Apteeker_Melchior_ja_Pirita_kagistaja by Rahva Raamat

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud Siiri Rebane Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kaane illustratsiooni ja kaardid joonistanud Anne Pikkov © Indrek Hargla, 2013 ISBN 978-9985-3-2735-7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Eessõna: Tallinn ja Pirita anno Domini 1431 Tallinna lähistel Mariendali oru jõesuudmesse ehitatud püha Birgitta kloostri ajalugu on tänini täis mõistatusi. Selle liturgia, vaimu- ja igapäevaelu kohta me kuigi palju ei tea ning tegelikku asutamislugu on ajaloolased hakanud avastama alles viimastel aastatel. Klooster pühitseti tõenäoliselt 1431. aasta juunis, kirik sai lõplikult valmis mõned aastad hiljem, arvatavalt 1436. Pirita kloostri sissepühitsemine langeb kümnendisse, mis oli Birgitta ordule väga raske. See oli uus ordu, ebatraditsioonilise reegliga, milles naisterahva – abtissi – võim käis meesterahvaste omast üle ja ilmselt oli tal konservatiivsemates kirikuringkondades palju vastalisi. Üksikisiku, pealegi naise väidetavatel nägemustel ja otse Kristuselt saadud ilmutustel põhinev kloostriordu tekitas palju teoloogilisi vaidlusi. Ka Tallinna raevõimud ei tahtnud uue kloostriga kuidagi leppida. Raad üritas ordumeistri kaudu ehitustöid takistada, ilmselt hirmust, et kloostriga koos tekib Tallinna juurde konkureeriv linn või vähemalt rootsimeelne uus asula. Vendi hansalinnad olid toona pidevas sõjas Põhjamaade kuninga Pommeri Erikuga, kelle eestkoste all aga Birgitta ordu seisis. Just Erik lasi Rootsis Vadstena ja Taanis Maribo kloostrite juurde ehitada linnad ning oli pikemat aega üritanud Harju-Viru vasalle mõjutada Taani krooni alla tagasi tulema. Seega võis Tallinna raehärradel olla kahtlusi, et uut kloostrit asutades toetab Liivi ordu tegelikult tahtmatult skandinaavlaste vaikset invasiooni. Esimese vooru Pirita kloostri vastases külmas sõjas Tal-

linn kaotas, sest ordumeister jäi kindlaks, andis õiguse Birgitta ordule ja käskis kloostrit edasi ehitada. Uue katse võttis Tallinn ette 1431. a suvel. Umbes samal ajal, kui Rouenis põletati Jeanne d’Arc ja terve Euroopa sõjamehed omavahel taplesid, kogunesid vaimulikud Baselisse uuele kirikukontsiilile, kus lahingud mitte vähem tulised ei olnud. Asjade käik oli järgmine. 1413 olid Pirita birgitiinid osalenud Lübecki lähistele Marienwohldesse kloostri loomises. Lübecki ja Tallinna raed olid aga väga lähedastes suhetes, Lübeck oli Tallinnale kõrgem kohtuinstants ja suurem osa Tallinna eliidist oli pärit Lübeckist. Uue kontsiili eelõhtul mahitas Tallinna raad Lübecki toomkapiitlit kaebama Baselisse Marienwohlde kloostri peale, et seal on jagatud ad vincula ehk püha Peetruse ahelate indulgentse, mille paavst oli ära keelanud. Mõistagi olid selle taga ka rahalised põhjused – indulgentside jagamine tähendas suuremat patukahetsejate voolu ja suuremaid sissetulekuid. Birgitiinid tõrjusid süüdistusi sellega, et nende reegel oli Birgittale ilmutatud otse taevast ning seega nende suhtes paavsti keeld ei kehtinud. Ometi kutsuti kontsiilil kokku ekspertide kogu ja Birgitta ilmutused võeti uurimise alla. Kõige halvemal juhul oleks birgitiine ähvardanud ilmutuste ketserluseks kuulutamine ja ordureegli tühistamine. Saksi frantsisklaste ministeriaali Mathias Döringi eestvõtmisel koostati 123 punktist koosnev süüdistus Birgitta ilmutuste vastu ning kohtuotsus, mis lõpuks 1436. aastal mõisteti, ei olnud birgitiinide jaoks kuigi soodne. Ilmutusi ei lubatud ilma ortodoksse tsensuurita levitada ja nende jumalik päritolu seati kahtluse alla. Ketserluseks Ilmutusi siiski ei kuulutatud. Otsuse apelleerimisega ja pehmendamisega oli Birgitta ordu järgmised kümnendid hoogsalt ametis ning ilmselt osa-

lesid nendes diplomaatilistes aktsioonides ka Pirita kloostri vaimulikud. Pirita kloostri sisseõnnistamist kohtuotsus nähtavasti ei takistanud ja aegamööda võeti ka Tallinnas uus klooster omaks. 1431. aasta suvel puhkes lõuna pool orduriigis jällegi sõda. Saksa ordu otsustas sekkuda Poola-Leedu troonipärilustülisse. Ka Liivimaalt saadeti suur sõjavägi – eestlased nende seas – Poolasse, kus esialgsele edule vaatamata saadi poolakate käest hiljem rängalt lüüa. Poola sõjatandril paugutati nii Tallinnas valatud suurtükke kui mängisid Tallinna raemoosekandid. 1435. aasta Pabaiskase lahingus hukkus Liivi orduharu juhtkonna kõrval palju eestlasi. Rahuaegu ei olnud ka Läänemerel. 1426. aastast olid vendi hansalinnad sõjas Pommeri Eriku vastu, kes jätkuvalt üritas kogu Läänemerd Taani krooni kontrolli alla saada. Tallinn sõjas küll otseselt ei osalenud, ent laevateed olid rahutud ja merekaubandus sai kahtlemata kannatada. 1429. aastal olid hansa palgatud mereröövlid rüüstanud Bergeni, mis peatas ka sealse hansakontori tegevuse. 1431. aasta ülestõusmispühade ajal seilas hansa ja Holsteini krahvide ühislaevastik Flensburgi peale ja vallutas selle Erikult ära. Kaaperlaevu oli ka Tallinna teenistuses, need rüüstasid Rootsi ja Taani aluseid ning müüsid röövitud kraami Tallinna kaupmeestele. 1430-tel enam Euroopas kuigipalju kloostreid ei asutatud. Kloostrite rajamise kõrgaeg oli möödas. Kui seda siiski tehti, siis maaisanda otsesel soovil, enamasti kas troonileasumise või mõne tähtsama sõjalise võidu puhul. Pirita klooster asutati Saksa ordu algatusel, ent selle sünniloos olid tähtsal kohal Gerlach Kruse ja Hinric Huxer, kaks meest, kelle päritolu ja motivatsiooni kohta me teame üsna vähe. Pirita oli Liivimaa kõige võimsam kloostrikompleks, võib oletada, et selle mõju siinsele vaimuelule oli väga suur. Samas pole

meieni jõudnud ühtegi Pirita autentset tervikdokumenti, ei diaariumit, kalendrit ega liturgiat. Kloostri suur raamatukogu on hävinud. Kahtlemata olid ka Pirital olemas omad, kohalikest oludest lähtuvad detailsed igapäevaelu käsiraamatud, kuid me ei tea, mida need sisaldasid. Tummkõne märkide keele, millest romaanis palju juttu tuleb, olen ma rekonstrueerinud 12. sajandi algallikate põhjal. Eri ordudes, sõltuvalt konkreetsest reeglist ja kohalikest tingimustest oli see keel erisugune, ent kõik järgnevalt kirjeldatud tummkõne märgid on ehtsad, sealhulgas ka need, mille abil Melchior mõrvamõistatused lahendab. Reliikviate kunstlik tootmine ja pühakute võltssäilmetega kaubitsemine oli kõrgkeskajani laialt levinud. Hiljem võttis kirik selle oma rangema kontrolli alla. Furta sacra ehk reliikviavargused toimetasid enamasti pühamehed ise. On palju ülestähendusi selle kohta, et mõnda pühapaika rännanud vaimulik ei suutnud kiusatusele vastu panna ja haaras pühaku kondid salaja kaasa. Kui see vargus oli pahatahtlik, siis taevased jõud enamasti sekkusid ja hoidsid varguse ära. Kui aga reliikviaid taheti toimetada ohutumasse paika, näiteks sõdade jalust ära või armetutest tingimustest väärikamatesse, siis aitasid pühakud sellele ise kaasa ning sellist reliikviate vargust nimetati translatsiooniks. Tallinna Pirita kloostrist on leitud oletatava pühaku säilmeid, ent neid täpsemalt identifitseerida pole õnnestunud. Pirita kloostri hävitas Vene sõjavägi. 1575. aastal veeti sealt kõik kuuskümmend nunna Venemaale orjusesse ja kaks aastat hiljem rüüstati kirik ning lõhuti müürid kahurikuulideks.

Püha Birgitta õdede päevakava

5.30 6–10

Äratus. Neli palvetundi järjest kirikus. – Pärast primat on järgemööda kaks missat, üks õdedele, teine vendadele. 10 De Profundis palve lahtise kirstu juures. 10–11 Lõunasöök ehk prandium refektooriumis. 11–12 Töö, lugemine, jalutamine või vajadusel kapiitel ehk koosolek. 12–13 Sekst ehk keskpäevane palvetund. 13–15 Töö. 15–16 None ehk pärastlõunane palvus. 16–17 Jalutamine ja lugemine. 17–18 Indulgete nobis palve, millele järgneb vesper ehk õhtupalvus. 18–19 Õhtusöök refektooriumis. 19–19.30 Lühike ööpalvus ehk kompletoorium. 19.30 Magamaminek ja collatio (kuum jook ja tükk leiba).

Proloog

1391 Pirita rannal 7. oktoober Ta oli tahtnud tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla ja vaadata, kuidas elu temast lahkub, tunda ta keha lõtvumas oma käte vahel, näha ta ahastusest tulvil pilku ja siis suudelda viimast korda tema magusaid huuli, maitsta joovastavat südameverd ja siis see talle näkku tagasi sülitada. Ta poleks pühkinud pistodalt naise verd, vaid oleks naelutanud relva oma koja seinale, sellest oleks saanud tema reliikvia, mälestus päevast, millal ta maksis kätte reedetud armastuse eest, alanduse, pettumuse ja tänamatuse eest. Kui lihtsalt oleks ta võinud selle naise endale saada, nõuda, osta, teha ta enda omaks! Aga ei, mees armastas, ta armastas tõeliselt, ta oli palunud naise armastust, südant ja kätt, ta oleks teinud naisest tõelise aadlidaami, Liivimaa kõige uhkema proua. Ta oli pakkunud oma armastust ja see oli vastu võetud, tal oli lubatud suudelda naise huuli, tema kätel oli lastud naise keha kombata, naise suu oli tema kõrva ääres tõotusele vastanud, lubanud, vandunud, tõotanud… Ja siis oli ta reedetud, narriks tehtud, tema armastus oli ära põlatud. Mees oli tulnud siia rannale sooviga naine hukata, suruda pistoda ta reeturlikku südamesse ja tõotada endale, et elus mitte ühtegi naist, mitte iialgi enam, mitte kübetki ei

armasta. Armastus teeb peast sõgedaks, röövib su hingerahu ja mõistuse, armastus tuleb tappa. Aga mitte pistodaga. Mitte uhket veresurma ei pea see lirva surema. Kui naine halises, palus armu, kui ta pisarad niisutasid mehe põski, kui ta jälle tõotas ja kinnitas, et see oli vaid hetkeline hullus, mis ta südame ära oli varjutanud, kui ta rannakividele tõugatult seal maas aeles, käsi mehe poole sirutas… jah, siis mees mõistis, et terase läbi surra on sellele naisele liiga suur au. Ta surus käed naise kaela ümber ja pigistas. Ta polnud elus kunagi kedagi kägistanud, ta poleks uskunud, et see tunne… on nii ülendav! Sepa taotud pistoda ei ole määratud Jumala tööriistaks nii nagu seda on tema käed. Ta rebis naise kehalt riided, ta nägi lõpuks tema täidlast pehmet ihu, mis ta unetuid öid kiusanud oli. Nägi tema siledat heledat nahka, rindade kohalt algavat siredat kaela ja nüüd ta teadis, mida ta tegema peab, inglid ise näitasid talle teed. Mehe käed klammerdusid naise kaela ümber ja pigistasid aeglaselt. Just, aeglaselt ja nautides! See tundus korraga nii oluline ja ta teadis, et ta peab tegema seda veel. Elu ja hinge lahkumine maisest kehast – nüüd ta nägi ja tundis seda, see oli võlukunst, maagia! Naise nägu, mis oli olnud kunagi nii ilus ja peibutav, nüüd oli see lilla, tursunud, inetu ja rõve – täpselt selline oligi selle hoora õige pale, paistes keel suust väljas, silmad punnis ja soe kusi nirisemas mööda ta sääri, suremas siin tühjal rannal. Just selline peabki olema ühe riivatu hoora surm. Mitte ilus, mitte õilis, mitte püha vere voolamine ja viimane ohe, kui hing taeva poole lendab, vaid just selline – rõve ja õhupuudusest haledalt ägisev.

Kui naise elutu keha kividele varises, siis vaatas mees oma käsi. Ta nuusutas neid, ta tundis neil ikka veel naise võideõlide lõhna. Siis läks ta neid soolases merevees loputama. Ta naeris, ta karjus joovastusest, ta oli õnnelik! Ta ei vaadanud laiba poole tagasi, hullutav nauding oma käte võimsusest oli ta vallutanud. Armastus teeb mehe sõgedaks, kägistamine teeb ta sõgedamaks veel, aga kui ilmas on olemas miski kinnitus mehele antud jumalikust õigusest, siis on see joovastus tunda oma reeturist mõrsja suremist omaenese käte läbi. Kui ta oma hobuse selga hüppas, ei näinud ta, et jõesuudmest sadamakohalt oli mere poole purjetanud väike laev. Mees ei vaadanud tagasi, tema hullunud rõõmukarje segunes kabjaplaginaga, kui ta rannalt minema ratsutas. Tema ei armasta enam iial, ei ainsatki naist! Mees ei võinud teada, et samal päeval ja samal ajal tehti Roomas teatavaks paavst Bonifatius IX otsus, millega kuulutati pühakuks Birgitta Birgersdotter, kellele ilmutatud uue reegliga klooster oli rajatud juba paarkümmend aastat varem, Rootsis, Vadstenas. Järgmised Birgitta ordu kloostrid luuakse Firenzes ja Danzigis ning neljandat hakatakse kuueteistkümne aasta pärast ehitama siinsamas, praegu veel Mariendaliks kutsutava sadamakoha ja rannaheinamaade juurde. Sel päeval helisesid aga Roomas kõik kirikukellad, kardinalid ja piiskopid põlvitasid paavsti palee kabelis trooni ees, millelt tema pühadus kuulutas, et Birgitta on nüüdsest kantud pühakute raamatusse ja käskis seda tähistada kõigis kirikutes üle maailma. Mariendalis kannustas mees teldrit, lasi sörki üle liivaluidete ja idas rohetavate küngaste poole. Ta ei pööranud tähelepanu väikesele laevale ega kaugel eemal sadama kaalukoja juures jahukottidega askeldavatele sulastele. Sadama-

koht on siin Hirvejõe suudmes olnud iidsetest aegadest ja siia see vist jääbki, et jõeäärsed sisemaa vasallid ja mõisad oma kaupu ilma Tallinna kaupmeeste liigkasuvõtmiseta saaksid lossida. Mees kiirustas, ta tahtis laulda, juua aamide viisi veini, langeda altari ees põlvili ja kiita Jumalat, et tema läbi on leitud taevase tahte täideviija, et just tema sai ilma pealt koristada ühe riivatu hoora maise elu, kellest poleks iial saanud korralikku kristlikku naisterahvast. Mees ei tundnud külma, ehkki mere pealt, Tallinna poolt, puhus kõle oktoobrituul, tema ihu kuumas tapatöö lõõsas, ta higistas, ta põles. Ja muidugi ei võinud mees teada, et teisel pool lahte, seal Tallinna lubjatud linnamüüride taga, Mäealuseks hüütavas tänavas, aitab just sel hetkel üks linalakk kaheteistaastane noormees oma apteekrist isal puurida tammepalke ja neid kraavi asetatud põikpuudele seada. Poiss ja tema isa askeldavad muu linnarahva seas tänaval, kuhu nad on rae korraldusega nõutatud, sest kõik tööjõus inimesed peavad aitama ehitada veevärki, mis hakkab tammepuust torustikku pidi tooma linna vallikraavist vett. Selle vibaliku noormehe nimi on Melchior Wakenstede, täpselt samuti nagu tema isalgi, ja nad ehitavad toru, mis juhib vee nende väikse maja ees seisvasse kaevu ja kümnekonna aasta pärast hüütakse seda tänavat rattaga kaevu pärast Rataskaevu tänavaks. Issanda aastaks 1431 on sellest poisikesest saanud viiekümne kahe aastane Tallinna linna raeapteeker. Tema apteek seisab ikka Rataskaevu tänava ääres ja teda tuntakse kui tarka rohusegajat ja meest, kes mõistab varjatud looduse saladusi ning kes nii mitmelgi korral on raekohtu ees paljastanud salamõrtsuka. Issanda aastal 1431, nimelt 1. juunil seisab see Melchior Wakenstede sealsamas Mariendali rannal ja jahib mõrtsu-

kat, kes Birgitta kloostris inimesi kägistab ja täpselt sellel samal kohal, kus liivaluidete vahel kappav ratsanik tappis praegu oma võime armastada, täpselt sel samal kohal laskub Melchior siis põlvili ja nutab ja küsib pühalt Birgittalt nõu, mida ta peab tegema saladusega, mis on suurem ja tähtsam, kui ühele apteekrile tohiks kunagi teada anda. Siis tõuseb ta püsti ja astub meelekindlalt kloostri poole, kus teda ootab Pirita kägistaja.

1431 Melchiori apteek Rataskaevu tänavas 16. märts, hommik Tallinna linna raeapteeker Melchior Wakenstede lõi oma pojale käega vastu suud. „Enne ei või sa ennast apteekriks nimetada, kui seda on teinud vannutatud apteeker!” ütles vana Melchior karmilt noorele Melchiorile. Noormees pühkis suunurgast verepiisa ja laskus isa ette ühele põlvele. Melchior võttis laualt hõbedase peekri, ulatas selle pojale, kes hingas sügavalt sisse ja tõstis peekri suule. „Enne ei või sa ennast apteekriks nimetada, kui sa oled joonud kõige kibedamat jooki, mida vannutatud apteeker mõistab segada!” kuulutas isa. Noor Melchior ei sulgenud silmi, ta neelas jooki, ta ei krimpsutanud nina, ta jõi peekri tilgatumaks ja pani selle siis isa ette põrandale. „Tõuse!” Poeg tõusis, hingas välja ja tema hingeõhk lehkas kui koirohus marineeritud loomakorjus, ta silmanurka valgus pisar, mille ta kiiresti ära pühkis ja siis puhkes isa valjult naerma ja kaisutas poega. „Ja enne ei või sa ennast apteekriks nimetada, kui sa oled vannutatud apteekri juures kolm aastat selliks olnud ja kõik tema käsud ja korraldused täitnud,” sosistas Melchior ja suudles poega laubale. Selline oli olnud rituaal, kui Melchior ise kuueteistkümne aastasena kunagi ammu-ammu oli Riiga apteekriselliks

saadetud ja nüüd kordas ta seda täpipealt oma pojaga, kes varsti astub esimesele Tallinnast väljuvale laevale ja purjetab, isa soovitus- ja palvekiri kaasas, Greifswaldi poole, et sealse kuulsa meister-apteekri Jeronimus Werminghi juures ametisse asuda. Mered olid veel ohtlikud, hansalinnad sõdisid Taaniga, mõlemad pooled olid enda teenistusse võtnud vabameeste laevu, kes kuulduse järgi tihti omal ja vaenlasel vahet ei teinud, ja kippusid röövima kõike, mis kerget saaki tõotas. Kuuldavasti kavatsevad hansalinnad kevadel kohe pärast ülestõusmispühi Flensburgi peale minna, et pikaleveninud sõjale ükskord lõpp teha. Aga aeg ei oota, noor Melchior saab peagi seitseteist, tal on ammu aeg selliks asuda ja paremat apteekrit hansa linnades ei ole kui Greifswaldi Jeronimus. Nad seisid kõik neljakesi apteegi eestoas – kaks Melchiori, emand Keterlyn ja agar Agatha, kes samuti ei suutnud meeleliigutust tagasi suruda ja ema rinnal pisaraid valas. Üks aeg on ümber saamas. Noor Melchior sõidab mere taha ja Agathal on aeg pruudipõlveks valmistuma hakata. Kaksikud vend ja õde ei pruugi teineteist enam kunagi näha… nende vanemad ei pruugi neid enam kunagi näha. Aga nii on kirjutatud ja nii on alati olnud – saabub päev, millal lapsed peavad oma vanemad maha jätma ning minema oma teed. Aastad olid Melchior Wakenstede kühmu surunud ja pea halliks teinud. Mõnikord avastas ta, et käed kipuvad värisema ning üha enam vajas ta salve ja määrdeid ka omaenda ihuliikmete jaoks. Tema suguvõsa needushood olid äkitselt kolm aastat tagasi vaibunud, ilma et ta oleks nende vastu rohtu leidnud. Võib-olla oli Jumal oma pühakute eestkostel Wakenstede soole halastanud, võib-olla oli apteeker teinud Jumalale meelepäraseid tegusid, võib-olla, ta ei teadnud. Ta ei tahtnud mõelda Kõigekõrgemast kui isandast, kellega

saab kaupa sobitada, aga üha enam ja enam ilmusid talle unedes purgatooriumi tuled, mis kuulutasid, et surma ees oleme me kõik ühte moodi võrdsed ja see saabub kunagi kõigi juurde. Nagu oli saabunud ka päev, millal lapsed peavad vanemad maha jätma. See päev oli ammu määratud ja oleks pidanud juhtuma juba aasta tagasi, kui mitte esimene needushoog poleks noort Melchiori maha murdnud ja ta ligi kolmeks kuuks haigesängi kiskunud. Taevas oleks sel päeval apteekri jaoks lakanud justkui olemast ja põrgu oleks maa peale tulnud. Tema poeg on saanud kaasa nuhtluse, mis Wakenstede mehi aastasadu on kimbutanud, kuid mitte kõiki, mitte igatühte, vaid nagu õelalt valides, et kus ja kellele kõige rohkem kurja teha. Neil aastail, mil poiss oli sirgunud, oli Melchior tähelepanelikult tema silmi vaadanud, otsinud neis needuse märke, neid mõnikord leides ja siis jälle mitte… kuni läinud aasta septembris olid tema kõige suuremad kartused tõeks saanud. Noor Melchior on nuhtlusest neetud! Ja noort ihu ja vaimu oli sõge needus veel eriliselt valusalt vaevanud. Nendel kuudel annetas Melchior Niguliste kirikule veerandi oma varandusest, ja teise veerandi dominiiklastele, lasi lugeda palveid ja palvetas öö läbi Maria altaril, küsides ja vahest lausa nõudes – miks, miks, miks ometi? Mille eest? Ta ei olnud saanud vastuseid, nagu ka ükski Wakenstede enne teda, aga vähemasti oli noor Melchior ellu jäänud. Ta oli palju soninud, vähernud needusnägemuses ja näinud neis midagi, mida ta isale polnud julgenud senimaani avaldada. Aga ta oli elus, ta oli nüüd terve ja asumas esimesele laevale, et saada apteekriselliks. Ja tänasel päeval seisis isal ja lastel ees tähtis üritus – viimane õppetund.

Mõnikord ei olnud vana Melchior kindel, et kes on Tallinnas kõige targem apteeker, kas tema ise või tema tütar Agatha. Poisikesest saadik oli noor Melchior saanud õpetust apteekrikunstist, sest nii oli Wakenstede soos alati kombeks. Melchior oli aga koos kasvanud oma kaksikõe Agathaga ning katsed lapsi lahutada olid alati lõppenud väga valusalt. Kui lapsed olid saanud üheksa-aastaseks, oli isa Melchior loobunud ja tegi seda, mida ainuski apteeker enne teda teinud ei olnud – ta tõi Agatha koos vennaga õpetust saama. Ta oli seadnud nad kõrvuti külmale kivipõrandale põlvili, avas oma retseptiraamatu ja hakkas lugema. Ta luges ühe lause ja lasi seda lastel siis kolm korda peast järele öelda. Ja Melchior nägi, et Agatha õppis kiiremini, Agatha mõtles kiiremini kui tema vend. Ja ehkki keegi pole kunagi kuulnud naisapteekrist, siis kõik teavad, et naised on head ravitsejad ja kodudes peavadki emad, õed ja naised olema need, kes meeste haavu puhastavad ja haigusi tohterdavad ning ravijooki keedavad. Kloostriõed tunnevad palju ravitsemise ja rohusegamise saladusi. Agatha oli väga hea aednik, kõik, mis ta mulda pani, kandis rohkesti vilja. Ta tundis kõiki ravitaimi, ta mõistis neid kuivatada ja säilitada. Agathast peab saama linnakodaniku proua, aga see, et ta natuke apteegitarkust teab, ei tohi talle ju ometi kahju teha, nii oli Melchior kunagi mõelnud. Nüüd aga leidis ta end mõnikord mõtisklemas, et kas see on ikka õige asi, kui noortele naistele niipalju koolitarkust jagatakse, et nad meestest targemaks saavad. Ometi… kas polnud mitte mitmed retseptid Melchiori kõige väärtuslikumas raamatus Antidotarium Nicholai välja mõelnud kunagi Salernos elanud arst, kelle nimi oli Trotula ja kes oli naisterahvas ja veel nõnda kaunis, et ta enne üliõpilaste

ette astumist pidi end looriga katma, et noormeeste mõtteid mitte arstitarkusest ülemäära kaugele kiskuda? Aga tänasel päeval seisab neil ees viimane õppetund, sest siis peab Melchiori poeg minema ja pole sünnis, et apteeker ainult tütrele tarkust jagab. Agatha peaks tööle hakkama oma kaasavara kallal ja tema vanemad hakkama talle väärikat peigmeest otsima. Tallinnast või Riiast või ka kaugemalt. Melchiori heidutas tõsiselt, et tüdruk veel sugugi mehelemineku peale mõelda ei tahtnud, ja vahest see rohkemgi, et Keterlyn lapsele ka väga peale ei käinud. Viimasel õppetunnil oli kavas ette võtta kolm tarkust ja esimene neist oli safranivahvlite küpsetamine. Melchiori teada oli tema Liivimaal viimane inimene, kes tundis nende valmistamise õiget kunsti ja selle kohta oli ta rae notarius publicus’el lasknud endale kolme tunnistaja juuresolekul tähe anda, et mitte keegi peale tema neid Tallinnas nõndase nimetuse all müüa ei tohi. Ja selle kinnituseks oli lepitud, et raeapteeker iga suure paastu ajal neid ühe korvitäie raehärradele laseb saata. Safranivahvleid oli kombeks süüa just siis, kui liharoogasid ei tohtinud laual olla ja need sobisid hästi konfektide ja malvaasia veini kõrvale. Safranivahvlid olid kallis toit ja mitte ainult suhkru ja safrani pärast, vaid ka et neid tohtis teha ainult kõige paremast valgest jahust, mille kohta öeldi, et see peab olema sama puhas kui Issanda ihu. Varemalt oli neid linnas tehtud dominiiklaste juures, aga kui sealne kokk, ilmikvend Hanns kaks talve tagasi suri, siis polnud enam kedagi, kes neid nii mõistaks teha, et need liiga muredad ei jääks, et katki murduvad. Siis oligi Melchior oma nõudmisega rae ette astunud ja näidanud ette kaks rauast vormiplaati, mis juba tema isa Lübeckist kaasa oli toonud, ning nendega tehtud vahvleid raele maitsta andnud.

Raad oli neid söönud ja nõudnud lisa ja siis veel, ja veel. Õigupoolest oligi siis rae ees sündinud suurem õiendamine, sest vagad vennad ei tahtnud kuidagi loobuda parimate vahvlimeistrite kuulsusest. Pikema kauplemise peale olid mungad nõustunud Melchiorile oma vormiplaadid maha müüma, nii et nüüd oli apteegis neid kokku neli, vastavalt igale aastaajale, kaks ümmargust ja kaks nelinurkset, igalühel erinev maatriks. Paastuaja puhul valis Melchior nüüd plaadid, mis jätavad vahvlitele vormilise pildi sellest, kuidas Õnnistegija ilmub pühale Gertrudile ja neitsi Maria talle Püha Südame kingib. Melchiori kuulsates safranivahvlites oli kolm saladust ja esimene neist oli taigen. Noor Melchior ja Agatha pandi jahu sõeluma, sel ajal kui Melchior koos Keterlyniga õiget moodi ahju kütsid ja söed kuumaks ajasid. Et vahvleid tuleb küpsetada õige tõmbega ahjus ja puhta ja kuuma saare- või õunapuu süte peal, see oli Melchiori teine saladus. Vahvlites on palju suhkrut ja suhkur tõmbab suitsuvingu enda sisse. Kes suitseva tule peal vahvleid küpsetab, selle vahvlid jäävad vingused ja kibedad. Nii et safranivahvlite jaoks oli Melchior lasknud oma köögis kolde kohale uue lõõri ehitada, mis vingu kiiresti ära tõmbas. Järgmiseks tuli tampida suhkur tolmpeeneks ja täpselt apteegikaaluga ära kaaluda. Melchior seisis kõrval ja vaatas, kuidas lapsed seda tegid, hiirvaikselt ja hinge tagasi hoides. Keterlyn koksis mune katki ja valas neist munavalge eraldi, lõi vahule ning jäi ootama kõige pühalikumat hetke, kui Melchior ise õiges koguses ülihinnalist safranit taignasse valmis luges. Safran on nii kerge, et kaaluda seda ei saagi ja liiga palju safranit teeb vahvlid mädamunamaitseseks. Safranit saab ainult sõrmega lusika peale panna ja tunde järgi valmis lugeda. Jahu, suhkur ja safran tuleb kuivalt kokku segada, sisse

valada vahustatud munavalged ja läbi segada. Viimasena läks taignasse tilgake mooniseemneõli ja niipalju roosivett, et see kõik parajalt püdel oleks. Kolmas saladus oli küpsetamine. Vormiplaadid tuleb kuumaks ajada, alles siis tohib neid rasvaga määrida ja taigen sisse valada, aga need ei tohi olla liiga kuumad, et vahvlid kohe kärssama ei hakkaks. Taigen tuleb aeglaselt sisse kallata, et see ise laiali valguks. Siis peab plaadid kinni panema ja neid raudhargi vahel süte kohal hoidma, võrdse aja mõlemalt poolt küpsetades. Äärte vahelt välja valgunud taigen peab mullitama hakkama, alles siis on õige aeg plaate kõvemini kokku suruda ja uuesti kuuma käes kiiresti ümber pöörata. Nii muutub suhkur karamelliks ja teeb vahvlid tugevaks. Lõpuks tuleb ülearune taigen kiiresti terava noaga veel kuumalt ära lõigata, sest jahtudes hakkavad vahvlid murenema. Viimane nõks on neid noaga plaatide vahelt osavalt välja kangutada. Wakenstede perekond töötas kolm tundi ahju juures, see oli nagu kaval kellavärk, kõik hammasrattad teadsid täpselt, mida nad peavad tegema ja milleks nad on üles keeratud. See jääb nende viimaseks korraks, viimaseks rituaaliks, millal nad seda koos teevad. Lapsed peavad selle kunsti meelde jätma, isa ei pruugi neid enam kunagi õpetada, sest inimese elu on üürike ja kui midagi teha, siis tuleb seda teha alati nii, nagu oleks see viimane kord. Uut võimalust ei pruugi Jumal anda. Nende teine tänane õppetund – mis algas siis, kui laua peal oli valmis pandud raehärrade korv lõhnavate krõbedate vahvlitega – kandis nime potio sancti Pauli, püha Pauluse jook, sest ei keegi teine kui püha Paulus oli selle loonud. „Mu lapsed, kas te tahate nüüd minu ees kokku segada püha Pauluse joogi ja mulle juua anda, et ma oma liigese-

valu saaksin ravida?” küsis Melchior – enda meelest hästi kavalalt ükskõiksust teeseldes – ja Agatha vastas: „Jah, isa seda me tahame teha, aga valutavate liigeste vastu see jook ei aita, vaid teiste tõbede ja ennekõike valutava kõhu vastu.” „Ja mis need teised tõved on?” „Langetõbi, katalepsia ja analeptia,” vastas noor Melchior. „Ja see palavik, mis lõunamaades kevadel rändureid kimbutab, kes on põhja poolt tulnud.” „Siis tehke seda minu pilli ajava kõhu jaoks ja andke mulle seda juua üks täidetud peeker!” hüüdis Melhior. „Ainult pähklikooretäie pead sa seda saama ja õhtul enne magamaminemist,” sõnas Agatha ja muigas. „Isa, kui sa seda peekritäie jooksid, siis jääksime meie puruvaeseks ja sina oksendaksid ennast surnuks.” „Ja see pähklikooretäis tuleb valada veini sekka, milles on keedetud pojengipuru,” teatas noor Melchior. „Ning veel, mu poeg, mida veinis veel võib keedetud olla?” „Sannikat, astelhernest ja…” alustas noor Melchior. „Või kopra lõhnanäärmeid, millest kastroolõli tehakse,” lõpetas Agatha. Potio Sancti Pauli valmistamine võtab kaua aega ja on apteekrikunsti üks tähtsamaid saladusi. Kuuldavasti ei võta Greifswaldi Jeronimus kedagi selli enda jutulegi, kui see kohe ja otsemaid selle joogi ingrediente ei oska ette lugeda ja kui ta neis kolm viga teeb, siis kihutab vana meister ta kepihoopidega minema. Potio Sancti Pauli tähendab, et apteekrisell tunneb täpipealt kõiki rooma ja salerno mõõte ja kaale – kui palju on drahm, skruupel, unts ja graan – sest nendes eksimine võib kaasa tuua patsiendi surma, hooletu apteekri süüdimõistmise ja hukkamise.

Ja lapsed asusid tööle. Keterlyn seisis nurgas ja vaatas neid naeratades pealt. „Kolm drahmi ja üks unts soodat,” ütles Agatha, kui ta kaalus. „Üks drahm ja üks unts kuivatatud kopra lõhnanäärmeid, antimoni, mägisibulat, nelki, loorberipuu marja, pajukoort, metsikut sellerit, peterselli, apteegitilli, porknat ja köömenit,” jätkas noor Melchior. Apteeker jälgis teraselt, kuidas lapsed kuivatatud aineid purkidest kaalule panid, neid enne silmitsesid ja nuusutasid, nad tegid seda pühendunult ja usinalt. See oli nende senine elu, mis oli kaaludel, nende isa väärikus ja apteekri au. „Kolm skruupelit kalmust, kirssploomi, lagritsat, vitrioli, pojengi ja püreetrumit…” „Segada ühe skruupeli ja kaheksateistkümne salerno graani soolikarohu, kolokvindi, puuseene puru ja pähklipuu vaiguga…” „Siis samapalju pika elulõnga tobipuu vääti, roosi, metskapsa mahla, metsiku ingveri puru, salveid, aarumit, basiilikut, karusõrga, hobumünti, oreganot, kirbumünti, tarinõgest, iisopit, valget ja musta jahvatatud pipart, aedruudi seemneid…” „Üks skruupel ja neli graani vesikressi ja viirukit…” „Üks skruupel balsamit, nardi, safranit, kaamelirohtu, hiina kaneeli, mürri, suitsuputke, mandraagorajuurt, sannikat, humalat, piimalille, mooni, kormorani verd…” „Mida meil juhtumisi on,” pomises Melchior vaikselt ja noogutas. „Neli graani vähem kui ühe skruupeli jagu veel nelki, kaneeli, ingverit, pesupähklit, palsamipuu vilja, rabarberit, soopiimputke, ambrapuu koort, serapiinumipuu vaiku, draakoni verd…”

„Mis on tegelikult mis?” sekkus Melchior. „See on punane vaik, mida saadakse Indias kasvavalt puult ja mida sa ostsid läinud kevadel täpselt ühe untsi ehk kaheksa drahmi,” vastas poeg ning Agatha tõi külmakambrist neli pudelit, mille sisu ta ette luges: „Samapalju paneme me nüüd jänese, kitse, mullika ja kitse laapi.” „Ja siis seda, mille kohta sa ütled, et see on karu sapp.” „Jääger Pawel vannub seda püha Hubertuse nimel,” vastas Melchior muiates. „Mis me veel sinna paneme?” „Petroolõli ja siis hane verd, mida meil ei ole,” kostis Agatha. „Ja siis neli drahmi ja neli graani nurmenukku ja mett…” Püha Pauluse jook oli valmis, milles küll kahte ingredienti ei olnud, ent mis Melchiori teadmist pidi võis sellegipoolest mitme haiguse vastu aidata. Melchior joob seda õhtul pähklikoore täie ja loeb ühe palve pühale Paulusele. „Ja meie viimase õppetunni kolmas osa,” sõnas Melchior siis, „on nagu ikka etteütlemine ja meeldejätmine, nii nagu see igal pool ülikoolides käib.” Keterlyn noogutas ja eemaldus, temal ei olnud määratud seda pealt kuulda ja ega teda need etteloetud tarkused väga ka ei huvitanudki, tal oli muudki teha. Melchior ootas, kuni köögiuks oli naise järel sulgunud. Nad olid nüüd kolmekesi. Ta tasandas häält. „Nüüd, lapsed,” alustas ta siis. „Täna tahan ma teile rääkida sellisest salamõrtsukast, kes oma ohvreid mürgiga tapab…”