Heips! Bert Ljung räägib elust. Elu on elu. Kõike võib juhtuda. Mõnikord satud omadega rappa ja siis tulevad halvad mõtted pähe. Näiteks mõnest iidolist, kes kannab nime Enis Lund. Aga see oli juba ammu. Vähemalt neliteist päeva tagasi. Kõik on armastus. Armastus on Denise Norman. Ninanöps. Kenad pruunid juuksed. Imetoredad ripsmed. Arukas pea. Eelmisel kuul ma nõnda ei arvanud. Nüüd arvan küll. Denise mängib bigbändis. See on tobeduste skaala aste seitsekümmend kuus. Ja ta käib näiteringis ka. See on tobeduste skaala aste nelikümmend kaks. Mina mängin Heman Huntersis. See on sama skaala aste null. Armastus pühib kõik takistused teelt. Denise ja mina kuulume teineteisele. „Äh,“ ütleb Shirin. „Mitte keegi ei kuulu kellelegi teisele. Kõik inimesed on vabad ja kuuluvad ainult iseendale.“
7
„Isegi mamps ja paps?“ pärin ma. „Muidugi,“ kinnitab Shirin. „Ehkki sina oled küll mõnikord minu oma.“ Shirin tekitab minu kehas muret. Ta on Reza nõbu. Ta oskab hästi suudelda. Aga praegu kuuluvad minu huuled Denise’ile. Ma arvan, et ta on maailma parim suudleja. Tal on lopsakad huuled. Just nagu isegi pisut paistes. „Ta on võib-olla neisse silikooni süstinud,“ oletab Shirin, kui Denise’i pilt meile koolide kataloogis ette jääb. „Mis? Seda süstitakse ju ... noh ...“ räägin ma. „Ütle välja – rindadesse,“ lõpetab Shirin lause. „Naiste rindadesse.“ „La-la-la-la-la-la-laa,“ laulan ma. Vestluse lõpp. Åke sõnutsi on võimalik teada saada, kuidas inimesed omavahel sobivad. „Eks ole,“ vastasin ma. „Mismoodi?“ „Tuleb küsida Õnnetähelt.“ Palusin Åkel rahulikult hingata ja rumaluste rääkimise lõpetada. „Tõsijutt. Kas saadan sulle eravestluseks koju Õnnetähe?“ päris Åke. „Jah,“ nõustusin mina. 8
Õnnetäht saabus kahekümne minuti pärast. „Kiiresti tegutsete,“ kiitsin ma. „Kuidas siis muidu,“ vastas Õnnetäht. Õnnetähel oli turban, päkapikumask ja Åke kõnnak. Ta isegi haises samamoodi nagu Åke. „Kas te olete Åkega sugulased?“ uurisin ma. „Me kõik oleme maailma lapsed,“ vastas Õnnetäht. Olin vaimustatud. Ta paistis olevat nutikas.
„Kes on sinu väljavalitu?“ küsis Õnnetäht. „Tema nimi on Denise,“ teatasin. „Nimi Denise meenutab sõna peenis,“ märkis Õnnetäht. „See pole oluline,“ kostsin tusaselt. „On ikka,“ vaidles Õnnetäht vastu. „Bert riimub ju sõnaga pervert. See ennustab head algust.“ „Suurepärane,“ jäin rahule. Õnnetäht teatas, et ta peab midagi maitsvat jooma, enne kui saatusega sideme loob. „Mis?“ ei taibanud mina. „Mispärast?“ „Vedelik aitab mõtetel peas paremini voolata,“ seletas Õnnetäht. „Kust sa seda tead?“ pärisin ma. „Niisuguseid asju õpetatakse Indias,“ rääkis ta. Tõin talle mampsi porgandimahla. „See ei aita,“ ei leppinud Õnnetäht. „Miks mitte?“ „India,“ kordas ta. „Porgandimahl on liiga püdel.“ „Kas tohib siis pakkuda vulinal voolavat vett?“ küsisin pidulikult. „Mitte mingil juhul,“ keeldus Õnnetäht. „Kas sul kokakoolat ei ole?“ „Selle olen ma oma raha eest ostnud. Ma hoian seda eriliste juhtumite jaoks.“ 10
„Praegu just ongi eriline juhtum,“ ei andnud Õnnetäht järele. Mul tuli pudel välja otsida. Õnnetäht kulistas selle nelja minuti ja kahekümne kolme sekundiga tühjaks. „Nüüd on mul vaja põit kergendada,“ jätkas Õnnetäht. Ma ohkasin. „Kas seda õpetatakse samuti Indias?“ „Ei, seda õpetavad mamps ja paps,“ vastas ta ja jättis soristamise ajaks peldiku ukse enda järel lahti. Hoidsin pöidlaid, et Denise oleks mulle sobiv paariline. „Nüüd on mul saatusega side,“ rääkis Õnnetäht kõmiseval häälel. „Vau!“ rõõmustasin mina. „Kas ma saan soosingu?“ Õnnetäht noogutas. Ma lõin risti ette. „Ära vehi kätega!“ nõudis püha mees. Ma jätsin järele. „Ooo, ooo, ooo, ooo,“ tegi Õnnetäht ja sulges silmad. „Tõesti, tõesti, tõesti. Shabba la va shabba kava, Shiva Liva.“ „Tõepoolest India,“ pomisesin ma. „Või ehk Soome.“ Õnnetäht katkestas oma sideme saatusega. „Mis asja sa vatrad ühtelugu, sa häirid liini,“ riidles ta pahuralt. „Oi ei,“ ehmusin mina. „Palun vabandust.“ „Nüüd on mul vaja midagi süüa,“ jätkas ta. „Mis? Mispärast?“ küsisin. 11
„Sa segasid ja kogu mu energia kulus ära. Kas sul pitsat on?“ „Ei ole,“ vastasin. Uurisime külmiku sisu. „Lihapallid kõlbavad ka,“ otsustas Õnnetäht. Me lugesime lihapallid kokku. Neid oli kaheksateist. Mina sain kolm. Tema sai viisteist. „Nii pole aus,“ hädaldasin ma, sest olin näljane. „Mulle on energiat vaja,“ seletas Õnnetäht. Me röhitsesime veidi ja jätkasime. Röhitsemiste tulemus: mina – kaks korda (hea). Õnnetäht – üksteist korda. „Sina ja su Denise,“ sõnas ta. „Jah?“ kostsin ma. „Sina ja Denise,“ sõnas ta. „Jah?“ kostsin ma. „Sina ja Denise,“ sõnas ta. „Jah, mis siis on?“ muutusin läbematuks. „Te sobite suurepäraselt! Sa pead lihtsalt võtma teda sellisena, nagu ta on,“ rääkis ta. „See on salapärane,“ arvasin ma. „Kõik on salapärane. Saatus otsustab kõik. Millega ta tegeleb?“ „Ta mängib bigbändis,“ teadsin mina. 12
„Ei, tühja sellest! Veel midagi?“ nõudis Õnnetäht. „Noh, ta käib näiteringis,“ seletasin. „Näed siis, palun. Hakka sina ka näiteringis käima. Ja te olete oma elupäevade lõpuni õnnelikud.“ Ma rõõmustasin. Denise oli minu oma. Mul on vaja lihtsalt temaga samas näitetrupis mängima hakata. Köömes. Õnnetäht oli ära joonud minu kokakoola ja nahka pistnud viisteist lihapalli. Aga asi oli kindlasti seda väärt! „See teeb siis tuhat krooni pluss reisikulud,“ nõudis Õnnetäht enne lahkumist. Otsisin välja monopolimängu ja andsin talle sealt kahetuhandekroonise. „Tagasi pole vaja. Mis üle jääb, jäta endale,“ lubasin lahkelt. „Kitsipung,“ turtsus Õnnetäht ja lahkus. Minust saab teatriinimene. Õigupoolest on see tobe. Aga armastuses on kõik lubatud. Mina ja Denise. Vaat kus nips – teatritips
13