Asgard

TRIQUETRA

KIRJASTUS

ASGARD STORIES TALES FROM NORSE MYTHOLOGY MARY H. FOSTER MABEL H. CUMMINGS SILVER, BURDETT & COMPANY NEW YORK BOSTON CHICAGO 1901

Eesti keeles varem ilmunud: Asgard : skandinaawlaste muinaslood.

Eesti keelde: Aleksander Kann Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1919 Tallinn: J. ja A. Paalmann

ASGARD. SKANDINAAVIA MUINASLOOD. © Tõlkinud, toimetanud ja kaasajastanud: Andres Kurik, 2014 © Kaanekujundus: Elen Kurik, 2014 © Triquetra Kirjastus, 2014 Trükitud Eestis, 09.2014

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

ISBN 978-9949-33-879-5

Maailma loomise lugu.

Odini ohver.

Thori vasar.

Freia kaelakee.

Tyr ja hunt.

Thori reis.

Kuidas Thori vasar varastati.

Friggi kingitus.

Iduna vangistus.

Skadi.

Baldur.

Aegiri pidu.

Loki karistamine.

Jumalate videvik.

3 8 14 19 26 34 45 52 56 68 72 78 85 89

Aasid Aegir (Ægir) Aesir (Æsir) Alfheim Asgard Baldur Bifröst Bragi Brisingamen Brok Fenrir Fimbul Frei Freia Frigg Giallar Gladsheim Gungnir Heimdall Hel Hela Hermod Hodur Hönir Himir Iduna Jötunheim Jörmungandr Loki Midgard Mimir Mjölnir Niflheim Niörd Nornid Odin Odur Ragnarök Sif Sindr Skadi Sleipnir Thiassi Thor Tyr Utgard Utgardloke Yggdrasil

Asgardi jumalad ja nendega liitunud.

Merejumal.

Jumalate nõukogu Asgardis, mida juhtis Odin.

Kevadejumal Frei ja haldjate maa.

Jumalate "pealinn", Aesiri kogunemiskoht.

Päikesejumal.

Vikerkaaresild. Ühendustee Asgardi ja teiste maailmade vahel.

Poeesia jumal. Iduna abikaasa.

Freia kaelakee.

Pöialpoiste meistrimees.

Hunt. Tulejumal Loki ja härmahiiutar Angrboda poeg.

Viimane pikk talv.

Kevadejumal ja haldjate valitseja.

Ilu ja armastuse jumalanna.

Jumalate kuninganna, Odini abikaasa.

Asgardi valvuri, Heimdalli märgusarv.

Odini loss.

Odini oda.

Asgardi ja vikerkaaresilla valvur.

Surnute maa.

Surnute ja allilma valisejanna, kus tal oli suurem võim kui Odinil. Loki tütar.

Jumalate käskjalg.

Pimeduse jumal, Balduri vend.

Mõtete ja mõistuse jumal.

Härmahiid, kellel oli seitsmeverstane pada.

Suve ja nooruse jumalanna.

Hiidude maa.

Midgardi Madu, Loki poeg.

Tulejumal.

Inimeste maa.

Tarkuse kaevu valvur. Hiiglane, kõige targem olend maailmas.

Thori sõjavasar.

Jää, lume ja pakase maa.

Mererandade jumal.

Kolm saatusejumalannat.

Kõikide Isa, jumalate ja inimeste valitseja.

Freia abikaasa.

Viimane lahing. Otsetõlkes jumalate saatus.

Thori kuldjuukseline naine. Viljakusejumalanna.

Pöialpoiss, Broki vend.

Hiiglase Thiassi tütar.

Odini kaheksajalgne hobune.

Härmahiid, kes röövis Iduna.

Piksejumal. Õigluse ja sõjajumal, Thori vend.

Hiiglaste "pealinn" Jötunheimis.

Härmahiidude kuningas.

Maailmapuu.

t

hel päeval otsustas Kõikide Isa Odin teha reisi Midgardisse, et vaadata lähemalt, kuidas inimesed elavad, ja abistada neid, kes abi vajavad. Ta kutsus endaga kaasa tarkusejumala Höniri ning nendega liitus ka püsimatu tulejumal Loki.

Nad rändasid terve päeva ühe talu juurest teise juurde ja igale poole, kus töötasid tublid inimesed, jättis Odin märkamatult väikeseid kingitusi. Mõned rohukõrred küüni, paar viljatera künnivakku või pisike rauatükk sepikotta. Need jäid inimestele märkamatuks, kuid kõik tööd sujusid pärast seda kiiremini ja saak oli rikkalik.

Kui viimaks õhtu hakkas saabuma, hakkas Loki virisema, et tal on nälg. Jumalad seadsidki end jõekaldal laagrisse, et puhata, keha kinnitada ja öö mööda saata.

56

Odin istus vana kõrge puu alla ning hakkas lugema ruunikirjalist tarkuseraamatut, Loki tegi tule ning Hönir asus suures pajas keetma kaasavõetud toitu.

Varsti hakkas Lokil igav ning ta otsustas kuni toidu valmimiseni veidi ümbruses ringi luusida. Mõne aja pärast sattus ta ühe talu juurde. Et märkamatuks jääda, moondas Loki end mustaks kassiks ja hiilis lähemale. Üks talu aken oli lahti ja must kass hüppas märkamatult aknalauale. Seal oli köök, kus perenaine parajasti pirukaid küpsetas. Kuus pirukat oli just ahjust välja tõstetud ning perenaine seisis seljaga akna poole, et ka järgmised välja tõsta.

Kui Loki tundis värskete, ahjust tulnud pirukate lõhna, muutus nälg eriti tugevaks. Ta kahmas kuus pirukat ning peitis end nendega maja nurga taha.

Kui perenaine uute pirukatega tuli, oli ta üllatus suur. „Kuhu need eelmised ometi kadusid,“ mõtles ta. „Siin pole ju peale minu mitte kedagi.“ Perenaine pani uued pirukad lauale jahtuma ning läks viimaseid ahjust tooma, kuid oli seejuures väga valvas.

Kummarduse pealt pööras ta end äkitselt ringi ja märkas, et laud on taas tühi, kuid aknal vilksatas musta kassi saba. „Ah sa sindrinahk,“ hüüdis perenaine ning haaras luua, et kassi sugeda. Kui ta aga välja jõudis, oli kass kadunud.

Ainult üks lehm tatsas hoovis ringi ja suur must ronk kuue pojaga lendas parajasti üle taluõue.

57

Õnnetu perenaine läks tagasi kööki ja mõtles murelikult, mida nüüd oma mehele ja poegadele süüa anda, kui nad põllutöölt tulevad.

Samal ajal jõudis Loki tagasi jumalate peatuspaika ja kui Odin kuulis, mida ta teinud oli, sai ta maruvihaseks. „Sa oled tulejumal, elad Asgardis ja ometi lähed sa varastama inimeste tagant, kes raske tööga oma igapäevast leiba teenivad,“ hüüdis ta. „Silmapilk lähed tagasi ja paned need kivikesed sinna, kust sa pirukad varastasid!“ Seda öeldes võttis ta taskust kolm musta kivikest ning andis need Lokile.

Lokil ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Ta hiilis tagasi talu juurde ning kui saabus hetk, kui kedagi parasjagu köögis polnud, moondas ta end öökulliks, lendas aknast sisse ja kukutas kolm musta kivikest köögilauale. Seejärel lendas ta kiiruga tagasi jumalate peatuspaika.

Kui nüüd perenaine kööki tuli, ei olnud tema imestusel piire. Pliidil podises rikkalik õhtusöök ja kõik sahvrid ning panipaigad olid külluslikult täidetud parima toidukraamiga.

See pere ei kannatanud enam iial puudust ja ümberkaudsed ainult imestasid, kui tubli ja hoolas perenaine seal talitab. Ainuke asi, millest perenaine aru ei saanud, oli see, kuidas tekkisid köögilauale kolm süsimusta täpikest, mis ei kadunud isegi kõige suurema küürimisega.

58

Kui Loki jumalate peatuskohta tagasi jõudis, oli ta juba väga näljane. Esimese asjana vaatas ta, kas Hönir on toidu valmis saanud.

Kuid toit pajas polnud isegi keema läinud. Odin istus endiselt puu all, luges oma raamatut ja ei lasknud end millestki häirida.

Loki ja Hönir õhutasid lõket terve tunni, kuid toit ei hakanud ikka keema. Nüüd said nad aru, et keegi peab seda nõidusega takistama. Hakates süüdlast otsima, märkasid nad varsti hiigelsuurt kotkast puu ladvas istumas. Kui kotkas aru sai, et teda on märgatud, hakkas ta inimkeeli rääkima: „Kui te tahate, et teie toit ruttu valmis saaks, siis peate mulle lubama, et võin sealt pajast esimesena süüa.“ Jumalad olid sellega päri.

Kohe läkski toit keema ja kulus ainult paar minutit, kuni see juba valmis oli.

Loki oli nii näljane, et ei jõudnud enam toidu väljatõstmist ära oodata. Enne teda sööstis aga kotkas puu ladvast paja juurde ja haaras ühe nokatäiega rohkem kui poole toidust endale.

Loki sai seepeale maruvihaseks. Ta võttis maast suure roika ning äsas sellega linnule mööda turja, et teda minema peletada. Kotkas polnud aga keegi muu kui jumalate põline vaenlane, kuri tormihiiglane Thiassi.

Kui roigas linnu turja puudutas, takerdus see sulge59

desse ning jäi selja külge kinni. Ka Loki ei lasknud lahti.

Lõpuks sirutas kotkas oma hiigeltiivad laiali ja tõusis lendu. Ikka ei lasknud Loki roikast lahti ja kotkas viis ta üle puulatvade lennates kaasa. Kotkas tõusis aina kõrgemale ja kõrgemale ning Lokile tundus varsti, et ta käed katkevad.

Lõpuks hakkas ta lindu paluma: „Palun vii mind maa peale tagasi. Ma annan sulle kõik, mida sa iganes soovid.“ „Ma soovin, et sa meelitaksid minu juurde jumalanna Iduna koos oma kuldsete õuntega,“ kostis seepeale kuri tormihiid.

Kui Odin ja Hönir nägid, mis Lokiga juhtus, said nad aru, et siin on hiidude käsi mängus, ning kiirustasid hetkegi puhkamata tagasi Asgardisse. Jõudnud vikerkaaresilla juurde, nägid nad oma üllatuseks, et Loki ootab neid seal juba ees. Oma pääsemisest ei tahtnud Loki eriti rääkida.

Odin aimas halba, kuid teades, et Loki ei räägi niikuinii tõtt, ei hakanud ka tema käest üksikasju pinnima, vaid otsustas tagasi Asgardisse kiirustada, et linna hiidude võimaliku rünnaku eest igati kindlustada¢¢¢

60

62

Skandinaavia mütoloogia on välja kasvanud germaani mütoloogiast ja selle peamiseks levialaks olid põhjamaad: Island, Norra, Rootsi ja Taani. Vähemal määral on mõjutusi Soomel, aga ka Eestil. Seega võiks lihtsustatult öelda, et tegemist on viikingite uskumuste, pärimuste ja saagadega.

Peamiseks allikaks nende müütide juurde on kaks teost. Vanem Edda ja Noorem Edda. Kuna jutustusi ja rahvapärimusi anti edasi suuliselt, siis on need käsikirjad hindamatu väärtusega. Vanem Edda (ingl.k Poetic Edda) on kirjutatud värssides ja pärineb ilmselt varasest 13. sajandist. Käsikiri ise avastati alles 1643. aastal ja sellele pandi nimeks Codex Regius. 13. sajandist pärineb ka Snorri Sturlusoni (Island) poolt koostatud ja proosas kirjutatud skandinaavia müütide kogu, mille pealkirjaks oli Edda. Seda teost tuntaksegi tänapäeval kui Noorem Edda (ingl.k Prose Edda).

Germaani mütoloogias esineb sageli väga palju teisendusi ja erinevaid sündmuste kirjeldusi. Ühel jumalusel võis olla kümneid erinevaid nimekujusid ja ühel sündmusel kümneid erinevaid variatsioone. See on tegelikult omane kõigile suuliselt ja põlvest-põlve levinud rahvapärimustele.

Skandinaavia saagad räägivad ajast, mis eelnes meie praegusele maailmale ning hävis viimases suures võitluses. Maailm koosnes üheksast ilmast, mida hoidis koos maailmapuu. Maailmade loojaks, Kõikide Isaks ja peajumalaks oli Odin.

Odiniga on seotud mõned kohad ka Eestis. Näiteks ühe taanlase reisikirjas XIII sajandist mainitakse Osmussaart rootsikeelse nimega Odensholm, mis tähendab Odini hauda. Enne teist maailmasõda tähistas seal Odini hauakohta ka suur rändrahn Odinstain, mille kahjuks õhkisid nõukogude sõdurid.

Ka Otepää nimi tuleneb sõnast Odenpoa, mis tähendab Odini pead.

Rahva seas austati aga kõige enam Odini poega, piksejumal Thori. Kuigi enamlevinud ettekujutus viikingitest baseerubki Thori sarnastel vägevatel sõdalastel ja väsimatutel pidutsejatel, ilmneb neis saagades ka hoopis teine maailmakäsitlus. Tarkust ja teadmisi hinnatakse kõrgemalt kui füüsilist võimekust (Odini ohver) ja armastus ning oma lähedastega koos veedetud aeg on kallim kui ükskõik milline varandus (Freia kaelakee).

Kui enamuses usundites ja rahvapärimustes on jumalad kas surematud või abstraktsed olendid, siis põhjamaade müüdid käsitlevad neid surelikena - pigem meie endi kaugete esivanematena. Samuti puudub põhjamaade mütoloogias harjumuspärane kurjade ja heade jõudude vastasseis. Jumalate ja hiidude igavene võitlus on pigem paratamatus kui võitlus hea ja kurja vahel. Kui need kaks jõudu lõpuks viimsepäeva lahingus kohtuvad, ongi käes maailma lõpp ehk Ragnarök.

Sõna ragnarök ise tuleneb kahest poolest: ragna - jumalad, juhid ja rök - saatus, paratamatus. Seega tõlgituna tähendab Ragnarök jumalate saatust, mis viitab sügavale arusaamale, et miski siin maailmas pole püsiv ja igavene, kuid vanast on alati sündimas uus.