Amblik ja kultuur issuu by Rahva Raamat

ja kultuur

ja kultuur Olev Remsu

Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Helle Raidla Kujundanud Margit Randmäe © Olev Remsu ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-818-3 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas

Vahest sai kõik alguse ämblikust? Võib-olla, võib-olla… Kes neid asju ikka täpselt teab. Igatahes läinud aastasaja viimase veerandi alguses, novembrikuu päris esimesel päeval, mis juhtus olema esmaspäev, tekkis ajalehe Z toimetuse suurima toa ilmatuma kõrgesse laenurka too kaheksajalgne tegelane. Hallide laikudega lagi pragunes, seintelt murenes krohvi. Toa teises nurgas laius massiivne hallikasvalge pottkividest ahi. Publitsistikaosakonna toimetaja Mait Heinaste, meie loo peategelane, oli esimese tulijana varahommikul sinna ladunud küünrapikkusi jämedaid haavahalge, tikku tõmmanud ning vaadanud, kuidas leek lahvatab. Tuli on ju üks algelemente. Nüüd põles see ragisedes ja viskas tagumise, aukudega ahjuukse kaudu sädemeid välja. „Poisid, vaadake, ämblik!” ütles Mait kolleegidele ja toakaaslastele, kes kõik olid umbes kolmekümne kandis – kunsti- ja arhitektuuriosakonna juhataja Koit Loidele ning kunstnik-kujundaja Verner Metsavasele, kes ise kirjutas oma nime Werner ja oma teosedki signeeris W-ga. „Issand, kui vahva! Ongi,” pahvatas keeletoimetaja Lagle Pottsep, lõi koguni kaht kätt kokku, hoides samal ajal parema

käe sõrmede vahel kirja- ja stiilivigu parandavat hästi teritatud harilikku pliiatsit. „Mida ütleb vanarahvas? Kärbes on kärmas, kuid tema tööd pole kuskil näha, ämblikku ei näe kunagi liikumas, kuid kõik kohad on ta võrke täis.” „Vahva? Naised peavad ämblikke kartma, siis on nad naised,” märkis Verner-Werner. „Tuleb välja, et mina polegi siis naine,” järeldas kahe plikaliku patsiga Lagle, kelle ninaots oli veidi ülespoole, mis tegi noore naise kuidagi eriti tragiks ja armsaks. „Loogikaviga!” tõstis pilgu pabereilt Koit. „Väitest, et naised peavad ämblikke kartma, ei järeldu, et see, kes ei karda, pole naine.” „Näiteks minu puhul kehtib. Mina ei karda ja mina pole naine,” lausus Mait. „Noh, siis oled sa ämblik,” pistis loogikamees Koit. „Selge!” „Olen ämblik ja toon õnne,” ütles Mait. „Mina olen kuulnud, et ämblik toob õnnetust,” vaidles Werner. „Fifty-fifty. Viiskümmend protsenti tõenäosust, et toob õnne, viiskümmend, et õnnetust,” lausus Koit. „Mis te nüüd, poisid,” manitses Lagle. „Ämblik ja õnn ei ole kuidagi seotud. See on hoopis teine koht, kus õnne üle otsustatakse. Ja õnnetuse üle.” Laelühter põles ja nurgaämbliku niidivõrk pärlendas, küllap niiskusest. Toimetusetoas asetses neli saepurust pressitud tahvlitest ja vineerist kollakat kirjutuslauda, mis olid paigutatud seinte äärde nõnda, et istuja vaatas üle keskpõranda vastasistujale otsa. Maida vastas oli Werneri, Maidast vasakul Koidu ja paremal Lagle laud. Maida ja Lagle laua vahel lõõmas nurgas juba mainitud hallikasvalge ahjumürakas, mis soojendas peale suure toa veel toimetusesisest koridori ja naaberruumigi. Maida ja Koidu laua vahel kõrgus ja laius uks, millest mahtunuks sisse kappama raudrüüs

ratsanik oma soomustatud suksu seljas, ilma, et ta oleks kiivriga ülemist uksepiita puutunud. Keskajast pärit toimetusehoonet oli aastasadade jooksul ikka ja jälle ümber ehitatud, kuid lage ja uksi ei olnud keegi madalamaks võtnud. Kõik tahtsid end tunda aadlikena, ka kaupmehed, kelle kätte see hoonemürakas oli läinud pärast rüütliajastu lõppu, ja ametnikud, kes asusid siia pärast seda, kui kaupmeeste võim kustus. Ja aadlikeks pidasid ennast ka Mait, Koit ja Werner, kes tegid selles hoones ja ruumis koos Laglega oma lehetööd. Pidasid sellepärast, et nad töötasid kord nädalas ilmuvas intelligentide lehes Z. Miks Z? Mis nimi see sihuke on? Teeme nii, et jutustaja jätab lehe pärisnime enda teada, teeme nii, et lugeja selle omavoli pärast väga ei pahanda. Toa ainus aken oli Werneri selja taga ning avanes hämarasse siseõue, aken oli nii kitsas, et tundus, nagu võiksid kätt välja sirutades puudutada sõrmedega vastasmaja. „Nii et Lagle, sulle see ristiga tegelane meeldib,” jätkas tol esmaspäeval ämblikuteemat Koit, rõhutades sõna ristiga. „Peabki meeldima!” lausus Werner. „Laglel on õigus. Vaadake, millise võrgu ta on pununud! Milline geniaalne esteetika! Just võrgul. Absoluutselt sümmeetriline! Kuidas ta oskab?” „Koit, kust sa võtad, et ämblik on ristiga?” küsis Lagle. „Ämblik ise ütles Koidule, et ta on ristiga. Selge?” nokkis Mait, parodeerides Koidu kommet öelda mõnikord lause lõppu: selge? „Ämblikud ei räägi,” teadis Werner, kes mitte kunagi naljast aru ei saanud. „Sinu ausõna on aukudega.” „Olgu ristiga või ilma, ma arvan, et ämblik ilmus talvetoitu varuma. Tahab viimase kärbse kätte saada, et siis pikale tudule jääda,” sõnas Lagle. „Peaks talle teene tegema, kuskilt kärbse püüdma ning võrku panema,” ütles Mait.

„Palun tee seda, kes sul keelab!” hüüatas Lagle. „Mõni mees teeb suuga suure linna, käega ei kärbsepesagi,” iseloomustas neiu Maita. Ehk ta ei eksinudki? Publitsistikaosakonna toimetaja nõtkutas pead alla ning püüdis ülahuulega ampsata oma kampsuni rullkraed, mille heledal villal paistis juba tumedam, märjem plekk. Ise kolmekümnene, kuid tahab ikka veel lutti! Kampsun oli tal samasugune villane ja helehall nagu Ernest Hemingwayl oli seljas fotol, mis raamitult kaunistas tema kodust kirjutuslauda. Muidugi sobinuks selle kampsuni juurde korralikult pügatud ja kammitud valev habemevõru nagu tollel suurkirjanikust iidolil, ent ei. Mait Heinaste oli boheemlane mis boheemlane, tema habemetolakas oli alati tuustis, mis sobis nagu rusikas silmaauku tema ruugete ja ripnevate hipijuuste ning tumedate prillidega. Prillid olid tal Zbigniew Cybulski, Poola näitleja pärast, kes mängis Andrzej Wajda filmis „Tuhk ja teemant” peategelast Maciek Chelmickit. „Täna on 8. mai 1945. aasta. Algas sõda...” mõtles Mait filmi alguse peale. Vapustav! Oskaks ise ka nii. Prillid muretses ta Tartu Peetrituru täikalt 1967, mil ta õppis ülikooli esimesel kursusel ning Cybulski oli jaanuarikuus hukkunud Wrocław Główny raudteejaama perroonilt liikuvale rongile hüpates. Selles asjas oli suurt sisu, oli suurt sõnumit – olla kuulus, hüpata rongile ja surra. Ise tahaks! Eriti tahaks sinna Wrocławisse, igatses Mait. Aga kes sinna laskis? Mitte keegi. Ja kampsun? Ja Hemingway? Too ameeriklane olevat õpetanud nõukogude inimesed jooma ja seksima. See oli pagana kõrge tunnustus, sama kõrge kui tema Nobeli preemia ja enesetapp. Hemingway oli olnud ilmarändur, talle olid kuulunud korterid

New Yorgis, Pariisis, Veneetsias ja Havannas, kahekümnes viies linnas üle maakera hoiti talle hotellides tuba kinni, et kirjaniku ilmudes ulatada talle otsemaid võti – palun, söör. Maitki armastas rännata, viina võtta ja naistega ringi tõmmata. Eesti rahvas põeb alaväärsuskompleksi ka sellepärast, et ükski eestlane pole siiani saanud Nobeli preemiat. Miks mitte kinkida rahvale üks Nobeli laureaat, vabastada ta alaväärsustõvest? Ainult et kõrge tunnustus pidi ise sülle langema. Selle nimel pingutada näis Maidale kuidagi väiklasena, või, nagu ta ise endale ütles – tatisena. Tänaval hulkuda ja lulli lüüa, see oli tema stiil. Tema jaoks oli Hemingway elulugu parem kui nobelisti romaanid. Ja üldse – kirjandusest põnevam oli kirjanduslugu. Praegu tuhnis Mait lauasahtlites – need oli tal segi nagu seapesa – ja otsis materjali oktoobripühade lehenumbriks. Üks nõme lugu oli, aga kuhu see kadus? Omal ajal sai see tagasi lükatud, kuid nüüd kuluks marjaks ära. Vanu masinakirjas käsikirju leidus lademes, aga seda õiget mitte. Keskkoolis oli nende poistekamp, kuhu kuulus Maitki, vaimustatud käekirjade uurimisest, nende kätte oli sattunud Eesti ajal ilmunud Rudolf Paliso grafoloogiaõpik „Käekiri – iseloomu wäljendaja”. Seal oli ühel fotol esitatud seksuaalkurjategija Max Krügeri käekirja näidis. Tollest ajast jäid Maidale käekirjad hästi meelde ja just seda „Krügerit” ta otsiski. Aga ei leidnud. Roimari asemel muu pahn, näppu sattus isegi üks vana, aukudega sokk. Kuidas see siia sai? Kus on selle paariline? Ega ta täna ühe sokiga ole? Mait kontrollis. Ei, mõlemas jalas olid sokid. Mait kägardas paberilehed, mida vaja ei läinud, kokku, pani enda ette lauale ning kui neid juba paras hunnik oli, avas ahjuukse ning viskas selle kõik tulle. Nii õnnestus tal salamisi olematusse suunata higine sokkki. Juba madal leek lahvatas hetkeks lõõmama. „Kultuur, kultuur,” irvitas Mait. „Kultuur annab sooja.”

„Ära naera teiste üle,” heitis Lagle ette. „Tee parem oma laud korda.” „Mida ütles Einstein? Aga seda, et kui segamini laud annab tunnistust segamini ajudest, siis millest annab tunnistust sinusuguste tühi laud?” „Mina küll ei ole kuulnud, et Albert Einstein oleks midagi sellist öelnud,” kahtles Werner. „Ta mõtles selle ise välja!” ütles Koit. Koidul oli õigus nagu alati. Ütleme, et nagu tihti. Jah, selle tsitaadi mõtles meie publitsistikaajakirjanik välja, ent miks ei võinud Einstein midagi sarnast kunagi öelda? Ehk ütleski? Maida ees laual, veidi kõrvale lükatud, oli väike kohverkirjutusmasin Kolibri, selle võlli vahel kolmes eksemplaris tema kolmanda romaani kuues lehekülg. Noormees rullis romaani käsikirja välja ning peitis lauasahtlisse ära. Et keegi ei näeks! Mait tuli töökohta varahommikul, oli siin esimene ja ainus ning kasutas siis tühja ja vaikset ruumi oma tööks. Toa ainuke telefon, must kettaga aparaat numbrite ja slaavi tähtedega, asus kunsti- ja arhitektuuriosakonna juhataja Koit Loide laual, see oli pööratud esiküljega väljapoole, et teistel oleks hõlpsam helistada. Laua mõlemas ääres kõrgusid üleliiduliste ajakirjade virnad – Koit oli toimetuses ainus, kes neid luges, vähemalt pilgu peale viskas. Koidu laubal looklesid kerged tarkusekurrud, tema otsmik veidi kiilanes, ja ohoo, mis tal seljas oli! Kõikide soovunelm, tumesinine teksajakk. Pealegi veel Levi Straussi originaal! See ime polnud siiski hangitud Viru hotelli ümber soomlastega sahkerdavalt fartsovštšikult1, see oli ostetud nii-öelda seaduslikul moel EKP Keskkomitee nomenklatuuripoest Hans Pöögelmanni nimelisel tänaval. 1 Halvustav kõnekeelne nimetus ärika (musta äri ajaja, pisiäritseja) kohta.

Või olid nomenklaturštšikud2 võrdsed fartsovštšikutega? Koit hoidis oma jaki hõlmu lahti, nende vahelt paistis lips. Korralik ja esinduslik siidlips. See sobis kokku tema teravviikis pükste, kuid mitte Levi Straussiga. Koit oli Z partorg. Peale selle veel Maida ülikoolikaaslane. Nad mõlemad käisid ühel ja samal ajal TRÜ ajaloo-keeleteaduskonnas. Koit õppis kunstiajalugu, Mait žurnalistikat. Suured loengud olid neil koos. Näiteks NLKP ajalugu, dialektiline ja ajalooline materialism, kapitalismi ja sotsialismi poliitökonoomia, võitlev ateism ning teaduslik kommunism. Ja mis peamine – mestis möllasid nad ka vojennaja podgotovka’l3, mõlemad said kuulsusrikka Nõukogude armee reservnooremleitnandiks, mõlemad olid ohvitseriks saamise rivistusel laulnud koos kõigi teiste ülikoolikamraadidega „Tulge kõik, tulge kõik, Adolf Hitler kutsub teid!” Kui keeletoimetaja Lagle Pottsep jäi kuulama nende kahe hoogsaid meenutusi vojennaja kafedra’st4 Riia mäel Tartus ja sbor’idest5 Leedus, Klaipeda linna lähedal, Kura lahe ja keiser Wilhelm II kanali vahel, siis lõi ta kaht kätt kokku – oh, sa püha müristus, kas seal ülikoolis ka midagi muud õpiti kui sõjalist!? Vahest õpitigi, kuid kõik muu lendas suuresti peast minema, üksnes vojennaja püsis oma tobeduse ja absurdsuse tõttu kustumatult meeles. Faktid ununevad, elamused jäävad. Koitu oleks võinud kutsuda ka Koit Kõiketeadjaks. Kui juhtus, et ta midagi ei teadnud, siis lausus ta enesekindlalt – ega mu pea pole prügikast, et seal iga musor6 peaks sees haisema. Koidu ajus pulbitseva informatsiooni võis laias laastus jagada kaheks. Üks osa oli faktistik, mille võinuks hankida endale kõik – 2 Nomenklatuuriks nimetati Nõukogude Liidus juhtivaid ja strateegilisi ametikohti riigiasutustes ja parteis. Sõna on laenatud vene keelest (номенклатура). 3 Sõjaline ettevalmistus – vene k, oli nõukogude ajal kõigile üliõpilastele kohustuslik. 4 Sõjaline kateeder – vene k. 5 Laagerkogunemine – vene k. 6 Prügi – vene k.

see oli pärit uudistest, entsüklopeediatest ja teistest raamatutest. Ameerika presidente, Rooma ja Hiina keisreid, Aafrika kullatoodangut, 1912. aasta olümpiavõitjaid, lehmade rekordilisi väljalüpse – kõike ta teadis. Peale selle oskas ta kogu seda tarkust ootamatute ja harukordsete seostega kokku viia, mis alati kõiki hämmastas. Ent eriti väärtuslik oli Koidu teadmiste teine osa, millel tema autoriteet suuresti seisneski. See oli pärit lihtsurelikule kättesaamatutest allikatest, küllap revolutsioonilisest perekonnast, ja see valgustas asjade tegelikku seisu. Ülikooli ajal oli nii, et kui Koit kohvikusse tuli, lohistati tema laua ümber lisatoole ning teda kuulati söömata-joomata. Poiss ise oli kiirsööja, tema aplas endale kähku saiakesed sisse, lonksas kohvitassi lupsti! tühjaks ning muudkui rääkis ja rääkis. Oi-oi, mida kõike nad Koidult teada said! Näiteks seda, kes EKP Keskkomitee eestlastest osakonnajuhatajatest ja ENSV eestlastest ministritest on abielus venelannaga, kelle lapsed käivad seejuures eesti, kelle omad vene koolis. Neljandal kursusel astus Koit parteisse. Ta püüdis sinna vedada Maitagi. „Tule, hakkame koguduse liikmeks,” oli ta oma vojennaja podgotovka kaaslast kaasa kutsunud. „No ei tea,” oli siis vastanud Mait. „Lembitu laskis ka ennast ristida,” oli Koit edasi veennud. Lembitu – see oli auväärseim inimene ajaloos! Ikka räägiti kohvikus, ah, mis tore, kui Lembitul oleks olnud kaks tanki. Siis oleks võinud teha maatasa ordu- ja piiskopikeskuse Riia, jagu saada paavstist Roomas ning täita eestlaste ammuse unistuse – Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma! „Lembitu pesi endalt ristimisvee maha,” oli siis Mait Koidule ajalugu meelde tuletanud.