M N T S T S S
M E N T S U
Pidurda
SISUKORD
1. OSA
1. peatükk. Kuus lugu dementsusest 17
2. peatükk. Mis on kognitsioon ja mis on normaalne? 23
3. peatükk. Mis on dementsus? 29
4. peatükk. Kuidas käib dementsuse uurimine? 32
5. peatükk. Haigused, mis tekitavad dementsust 37
6. peatükk. Beeta-amüloidi otsinguil 46
2. OSA
7. peatükk. Ravist ennetuseni 53
8. peatükk. Haridus ja ajutreening 57
9. peatükk. Kuulmine 61 10. peatükk. Peavigastused 65 11. peatükk. Vererõhk
peatükk. Alkohol 74
13. peatükk. Kehakaal
14. peatükk. Suitsetamine
peatükk. Depressioon
16. peatükk. Sotsiaalne kontakt ja üksindus 93
17. peatükk. Füüsiline
18. peatükk. Õhusaaste
19. peatükk. Diabeet
20. peatükk. Toitumine
21. peatükk. Uni
22. peatükk. Muud riskitegurid
23. peatükk. Riskitegurid esinevad harva üksi
3. OSA
24. peatükk. Mida selle teadmisega pihta hakata?
25. peatükk. Reservatsioon teaduses
26. peatükk. Rõõmusõnumi kõrvalmõjud
EESSÕNA
Aju on meie kõige olulisem organ ja juhib kõike, mis toimub ülejäänud kehas. Olgugi et kehakaalust moodustab aju kõigest kaks protsenti, kasutab see 20 protsenti kogu tarbitavast energiast. Veri viib energiat ajju, aga see, mis ajju sisse ja sealt välja jõuab, on väga täpselt reguleeritud. Vahel veab süsteem alt. Aju saab liiga vähe energiat, sisse pääsevad ained, mis võivad aju kahjustada, või siis jäävad ajju jääkained. Siis võib mälu alt vedada, me ei orienteeru enam ning tajume vähem seda, mis meie ümber toimub. Seda nimetatakse kognitiivseks häireks.
Meil kõigil tekib vanemaks saades mingil määral kognitiivne häire, aga kui see on suurem, kui vanuse järgi tõenäoline oleks ning see mõjutab igapäevaeluga toimetulekut, võib tegu olla dementsuse ilminguga.
Dementsust võivad põhjustada erinevad haigused. Neid ühendab see, et aju energiakulu peenhäälestus ja jääkainete eemaldamine on häiritud. Vana aju on sellistele häiretele eriti aldis. Seetõttu on dementsus seisund, mis tabab ennekõike vanemaid inimesi.
See, et me elame kauem, on ühiskonna suur võit, kuid kõrges vanuses on dementseks jäämise võimalus suurem. Tänapäeval on Norras umbes 100 000 dementset inimest, 30 aasta pärast
on neid juba 240 000. Säärast suurenemist näeme ka ülejäänud maailmas. See võib olla kõige suurem tervishoiukatsumus, mis meid ees ootab.
Tänapäeval on dementsus jututeemaks igal pool, iga päev märkab seda sõna ka meedias. Kahekümne aasta eest nii ei olnud. Siis ei olnud dementsus ühiskondliku debati osa. Nüüd näitavad poliitikud ja otsustajad selle suhtes huvi üles. Nad üritavad üksteisest üle rääkida, et probleemi tähtsust rõhutada, kuid konkreetsed mõtted või uudsed lähenemisnurgad jäävad sageli tulemata. Sellest on kahju, sest just nüüd peaksime hakkama kavandama, kuidas tulla toime lisanduva 140 000 dementsega aastal 2050, või kandma hoolt, et see number oleks väiksem. Ravi otsingud, mis suudaksid haigust vähemalt edasi lükata, peavad jätkuma. Peame leidma uusi viise, kuidas pakkuda dementsetele inimestele abi ja hoolt, mida nad vajavad. Sama tähtis on välja mõelda, kuidas tänased rahvatervise meetmed võiksid vähendada edaspidi dementseks jäämise riski. See raamat annab oma panuse just viimases punktis – kuidas dementsust ennetada.
Dementsus on minu tööelu kõige olulisem osa. Olen psühhiaater ja olen alati olnud huvitatud avaramast inimesekäsitlusest kui puhtalt loodusteaduslik. Dementsusega tegelemine annab võimaluse kombineerida erinevaid valdkondi ning kaasata nii humanitaar- kui ka sotsiaalteaduslikke vaatenurki. Dementsus on haiguste rühm, mis kuulub mitmesse valdkonda. Kahtlemata on see orgaaniline häire, kuid kliiniliselt saab seda paigutada nii geriaatria ja neuroloogia kui ka psühhiaatria alla. Olgugi et dementsuse põhjuseks on kehalised haigused, mis kahjustavad aju, on sümptomid sageli psühholoogilised või keelelist laadi ning kesksel kohal on alati ühiskondlik vaade.
Olen dementsuse valdkonnas töötanud üle 20 aasta. Töö seisneb vaheldumisi teadustegevuses, üliõpilaste õpetamises ning kliinikus dementsete patsientide ja nende lähedastega kohtumistes. Oma töö kaudu riiklikus vananemise ja tervise keskuses (Nasjonalt senter for aldring og helse) on mul võimalus mõjutada nii riiklikke kui regionaalseid protsesse, mis rakendavad teaduse ideid ja uurimistulemusi praktikasse. Tunnen ennast privilegeerituna ja mulle meeldib mu töö. Selle mitmekülgsus on suur pluss. Iga osa võimaldab mul tervikut paremini mõista. Samuti tundub töö dementsusega vägagi mõttekas. Nüüd, seda raamatut kirjutades olen saanud võimaluse oma töövaldkonda veelgi rohkem laiendada.
Paras katsumus on kirjutada erialasel teemal sellist raamatut, mida saaksid kõik lugeda. Päris keerukas on erialakeelt lihtsustada, muutumata sealjuures ebatäpseks. Kirjutan alatasa teadusartikleid, kuid avastasin üsna kiiresti, et materjali esitlemiseks nii, nagu ma siin raamatus teinud olen, on vaja rohkem teadmisi. Mitmes peatükis olen pidanud astuma sammu tagasi ja teemasse rohkem süvenema, et tunneksin ennast lihtsustatud versiooni esitades piisavalt kindlalt. Minu isiklik töövõit on see, et töömeetod on olnud inspireeriv ja kasulik ka mu ülejäänud töö seisukohast.
Raamat on jagatud kolme ossa. Esimeses osas räägin, mis dementsus on, missugused haigused seda põhjustavad, kuidas toimub dementsuse uurimine, kuidas erineb dementsus tavapärasest vananemisest ning millises seisus on tõhusa ravi otsingud. Samuti loodan, et see osa võib anda veidi ettekujutust sellest, mis tunne on dementne olla.
Teises osas käsitlen raamatu põhiteemat ehk dementsuse
ennetamist. Nii igaühe isiklikust seisukohast kui ka ühiskondliku, rahvatervishoiu seisukohast. Kirjeldan üksikute elustiilitegurite ja dementsusriski seoseid, miks seal üldse seos on ja kuidas seda riski mõjutada saab.
Kolmandas ja viimases osas sõlmin otsad kokku ja tutvustan loo erinevaid vaatenurki. Dementsuse ennetamine on positiivne sõnum, kuid see tähendab ka keerulisi eetilisi küsimusi. Teekond teadustulemustest reaalsesse maailma on sageli pikk. Loodetavasti saad lugejana mitmekülgse ja vajaliku pildi, arvestades maailma, kus sa elad.
1. PEATÜKK
Kuus lugu dementsusest
Kõik algas neli-viis aastat tagasi. Või kümme? Viisteist aastat tagasi? Põgusad hetked, mil maailm oli arusaamatu. Aeg ja koht ei olnud tuttavad, need olid justkui ebamäärane sült.
Teadvus kobas pidepunktide järele, üritas leida midagi, millest kinni hakata. Pilk muutus kaugeks, otsivaks. Siis läks see üle ja maailm oli taas arusaadav. Per oli äsja saanud 82-aastaseks. Ta kehitas õlgu ja mõtles, et nii see vananemine käibki. Lähedased ütlesid sama. Muretsemiseks pole põhjust. „Mul on vahel samamoodi,“ võisid nad öelda.
Kuid asi läks hullemaks. Aegamisi, hiilivalt hakkas see üha rohkem elu mõjutama. Perioodid, mil maailm oli arusaamatu, venisid pikemaks. Korra taastamine muutus keerulisemaks. Per märkas, et ta küsis ikka ja jälle samade asjade kohta. Mitte üks või kaks korda, aga rohkem, kui ta suutis kokku lugeda. Naine ja lapsed panid seda tähele. Enamasti naljaga, vahetevahel ärritudes.
Raske oli sammu pidada. Seal, kus ta vanasti oli eesotsas ja sõnakas, istus ta nüüd tagasihoidliku jälgijana. Toimuv ei salvestunud mällu. Praktiline elu oli muutunud kurnavaks. Ta polnud kunagi olnud just kuldsete kätega, aga nüüd nõudsid ka lihtsad ülesanded rohkem aega ja pingsat keskendumist. Tulemus tuli
ikkagi halb ja pärast oli ta väsinud. Väikesed, lihtsad, banaalsed ülesanded. See oli alandav.
Nüüd hakkas haiguse areng kiirenema. Peril oli üha rohkem abi vaja. Riietumisel, toiduvalmistamisel, puhtuse hoidmisel. Ta kartis üksi jääda. Kodus ja väljaspool kodu. Isegi tuttavates kohtades võis ta ära eksida. Lähedased olid kurnatud, meeleheitel ja vahetevahel ka alistunud. Isegi kui talle endale võisid need juhtumised ähmased tunduda, märkas lähedaste masendust. See tekitas ärevust. Ta oli neist täiesti sõltuv, niisamuti valla sotsiaaltöötajatest. Ühel päeval olid ressursid ära kulutatud. Lähedased olid omadega läbi, vallapoolsetel abistajatel polnud enam midagi pakkuda ning tal endal hakkas reaalsus lõplikult käest libisema. Tehti ettepanek minna hooldekodusse. Mitu korda. Seda tegid lähedased, valla esindajad. Ta võitles vastu, kuid andis lõpuks järele. Selle aja jooksul kaotas ta usalduse oma lähedaste vastu. Aeg-ajalt olid nad vaenlased, vandenõu osalised.
Karin (65-aastane) ei olnud enam iseenda moodi. Temale, kes ta oli olnud perekonnas kõige hoolikam, kes oli alati tähele pannud, kui ta mees kasutas kolmandat päeva järjest sama särki, ei läinud enam üldse korda, mis mulje ta ise jätab. Kuidas ta riides käib, kuidas ta käitub. Tema, kes oli alati kõigist hoolinud, kes tundis teiste õnnetusele kaasa ja püüdis kuidagi aidata, oli nüüd külm, tundetu ja solvas lähedasi või juhuslikke möödujaid ebasobivate sõnade ja tegudega. Igapäevaseks muutus seksualiseeritud keel ja vandumine.
Teda ei tundnud enam äragi. Kummaline oli see, et ta ise paistis muutusega rahul olevat. Ta ei leidnud oma käitumises midagi halvasti olevat. Vastupidi, tema meelest oli viga või muutus toimunud hoopis teiste juures. Tal oli raskusi pihtahakkamisega,
aga enamiku praktiliste asjadega tuli ta toime samamoodi nagu varem. Karin juhtis autot, tegi oma igapäevaseid tegevusi, kuid ei hoolinud kiirusepiirangutest, liiklusmärkidest ega helisignaalidest. Ta valmistas süüa, aga ikka ja jälle täpselt samu toite. Ükski toidukord ei möödunud magusate küpsisteta.
Karini tööelu oli otsa saamas. Lõpp oli alandav ja valus.
Temalt võeti ülesandeid järjest ära ja viimaks ei lubanud tööandja tal enam tööle ilmuda.
Mis see nüüd siis oli? Kõik kobasid pimeduses – lähedased, tööandja, tervishoid. Oli see psühhiaatriline haigus? Psühhoos? Või hoopis perekonflikt? Missugune versioon reaalsusest on õige? Kui lõpuks diagnoos pandi, oli selline kobamine kestnud mitu aastat.
Ola (79-aastane) ei käinud enam matkamas nagu varem. Jalad ei kuulanud sõna. Ta oli ebastabiilsem. Sammud, mis olid varem pikad ja kindlad, oli ebalevad ja ebakindlad. See, et seni nii olulised pikad metsaringid vähenesid jalutuskäikudeks lähiümbruses, oli suur kaotus. Aga mis seal ikka. Vanaks jäämine tähendab kaotustega harjumist, mõtles ta. Hullemad olid kummalised episoodid, mis teda aeg-ajalt tabasid. Ta tundis, et kaotab pidepunkti, et maailm langeb äkitselt kaosesse. Ta ei saanud vestluste sisust aru, ta ei taibanud, milline aeg ööpäevast parajasti oli, tal võis olla isegi probleeme pereliikmete äratundmisega. Ja ühtäkki oli segadus jälle kadunud. Maailm läks taas paika. Ebamäärasus võis kesta tunde ja selle algust või lõppu polnud võimalik ette ennustada. Juhtus muudki kummalist. Ola nägi asju, mida polnud olemas. Tuttavate inimeste, ka mõne lähedase näod võisid välja ilmuda mööblitükkidel. Akna taga võis ta näha inimeste rühmi lähenemas, kuid abikaasa neid ei näinud. Ta tegi rahu teadmisega, et tema nähtut polnud päriselt olemas, aga see tundus
hirmutav. Ööuni oli kehvemaks muutunud. Või tähendab – ta magas küll öö otsa, aga oli ärgates väsinud. Seetõttu tukastas ta sageli päevasel ajal. Nad olid naisega aastaid maganud eri tubades, sest ta magas nii rahutult. Ta vehkis, peksis jalgadega ja hüüdis unes, naisele ei tundunud turvaline magada samas voodis. Veidi nukker see Ola arvates oli, aga eks harju ka sellega.
Tasapisi muutusid kaoseepisoodid pikemaks ja sagedasemaks. Reaalsel ja ebareaalsel oli raske vahet teha. Nägemismuljed muutusid hirmutavamaks. Ola ei suutnud leppida mõttega, et aju mängis talle vingerpussi. Kõige hullemad olidki suured kõikumised. Ta oskas hinnata perioode, kui tal oli asjade üle kontroll, kuid hirm järgmise segadusperioodi ees kasvas üha. Võitlus kontrolli tagasisaamise nimel muutus üha raskemaks. Samal ajal oli tal üha raskem käia, ta oli ebakindlam, ning ergastavad õuetiirud jäid lühemaks ja harvemaks. Ta tundis masendust, päevad muutusid üha väsitavamaks. Raske oli rõõmustada asjade üle, mida ta oli varem kõrgelt hinnanud, näiteks laste ja lastelastega koos olemine.
Kolme aasta eest tundus Marile (81-aastane), et elu muutus mõne minutiga. Poolest kehast kadus jõud, nägu oli viltu ja ta tundis end tuimana. Raske oli sõnu leida. Arst rääkis, et ta oli saanud insuldi. Ta arvas, et Mari suudab treenimisega paraneda. Pärast esimest šokki oli hea saada ülesanne. Mari töötas sihikindlalt. Aegamisi taastus jõud, nägu sai tagasi oma tavalise kuju ja ta suutis end mõistetavaks teha. Pool aastat pärast insulti oli elu taas äratuntav, peaaegu taastunud. Ta oli ainult pisut aeglasem. Võttis pisut rohkem aega, et mõista, mida teised öelda tahavad. Tähelepanu oli keerulisem hoida. Ta nägi rohkem vaeva praktiliste ülesannetega, mis seni olid käinud kõik nagu möödaminnes. Uus mobiiltelefon tuli tagasi viia.
Üha enamatel inimestel kujuneb välja dementsus või on oht selle tekkeks. Kuidas teha vahet dementsusel ja normaalsel vananemisel? Mis põhjustab dementsust? Kas dementsust saab edasi lükata või ehk koguni ära hoida?
Norra kõige tuntum dementsuseuurija professor Geir Selbæk kirjeldab siin raamatus dementsuse erinevate vormide sümptomeid ja selgitab, kuidas pannakse diagnoos. Ta toob välja ka dementsuse peamised riskitegurid ning näitab, kuidas saame oma elustiilivalikutega neid mõjutada ja seeläbi haigusriski vähendada.
Geir Selbæk on Norra riikliku vananemise ja tervise keskuse teadusjuht, Oslo Ülikooli geriaatriaprofessor ja Oslo Ülikooli haigla mälukliiniku peaarst. 2018. aastal sai ta Norra rahvatervise ühenduse preemia dementsuse uurimise eest.
www.ajakirjad.ee
www.facebook.com/vestaraamatud