ANNA ja kadunud
Illustreeris Merle Laht
Anna ootas väga, millal perega Saaremaale sõidetakse, ja lõpuks oligi see päev käes. Nad käisid Saares nii mõnelgi nädalavahetusel ja kõikidel koolivaheaegadel, aga seekord ootas ees terve pikk suvi!
Annale meeldis, kuidas ema oli juba terve nädala toimetanud ja asju pakkinud. Anna isa ütles selle kohta, et ema sahmib. Näiteks eile ütles ema keset õhtusööki, kui isa hoopis mingitest muudest asjadest rääkis: „Täispuhutava ujumisrõnga oleksin unustanud! Ma lähen panen kohe kotti ära.“ Isa ütles küll, et kuidas siis niiviisi õhtusöögi ajal, aga ema sõnas, et muidu ta unustab, ja kas isa tahab ise pakkida. Isa ainult muheles korraks, raputas pead ja sõi kotletti edasi.
Pikemaks äraolemiseks asjade pakkimine tegi ema alati natuke okkaliseks. Kui Anna isaga rahulikult telekat
vaatas, tuhises ema elutoast läbi nagu tuulispask, süli esemeid ja riideid täis, ning torises: „Anna, ise vaatad, et sul lemmikkaisukad ja -raamatud kaasas oleks, sa oled suur tüdruk, need on sinu vastutada! Kui sina neid kotti ei pane, siis ise tead, siis oled terve suve ilma!“ ning isale: „Ja sina pole enda asju veel kokku panema hakanudki, ega ju?“
„Sa tead ju küll, kuidas ma hommikul seitse asja kotti viskan ja asi ants,“ vastas isa.
Anna võttis isal käest kinni ja ütles: „Las vuhiseb.“
Niiviisi öeldi nende peres alati, kui keegi oli pahas tujus või pinges nagu ema praegu. Justkui väike torm
oleks inimese sisse pugenud ja kui talle valel hetkel ette jäid, võisid teenimatult sahmaka pahameelt kaela saada.
„Emme, kas sa kalli tahad?“ hõikas Anna emale järele. Ta kuulis, kuidas ema korraks teises toas peatus ja lausus: „Tegelikult tahaks küll...“ Ema ohkas ja hingas siis paar korda sügavalt, kuni Anna teda kallistas. Siis ütles ema: „Aitäh. Aga mind teeks veel rõõmsamaks, kui sa oma asjad valmis paneks. Ma tean, kui löödud sa oled, kui midagi maha jääb.“
Anna polnud tegelikult veel kuigi suur tüdruk, alles seitsmeaastane, suve lõpul kaheksane. Aga emal oli õigus, ta tõesti tahtis oma lemmikkaisuka kaasa võtta. Muid mänguasju ja raamatuid oli Saaremaal küll, pealegi olid sealgi raamatukogud ning tegelikult mängiti iga ilmaga hoopis õues.
2.
Praam on Anna lemmik. Või õigemini – Anna esimene lemmikasi Saaremaale minemise juures on praam.
Ema teeb praami peale alati suitsukalasalatit kaasa, kuigi praamil on pood ja kohvik ning sadamas restoran. Ema ütleb, et tema lapsepõlves tegi tema vanaema, Anna vanavanaema, iga kord praamijärjekorras söömiseks suitsukalasalatit ja ega Annal olegi selle vastu midagi, sest talle maitseb see salat väga.
Nagu peaaegu iga kord, jutustab ema ka nüüd: „Kui mina väike olin, ootasime siin järjekorras mõnikord kohe mitu tundi. Mitte midagi polnud teha! Ei olnud meil tahvelarvuteid ega nutitelefone ega üldse mingeid kaasaskantavaid mänge... Heal juhul värviraamat ja kaisuloom. Kui vedas, istusid vee ääres kivide peal teised lapsed. Sain sealt endale aastate jooksul palju kirjasõpru!“
Ema jutustab, kuidas vanasti tuli mitu tundi sadamas oodata ja järjekorrad olid nii pikad, nii pikad, läbi terve Virtsu küla... „Vanasti olid ka teistsugused autod, algelisemad, nii et kui järjekord liikuma hakkas, ei hakanud mõned mehed mootorit käivitamagi, vaid hüppasid autost välja ja lükkasid autot edasi!“ naerab ema. Anna on proovinud koos isaga autot lükata – see ei ole võimalik. Kas olid vanasti autod palju kergemad või inimesed palju tugevamad, ei tea.
Annal on vanematega kokkulepe, et iga kord Saarde sõites saab ta praamil jäätist süüa. Isegi kui on talv! Täna sajab vihma, ei ole üldse imeilus helesinise taeva ja kuuma päikesega suvesse hüppamise ilm, aga see neid ei morjenda.
Annal on seljas vihmariided, emal kaitseks vihmavari ning koos seisavad nad tekil, imetlevad laineid ja itsitavad, kui sahmakas vett neile näkku lööb.
Teisel pool vett on Anna esimene lemmikasi Muhumaal tee ääres olev tuulik. Anna ootab alati, millal see juba paistma hakkaks. Ja siis Väikese väina tamm, kus tihti on näha luiki ja mõnikord purjelaudureid või paraplaane. Paraplaanis istub inimene nagu toolis, ta selja taga on suur propeller ja pea kohal puri, mis teda mööda taevast ringi lennutab. Seda juhitakse nii, et mõlemas käes on nöör, mida tuleb tõmmata sedamööda, kuhupoole tahetakse lennata. Anna unistus on ühel päeval paraplaaniga taevas liuelda.
Igal suvel sõidab Anna ema ja isaga Saaremaale.
Kui hakkaja ja uudishimuliku tüdruku teele satub lahenduseta lugu, ei saa ta enne rahu, kui on andnud endast kõik, et vastusteni jõuda.
Kuhu sai Püha kiriku hõberäim?
Õnneks on suvel maal palju aega ja Annal nutikaid sõpru, kes koos temaga hea meelega hõbekala müsteeriumi radadel seiklevad. Nii õpivad noored aardekütid oma teekonnal nii mõndagi muistsetest viikingitest ja Eesti ajaloost.
Tule seikle koos Annaga Saaremaa suves!