Sisukord Lugejale 8 UUS ALGUS 12 Tagurpidi kasvav aed 12 Aed saab alguse mullast 13 KEVADE OOTEL 24 Seemnest suureks 24 Seemnete idanemisvõime 32 Toalillede kevadine suurpuhastus 33 Taimede kontroll ja kahjurite avastamine 33 Pärismürgid 36 „Rohelisemad” pritsimisvahendid 37 „Loomaaed” ehk taimedega koos elavad kahjurid 37
Suur pesupäev 38 Lõikamine 40 Ümberistutamine – üks töö, palju küsimusi 41 Kas taim vajab ümberistutamist või ei? 41 Milline muld? 46 Millist lillepotti eelistada? 50 Uue toalille otsingul 54 Toalillede vajadused 56 Temperatuur 57 Õhuniiskus 59 Valgus 61 Kastmine 65 Väetamine 67 Pistikust suureks 71
Sisukord
5
Kevad hullutab juurikatega 72 Varakevadised päikesekahjustused 74 Puude ja põõsaste lõikamine 78 Miks, kuidas ja kui palju lõigata? 81 Noorenduslõikus 82 Põõsaste noorenduslõikus 83 Vormilõikus 85 Lõikamine õitsemiskvaliteedi parandamiseks 87 Lõikamine võrsete värvumise stimuleerimiseks talidekoratiivsetel põõsastel 90 Õuepuude lõikamine 90 Tulbihullusest 94 Istutamine 98 Õige liigi ja sordi valik 100 Istutamise aeg 102 Istutusjärgne lõikamine 106 Väetamisest ja väetistest 107 NPK – mida see tähendab? 107 Kas aias on vaja väetada? 110 Millal väetada? 111 Kas universaalne või eriväetis? 113 Kas orgaaniline või mineraalne väetis? 114 Muru väetamine 118 Rooside, elulõngade ja teiste püsikute ning õitsvate puude-põõsaste väetamine 120 Okaspuude ja teiste igihaljaste taimede väetamine 122 Rodode ja teiste hapulembeste taimede väetamine 123
6
Sisukord
Suvelillede ja teiste piiratud kasvuruumiga taimede väetamine 123 Viljapuude ja köögivilja väetamine 125 Kompostist pisut pikemalt 126 Haljasväetised ehk taimed kui väetis 128 Väetamise lõpetuseks 128 Väetamine ja taimekaitse 129 SUVELOIDUS 136 Taimekaitsest koduaias 136 Ennetamine 137 Mürgitamine 149 Pritsijale meelespeaks 152 Mürkidest ja nende kasutamisest 153 Mürgid ja tõrjevahendid seenhaiguste tõrjeks ja raviks 155 Haigustest 156 Hahkhallitus 157 Jahukaste 158 Ebajahukaste 158 Lehepõletikud, laikpõletikud, mädanikud 159 Roostelaadsed (roostelised) haigused 159 Viirushaigused 160 Puudushaigused 161 Muruhaigused 162 Okaspuude haigused 163 Roosid ja teised püsililled 164 Köögivilja kaitsel 164 Viljapuud ja marjapõõsad 165 Kahjurid 167
Putukad 167 Teod ja nälkjad 171 Mutid, hiired, vesirotid 174 Kastmine aias 174 Suvelilled 179 SÜGIS KÄES 186 Keldri ja kasvuhoone korrastamine 186 Maakelder 186 Kasvuhoone 187 Tulbisibulad mulda 188 Pisut ka teistest sibullilledest 190 Kuukingast nii ja teisiti 191 TALI TULEB 202 Talvine mood koduaias 202 Toalilled talvel 208 LISAD 212 Taimedel elavad kahjurid 212 Kedriklest 212 Kilptäi 213 Puudertäi 214 Juuretäi 216 Lehetäi 216 Kasvuhoonekarilane 217 Ripslane 218 Toalillede istutussegus elavad kahjurid 219 Hooghännad 219 Leinasääsklased 219 Viimastel aastatel plahvatuslikult levinud haigused ja kahjurid 219
Sireli-keerukoi 220 Elupuu-keerukoi 220 Hobukastani-keerukoi 221 Lehetirt 221 Sõstra-viltrooste 222 Ploomipuu-leherooste 222 Tokkroosi-rooste 222 Pihlaka-näsarooste 222 Aediirise laikpõletik 223 Pojengi-ruugehallitus 223 Pojengi-hahkhallitus 223 „Rohelisemad” pritsimisvahendid 224 H2O 224 Roheline seep 225 Söögisooda 226 Pesusooda 226 Tuhk 226 Looduslikud õlid 227 Kaaliumpermanganaat 227 Piiritus 227 Virts 227 Vask 228 Väävel 228 Lahja (rasvata) piim ja vadak 228 Taimed üksteise kaitsel 229 Viljapuude ja marjapõõsaste kaitse plaan 240
Sisukord
7
Lugejale
„Aiast siin- ja sealpool aknalauda” ei ole kindlasti järjekordne aiandusõpik, vaid pigem mõtisklused koos taimedega ja taimedest, tähelepanekud sellest, kuidas üks pisiasi võib esile kutsuda doomino- või kaardimaja efekti ja tekitada tõelise kaose. Nii olengi nende kaante vahele koondanud paljude rohenäppude suuremad ja väiksemad mured, mis on aastate jooksul minuni jõudnud alates ajast, mil töötasin aednikklienditeenindajana, ning lõpetades viimase kümmekonna aastaga, mil olen tegev Substrali aianduskonsultandina. Tean, et teinekord sarnaneb probleemist arusaamine lausa miljonimängu küsimusega, ehkki selle lahendus võib tegelikult olla imelihtne. Olen nõus, et tõepoolest ei pea iga inimene teadma, et rohelised paunakesed roosi varrel on lehetäid. Samas muutun ikka nukraks, kui arvatakse, et ei istutamisel ega külvamisel pole vaja kasta, sest taimekirjelduses on öeldud, et tegu on vähenõudliku kuivalembese taimega. Sageli kohtab sedagi, et taime juures on silt „õuetaim”, kuid unustatud on lisada, et õues kasvab ta Itaalias. Kasutan enda tutvustamisel tihti väljendit „olen puudega”. Eesti keel on huvitav, eriti kui kirjapildi järgi ei saa otsustada sõna häälduse üle, või kui üritatakse midagi eesti
8
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
keelde tõlkida. Mind hämmastab ikka ja jälle, kui loen, et aednik pikkis taimi, või hoiatus, et taimi üle väetades võivad põõsastest kasvada puud. Alatihti tekitab puukoolis segadust sõna „konteinertaim”: nii mõnigi ostja peab silmas merekonteinerit, kuid müüja potistatud taime. Kuidas seletada asju nii, et kõik saaksid asjast aru ühtemoodi, on omaette kunst. Aastatega olen aru saanud, et aiandushaigus ilmnes mul juba varases lapseeas, millest annab tunnistust kas või selline tõik, et esimesed jõulukaktuse õied sõin pooleteiseaastaselt ja esimeses klassis suutsin kahe lehtpuu ja okaspuu asemel nimetada juba nelja kaseliiki ning ka lõhmust ja larti. Esimesest suutis õpetaja läbi murda, et tegu on pärnaga, kuid viimase õige nimi sai selgeks aastaid hiljem – nii nimetati Loodi kõnepruugis lehist (Larix). Praegu, nähes, kuidas lapselaps sööb pulgaga lillepotist mulda, mõtlen hirmuga, et äkki on tegu geneetilise probleemiga. Aianduspisikuga nakatumiseks pole palju vaja, kuid paraku on see tõbi ravimatu ja muutub ajapikku üha hullemaks. Aastaid tagasi viibisin parandusasutuses, mis kandis nime Jäneda Sovhoostehnikum, ja läbisin ravikuuri, mida kutsuti agronoom-maastikukujundaja. Loodetud tervenemise asemel
tõbi hoopis süvenes ja tekitas veel rohkem küsimusi miks ja milleks. Ajasin õppejõud hulluks näiteks selliste küsimustega, et kui väetises on 24% toimeainet ja sellest 15% on omastatav, siis mis on ülejäänud. Mehhaniseerimise õpetaja saatis mind tunnist välja ainuüksi küsimuse peale, millistel Tallinna vanalinna tänavatel ma pääsen kombainiga Niva liikuma ja kus ma saan ümber pöörata, kui avastan Nunne tänaval, et tiguülekanne ei tööta, ja ma liigun Raekoja platsi poole. Lohutuseks tänastele õppuritele pean nentima, et ei olnud ka tollal see õppeprogramm koolis kuigi ajakohane ning meelsamini oleksime õppinud pigem muruniidukite osi. Õnneks pole aiandus ja taimekasvatus midagi jäika ja staatilist – nii palju kui on aednikke, on erinevaid tõdesid ja tähelepanekuid, mis peavad paika. Olen olnud aastaid ajakirja Kodu ja Aed aiažüriis ning näinud seda vapustavat rahulolu aia ja aiaomaniku vahel, mida nad on nõus vabatahtlikult teistega jagama. Minult on tihti küsitud, milline siis on ilus aed. Ja uskuge mind, ilus on nii liigirohke kollektsioonaed kui ka üksnes muru ja elupuuhekiga piiratud aiake, sest kõige olulisem on vastastikuste vajadustega arvestamine ning üks ei tohi muutuda teise orjaks. Moed muutuvad, kuid
puud peaksid jääma. Alati võib vaielda, kas linna-aed on just õige koht lilli täis kuhjatud hobuvankrile ja paene pinnas 15 cm mullakihiga rodopeenrale, kuid igaühel on õigus oma valikutele ja õigus õppida oma vigadest. Ise olen pigem seda meelt, et kõike ei peagi ise teadma, kuid alati võiks teada kedagi, kes teab. Eestlane on juba selline, kes võib ühe jalaga astuda ämbrisse ja teisega rehale ning väita, et Euroopa Liidu seadusega on see lubatud ja kaebused lahendab SIIL. Loodan, et naudite raamatut ja leiate siit midagi vajalikku, või tekib lugedes vähemasti see ÄRATUNDMINE, et seda ma juba tean. Eneli Käger 2015. aasta vastlakuul Kosel
Lugejale
9
Seemnest sellise taimehakatise saamiseks kulub rohkem kui kuu.
Kolmekesi 21 cm läbimõõduga amplis tundub turvaline, kuid tegelikult on siin ruumi vaid ühele.
Pistikust suureks
kergesti läbi kuivama, enne kui nad taimesõbra koju jõuavad ning kaotavad osa oma õitsemise potentsiaalist. Pärast kojujõudmist tuleks nad kohe korralikult ära kasta ja istutada kas sobivas suuruses minikasvuhoonesse või ettekasvatuspottidesse. Kui nad kohe amplisse või lillekasti istutada, jääb seal liiga palju ruumi tühjaks ja nad tunnevad end seal üpriski üksikuna. Pealegi on neile seal ka vajalikku lisavalgust väga keeruline anda. Kasvumuld peaks minikasvuhoones või ettekasvatuspottides olema heade niiskust siduvate omadustega ja toitaineterikas nagu suvelilledele kohane. Hea on segada juba esimesse kasvumulda peenikest kergkruusa või vett siduvat hüdrogeeli – „kuiva vett”, nagu seda vahel kutsutakse. Teisalt ei maksa aga ei lillede ega maitsetaimede puhul
Elame paraku sellises kliimavööndis, kus enne märtsi pole suurt mõtet midagi külvata. Lihtsalt on sedavõrd pime, et nii varustus kui elektriarve neelavad kogu kujutletava kasumi. Külvates aga siis pelargooni või südaja suutera seemneid, hakkavad need lilled silmailu pakkuma alles suve teisel poolel ja nii on lillekasvatajad juba aastaid pakkunud meile paljude lillede juurdunud pistikuid. Kuna isetegemine on taas moes, siis pakuvad suuremad aiakeskused „titetaimi” ka kannatamatutele rohenäppudele. Sellised pisikesed taimehakatised on pea 10 korda odavamad kui kuu-pooleteise pärast müüdavad valmis taimed. Kahjuks kipuvad nad pisikese mullapalli tõttu müügikohtades
Kevade ootel
71
72
Tipu õigeaegne näpistamine soodustab taime harunemist.
Püsilillejuurikad alustavad kasvamist juba poeriiulitel.
lämmastikuga väga laiutada. Hea tulemuse saab, kui kasvusubstraadile lisada juurde pikatoimelist väetist (Osmocote®, Compo®), sest nii on kindel, et väikesi taimi üle ei väetata. Taimede paremaks juurdumiseks võib kastmisvette lisada merevetikaekstrakti. Kui taimed on korralikult juurdunud, võib hakata neid ka lahjade väetiselahustega turgutama – muidugi juhul, kui mulda ei lisatud eelnevalt pikatoimelist väetist. Kuna päikeseküllasel aknalaual kipub kasvusubstraat väikeses potis kiiresti läbi kuivama, tuleb enne väetiselahusega kastmist kindlasti mulla niiskust kontrollida, et see juurtele liiga ei teeks. Pisikest juurdunud pistikut ostes ei ole kindlasti esmane selle taimehakatise pikkus, vaid harunemine, ja tihti tuleb kompaktsema taime saamiseks ise taimede latvu näpistadakärpida.
Kevad hullutab juurikatega
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Kõige mõistlikum oleks aiakeskustes ja muudes taimi müüvates poodides tegutseda tasa ja targu ning mõelda, kas taimi saab juba õue istutada, kuid tean omast käest, millega see ikkagi lõppeb. Aiakeskuste valik paneb pea ringi käima ka kõige kriitilisemal ostjal ja nii jõuad eneselegi üllatuseks koju juba kasvama hakanud roosiga või püsilillejuurikaga, mida oled ammu ihanud, kuid õue saab nad istutada alles mai teisel poolel, kui öökülmad neid enam ei ohusta. Mida nendega siis peale hakata? Selliseid istikuid tuleb hoida õhurikkas jahedas kohas, et nad ei alustaks liiga vara kasvu. Kilepakendisse neid jätta ei saa,
Selliseid pojenge ei saa õue istutada enne maikuud, kui öökülmad on möödas.
Miinuskraadid võtavad ära äsja tärganud õrnad võrsed.
sest esimesed haigusnähud on ummuksis kiiresti ilmnema. Nii et pärast kojujõudmist tuleks nad kibekähku kilest välja võtta ja mõneks minutiks haigusi pidurdavasse ja ennetavasse helelillasse (1% = 1 gramm liitri vee kohta) kaaliumpermanganaadi vanni torgata. Pärast vannitamist on vaja taimed kindlasti kuivaks raputada, et seisev vesi mädanikke tekitada ei saaks. Edasi tuleks juured katta hea kasvumullaga, et nad ära ei kuivaks. Milline on hea muld? Kindlasti mitte neutraliseeritud kasvuturvas, vaid võimalikult sarnane selle mullaga, kuhu taim edasi kavatsetakse istutada. Kasutada võib ka juurdumist soodustavaid vahendeid (merevetikaekstrakt, Compo® Juurdumist soodustav väetis, Substral® Toa- ja Aiataimede väetis hüdrogeeliga jt) või istutussegusid, millesse
on lisatud juurdumist soodustavat starterväetist (Substral® Lillede ja Rooside istutussegu Osmocote® väetisega). Roosile tuleks leida võimalikult sügav pott, kuid kõige lihtsam on võtta katkise põhjaga ämber (vesi peab saama ära joosta) ja roos istutada nii, et pookekoht (laiem osa varrel) jääks mulda: õue istutades võiks pookekoht jääda 3–5 cm sügavusele, kergetes liivmuldades kuni 7 cm sügavusele. Taimede hoidmiseks tuleb leida jahe (5–10 °C) valge koht, sellisel temperatuuril taimede juured veel ei tööta ja taimed on puhkeseisundis. Muld hoida mõõdukalt niiske. Kui taimi pole võimalik 3–4 nädala jooksul välja istutada ja nad on alustanud aktiivset kasvu (temperatuur üle 10 °C), tuleb neid nälgajäämise vältimiseks juba enne õue istutamist väetada mõne universaalse toa-
Kevade ootel
73
Päikesepõletus kanada kuusel ’Conica’.
Kulub aega, enne kui põletatud koht täis kasvab.
lilleväetisega (v.a Osmocote® väetisega mullad), mis tagaks nende normaalse arengu, kuid ei erguta liigsele kasvule. Õue saab taimed istutada, kui suurem öökülmade oht on möödas. Esimesed nädalad vajavad sellised taimed kindlasti varjutamist ja katmist, sest nad pole harjunud ei looduslikult ereda päikese ega öiste jahedate temperatuuridega.
päike meelitab igihaljaste taimede lehed/ okkad tööle ja neist aurub vett. Juur aga ei suuda veekadu korvata, sest pinnas on alles jääs ning veekaotuses vaevlevad okkad/lehed pruunistuvad (kuivavad). Mõnes mõttes raskemas olukorras on turba või koorepuruga multšitud pinnas, sest oma olemuselt on need head temperatuuri säilitajad, takistades sügisel pinnase kiiret külmumist, kuid olles kevadel samavõrd visad sulama. Tegelikult tekib probleem siis, kui koore- või turbamultš on märg ning talv tuleb külm ja pea lumetult. Multš ja pinnas selle all külmuvad sügavalt ja kevadel võtab aega, enne kui multš sulama hakkab. Ümberringi on muld juba ammu sulanud, kui multši all on ikka veel jääkiht. Enne külmkappide aega säilitasid meie vanavanemad jääkeldrites jääd seda
Varakevadised päikesekahjustused Kui midagi tuleb ootamatult ja liiga palju, siis kindlasti varakevadist otsest ergavat päikest, mida võimendab veel lumelt tagasipeegeldumine. Päikesepõletus on keerulise nimega füsioloogiline kuivus, mis oma olemuselt sarnaneb suvise põuaga. Soe varakevadine
74
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Foto: Viljar Puström
Tulbihullusest Holland on tulpide Meka, kuigi mitte kodumaa. Hollandisse jõudsid tulbid läbi Türgi Kesk-Aasiast 16. sajandi teisel poolel. Aastail 1620‒1637 levis seal aga ohtlik tulbipalavik, mis, nagu me teame, ägeneb siiani kõikjal, kui suvelõpul jõuavad müügile aina uued ja uued tulbisibulad. Sibullillede puhul kehtib lihtne reegel: see, mis õitseb suvel-sügisel, läheb mulda kevadel ja esimesed kevadised õitsejad tuleb maha panna sügisel. Kevadel müüakse aga turgudel ja laatadel tihti juba õitsevaid sibulaga tulpe ning tekib õigustatult küsimus: kas sellist tulpi võib istutada? Kindlasti võib, aga nn paljasjuurse tulbi istutamisel tuleb arvestada
94
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
sellega, et kasvukohas peaks tulp tegelema uute tütarsibulate kasvatamisega. Paljasjuursena on see protsess aga tõsiselt häiritud. Seega tuleks sellised tulbid kohe pärast koju toomist kiiresti maha istutada, jättes neile alles 3–4 tugevat lehte (kindlasti tuleb õis ära lõigata), korralikult kasta, varjutada (vähendamaks veekadu lõõskavas päikeses) ning loota, et protseduur õnnestus. Sageli müüakse haruldasemaid tulbisorte õitsvana kiletorus, st et korralikult juurdunud sibul on ümbritsetud kilega, et muld ära ei kaoks. Sellised sibulad saavad ümber istutades paremini hakkama, sest istutades ei lähe väga palju mulda kaduma. Paraku tuleb ka neil tulpidel õis kindlasti eemaldada.
Madalad greigi sordirühma tulbid on ühed esimestest õitsejatest, kuid teinekord pakuvad lehed uhkema elamuse. Greigi tulp ’Fire of Love’.
Üksik leht reedab, et sibulal pole jõudu õitseda. Sibul pole jõudnud kas küpseda või on istutussügavus vale.
Ei maksa meelt heita, kui kevadel tuleb üles vaid üks lai leht – tulbil on tavaks sel kombel reageerida, kui ta on näljas, kui sibul pole jõudnud korralikult valmida või on liiga väike. Korralik väetamine, kuivatamine ja õigel ajal mahapanek teeb alati imesid. Kuna tulp õitseb sõna otseses mõttes sibula arvelt, siis pannakse järgmise aasta õitsemisele alus uute sibulate kasvamise ajal. See juhtub enam-vähem samal ajal õienuppude värvumisega. Mida suuremad on uued sibulad, seda ilusamad ja suuremad on ka uued õied. Tihti oleme pettunud, et uus ja uhke sort õitseb aias vaid esimesel kevadel kaunilt ja siis hääbub. Selle põhjuseks on suur uhke lillepidu Hollandis. Tundub alusetu süüdistusena
üritusele, mis toob kokku tuhandeid inimesi üle maailma, kuid pidu on saanud alguse sellest, et müügiks kasvatatavatel sibulatel lõigatakse ära õied, tagamaks suured tütarsibulad. Mitte millestki ei saa paraku midagi kasvada. Kodus ei raatsi meist ju keegi ära murda värvuvaid õienuppe, et järgmisel aastal õitsevad sibulad oleksid ilusad, suured ja võimelised kasvatama uhkeid õisi. Samas ootavad uued kasvavad sibulad toitmist ja jootmist just varakevadel, kui meil ei tule tihtipeale pähegi seda teha. Õige aeg tulpe väetada on õite värvumise ajal. 1–2 korda võiks kasutada mikroelementidega kastmisväetist, sest see toimib kõige kiiremini. Eelistada võiks väiksema lämmastiku, kuid suurema
Kevade ootel
95
96
Hahkhallitusest tabandunud õis on täpiline ja leht kõverduv ning roosakirju.
Ülesvõetud haigestunud sibulad näitavad, et tulp kasvatab uued tütarsibulad allapoole.
fosfori ja kaaliumi sisaldusega väetist – fosfor ja kaalium hoolitsevad sibulate, kasvu ja õiepungade moodustamise eest. NPK sobiv vahekord on 1 : 1 : 1. Sellise koostisega on näiteks mitmed Substral® Miracle-Gro® väetised. Väga hästi sobivad reeglina tomativäetised, kuid enne tarvitamist tuleks igaks juhuks koostist kontrollida – endalegi üllatuseks leidsin nende hulgast ühe lämmastikupommi. Granuleeritud väetiste kasutamisel tuleb meeles pidada, et nende lahustumine võtab aega ja taimele muutuvad need kättesaadavaks alles paari-kolme nädala pärast. Tulpide puhul ei tohi ära unustada sedagi, et tegu on klooritundliku taimega. Kloori sisaldavad aga nii kaaliumkloriid kui ka kaaliumsulfaat ning siin pole eriti abi ka sügisesest sibulate muldapanekust, sest lumesulamis- ja
vihmavesi uhuvad kloori kuhugi sügavamale. Tulpidele meeldib, kui nende kasvukohale raputada pisut aialupja või tuhka (viimane neist sisaldab ka olulisel määral kaaliumi), et tunda end tugeva ja tervena. Liiga happeline kasvupinnas ja kaaliumi puudus soodustavad hahkhallitusse haigestumist. Kui märkad, et tulbid on haigestunud, saab sordi päästa, kui sibulad võimalikult varakult – esimeste lehtede kolletudes – mullast üles võtta ja kuivatada. Sellised sibulad ei pruugi järgmisel aastal õitseda, sest ei ole piisavalt valminud, st pole jõudnud moodustada õiealgmeid, kuid sorti on võimalik säilitada. Tulpide õitsemise eel ja ajal on taimedel suurem vajadus ka vee järele ja nii tuleks taimi kuival ajal kasta. Kasta harva, kuid põhjalikult, kehtib ka tulpide puhul. Tulbi-
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Tulbisibulate kuivatamine.
sibul läks ju umbes 15 cm sügavusele mulda, seega on ta juured veelgi sügavamal – nii pole mullapinnale vee sirtsutamisest kasu, teades, et 10 liitri veega saab 10 cm sügavuselt märjaks 1 m2 ala. Pärast õitsemist tuleks tulpidel õied ära murda, et nad ei hakkaks jõudu mõttetult seemnete kasvatamisele raiskama, vaid pühenduksid tütarsibulatele. Sibula lõplik valmimine toimub puhkeperioodil (juunist septembrini), selleks vajavad nad sooja ja kuiva aega. Meie suved on aga nii nagu nad on ja seega tuleb pirtsakamad sordid kohe pärast kasvu lõpetamist mullast välja kaevata, puhastada ja kuivatada. Tulbi kasv loetakse lõppenuks, kui ülemine leht on kolletunud, kuid alumine veel roheline. Tihti tehakse viga just sellega, et oodatakse, kuni
kõik lehed on kolletunud. Kasvu lõpetanud sibulad on kanda pidi koos ja ümbritsetud terve pruunika soomusega. Üles kaevatud sibulatel tuleb lasta nädala jagu varjualuses tuulduda ja kuivada. Seejärel sibulad puhastatakse ja sorteeritakse. Hollandlased hoiavad oma tulbisibulaid pärast sorteerimist kolm-neli nädalat 23–25 kraadi juures ja hiljem kuni istutamiseni 18–20 kraadi juures. Kindlasti tuleb silm peal hoida, et hoiukohas ei tõuseks temperatuur üle 30 kraadi (oht õiealgme kuivamisele) ja et hiired sibulaid ära ei nihverdaks. Paraku ongi nii, et mida uhkem tulp, seda kapriissem ta on. Kehva väetamise ja puuduliku puhkeperioodi tagajärjeks on taandareng – õied jäävad väikeseks, täidisõielisus taandub, sibulad kasvatavad vaid ühe lehe ning taim ei õitse. Laisa inimesena pean lugu rohkem Darwini, Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulpidest, sest nemad võivad rahulikult kolm-neli aastat samal kasvukohal ilma üles võtmata õitseda. Lisaks on neil dekoratiivsed lehed ja kuna nad on varajased, siis suudavad nad särada enne suurt kevadist õitemöllu.
Kevade ootel
97
Istutamine Eestlased on imelikud. Me muretseme lapsed, maja, auto, maja juurde aia ja aeda puud, põõsad, lilled. Sellest viimasest saab aga tõeline mure, kui teeme seda mõtlematult ja ilma teadmisteta. Alati tuleb enne puu või tegelikult ükskõik millise taime aeda istutamist teada tema kasvukõrgust ja -laiust, mulla, päikese ja muid eelistusi. Eriti kurb on, kui vigu teevad nn profid. Aastaid tagasi uuendati suure koormusega ringtee haljastust. Sai teine õige uhke, kuid taimevalik ja istutustihedus tundus minu jaoks absurdne. Selleks ajaks kui asusin asja uurima, oli kogu uhkus varjunud pea poolemeetrise maltsa sisse. Haljastuse eest vastutava inimese vastus tundus süvenemata igati asjalik. Tegu oli konkursi võitnud tööga. Puude-põõsaste liikide-sortide ja istutustiheduse valikul arvestati taimemüügifirma kataloogis välja toodud taimede kõrguse/ laiusega ning asjaoluga, et tänavate puhastamisel ei kasutata enam soola. Tegelikult ongi kõik justkui korras, sest libedusetõrjel kasutatakse naatrium- ja kaltsiumkloriidi ning sõna „sool” nendes tõrjevahendites tõepoolest ei ole. Kataloogis olid paraku kirjas küll taime erinevad müügisuurused ja hind, mitte täiskasvanud taime mõõdud. Tundus, et kellelegi ei tulnud pähe tõsiasi, et taim kasvab ning 40 cm läbimõõduga hõbedase värviga nunnust (kirju kadakas ’Blue Carpet’) saab koletuslikult laiuv (läbimõõt
98
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
1,5–2,5 m) kadakas, kes kuidagi ei suuda end mahutada 60 cm laiusele kitsale kujunduslikule kiirele. Kiir ise lõppes aga hariliku kuuse ümara kääbusvormiga ’Nidiformis’. Harilik kuusk ei talu just kõige paremini linna saastet ja on lisaks soolatundlik. Paraku juhtub seda liiga tihti, et meil pole õrna aimugi, kui kiiresti või kõrgeks mõni taim kasvab, ja nii võib noor pere olla nõutu pärast seda, kui soolaleivalised ja katsikulised lahkuvad. Mida teha kingituseks saadud kolme tammega, kui nende aed on vaid napp 300 m2? Taimede kinkimisega tuleks üldse olla väga ettevaatlik ja siin pole vahet, kas tegu on toa- või aiataimedega. Kui eelnevalt pole kokku lepitud, siis kipub südamest tehtud kingitusest saama mure. Uute taimede ostmine pole tänapäeval probleem. Neid saab nii aiakeskustest, laatadelt kui ka toidukauplustest. Toidupoes on taim tihti isegi odavam kui aiakeskuses, sest kauplusel puudub vajadus palgata inimene, kes jagab teadmisi ja hoolitseb taimede eest. Iseenesest ju õige, sest piimapaki kõrval pole ju ka kedagi. Paraku sõltub taimede ellujäämine väga palju sellest, millist elu nad elasid enne meie juurde saabumist, ning sellel pole hinnaga mingit seost. Siinkohal üks kurbnaljakas juhtum. Kaks naist (ajutisel) taimemüügiplatsil, ühel käes paber, kus reklaamitakse hea hinnaga elupuid. Võrreldes pilti ja hinda jõutakse lõpuks elupuude kastideni. Üks hakkab järjest taimi kärusse tõstma, kui teine õpetab:
Juhuslikust kohast ostes või ise oskamatult paljundades võib juhtuda, et esmalt ühesugused taimed võivad hilisemas elus osutuda vägagi erinevateks.
Selle imeilusa sinise piimjaõielise kelluka kasvukõrguseks lubati 80–100 cm. Pea 170 cm pikkune inimene peaks mõõdupuuks sobima küll.
„Ära neid rohelisi võta, siin on pruune ka, need sobivad paremini su maja värviga.” Kahjuks pole need pruunid väärkoheldud taimed müügikohtadest siiani kadunud ja minu tõsine soovitus on vältida igasuguste taimede ostu sellisest kohast. Kõige paremini taluvad väärkohtlemist vahest püsililled, kellel on potist pääsedes tõeliselt kiire juurdumisega. Reeglina on nad aga üpriski haiged ja vajavad hukkumise vältimiseks pikalt tohterdamist. Lehtpuud ja -põõsad võivad kiratseda umbes aasta, enne kui otsustavad, kas eelnev väärkohtlemine võttis neilt eluisu või mitte. Kõige hellemad on aga erinevad okaspuud. Mida tuleb siis teada ja teha, et koju toodud uus taim ikka ellu jääks?
Vältida tuleb eelkõige haigete ja läbikuivanud taimede ostmist. Eriti tundlikud on kuivamise suhtes nn mullapalliga ja paljasjuurselt müüdavad taimed. Lausa kuritegu on jalutada, paljasjuursed puud-põõsad kaenlas, mööda laata ja nautida päikeselist sooja kevadilma. Tegelikult on veelgi hullem, kui jätta nad päikeses ülekuumenenud autosse. Sellised taimed tuleks viia võimalikult ruttu koju, panna juured mõneks tunniks vette ja seejärel maha istutada. Kui seda kohe teha ei saa, tuleks osta pigem potistatud taimed, mis on küll kallimad, kuid annavad võimaluse istutada nad maha sobival ajal. Kindlasti pole mõtet otsida pisut rohelisemaid okaspuid hukkunute või hukkumismärkidega taimede hulgast, sest nad ei
Kevade ootel
99
„Laipade” hulgast ellujäänuid otsida pole mõtet. Okaspuud võivad eelneva väärkohtlemise tõttu välja minna veel ka kolmandal pisut raskemal talvel pärast istutamist.
Paljasjuursetel taimedel peaksid olema näha ilusad valged juureotsad.
pruugi olla piisavalt elujõulised. Okaspuudel selguvad ellujääjad tegelikult alles pärast kahte-kolme talve ja ka siis veel võib mõni tujukam talv ja vana kahjustus saatuslikuks saada. Taime juure ja maapealse osa tasakaal saab määravaks ellujäämise teguriks just suuremate puude ja põõsaste ostmisel. Nende taimede elushoidmine nõuab oskusi alates kastmisest ja tagasilõikamisest kuni lehe/ okka kaudu kastmise ja väetamiseni.
naabri aias kasvab sullegi meeldima hakanud taim, ei pruugi samasugune sinu aias ellu jääda. Tihtipeale hakkab taim koduaias oma iseloomu näitama. Kord ei sobi talle miinuskraadid koos põhjamaise tuulega, kord miinus- ja plusskraadide vaheldumisest tekkiv niiskus või jäätumine. Taim võib kasvada peaaegu rahuldavalt seitse aastat, ent siis tuleb tema jaoks ebasobiv talv ja ongi ruum järgmiseks katsetamiseks vaba. Selliseid katsetaimi võib ju aias olla, aga üksikuid. Tasub meeles hoida, et ebaküpressist meil esialgu siiski hekki ei saa ja maja katvast rippoast (visteeriast) ei ole mõtet unistadagi. Kui sul on aega, raha ja visadust panna vesi jões vastassuunas liikuma, võid üritada ka aias võimatut. Taimedele on kõige olulisemad õiged valguse, niiskuse ja mulla
Õige liigi ja sordi valik Maailm on lahti ja ahvatlevate taimede valik oi-oi kui suur. Näed ilusat lopsakat taime (tihti vaid pilti) ja aias ongi talle sobiv „auk” leitud. Taimede kasvunõuded on aga erinevad, sõltudes liigist ja sordist. Isegi kui
100
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Korralik juurepalli läbimõõt võiks võrduda võra läbimõõduga. Võrk eemaldatakse, kui taim on istutusaugus ja korralikult kastetud.
pH näitajad. Neid pole aga just väga lihtne taimele sobivaks muuta ja sellisena ka hoida. Ma ei väidagi, et hea tahtmise korral ei saa paepealsel (aluseline muld) happelembeseid rodosid kasvatada ja mändide alla liivasele mullale rajada ideaalse muru… Tark siiski loobub maailma muutmisest ja õpib elama koos nende taimedega, kes meie oludesse sobivad. Ilus ja terve on eelkõige end hästi tundev taim, mitte see, kes vaagub kuidagimoodi ellujäämise nimel. Taimi maale toovad firmad teavad, et osa nende taimede valikust ei sobi meie kliimasse, kuid niikaua kui on ostjaid, teevad nad seda ikka ja jälle. Seetõttu kohtab ikka ja jälle ka olukordi, mida tuleks vältida. Mees ja naine valisid hekiks elupuid, kui naine korraga märkas, et pisut eemal on
palju ilusamad sinaka okkaga puud ja hind elupuust 2/3 odavam, ning käsutas meest elupuid tagasi panema. Torkasin oma nina võõrastesse asjadesse, üritades seletada, et need ilusad sinised ei sobi hekiks, vaid on pigem suvelilled. Naine heitis vaid üle õla salvava märkuse, et olen huvitatud kallimate taimede müügist. Jah, oleksin pidanud olema möödujana rõõmus, et ebaküpressid said endale ajutise kodu. Inimest ei saa ikka vastu tema tahtmist aidata ja mõned õpivadki vaid oma vigadest. Selleks, et taim hästi kasvaks, on oluline teada taime valgusnõudlikkust. Enamik taimi armastab valgusküllast, päikeselist kasvukohta, kuid alati on erandeid. Põllumees teab, et hea saagi aluseks on ka päikeseliste tundide arv. Dekoratiivtaimede puhul tasuks eelkõige meeles pidada, et õiepungade moodustamiseks vajab taim rohkesti valgust. Paljud värviliste lehtedega taimed kaotavad varjus või väga eredas päikeses oma sordiomase värvi (näiteks jaapani enelad). Sama võib juhtuda ka põõsasmarana õitega (roosa pleekub valgeks ja punane kollakamaks). Punane lehestik vajab kindlasti valgusküllasemat kasvukohta kui roheline. Kollaseid lehti kipub ere keskpäevapäike põletama, ent liiga varjulises kohas lehed ei värvu. Paljude taimede puhul tähendab päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht, et taim vajab kerget varju keskpäevase ereda päikese eest. Varjuline kasvukoht ei tähenda aga mitte kunagi pimedat, vaid valgusküllast otsese päikese
Kevade ootel
101
102
Potistatud taimel on oluline juuri pisut lahti harutada ja laiali suunata, et vältida ringjuurestiku tekkimist.
Ringjuur takistab korralikku juurdumist ning võib taime ka kägistada.
eest varjatud (hajutatud valgusega) kasvukohta. Taimede valikul tuleb arvestada ka mulla niiskusega. Seda on meil küll pisut kergem muuta kui sundida päikest paistma, kuid siiski ei maksa liigniiskusesse istutada kuivalembeseid või talvist niiskust kartvaid taimi ega liivasossi niisket kasvukohta armastavaid taimi. Kuivemat kasvukohta eeldab enamik nn kiviktaimla taimi. Oma olemuselt on tegu mägedest, stepist ja kõrbealadelt pärit taimedega. Puudest-põõsastest saavad põuaga paremini hakkama männid, harilik kadakas, põõsasmaranad, kurdlehine roos ja teised kibuvitsad, kukerpuu ning viirpuu. Liigniisketel muldadel tunnevad end hästi
nn soise eluviisiga angervaksad, võhumõõgad, varsakabjad, kullerkupud ning puudestpõõsastest paljud pajud (hõbepaju, punapaju), must lepp, siberi ja võsund-kontpuu.
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Istutamise aeg Tänasel istutajate põlvkonnal on palju lihtsam kui varasematel, sest enamik taimi müüakse potistatult, mistõttu neid on võimalik istutada, kuni labidas mulda läheb ja saab kaevata istutamiseks sobiva augu (ehk siis maa külmumiseni). Paljasjuursete taimede korral on istutamise aeg piiratud: lehtpuude ja -põõsaste puhul kaks lühikest lehitut perioodi – varakevadel ja sügisel – ning okaspuude puhul eelistatakse maikuu esimest kolmandikku.
Looduses loopealsetel kasvava põõsasmarana sordid aias eelistavad hästi süüa, juua ning kerget varju, et sordiomaselt õitseda ja värvuda.
Ebaküpress püüab pilku nii oma värvi kui soodsa hinnaga. Heades kasvutingimustes peab ta vastu kuni esimese kehva talveni.
Istutuskoht on vaja korralikult ette valmistada. Selleks tuleb kaevata korralik istutusauk, mis peab olema mullapallist kindlasti vähemalt poole suurem. Tundub uskumatu, et seda lihtsat ja selget reeglit tuleb ikka ja uuesti meelde tuletada. Nii olin mõni aasta tagasi lausa sõnatu, nähes, kuidas ehitusfirma hekki istutas. Pinnas oli kivine ja „istutajad” otsustasid, et lihtsam on labidaga mullapall väiksemaks lüüa kui suurem auk kaevata… Samas ei maksa istutusaugu mõõtudega ka üle pingutada. Istutusala ettevalmistamine on keerukam, kui pinnas on väga kivine, raske savise või peaaegu liivaga sarnase pinnasega. Mulla struktuuri aitavad parandada liiv (lisab õhulisust turbastes ja väga savistes istutussegudes), (ehitus)savi (parandab kui-
vades liivastes ja turbastes istutussegudes vee ja toitainete siduvust), kompost (huumusetekke allikas parandab kõiki muldasid), purustatud oksad (suurendab õhulisust), kergkruus (heaks puhvriks, talletades vee olemasolul niiskust ja toiteaineid, mida taim saab hiljem tarvitada. Liigniiskuse korral võib juur leida sealt pisut õhkugi). Kui taim on kasvanud kogu oma elu potis ja kasvuturbas, võiks ka heasse aiamulda segada pisut kasvuturvast, sest tihtipeale kipuvad juured tundmatut pinnast võõristama. Istutusauku tuleb lisada ka taimele sobivat väetist. Töötlemata graanuliga nn vana tüüpi mineraalväetised ja värske orgaanika (nt kana- ja hobusesõnnik) istutusväetiseks ei sobi, sest otsesel kokkupuutel sellega juured hukkuks.
Kevade ootel
103
Jahukaste ilmneb esmalt üksikute hallide täppidena, Viinapuu ebajahukaste. hiljem katab kogu lehe pinna, lõpus pruunikasmust.
Jahukaste Haiguse tunnuseks on valkjas jahutaoline kirme lehtede ülaküljel, pungadel, õienuppudel, kroonlehtedel, viljadel, vartel. Algul ilmneb kirme valkjate täppidena, haiguse süvenedes haarab kogu lehepinna, tumeneb ja võib levida ka lehtede alaküljele. Tabandunud taimeosadel tekib kasvupidurdus, deformeerumine ja lõpuks lehed kuivavad. Haiguse arengut soodustab kaaliumi puudus ja lämmastiku liig. Igal aastal saavad kahjustada aed-leeklilled (floksid), monardad, roosid, kukekannused, vahtrad, thunbergi kukerpuu, karusmarjad jt. Tugeva kahjustuse korral võib taim ka hävida. Seene koniidid levivad tuulega haigetelt taimedelt tervetele. Talvitub taimejäänustel. Tõrje: Eemaldada ja hävitada võimalikult kiiresti kõik haigestunud taimeosad. Sügi-
158
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
sel taimevarred madalalt maha lõigata ja hävitada. Haiguse alguses on abi sellest, kui taimedele ja mullale raputada lehtpuutuhka või pritsida põldosja tee, merevetika- või limusteekstraktiga. Haiguse vastu on abi ka pH järsust muutmisest, kasutades rohelist seepi, soodat, kaaliumpermanganaati jm. Tugeva nakkuse korral kasutada keemilisi fungitsiide.
Ebajahukaste Lehtede alaküljel ilmnevad rohekaskollased, ebaselgelt piiristunud laigud ning samas kohas on ka õrn valkjashall või hallikasvioletne kirme. Haiguse süvenedes laigud suurenevad ja tumenevad. Lehekude kuivab haiguslaikudel, tugevasti nakatunud lehed hävivad. Aias kahjustab kukekannuseid, humalaid, viinapuid, kurke-kõrvitsaid jt.
Pojengi ümarlaiksus.
Männi põisrooste on tuntud ka okkarooste nime all.
Esineb tihti kasvuhoonest pärit taimedel. Talvitub taimejäänustel. Tõrje: Eemaldada ja hävitada kohe kõik nakatunud taimeosad. Profülaktikaks sobib hästi viljavaheldus iga kolme aasta tagant. Haiguse alguses aitab põldosja tee. Tugeva nakkuse korral kasutada keemilisi fungitsiide.
nakatab kevadel noori tärkavaid taimi. Tõrje: Eemaldada ja hävitada kahjustunud taimeosad. Tugeva nakkuse korral kasutada keemilisi fungitsiide.
Lehepõletikud, laikpõletikud, mädanikud Selliseid põletikke tekitavad nii seened kui bakterid. Ilmnevad erineva suuruse, kuju ja värviga laigud okstel, vartel, lehtedel, viljadel jne. Rohttaimedel algab haigus alumistelt lehtedelt ja liigub ülespoole. Kahjustunud lehed koltuvad ja varisevad. Siia alla kuuluvad ka kärntõbi (tahmlaiksus) ja okaspuude pudetõved. Talvitub varisenud lehtedel ja
Roostelaadsed (roostelised) haigused Haiguse tunnuseks on väikesed, sageli pruunid-oranžikad, roostet meenutavad padjandid lehtedel, vartel, viljadel. Tugevama nakkuse korral lehed kuivavad ja varisevad, halvimal juhul võib kogu taim hukkuda. Paljudel liikidel on keerukas ja liigendatud elutsükkel, omades kuni viit erinevat eosetüüpi, mille läbimiseks vajab haigus tihti rohkem kui ühte peremeestaime. Tõrje: Eemaldada ja hävitada kõik nakatunud taimeosad. Tugeva nakkuse korral kasutada keemilisi fungitsiide.
Suveloidus
159
Pojengi-ringlaiksus on mosaiikviirus.
Viirus moonutab hosta lehtede värvi ja kuju.
Viirushaigused
kevadel kilekotis müüdavate juurikatega, sest ka need võivad olla juba eelnevalt nakatunud. Pojengi-ringlaiksus on viirushaigus, mis levib nii lehemahlast toituvate kahjuritega kui ka taimi kääridega lõigates või labidaga juuri vigastades. Esmalt tekivad lehtedele ebakorrapärase kujuga heledamad kloroosiringid. Ravi puudub. Esimesed nakatunud lehed võib välja lõigata ja hävitada, tugevama kahjustuse puhul on mõttekam pigem haigest taimest loobuda kui lasta nakatuda kõikidel taimedel. Hostade viirust tekitab potex-viiruste hulka kuuluv Hosta Virus X. Haigus on esmalt märgatav sordile mitteomase värvimuutusena piki leheroode, seejärel lehed kipruvad ja moonduvad ning lõpuks tekivad neile surnud koe laigud.
Viimastel aastatel on hakanud massiliselt levima erinevad viirushaigused. Viirused kanduvad edasi peamiselt taimedega, seemnetega levib viirus harvem, vaid 10% viirushaige taime seemnetest on nakatunud. Kui kunagi soovitati aeda jätta garantiiniala, kus oli võimalik uusi taimi mõned aastad hoolikalt jälgida, siis praegu istutatakse taimed kohe õigesse kasvukohta. Viirushaigustel on sageli komme end mõnda aega taimes varjata, enne kui ilmuvad ärevust tekitavad märgid. Selle ajaga jõuab aga viirus kääride ja labida vahendusel ning taimemahlast toituvate putukate abil kanduda aias laiali. Kaudselt saame viiruste levikut piirata või vältida tööriistade desinfitseerimisega. Kindlasti ei maksaks endale aeda tuua ühtegi kahtlaste tunnustega taime. Ettevaatlik tuleb olla ka
160
Aiast siin- ja sealpool aknalauda
Magneesiumi puudusest tingitud leheroodude vaheline kolletumine ploomil.
Puudushaigused Kui muld on liiga niiske ja happeline, võivad leeklillede vartele tekkida pikilõhed. Lõhede servadele tekib kallus, kuid varred muutuvad rabedaks ja murduvad kergesti. Haiguse ennetamiseks ei tohi lasta taimel kasvada väga tihedaks. Väetamise seisukohalt näitab see kaaliumi puudust ja lämmastiku liiga. Väga hea on leeklilledele anda puutuhka, mis neutraliseerib mulda ja lisab kaaliumi. Magneesiumi puudus torkab silma suve teisel poolel. Omastamishäire korral on õigem pritsida. Lehe kaudu väetamine vähendab viivitusmomenti – aega mis kulub väetises oleva toiteelemendi lahustumiseks ja juure kaudu lehte jõudmiseks. Selle aja jooksul jõuab puudus veelgi süveneda ja tuua kaasa mõne teise toiteelemendi liigtarbimise või
taimekudede hukkumise. Väga oluline on see taime kiire kasvu faasis ja kui mingil põhjusel on piiratud mineraalainete kättesaadavus pinnasest. Lehe/okka kaudu väetamise õnnestumiseks peavad kahjustused lehes olema minimaalsed. Lehe kaudu väetamist ei tohi mingil juhul ette võtta kuumal päikeselisel päeval, mil soolad võivad suure aurumise tõttu kuhjuda lehe pealispinnale ning põhjustada põletust või kõrvetust. Eelistada tuleks pilves ilma või varahommikuid ja õhtuid. Tähelepanu tuleb pöörata ka pritsimisvee temperatuurile, et vältida kuumast või külmast veest tekkivat šokki taimedel. Magneesiumi ja väävli puuduse tekkimise põhjused: • Muldade ja kasvuturvaste vähene magneesiumi sisaldus. Vaegus umbes 40% põllumuldadel. • Kasutatakse väetisi, mis ei sisalda magneesiumi ja väävlit. • Vihmased suved uhuvad magneesiumi ja väävli juurte ulatusest välja. Eriti suur probleem on kerge lõimisega liivastel muldadel. Kaudse puuduse ehk omastamishäire (taim ei saa seda mullast kätte) tekkimise põhjused: • Kasvupinnas on liiga kuiv, st põuaperioodil. • Kasvupinnas on väga lubjarikas. • Taimed on ammooniumlämmastiku või kaaliumväetisega üleväetatud. • Muld on liiga happeline ning sellest tule-
Suveloidus
161