogutas heakskiitvalt. „Kas arvate tõesti, et ma suudan seda teha?” „Hakkan sinu järele igatsema, aga sa saad ju aru, et see aitab sind haljale oksale.” „Kas tulete mind vaatama? Peatute mu hotellis?” „Jah, tulen mõnel talvel ja jään terveks nädalaks. Mulle meeldib Iirimaa talvine loodus, aga mitte siis, kui igal pool on kisa-kära ja aetakse neid härjapõlvlaste asju.”

Proua Cassidy polnud veel kunagi puhkust võtnud. See oli midagi täiesti uut. „Arvan, et peaksin vist minema nüüd kohe, kuni Queenie veel elab.” „Peaksid peale hakkama nii ruttu kui võimalik.” Proua Cassidy ei tahtnud, et ta enam aega viidaks. „Kuidas ma seda ... kõigile seletan?” „Tead, et kõike ei peagi nii väga seletama, nagu sina arvad. Ütled lihtsalt, et ostsid selle rahaga, mis Walter sulle jättis. Ja pealegi on see ju tõsi.” „Kuidas saab see tõsi olla?” „Sest sa ju tulid siia New Yorki Walteri pärast. Ja sellepärast, et Walter jättis su maha, pidid sa hakkama raha teenima ning sa panid sellest kõrvale. Teataval viisil ta tõepoolest jättis selle sulle. Siin pole midagi valesti.” Proua Cassidy tegi näo, mis tähendas, et sellest ei räägi nad enam kunagi.

22

Järgmistel nädalatel kandis Chicky oma hoiused üle ühte Iiri panka.

Peeti lõputuid läbirääkimisi pankade ja juristidega. Tuli tegelda planeerimistaotlusega, võtta ühendust pinnasekujundajatega, pidada nõu hotelli eeskirjade asjus, teha maksuarvestusi. Ta poleks ealeski uskunud, et tuleb tegelda nii paljude probleemidega, enne kui saab ettevõtmisest ametlikult teada anda. Ei tema ega preili Queenie rääkinud kellelegi oma asjaajamistest.

Lõpuks näis kõik valmis olevat. „Ma ei saa seda enam palju kauemaks edasi lükata,” ütles Chicky proua Cassidyle, kui nad pärast õhtusööki lauda kraamisid. „See teeb mulle küll südamevalu, kuid homme tuleb sul minna.” „Homme?” „Preili Queenie ei saa kauem oodata ja sa pead oma perekonnale millalgi selle ära rääkima. Tee seda enne, kui neile midagi lekib. Nii oleks parem.” „Aga ühe päevaga siin valmis saada? Tähendab, et pean ju pakkima ja hüvasti jätma ...” „Pakkimiseks läheb sul kakskümmend minutit. Sul on nii vähe asju.

Selle maja meestel pole just kombeks lahkumise puhul ülespuhutud ilukõnesid pidada, ja ka minul mitte.” „Olen küll vist peast päris segi, et ma sellist asja teen, proua Cassidy.” „Ei, Chicky, peast oleksid segi siis, kui sa seda ei teeks. Oled ju alati osanud võimalusi suurepäraselt ära kasutada.” „Võib-olla oleks mul läinud paremini, kui ma poleks järgnenud Walter Starrile.” Chicky muutus nukraks. „Kas tõesti? Sind oleks kudumisvabrikus edutatud. Oleksid abiellunud mõne hullu farmeriga, saanud kuus last, kellele hakkaksid peagi töökohti jahtima. Ei, minu arvates teed sa suurepäraseid otsuseid. Sa otsustasid minuga töökoha pärast ühendust võtta ja kakskümmend aastat on see ju kenasti toiminud, kas pole? Sa tegid täiesti õigesti, et tulid siia New Yorki, ja nüüd lähed tagasi koju, et saada enda valdusse naabruskonna kõige suurem maja. Ma ei näe, et midagi oleks sellisel karjääriteel väga valesti.” „Ma armastan teid, proua Cassidy,” lausus Chicky.

23

„Kui sa juba nii räägid, siis tähendab, et ongi õige minna tagasi keldi ududesse ja hämarustesse,” tähendas proua Cassidy, ent ta nägu oli palju leebem kui tavaliselt.

Ryani pere istus suu ammuli, kui ta neile oma plaanidest rääkis.

Chicky tuleb jäädavalt tagasi? Ostab ära Sheedy maja? Teeb selle hotelliks, mis on avatud nii suvel kui ka talvel? Esimene reaktsioon oli: täiesti uskumatu!

Ainus, kes ilmutas sellest ideest kuuldes ehtsat rõõmu, oli tema vend Brian. „See teeb O’Harad vagasemaks,” ütles ta, nägu laia naeru täis. „Nad on ju aastaid seda paika salamahti hiilinud. Nemad tahavad suure maja lammutada ja ehitada sinna kuus ülikallist eramut.” „Ja see oleks täpselt see, mida preili Queenie ei tahaks!” nõustus Chicky. „Sooviksin kohal olla, kui see uudis nendeni jõuab,” ütles Brian. Ta ei saanud kuidagi unustada tõsiasja, et O’Harad ei pidanud teda oma tütre vääriliseks. Tütar oli hiljem abiellunud mehega, kellel oli õnnestunud hobuste võiduajamistel kaotada suur osa O’Harade rahast, nagu Brian tihti rahuloluga märkis.

Ema ei suutnud uskuda, et Chicky kolib preili Queenie juurde kohe järgmisel päeval. „Noh, ma pean ju kohal olema,” selgitas Chicky. „Igal juhul ei tee midagi paha, kui seal on keegi, kes aeg-ajalt ulatab preili Queeniele tassi teed.” „Kausitäis putru või küpsisepakk läheks ka asja ette,” märkis Kathleen. „Mikey nägi teda mõni aeg tagasi kitsemurakaid korjamas. Ta oli öelnud, et need on ju tasuta.” „Oled sa ikka kindel, et see koht on nüüd sinu oma, Chicky?” Isa muretses nagu alati. „Ega sa ei lähe sinna teenijatüdrukuks nagu Nuala, vaid lubaduse peale, et ta jätab selle kõik sinule?“ Chicky rahustas nad maha, kinnitades, et see kõik kuulub nüüd temale.

24

Vähehaaval hakkasid nad aru saama, et see on tõepoolest nii. Igale nende vastuväitele oli Chicky juba mõelnud. Aastad New Yorgis olid teinud temast ärinaise. Minevik oli neid õpetanud Chickyt mitte alahindama. Nad ei tahtnud sama viga enam teist korda teha.

Perekond oli korraldanud veel teisegi Walteri mälestusmissa, kuna esimese ajal ei olnud Chickyt kodus, nagu nad ütlesid. Chicky istus Stoneybridge’i väikeses kirikus ja mõtles, kas tõesti Jumal vaatab ja kuulab seal ülal.

See ei paistnud küll olevat tõenäoline.

Aga kõik siin näisid arvavat, et nii see on. Terve kogudus ühines palvetes Walter Starri hinge toetuseks. Kas ta ise oleks naernud, kui oleks teadnud, mis toimub? Kas teda oleks šokeerinud nende inimeste ebausk siin Iirimaa mereäärses linnakeses, kus tal oli kunagi puhkuse ajal olnud armuafäär?

Nüüd oli Chicky siin tagasi ja teadis, et temast saab jälle kirikuinimene. Siis on kergem; New Yorgis oli proua Cassidy igal pühapäeval käinud missal. See oli veel üks asi, mida nad kunagi ei arutanud. Ta vaatas ringi kirikus, kus teda oli ristitud, kus ta sai esimese armulaua ja kinnituse, kirikus, kus laulatati ta õed ja kus inimesed palvetasid ühe mehe hinge eest, kes polnudki surnud. See kõik oli väga imelik.

Ent ta lootis siiski, et need palved teevad kellelegi kusagil head.

Oli kümnete viisi miinivälju, kus tuli väga ettevaatlikult liikuda. Chicky pidi kindlustama, et ta ei pahandaks neid, kes juba pakkusid selles piirkonnas hommikusöögiga majutuskohti või üürisid välja suvemajakesi. Algas pidev diplomaatiline rünnak, millega püüti selgitada, et see, mida ta teeb, on siinkandis midagi täiesti uut ega ohusta sugugi senist äritegevust.

Ta külastas paljusid pubisid, mida oli siin maal igal pool, ja rääkis neile oma plaanidest. Tema külalised tahaksid rannakaljudel ja Stoneybridge’i ümbruse mägedel ringi tuuritada. Ta soovitaks neil vaadata tõelist Iirimaad, süüa lõunat tavalistes põlistes baarides, pubides ja kõrtsides. Nii et kui nad serveerivad suppi ja lihtsat toitu, sooviks ta sellest teada saada, et siis suunata nende juurde oma kliente.

25

Ta valis ehitajad maa ühest teisest piirkonnast, sest tahtis vältida olukorda, kus peab ehitustegevuses eelistama kas O’Harasid või nende peamisi rivaale. Nii oli palju kergem kui valida ühe ja teise vahel. Materjalide ostmisega oli sama lugu. Võidi ju kergesti solvuda, kui nähti, et ta eelistab mingit üht kohta.

Chicky püüdis tegutseda nii, et sellest ettevõtmisest saaksid kõik midagi. Ta oli väga osav inimesi enda poole meelitama.

Peamine ülesanne oli saada arhitektid liikvele ja töömehed ehitusplatsile. Tal läheb vaja töödejuhatajat, aga mitte veel. Ta tahaks ka kedagi, kes elaks majas ja aitaks teda söögitegemisel, ent ka see võis veel oodata.

Selle viimase töö jaoks pidas Chicky silmas õetütar Orlat. Tüdruk on kiire ja taiplik. Armastab Stoneybridge’i ja siinset elu. Ta on aktiivne ja sportlik, tegeleb purjelauasõidu ja mägironimisega. On Dublinis läbi teinud arvutikursuse ja tal on ka diplom turunduse alal. Chicky võiks talle õpetada kokandust. Orla on elavaloomuline ja oskab inimestega suhelda. Kivihäärber sobiks tema loomusega. Chicky kurvastuseks näis aga tüdruk eelistavat otsida töökohta Londonis ja ka elada seal. Ei aidanud selgitused ega midagi, ta lihtsalt läks. Noortel on tänapäeval kõik palju kergem kui tema ajal, mõtles Chicky. Orla ei pidanud luba küsima ega pere heakskiitu saama. Eeldati, et ta on juba täiskasvanu ja tema elus nad enam „ei” öelda ei saa.

Plaane aga muudkui lisandus. Pidi tulema kaheksa külalismagamistuba ja avar köök-söögituba, kus kõik külastajad saavad korraga õhtust süüa. Ta leidis hiigelsuure vanamoodsa laua, mida tuli küll iga päev küürida, kuid mis oli see-eest ehtne. Selles majas polnud kohta võltsmahagoni ega kohalinikute ega paksust Iiri linasest laudlinade jaoks.

Siin pidi kõik olema ehtne.

Ta sai kaubale kohaliku käsitöömeistriga, kes lubas talle teha neliteist tooli, ja ühe teisega, kes oli nõus restaureerima vana puhvetkapi, kuhu saaks välja panna portselani. Koos preili Queeniega sõitis ta ümbruskonna oksjonitele ja odavmüükidele ning leidis sealt sobivad klaasid, taldrikud ja kausid.

Nad said kokku inimestega, kes oskasid taastada Sheedy kodu vanu vaipu ja asendada väikeste antiiksete laudade kulunud nahka.

26

Seda osa tööst armastas preili Queenie kõige rohkem. Ta kordas väsimatult, milline ime see küll on, et kõik need armsad aarded saavad värske näo. Ta õdedel oleks nii hea meel, kui nad näeksid, mis toimub.

Preili Queenie uskus, et õed on teadlikud kõigest, mis toimub Kivihäärberis, ja jälgivad seda tunnustavalt. Oli nii liigutav, et ta nägi neid viibivat mingis õnnelikus paigas ja ootavat, et hotell avatakse, ning hoidvat üldse Stoneybridge’i tulemistel ja minemistel silma peal.

Hämmingut tekitas pigem see, kui preili Queenie väitis, et ka Walter Starr on seal ülal taevas koos kahe preili Sheedyga ja tervitab rõõmuga iga uut sammu, mille teeb tema vapper ja julge lesk.

Chicky hoolitses selle eest, et ta perekond saaks iga nädal teada tema plaanidest, nii et neil oleks hea ülevaade ja teiste ees eelised. Nad tunnevad ennast kindlamalt, kui teavad juba eelnevalt, et ehitustaotlused on heaks kiidetud, et müüriga ümbritsetud köögiviljaaias kavatsetakse kasvatada oma aedvilju ja et kogu hoone saab õlikütte.

Arvatavasti läheb tal vaja ka kutselist sisekujundajat. Kuigi nii tema ise kui ka preili Queenie uskusid end teadvat, missugune see koht peaks välja nägema, häälestasid nad end nii, et selle töö teevad arukad inimesed, kes võtavad korraliku töötasu ja kujundavad siis koha ka maitsekaks ja stiilseks. Mida Chicky ise arvas olevat elegantne, võidakse väga hästi pidada maotuks.

Kuigi ta oli ajakirjadest uurinud igasuguseid hotelle ja maamaju, oli tal vajaliku pildi saamiseks vähe praktilisi kogemusi. Proua Cassidy pansionaat ei olnud ka stiilitaju arendamiseks just kõige õigem koht.

Ees on palju tööd: on vaja teha koduleht ja hakata vastu võtma tellimusi internetis, mis on talle veel väga võõras maailm. See on koht, kus noor Orla saaks olla ta parem käsi, kui ta tuleks Londonist tagasi.

Chicky oli talle kaks korda helistanud, aga tüdruk oli olnud väga hajali ja puiklev. Chicky õde Kathleen väitis, et Orla on igavene tujukas tüüp ja temaga on võimatu mõnel teemal jutule saada. „Ta on palju kangekaelsem, kui sina eales oled olnud,” sõnas Kathleen kahetsusega, „ja see juba ütleb midagi.” „Aga vaata, kui tubliks ja arukaks ma lõpuks kasvasin,” naeris Chicky.

27

„Ega see paik siin veel korras ega töös ole.” Kathleeni hääl kõlas kurjakuulutavalt. „Alles siis näeme, kui tubli ja arukas sa oled, kui su äritegevus lahti läheb.”

Ainult proua Cassidy New Yorgis ja preili Queenie uskusid, et kõik toimib ja kulgeb väga edukalt. Kõik teised ei vaielnud vastu ning lootsid, et ettevõte saab jalad alla, aga täpselt samuti lootsid nad pikka kuuma suve ja Iiri jalgpallurite head esinemist maailmakarikavõistlustel.

Mõnikord õhtul läks Chicky rannakaljudele jalutama ja vaatas Atlandi ookeani avarustesse. See andis talle alati jõudu.

Inimestel oli olnud piisavalt julgust asuda väikestesse kõikuvatesse laevukestesse ja purjetada üle lainetava vee, teadmata, mis neid ees ootab.

Kindlasti ei saa olla liiga raske avada üht külalismaja? Siis läks ta tagasi sisse, kus preili Queenie ruttas neile tegema tassi kuuma šokolaadi, väites ise, et ta pole olnud nii õnnelik tüdrukupõlvest saadik, tollest ajast, kui tema ja ta õed käisid jahiballidel ja lootsid, et leiavad sealt abiellumiseks uljaid noori mehi. Seda aga ei juhtunud, ent seekord läheb küll kõik täide. Kivihäärber ärkab ellu.

Ning Chicky patsutas ta kätt ja ütles, et nendest hakkab veel terve maa rääkima. Ja seda öeldes uskus ta seda ka ise. Kõik ta mured haihtusid. Kas seda põhjustas jalutuskäik metsikus tuules või trööstiv kuum šokolaad või preili Queenie lootusrikas nägu või kõigi kolme kombinatsioon, kuid see tähendas, et ta magas igal ööl pikalt ja muretult.

Chicky ärkas hommikul, valmis kõigeks, ja see oli väga hea, sest ees ootasid kuud, mil ta pidi paljuks valmis olema.

28