SISUKORD EESSÕNA SISSEJUHATUS
11 13
BUDDHA ELU JA ÕPETUS BUDDHA ELULUGU Sünd ja noorus õukonnas Illusioonide purunemine ja tähenduse otsing Olukord Põhja-Indias 2450 aastat tagasi Valgustumine Varjupaik KOLM TEED Väike Tee – Neli Õilsat Tõde Suur Tee – kaastunde ja tarkuse ühendamine Teemanditee – kõik vahendid on kasutusel Buddha teede eesmärgid – vabanemine ja valgustumine
25 27 27 29 31 32 34 37 37 52 68 82
BUDISTLIKULE TEELE ASUMINE ÕPETUSTE ELLURAKENDAMINE Õpetaja olulisus Käies teel üksi Budistlikud elustiilid BUDDHA ÕPETUSTE MAJA Vaade – Meditatsioon – Tegevus Kannatustest ülesaamine – vabanemise poole püüdlemise tase Tarkus ja kaastunne kõikide hüvanguks – altruistide tase Ääretu ruum ja rõõm – joogide tase
91 93 93 98 102 109 111 115 126 138
MEDITATSIOONID SÕNASTIK
169 187
SISSEJUHATUS Meie ajastu buda, Buddha Šakjamuni elas 2450 aastat tagasi Põhja-India tol ajal kõrgelt arenenud vaimses kultuuris. Pärast valgustumist õpetas ta rõõmsalt tervelt nelikümmend viis aastat, ümbritsetuna väga andekatest õpilastest. Tingimused olid tol ajal ideaalsed selleks, et tema õpetused oleksid läbiproovitud ja leviksid laialt. Sellest tuleneb ka temalt pärinevate teadmiste ja meetodite rohkus tänapäeval. Välja arenesid kolm tähtsat budistlike õpetuste kaanonit: Tiibeti kaanon (Kandžur/Tendžur), Hiina kaanon ja Paali kaanon. Kandžur koosneb 108 köitest ja sisaldab 84 000 õpetust. Need on Buddha enda sõnad, mille täpse mäluga õpilased pärast tema surma kirja panid. Tendžur kujutab endast 254 lisaköidet Buddha sõnade selgitustega, mille on koostanud tema kogenud õpilased. Nii Kandžur kui ka Tendžur tõlgiti 7.–14. sajandi vahel tiibeti keelde. Lahkudes kaheksakümneaastaselt oma kehast, ütles Buddha: „Võin õnnelikult surra. Ma pole ühtki õpetust varjatuks jätnud. Kõik, mis on teile kasulik, olen juba andnud. Olge iseendale juhtiv valgus.” Sellised seisukohad näitavad, et tema õpetused keskenduvad inimlikule küpsusele ja tegelikule elule. Küsimustele, miks ja mida ta õpetas, vastas Buddha sama otsekoheselt: „Ma õpetan sellepärast, et teie ja kõik olendid tahate olla õnnelikud ning tahate vältida kannatusi. Ma õpetan asjade tegelikku olemust.” Sellest laialdasest õpetuste hulgast arenes välja palju koolkondi. Kõikide nende eesmärk on ühtlustada olendite keha, 13
kõne ja meel Buddha omaga. Need arendavad inimpotentsiaali, kasutades tema soovitatud astmelisi praktikaid. Kuna tema õpetused on kõikehõlmavad, põhinevad kogemusel ja mitte usul, ei piisa lihtsalt nende sisu kirjeldamisest. Alles võrdluses teiste maailmavaadete ja religioonidega ilmneb Buddha ainukordne panus. Samuti on soovitatav läheneda sellele teemale võimalikult väheste kinnisideedega. Läänest vaadatuna võib budism paljudele näida filosoofia ühe vormina. Teatud määral on see tõsi, kuna Buddha õpetused on täiesti loogilised. Mõtteselgus ja -vabadus on hästi arenenud meele toimimise alus ning sellele seisundile lähemale liikudes arenevad need pidevalt. Kui õpetuste tulemuseks on olendite võimete, eriti loogiliste võimete täielik õidepuhkemine, siis miks mitte nimetada budismi filosoofiaks? Filosoofia töötab ideede tasandil. Naudime täiuslikku arutelu ning seejärel paneme raamatu riiulile tagasi. Kuid Buddha õpetused ulatuvad ideedest kaugemale. Need toovad endaga kaasa keha, kõne ja meele praktilise ning püsiva transformatsiooni. Buddha õpetused kujundavad nende praktiseerijaid põhjalikult ümber, muutes inimesed teadlikuks meele igapäevasest talitlusest ning pakkudes samas ebaisiklikku vaadet välismaailmale. Juba praktika esimestel etappidel hajutab budistliku arusaama ja Buddha vabastavate meetodite rakendamine oma elus igasuguse abitu ohvri tunde. Taibates, kuidas sündmused järgivad põhjuse ja tagajärje mustrit ning on seega kontrollitavad, ilmub kindlustunne, mis omakorda suurendab isu edasiste teadmiste järele. Taolise suurenenud teadlikkuse puhul, mil lähtutakse oma kõigutamatust keskmest, tegutsetakse veelgi sundimatumalt ja kasutoovamalt. Kuna igaüks, kes praktiseerib Buddha õpetust, teeb läbi põhjalikud muudatused, on budism enam kui filosoofia. Teisalt võib arutleda, kas budism liigitub ehk psühholoogia valdkonda. Õigesti juhendatud budistlikud praktiseerijad 14
täheldavad isegi pärast lühiajalist sooritust tihtipeale ilmselgeid tulemusi, nagu suurenenud rahulikkust, rahulolu ja sisemist jõudu. Seega võivad mõned väita, et budistlikud õpetused on tõepoolest üks psühholoogia liik. Mida selle kohta öelda? Selle peene teaduse eesmärk on selge: parandada inimeste igapäevaelu. Kõik psühholoogiakoolkonnad soovivad, et ühiskond suudaks ammutada kasu igast üksikisikust, nii et keegi ei kannataks või ei koormaks teisi liialt nende seitsmekümne kuni üheksakümne eluaasta jooksul, mis on läänes keskmine eluiga. Sedavõrd kuivõrd Buddha õpetus ilmutab samu tulemusi, jagavad psühholoogia ja budism tõepoolest neid sarnaseid eesmärke. Kuid Buddha õpetused lähevad palju kaugemale: need näitavad, et ükski tingitud vaimne seisund pole püsiv ja midagi mööduvat ei saa usaldada. Nende jaoks, kes soovivad usaldada peeglit kujutiste taga ja ookeani lainete all, toob budism välja selle, mis on mõtete vahel ja nende taga, luues ajatu teadlikkuse kogemuse. Ainult see taipamine heidab valgust omadustele, mis suudavad kanda olendeid läbi vanaduse, haiguste, kaotuste ja isegi surma. Põhimõtteliselt viis Buddha oma „psühholoogia” siinses elus kogetavast põhjuslikkuse voost kaugemale. Ta tõestas, et meele lõplikus olemuses, mida kõik olendid jagavad, puuduvad igasugused omadused, mis võiks seda ajas ja ruumis piirata. Näiteks tegi ta kahtlusteta selgeks, et füüsiliste ja vaimsete kogemuste vool, millega inimesed ennast samastavad ning milleks ennast peavad, on põhiolemuselt ebapüsiv ja ebareaalne. Ta seletas, et tingitud suhteline meel, mida olendid kogevad, on muutuvate muljete vool, mida hoiab koos „mina” illusioon. Alguseta ajast saati loob see illusoorne „mina”, ühenduses teistega, maailma ja iga olendi kogemuse sellest. Ta õpetas, et sündmused ja kogemused, mille päritolu pole selle elu ulatuses mõistetavad, peavad tulenema eelmiste eksistentside jooksul tehtud tegudest. Sellele 15
vastavalt määravad meie praegused mõtted, sõnad ja teod, mis jäävad transformeerimata või puhastamata, tuleviku, millesse sünnime. Selle kõikeläbiva põhjuse ja tagajärje põhimõtte nimetus on karma ning see seletab, miks olendite välised ja sisemised asjaolud on niivõrd erinevad. Arusaamine, et olendid kogevad enda mõtete, sõnade ja tegude tagajärge, teeb tee ja eesmärgi selgeks, ning meie tegevus võib enesekindluse ja sõltumatuse küpselt tasemelt alguse saada. Seda teadmist on mõningail raske vastu võtta, eriti inimestel, kes on sattunud keerulistesse olukordadesse. Sellegipoolest vältis Buddha igasugust moraalitsevat näpuga näitamist ja õpetas, et kannatuse põhjuseks pole kurjus, vaid algteadmatus, mis takistab olenditel nägemast end osana tervikust. Selle teadmatuse eemaldamine kõrvaldab negatiivsuse ning viib seeläbi püsiva õnneni, mis on igaühe eesmärk. Seega nii psühholoogia kui ka budism muudavad inimesi. Kui psühholoogia püsib igapäevaelu tingitud sfääris, siis budism ületab kõiki kogetavaid duaalsusi, näidates, et meele olemus on ajatu ja pole loodud. Tõestades, et nii sise- kui ka välismaailm on mööduv ja igasugusest püsivast olemusest tühi, võime õndsalt lõdvestuda mõlemas. Õpetused osutavad kogejale ja tajuva meele rikkusele. Buddha innustab inimesi mõistma, et elu eesmärk ei saa olla mugav ja ilmetu eksisteerimine kuni selle lõpuni, vaid pigem peab see olema pidevalt kasvav väljakutse, et avastada oma täielikku potentsiaali. Millal tekib soov oma elu teadlikult suunata? Hetkel, kui inimesed saavad aru põhjuse ja tagajärje seosest ning hakkavad aktiivselt otsima vahendeid valust vabanemiseks; siis, kui nad on kogunud niivõrd palju häid muljeid, et oleks ahistav neid teistega mitte jagada; ning hetkel, kui nad avastavad olendite ja olukordade piiramatu potentsiaali ja saavad aru, et täisväärtuslik elu tähendab kõrgeimat õndsust. Et nendes püüdlustes edukas olla, 16
on alguses abiks tähelepanek, et me ei saa teiste jaoks kuigi palju teha, kuni meie enda tunded, sõnad ja teod on veel kahjulikud. Seejärel tunneme ära kaastundest ja selgest ebaisiklikul tasandil mõtlemisest lähtuva rahuolu. Lõpuks innustuvad mõned inimesed kohe elavatest eeskujudest, kes peegeldavad veenvalt meele avatud, võimekat ja piiramatut olemust. Nad lihtsalt ei suuda oodata, millal võiksid nemad saada nende õpetajate sarnaseks. Millised ka poleks põhjused, mis meid motiveerivad, ning millisel tasandil iganes tahame praktikale asuda, toovad budistlikud meetodid julgust, rõõmu, jõudu ja armastuse küllust. Nad lasevad meie keha, kõne ja meele potentsiaalil jätkuvalt avaneda. Süvenevas teadmises, et kõik on pidevas muutumises, leiame vabaduse. Arusaamine, et tingitud maailmas pole midagi püsivat ega tõeliselt eksisteerivat, et sünd ja surm puutuvad ühtmoodi kõigisse, et inimeste soov olla õnnelik ja püüdlus vältida valu on igal pool sarnane, ning et olendeid on lugematu arv, samal ajal kui ise oleme vaid ainsuses, viib järk-järgult tajumiseni väljaspool isiklikku. Kõik häirivad tunded kaotavad oma alged hetkel, kui me teadvustame, et tahke ja püsiv „mina” on kehas või kõnes olematu. Seega esimene samm, mis pole eesmärk omaette, vaid kingitus teistele kasutoomise teel, on tehtud: see on vabanemise seisund. Illusioon eraldatud egost on siin hajunud ning me ei samastu enam kannatusega. See on alus lõplikule etapile – kõiketeadvale valgustumisele. Meie arengu teine ja viimane samm, valgustumine, on meele täielik realiseerimine, täiesti teadlik ja sundimatu siin ja praegu olemine. See iseenesest tekkiv intuitiivne seisund ilmub kõikide piiravate mõistete lagunemisel. Hetkel, kui harjumuspärase mõtlemise kas üks või teine mõjuala lõdveneb ning tekib ruum laiemaks vaateks nii üks kui ka teine, virguvad lugematud meelele omased võimed. Paljud teavad selle seisundi maitset, mis on lähtunud elu rabavatest ja plahvatuslikult õnnelikest hetkedest. 17
Ühtäkki on kõik tähenduslik ning me oleme kõigega ühendatud. Ruum enam ei eralda, vaid pigem hoiab kõike koos kui potentsiaal ja mahuti. See annab kõigele tähenduse, edastab ja hõlmab kõike. Valgustumisega muutub meele tajumisvõime piiramatuks, palju selgemaks ning kordades põnevamaks kui kõik üldmõistetav ja teadaolev. Õndsuse ja vaimustumise kogemus, mis kunagi ei hääbu, oleks seega tavapäratu tulemus, mida oma psühholoogiga seansi käigus arutada. On olemas kolmas seisukoht, mis väidab, et budism on religioon, kuigi erineb sellest, mida lääne ühiskondades tavapäraselt religiooni all mõistetakse. Üks põhiline erinevus selgub siis, kui uurime lähemalt seda sõna ennast. Ladinakeelse prefiksi re- tähendus on ‘tagasi’ või ‘jälle’ ning ligare tähendab ‘siduma’ või ‘ühendama’. Selles väljendub, kuidas Lähis-Ida usureligioonid, mis on tuhande aasta jooksul valitsenud suurt osa maailma, üritavad põhimõtteliselt leida tagasiteed millegi täiuslikuni. Kuid kogemusereligioonid, nagu budism, ei suudaks usaldada seda, et taassaavutatud seisund, paradiis, millest me oleme juba välja langenud, kujutab endast midagi kindlat. See tähendaks, et see seisund polnud algselt absoluutne ning seda on võimalik igal hetkel uuesti kaotada. Budistlikust vaatepunktist nähtuna oleme me alati olnud segaduses, sest meel, mis sarnaneb silmaga, ei näe iseennast. Kuna Buddha õpetus on peegel, mis võimaldab meelel oma kaasasündinud teadliku ja ajatu olemuse ära tunda ning tunda ennast kui kõikehõlmavat subjekti, objekti ja tegu, pole seda arusaamist leidmise järel võimalik enam kunagi kaotada. Juhul, kui liigitame budismi religiooniks, peame erinevatel tõekspidamistel vahet tegema. On olemas usureligioonid, mis sekkuvad tugevalt inimolendite ellu, nagu judaism, kristlus ning eelkõige islam. (Viimane tähendab sõna otseses mõttes allumist ning kirjutab ette, milliseid tegusid tuleb teha ning milliseid vältida, lisaks puudub selles täielikult loomupärane moraal.) Nende 18
jumalad ilmutavad äärmiselt isiklikke ning tihtipeale häirivaid inimestele omaseid iseloomujooni, mida kristlus ja judaism kuulutavad olevat ajalooline pärand, kuid mis on tänapäevases maailmas asjakohatud. Nende religioonide vastandina on olemas sellised Kaug-Ida mittedogmaatilised kogemusereligioonid, nagu hinduismi kroon advaita-vedaanta, suur osa taoismist ja budism. Nende eesmärk on meele potentsiaali realiseerimine. Nagu juba mainitud, on nendel kaht tüüpi religioonidel täielikult erinevad eesmärgid ja meetodid. Usureligioonid, mis on tänapäevases maailmas niivõrd valitsevad, on kõik tekkinud väikesel Lähis-Ida alal. Nende poliitiline fookus on ajalooliselt Jeruusalemma linn ning nende ühine allikas on vana testament, mis omandas oma praeguse vormi sealsetes hõimuühiskondades mõned tuhanded aastad tagasi. Lähis-Ida ühiskonnad olid tol ajal ning on tänapäevalgi hõivatud jätkuva võitlusega domineerimise ja ellujäämise nimel. Sellepärast kummardavad nad meesjumalaid, võistlevad järgijate pärast ning ohjeldavad kõike jumalate antud seadustega. Sellistest tingimustest lähtuvalt sepitseti idee loovast, karistavast ja kohut mõistvast välisjõust, kelle tõde pidi olema inimolendite omast eraldi. Kuna selline väide pole oma olemuselt kontrollitav või teostatav, tuleb seda lihtsalt uskuda. Reformeerimata ja allutatud uskuja ülesanne on seega täita sellise välisjõu ja tema esindajate soove, kelle usku pöördumist või usu vahetamist taotlevad õpetused sisaldavad dogmasid, keelde ja käske. Uskujad peavad lisaks klammerduma veendumuse külge, mis on vastuolus täiskasvanuliku kogemusega, nimelt selle külge, et ainult üks tee on tõene ja kõigile hea ning kõik teised teed on halvad. Viimase 2000 aasta jooksul on religioonid arvatavasti tapnud rohkem inimesi kui poliitika, ning seda ebainimlikumal moel. Iga tsiviliseeritud ühiskond peaks religioone pidama ohtlikuks luksuseks ning nende käitumisel tõsiselt silma peal hoidma. 19
Kaug-Ida kogemusereligioonid, mis tekkisid Põhja-Indias ja Hiinas umbes samal ajal kui vana testament, avaldasid palju vähem survet. Nende jõukamad ja tsiviliseeritumad ühiskonnad ei olnud arvatavasti nii rahumeelsed, vaid pigem julmemad, kui paljud praegu tahaksid uskuda, kuid nende sõjad polnud usulised. Igas armees leidus sarnaste vaadetega inimesi ning nende eesmärgid olid maised. Need kultuurid olid kindlasti rikkad ja külluslikud. Paljud filosoofilised suunad eksisteerisid samal ajal ning paljudel inimestel oli tungiv soov informatsiooni ja meelevabaduse järele. Nendes tingimustes kujunes religioonidel välja täiesti teistsugune suundumus; nende eesmärgiks sai parem elu ja inimpotentsiaali avanemine. Nende seas leiame vähe kalduvust eeskirjadele, mis sunniks kõigile ühiseid vaateid peale. Isegi võideldes raha, maa või võimu nimel, peeti mitmeid ja praktilisi lähenemisviise tõele erinevates isiklikes olukordades kasulikuks. Näiteks hoiatas Buddha pidevalt oma õpilasi selle eest, et nad tema õpetusi lihtsalt niisama usuks. Selle asemel tahtis ta, et talle esitataks küsimusi, et tema sõnu pandaks proovile ja kinnitataks isikliku kogemuse kaudu. Tema soov kõigile oli ja on siiani vaimne vabadus, mis võimaldaks igaühel jõuda valgustumiseni. Seetõttu on enamikule kasulik astmeline meetod, kuniks hea karma, kaastunde, tarkuse ja ebaisikliku teadlikkuse vankumatu alus on välja arendatud. Sellest alates ilmnevad tulemused loomulikul teel, kuna saame aru, et rahulolu, mida oleme otsinud, on kogu aeg meis olemas olnud. See on lihtsalt meie enda meel. Olles sellest teadlik, usaldas Buddha oma õpilaste iseseisvust, andeid ja võimeid, nähes neid vahenditena nende enda täiustumiseks. Hoides õpilaste ees oma õpetuste vabastavat ja valgustavat peeglit, näitas ta neile, missugused rikkused igaühes peituvad. Seetõttu nimetatakse olendite valgustumise potentsiaali budaloomuseks (ingl k buddha nature). Kui selle ebaisikliku seisundi suhtes kindlad ei olda, pole ei teed ega eesmärki. 20
Selline nägemus sisemisest täiuslikkusest on budismi põhiline erinevus usul põhinevatest maailmareligioonidest. Hinduism ja taoism sisaldavad mõlemad mõningaid budismiga sarnaseid või sellest inspireeritud absoluutseid õpetusi. See oli sellistes India ja Tiibeti ühiskondades, kus hõimud elasid lähestikku, loomulik tagajärg. Kumbki nendest traditsioonidest ei võtnud budistlikke õpetusi siiski täielikult omaks. Buddha vältis seda, mida tänapäeval nimetatakse esoteeriliseks. Kuigi on liigutav, kuidas järgnenud aastakümnete roostekindla egotsentrismi taustal on üritatud mõnuainete abita 1960ndate idealistlikku meelolu säilitada, ei piisa maailma mõistmiseks siiski puhtalt emotsionaalsest lähenemisest. Et meelt selgelt tunda, peame täiustama kõiki enda külgi, kaasa arvatud kriitilist arutluskäiku. Erinevatest allikatest meeldivalt kõlavate vaimsete fragmentide kokkusegamine ning nende turustamine ajatute tõdedena viib ainult magusa meeltesegaduseni. Isegi kõige kenamas uues pakendis, kuid põlvkondadepikkuse tõelise kogemuse kinnituseta ei vii selline kokkusegamine üldistuste ja sõnade sfäärist kaugemale. Tõeline teadmine liigub alati sellest kaugemale ning omab tohutut jõudu. Mis on siis ülim tõde Buddha õpetuses? Ta seletab, et ajatu olemus hõlmab ja teab kõike ning on kõikide asjade alus. Et miski, mis on absoluutne, peab olema alati ja kõikjal, see ei või olla loodud ja samuti ei saa seda ka hävitada, vastasel juhul oleks see tingitud ja suhteline. Ruum ja selle potentsiaali küllus tungivad mõistetest selle kohta, mis on ja mida pole, väljaspoole. Luues õiged tingimused, võime aduda seda joovastavat tõde. Seni, kuni valgustumine on saavutamata, tuleneb suutmatus seda täielikult või osaliselt kogeda iga valgustumata meele põhilisest puudusest: selle suutmatusest tunda iseennast. Kõik Buddha õpetused on suunatud meele loomusele ning pakuvad vahendeid, millega kaasneb selle täielik virgumine. 21
Kui me otsime mingit ajatut ja hävimatut teadvust, mis näeb läbi meie silmade, teadvustab ja kogeb asju, siis me ei leia midagi kindlat, eksisteerivat või faktilist. Seetõttu kirjeldab Buddha meele olemust tühjana. Tema ajal mõisteti seda kui tühjana millestki, seega sõna eesmärk oli väljendada, et uuritaval teadlikkusel puuduvad aine või kindlad omadused. Sel juhul ei seostunud tühjus selle termini puhul olematusega või musta auguga. Pigem mõisteti, et kogejal puudub suurus, kaal, sügavus, laius ja pikkus, ning et meel pole asi, mis võib kunagi laguneda või kaduda. Tänapäeva matemaatik määratleks meele loomust kui asjade neutraalset osist. Teadlane räägiks sisemisest potentsiaalist, käsitöömeister aga ütleks: „See pole asi.” Armastaja või sõjamees, kes kogeb maailma kui oma tajumismeelte pikendust, kogeks meelt kui avatud ruumi. Selline meele tühjale olemusele osutamine väljendab sügavat kindlustunnet. Kuigi kehad surevad ning mõtted tulevad ja lähevad, pole see, mis kogeb, ei sündinud ega valmistatud. Seega püsib meel väljaspool surma, kõdunemist või lahustumist. Olemuselt on see nagu ruum: ajatu mahuti, mis laseb kõigel ilmuda; see hõlmab, tunneb ja ühendab kõiki nähtusi. Samuti pole mingit välisjõudu, millesse tuleks uskuda. Iga inimene vastutab oma olukorra ja arengu eest. Iseenda eeskuju kaudu kehastab Buddha ülimat eesmärki, mida igaüks võib saavutada. Olles tänu tema õpetustele oma olemusest teadlikumad, leiame tõelise varjupaiga, ja püsiv tugi on igapäevaselt kindlustatud, tee algusest kuni valgustumiseni. Indohiinas, välja arvatud Vietnamis, ja Sri Lankal on budistliku praktika mõistliku eesmärgina nähtud seisundit, mida nimetatakse vabanemiseks. See tähendab püsiva ja individuaalse mina-olemise illusiooni kõrvaldamist. Teisalt peavad budismi põhjapoolsed koolkonnad oma eesmärgiks täielikku valgustumist, igasuguste dualistlike ideede täielikku eemaldamist. Eriti viimase 22
ja lõpliku eesmärgi saavutamiseks vajame Buddha ülifilosoofilisi ja -psühholoogilisi õpetusi: niinimetatud Suurt Teed ja eriti Teemanditee vahendeid. Siinkohal kasvab guru või laama, meie usaldusväärse sõbra roll meie arengus käsikäes tõhususega. Buddha õpetused on püsiva õnne võti. Selle teadmise kaudu saab temast meile õpetaja, kaitsja ja sõber. Tema nõuandeid kasutades võime vältida kannatust, end võimsalt arendada ning teisi aidata. Buddha valis ise nimetuse, mis kõige paremini tema õpetust iseloomustab: sanskriti keeles kõlab see dharma ning tiibeti keeles tšö. Läänes on selle termini vasteks asjade tegelik olemus.