SEITSE
TÄHEMEES
„S
pace Oddity” edust tingituna Ühendkuningriikides muutus David ärahellitatumaks kui kunagi varem. Igal hommikul lasi Angie automaatselt tal vanni vett täis, tegi talle süüa, koristas ja kohtles üldiselt nagu imikut. Aeg-ajalt kuuldi teda koguni naise poole pöördumas nimedega „Peg”, „Ma” või „ema” ja naine kutsus teda vastu „Nama-Namaks”, hüüdnimi, mis väljendas tema kalduvust emalikult käituda. Ta avas Haddon Halli uksed kõigile muusikutele, kes seal ööbida tahtsid ja serveeris ööpäevaringselt inglise hommikusööki nagu peaks ta kohvikut. Kuigi ta nurises hiljem, et pool tema päevast kulus Davidi voodist välja saamisele ja sööma veenmisele („Ta oli puha kohv ja sigaretid, kohv ja sigaretid”), õnnestus Angiel meest manipuleerida sealt, kus see oluline oli. „Mäletades, kuidas kõik pidi tema idee järgi tehtud olema, ei soovitanud ma tegelikult kunagi midagi otseselt. Polnud mõtet anda talle võimalust kangekaelselt vastu hakata ja tõrkuda, nagu ta Ken Pittiga tegi,” ütles ta elutargalt. Selle asemel läks ta ostlema ja valis hoolega välja asjad endale, mis ta aimas, et ka Davidile hästi sobiks. „Enamasti läks ta õnge, tuli oma poolelt välja nuuskima ja kapis rippuvaid asju vaatama.” Siis, meenutas ta rõõmsalt, sirutas David käe kappi, haaras kostüümi, mille naine näiliselt endale oli ostnud ja „võttis selle alla, vaatas üle, proovis selga, arvates, et on naist lohku tõmmates hirmus üleannetu.” Samal ajal jälgis Angie pealtnäha ilmsüütult tema mahhinatsioone, pahvatades siis, et see sobib talle ideaalselt ning et ta peaks riietuse endale võtma. Davidiga manipuleerimise oskuse kõrvalt oli Angie lärmakas, salvav, ärritav ja teatraalne, ent tema kunstilised instinktid olid head. „Angie oli hea,” ütles Maggie Abbott, lisades: „Ta oli mehele nii pühendunud, promodes alatasa tema karjääri ja kuvandit, hoidis pilku kõigel, riietel, disainil, meigiideedel – ta oli loomingulisusega suurepärane.” Haddon Hallis käis nüüd usin tegevus, keskendudes Davidist selle staari tegemisele, kelleks Angie, Tony Defries ja David ise uskusid teda määratud
TÄHEMEES 73
bowie.indd 73
8.06.2015 20:08:32
olevat. Selle keskel kirjutas David laule, vaatas telekat ja kuulas muusikat, sellal kui Angie teda ihust ja hingest ümmardas. 1970. a jaanuaris pidi trummar John Cambridge Hulli minema ning veenis kahekümne nelja aastast kitarristi Mick Ronsonit, kes tollal Hulli linnavalitsuse aednikuna töötas, Londonisse tulema ja Davidi uue bändi Hype, mis koosnes Tony Viscontist bassil, John Cambridge’ist ja Mick „Woody” Woodmanseyst trummidel, kitarristiks hakkama. Esimesest hetkest oli selge, et klassikalise koolitusega „Ronno”, kes oli bändides mänginud seitsmeteistkümnendast eluaastast alates, oli staariks sündinud. David meenutas seda, kui kuulis teda esmakordselt kitarri mängimas: „Mõtlesin: „See on minu Jeff Beck! Ta on fantastiline! See kutt on viimase peal!” Nii et enam-vähem trikitasin ta endaga koos töötama. Ma ei pidanud talle eriti ütlema, et peab meiki kandma ja muud säärast.” Mick Ronsonist sai ajakirjaniku ja kogenud Bowie-vaatleja Charles Shaar Murray sõnul dokumentaalis „David Bowie: Viis aastat” ainus esineja, kellega David eales võrdselt ja pikaajaliselt lava jagas. Veelgi enam, Mickist sai koheselt hea sõber, kes kolis Haddon Halli, osaliselt kuna ta oli teadlik Angie hämmastavast võimest koju kõige vabameelsemaid tüdrukuid vedada, kes end vabatahtlikult Davidi, Angie ja kõigi, kes nende orbiidil olid, jaoks seksuaalselt valmis panid. Nagu Angie mulle mu raamatu „Speaking Frankly” jaoks antud intervjuus ütles, toimus osa sellest Oakley Streeti majas, mida ta toona endiselt Davidiga jagas: „Veetsin oma õnnelikemad ja parimad tunnid koos oma rortimismeeskonnaga. Rortimine tähendas tibide panemist. Me olime mina ja neli või viis kutti ning lantisime lihtsalt tibisid ja vaatasime, kes neile enne ära sai torgata. Olime seda palju aastaid teinud. Pead tibi ära rääkima ja ta pidi nõus olema keppima ilma et keegi toast lahkuks – mitte omaette. Ta peab sellest algusest peale aru saama – see on ühine pingutus – nagu elus teater. Ta ei pea keppima rohkem kui selle ühe inimesega, kes talle meeldib. Ta ei saa tingimusi esitada selle kohta kuidas, millal või kus. Ja kõik vaatavad pealt.” Hoolimata kõigist higistest seksuaalsetest tegevustest Haddon Hallis õnnestus Davidil, Mickil ja bassistil/produtsendil Tony Viscontil siiski aega leida, et seal Davidi hard rocki ja hevimetali The Man Who Sold The World albumi jaoks harjutada. Vahepeal tegi Hype oma debüüdi Roundhouse’is, bänd oli riietatud koomiksi superkangelase hõbedastesse kostüümidesse ning David hõbedases lamee ja sinakashõbedases rüüs, juuksed hõbedaseks ja siniseks värvitud – kõik Briti ettekuulutus Village People’ist. Publik sel õhtul (välja arvatud Marc Bolan, kes oli praktiliselt ainus inimene, kes plaksutas) ei olnud
74 BOWIE
bowie.indd 74
8.06.2015 20:08:32
Davidi glämm/litrirokiks ette valmistunud. Sellest end mitte kõigutada lastes, tänu Davidi veenmisjõule, kandsid David ja ta bänd aasta hiljem kõik laval meiki. Ronnole ja teistele bändiliikmetele öeldes, et nad olid laval pisut rohelised paistnud ning et vahest aitaks meik neil loomulikum välja näha, sai David lõplikult oma tahtmise, kui peale esinemist tüdrukud bändi ümber tunglesid, ilmselgelt nende sädelevast meigist ja androgüünsusest võlutud. The Man Who Sold the World lindistati aprilli lõpus Trident and Advisioni stuudios, kui Woody Woodmansey vahetas välja John Cambridge’i ja Mick Ronsoni ikooniline kitarrikõla märkis ehk hevimetali sündi. Ent nüüdseks tegi otsuseid Tony Defries. Ta tegi Davidile omavahel selgeks, et esindab David Bowiet ning bänd, Hype, oli tähtsusetu. Hype läks 1971. a alguses laiali ja selle asendas Ziggy Stardusti Spiders from Mars (bassimängija Trevor Bolder, Woody Woodmansey trummidel ja Mick Ronson kitarril) sama aasta juulis. The Man Who Sold the World albumi kaanel oli – oma aja kohta – šokeeriv pilt pikkade Rafaeli-eelsete voogavate juustega Davidist, kes Haddon Hallis kanapeel lebab, Londoni disaineri Michael Fishi loodud pikk kleit seljas. „Ma ei tunne sellepärast piinlikkust ega ole sellest tüdinenud ega häbene seda, kuna kleidi kandmine oli väga minulik,” kinnitas David. Seejärel mõtted moekunsti pisiasjadele suunates, ütles ta: „Kleidid valmistati minu jaoks. Neil ei olnud suuri rindu või midagi sellist. Need olid meeste kleidid. Umbes nagu keskaegne teema. Minu meelest olid need suurepärased.” Kui Mercury Recordsi pahaaimamatud Ameerika tegevjuhid esmakordselt albumi kaant nägid, olid nad maruvihased ja eemaldasid kaanepildi koheselt plaadi Ameerika versioonilt. Uudiseid kuuldes plahvatas David vihast, karjudes kasutult üle kogu Haddon Halli, et tegevjuhid olid matsid ja fašistid. Sellal kui pilt temast kleidis jäi Suurbritannia albumi kaanele alles, nõudis Mercury, et David Ameerika albumi kaane jaoks uue pildi võimaldaks. Ta palus Mike Welleril, kunstnikust sõbral, kes oli Arts Labi jaoks plakateid kujundanud, alternatiivse kaanepildi välja mõelda. Kõheda saatuse vingerpussi tõttu oli Mike’i loodud kaanekujunduse visandil kauboi, kes seisis Coulsdonis, Surreys asuva Cane Hilli hullumaja ees – sama hullumaja, kus Davidi poolvend Terry toona kinni istus. Kummalisel kombel sündis Mike Welleri kaaneidee sõbra külastamisest Cane Hillis ning ta ei teadnud midagi sellest, et Davidi vend seal on. Ent kuigi David võis kokkusattumusest jahmunud olla, nägi ta, et kaanekujundus peegeldab albumil olevaid mõneti süngeid laulusõnu, eriti loo „The Width of a Circle” omi ja niisiis andis ta Cane Hilli visandi kasutamiseks loa. *** TÄHEMEES 75
bowie.indd 75
8.06.2015 20:08:32
1971. a jaanuaris võttis Tony Defries palgale publitsist Dai Daviese ja üheks tema esimeseks tööks oli koos Davidiga Manchesteri reisimine, kus David pidi Granada TV-s fonogrammi saatel esitama glam rocki / hard rocki lugu „Holy Holy”, mille ta kirjutanud oli. „Sõidu ajal andis David selgelt mõista, et on ära õppinud, mis teeb inimestest staarid, ning et ta teab kõike Hollywoodi staarimasinast sõjavahelisil aastail. Enamik rokitööstusega seotud inimestest ei tahtnud sellest kõigest eriti midagi teada,” ütles Dai. „Ta rääkis, et luges sellest, et kui kaks inimest kõnnivad ukseni, kummardub üks neist ettepoole ja avab teisele ukse, aga staarid viivitavad sekundi või paar ja siis avab teine inimene neile ukse. Ta selgitas, et kui tahad staarina paista, alustad vähesel määral sellise käitumisega, et ei ava endale ise ust, oodates, et keegi teine seda teeks. Pärast selle lugemist kahtlen, et David endale iial enam ise ukse lahti tegi.” Sel kevadel avanes Davidil võimalus panna proovile oma teooriad staarinduse kohta, kui ta esmakordselt Ameerikasse reisis. Sel ajal ei võimaldanud The Man Who Sold the World, mis tagantjärele vaadates märgib glämmroki sündi, Davidile Ühendkuningriikides suurt edu, mille nimel ta nii kaua töötanud oli. Ent kui plaat Ameerikas ilmus, pidas Mercury seda piisavalt vajalikuks, et rahastada Davidi jaoks üleriigiline raadiopromo turnee, korraldades nii tema esimese reisi Ühendriikidesse kui ka andes talle võimaluse tema unistuste riik viimaks vallutada. Reis algas nelja päevaga Manhattanil, kus David ööbis Holiday Innis, külastas Times Square’i plaadipoode, otsides plaate, mida Inglismaal saada ei olnud, ja avastas hiljem Moodsa Kunsti Muuseumi. Järgmiseks toimusid retked folgiklubisse, lühike lend Detroiti, seejärel Chicagosse. Siis jälle lend tagasi Detroiti, siis teine lend Michigani – nendel esimestel päevadel polnud Davidil veel hirm lendamise ees välja kujunenud. Seda hirmu on tihti meedias halvustatud nende poolt, kes kahtlustavad, et Davidi hirm lendamise ees võis olla Tony Defriesi väljamõeldis, loodud täpselt seepärast, et ka Elvisel oli hirm lendamise ees ja Tony arvas, et kui David väidab endal olevat täpselt sama foobia, tugevdaks see tema mütoloogiat. Kuid Woody Woodmansey, tema Ziggy Stardusti trummar, meenutas: „Läksime Küprosele puhkusele ja lennuk sai välguga pihta. Ta kahvatas ja minestas.” Palju hiljem tunnistas pianist Sean Mayes, kes Isolari tuuril mängis, Davidi reaktsiooni lendamisele ja kirjutas sellest oma raamatus „We Can Be Heroes: Life on Tour with David Bowie”. Tema kirjeldus Davidi lendamishirmust esitab seda tõelise ja siirana.
76 BOWIE
bowie.indd 76
8.06.2015 20:08:32
„Lennukis istusin Davidi ja Coco kõrval, kes pigistas hiiglaslikku pehmet halli elevanti. Vestlesime pisut ja lennuk ei liikunud. Siis teatasid nad hilinemisest – nad kulutasid kütust sel ajal kui nad ühte mootorit vahetasid,” ütles Sean. „”Oh jumal,” pomises David, „see tähendab, et piloot on purjus ja nad joodavad talle musta kohvi.” Ootamise ajal muutusid tema ja Coco üha närvilisemaks. Arvan, et David oli lennukilt maha minemas, kui nad ütlesid, et on valmis – „kinnitage turvavööd ja kustutage sigaretid.” „David oli krampis, tema käsi valgekstõmbununa oma istme käetugedest kinni hoidmas. Tahtsin teda rahustamiseks kõvasti kallistada, ent panin lihtsalt oma käe tema käsivarrele ja olin peaaegu sama pinges kui tema, kui lennuk pilvedesse viskus.” 1971. a veebruari keskpaigas, endiselt oma Ameerika raadiotuuri pöörises, lendas David Houstonisse ja sealt San Franciscosse, kus teda lennujaamas ootas Rolling Stone’i reporter John Mendelsohn, kes oli sinna lennanud teda intervjueerima. Hiljem meenutas Mendelsohn: „Nägemus, mis lennukilt maha astus, ei sarnanenud eriti albumi kaantel olevaga. Sellel olid pikad lehvivad juuksed, kandis kleiti ja ridiküli. Pagasilindi juures plõksutas ta ripsmeid ja pakkusin koheselt end tema rasket ratasteta kohvrit tema eest kandma.” David oli kiiresti aru saanud, et tema väikese lord Fauntleroy sarm ning veatud Inglise kombed siluvad talle Ameerikas tee ja ta ei kõhelnud neid enda kasuks pööramast. Johni sõnul küsis David, kui teda ühele gruupile tutvustati, „tulukesega silmas (sinises, kui õigesti mäletan, aga võimalik, et pruunis), kas too sooviks kitarritundi. Leidsin, et see oli võrratult veetlev.” Ja selgus, et lugematud teised gruupid, nii mees- kui ka naissoost, üle kogu Ameerika, sooviksid neid samuti. Üks nendest, Queenie, ütles tema kohta hiljem: „David Bowie kannab tonnide viisi meiki. Tal on terve kohver meigiasju täis. Ta jumestas end minu ees ja värvis koguni mu varbaküüned siniseks. David on kõige seksikam üldse. Näiteks astud tuppa ja ta vaatab sulle otse silma. Ja ütleb: „Tere,” ja sa oled tema võimuses. Ma ei saa midagi teha. Ta lihtsalt on selline.” Selleks ajaks, kui David L.A.-s maandus, põles ta juba põnevusest seoses tegelasega, keda ta loomas oli, ning tõi endaga Holiday Inni märkmepabereid, millele ta oli hakanud kritseldama laulusõnu rokkstaarist nimega Ziggy Stardust. Kui Ziggy viimaks maailma lahti lasti, ei avaldanud David, kes alati müstikaloori väärtust silmas pidas, tegelase loomislugu – ta tegi seda alles 2007. a. Väites, et ta oli Ziggy loonud C-kategooria rokkstaari Vince Taylori järgi, äpardunud muusiku, kes kord lavale tuli ja väitis, et on Jeesus Kristus, ütles David: „Kohtasin teda kuuekümnendate keskpaigas paaril korral ja
TÄHEMEES 77
bowie.indd 77
8.06.2015 20:08:32
käisin temaga paaril peol. Ta oli täisti arust ära. Kapitaalselt sõge. Tüübil ei olnud kõik kruvid paigas.” Davidi ootamatu kohtumine Ziggyt inspireerinud isikuga seatakse lõpuks kahtluse alla, kui biograaf Peter Gillman väidab, et Ziggy oli kas kombinatsioon USA esinejast Legendary Stardust Cowboyst ja Iggy Popist või veelgi intrigeerivam versioon, et David lõi Ziggy enda näo järgi. „Vaadake kuidas laulusõnad teda kirjeldavad. „Laetud,” „hästi varustatud,” „jumala kingitud tagumik.” Ta rääkis iseendast,” ütles Gillman. Gillmani analüüs võib vabalt õige olla. Ent David lasi jutu sees välja paista, et kuuekümnendail oli ta näinud, kuidas Vince Taylor keset tänavat kõnniteel kaardi laiali laotas, põlvitas ja kaarti suurendusklaasiga uuris, et osutada kohtadele, kus UFOd maanduma hakkavad. Võttes arvesse, et David oli sel eluhetkel UFOdest väga huvitatud ja mainitud tänav asus Roebucki pubi lähistel Londoni Tottenham Court Roadil, kus tema ja Lower Third tihti proovi tegid, on väga tõenäoline, et ta meest kohtas ning et Vince mängis suurt rolli Ziggy Stardusti kaleidoskoobis. Ekstsentrilise DJ Rodney Bingenheimeriga, kes ka Mercury heaks töötas, mööda linna kolades veetis David L.A.-s kaks päeva ja kaks ööd, käies raadiointervjuudel, klubides ja pidudel. Andy Warholi superstaari Ultra Violeti auks korraldatud peol pälvis Michael Fishi kleiti kandev David palju tähelepanu. Plaadiprodutsent Kim Fowley, kelle „Alley Oop” (mille ta produtseeris, kui veel keskkoolis käis) oli Davidi enda sõnul üks tema lemmik muusikalistest mõjutajatest, jälgis tema mõju ruumis. „Sel õhtul nägi David välja nagu Lauren Bacall, ent Noel Cowardi särtsakusega. Rudolph Valentino kohtub Ronald Colemaniga. Tal oli huumorimeel, tal oli sarm, ning evis kogu öö Lionel Barti ja Anthony Newleyt,” meenutas Kim Fowley. „Ja ta oli üks parimaid ülekuulajaid, keda eales kohanud olin: ta pani su endast rääkima, nii et said öelda: „Teen seda,” „Teen toda,” ning siis sai ta seda hiljem ära kasutada.” Vestluse käigus pihtis David Kimile, et on huvitatud Roxy Musicu Brian Enost ja samuti Bryan Ferryst. Roxy Music, 1971. a laulja ja põhilise lugude kirjutaja Bryan Ferry loodud ansambel, koosnes bassimängija Graham Simpsonist, kitarrist Phil Manzanerast, saksofonist Andy Mackayst, trummar Paul Thomsonist, ja muidugi Enost, kes mängis bändis süntesaatorit. See, et David Bryan Ferryst huvitus, ei üllatanud kedagi, kuna, nagu ta isegi, oli Ferry üks vähestest Briti rokiskeene muusikutest, kellest õhkus möödunud aegade stiili ja elegantsi. Newcastle’ist pärit töölisklassi poiss Inglismaa tööstuslikus põhjapiirkonnas, oli Ferry nägus, veetlev ja paistis mõnda aega klassi, stiili ja harituse osas Davidile konkurentsi pakkuvat. Ent Brian Eno äratas Davidis veelgi enam huvi. Helilooja, produtsendi, laulja ja visuaalkunstnikuna oli Eno ambient muusika esirinnas – uue muu-
78 BOWIE
bowie.indd 78
8.06.2015 20:08:32
sikalaine, mis rõhutas tooni ja atmosfääri enam kui rütmi ja struktuuri. Oma tõsise kunstitaustaga (olles Inglismaa kunstikoolides õppinud) ja oma anarhistliku uuendusliku lähenemisega muusikale, sobis Eno Davidile hästi ja David oli sellest instinktiivselt teadlik. Märtsis L.A.-st tagasi New Yorki lennates sai David teada, et Velvet Underground annab Manhattani Electric Circuses kontserdi. Ta otsustas minna ja kuna vaid sada piletit oli müüdud, õnnestus tal esireakoht saada, kus ta kõiki lugusid kaasa laulis, lootes Lou Reedile oma sõnade teadmisega muljet avaldada. Võttes arvesse, et Velvet Underground ei olnud piisavalt kuulus, et turvasüsteeme hallata, võis David hiljem kergesti lava taha hiilida ja nende riietusruumi uksele koputada, paludes Louga rääkida. Hetkega lipsas Lou välja ning tema ja David istusid ja vestlesid klubipingil. Võlutult teadustas David Loule, et on tema ainus fänn Londonis ja et omas Velvet Under groundi plaati veel enne, kui see isegi Ameerikas ilmuda jõudis. Seejärel meelitas ta Loud küsimustega tema laulusõnade ja muusikaliste valikute põhjenduste kohta. Nad rääkisid rohkem kui viisteist minutit ja pärast seda, nagu David aastaid hiljem sõnas, „hõljus ta öhe, fännina, kelle unelm sai tõeks.” Järgmisel hommikul teadustas uus sõber muusikaäris Davidile, et Lou polnud juba mõnda aega bändis olnud ja et tema asendusliige, Doug Yule, nägi täpselt tema moodi välja. Davidi enda sõnul oli ta „muserdatud”. Tagasi kodus Haddon Hallis hakkas David palavikuliselt oma uue, neljanda albumi Hunky Dory kallal tööle, mida ta aprillis Tridentis lindistama asus ning mis sisaldas lugusid ”Changes,” ”Oh You Pretty Things” ja ”Life on Mars?”, kolme tema kõige ikoonilisemat teost. Koos Mick Ronsoni, Woody Woodmansey ja Trevor Bolderiga, kes asendas Tony Viscontit basskitarril, tähistas Hunky Dory esimest albumit muusikutegrupiga, kellest sai Ziggy Stardusti Spiders from Mars. Albumiga töötamise ajal oli David tuliselt veendunud, et nüüd lõpuks on ta külvanud oma superstaari staatuse seemned ja kuigi Hunky Dory ei tulnud veel kaheksa kuu jooksul välja, olid tal juba aimdused kunstilisest triumfist, mis teda ees ootasid. Tema vana koolisõber George Underwood oli stuudios, kui David „Life on Mars?’i” lindistas ja märkis hiljem, et kui David loo salvestamise lõpetas, puhkes ta nutma. Ent kordki ei olnud kogu tema tähelepanu vaid oma karjäärile suunatud: 30. mail 1971. a sündis Bromley haiglas tema poeg, kaaludes vaid kolm kilo kaheksasada grammi. David oli alati poissi igatsenud ja kui ta esmakordselt
TÄHEMEES 79
bowie.indd 79
8.06.2015 20:08:32
beebit nägi, oli ta emotsioonide tulvas. „See oli esimene ja ainus kord, kui Davidit nutmas nägin,” meenutas Angie. Beebi ristiti Duncan Zowie (kreekakeelsest sõnast „elu”) Haywood Jonesiks. Ja nagu Angie hiljem meenutas, tähistas poisikese sünd kõige õnnelikumat päeva tema ja Davidi elus. Ent vaid kaks nädalat hiljem oli ta sunnitud tunnistama, et tal oli raskusi vastsündinud pojaga ühenduse loomisega. „Vaene väikseke, ta nuttis kogu aeg. Mul oli raskusi sideme loomisega. Tunned, et sult on su vabadus ära võetud, täielikult ja üleni,” ütles ta. Selle asemel, et oma tunnetega tegelda, valis ta põgenemise ja, tõenäoliselt sünnitusjärgse depressiooni all kannatades, mida tollal hästi ei mõistetud, pakkis ta oma asjad ning läks koos Dana Gillespiega Itaaliasse puhkama. „David helistas iga päev ja lõpuks veenis ta naist rutem tagasi tulema,” ütles Dana, lisades: „Mis oli ebaharilik, kuna ta ei näidanud tavaliselt tundeid välja.” Dana ei oleks saanud oma oletusega, et David igatses Angiet ja soovis, et naine ta kõrval oleks, rohkem eksida. Nüüd, kui mees isa oli, paljastas ta endas viktoriaanliku, sügavalt traditsionaalse joone ning oli absoluutselt maruvihane, et Angie oli oma poja hüljanud ja selle kaudu ka tema. Nende abielu ei olnud pärast seda enam kunagi endine ja tagantjärele mõistis Angie, et kuigi ta sai poja, kaotas ta samas oma abikaasa. Ent kui Angie Itaaliast naasis, ei lasknud ei tema ega David Zowie sünnil või oma uuel rollil vanematena piirata nende seksuaalset seikluslikkust. Kui David parajasti kontserte ei andnud või Ziggy kallal ei töötanud, veetsid nad Angiega aega Sombrero Clubis, Londonis Kensingtoni piirkonna keldris asuvas geiklubis. Eelkõige olid nii David kui ka Angie mõlemad haaratud poole kohaga lõbupoisist moekunstnikuks saanud Freddie Burrettist ja tema lõbupoistest, prostituutidest ja poppidest, lahedatest inimestest koosnevast seltskonnast. Ühel ööl võlus Davidi noor hispaania noormees, kelle ta koju Haddon Halli tõi ja kus nii tema kui ka Angie poisiga mürasid. Ent öö, ja noormees, kuulusid rohkem Davidile kui Angiele, ning naise illusioonid olid hommikuks purunenud. Vahepeal osales Dana mõnedes Davidi ja Angie seiklustes ja salvestas palju toimunust videole. „Mul on lühike stoppkaadritega filmikatkend asjadest, mida koos tegime, iga nurga alt, aga ehk ei ole neist õige rääkida,” ütles ta. Ent nii diskreetne kui Dana ka filmi sisust rääkides poleks, paljastas ta samal ajal, et kord tuli David koju, viibutades nahkmaski, mille ta oli sekspoest ostnud, ning et ta tegi mehest pildi, kus ta seda maski kandis, mis lõpuks Tony Zanetta Davidi elulooraamatus „Stardust” avaldati.
80 BOWIE
bowie.indd 80
8.06.2015 20:08:32
„Ta on alasti ja ma tean, et see on tema,” ütles Dana. „Tema keha on veidralt puusjas. Nii peenikese ülakehaga inimese kohta olid tal laiad puusad.” Ent hoolimata kogu tema ümber keerlevast seksuaaltegevusest oli David võimeline töötamise ajal kõike muud kõrvale jättes keskenduma. Kolmapäeva õhtul Hampstead Country Clubis esinedes kandis David suurt lotakat kübarat ja keerutas seda teatraalselt iga loo lõpus, sellal kui pool Londoni geikogukonnast, kes tema esinemist tunnistama olid tulnud, aplodeeris iga ta liigutuse peale. Samal õhtul muutsid kolm inimest, kes publiku hulgas olid, Davidi karjääri suunda: Leee Black Childers, Cherry Vanilla ja Jayne (Wayne) County, osalised Andy Warholi anarhilisest Factory in Manhattanis, kes olid Londonis, et üles astuda etenduses Andy Warhol’s Pork. Esiti olid nad pettunud, et David kleiti ei kandnud, aga pärast seda, kui ta teadustas: „Ja inimesed Andy Warhol’s Porkist on täna õhtul siin. Tõuske püsti,” leebusid nad. Suisa sedavõrd, et Cherry võttis oma pluusi seljast. Tegelaste ennekuulmatusest oli eelkõige Angie võlutud. Pärast Davidi esinemist läks kolmik lava taha ning kutsus Davidit ja Angiet etendust vaatama, mis pidi kohe-kohe Roundhouse’is lavastuma ja põhines kahesajal Andy Warholi lindistatud telefonikõnel. Arvestades, et David oli Hunky Dory jaoks kirjutanud laulu „Andy Warhol”, oli ta ilmselgelt Andyst vaimustuses ja oli selge, et Angie ja David lähevad Porki vaatama. Hiljem, lava taga, tutvustati neid Tony Zanettale, kes mängis Warholil põhinevat tegelast. Esmalt oli Tony Davidi osas üllatunud, kuna too ei olnud toretsev rokk staarihakatis nagu teda eeldama oli pandud. „Ta polnud eriti värvikas. Tal oli väike džemper seljas ja ta oli kahvatu. Hoopis Angie oli dünaamiline ja elavaloomuline. Liikusime kõik edasi Sombrerosse, kus David lihtsalt lauas istus ja passis,” ütles Tony. Järgmisel hommikul saatsid Angie ja David auto, et Tony ja teised Haddon Halli tuua, kus ta leidis, et seletamatutel põhjustel olid Angie ja David osad vahetanud. „David oli väga, väga kütkestav. Angie astus järsku tagasi ja temast sai väike naisuke. Rääkisime Davidiga teatrist, fantaasiast, glamuurist, ja ma taipasin, et ta on muusikaäris pikka aega olnud ning tunneb läbikukkumist hästi. Ta ajas end lihtsalt püsti ja liikus edasi, kuna tal oli endasse täielik usk ning tema töö oli talle kinnisideeks,” meenutas Tony, lisades: „Mis seksi puutub, siis ei olnud see tema ja Angie jaoks mingi suur asi. See oli nagu õhtu lõpus käe surumine.”
TÄHEMEES 81
bowie.indd 81
8.06.2015 20:08:32
KAHEKSA
ZIGGY
1971.
a septembris, samal kuul, kui David alustas koos Mick Ronsoni, Woody Woodmansey ja Trevor Bolderiga The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars lindistamist, lendas ta (ühes Angie, Tony ja Mickiga) New Yorki, sõlmimaks lepingut oma uue plaadifirma RCA-ga – plaadifirma, kelle alla ka Elvis kuulus. Kui tema ja Angie Plaza hotellis oma sviiti kolisid, tervitas neid RCA sädelus ja sära: Sviit oli kingitusi täis – kogu Elvise kataloog, kogu RCA albumikataloog käesolevaks aastaks ja lugematul hulgal „Tere tulemast New Yorki” kingitusi. Midagi halba pidi muidugi tulema. RCA nägi Davidis tulevast staari ja kohtles teda vastavalt. Nende arvamus oli loomulikult tugevalt Tony Defriesist mõjutatud, kes kolonel Parkeri jälgedes astudes oli Davidit staarina turundanud ammu enne seda, kui ta selleks sai, andes talle ihukaitsjad, kattes linna tema plakatitega ja käitudes üldjoontes nii nagu oleks Davidi kuulsus juba kindel. Cherry Vanilla, Leee Black Childers, Jayne County ja Tony Zanetta – Warholi rahvas – olid samuti panustanud RCA eelnevaks veenmiseks, et David on juba staar, kuigi ta ei olnud. „Tony Defries viis meid RCA-sse ja me käitusime hullumeelselt, esitades Davidi eest nõudmisi, käies peale, et nad teda staarina kohtleksid. Teatud mõttes viskas Tony RCA-le tähetolmu silma. See oli osa tema geniaalsusest,” ütles Cherry Vanilla. Sellal kui nad Manhattanil viibisid, käisid David ja Angie palverännakul Andy Warholi Factorys, eeldades, et Warhol kohtleb Davidit võrdsena, kaaskunstnikuna. Ent David polnud üldse valmis Warholi fännide, sõprade ja vaenlastega ühtviisi suhtlemise viisiks, millega kaasnes aasiv lähenemine. Näiteks, kui autoril paluda nimetada oma ideaalnaine voodis, prahvatab too: „Lumivalguke.” Samamoodi ei võtnud Andy siirast Davidit hetkekski tõsiselt. David kandis tol päeval Factorys suurus nelikümmend üks erkkollasest lakknahast kingi, kingitus Marc Bolanilt, ja Warhol – rõivastunud ratsapükstesse ja pikkadesse nöörsaabastesse ning ratsapiitsa viibutades
82 BOWIE
bowie.indd 82
8.06.2015 20:08:32
– hakkas Davidit oma Polaroid fotoaparaadiga pildistama. Pärast lõputuid minuteid, mille vältel Warhol jäägitult Davidi kingi jäädvustas, sekkus murdumisele lähedale jõudev David ning ütles Warholile, et oli temast laulu kirjutanud ning hakkas seda talle esitama. Warhol ütles otse välja, et vihkab lugu ja David oli tema reaktsioonist sügavalt muserdatud. Tema väljendas oma tundeid Warholile peenelt. Järsku viskus ta pantomiimi, väljendades iseenese kõhu lõhki lõikamist vastureaktsioonina Warholile, kelle isekas suhtumine temasse oli olnud samaväärne sisikonna väljalaskmisega, vähemalt Davidi vaatepunktist. Ent hoolimata nende leigest esmakohtumisest kiitis Andy Warhol Davidi heaks, isegi kui vaid seepärast, et mõned tema ümber koondunud inimesed vandusid lõpuks truudust Davidile. Pärast oma RCA lepingu sõlmimist ühines David Tony Defriesi, Tony Zanetta, Angie, helilooja Lisa Robinsoni ja viimase abikaasaga, et minna Lincoln Centerist üle tee asuvasse Ginger Mani seda õhtusöögiga tähistama, kus tõeline Lou Reed nendega liitus. Õhtusöögi ajal, kui Lou rääkis ja David kuulas, pandi alus nende sõprusele ja David tegi kõik mis suutis veenmaks Reedi, kes selleks ajaks oli töötamise lõpetanud, oma karjääri taas alustama – mis tal ka õnnestus. See polnud väike saavutus, kuna Lou oli muusikute hulgas jumalus ja tema pensionilt tagasi meelitamisega tegi David tohutu teene muusikutele ja muusikafännidele. Samal saatuslikul õhtul, pärast einet, saatis Lou Davidit, Angiet, Defriesi ja Zanettat Max’s Kansas Citysse, nii Warholi kui ka muusikute lemmikööklubisse, ning Iggy Pop liitus nendega seal. „David ei olnud Ameerikas tuntud, aga tol õhtul said tema, Lou Reed ja Iggy Pop lähedaseks,” sõnas Yvonne Sewall, kes oli Max’si omaniku Mickey Ruskiniga abielus. „Lou ja Iggy vahel oli teatav okkalisus ja nad ei saanud ilmselgelt väga hästi läbi,” mäletas David. Sellal kui Iggy kostitas kõiki lugudega treileripargis üles kasvamisest ja oma heroiini- ja metamfetamiini seiklustest, sai alguse Davidi side Iggyga. Aastaid hiljem ütles David: „Iggy on palju ülevoolavam kui mina. Kipun olema vaiksem, mõtlikum. Tema kaldub alati pisut ohtlikule poolele. Mina eriti mitte; olen palju rohkem jälgija rollis. Tema on rohkem asjades osaleja.” Iggy vastas sellele: „Oleme nii vastandlikud. Tema on korralik ja mina olen kes ma olen.” Enamiku ajast oli nende sõprus osaliselt Pygmalion, milles David etendas professor Higginsit ja Iggy Eliza Doolittle’it: muusikaline mentor ja kisakooriliige, ent ka võimaldaja. Kui Iggy 1975. a psühhiaatriahaiglas narkosõltuvusest püüdis vabaneda, tuli David teda koos Dennis Hopperiga külastama, kingitused kaasas.
ZIGGY 83
bowie.indd 83
8.06.2015 20:08:32
„Marssisime haiglasse, hunnik narkootikume tema jaoks kaasas,” tunnistas David palju aega hiljem. „Olime arust ära, me kõik. Temaga ei olnud kõik korras. See oli kõik, mida teadsime. Mõtlesime, et peaks talle natuke narkootikume tooma, kuna ilmselt ei olnud ta neid juba mitu päeva saanud!” Ent aastaid hiljem Berliinis püüdis David seda heaks teha, andes endast parima, et Iggyt tolle uimastitõltuvusest päästa ja nad võitlesid koos, et oma hävitavast sõltuvusest vabaneda. Täna ei ole Tony Zanetta päris kindel, kas järgnev juhtus pärast seda esimest õhtut Max’s Kansas Citys või järgmisel õhtul. Muus osas on ta kõigis toimunu detailides veendunud. „Angie oli ära Connecticutis, sõbrannal külas, ning kui mina ja David Max’sist lahkusime, heitis ta mulle teatava pilgu. Niisiis läksime minu korterisse Viieteistkümnenda ja Kuuenda nurgal ning lihtsalt vestlesime ja vestlesime,” mäletab Tony. „See oli Davidi jaoks väga põnev aeg. Ta oli just plaadilepingu sõlminud ja ootas tulevikku pikisilmi. Siis läksime voodisse. David ei olnud kindlasti gei, aga talle meeldis geimaailm. Koos voodis olles oli ta sensuaalsem ja nartsissistlikum. Tema jaoks seisnes see jumaldatud olemises. Usun, et ta oli tõesti biseksuaalne ja ma ei usu, et seks tema jaoks tähtsust omas. Ent meie koosveedetud öö lõi meie vahel teatava tõelise suguluse ja tundsin, et meie vahel on midagi erilist. David oli tõeline võrgutaja. Ta pani sind tundma, et olid ainus inimene, kes olemas on, universumi keskpunkt. Siis olid sa tal peos, nii-öelda, ent pärast seda liikus ta suhte järgmisele tasandile,” ütles Tony. Järgmisel ööl jätkas David oma siidvõrgu kudumist ümber Tony ja pani ette, et nad lähevad koos Angiega voodisse. „See ei olnud kõva panemine, see oli rohkem romantiline,” mäletab Tony. „See oli rohkem hellitamine ja üldse väga palju suuseksi. Aga siis muutus Angie pahuraks ja tujukaks. Ma ei tea, kas ta oli armukade või midagi muud.” „Angie praalis seksi ja metsikuse kohta palju,” ütles Cherry Vanilla, kellest sai MainMani kontorijuhataja ja publitsist. „Usun, et David sai avatud abieluga hakkama, aga olgugi, et Angie sellest rääkis, arvan, et ta tegi seda lihtsalt selleks, et meest ennast armastamas ja endast huvitatuna hoida, ent tahtis tegelikult tavapärasemat suhet. „Mäletan, kui Davidil oli kord afäär Jean Millingtoniga, ansambli Fanny lauljaga, Angie sai sellest teada ja pööras ära, kuna olin seda ajakirjanduses maininud,” ütles Cherry. ***
84 BOWIE
bowie.indd 84
8.06.2015 20:08:32
Pärast Ameerika hullust naasis David Inglismaale, kus ta 1971. a septembris Aylesburys esines ja kandis laval esinedes täisjumestust. Hiljem samal aastal proovis ta aga traditsioonilist abikaasat mängida ja läks koos Angie ja Zowiega Küprosele, kus nad koos naise vanematega puhkasid. Angie isa, kolonel George Milton Barnett, oli suursugune ja väärikas sõjaväelane Araabia Lawrence’i moodi vuntsidega. Nüüd eduka ärimehena oli ta raha osas kaval ja püüdis Davidile nõu anda, kuidas keerulise ja südametu muusikatööstusega toime tulla, ning David kuulas austusega. Angie ema oli aga täiesti teisest puust. Vaid meeter viiskümmend seitse pikk, tormakas, südikas ja agressiivne, Helena Marie Barnett oli pärit Galiciast, Ida-Euroopast, ja läks säärase tulehargina kord koguni nii kaugele, et lõi oma pikka ja jõulist abikaasat praepanniga pähe. Jälgides krapsakat sõjakat Helenat, meenutas David ilmselt endale, et tütar kasvab tihtilugu oma ema sarnaseks, ning kahvatas tõenäoliselt selle väljavaate peale mõeldes. Pärast seda, kui Hunky Dory detsembris välja lasti, tõusis Davidi reiting kriitikute hulgas märkimisväärselt, nad nimetasid albumit kunstiliseks eduks. Ülima kiidulauluna kuulutas populaarne DJ Tony Blackburn 7. jaanuaril 1972 loo „Changes” oma nädala singliks ja laialdasemalt tuntum Peter Noone Herman’s Hermitsist salvestas „Oh! You Pretty Things” arvestatava eduga ning see jõudis UK edetabelites 12ndale kohale. 1972. a alguseks oli kõik Bowie maania maailma paiskamiseks valmis. Kõik algas Davidi kahekümne viienda sünnipäevapeoga Haddon Hallis 8. jaanuaril 1972, kuhu ta sisenes Ziggyna värvilises tepitud kombinesoonis, mille tema ja Freddie Burnetti, kes nüüd vägagi tema meeskonnas (ja kuulujuttude järgi ka üks paljudest armukestest) oli, disainisid ja mille õmblejanna Sue Frost oli tema jaoks kolmekümnendate mööbliriidest valmistanud. Lionel Bart oli üks tema külalistest ja kui David talle „Ziggy Stardusti” mängis, kuulutas Lionel selle tema suureks rõõmuks „rokkooperiks”. Hiljem samal kuul astus David esimese sammu Ziggy Stardusti avalikult pahaaimamatusse maailma paiskamiseks, kui 22. jaanuaril avaldati „Melody Makeris” Michael Wattsi intervjuu pealkirjaga „Oh, sa kaunis asi: David Bowie”. Nimetades Davidit „roki keigarlikeimaks hulluseks: naiselike riiete armastamise ülestunnistanu” ja „keigar-kuningannaks”, Michael Watts kirjeldab teda „võrratult naiselikuks poisiks” kuulutades, et „ta on oma lõdvalt rippuva käe ja terava sõnavaraga camp nagu rida telke.” Ent see oli David ise, kes andis halastuslöögi lausega, mida ta isegi Angiega arutanud polnud, ent salamisi iseendas kandnud oli. „Olen gei ja olen seda alati olnud, isegi kui David Jones olin,” kuulutas ta kõhklemata.
ZIGGY 85
bowie.indd 85
8.06.2015 20:08:32
Isegi siis oli Michael Watts pisut skeptiline, kuna tema, nagu ülejäänud maailmgi, teadis, et David oli Angiega abielus (ent kas polnud ka Somerset Maugham abielus ja tütre isa?) ja et viimane oli talle lapse sünnitanud (kas polnud mitte Oscar Wilde’il kaks last ja abikaasa?) ning nentis: „Selles, kuidas ta seda ütleb, on kaval lõbusus, tema suunurkades salanaeratus... Tema seksuaalse ambivalentsuse väljendamine loob paeluva mängu: On ta või ei ole? Vastukäiva seksuaalse identiteedi vältel ekspluateerib ta nutikalt segadust, mis mees- ja naissoo rolle ümbritseb.” Palju hiljem selgitab Watts pikemalt: „Usun, et ta ütles seda väga läbimõeldult. Mina tõstatasin teema. Arvan, et ta plaanis seda mingil hetkel kellelegi öelda. Ta leidis kindlasti, et see oleks hea materjal. Ta oli raudselt teadlik mõjust, mida see avaldab.” Chris Charlesworth, kes Melody Makerile kirjutas ja kellest hiljem RCA suhtekorraldaja sai, kus ta Davidi heaks töötas, ütles: „Isiklikult arvan, et ta valetas. Kahtlustan, et ta on bi. Arvan, et ta ütles seda samapalju efekti kui millegi muu mõttes. Ta on pressi valejälgedele juhtimise meister ja saab selle abil tähelepanu. Arvan, et ta õppis avalike suhete kunsti Ken Pittilt, kes oli suhtekorraldaja, ja mõistis selle käigus, et kõige hullem oli meedia poolt ignoreeritud olla. Ta teadis, et tema poolt öeldu sütitab ja see langes kokku tema Hunky Dory albumi avaldamisega,” ütles Charlesworth. „Ära minu pärast muretse. Tean, mida teen,” oli Davidi vastus selle peale, kui Laurence Myers vaagis Davidi trükisõnas „kapist väljatulemise” teemat. Kas Davidi „Olen gei” teadaanne oli küüniline nüke, mille ta tegi Hunky Dory promomiseks ja Ziggy pahaaimamatusse maailma paiskamise protsessi alustamiseks, või oli see tema biseksuaalsuse siiras väljendus, tema kihk seksuaalse vabaduse poole, tema võitlus seksuaalse konformismi vastu? 1997. a intervjuus Changes: Bowie at 50, tema viiekümnenda juubeliga samaaegselt välja lastud BBC raadioprogrammis, vaatas ta tagasi oma revolutsioonilisele avaldusele, et ta on gei, ning ütles: „Tegin seda rohkem bravuurist. Tahtsin, et inimesed minust teaksid. Ma ei tahtnud oma elu suletud ukse taga elada.” Mis vastuolulise avaliku teadaande algupärane põhjendus ka tegelikult polnud, on vaieldamatu, et David kuulutas oma biseksuaalsust juba kõigest kuueteistkümne aastasena, nagu Alan Dodds, endine Kon-radsi liige ja nüüdne piiskop, selle raamatu jaoks antud intervjuus kinnitas. Ja hiljem seda avalikustades sai temast esimene „kapist välja tulnud” peavoolu staar, mis oli jahmatav ja vapper tegu riigis, kus vähem kui neljateistkümne aasta eest Liberace riikliku ajalehe kohtusse kaebas selle eest, et nood vihjasid, et ta on gei ning võitis. Sellest hetkest alates andis Davidi teadaanne
86 BOWIE
bowie.indd 86
8.06.2015 20:08:32
lugematutele teismelistele ja noortele inimestele üle kogu Britannia (kus vähem kui kümnendi eest oli gei olemine kuritegu olnud) vabaduse oma seksuaalset eelistust endale lubada ja seda koguni avalikustada. Ning see, lisaks tema kalduvusele naiste riideid ja meiki kanda ja plikalikult kaameraga flirtida, tegi Davidist seksuaalrevolutsionääri, kelle mõju ühiskonnale ei saa iial, isegi mitte tänapäeval, vähendada. Ühel hommikul 1972. a märtsis, pärast seda, kui Angie oli talle apel sinimahla ja kohvi voodisse viinud nagu alati, teatas mees, et tahab oma juuksed punaseks värvida ja ära lõigata, lihtsalt, et erinev välja näha. Endale omaselt lendas Angie kohe tegudele ja pärast mõningat mõtlemist järeldas, et kui ta valiks ühe paljudest juuksuritest, kes tavapäraselt Sombreros aega veetsid ja teised kõrvale jätaks, hakkaksid rusikad lendama ja läheks kismaks. Niisiis valis ta hoopis lähedalasuva juuksuri, Suzi Fussey, kes töötas Evelyn Pageti salongis Beckenham High Streetil, kus ta ka igal reedel Davidi ema Peggy soengut tegi. „Peggy oli igal reede pärastlõunal kell 16.45 minu klient,” meenutas Suzi, kes hiljem Mick Ronsoniga abiellus. „Ta rääkis Davidist palju iga kord kui salongi tuli. Ta oli poja üle väga uhke. Ja kui Angie palus mul Haddon Halli minna ja Davidi juustega tegelda, mõtlesin sellest kui kohaliku bändi abistamisest.” Siis, kuna ei Angiel, Davidil ega Suzil polnud kindlat ideed Davidi välimust juuste kaudu märkimisväärselt uuendada, lehitsesid nad hulgaliselt moeajakirju läbi ja arendasid lõpuks ikoonilise Ziggy Stardusti soengu, mis üle riigi tuntuks saab ja igavesti elab. Järsku ei olnud võimalik enam Davidit peatada. Võttes pähe plaani iga tabu purustada ja edu ning kurikuulsuse tippu pürgida, tegi ta 17. juunil Oxford Town Hallis esinemise ajal lükke, mis tema imagot ja karjääri muutis ning rokiajaloos legendaarseks sai. Ja Briti fotograaf Mick Rock, kes juba Syd Barrettit, Pink Floydi loojat, pildistanud oli ning kellest Davidi ametlik fotograaf sai, oli käepärast, et seda tabusid lõhkuvat hetke jäädvustada. „Keset esinemist laskus David põlvili ja hakkas Mick Ronsoni kitarri hammastega mängima ning selja tagant nägi see välja nagu võtaks David Mickil suhu. Ja ma sain selle pildile,” ütles Mick Rock. See foto, mis Melody Makeri esikaanel avaldati, viis Davidi nime massidesse. „Ta jumaldas seda. Ta teadis, et see müüb plaate,” ütles Mick Rock. Ent oli see David Bowie, kes Mick Ronsoni kitarrile suuseksi tegemist simuleeris või tegi seda Ziggy Stardust? Ziggy või David? David või Ziggy? Varsti muutus nende eristamine raskeks.
ZIGGY 87
bowie.indd 87
8.06.2015 20:08:32
„David pidi muutuma selleks, kes Ziggy oli – ta pidi temasse uskuma. Ziggy mõjutas tema iseloomu, ent tema mõjutas Ziggy iseloomu. Nad toitusid teineteisest,” ütles Mick Ronson hiljem. Davidi loodud Ziggy Stardusti analüüsimiseks on kirjutatud miljoneid sõnu ja vahest parim definitsioon tuleb Davidilt endalt, kes selgitab: „Pidin panema kokku kõik asjad, mis mind kultuuriliselt võlusid. Kõik, alates kabuki teatrist Jacques Breli ja drag-esinemisteni. Kõik selle puhul oli kõige hübriid, mis mulle meeldis.” Hiljem sõnas ta: „Leidsin, et see oli suurepärane kitšimaal. Terve tüüp. Ma ei saa öelda, et mul on tagasivaates kahju, kuna see tõi minu ellu kaasa nii erakordse juhuste ahela.” Päev pärast Oxfordi kontserti murdis Ziggy Stardust moolokina edasi Londoni Park Lane’il asuvas Dorchester Hotellis toimunud pressikonverentsiga, mis oli korraldatud Ameerika ajakirjanikele, kes spetsiaalselt selleks sündmuseks kohale olid lennutatud. Lou Reed oli seal, kelle järgmise albumi Transformer (mis sisaldas ikoonilist lugu „Walk on the Wild Side”) David produtseeris, nagu ka Iggy Pop, kellele David Raw Poweri kaasprodutseeris, ning hiljem The Idioti ja Lust for Life’i, ning kellega ta kaaskirjutas loo „China Girl”. (Vahepeal kirjutas ja produtseeris David ka Mott the Hoople’i albumi All the Young Dudes, millel oli samanimeline lugu, mis polnud hümn noorusele nagu pealkiri viitab, vaid hävingukuulutaja.) Ajakirjanik Ron Ross oli üks pressiliikmetest, kelle RCA Londonisse lennutas. Tema kirjutas Davidi esimese esikaaneloo Phonograph Record Magazine’i jaoks ja tast sai hiljem RCA-s Davidi tootemees. Nagu ta mäletas: „David oli armas ja entusiastlik. Ent Iggy oli ülbe tatt, kes kasutas ära, mida talle pakuti. Ja Lou oli kõigi suhtes üsna üleolev. Mäletan Loud ebavajalikult rääkimas sellest, kuidas ta eelmisel õhtul transsoolise litsi „koju” viis, aga ma pole kindel, et teda uskusin. Ruumis olid ajakirjanikud,” rääkis Ross. Umbes samal ajal lendas muusik Ron Asheton Londonise, et Iggy Popi albumi jaoks mängida. „Kohtasin esimesel seal oldud päeval David Bowiet,” ütles Ron. „Ta ilmus majja purjuspäi koos kahe Jamaika tüdrukuga, kellel olid ühesugused David Bowie porgandivärvi soengud ning nad läksid söögituppa veini jooma ja värki. David sattus majas pisut segadusse, nii et juhatasin ta eesukseni ja siis ta haaras mul tagumikust ning suudles mind. Mu käsi liikus tagasi, et talle virutada, siis mõtlesin: Oot, seda ei saa teha. Ma ei löönud teda,” ütles Asheton. Lühikesel visiidil Manhattanile koos Mick Ronsoniga (samal, mille ajal nad Madison Square Gardenis Elvise kontserti nägid), oli Tony Zanetta
88 BOWIE
bowie.indd 88
8.06.2015 20:08:32
pildis ja tunnistas muutust Davidis: „Ta nägi fantastiline välja, aga Ziggy neuroos oli hakanud võimust võtma. Ta oli pisut rohkem pinges, pisut rohkem kartlik,” nentis Tony. Sama reisi ajal sai David ka uuesti kokku Cherry Vanillaga, Factory tüdrukuga, kelle Tony Defries vaid talle teadaolevatel põhjustel oli MainMani palganud, kus neiu ülesanded sisaldasid tuuri juhatamist, Davidi plaatide pakkumist DJ-dele ja hiljem tema nime all kolumni kirjutamist. Edaspidi Davidi eestkõnelejana tegutsedes pihtis Cherry ühele L.A. raadiosaatejuhile, et David magas tavaliselt vähemalt ühe korra igaühega, kes tema heaks töötas. Pärast seda tulvati Cherry üle inimestest, kes tahtsid MainMani tööle tulla. Kinnitades tõtt Cherry sõnades ja kinnistades uue mustri, võrgutades neid, kes temaga lähestikku töötasid, märgistades seeläbi teataval moel oma territooriumit ja kindlustades oma võimu nende üle, läks David tõepoolest Cherry Vanillaga voodisse. „Ta oli väga flirtiv. Ta vaatas sulle otse silma, aga ei olnud üleolev. Ta kohtles naisi sama võrdselt kui mehi ning vaatas nii sinu intelligentsust kui ka seksuaalsust,” meenutas Cherry. „Olime Bostonis, Tony Defriesi Howard Johnsoni hotellitoas, mis asus kõrgel korrusel, ja kui toolile istusin, pressis David end sinna, nii et istusin enamvähem ta süles. Siis jätsid Tony ja ta tüdruksõber Melanie Davidi ja minu omapead. Teades, et tal on hirm kõrguste ees, küsisin temalt, kas ta tahab, et ma kardinad ette tõmbaksin, ent ta käskis mul need lahti hoida, kuna tahtis tulesid näha. Ta hakkas endal riideid seljast võtma ja ma leidsin, et ta on ilus. Ta meenutas mulle saatürit. Ta keha oli ülaosas väga vähearenenud, tal oli väike ülakeha, käsivarred ja rind, aga ta jalad olid väga lihaselised. Tal olid laiad puusad ja reied, peaaegu nagu Kreeka kujul. Ütlesin talle, et mul on piinlik, kuna mul oli kaks suurt valget plaastrit reite sisekülgedel ja ta lubas mulle, et ei naera neid nähes. Muidugi puhkes ta naerma sel hetkel, kui sidemeid nägi,” ütles Cherry, „Ja mina lihtsalt istusin seal alla vaadates ja ka nende üle naerdes, kuni ta mind viipas: „Tule siia.” Ta oli parem armastaja, kui eales ette kujutanud olin. Mitte ainult füüsilises mõttes. Seks oli nii räpane, karm ja füüsiliselt intensiivne kui keegi tahta võiks, ent ei tundunud kunagi nagu me lihtsalt seksiksime. Tundus nagu me tõepoolest armatseme. Ta oli võrratu. Ta oli suurepärane suudleja ning suudles mind palju, olles väga hell, suudeldes mu keha üleni ja hingates mu kaelale, ja olgugi et ta oli väga isane ja mehelik ning võis pikalt kõva püsida, siis neil hetkedel tundsid, et ta armatseb sinuga,” ütles Cherry. „Ta oli kas fantastiline näitleja või mees, kelle tunded voolasid sügavuti. Ent kui see ka oli näitlemine, ei
ZIGGY 89
bowie.indd 89
8.06.2015 20:08:32
hoolinud ma sellest sugugi. See oli muretu ja tuline; olin kakskümmend üheksa ja teadsin, kuidas elu on.” Vahepeal hakkas Tony Defries omavahel Davidile kui „tootele” viitama ning tellima erilisi MainMani tikke kuldsete peadega, sümboliseerimaks firma suursugust kuvandit. Tony mahhinatsioonidest ja metsikust ekstravagantsusest mitteteadlikuna jätkas David Londonis samas vaimus, nii et Tony Zanetta töötas nüüd MainManis tema tuurimänedžerina. „Meeldisime kindlasti teineteisele väga ning meie vahel oli teatav lähedus. Üks minu ülesannetest oli ta hommikuti üles ajada, aga me ei teinud mingeid narkootikume,” rääkis Tony. Londonis, pärast Davidi Sheffieldi kontserti, kuhu David lauljatar Lulu oli kutsunud, viis ta naise sängi. „Mõnedel inimestel on kaunid käed või kaunid kaelad, aga avastasin sel ööl, et Davidil olid kaunid reied – parimad, mida eales näinud olin, mul oli isiklik lähiseanss – päris ligidalt,” avaldas Lulu oma autobiograafias. 6. juulil 1972 mitmevärvilises tepitud kombinesoonis ja täisjumestuses, millele lisandusid valgeks lakitud küüned, vallutas David koos Mick Ronsoniga lava BBC juhtivas muusikasaates Top of the Pops, ja hakkas „Starmani” laulma. Paar hetke laulu algusest hiljem libistas ta kõige rahulikumal ja loomulikul võimalikul moel käe ümber Ronno, tõmbas ta endale lähemale, sellal kui nad koos „Starmani” esitasid ning Davidi staatus seksiikoonina oli igaveseks kindlustatud. Ta oli nüüd superstaar ning tema imago ja isik jäid seitsmekümnendatel pühaks: David oli imetegija, kes ainuisikuliselt kultuurilise maavärina algatas. Tagasi vaadates ei saa iial vähendada Davidi lahedat, vaba, homoerootilist hetke Ronnoga, viie miljoni Top of the Popsi vaataja silme ees sel õhtul, ning nende tajutavat seksuaalset keemiat, nende seksuaalse sättumuse mitmesust, kui nii Ronno kui ka David õhkusid ürgmehelikku ülbust. Järgmisel hommikul oli Davidi esinemine teemaks üle kogu Britannia. Oli ta friik? Oli ta queer? Tollases sõnavaras, oli ta „lilla”? Polnud vastust, oli vaid riietumisvabadus, imagovabadus, väljendusvabadus. See oli äärmiselt jahmatav, eriti sünges, lagunevas, lämmatavas äärelinlikus Britannias, Davidi esinemine sel juulil Top of the Popsis oli ilmutus ning see muutis teda ja tema põlvkonda igaveseks. Hiiglaslik hitt Davidi jaoks ning tema esimene alates „Space Oddityst”, söövitas „Starman” Davidi kuvandi, tema androgüünsuse, tema põletavvalge karisma popifännide psüühikasse kõikjal – miski ei olnud enam endine. Tema esinemine muutis sõna otseses mõttes elusid, tema julgus riiklikus televisioonis meiki kanda, oli see siis ajendatud tema siirast usust seksuaalsesse vabadusse või suhtekorraldusest, pulbitses üle ääre ning
90 BOWIE
bowie.indd 90
8.06.2015 20:08:32
mõnede jaoks jäi David Bowie igaveseks nende säravaks valguseks, nende inspiratsiooniks, koguni nende vaimseks juhiks. Album The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars, mida ta 1971. a septembris salvestama hakkas, mis tegelikult kuu enne Davidi märkimisväärset „Starmani” esitust Top of the Popsis ilmus, müüs lõpuks 7,5 miljonit eksemplari. See oli võtnud Davidilt kunstnikuna üheksa ränka aastat lõivu ning nüüd oli ta lõpuks saabunud.
ZIGGY 91
bowie.indd 91
8.06.2015 20:08:32
ÜHEKSA
SUPERTÄHEMEES
1972.
a septembris seilasid Angie, David, tema vana kooliaegne sõber George Underwood ja George’i naine Birgit QE2-l Manhattanile. David einestas ristleja eksklusiivses restoranis täies Ziggy ehtes ning jahmus tohutult, kui paljud reisijad teda ammulisui vahtisid. George’i poole pöördudes ütles ta: „Nad kõik vaatavad mind.” „Mida sa siis ootasid?” vastas George. „Pärast seda sõi David kõik eined oma kajutis, üksi. Ühel teisel korral väljus ta vannitoast ning oli oma kulmud maha ajanud,” meenutas George. See polnud esimene kord, kui ta nii tegi, ent siin, QE2 luksuslikus õhkkonnas oli see järjekordne mässu ja enesekehtestamise temp. Ameerikas oli David planeeritud asuma seitsmeteistpäevasele üleriigilisele tuurile, et Ziggyt promoda, linnast linna Greyhoundi tšarterbussiga reisides, Angie, Birgit ja George kaasas. Ühendriikide tuuri alguseks olid Angie ja David naise sõnul rohkem äripartnerid kui armastajad. Seda enam, et ta oli pilgu peale pannud Davidi kenale rohesilmsele Jamaika ihukaitsjale, Anton Jonesile ning mehe oma järgmiseks armukeseks valinud. Ja ka Davidil endal oli uus kirglik huviobjekt. Warholi ilusaim, seksikaim Factory tüdruk, üheksateistkümne aastane näitlejatar ja modell Cyrinda Foxe, keda Davidile tutvustas Leee Black Childers Plazas, kus Angie ja David mõlemad eraldi tubades peatusid. Cyrinda ja David veetsid oma esimese öö koos Plazas ning naine leidis mehe olevat hella ja suurepärase armukese, kellega oli kerge koos olla ning kes rõõmuga temaga vestles enne ja pärast seksi ning ka seksi ajal. Viis päeva hiljem liikusid David, Angie, Tony Zanetta ja kogu saatjaskond edasi motelli Eries, Pennsylvanias, kus nad pidid peatuma ööl enne Davidi esimest suurt Ameerika esinemist Clevelandis järgmisel õhtul. Sel ööl avastati Angie hotelli basseinis Anton Jonesiga metsikult seksimas. „Selle olulisus ei olnud mitte see, et Angie oli basseinis koos Antoniga, vaid et see oli tema abikaasa Ühendriikide esimese suure esinemise eelõhtu. David võis ülienesekindel olla, ent ta oli ka närvis ning vajas teda.
92 BOWIE
bowie.indd 92
8.06.2015 20:08:33
Kuid naist ei olnud seal. Ta oli basseinis, mehe ihukaitsja Anton Jonesiga seksimas,” rääkis Tony Zanetta. David oli haavunud, kuid sellegipoolest sundis end sel õhtul Clevelandis hiilgava etenduse andma. Kontserdimaja tagumisest otsast vaatavad Cyrinda ja Leee olid imetlusest löödud ning mõistsid, et mees on superstaariks loodud. „Siis ütles Cyrinda: „Vaata neid pükse, mis tal jalas on! Vaata neid kõrvarõngaid. Need on täpselt nagu minu omad!”” mäletas Leee Black Childers. „Järsku taipas Cyrinda, et püksid ja kõrvarõngad olidki tema omad! Tema ja David olid sama kasvu ning mees oli otsustanud naise pükse ja kõrvarõngaid kanda. Cyrinda meelest oli see marunaljakas.” Tuuri käigus leidis Leee end ikka ja jälle Davidiga kahekesi ja oli hurmatud. „Olime kahekesi koos ning ta istus voodil ja oli peaaegu nagu väike laps. Ta istus ristatud jalgadega ja itsitas. Siis rääkis ta lugusid oma varasema muusikaäri päevilt ning mina rääkisin lugusid Kentuckys üles kasvamisest. Mäletan, et ta rääkis mulle, kuidas George Underwood ta silma vigastas, ning sellal, kui ta mulle rääkis, ta muudkui itsitas ja itsitas,” jutustas Leee. Tuuri lõpus, 28. septembril 1972. a, esines David Carnegie Hallis väga menukalt, tutvustades Ziggy Stardusti linnale, mis kunagi ei maga. Sel õhtul, Carnegie Halli lava taga, andis üheksateistaastane gruupi Josette Caruso Davidile etenduse. Mis järgnes, heidab valgust Davidi elule tol ajal, nii kõrg- kui ka madalhetkedele ning Davidi enda loomusele. „Pärast kontserti lähenes Davidi ihukaitsja mulle ja kutsus mind Plazasse peole. Kandsin hõbedast kleiti, mis toimis peaaegu nagu peegel. David heitis mulle ühe pilgu ja ütles: „Ma näen end sinus,” mis oli võrratult kahemõtteline,” meenutas Josette. Siis ja sellele järgnenud ööl, mida nad jagasid, viitas Davidi käitumine sellele, missugune valskus tema avatud abielu Angiega oli. „Pärast seda, kui ta oli öelnud, kuidas ta ennast minus näeb, sõnas ta järsku: „Oh aeg, mu naine tuleb sinu poole ja tundub, et ta viskab sulle vaagnatäie saiakesi peale!” Tõepoolest liikus Angie kandikuga minu poole ja tundus nagu ta teeks just seda, nii et kõndisin minema.” Siis ulatas Davidi ihukaitsja talle salamisi kaardi, millel oli Philadelphia Benjamin Franklini hotelli nimi ja toanumber, kuupäev, mil mees novembri lõpus seal viibib ning sosistas talle: „David eeldab sind seal näha.” Kogenud gruupi, kelle vallutuste hulka kuulus Jimmy Page, kellega naine tuuritas vaid kuueteistkümne aastaselt, oli Josette veendunud, et peab Davidi sarmi proovida saama ning reisis Philadelphiasse, et temaga kohtuda nagu planeeritud. „Kui hotellisviiti jõudsin, mis koosnes elutoast, klaverist ja kahest magamistoast, istus David diivanil, seljas must pluus ja jalas mustad püksid.
ZIGGY 93
bowie.indd 93
8.06.2015 20:08:33
Istusin tema kõrvale. Ta kallas mulle klaasi veini ning hakkas „Kuristikust rukkis” rääkima ja ütles mulle, et samastub raamatu peategelase Holden Caulfieldiga,” mäletab Josette. „Ta oli väga vallatus tujus ja laulis mulle „Walk on the Wild Side’i”. Siis koputati uksele ning välja ilmusid Ian Hunter ja veel mõned tüübid Mott the Hoople’ist ja ajasime kõik juttu. Siis läksid nad ära ning me läksime Davidiga koos magamistuppa. Voodis oli ta suurepärane armastaja, tohutu suure varustusega, aga öö ei seisnenud vaid seksis. David oli väga romantiline, puudutas mind, suudles mind, hoidis mind, nimetas mind „Josieks”, kui kõik teised kutsusid mind Josette’iks. Ta oli suurepärane armastaja, aga asi ei olnud suuruses, vaid tema tehnikas. Ta ei keppinud lihtsalt, vaid armatses. Ta oli romantiline, võluv, aga samal ajal meeldis talle roppusi rääkida, küsida kui väga mulle miski meeldis ja ütlesin talle, et mulle meeldib see kõik, mida ta teeb,” meenutas Josette. „Ent temas ei olnud midagi geilikku, mitte midagi naiselikku. Ma poleks arvanud, et ta biseksuaalne on. Ta oli üleni mees. Ta oli agressiivne, haaras ohjad, teadis kõiki võtteid, ei olnud nilbe, aga kontrollis mind tõesti voodis. Ta jõudis sel ööl kahel korral orgasmini. Esimesel korral oli ta valjuhäälne ja oigas, aga teisel korral lõpetas ta vaikselt ja pärast ütles ta: „See oli pisut nagu Charlie Chaplin,” (pidades silmas tummfilmi staari) ja kihistas naerda. Pärast seda, kui ta uinus, ma lihtsalt lamasin, vaadates teda magamas. Ta nahk oli nii valge, valge nagu lumi, ning tal oli kaelal kaks sünnimärki, pisut nagu vampiirihammustus.” Vaid kaks asja rikkusid Josette’i ööd Bowie’ga. Esimene oli see, kui öö jooksul Suzi Fussey, kes toona Davidi isikliku assistendina kaasas reisis, tuppa hiilis, et mehe saapad võtta ning naist temaga voodis nägi. Hommikul, kui Josette Davidile ütles, et Suzi oli neid koos voodis näinud, ütles mees tema sõnul: „Oh, raisk! Ta räägib Angiele ära!” Ma ei ütleks, et nende abielu avatud oleks olnud. „Aga varem sel ööl kogesin kõige veidramat asja, mis minuga eales gruupi aastate jooksul juhtunud on. Sviidi uksele koputati. Ihukaitsja vastas sellele ja kutsus siis Davidi. „David oli paar minutit ära, mille jooksul kuulsin teda väga endast välja olevat ja ütlemas asju nagu: „Oh ei, oh ei! Miks mina? Miks nad must niimoodi arvavad?” „Kui ta tagasi magamistuppa tuli, nägin, et ta on endast väga, väga väljas ja et midagi oli juhtunud, mis teda tõeliselt hirmutas. Siis rääkis ta mulle, et ukse taga käinud inimene oli ihukaitsjale pakkunud, et toob talle surnud, sooja laiba, millega David seksida saaks, nagu oleks ta nekrofiiliast huvitatud. David oli õõvastatud.” Josette’i öö Davidiga ei olnud juhtunust täiesti rikutud ja hommikul läksid nad laiali ega kohtunud enam kunagi. „Aga ma olin õnnelik. Olin David Bowiega maganud,” ütles Josette Caruso. *** 94 BOWIE
bowie.indd 94
8.06.2015 20:08:33
Selleks ajaks, kui David, Angie ja saatjaskond L.A.-sse lennanud ja Beverly Hillsi hotelli registreerinud olid, koos enam kui neljakümne inimesega, kellest MainMani saatjaskond koosnes, oli Cyrinda Foxe Davidi universumisse omaks võetud. Ühel ööl hotellis magasid tema, David ja Angie kolmekesti. „Me kõik suudlesime ja lakkusime üksteist,” meenutas Cyrinda. „See oli pigem huvitav ja uudishimulik kui erutav.” Ent kui Angie kuulis Antonit sviiti tulemas, teatas ta pikemalt mõtlemata: „Vabandage mind, armsakesed, see oli suurejooneline,” ja lahkus kiiresti ööseks Antoniga seksima. Samal ajal jätkasid David ja Cyrinda koos seksimist nagu poleks midagi juhtunud. Cyrinda oli nüüd kõige olulisem naine tema läheduses, kuigi ta oli endiselt saadaval ka ühele gruupile teise järel. Uskumatut igavust tundes lasi ta ühel korral gruupiga seksides Cyrinda kutsuda, et see teda lõbustaks. „Tüdruk oli nii rumal, David tahtis teda lihtsalt keppida ja tal oli vaja kellegagi rääkida, ning selleks olin mina. Vaatasin telekat ja rääkisin Davidiga ning tema pani gruupit. Väga suvaline,” ütles Cyrinda. Davidi suhe Cyrindaga jätkus kaks kuud. Ta oli osaliselt „The Jean Genie” inspiratsiooniks, kuigi mees tuli viisi peale Greyhoundis olles: George Underwood mängis kitarril John Lee Hookeri riffi ja David töötles seda. Cyrinda osales ka laulu videos, aga San Franciscos, pärast seda, kui Tony Defries nõudis, et ta juuksed punaseks värviks, et need Davidi omadega kokku sobiksid ja ta kindlalt keeldus, sai tema aeg tuuril läbi, nagu ka tema aeg Davidiga. Tema raamatus Dream On: Livin’ on the Edge with Steven Tyler and Aerosmith, meenutab Cyrinda nende viimast koos veedetud ööd: „Mul oli peas pikk Lady Godiva parukas, mis ulatus põlvini, ja palju pärleid. Ronisin vanni ja David vaatas mind. Ütlesin: „Oh, ära puutu. Tahan teeselda, et hulbin jões.” Tal oli hommikumantel seljas ning ta lasi sel maha langeda ja seisis seal ja hakkas pihku peksma. Ütlesin, et ta prooviks pärlite peale pritsida, kuna olin kunagi lugenud, et kehaniiskus aitab neil sära säilitada. „See oli nii erutav. Vaatasime teineteisele silma, kui ta orgasmi sai. On lahe vaadata meest orgasmi saamas. David Bowie lasi oma laadungi mulle peale, üle pärlite ja vannivette,” ütles Cyrinda. Samal ajal avastas David seksi ka poistega ning Tony Zanetta sõnul „oli tal Pittsburghis mustanahaline poiss ja hiljem Jaapanis oli tal asiaadist poiss. Talle meeldisid ka mustanahalised tüdrukud ja ta veetis kindlasti ühe öö Nina Simone’iga. Ja New Yorgis olid mõned tuntud Puerto Rico transsoolised ning David magas ka mõnega neist.”
ZIGGY 95
bowie.indd 95
8.06.2015 20:08:33
20. oktoobril, pärast Santa Monica Civic Auditoriumis üles astumist ja kiitvate kommentaaride võitmist, osales David peol koos Wolfman Jackiga ning kohtus uuesti Kim Fowleyga. Märgates, et keegi ei räägi Davidiga peale Mercury töötaja ja Sunset Boulevardi klubiomaniku Rodney Bingenheimeri, kuulutas Kim: „Näen, et pimestad pööblit oma karismaga.” David naeratas ja sõnas: „Homme väidavad nad kõik, et olid õhtu läbi minu seltskonnas.” Siis lisas ta mõnevõrra nukralt: „Tahaksin tõesti kohtuda sellega, kes iganes on piisavalt nutikas, et sellele kuradi peole pääseda.” Natuke aega hoidis ta kõrvale, sellal kui Kim erakordselt seksika tütarlapsega tantsima läks. Temast selgelt huvitatud olles, „pani David käe mulle ümber nagu oleksime kaks geimeest,” ütles Kim. Pärast seda, kui Kim tegi selgeks, et ei olnud millestki enamast tüdrukuga huvitatud, kutsus David neiu endaga vannituppa. Vihje sellele, et tahab temaga sealsamas seksida, oli ilmne, ent tüdruk ei kõhelnud ja kõndis koos temaga läbi fuajee. „Nad kõndisid läbi fuajee ning kaks drag queeni nägid Davidit tõelist naist tualettruumi viimas,” meenutas Kim. „Ta lukustas koheselt ukse enda ja tüdruku järel, aga drag queenid võtsid omal kontsad jalast ja hakkasid nendega vannitoauksele taguma, karjudes: „Me imeme paremini munni kui tema!” Uks jäi suletuks. Siis hakkasid drag queenid uuesti pihta: „Tee uks lahti, me võtame üle, me saame paremini hakkama kui tema,” kisasid nad.” Aga David eiras neid ja jäi päris pikaks ajaks neiuga tualettruumi, ütles Kim Fowley. Davidi seitsmeteistpäevane Ameerika tuur oli temast staari teinud, vähemalt ajakirjanduse jaoks, kui mitte piletimüügi osas. Ta oli Rolling Stone’i kaanel. Bowie maania oli Ameerikas tõeliselt alanud ning tema elu ei olnud enam kunagi endine. David pingutas nüüd oma staarilihast, avastades iga seksuaalset võimalust, mis talle pakuti. Ent narkootikumid ei olnud veel osa tema elust. Nagu ta hiljem väitis: „Ziggy Stardust oli tegelikult uimastivaba, mõningad tabletid kõrvale jättes: amfetamiin, speed. Kui esmalt Ziggyt tegema hakkasime, olime väga õhinas, et narkootikume vaja ei olnud. Siis läksin Ameerikasse, kus mind tutvustati tõelistele uimastitele ja sealtmaalt läks kõik allamäge,” nentis ta.
96 BOWIE
bowie.indd 96
8.06.2015 20:08:33