B O TA A N I K A AEDNIKELE Aianduse kunst ja teadus Üle 3000 botaanikamõiste
Inglise keelest tõlkinud Thea Kull ja Malle Leht
Sisukord Mis raamat see on
6
2 . P E AT Ü K K
Botaanika lühiajalugu
8
K A S VA M I N E , K U J U J A Ü L E S A N D E D Taime kasv ja areng
44
Pungad
51
1 . P E AT Ü K K
Juured
56
TA I M E R I I K
Varred
62
12
Lehed
66
Leht- ja helviksamblad
14
Õied
71
Samblikud
18
Seemned
74
19
Viljad
78
Sibulad ja teised maa-alused säilitusorganid
82
Vetikad
Sõnajalad ja nende sugulased
Paljasseemnetaimed: okaspuud ja nende sugulased 22 Katteseemnetaimed: õistaimed
25
Üheidulehelised ja kaheidulehelised
28
Taimede määramine ja rahvapärased taimenimed
29
Taimesugukonnad
31
TA I M E S I S E E L U
Perekond
34
Rakud ja nende jagunemine
86
Liik
36
Fotosüntees
89
Hübriidid ja sordid
39
Taimede toitumine
91
Toitainete ja vee laiali kandmine
96
Taimehormoonid
98
Dahlia ×hortensis,
3 . P E AT Ü K K
aeddaalia 4 . P E AT Ü K K
PA L J U N E M I N E Vegetatiivne paljunemine
102
Suguline paljunemine
110
Aretustöö – taimekasvatuse areng
118
5 . P E AT Ü K K
E LU A L GUS
4
Seemnete ja viljade arenemine
124
Seemnete puhkus
125
Idanemine
126
Seemnete külvamine ja säilitamine
132
Seemnete säilitamine
134
6 . P E AT Ü K K
VÄ L I S E D M Õ J U D Muld
138
Mulla reaktsioon
144
Mullaviljakus
145
Mullaniiskus ja sademed
148
Toitained ja toitumine
152
Elu maa peal
153
7 . P E AT Ü K K
KÄRPIMINE Milleks kärpida?
160
Puude kärpimine
164
Kärpimine suuruse ja kuju vormimiseks
170
Õitsemist soodustav kärpimine
172
Aloe brevifolia, lühilehine aaloe
Bibliograafia
220
8 . P E AT Ü K K
Veebilehed
220
TA I M E T E A D U S J A M E E L E D
Register
221
Valguse nägemine
178
Lõhna tajumine
184
Lõhn kui peibutusvahend
185
Vibratsioonitundlikkus
186
B O TA A N I K U D J A I L L U S T R A AT O R I D Gregor Johann Mendel
16
Barbara McClintock
32
9 . P E AT Ü K K
Robert Fortune
54
KAHJURID, HAIGUSED JA HÄIRINGUD
Prospero Alpini
60
Richard Spruce
76
Putukkahjurid
190
Charles Sprague Sargent
94
Teised levinumad kahjurid
194
Luther Burbank
108
Seened ja seenhaigused
198
Franz and Ferdinand Bauer
116
Viirushaigused
203
Matilda Smith
130
Bakteriaalsed haigused
205
John Lindley
150
Parasiit- ehk nugitaimed
207
Marianne North
168
Kuidas taimed ennast kaitsevad
209
Pierre-Joseph Redouté
182
Haiguskindluse aretamine
214
James Sowerby
196
Füsioloogilised kõrvalekalded
215
Vera Scarth-Johnson
218
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
M i s r a a m at s e e o n
S
ee raamat pakub aiandushuvilisele võimaluse
väga tihedalt seotud aladele, nagu mullateadus,
tutvuda taimede maailmaga veidi teaduslikumast
taimepatoloogia ja -entomoloogia. Raamatut ei pea
küljest. Teaduslik käsitlus jääb raamatus siiski
lugema peatükkide järjekorras, sest iga peatükk on
üldarusaadavale tasemele ja kõiki mõisteid ja
iseseisev teema, ja kui ühes peatükis esitatud teave
termineid on seletatud. Veelgi enam, autorid on
puudutab mõnes teises peatükis käsitletavat, on sellele
hoolega jälginud, et nad ei eemalduks igapäevase
viidatud.
aiapidamise alalt, seetõttu on paljud illustreerivad
Raamatus on tutvustatud tuntud botaanikute ja
näited taimede kohta, mida aednikud tõenäoliselt
taimeillustraatorite elutööd ja saavutusi. Selle
tunnevad ja on ise kasvatanud. Raamatus on rubriik
eesmärgiks on meenutada lugejale botaanika ajalugu
„Rakenduslik botaanika”, milles esitatud teave on
ja seda, mida aednikud võlgnevad taimeteadlaste
praktilist laadi.
sajandeid kestnud tegevusele. Viisteist väljavalitud
Raamat on jagatud üheksaks peatükiks, millest
botaanikut pole mingil juhul lõplik nimekiri –
igaüks käsitleb mõnda aednikele olulist taimeteaduse
botaanika ajaloos leidub hulgaliselt tähelepanuväär-
valdkonda. On peatükid taimeriigist ja taimenimedest
seid isikuid, kes on teinud niisama tähelepanuväärseid
(1. peatükk), seemnete idanemisest ja kasvamisest
avastusi, vahel lausa võidelnud oma ideede tunnusta-
(5. peatükk), samuti teaduslikust lähenemisest
mise nimel. Botaanika on uurimisvaldkond, mis ei
taimede tagasilõikamisele (7. peatükk). 6. ja 9. pea-
ammendu iial.
tükk astuvad botaanikast veidi kõrvale, aga sellega
Kuna raamat on mõeldud aiandushuvilistele botaaniliste teadmiste jagamiseks, pole praktiliste näidete ja nõuannete osakaal kuigi suur. 9. peatükis on kirjeldatud paljusid kahjureid ja haigusi ning nende tõrjevõimalusi, 7. peatükis mitmeid tagasilõikamise meetodeid. Need, keda huvitaks põhjalikum rakenduslik teave, saavad ehk tõuke midagi lisaks lugeda. Loodame, et see raamat ergutab elukestvat huvi aianduse vastu.
Prunus persica, harilik virsikupuu Prunus ehk ploomipuu on suur dekoratiivsete ja söödavate taimede perekond, kuhu kuuluvad ka kirsipuu ja virsikupuu. Liigitäiend persica viitab Pärsiale (nüüdne Iraan), kust liik on Euroopasse jõudnud.
6
M I S R A A M AT S E E O N
PEAMISED LEHEKÜLJED Neil lehekülgedel on peatüki keskne info. Selge sissejuhatus ja alapealkirjad teevad teksti kergesti jälgitavaks. Lisatud taimeillustratsioonid on varustatud nii teaduslike kui ka eestikeelsete nimetustega.
R A K E N D U S L I K B O TA A N I K A Rubriik, mille lühikesed nõuanded tutvustavad võimalusi, kuidas teooriat rakendada.
SKEEMID Lisaks paljudele botaanilistele illustratsioonidele ja joonistele on raamatus ka hulgaliselt lihtsaid skeeme.
E SILE TÕSTETUD LEHEKÜLJED Niisugused leheküljed pakuvad aednikele parajate annuste kaupa praktilist teavet. Näiteks lehekülg tagasilõikamisest ja seemnete dormantsuse ehk puhkeseisundi katkestamisest.
B O TA A N I K U D J A TA I M E I L L U S T R A AT O R I D Kahel kõrvutisel leheküljel on tutvustatud botaanika ajaloos tuntud isikuid, nende elulugu ja seda, mil kombel on nende tööd tähtsad.
Sõna
„botaanika” tuleneb kreekakeelsest sõnast botanē ’taim’.
Cycas siamensis, siiami palmlehik
Teadus taimede uurimisest, sealhulgas nende füsioloogia, ehituse, geneetika, ökoloogia, leviku, klassifikatsiooni ja majandusliku tähtsuse uurimisest.
7
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
B o ta a n i k a l ü h i a j a l u g u simesi lihtsaid taimevaatlusi tegid juba ürg-
E
paljasseemnetaimede vahel (vt lk 22–29). Ta jagas
inimesed, paleoliitikumi ehk vanema kiviaja
taimed nelja rühma: puud, põõsad, aluspõõsad ja
kütid-korilased, kes olid ka esimesed juurikate
rohttaimed. Ta käsitles ka selliseid olulisi teemasid
muldapanijad ja põllupidajad. See oli kogemuslik
nagu seemnete idanemine, taimede kasvatamine ja
tegevus, mis põhines põlvkonnast põlvkonda edasi
levimine.
antud teadmistel, millised taimed on maitsvad ja
Botaanika algusaegade teine tähtis nimi oli
kõlbavad süüa ning millised on mürgised. Hilisem
Pedanius Dioscorides. Ta oli keiser Nero armees arst ja
pärimuslik kogemus hõlmas juba taimede kasutamist
botaanik. Aastatel 50–70 pKr kirjutas Dioscorides
haiguste ja muude hädade leevendajana.
viieköitelise entsüklopeedia „De materia medica”, mis
Esimesed ülestähendused taimedest tehti umbes
käsitles taimede farmakoloogilist kasutamist. See oli
10 000 aastat tagasi, kui kirjutatud tekst oli kujunenud
16. ja 17. sajandi vahetuseni kõige mõjukam teos ja
teadmiste vahendajaks. Tõelised taimeuuringud algasid
tähtis teatmeteos ka hilisemate botaanikute jaoks.
Theophrastosega (371–286 eKr), keda tuntakse
Keskaegses Euroopas vajus botaanika tagaplaanile ja
botaanika isana. Theophrastos oli Aristotelese õpilane,
jäi taimede raviomaduste uurimise varju, taimi käsitleti
teda peetakse taimede uurimise ja seega ka botaanika
peamiselt ravimtaimeraamatutes, millest ilmselt
kui distsipliini alusepanijaks. Tema paljude teoste
tuntuim on Culpeperi „Complete Herbal & English
hulgas on tähtsaimad „De historia plantarum”
Physicians”.
(„Teadmisi taimedest”, 9 raamatut) ja „De causis plantarum” („Taimede algpõhjustest”, 6 raamatut). Theophrastos sai aru erinevustest kaheiduleheliste ja üheiduleheliste taimede ning katteseemnetaimede ja
Botaanika kui teadusliku distsipliini osatähtsus looduse uurimises taastus alles Euroopa renessansi ajal 14.–17. sajandil, mil botaanika kujunes iseseisvaks teaduseks. Ravimtaimeraamatutesse lisati piirkonna või riigi üksikasjalikke looduslike taimede loetelusid. Mikroskoobi leiutamine 1590. aastatel innustas taimede anatoomia ja sugulise paljunemise täpsemat uurimist ja esimesi taimefüsioloogilisi eksperimente.
Lonicera ×brownii, Browni kuslapuu Roniv kuslapuu – igihalja kuslapuu (Lonicera sempervirens) ja karvase kuslapuu (Lonicera hirsuta) hübriid. 8
B O TA A N I K A LÜ H I A J A LU G U
Kuna kaugete maade uurimine ja kaubavahetus nendega üha laienes, avastati ka palju uusi taimeliike. Neid kasvatati sageli Euroopa aedades. Paljudest kujunesid uued toidutaimed, nii et nende korrektne määramine ja klassifitseerimine muutusid väga oluliseks. 1753. aastal, ainult veidi rohkem kui sajand enne seda, kui Darwin avaldas oma töö „Liikide tekkimine”, ilmus Carl Linné raamat „Species plantarum” („Taimeliigid”), üks tähtsaimaid töid bioloogias. Linné käsitles kõiki sel ajal teada olnud taimeliike. Ta oli rajanud taimede süstemaatika, mis tegi võimalikuks taimi nende väliste tunnuste alusel üles leida ja määrata. Ta rühmitas taimed ja andis igale taimele binaarse (kaheosalise) nime. Sellest sai alguse universaalne binaarne nomenklatuur ehk kahesõnaline nimetamisviis, mis on kasutusel siiani. Üha rohkem teadlasi hakkas tasapisi Linné tööd täiendama ja tehti üha enam avastusi, tänu millele suurenesid arvestatavalt botaanilised teadmised. Ja avastusi tehes süvenesid teadlased üha enam
Alyogyne hakeifolia kasvab Austraalia lõunaosas. Perekond Alyogyne sarnaneb hibiskuse (Hibiscus) perekonnaga.
temaatikasse, jõudes nii üha uute avastusteni. 19. ja 20. sajandil suurendas keerukamate teaduslike tehnoloogiate ja meetodite kasutuselevõtmine uurimistöös hüppeliselt botaaniliste teadmiste hulka. 19. sajandil pandi alus nüüdisaegsele botaanikale. Uurimistulemused jõudsid uurimisasutuste, ülikoolide
20. sajandil aitasid radioaktiivsed isotoobid,
ja instituutide väljaannetesse. See polnud enam väheste
elektronmikroskoobid ja paljud uued tehnoloogiad,
elitaarsete „teadushärrade” pärusmaa – kogu uus teave
nende seas ka arvutid, mõista, kuidas taimed
sai kättesaadavaks palju laiemale lugejaskonnale.
kasvavad ja keskkonnamuutustele reageerivad.
1847. aastal räägiti esimest korda teooriast, mis
Aastatuhande vahetusel oli tuline arutlusteema
puudutas fotosünteesi osa päikeseenergia salvesta-
geneetilised manipulatsioonid taimedega, ja sellel
misel. 1903. aastal eraldati taimeekstraktidest
tehnoloogial on ilmselt suur roll ka inimkonna
klorofüll ning 1940. ja 1960. aastate vahel sai
edasises tulevikus.
täielikult selgeks, kuidas toimub fotosüntees. Alus
On siiski selge, nagu näitab ka see raamat, et on
pandi uutele uurimisvaldkondadele, nende seas
väga palju asju, mida me taimede kohta veel ei tea.
rakendusbotaanilised alad, nagu põllumajandus,
Tuleks meeles pidada, et fotosünteesi saladus on
aiandus ja metsandus, samuti taimede ehituse ja
leidnud lahenduse alles viimase 60 aasta jooksul.
funktsioonide detailsemale uurimisele ehk bio-
Sadadel tuhandetel taimeliikidel on veel palju
keemiale, molekulaarbioloogiale ja rakuteooriale.
saladusi, mis ootavad lahendamist. 9
Iris ensata, K채mpferi iiris
4 . p e at ü k k
Paljunemine
Õ
igupoolest pole teada, kes täpselt avastas taimede seksuaalsuse, aga enamasti saab au endale saksa botaanik Rudolf Jacob
Camerarius, kes kirjutas sellest 1694. aastal ilmunud raamatus „De sexu plantarum epistola”. Selleks ajaks olid botaanikud üsna veendunud, et õites on isas- ja emasosad ning nende vahel toimub suguline paljunemine. Taimede edukas levik põhineb täielikult nende suurepärasel sigimisvõimel. Paljunemine võib toimuda sugulisel või vegetatiivsel teel. Viimati mainitud juhul kasvavad taimetükikestest uued taimed, ja seda paljundamisviisi kasutavad aednikud pidevalt, et saada uusi taimi võimalikult väikese vaevaga. Aedniku, põllumehe, sordiaretaja või põllumajandusteadlase jaoks on taimede valmidus pidevalt paljuneda väga kasulik. Seemnest saab võrse, pistoksast uus taim, ja me võime mõelda endast kui nende loojatest, mis on õigupoolest vale. Meil on lihtsalt oma tagasihoidlik roll nende elutsüklis, me aitame neil vastu pidada, kasutame neid, nagu soovime, ja ühtlasi säilitame neid põlvkonnast põlvkonda. Iga umbrohtu kasvanud peenra ääres seisev aednik peab tunnistama, et taimede elu läheb omasoodu … koos meiega või ilma.
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
Vegetatiivne paljunemine Aseksuaalne paljunemine (paljunemine ilma
neile võime areneda uueks tervikorganismiks. See on
viljastumiseta) on omane kõigile taimedele.
totipotentsus ehk kõikvõimelisus, võime tekitada
See on võimalus, kuidas taimed saavad tekitada
kõiki teisi kudesid. Teoreetiliselt peaks igast taimeosast, milles leidub algkude, saama kasvatada
uusi isendeid vegetatiivsetest taimeosadest,
uue taime. Kogenud aednikud teavad, et eri liikide
nagu varred, juured ja isegi lehed. Uued taimed
puhul saab paremaid tulemusi eri taimeosade
on geneetiliselt identsed taimega, kellest nad pärinevad: nad on kloonid.
pistikutega. Näiteks hübriidülase (Anemone ×hybrida) paljundamisel eelistatakse juurepistikuid, lavendlid (Lavandula) kasvavad aga paremini varrepistikutest.
Vegetatiivseks paljunemiseks arenevad sageli erilised
Viimastel aastatel on teadlased välja arendanud
vahendid, nagu võsundid ja risoomid (vt 2. ptk).
mikropaljundamise meetodid, mille abil saab taimi
Säilitusorganid, nagu risoomid, sibulad ja mugulsibu-
kasvatada laboritingimustes meristeemsetest
lad, on samuti võimelised maa sees uusi osi kasvatades
rakukultuuridest. Kuigi mikropaljundus on
igal aastal vegetatiivselt paljunema. Aednikud
enamikule aednikest küllap ainult unistus, on need
kasutavad seda võimalust tihti uute taimede saamiseks,
meetodid teinud revolutsiooni mõnede taimeliikide,
kartulimugulad on hea näide. Korralik kartulitaim
näiteks hostade kaubanduslikus paljundamises.
võib anda viis-
Mikropaljundamine on palju kiirem kui taimede
kuus suurt mugulat,
jagamine, eriti aeglaselt kasvavate taimede puhul, ja
millest kõigist võib
võimaldab saada ühest eksemplarist suure hulga
kasvatada uue taime.
taimi, mis omakorda on muutnud paljud eri tüüpi
Kõik sügisel aian-
taimed kasvatajale taskukohaseks.
duskeskustes müügil olevad lillesibulad on ulatusliku vegetatiivse
Vegetatiivne paljundamine ja aednik
paljunemise tulemus. Meristeemkoe
Kultuurtaimede kasvatamisel eelistatakse vahel
olemasolu enamikus
vegetatiivset paljundamist, kuna nii saab kindlustada
taimeosades annab
soovitud tunnuste püsimise. Sugulise paljundamise korral võib osa tunnuseid muutuda vähem märgatavaks või hoopis kaotsi minna. Aiataimede hulgitootmiseks kasutatakse seda laialdaselt. Aednikud eelistavad vegetatiivset paljundamist sageli seetõttu, et see on lihtsam kui taimede seemnetest kasvatamine, eriti kui mõni taim annab seemneid harva ja vähe. Mõned kultuurtaimed
102
Lavandula stoechas,
polegi tegelikult võimelised seemneid moodustama,
prantsuse lavendel
nagu täidisõielised roosid, keda on aretatud nii, et
PALJUNEMINE
Rosa ’Duc d’Enghien’,
Tütartaimed
burbooniroos
Tütartaimed on noored, maa pealt või maa alt emataimega ühendatud taimed. Neid on lihtne emataimest eraldada ja mujale istutada. Tütartaimi võib näha näiteks kivirikkudel, mägisibulatel ja linaliiliatel. Algul on tütartaimedel vähe juuri ja nad sõltuvad täiesti emataimest; juured kujunevad tavaliselt välja esimese kasvuperioodi lõpuks. Mõned üheidulehelised, nagu tõlvpuu (Cordyline) ja tääkliilia (Yucca), moodustavad võrseid ja noori taimi oma juurte küljest, ka need on tütartaimed. Neid saab eraldada, kui kraapida ettevaatlikult taime ümbert muld ära ja lõigata tütartaim terava noaga lahti, soovitatavalt koos mingi osaga juurest, mille küljes ta on.
Tõlvpuid (nagu Cordyline stricta, jäik tõlvpuu) saab edukalt paljundada, kui varre alusele juurtest moodustunud tütartaimed ettevaatlikult eraldada.
nende tolmukad ja emakad on muutunud kroonlehtedeks. Sellisel juhul on vegetatiivne paljundamine ainus võimalus uusi taimi saada.
Jagamine Kõige tavalisem mitmeaastaste rohttaimede vegetatiivse paljundamise viis on jagamine, mille puhul taimepuhmast tekitatakse kaks või rohkem osa. Aedniku jaoks pole midagi lihtsamat, see ei nõua erilisi teadmisi ega vahendeid, ainult labidat ja harki. Kuigi tugevaid puhmikuid, nagu on mõnedel kõrrelistel ja bambustel, tuleb vahel isegi saagida või raiuda. Jagamisega võib ka noorendada ülekasvanud ja kulunud välimusega kehvalt kasvavaid taimi. Sellisel juhul tavaliselt puhma vananenud keskosa likvideeritakse. Parim aeg mitmeaastaste rohttaimede jagamiseks on vahetult pärast õitsemist, hilistel õitsejatel aga sügisel või järgmisel kevadel. 103
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
Fragaria ×ananassa,
Võsundid
aedmaasikas
Võsund on taime peavarrest lähtuv roomav horisontaalne maapealne vars. Võsundite sõlmekohad juurduvad ja annavad alguse uuele isendile – võsundehk tütartaimele. Tüüpiline näide on aedmaasikas (Fragaria ×ananassa). Taimi sellisel moel paljundades tuleb osa võsundeid teiste elujõulisuse huvides eemaldada – parem vähem suuri kui palju pisikesi. Suruge tütartaim traatrõnga abil hästi ettevalmistatud mulda või väikesesse kompostmullapotti. Kui taim on korralikult juurdunud, lõigake teda emataimega ühendav vars läbi. Mõned taimed rakendavad oma võsundeid ja stooloneid, nagu ka risoome ja juurduvaid varsi (vt 2. ptk), suurte alade hõivamiseks. Voolja pargitatra (Reynoutria japonica) väga invasiivsed ja raskesti väljajuuritavad juured teevad sellest taimest maailma ühe „edukama” umbrohu, osjade (Equisetum) vastupidavad risoomid põhjustavad peavalu kõigile
aednikele ning põõsasmuraka (Rubus fruticosus) kaarduvad ja juurduvad varred vallutavad kiiresti uusi territooriume. Ühest küljest on paljude taimede pidevalt laienev kasvuviis ja aiaumbrohud aednikele nuhtluseks, teisalt aga on paljudes ökosüsteemides Reynoutria japonica, vooljas pargitatar
selliste taimed juurestikud pinnase erosiooni vältimiseks väga olulised. Näiteks on luidekaer (Ammophila) väga oluline liivadüünide kinnistamisel ja rannajoone muutuste takistamisel.
Pookimine Ühe taimeosa teise peale siirdistutamist tuntakse pookimisena. Need kaks taimeosa funktsioneerivad edaspidi kui üks taim. Poogitud taime ülemine osa on poogend ja alumine osa pookealus. Pookimise abil paljundatakse sageli selliseid taimi, keda on teiste meetoditega raske paljundada. Sageli kasutatakse seda puukoolides taimede hulgitootmiseks. Meetodi kasulikkus seisneb ka võimaluses ühendada mõlema taime väärtuslikud tunnused. 104
PALJUNEMINE
Sobiva pookealusega saab parandada taime taluvust
Pistikud
mullatüüpide või kahjurite suhtes, pookeoksa aga saab valida selle dekoratiivsuse või viljade kvaliteedi alusel.
Pistikute võtmine on üks vegetatiivse paljundamise
Viljapuid poogitakse sageli nii, et pookealus valitakse
viise. Pistik on taimeosa, mida saab ergutada juurduma.
kasvukuju (näiteks kääbusjas või poolkääbusjas) ja
Fakt, et taimed on võimelised sel moel uuenema, räägib
poogend sordi järgi. Seega, kui tahate tillukest
sellest, et nähtus on kujunenud vastusena keskkonna-
õunapuud, millest on võimalik üle astuda, võite
mõjudele.
kasvatada sorti ’Lord Lambourne’ väga madalakas-
Paljud puud ja põõsad, kes kasvavad vee ääres, näiteks pajud (Salix), on võimelised kasvama
vulise pookealuse ’M27’ peal. Poogitakse ka mõningaid aedvilju, nagu tomateid ja
hakkama puitunud pistikutest, mis on lõigatud talvel,
baklažaane. Poogitud taimede eelis on, et nende
kui puu on puhkeseisundis ja lehtedeta. Puitunud
pookealus on valitud kasvujõudluse ning mullakahju-
pistikuid on lihtne kasutada: need tuleb lihtsalt
ritele ja haigustele vastupidavuse järgi. Pookoks
mulda torgata ja lasta loodusel hoolitseda ülejäänu
valitakse viljade maitse alusel ja kombineerituna
eest. Looduses võivad talvised tormid ja üleujutused
elujõulise alusega võib taimel olla suurem saagikus.
murda veeäärsetelt puudelt oksi ja need eemale kanda. Kui taim suudab sellisest „pistikust” kasvama hakata – kui see on lõpuks mõnel kaugemal kaldal pidama jäänud –, annab see liigile võimaluse uusi alasid asustada. Uute taimede kasvatamine lühikestest varre- või juurejuppidest on väga kasulik ja paindlik vegetatiivse
1. Pookoksa ettevalmistamine
2. Kohale seatud pookoks
3. Kinniseotud ühenduskoht
paljundamise meetod. Sel moel saab paljundada paljusid erinevaid taimi: puid, põõsaid, ronitaimi, roose, okaspuid, mitmeaastasi rohttaimi, viljapuid, maitsetaimi, toataimi ja poolkülmakindlaid püsikuid. Varrepistikutega paljundamise eesmärk on kutsuda esile varrele lisajuurte tekkimist ja korraliku juurestiku kujunemist. Kaks peamist ohtu, mis pistikuid enne juurdumist varitsevad, on läbikuivamine ja haigused. Aednikud saavad pistikuid aidata, vähendades lehtede kogupinda (eemaldades pistikult mõned lehed), hoides pistikuid piisavalt niisketena ja paigutades nad poolvarjulisse kohta. Pistikute võtmist tuleb õppida, see nõuab aega ja harjutamist, toetuda saab teiste teadmistele ja tasapisi tekkivale isiklikule kogemusele. Tavaliselt võetakse korraga mitu pistikut, kuna eeldatakse, et nii mõnigi neist sureb enne juurdumist.
105
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
Tavalised pistikute tüübid Varrepistikuid on põhiliselt nelja tüüpi: rohtsed pistikud, ladvapistikud, poolpuitunud ja puitunud pistikud. Need võetakse aastas erineval ajal sõltuvalt sellest, millal soovitud materjal kättesaadav on ehk teisisõnu, sõltuvalt taimevarre kasvutüübist. Enamik varrepistikuid on sõlmepistikud, s.t pistiku läbilõige tehakse vahetult sõlmekoha paksendi alt. Sõlmekohas on rohkesti kude, mis on võimeline lisajuuri moodustama ja kõrge hormoonide kontsentratsiooni tõttu juurte kasvu stimuleerima. See kude paikneb tavaliselt sõlme all ja on tugevam ning vastupidavam seenhaigustele ja mädanikele.
Rohtsed pistikud Rohtsed pistikud võetakse varre kõige nooremast, kasvuperioodil pidevalt kasvavast osast. Kuigi neid võib võtta kasvuperioodil igal ajal, tehakse seda sagedamini kevadel, et jätta pistikutele aega enne talve Hydrangea macrophylla, suurelehine hortensia
korralikult juurduda. Kuna nad pole puitunud, on neid pistikuid kõige raskem elus hoida. Õnneks on need pistikud tänu oma
Pistikute juurdumisedukuse suurendamine
noorusele ja elujõule varrepistikutest kõige võime-
Kuigi mõned taimed juurduvad oluliselt kehvemini kui
kamad juuri moodustama.
teised, on erinevate meetoditega siiski võimalik
Kiirel kasvamisel on üks puudus: pistikud kaotavad
juurdumist kiirendada ja parandada. Juurdumis-
rohkesti vett. Kord juba kuivama ja närbuma hakanud,
hormoonipulbrid ja -geelid võivad aidata, aga need
ei juurdu nad enam, seega peavad aednikud olema
pole imerohud ja neist ei pruugi alati abi olla, samal
ettenägelikud. Kui pistikuid võtta, tuleks neid ka kohe
ajal võib hormooni üleannus pistikud isegi hävitada.
kasutada, aga esmalt panna niiskesse sule-
Mõned raskesti juurduvad taimed reageerivad hästi
tavasse kilekotti. Kuivamise
sellele, kui tekitada varrele vertikaalne haav. Selleks
vastu on abi ka samasse kotti
tuleb eemaldada pistikualuselt õhuke 2,5 cm pikkune
pandud niiskest vatitükist.
kooretükike ja torgata haavaga pistik juurdumishormoonipulbrisse. Suureleheliste taimede pistikutel, näiteks hortensiatel, on kasulik lõigata lehed horisontaalselt pooleks: see vähendab lehe pindala ning ühtlasi aurumist ja närbumist. Teised taimed juurduvad paremini, kui pistikud on võetud kannaga, see tähendab koos peavarre kooreribaga. 106
Rohtne pistik
PALJUNEMINE
Ladvapistikud
Juurepistikud
Ladvapistikud sarnanevad
Juurepistikuid saab võtta taimedelt, kelle
rohtsete pistikutega, aga need
juured kasvatavad lisavõrseid. Selliseid taimi on
võetakse lehtedega varte tipust
palju vähem kui varrepistikutega paljundatavaid, aga
ajaliselt veidi hiljem, hiliskevadest kesksuveni.
nende hulka kuuluvad mitmedki populaarsed aiataimed, nagu hübriidülane (Anemone ×hybrida),
Poolpuitunud pistikud
äädikapuu (Rhus typhina), verev kurereha (Geranium
Poolpuitunud pistikuid võetakse suve
sanguineum) ja hambulislehine priimula (Primula
keskpaigast kuni poole sügiseni, kui varred on
denticulata). Nende pikad lihakad juured tuleb
hakanud küpsema ja puituma. Pistiku alumine
hilissügisel osadeks murda ja vertikaalselt mulda
osa peab olema puitunud, tipuosa aga veel rohtne. Kuna need on paksemad
panna. Kõige sobivam koht on taimelava. Ladvapistik
ja tugevamad kui rohtsed
Lehepistikud
pistikud ja omavad suuremat
Lehepistikuid saab võtta paljude toataimede, näiteks
toidutagavara, on neid palju lihtsam elus hoida. Aga kuna neil on tavaliselt rohkesti lehti, võib ka neid veekaotuse tõttu ähvardada
säntpoolia (Saintpaulia), kolmevöödilise havisaba (Sansevieria trifasciata) ja paljude begooniate lehtedest. Vähem teatakse õuetaimi, keda niimoodi paljundada saab, sellised on näiteks lumikellukesed (Galanthus) ja märtsikellukesed (Leucojum).
närbumine.
Mahalõigatud lehed tuleb katta osaliselt juurutuskomPoolpuitunud pistik
postiga ja lasta katte all päikese eest varjatult juurduda.
Puitunud pistikud Puitunud pistikutega on kõige lihtsam, kuna neil pole mädanema kippuvaid lehti ja on rohkesti varuaineid. Paljude lehtpuude, põõsaste, rooside ja pehmeviljaliste viljapuude paljundamiseks on see parim meetod. Pistikud võetakse täiskasvanud okstelt pärast lehtede varisemist, kui taim on puhkeseisundis. Kuna täiskasvanud puit on kõige vanem ja kõige nõrgema kasvujõuga puiduosa, tuleb valida alati varred, mille juurdekasv on kõige parem. Kuigi seda tüüpi pistikutel võib juurte ja võrsete moodustumine toimuda aeglaselt, on nad tavaliselt edukad. Pistikud juurduvad aastaga, siis võib nad üles võtta ja kasvukohale istutada.
Puitunud pistik
Galanthus elwesii, suureõieline lumikelluke
107
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
Seemnete ja viljade arenemine Pärast viljastumist (vt lk 115) areneb sigimikust vili ja munarakust seeme. Nende kahe areng jätkub koos loote ehk embrüo kasvamisega. Seeme koosneb embrüot (arenevat taime) ümbritsevast kestast ja endospermist (noore organismi toitainevarud). Rakkude jagunemise tõttu hakkab embrüo suurenema ning moodustuvad idupung, idujuur ja idulehed.
Idulehed on seemiku esimesed lehed, kuid vajadusel võivad nad olla koos endospermiga ka toitainete allikad (vt lk 75). Üheidulehelistel, nagu nimigi ütleb, on üks iduleht ning kaheiduleheliste kaks (vt lk 28). Lootekoti viljastatud teistuumast areneb korduva mitootilise jagunemise tulemusena endosperm, mis
Valik kõrrelisi: orashein, oder, nisu
toimib toitekoena ja kujutab endast õhukeste rakuseintega üksteisest eraldatud rakkude rühma. Ricinus communis,
Enamasti talletatakse toitained tärklise kujul, kuid
riitsinus
sõltuvalt liigist võib endosperm sisaldada ka rohkelt valke ja õlisid. Nii näiteks on riitsinuse (Ricinus communis) seemned väga õlirikkad, nisu (Triticum) omad aga sisaldavad rohkelt nii valku kui ka tärklist. Muuseas, see jahu, mida me saiatainaks kasutame, ongi suuremas osas nisu endosperm. Seemne valmides areneb seemnekest ning sigimikust saab küps vili. Marjade ja luuviljade puhul areneb sigimiku seinast lihakas perikarp, mille ülesanne on kaitsta seemet ja aidata kaasa tema levikule. Seemne arengu viimaseks etapiks on seemne veesisalduse märkimisväärne vähenemine 90%-lt 10–15%-ni. Nii väheneb seemne ainevahetuslik aktiivsus ning seemnel saab alata puhkeperiood.
124
Seemnete puhkus
E
namikul taimedel toimub enneaegse idanemise
Keemilised inhibiitorid, nagu näiteks abstsiishape (vt
ärahoidmiseks seemne valmimise käigus hulk
lk 99), pidurdavad embrüo kasvu selliselt, et viimane
protsesse. Soikeseisund ehk dormantsus on ellujäämis-
pole võimeline seemnekesta läbima. Mõnedel taimedel
abinõu, mis annab seemnele levimisaega ja soodustab
on termopuhkus, mis tähendab, et nad reageerivad kas
idanemist just sobivamates keskkonnatingimustes. Paljud
soojale või külmale. Osal taimedel on valguspuhkus
suvel ja sügisel valmivad seemned ei jääks vastu talve
ehk nende seemned reageerivad valgusele.
idanedes tõenäoliselt ellu, kuid õnneks tagavad kindlad mehhanismid seemnete idanemise just kevadel. Mõned seemned võivad olla puhkeseisundis väga pikka aega. Teiste idanemisvõime säilib aga üllatavalt lühikest aega.
Morfoloogiline puhkus Morfoloogiline puhkus tähendab, et seeme pole levimise ajaks veel lõplikult küps. Idanemist ei toimu
Aednikke võib vahel segadusse ajada
enne embrüo täielikku väljaarene-
seemnepakkidele kirjutatud „kõlblik
mist, mis võib viibida näiteks vee
kuni”, mis tähistab tegelikult ainult
puudumise või ebasobiva tempera-
seemnete eeldatavat eluiga. Hiljem ei
tuuri tõttu.
pruugi kõikide seemnete embrüod enam eluvõimelised olla. Küllap on aednikud märganud
Lathyrus odoratus, lõhnav lillhernes
ka seda, et mõned seemned võivad päris pikka aega mullas redutada
Füüsiline puhkus
ning tärkavad alles pärast mulla-
Füüsilise puhkuse korral on
pinna liigutamist. Siin on paslik
seemnekest veele ja gaasidele
meenutada vanasõna „Narri põldu
läbimatu. Tüüpiliseks näiteks on
üks kord, narrib põld sind üheksa
liblikõieliste seemned, mis on väga
korda vastu” ehk kui ühel aastal lased
väikese niiskusesisaldusega ning
umbrohutaimedel seemneid külvata, tuleb hiljem mitu
peavad seemnekesta kaudu vett imama. Seemnekesta
aastat nendest tärkavaid taimi rohida.
kerge vigastamine hõlbustab vee sissetungi seemnesse.
Igikeltsast väljakaevatud ahtalehise põisrohu (Silene stenophylla) 31 000 aasta vanuseks hinnatud seemned
Seda soovitatakse näiteks lõhnava lillherne (Lathyrus odoratus) seemnete paremaks idanemiseks.
osutusid edukalt idanevateks. Puhkeperiood võib olla esile kutsutud embrüosisestest
Mehaaniline ja keemiline puhkus
või -välistest põhjustest. Haruldane pole ka eri põhjuste
Mehaaniline puhkus tähendab, et seemnekest või mõni
kooseksisteerimine. Näiteks võhumõõga seemnetel võib
teine kest on liiga tugev selleks, et embrüo saaks
korraga olla nii füsioloogiline kui ka mehaaniline
idanedes selle sees paisuda. Keemiline puhkus toetub
dormantsus.
kasvuregulaatoritele ja teistele keemilistele ühenditele, mis paiknevad embrüot ümbritsevates katetes.
Füsioloogiline puhkus
Keemilisi ühendeid uhutakse looduses seemnetelt ära
Füsioloogiline puhkus hoiab ära idanemise seni kuni
kas vihma- või lumesulamisveega. Aednikud võivad
embrüos pole toimunud vajalikke keemilisi muutusi.
seda protsessi jäljendada seemneid pestes või leotades.
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
Idanemine
Puhkeperioodi katkestamine
Idanemiseks nimetatakse seemne arengut
Puhkeolekus seemnetel tuleb enne idanemise algust
hetkest, mil vallandub embrüo kasv (tavaliselt
puhkeperiood katkestada. Tavaliselt põhjustab
pärast puhkeperioodi). Idanemiseks peavad
puhkeperioodi katkemise kõrge või vahelduv temperatuur, külmumine ja sulamine, tuli või suits,
olema täidetud kolm peamist tingimust: embrüo
põud või loomsete seedemahlade toime. Mitmed
peab olema eluvõimeline ehk elus, igasugune
kultuurtaimed on aga aretatud sellisteks, et nende
puhkeperiood peab olema lõppenud (vt lk 125) ja peavad valitsema sobivad keskkonnatingimused.
seemnetel puhkeperiood niisama hästi kui puudub.
Stratifitseerimine Et seemned idanema hakkaksid, tuleb nende puhkepe-
Keskkonnatingimused võivad kergesti sobimatuteks
riood katkestada ja mõnikord ka looduslikke tingimusi
pöörduda. Kui seemned idaneksid ühekorraga, võiksid
imiteerida. Selleks on mitmeid võimalusi. Esimene on
nad selles väga haavatavas kasvustaadiumis halbade
stratifitseerimine (temperatuuriga mõjutamine), mille
ilmade saabudes kõik kergesti hukka saada. Selle
abil saavad aednikud anda seemnete arengule vajaliku
vältimiseks on paljudel taimedel välja arenenud kaval
tõuke.
kohastumus, niinimetatud kindlustuspoliis: seemned
Siilkübara (Echinacea) seemned on suhteliselt
ei idane sugugi ühekorraga, vaid järk-järgult väikese
kehvad idanejad, kuid kuu aega jahedas külmkapis
viivitusega.
hoidmine ergutab oluliselt nende idanemist. Analoogne töötlemine toimib hästi mitmete heitlehiste puude ja põõsaste seemnete puhul. Mõned seemned vajavad soojale perioodile järgnevat jahedamat perioodi ning seejärel veel kord sooja perioodi. Sellistele seemnetele on vajalik niihästi köetava kasvulava kui ka külmiku olemasolu.
Skarifitseerimine Aeg-ajalt on seemnete tugevast kestast jagu saamiseks vaja kasutada veidi jõudu – sellist protsessi nimetatakse skarifitseerimiseks. Looduses aitab loomulik lagunemine või loomade tegevus. Kärsitud aednikud, kes ei malda oodata, võivad seemnetel kesta viiliga veidi õhemaks hõõruda või (väiksemate seemnete puhul) raputada neid liivapaberiga vooderdatud purgis – sellisele töötlusele alluvad hästi näiteks akaatsiaseemned (Acacia). Teised võimalused seemnekesta veeAkaatsiaseemneid, näiteks pildil olevaid katehhu-akaatsia (Acacia catechu) seemneid, tuleb enne külvamist neli tundi soojas vees leotada või liivapaberiga skarifitseerida.
126
ELU ALGUS
läbilaskvuse parandamiseks on selle lõikamine, täksimine või nõelaga läbi torkamine.
Ophrys apifera, mesilasõis
Leotamine Leotamine eemaldab seemnest looduslikud keemilised inhibiitorid, nii et vesi saab seemnesse imenduda. Seemneid hoitakse tavaliselt kuumas vees ööpäev läbi või nii kaua, kuni nad hakkavad silmanähtavalt paisuma; kõik veepinnale ulpima jäänud seemned tuleb välja visata. Seemned külvatakse kohe pärast leotamist. Lõhnava lillherne (Lathyrus odoratus) seemneid võib idanevuse parandamiseks kergelt skarifitseerida ja leotada. Austraalias ja Lõuna-Aafrikas aitavad sageli tuli ja suits seemnetel puhkeperioodist väljuda. Mõnikord piisab puhkeolekust väljatulemiseks kõrgest temperatuurist, kuigi vahel võib vajalikuks osutuda seemnete eelnev füüsiline vabastamine nende „kookonist” (nagu eukalüptil kuprast või banksial kukrust). Suitsu kaudu toimivad seemnetele tõenäoliselt suitsus sisalduvad kemikaalid, mis aitavad seemnetel puhkeperioodi katkestada.
peatada ning järgnev läbikuivamine saab seemnele hukatuslikuks. Mõnede teiste liikide seemned
Idanemistingimused
seevastu võivad ilma suuremate kahjudeta vett korduvalt sisse imada ja läbi kuivada.
Kõik seemned vajavad idanemiseks vett, sobilikku temperatuuri ja hapnikku. Sageli on võtmeteguriks ka
Hapnik
valguse olemasolu või puudumine, näiteks vereva
Hapnik on vajalik aeroobseks hingamiseks, et
sõrmkübara (Digitalis purpurea) pisikesed seemned
võimaldada rakkude ainevahetust ja energia
vajavad idanemiseks valgust ja seetõttu tuleb neid
põletamist. Enne kui seemik kasvatab oma esimesed
külvata mullapinnale.
rohelised lehed ja saab fotosünteesivõimeliseks, on see tema ainus energiaallikas. Endospermita
Vesi
orhideeseemned peavad looma mükorriisseid suhteid
Väikese veesisaldusega seemnete jaoks on vee
mullas elavate seentega, kes varustaksid neid
olemasolu äärmiselt oluline. Läbi mikropüüli
idanemisel hingamiseks vajaliku kütusega.
(vt lk 75) imendunud vesi aktiveerib ensüümid, mis muudavad varuained kättesaadavaks, seeme paisub ja
Temperatuur
seemnekest lõhkeb.
Teatud temperatuurivahemikust väljaspool seemned
Kui vesi on juba imendunud, pole paljude liikide seemnetel sageli enam võimalik idanemisprotsessi
üldjuhul ei idane. Temperatuur mõjutab rakkude ainevahetust ja ensüümide aktiivsust. Aednike jaoks 127
B O TA A N I K A A E D N I K E L E
on väga oluline teada seemnete vajadusi ning säilitada
mõne suurema puu ümberkukkumise tagajärjel.
stabiilne temperatuur, sest nii liiga külmas kui ka liiga
Kesk-Euroopas on näiteks sõrmkübar (Digitalis) selline
soojas võib idanemisprotsess seiskuda.
taim, kelle seemned vajavad valgust ning keda seetõttu kohtab sageli raiesmikel.
Valgus Mitmete taimeliikide seemned vajavad idanemiseks
Idanemise füsioloogia
valgust ja idanevad ainult juhul, kui asuvad mullapinnal. Sügaval mullas paiknevatel seemnetel ei jätku
Seemne põhilised varud on endospermis, idulehtedes
idandi maapinnani kasvatamiseks vajalikke varusid.
ja embrüos paiknevad süsivesikud, rasvad, valgud ja
Enamiku taimeliikide seemneid valguse tugevus
õlid. Peamise osa varudest moodustavad õlid ja tärklis
oluliselt ei mõjuta, kuigi leidub ka selliseid, mis
(üks süsivesikute vorme). Vee imendumine embrüosse
fotosünteesiks vajaliku valguse puudumisel idanema ei
aktiveerib ensüümid, mis omakorda käivitavad
hakka. Niisugused seemned sisaldavad valgustundlikku
idanemisprotsessi.
pigmenti fütokroomi. Seda mehhanismi võib sageli
Endosperm ja embrüo on nüüd kaks aktiivset
täheldada metsaliikidel, kes saavad idanema hakata
keskust, kus toimuvad ensüümide juhituna kas
alles piisava hulga valguse olemasolul, mis võib tekkida
kataboolsed (suuremad molekulid lagundatakse väiksemateks) või anaboolsed (väiksematest üksustest ehitatakse suuremaid) protsessid. Varuainete katabolism tähendab lühidalt kokku võetuna valkude lagunemist aminohapeteks, süsivesikute lagunemist lihtsuhkruteks (tärklis maltoosiks ja seejärel glükoosiks) ning rasvade lagunemist rasvhapeteks ja glütserooliks. Järgnevalt läbivad need väiksemad osakesed rea anaboolseid reaktsioone, et ehitada embrüo kasvamiseks üles uusi rakke. Aminohapetest moodustuvad uued valgud, glükoosi kasutatakse tselluloosi ehitamiseks ning rasvhappeid ja glütserooli läheb tarvis rakumembraanidele. Sünteesitakse ka idanemisprotsessi mõjutavaid hormoone. Raku ainevahetuse abistamiseks kasutatavat gükoosi leidub embrüo eri kasvupiirkondades. Esimeste tundidega tarbib seeme ära enamiku oma toitainetest ja kaotab suure osa kuivkaalust. Samal ajal ei ole ta veel võimeline fotosünteesima ega ise toitaineid tootma. Kaalu langus kestab kuni esimeste Digitalis lutea, kollane sõrmkübar Selle metsalille seemned vajavad idanemiseks valgust. Sõrmkübara seemneid külvates ärge katke neid mullaga, vaid suruge kergelt vastu mulda.
128
ELU ALGUS
roheliste lehtede tekkimiseni. Seejärel tõmbub
Oa idanemine
endosperm lõplikult kokku ja närbub. Esimesed päris lehed
Embrüo areng Embüo arengus on kolm peamist etappi: raku
Idulehed Idu
jagunemine, kasvamine ja diferentseerumine.
Raku jagunemine
Idujuur
Seemnekest
Esimene silmaga nähtav märk on idujuure kujunemine. Idujuur on positiivselt geo troopne, mis tähendab maa sisse suunatud kasvu, ning selle tulemusena kinnitub seeme mulda.
Maapealse idanemise korral idu pikeneb ja tõmbab mullast välja idulehed.
Rakkude jagunemine ja kasvamine toimub juure tipus. Raku edasise jagunemise tulemusena areneb idujuure
ja kõdunevad. Selline idanemine iseloomustab näiteks
kohalt hüpokotüül koos idulehtedega. Juur on kaetud
liblikõielisi.
peente juurekarvadega, mis ammutavad mullast vett ja mineraale.
Üheidulehelistel, eelkõige kõrrelistel, on arenev juur ja võsu kaetud kaitsvate tuppedega, mida nimetatakse vastavalt koleoriisaks ja koleoptiiliks.
Kasvamine
Koleoptiili kasv lakkab maapinnale jõudes ning
Embrüonaalne võsu on negatiivselt geotroopne,
kaitsvast tupest kasvavad välja päris lehed.
kasvades maa külgetõmbejõudu trotsides idupungast ülespoole. Idupung annab alguse järgmisele varrelülile,
Idandi kasvamine
mida nimetatakse epikotüüliks. Epikotüül ja hüpokotüül paiknevad teine teisel pool idulehti.
Seemnest on saanud idand, kui temast on välja kasvanud idujuur ja idulehed. Sellega on idanemine lõpuni
Diferentseerumine
jõudnud ning algab edasine teekond täiskasvanud
Idulehtede maapinnale jõudmiseks on kaks viisi.
taimeni. Idandi staadiumis on taim väga vastuvõtlik
Esimesel juhul tõukab idujuur kasvades seemne
haigustele, tundlik herbivooride ja kahjurite ning kõrge
maapinnale, teisel juhul jääb seeme idupunga kasvades
ja madala temperatuuri suhtes, haavatav üleujutustest ja
maa sisse. Esimest juhtu nimetatakse maapealseks
põuast.
idanemiseks: idulehed kasvavad maapinnale,
Paljud taimed toodavad võimalikult palju seemneid
muutuvad rohelisteks ja avanevad. Maapealsele
lootusega, et vähemalt mõnedel neist õnnestub ellu
idanemisele viitab idanemise käigus idulehe külge
jääda. Teised vastupidi investeerivad kogu energia
jäänud seemnekest. Iseloomulikud maapealsed
mõnda üksikusse seemnesse. Sellistel juhtudel peab liigi
idanejad on näiteks kõrvitsad.
püsimiseks olema tagatud idanevuse kõrge tase ja taime
Maa-aluse idanemise korral kasvab idupung.
edukas areng. Sageli kasutavad taimed idanemiseks
Idulehed jäävad maa sisse ning nende vahelt kasvavad
loomade abi, mille eest tasutakse viimastele näiteks
idupungast vars ja esilehed. Seejärel idulehed närbuvad
mahlase viljaga (vt kl 78–81). 129
M at i l d a S m i t h 1854–1926
K
unstnik ja taimemaalija Matilda Smith sündis Bombays, kuid kolis juba lapsena Inglismaale
Tookord kandis ajakiri nime The Botanical Magazine ja selle esimene number trükiti 1787. aastal.
elama. Tema 45-aastase karjääri kõige kuulsamad
See ülimalt eakas perioodiline väljaanne on vanim
taimejoonistused pärinevad ajakirjast Curtis’s
värvilistele illustratsioonidele rõhku panev botaaniline
Botanical Magazine.
ajakiri. Iga neljaosaline köide sisaldab 24 taimeportreed, mis on trükitud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnike akvarelltehnikas originaalide järgi. Aastatel 1984–1994 kandis ajakiri nime The Kew Magazine, kuid 1995. aastal mindi tagasi juurte juurde ning ennistati ajalooliselt populaarne nimi Curtis’s Botanical Magazine. 1826. aastast oli ajakirja toimetaja väga kogenud botaanik William Jackson Hooker, kellest hiljem sai Kew’ kuningliku botaanikaaia esimene direktor. Tema poeg Joseph Dalton Hooker käis oma isa jälgedes ning 1865. aastal sai ka temast Kew’ botaanikaaia direktor ning ajakirja toimetaja. Samal ajal taandus ajakirja juures 40 aastat
Maria Smith oli ajakirja Curtis’s Botanical Magazine viljakas kunstnik.
töötanud kunstnik Walter Fitch. Fitchi lahkumise järel sõltus ajakirja saatus Joseph Hookeri oskusest leida ja välja õpetada uus pühendunud illustraator, kes ajakirja erilist suunda jätkaks. Hooker, kes ka ise väga hästi joonistas, teadis oma sugulase Matilda Smithi kunstiandeid ning asus
Rhododendron concinnum, kütkestav rodo John Nugent Fitchi joonistus kütkestavast rodost. Pildi originaal ilmus Curtis’s Botanical Magazine’is ja selle autor oli Matilda Smith.
130
viimast pühendunult õpetama ja
Pandanus furcatus,
juhendama. Juba aasta jooksul
harkjas kruvipuu
ilmus ajakirjas Matilda esimene
See joonistus on Matilda Smithi ja Walter Fitchi koostööna valminud Botanical Magazine’i jaoks.
joonistus. Aastatel 1878–1923 tegi ta Curtis’s Botanical Magazine’ile üle 2300 illustratsiooni.
juures võeti ta esimese ametliku
Matilda tegi kaastööd ka
kunstnikuna Kew’ herbaariumi
paljudele teistele trükistele. Nii
meeskonda. Seega sai temast esimene
illustreerivad 1500 tema
riigiteenistuses töötav botaanik-
valmistatud tahvlit Hookeri
kunstnik.
teost „Icones Plantarum”
Matilda Smithil oli erakordne
(„Taimeillustratsioonid”), mis
oskus elustada oma joonistustel ka
kirjeldab Kew’ herbaariumi taimi. Tema pidi tegema
kuivatatud ja pressitud taimi. Tema illustreeritud on
ka Kew’ raamatukogu haruldastele, kuid lõpetamata
paljud raamatud, sealhulgas „The Wild and Cultivated
köidetele puuduvad illustratsioonid. Väidetavalt on
Cotton Plants of the World” („Maailma looduslikud ja
Matilda Smith loonud rohkem värvilisi joonistusi
kultuuristatud puuvillataimed”). Ta oli ka esimene
elavatest liikidest kui ükski teine tema kaasaegsetest
kunstnik, kes joonistas ohtralt Uus-Meremaa
kunstnikest.
taimestikku ühe Joseph Dalton Hookeri kirjutatud
Pärast kaht aastakümmet katkematut tööd ja tänu oma erakordsetele oskustele ning panusele ajakirja
raamatu tarvis. Tänu oma erakordsele panusele botaaniliste illustratsioonide loomisel sai ta ajaloos teise naisena Linné Ühingu liikmeks. Samuti autasustati teda Kuningliku Aiandusühingu hõbedase mälestusmedaliga (Royal Horticultural Society Silver Veitch Memorial Medal) oma taimi kujutava kunsti eest, eriti seoses Botanical Magazine’iga. Ta oli ka esimene naine, kes sai Kew’ Guildi (Kew’ aedade seeniortöötajate ühingu) presidendiks. Tema auks on nimetatud taimeperekonnad Smithiantha ja Smithiella. Lühend M.Sm. taime teadusliku nime taga viitab Matilda Smithile kui liigi esmakirjeldajale.
Rhododendron wightii, sikkimi rodo Üks Matilda Smithi paljudest rodopiltidest, mis on ilmunud ajakirjas Curtis’s Botanical Magazine.
131