Teine maailmas천da
Samalt autorilt eesti keeles ilmunud Berliin 1945 D-päev: Normandia lahing Olga Tšehhova mõistatus Stalingrad Teine maailmasõda 1. kd
Teine MAAILMASÕDA Antony Beevor
II köide
Inglise keelest tõlkinud Maia Boltovsky
Originaali tiitel: Antony Beevor The Second World War Weidenfeld & Nicholson, London 2012 Toimetanud Toomas Boltowsky Keeletoimetaja Siiri Rebane Disain Villu Koskaru © Antony Beevor 2012 Tõlge eesti keelde © Maia Boltovsky ja Tänapäev, 2013 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-27-256-3 (kogu teos) ISBN 978-9949-27-325-6 (2. kd.) www.tnp.ee
Michael Howardile
Sisukord Illustratsioonid ja kaardid 8 26. Lõuna-Venemaa ja Tuneesia 11 27. Casablanca, Harkov ja Tunis 26 28. Euroopa okastraadi taga 43 29. Lahing Atlandi ookeanil ja strateegiline õhusõda 64 30. Vaikne ookean, Hiina ja Birma 88 31. Kurski lahing 100 32. Sitsiiliast Itaaliasse 118 33. Ukraina ja Teherani konverents 138 34. Shoah gaasi läbi 148 35. Itaalia – Euroopa „kõva kõhualune” 160 36. Nõukogude kevadpealetung 177 37. Vaikne ookean, Hiina ja Birma 184 38. Lootuste kevad 201 39. „Bagration” ja Normandia 221 40. Berliin, Varssavi ja Pariis 238 41. „Ichi-gō” pealetung ja Leyte 254 42. Nurjunud lootused 271 43. Ardennid ja Ateena 293 44. Wisłast Oderini 314 45. Filipiinid, Iwo Jima, Okinawa, õhurünnakud Tokyole 332 46. Jalta, Dresden, Königsberg 350 47. Ameeriklased Elbel 365 48. Berliini operatsioon 377 49. Surnute linnad 399 50. AATOMIpomm ja Jaapani vallutamine 412 Tänuavaldused 426 Märkused 428 Register 452
7
IllUstratsioonid ja kaardid I L LU S T R AT S I O O N I D E LO E T E LU j a A L L I K A D
Generalissimus ja proua Jiang Jieshi poseerivad koos kindral Stillwelliga. (George Rodger/ Magnum Photos) MacArthur, Roosevelt ja Nimitz Pearl Harboris, 26. juuli 1944. a. (US National Archives and Record Administration) USA väed maabuvad Bougainville’i saarel Saalomoni saarestikus, 6. aprill 1944. a. (Time & Life/ Getty) Hellcati avarii lennukikandjal. (Getty) Vangistatud sakslane Pariisis, 26. aprill 1944. a (Bibliothèque historique de la Ville de Paris) Kanderaamikandjad ülestõusnud Varssavis. (Varssavi ülestõusu muuseum) Esmaabi Berliini pommitamise ajal. (Bundesarchiv) Churchill Ateenas koos peapiiskop Damaskinosega, detsember 1944. (Dmitri Kessel) Briti väed okupeerivad Ateena, detsember 1944. (Dmitri Kessel) „Red Beach” Iwo Jimal, veebruar 1945. (Getty) Intramurose lahingus Manilas päästetud filipiinitarid, veebruar 1945. (Time & Life/ Getty) Nõukogude sõdurid liikursuurtükil SU-76 põlevas Saksa linnas. (Planeta, Moskva) Berliini tsiviilelanikud ootavad pääsu õhutõrjetorni (Flakturm) varjendisse. (Bildarchiv) Punaarmee liikluskorraldaja Berliini viival teel. (Vene Riiklik Filmi- ja Fotoarhiiv) Tsiviilelanikud koristavad Dresdenis pärast pommitamist varemeid, veebruar 1945. (Bildarchiv) C-46 transpordilennuk maandub Kunmingis (William Vandivert, Life/ Getty) Jaapani kamikaze-piloodid poseerivad mälestuspildi jaoks. (Keystone/ Getty) Purustatud Riigikantselei marmorgalerii (Museum Berlin-Karlshorst) Saksa haavatud Berliinis, 2. mai 1945. a. (Museum Berlin-Karlshorst) Jaapani kapituleerumine USS „Missouri“ pardal, 2. september 1945. a (Corbis) Okinawa kodutuks jäänud tsiviilelanikud. (US National Archives and Record Administration) 8
KAARDID
1. Tuneesia 17 2. Kurski lahing 103 3. Sitsiilia ja Itaalia 122 4. Birma 188 5. „Overlord” 212–213 6. Operatsioon „Bagration” 224 7. Leyte ja Filipiinid 263 8. Ardennide pealetung 296 9. Wisłalt Oderile 317 10. Berliini piiramine 382
26 LÕUNA-VENEMAA JA TUNEESIA N O V E M B E R 1 9 4 2 – V E E B R UA R 1943
Kauges külmunud Doni stepis levisid 6. armee ridades teated Punaarmee piiramisrõngasse jäämisest kiirelt. 21. novembril 1942. aastal lahkus Paulus koos oma staabiülemaga armee peakorterist Golubinskis, et lennata kahel veel allesjäänud Fieseler Storch luurelennukil Nižne-Tširskajasse, mis paiknes Kessel’ist väljaspool. Seal toimus järgmisel päeval nõupidamine 4. tankiarmeed käsutava kindral Hothiga, eesmärgiga arutada olukorda, olles ühtlasi turvatud sideliini kaudu ühenduses armeegrupp B peakorteriga. Kui Hitler kuulis, kus Paulus viibib, süüdistas ta teda oma vägede mahajätmises ja käskis viivitamatult tagasi lennata oma staapi, mis paiknes Stalingradist viiskümmend kilomeetrit lääne pool Gumrakis. Paulus oli sellisest ebaõiglasest süüdistusest nii sügavalt haavunud, et Hoth oli sunnitud teda rahustama. Nad arutasid omavahel Hitleri käsku, mis kohustas 6. armeed kindlalt paigale jääma vaatamata „ajutisele sissepiiramisele”. Eeldades, et Hitler võtab peatselt aru pähe, leppisid nad omavahel kokku, et esmalt vajab 6. armee väljamurdmiseks hädasti kütust ja laskemoona ning see tuleb kohale toimetada õhuteel. Ent VIII Fliegerkorps’i ülem hoiatas neid, et Luftwaffel lihtsalt ei jätku terve armee varustamiseks piisavalt transpordilennukeid. Paulus pidi leppima teadmisega, et 6. armee ülinapi kütusevaruga tankiüksused ja hobusteta jalaväediviisid on sunnitud põgenemise puhul maha jätma kõik oma suurtükid, haavatutest rääkimata. Tema staabiülem Generalleutnant Arthur Schmidt, „suurt kasvu, härja
TEINE MAAILMASÕDA
11
kaela, pisikeste silmade ja õhukeste huultega” mees märkis, et „sellest saab Napoleoni-vääriline taandumine”. Paulus, kes oli 1812. aasta sõjakäiku peensusteni uurinud, pidas seda äärmiselt halvaendeliseks perspektiiviks. Luftwaffe 9. õhutõrjediviisi ülem Generalmajor Wolfgang Pickert jõudis kohale peale nõupidamise algust. Ta andis teada, et hakkab oma diviisi viivitamatult tagasi tõmbama. Temagi teadis ülihästi, et Luftwaffel pole mingit lootust 6. armeed õhu kaudu varustada. Hitleril seevastu polnud mingit kavatsust lubada oma armeel Stalingradist taganeda. Ta oli selle linna vallutamisse panustanud liiga suurel hulgal oma reputatsiooni – eriti arvestades napilt kaks nädalat tagasi Münchenis peetud suurustlevat kõnet – seega ta lihtsalt ei saanud endale taganemist lubada. Selle asemel käskis ta Generalfeldmarschall von Mansteinil jätta Põhjarinne sinnapaika, moodustada uus armeegrupp Don, minna sellega läbimurdele ja päästa 6. armee piiramisrõngast. Göring omakorda, olles Hitleri plaanidest kuulda saanud, käsutas oma kõrgeimad transpordijuhid kokku. Kuid vaatamata faktile, et 6. armee vajas päevas vähemalt 700 tonni varustust, küsis Göring oma alluvatelt, kas need oleksid suutelised kohale toimetama 500 tonni? Nood vastasid, et 350 tonni oleks absoluutne maksimum ja sedagi üksnes väga lühiajaliselt. Seejärel, eesmärgiga Hitleri ees kannuseid teenida, kinnitas Göring Führer’i peakorterile, et Luftwaffe on võimeline 6. armeed varustama. See võltslubadus otsustas Pauluse ja tema alluvate saatuse. 24. novembril andis Hitler Volgal võitlevale „Stalingradi kindlusele” käsu „iga hinna eest” vastu pidada. Punaarmeel oli läinud korda Stalingradi katlas sisse piirata ühtekokku 290 000 meest, kellest enam kui 10 000 olid rumeenlased ja üle 30 000 venelastest Hiwi’d. Hitler ei lubanud sellest Saksamaal sõnagi avalikult rääkida. OKW ametlikud teadaanded võltsisid teadlikult tegelikku olukorda, ent kõigele vaatamata läksid Saksamaal siiski liikvele kuulujutud. Hitler ise oli valmis Nõukogude vägede triumfis süüdistama ükskõik keda peale iseenda. Ida-Preisimaal Wolfsschanzes toimus tal marssal Antonescuga raevukas sõnavahetus, sest Hitler üritas toimunud katastroofi eest süüd veeretada Saksa rinde tiibu kaitsnud Rumeenia armeede kraesse. Antonescu osutas vihaselt sellele, et sakslased olid keeldunud varustamast tema vägesid korralike tankitõrjesuurtükkidega ja et kõik rumeenlaste hoiatused ähvardavast rünnakust olid tähelepanuta jäetud. Ta ei teadnud sel hetkel veel, et 6. armee oli lõpetanud tema sõdurite varustamise toiduainetega. Saksa ohvitserid väitsid: „Rumeenlaste toitmine on kasutu, nad alistuvad niikuinii.” Lääne pool Doni võidelnud äralõigatud 6. armee üksused suutsid õigeaegselt taanduda ja peajõududega ühineda. Stalingradi Kessel omandas lömmilöödud kolba kuju, mille laup asus linnas ja ülejäänud kaitseperimeeter hõlmas Doni stepis maa-ala mõõtudega 60 korda 40 kilomeetrit. Saksa sõdurid nimetasid
12
A nt o n y B ee v o r
seda küüniliselt „katuseta kindluseks”. Toidunorme, millest piisas hädavaevu juba enne piiramisrõngasse sattumist, kärbiti nüüd drastiliselt. Mehed olid surmani vaevatud külmunud maasse kaevikute kaevamisest. Lagedas stepis ei leidunud kuigivõrd puitmaterjali, millega oleks saanud katta muldonne. Ohvitserid püüdsid sõdurite meelekindlust tõsta väitega: „Isegi surm on parem kui Venemaa vangla, ja me peame lõpuni vastu pidama. Isamaa ei saa meid ometi ära unustada.” Nõukogude pealetung vallutas tagasi suuri alasid sakslaste okupeeritud territooriumist. Paljaksriisutud ja nälgivad tsiviilelanikud tervitasid punaarmeelaste saabumist rõõmupisaratega, ent kohe nende kannul saabus NKVD, et arreteerida kõik need, keda kahtlustati koostöös vaenlasega. Doni rinde staap algatas detsembri esimesel nädalal veel mitu rünnakut, lootes Kessel’it väiksemateks tükkideks lõhkuda, ent rinde luureosakond oli ümberpiiratud meeste hulka rängalt alahinnanud. Kindral Rokossovski luureülem oli nimelt veendunud, et lõksu on jäänud vaid 86 000 meest, mitte aga 290 000. Punaarmee juhtkond ei suutnud pealegi ette kujutada seda, kui kindlalt on sakslased otsustanud paigale jääda. Führer’i lubadust armee piiramisrõngast vabastada peeti samahästi kui piiblitõeks, iseäranis uskusid sellesse natsionaalsotsialistliku korra ajal sirgunud noorsõdurid. „Kõige hullem on möödas,” kirjutas üks 376. diviisi sõjamees naiivse optimismiga oma kodustele. „Me kõik loodame Kessel’ist pääseda enne jõule … Kui see piiramislahing mööda saab, on sõda Venemaal läbi.” Varustusohvitserid, kes olid päevase toidunormi kärpinud tavalisega võrreldes kolmandiku või isegi poole võrra väiksemaks, suhtusid asjadesse realistlikumalt. Loomasööda nappus tähendas pealegi seda, et vähesed allesjäänud hobused tuli tappa. 6. armee tagalateenistuse ülema arvestuste kohaselt oli päevas vaja sooritada vähemalt 300 lendu, paraku suudeti õhusilla esimese nädala jooksul teha vaid keskmiselt vähem kui 30 lendu päevas. Pealegi moodustas märkimisväärse osa kaasatoodud tonnaažist lennukikütus, mida vajati tagasilennuks. Göring polnud peale selle suutnud arvestada fakti, et Kessel’is paiknevad lennuväljad jäid kõik Nõukogude raskesuurtükiväe laskekaugusse, kusjuures vaenlase hävitajad ja õhutõrjepatareid kujutasid endast lakkamatut ohtu. Üheainsa päevaga kaotati vaenlase tegevuse ja lennuavariide tõttu 22 transpordilennukit. Mõnel päeval oli pealegi ilm sedavõrd halb, et piiratavate juurde ei pääsenud peaaegu ükski lennuk. Richthofen helistas jätkuvalt Generaloberst Hans Jeschonnekile, Luftwaffe staabiülemale, et viimasele selgeks teha – kogu õhuteed toimuva varustamise plaan on läbikukkumisele määratud. Göringiga ei saadud ühendust, sest ta oli tagasi tõmbunud Ritzi hotelli Pariisis. Samal ajal oli Stalin andnud Stavkale läbitöötamiseks hoopis ambitsioonikamad plaanid. Pärast operatsiooni „Uran” edu tahtis ta ka ülejäänud armeegrupi
TEINE MAAILMASÕDA
13
Don peajõududest ära lõigata ja 1. Panzerarmee koos 17. armeega Kaukaasias lõksu püüda. Operatsioon „Saturn” pidi kujutama endast Edela- ja Voroneži rinde suurpealetungi, mis pühib teelt 8. Itaalia armee ja viib välja Doni alamjooksule, kus jõgi Aasovi merre suubub. Ent Žukov ja Vassilevski olid ühtmoodi veendunud, et kuna Manstein üritab tõenäoliselt 6. armeed vabastada, andes piiravatele vägedele samal ajal löögi Kotelnikovost kirdes, oleks targem piirduda selle plaani juures vaid rünnakuga armeegrupi Don vasaku tiiva tagalasse. Operatsiooni uueks nimeks määratigi „Väike Saturn”. Mansteinil oli tõepoolest kavas just see, mida Žukov ja Vassilevski ootasid. Pealetung Kotelnikovo juures oli peaaegu et ainus veel võimalik tegevusviis. Tema rünnak sai koodnimeks operatsioon „Wintergewitter”. Hitleri eesmärk oli üksnes 6. armee tugevdamine, et see suudaks hoida oma seisukohti Volgal edaspidisteks operatsioonideks 1943. aastal. Manstein kavandas aga salamisi hoopis teist operatsiooni nimetusega „Donnerschlag”, mille eesmärgiks oli 6. armee piiramisrõngast väljatõmbamine lootuses, et Hitler võtab siiski aru pähe. 12. detsembril alustasidki kindral Hothi 4. Panzerarmee riismed pealetungi põhja suunas. Seda oli tugevdatud Prantsusmaalt toodud 6. tankidiviisiga ja uute rasketankide PzKpfw (Panzerkampfwagen) VI Tiger pataljoniga. 6. armee sõjamehed Kessel’i lõunaserval kuulsid rünnaku avanud suurtükiväe turmtule müra saja kilomeetri kauguselt ja kohe hakkasid levima kuuldused: „Der Manstein kommt.” Kõik uskusid, et Hitleri lubadus peab peatselt täide minema. Neil polnud aimugi, et tegelikult polnud tal mingit kavatsust lubada neil taganeda. Hothi rünnak algas varem, kui Punaarmee kindralid olid oodanud. Vassilevski tundis muret Hothi teele jäänud 57. armee saatuse pärast, ent Rokossovski ja Stalin ei soostunud nende asukohta muutma. Lõpuks Stalin siiski leebus ja käskis kindral Rodion Malinovski 2. kaardiväearmeel suunda muuta. See viivitus polnud eriti tõsine, kuigi oleks võinud olla, ent ootamatu sula koos paduvihmadega jättis Hothi tankid mutta kinni, kui need Mõškova jõel vähem kui 60 kilomeetrit Kessel’i servast ägedat lahingut pidasid. Manstein lootis, et Paulus asub omal initsiatiivil ja Hitleri käsku eirates lõuna suunas väljamurdele. Ent Paulus austas liialt sõjaväelist käsuliini ning vaid Mansteini enda otsene korraldus oleks ta liikvele ajanud. Kõigele lisaks olid tema sõdurid pikemaks liikumiseks juba liiga alatoidetud ja ta tankidel paagid sama hästi kui tühjad. Stalin kinnitas muudetud „Väikese Saturni” kava ja käskis kolme päeva pärast sellega algust teha. 16. detsembril ründasid 1. ja 3. kaardiväearmee ning 6. armee nõrgalt kaitstud itaallaste rinnet. Viimaste suhtumine Nõukogude Liidu vastu peetavasse sõtta erines sakslaste omast äärmiselt. Itaalia ohvitsere šokeeris sakslaste rassistlik suhtumine slaavlastesse ja vahetades rindel välja Wehrmachti üksusi tegid nad tihti jõupingutusi, et rasket tööd tegevaid vene vange paremini
14
A nt o n y B ee v o r
toita. Nad seadsid sisse head suhted ka kohalike külaelanikega, kelle sakslased olid riidekraamist ja toiduainetest purupaljaks teinud. Itaalia parimad üksused olid alpini (mägijalaväe) 4 diviisi – Tridentina, Julia, Cuneense ja Vicenza. Erinevalt tavaliselt Itaalia jalaväest olid alpini’d harjunud karmide talvetingimustega, ent isegi nende varustus oli täiesti ebapiisav. Näiteks tuli neil purustatud Nõukogude autode rehvidest endale ise uusi jalanõusid valmistada. Neil puudusid korralikud tankitõrjerelvad, nende vintpüss oli 1891. aasta mudel ja nende kuulipildujad, mis ei olnud mõeldud kasutamiseks arktilistes tingimustes, kippusid pahatihti jäätuma. Itaallaste endiselt kõrbemaskeerimisvärvides autod keeldusid töötamast äärmuslikus pakases, kui temperatuur langes ajuti alla miinus 30 kraadi. Nende koormamuulad, kes ei suutnud sügavast lumest läbi tungida, surid kurnatuse, alatoitluse ja külma kätte. Paljusid mehi piinasid külmakahjustused, mis sundis neid nagu sakslasigi oma puudujääke riietuse osas kompenseerima surnud punaarmeelastelt puhvaikasid ja viltsaapaid röövides. Nende igapäevane makaronisupp ja leivanorm jõudsid rindele kivikõvaks külmunult. Isegi veiniannus oli tahkeks kivistunud. Itaalia sõdurid ja ohvitserid vihkasid ja põlgasid oma fašistlikku valitsust, mis oli nad nii halvasti ettevalmistatult sellesse sõtta kihutanud. Kui Punaarmee diviisid lainetena ründasid lakkamatu „Hurraa! Hurraa!” kisa saatel, panid paljud Itaalia 8. armee üksused vastu hoopis suurema meelekindlusega, kui seda oleks võinud eeldada. Ent olles viletsalt relvastatud ja peaaegu ilma reservideta, lagunes nende kaitse peatselt kaoseks. Itaalia sõdurid, kurnatud ja düsenteeriast nõrgad, taganesid pikkade kolonnidena läbi lume nagu sõjapõgenikud, varjates end külma eest ümber keha mässitud ja pead katva tekiga. Mägijalaväe diviisid püsisid aga kindlalt paigal, tugevdades neist vasakul seisva Ungari 2. armee tiiba. Nõukogude tankibrigaadid hargnesid itaallaste tagalasse, laiade roomikutega T-34-d üle äsja sadanud lume edasi sööstmas. Temperatuuri ootamatu langus tähendas seda, et maapind oli taas kõva. Varustuslaod ja raudtee sõlmjaamad koos töökorras rongidega vallutati karistamatult. Kuna 17. Panzer-Division oli saadetud Hothi rünnakut toetama, ei olnud armeegrupi Don tagalas rohkem mingeid reserve. Suurimat ohtu 6. armeele kujutas aga 24. tankikorpus, mis vallutas Tatsinskaja lähistel paikneva lennuvälja, mis kujutas endast peamist õhutranspordi tugipunkti Kessel’i varustamisel. General der Flieger Martin Fiebig andis oma Junkers 52 meeskondadele korralduse lennata viivitamatult Novotšerkasskisse, kui Vene tankid lennuvälja servale jõudsid. Lennukid hakkasid reas õhku tõusma, samas kui tankid nende pihta tule avasid. Mõni lennuk plahvatas tulekerana ja üks tank isegi rammis lennukit, mis stardipositsioonile ruleeris. Kokku suutis minema pääseda 108 Junkers-52, ent Luftwaffe kaotas 72 lennukit, mis moodustas
TEINE MAAILMASÕDA
15
peaaegu 10% kogu transpordilennuväest. Kõik ülejäänud Stalingradi varustamist võimaldavad lennuväljad paiknesid rindest hoopis kaugemal. „Väike Saturn” sundis Mansteini kogu oma strateegiat revideerima. Nüüd polnud välistatud mitte üksnes 6. armee aitamine, vaid tal tuli hoopis hakata mõtlema Kaukaasiast taganemisele. Mansteinil polnud südant ega julgust Paulusele öelda, kui tõeliselt lootusetusse olukorda 6. armee nüüd sattunud on. Paljudel ohvitseridel oli aga neid ootavast saatusest juba selge ettekujutus. „Kodu ei näe me enam kunagi,” kirjutas 305. jalaväediviisi kaplan, „sellest jamast ei pääse me iialgi!” Nõukogude luureohvitserid aga panid tähele, et sakslastest sõjavangid on ikka veel eituse ja segase loogika faasis, kui jutuks tuli nende võimalik kaotus. „Me peame ometi uskuma, et Saksamaa sõja võidab,” rääkis üks Luftwaffe Ju 52 tüürimees, kes Stalingradi kohal lennates alla tulistati, „mis mõtet oleks muidu seda jätkata?” Üks sõdur mõlgutas samasuguseid kangekaelseid mõtteid: „Kui me sõja kaotame, ei ole meil mitte midagi loota.” Stalingradis ei olnud neil aimugi, et Saksa vägesid Põhja-Aafrikas pitsitati nüüd samuti mõlemast otsast. Operatsiooni „Torch” peamine eesmärk oli vallutada Prantsusmaale kuuluv Tuneesia enne, kui teljeriigid sinna oma väed jõuavad paisata. Sakslased suutsid aga reageerida hingematva kiirusega. 9. novembri hommikul, veel enne seda, kui liitlased hõivasid Alžiiri ja Orani, maandusid juba esimesed Saksa hävituslennukid. Jalaväe eelüksused ja langevarjurid järgnesid päev hiljem transpordilennukites. Kohalike Prantsuse vägede juhataja, kes endiselt tegutses Vichy korralduste kohaselt, kohkus tagasi ega protesteerinud 1940. aastal sõlmitud relvarahu tingimuste rikkumise pärast. Hitleril ei olnud mingit kavatsust jätta liitlasvägedele Lõuna-Euroopasse tungimiseks sobivat platsdarmi, teades, et sealt lähtuv rünnak lööks Itaalia sõjast välja. Ta kavandas Põhja-Aafrikas viibivate vägede suurejoonelist tugevdamist vaatamata Idarinde jaoks kriitilisele hetkele. Seega hoolimata Stalini skepsisest ja massimeeleavaldustest Londonis, kus nõuti „Teist rinnet otsekohe”, osutus Põhja-Aafrika sõjatanner omajagu efektiivsemaks kui surnult sündinud plaan hakata 1942. aastal Prantsusmaad vallutama. Kõige tipuks nõudis üle Vahemere korraldatud õhusild suurt osa transpordilennuväe Junkers 52-sitest, mida oleks oluliselt rohkem olnud vaja 6. armee varustamiseks. Liitlasvägede pealetung itta Tunise suunas oli kehvasti organiseeritud ja toimus peaaegu plaanimatult. Väga alakomplekteeritud Briti 1. armeed, mida juhtis morn šotlane kindral Kenneth Anderson, tugevdasid mitu USA tankiüksust ja mõningad Prantsuse jalaväepataljonid. Vaatamata oma väe väiksusele, mis ei andnud isegi korpuse mõõtu välja, tegi Anderson vea, jagades selle jõud neljal pealetungisuunal. Tal polnud ainugi, et teljeriigid olid 25. novembriks suutnud kohale toimetada 25 000 meest.
16
A nt o n y B ee v o r
XXXX
8
Tuneesia
UK 8. Briti armee
XXX
1942. a veebruar–mai
XIX FR XIX Prantsuse korpus XXX
V
a
m
e
h
r
e
i
II US II USA korpus Bizerta Boni neem
Bône
Tunis
XXX
XXXX
I
V UK
UK
XXXX
5
Pz
Hammameti laht
Enfidaville
l nD eor a s ha Do el a rh li s ea k ll i k
ALŽEERIA XXX
XIX FR
n o
Thala Sbiba Sbiba
ro t ee p s n eä Sbeïtla Kasserine
soto elrn ne
LW ä
Tébessa
XXX
Sidi Bou Zid Sfax
Ea ap
II USA
Id
Gafsa El Guettar
Gabès Soolasood
XXXX
1
IT Mareth XXXX
8 UK
TUNEESIA
0
50
100
150 km
1. armee ainus tõeliselt edukas päev oli see, kui Blade Force* koos USA 1. tankirügemendi 1. pataljoni ja 17./21. ulaanirügemendiga läänest Tunise poole tungis. Ameeriklaste Stuart-tankid sõitsid üle Luftwaffe rindelennuvälja Djedeïda lähistel. Peaaegu SAS-reidide stiilis sõitsid tankid üle stardiraja, tulistades paigalseisvaid Junkerseid, Messerschmitte ja Stukasid. Kokku hävitati üle 20 lennuki. See rünnak tekitas paanikat ja sundis Rommeli alluvuses Afrikakorps’i juhtinud Generalleutnant Walther Nehringit oma kaitseperimeetrit koomale tõmbama. Ent sakslaste õhuülemvõimu ei suutnud see rünnak kuigivõrd kahjustada. Mujal varitsesid Saksa langevarjurid ja teised üksused Briti kolonne, põhjustades neile ränki kaotusi. Lancashire’i füsiljeede 2. pataljon kaotas Medjezis ühesainsas varitsuslahingus 144 meest, kui seda ründas langevarjurite pataljon, mida oli tugevdatud 88-mm suurtükkide ja paari tankiga. Et asja veelgi hullemaks ajada, tulistasid madallennul ameeriklaste lennukid omaenda jalaväge. Need omakorda avasid tõrjetule iga nähtavale ilmuva lennuki pihta põhimõttel „kes tuleb, see sureb.” 10. Panzer-Division’i saabumine koos mõnede uute Tigertankidega võimaldas 3. detsembril Andersoni vägesid tõsiselt lüüa, sundides neid suurte kaotustega taganema. Siin olid liitlaste sõdurid sunnitud ebavõrdsesse võitlusse hoopis vilunuma ja paremini relvastatud vaenlase vastu. Eisenhower tundis pärast Gibraltari rõsketes tunnelites veedetud nädalaid Alžiiri jõudes kergendust. Selle asemel aga, et keskenduda Tuneesia kõhklemisi peetavale sõjakäigule, mässiti ta hoopis varustusprobleemide ja Prantsuse sisepoliitika sasipuntrasse. Prantsuse ohvitserid oma „morbiidse autundega” kiskusid Eisenhoweri tähelepanu peaasjadelt kõrvale. Ta oli lootnud, et liitlased on jõudnud pärast seda, kui Darlan oli määratud Põhja-Aafrika kõrgeks erivolinikuks ja Giraud Prantsuse vägede juhatajaks, toimivale kompromissile, kuigi viimane soovis endiselt ülemjuhatust kõikide liitlasvägede üle. Teisalt oli Churchilli ainus põhjus Darlani toetamiseks olnud lootus Prantsuse laevastik Toulonis enda poolele võita; see kadus koos põhja lastud laevadega. Eisenhowerit tabas peagi aga vastikut sorti šokk. Kui Ühendriikides ja Suurbritannias uudised „Darlaniga tehtud sobingust” avalikkusse lekkisid, ületas üleüldine pahameel igasugused piirid. Ajakirjandust ja avalikku arvamust šokeeris mõte, et liitlasvägede ülemjuhataja oli teinud Vichy kollaboratsionistist Põhja-Aafrika juhi, eriti veel, kui selgus, et antisemiitlikku seadusandlust polnud tühistatud ja poliitilisi opositsionääre vanglast vabastatud. Tegelikult koheldi gaulliste Aafrikas isegi märkimisväärselt halvasti. Darlan ise ei tundnud oma ameti üle samuti kuigi suurt rahulolu. Ta sai suurepäraselt aru, et ameeriklased võivad ta peatselt „tühjakspigistatud sidrunina” kõrvale heita. *
18
6. tankidiviisi üksustest formeeritud soomusgrupp. – Toim.
A nt o n y B ee v o r
De Gaulle hoidis arukalt avalikkuse ees suu kinni, kuna kogu probleemi olid tekitanud ameeriklased. Ta oli ilmselt juba adunud, et Vichy ohvitserid põlgasid teda peaaegu sama palju kui nad põlgasid britte. Kuigi ta seda kunagi ei tunnistanud, tuli ameeriklaste püüd ajada Darlani ja Giraud’ga asju ilma tema osavõtuta talle lõpuks isegi kasuks. Need kaks vahelüli aitasid vältida kodusõda Põhja-Aafrikas. Briti Erioperatsioonide teenistust (SOE) pani muretsema sügav usaldamatus, mida sobing Darlaniga põhjustas mitte üksnes Londonis viibivate gaullistide hulgas, vaid eelkõige liitlaste suhetes Prantsuse vastupanuliikumisega kodumaal ja ka teistes riikides. Koos USA luureteenistusega* oli SOE organiseerinud Alžiiris kiirelt õppekeskused, et välja õpetada palju noori prantsuse vabatahtlikke Tuneesias tegutsemiseks. Üks neist õppuritest oli Fernand Bonnier, kes kuulus monarhistlikesse ringkondadesse ja oli suurejoonelise žestina lisanud oma nimele de la Chapelle. Need prantslased, kes unistasid restauratsioonist ja Comte de Paris’** saamisest Prantsusmaa kuningaks, pidasid de Gaulle’i võimalikuks regendiks, kes sillutab neile teed ainult seetõttu, et tema perekonnaliikmed olid olnud tuntud oma monarhistlike vaadete poolest. Selles konspiratiivsete komplikatsioonide sünges maailmas hakkas kuju võtma vandenõu Darlani mõrvamiseks. Vandenõusse olid segatud nii gaullistid, kes saatsid Londonist kindral François d’Astier de la Vigerie kaudu 2000 dollarit operatsiooni rahastamiseks; Briti kaardiväe-grenaderirügemendi kolonelleitnant Douglas Dodds-Parker, SOE operatiivülem Alžiiris kui lõpuks ka Fernand Bonnier, kes kallaletungi ellu viis. Dodds-Parker, kes oli saatnud Prantsuse vastupanuliikumise juhti Jean Moulini lennukini, kui see viimast korda Prantsusmaale naasis, õpetas Bonnieri püstolist tulistama ja väitis hiljem, et mõrtsukatöös oli kasutatud tema isiklikku relva, mis aga siiski osutus valeks. Algse plaani kohaselt kavatseti Bonnier Alžiirist minema toimetada „Mutini” pardal. Selle pidi enda peale võtma laevakapten Gerry Holdsworth, kes kuulus SOE erioperatsioonide salalaevastikku, mis tegeles agentide infiltreerimisega tervel Vahemerel. Ent kohe pärast 24. detsembril Darlanile varitsusest korraldatud atentaati tabati admirali kõhtu tulistanud Bonnier, saadeti tribunali alla ja hukati ebatavalise rutuga. Sündmustest vapustatud Eisenhower, kes oli küll varem soovinud „kuradima head palgamõrvarit”, kutsus Dodds-Parkeri liitlasvägede peakorterisse, et nõuda talt kategoorilist kinnitust, et erioperatsioonide teenistus ei ole selle intsidendiga seotud. Dodds-Parker seda talle ka lubas. On raske kindlaks teha, kui laialt oli levinud informatsioon selle vandenõu kohta enne täideviimist. USA luure *
Office of Strategic Services (OSS) – Ameerika Ühendriikide Sõjaministeeriumi luureteenistus, CIA eelkäija. – Tlk. ** Pariisi krahv – varakeskajal Prantsuse kuningate tiitel enne kroonimist; uusajal tiitel, millega prantsuse monarhistid-orleanistid tähistavad eksiilis elavat troonipretendenti. – Toim.
TEINE MAAILMASÕDA
19
Londonis teadis sellest päris kindlasti ja kiitis selle ka heaks, ent tundub, et ei Churchill ega ka SOE ülem sir Charles Hambro polnud selleks mingit volitust andnud. „Tühjakspigistatud sidruni” lahkumine ei kutsunud siiski esile erilisi pisaraid isegi mitte liitlaste hulgas, kes olid teda toetanud. Roosevelt mainis vana-aasta õhtul Valges Majas ühele oma külalistest külmavereliselt, et Darlan oli lihtsalt üks „litapoeg”. Stalingradi kotis püüdsid sissepiiratud 6. armee sõjamehed jõulupühade lähenedes oma tuju üleval hoida. Kuigi neid piinasid täid, külm ja nälg, pakkusid jõulud leevendust sundmõtetele neid kõiki ees ootavast hukatusest. Sissepiiratud teadsid, et nende vabastamiseks ettevõetud Mansteini „Wintergewitter” oli läbi kukkunud. Sellele vaatamata langesid paljud neist ometi „Kessel’i-palaviku” küüsi, kujutades ette, et kuulevad SS-Panzerarmee suurtükimüra, mis tuleb neid päästma, nagu Hitler oli lubanud. Nad ei suutnud uskuda, et nende Führer 6. armee saatuse hooleks jätab. Aga nii OKW kui Manstein mõistsid, et see tuleb ohverdada, et seda piiravad Nõukogude väed paigale sundida, kuni suudetakse evakueerida Kaukaasiasse tunginud Saksa armeed. 6. armee sõjamehed unistasid jõulupühade veetmisest „saksa kombel”. Nad tegid üksteisele väikeseid kingitusi, tihtipeale olid selleks väikesed nikerdused või salaja kogutud söögikraam, millest nad nii väga puudust tundsid. Lumega kaetud punkrites tekkis saabuva katastroofi ootuses ebatavaline heldekäeline seltsimehelikkus. Jõululaupäeval laulsid sõdurid kooris „Püha öö, õnnistud öö”, need tuttavad sõnad tõid nii mõnegi mehe silmi pisarad, mõeldes oma Saksamaal viibivatele perekondadele. Siiski ei laienenud see kristlik meelelaad Nõukogude sõjavangidele, keda hoiti Kessel’is kahes laagris. Need vähesed ellujäänud, kes olid täiesti toiduta jäetud, et mitte sakslaste toidunorme kahandada, olid sunnitud alanduma oma hukkunud kaaslastest toitumiseni. Tõelust ei olnud võimalik kaua eirata. Kahe päeva jooksul ei saabunud ainsatki varustuslendu Punaarmee tankirünnaku tõttu Tatsinskaja lennuväljale. 6. armee hääbus järk-järgult nälga, toiduks vaid Wassersuppe*, mis kujutas endast lumesulamisvees keedetud üksikuid hobuseliharaasukesi. Armee patoloog dr Hans Girgensohn, kes oli detsembri keskel Kessel’isse lennutatud, jõudis pärast 50 lahkamise teostamist äärmiselt häirivate avastuseni. Sõdurid olid hakanud nälga surema hoopis kiiremini kui teistes tingimustes. Ta järeldas, et selle põhjuseks on stressi, pikaajalise alatoitumuse, unepuuduse ja äärmise külma koosmõju. Kõik see häiris inimkeha ainevahetust. Kuigi sõdur võis isegi süüa mõnesaja kalori väärtuses toitu, suutis tema seedetrakt sellest omastada ilmselt vaid murdosa. Üha süvenev nõrkus kahandas ühtlasi vastupanuvõimet haigustele. Seega isegi *
20
Saksa k – veesupp. – Tlk.
A nt o n y B ee v o r