Eesti imetajad

EPP MOKS JAANUS REMM OLIVER KALDA HARRI VALDMANN

imetajad

SISUKORD Saateks

10

Imetajate evolutsioon 12 Imetajate klassifitseerimine 14 Ürgimetajad 15 Alamimetajad 15 Pärisimetajad 16 Imetajatele iseloomulikud tunnused Imetajate üldine anatoomia 18 Luustik 18 Kolju 18 Hambad 20 Selgroog 23 Jäsemete luud 23 Lihastik 26 Nahk 27 Nahanäärmed 28 Naha derivaadid 30 Vereringesüsteem 33 Erituselundid 34 Hingamine 35 Närvisüsteem 35 Meeleelundid 35 Aju 36 Seedesüsteem 37 Sigimine 40 Sigimiselundid 40 Ind 42 Paaritumine 42 Tiinus e kandeaeg 44 Imetajate mõõtmine 47 Imetajad Eestis 49 Imetajate levik Eestisse 50 Pleistotseen 51 Holotseen 52

6 | Eesti imetajad

17

Eesti imetajate süstemaatiline nimestik Selts närilised 60 Sugukond oravlased 61 Orav 63 Lendorav 65 Sugukond unilased 67 Lagrits 68 Pähklinäpp 70 Sugukond kobraslased 73 Harilik kobras 74 Sugukond hüpiklased 76 Kasetriibik 77 Sugukond hamsterlased 79 Niidu-uruhiir 79 Põld-uruhiir 82 Kuhja-uruhiir 84 Võsa-uruhiir 85 Soo-uruhiir 86 Leethiir 87 Mügri 90 Ondatra 92 Sugukond hiirlased 95 Pisihiir 95 Kaelushiir 97 Väike-metshiir 99 Juttselg-hiir 101 Koduhiir 103 Rändrott 105 Kodurott 107 Selts jäneselised 112 Sugukond jäneslased 114 Valgejänes 114 Halljänes 117

55

Eesti imetajad | 7

Selts putuktoidulised 124 Sugukond siillased 125 Siil 125 Kaelussiil 128 Sugukond karihiirlased 129 Mets-karihiir 130 Väike-karihiir 132 Laane-karihiir 134 Kääbus-karihiir 135 Vesimutt 136 Sugukond mutlased 138 Euroopa mutt 139 Selts käsitiivalised 144 Sugukond nahkhiirlased 146 Põhja-nahkhiir 146 Pruun-suurkõrv 149 Veelendlane 152 Tiigilendlane 154 Tõmmulendlane 158 Habelendlane 161 Nattereri lendlane 163 Hõbe-nahkhiir 166 Suurvidevlane 168 Pargi-nahkhiir 171 Kääbus-nahkhiir 174 Pügmee-nahkhiir 176 Selts kiskjalised 182 Sugukond kaslased 184 Harilik ilves 184 Sugukond koerlased 187 Hunt 188 Harilik šaakal 191 Punarebane 193 Kährikkoer 196 Sugukond karulased 198 Pruunkaru 199

8 | Eesti imetajad

Sugukond kärplased 201 Metsnugis 202 Kivinugis 205 Metstuhkur 207 Euroopa naarits 209 Kärp 212 Nirk 214 Mink e ameerika naarits Mäger 218 Saarmas 222 Ahm 224 Sugukond hülglased 226 Hallhüljes 227 Viigerhüljes 231 Selts sõralised 236 Sugukond sealised 237 Metssiga 238 Sugukond hirvlased 242 Põder 243 Euroopa metskits 246 Punahirv 248 Tähnikhirv 251 Kabehirv 253 Selts vaalalised 258 Sugukond pringellased 259 Harilik pringel 260 Sugukond delfiinilised 262 Valgekoon-delfiin 263 Sugukond narvallased 264 Valgevaal 264 Mõisted 267 Kasutatud kirjandus

273

216

SAATEKS Maailma loomariik on väga mitmekesine ning enamik liikidest kuulub selgrootute hulka, ent sõna „loom” seostub enamikule meist siiski imetajatega – püsisoojaste loomadega, kes toidavad oma järglasi piimaga. Selles pole midagi üllatavat, sest imetajad on silmatorkavad juba oma välimuse poolest ja nendega oleme olnud seotud väga kaua, alates ajast, mil meie suhteid määras saagi püüdmise või saagiks olemise skaala. Ning kuigi läbi ajaloo on inimene end loomadest distantseerinud, kuulume ka ise imetajate hulka.

Imetajaid käsitlevaid tõlkeraamatuid on viimasel ajal ilmunud mitu, kuid ükski neist ei vaatle loomapopulatsioonide olukorda Eestis. Viimane koguteos ilmus ligi 60 aastat tagasi ning vahepeal on Eesti loomastikus toimunud väga suuri muutusi. Siia on tulnud ise või inimese asustatuna mitmeid uusi liike, muutunud on paljude liikide populatsioonide seisund ning juurde on saadud uusi teadmisi.

Käesolev raamat püüab täita lünka, mis on aastatega tekkinud, ning annab ajakohase ülevaate Eesti loomastiku kujunemisest, imetajaliikide süstemaatikast, nende bioloogiast ning ohustatusest Eestis ja Euroopas.

Siin leiavad käsitlemist liigid, kes elavad või keda on kohatud Eestis alates 20. sajandist, samuti on välja toodud liigid, kelle levila võib Eestisse laieneda.

10 | Eesti imetajad

Liike, kellest on teateid enne 20. sajandit, on küll mainitud, kuid need jäävad siin käsitlemata. Lisaks on raamatus väike ülevaade imetajate evolutsioonist, milleks ja kuidas imetajaid klassifitseeritakse, ning teos käsitleb ka imetajate anatoomia iseärasusi.

Siin kasutatav imetajate süstemaatika põhineb raamatul „Handbook of the Mammals of the World” (Wilson ja Mittermeier, 2009). Liikide käsitlemisel oleme lähtunud konkreetse imetaja bioloogiast ning olemasolevatest andmetest, mistõttu pole eri alapeatükid kõigil liikidel võrdselt kajastatud. Võimaluse korral oleme eraldi välja toonud Eesti andmed ning meil läbi viidud uurimuste tulemused; vastavate uuringute puudumisel oleme kasutanud meie lähiriikide Venemaa, Läti, Leedu, Poola ja Skandinaavia maade andmeid.

Käesolev raamat on välja kasvanud Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnas koostatud Eesti imetajate õpikust. Õpiku kasutamine eeldab eelteadmisi zooloogiast, ökoloogiast ja liigikaitsest, mis teevad selle algajale loomahuvilisele raskesti jälgitavaks. Siin oleme püüdnud taustainfo lihtsalt ja arusaadavalt lahti kirjutada.

Autorid avaldavad tänu zooloogiaosakonna juhatajale Raivo Männile, kes käesoleva populaarteaduslikus võtmes raamatu valmimist igati toetas. Teoks sai Eesti Terioloogia Seltsi, mille liikmed autorid on, ammune plaan avaldada tänapäevane Eesti imetajaid käsitlev raamat.

Kirjutamisel proovisime jagada loomarühmad nii, et iga autor käsitleks just seda rühma, mida kõige paremini tunneb; nii kirjutas Jaanus Remm näriliste ning putuktoiduliste osa, Oliver Kalda käsitiivaliste, Harri Valdmann sõraliste osa ning aitas kaasa kiskjaliste osa kirjutamisel. Ülejäänud osad on kokku pannud Epp Moks. Käsitiivaliste osa joonised on teinud Elge Aas, ülejäänud vastava osa autorid.

Raamatu autorite tänu kuulub kõigile, kes on meid kirjutamisel aidanud.

Käsikirja on parandanud ja täiendanud Andrei Miljutin ning Tiit Maran, samuti Uudo Timm (närilised ja putuktoidulised), Peep Männil ja Raido Kont (maismaakiskjad), Ivar Jüssi (mereimetajad), Rauno Kalda (käsitiivalised), Tiit Randveer (sõralised), Esta Nahkur, Eha Järv ja Martin Kärner (anatoomia ja mõisted). Täname käsikirja lugemise ja vigade väljatoomise eest Karmen Sülda ja Ragne Oja ning kõiki tudengeid, kes endalegi märkamatult meile retsensentideks olid. Suur aitäh teile!

Autorid

Foto: Arne Ader

58 | Eesti imetajad

Eesti imetajad | 59

SELTS NÄRILISED Rodentia Närilised kujunesid välja paleotseenis Lauraasia (tänapäeva Põhja-Ameerika ja Euraasia) mandril. Näriliste vanim teadaolev eellane on 57 miljonit aastat vana, juba siis olid välja kujunenud mõned närilistele iseloomulikud koljutunnused.

Süstemaatiliselt on närilistele lähim rühm jäneselised (Lagomorpha), mistõttu paigutatakse mõnes süsteemis näriliste ja jäneseliste rühmad ühte ülemseltsi Glires.

Närilised on nüüdisaegsete imetajate kõige liigirohkem ning arvukam selts, see hõlmab umbes 42% (2277 liiki) maailma imetajaliikidest. Kuna närilised on üks vanemaid imetajarühmi pärisimetajate seas, on nad levinud peaaegu kõigil mandritel ning uute, mõnikord ka ökoloogiliselt sarnaste liikide teke on toimunud paralleelselt mitmes eri piirkonnas. Nii on närilised olnud süstemaatikutele üks keerulisemaid rühmi ning lõplikku selgust eri liikide sugulussidemetes ei ole tänaseni.

Siia seltsi kuuluvad loomad on enamasti väikese kehakaaluga, enamik liike kaalub alla 100 grammi, ning paarisajagrammiseid loomi peetakse keskmise suurusega närilisteks. Suurimad liigid, nt kobras, veesiga e kapibaara (Hydrochoerus hydrochaeris), võivad kaaluda kuni paarkümmend kilogrammi.

Tänapäeval on närilised maismaal elavad või poolveelise eluviisiga loomad, kes asustavad väga erinevaid elupaiku ning on levinud kõigil mandritel peale Antarktise.

60 | Eesti imetajad

Närilised on peamiselt taimtoidulised, kuid enamik liike võib süüa rohkem või vähem ka loomset toitu. Taimtoidulisusega on seotud mitmed närilistele iseloomulikud jooned koljus: neil on ainult üks paar alumisi ja ülemisi lõikehambaid, mis kasvavad kogu elu ning on peiteljalt teritunud; lõikehammaste eesmine külg on kaetud emailiga ning seetõttu kõvem kui tagumine külg, mis koosneb ainult dentiidist. Seega hoiab närimine (hammaste kulumine) need pidevalt teravad. Kihvhambad puuduvad ja olemas on lai diasteem (hammasteta ala lõikehammaste ja purihammaste vahel). Purihambad on paljudel liikidel lameda mälumispinnaga ning osal liikidel kasvavad kogu elu (nt uruhiirtel), hambad kuluvad toidu närimisel vastastikku hõõrdumisel.

Näriliste mälumislihased on tugevad ja hästi arenenud. Hammaste pideva kasvamise tõttu vajavad närilised koredat toitu, mis kulutaks hambaid ega laseks neil liiga pikaks kasvada.

Eestis on praegusajal levinud 21 liiki närilisi, kes jagunevad 6 sugukonda.

Meie alale levisid nad arvatavasti boreaalsel kliimaperioodil, kuid osa liike oli kindlasti olemas juba sellele eelnenud subarktilisel perioodil. Võib arvata, et laialehiste puistute levik boreaalsel perioodil parandas oluliselt juba siin elavate näriliste toidubaasi, kuid võimaldas siia levida ka uutel liikidel. Mitme hiireliigi, näiteks unilaste ja orava levik on tõenäoliselt seotud sarapuupähklite ja tammetõrude kättesaadavusega. Inimkaaslejad koduhiir ja rotid on Eestisse jõudnud viimasel aastatuhandel.

SUGUKOND ORAVL ASED Sciuridae Maailmas on tänapäeval teada 278 liiki oravlasi, kes on looduslikult levinud Euraasias, Aafrikas, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning neid on asustatud ka Austraaliasse. Oravlased on näriliste hulgas keskmist kasvu või suured loomad, väliselt on neile iseloomulik kohev karvane saba ja võrdlemisi suured silmad. Varbad lõpevad hästi arenenud küünistega, mida kasutatakse puude otsas ronimiseks või urgude kraapimiseks. Oravlased saab eluviisi ja välimuse alusel jagada 3 rühma: hariliku orava taolised nõtke kehaga vilkad loomad, kes liiguvad, toituvad ja pesitsevad sageli puudel, kuid liiguvad vabalt ka maapinnal; lendoravataolised, kelle ees- ja tagajäsemete vahel on lennunahk ehk lennus ja kes tegutsevad peaaegu eranditult puudel, olles võimelised sooritama pikki liuglende, ning omaette rühm on ümisejataolised töntsaka kehaga loomad, kes tegutsevad maapinnal ja urgudes. Eesti oravlased kuuluvad esimesse ja teise rühma ning liiguvad peamiselt puudel ja põõsastel (arborikoolid). Eestis elab 2 liiki oravlasi: harilik orav ja lendorav.

Eesti imetajad | 61

Foto: Arne Ader

62 | Eesti imetajad

H A R I L I K O R A V Sciurus vulgaris Kasutusel ka orav ja punaorav Ingl Eurasian Red Squirrel

Välimus. Rotisuurune saleda keha ja koheva sabaga loom. Vahetab karvkatet 2 korda aastas: suvel on seljapool ja küljed punakaspruunid ning talvel pruunikashallid, kuid kõhualune on alati kreemjasvalge. Saare- ja Hiiumaal esineb mustakarvalist vormi (üksikuid leitud ka Mandri-Eestist). Pikkade karvadega kaetud saba kasutab hüpetel tüürina ning see on tähtis kehasoojuse hoidmiseks magamise ajal, mil kasutab saba tekina. Iseloomulikud on kõrvadel pikkadest karvadest moodustuvad pintslid (eriti talvel). Pikad teravad konksus küünised võimaldavad haarata ka suhteliselt siledast puukoorest ja ronida suurte puude tüvedel. Varbaid on eeskäpal 4, tagakäpal 5.

Arvudes: kehakaal 250–340 g (maailmas teada kuni 480 g), tüvepikkus 19–23 cm, saba 15–20 cm, tagakäpp 4,9–6,3 cm.

Hambaid on 22 (I 1/1, C 0/0, P 2/1, M 3/3), nisasid on 8.

Tegevusjäljed. Iseloomulikuks tegevusjäljeks on seemnetest tühjaks söödud käbirootsud ja -soomused suurte kuuskede all. Jalajälgede puhul on tunnuslik, et tagakäppade jäljed on tunduvalt suuremad kui eeskäppade omad ja paiknevad neist eespool.

Levik. Asustab kogu Põhja-Euraasia metsavööndit. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka suurematel saartel.

Elupaik. Eestis asustab peamiselt kuuse-segametsi, kuid võib elada ka teistes puistutes, sh linnaparkides ja aedlinnades. Pesa rajab musträhni vanasse pesaõõnde, suurde oksaauku, vanasse linnupessa, kännualusesse õnarusse või ehitab ise peentest okstest 25–40 cm läbimõõduga kerapesa puuvõrasse tüve lähedale. Asustab ka linnupesakaste. Pesa vooderdab sambla, rohu, puulehtede ja puukoorega ning võib kasutada vaheldumisi mitut pesa.

Eesti imetajad | 63

Eluviis ja käitumine. Aktiivne on päeval, peamiselt hommikul ja õhtul; enamasti üksikeluviisiga loom. Suures osas arborikool: liigub valdavalt puuvõrades ja tüvedel, kuid liigub sageli ka maapinnal. Kuigi orav tavaliselt vette ei lähe, on võimeline hästi ujuma. Väga hea nägemisega. Ei ole rangelt territoriaalne ning eri isendite kodupiirkonnad võivad kattuda. Kodupiirkonna suurus levila ulatuses on 2–10 ha, olles levila põhjaosas, sh Eestis, keskmiselt suurem. Talvel külma ilmaga võib mitu isendit kasutada ühiselt sama pesaõõnt.

Toit. Orav on segatoiduline, kuid põhiliselt sööb taimset toitu, valdavalt kuuseseemneid, kuid ka männiseemneid, tammetõrusid ja sarapuupähkleid, marju, võrseid ja seeni. Vähesel määral võib süüa linnupoegi ja -mune ning selgrootuid. Toidurohkuse korral kogub puuõõntesse ja varjulistesse kohtadesse toiduvarusid. Päevane toidukogus moodustab umbes 5% kehakaalust.

Sigimine ja areng. Aastas sünnib 1–2 pesakonda. Peamine jooksuaeg on hilistalvel veebruaris-märtsis; heade toidutingimuste korral võib olla teine jooksuaeg kesksuvel juunis-juulis. Emaslooma innaaeg kestab vaid ühe päeva.

Tiinus kestab 35–40 päeva ning pesakonnas on 3–4 (kuni 10) poega, kes kaaluvad vastsündinuna 7–10 g. Silmad avanevad poegadel 1-kuuselt, pesast väljuvad 2-kuuselt, imetamine kestab 2–2,5 kuud ning iseseisvuvad 2,5–3-kuuselt. Poegade eest hoolitseb vaid emasloom. Sigima hakkavad tavaliselt teisel eluaastal. Eluiga keskmiselt 3 aastat, kuid looduses võivad elada kuni 7-aastaseks, tehistingimustes kuni 10-aastaseks.

Koht ökosüsteemis. Oravast toituvad metsnugis, suured kakud, aga ka hiireviu ja kanakull. Ajalooliselt on olnud karusnaha-jahiuluk, kuid Eestist on oravajahi traditsioon kadunud. Inimasulates ohustavad oravaid kodukass ning autoliiklus. Venemaal kütitakse rohkearvuliselt ka tänapäeval.

Inimtekkelised ohutegurid on ka elupaikade vähenemine ja killustumine avatud alade ja suurte maanteede tõttu ning konkurents võõrliikidega, nt Suurbritannias ja Itaalias halloravaga (Sciurus carolinensis). Arvukus ja talvine suremus sõltub suurel määral kuuskede käbirohkusest. Enamik oravaid ei ela aastaseks saamiseni, täisealiseks saab vaid 15–25% isenditest.

64 | Eesti imetajad

Foto: Rainar Kurbel

L E N D O R A V Pteromys volans Ingl Siberian Flying Squirrel, Russian Flying Squirrel

Välimus. Lendorava keha on hariliku orava omast mõnevõrra väiksem.

Seljapoolel on karv haavakoore värvi hall, kõhupool valkjashall. Suvel on karv pruunikama varjundiga, talvel hõbehall. Iseloomulikud on suured silmad, tömp nina, ees- ja tagajäsemete vahel olev lennunahk ehk lennus ning horisontaalselt väheke lapik ja kohevalt karvane saba.

Arvudes: kehakaal 100–150 g, tüvepikkus 13–20 cm; saba 9–14 cm, tagakäpp 3,2–3,9 cm. Isasloomad on emastest mõnevõrra väiksemad.

Hambaid on 20–22 (I 1/1, C 0/0, P 1–2/1, M 3/3), nisasid 8.

Tegevusjäljed. Iseloomulikud tegevusjäljed ja parim elupaiga asustatuse tuvastusviis on riisiterast väheke suuremad väljaheited, mis varakevadel on rohekaskollased kuni oranžid, muul ajal pruunid või mustjad. Väljaheidete leidmine on kõige tõenäolisem suurte haabade jalamitelt.

Eesti imetajad | 65

Levik. Levinud segametsavööndis Läänemerest (Eesti, Soome) kuni Vaikse ookeanini. On Euroopa ja Põhja-Aasia mandriosa ainuke lendoravaliik. Meile jõudis arvatavasti ida poolt subboreaalsel kliimaperioodil koos haava- ja kuusemetsade levikuga.

Eestis on tänapäeval levinud Virumaa keskosa metsades, populatsioon on viimase 100 aasta jooksul pidevalt vähenenud. 20. sajandi viimastel kümnenditel on üksikuid lokaalseid leide ka Soomaalt, Raplamaalt, Harjumaalt ja Lõuna-Pärnumaalt (selle lähedalt ka Põhja-Lätist); varem oli levinud ka Valgamaal, Võrumaal ja Tartumaal.

Elupaik. Asustab vanu, 60–120-aastasi haava-kuusesegametsi, kus on tihti rohkelt teise rinde kuuski. Pesa rajab enamasti vanasse rähniõõnde, kuid võib asustada ka oravate maha jäetud risupesi ning pesakaste. Pesa vooderdab puudelt kogutud habesamblike ja lehtedega, kuid ka sambla ja/või kuluga.

Vahetab lähestikku paiknevaid pesaõõnsusi iga paari nädala kuni paari kuu tagant. Sama pesapaika võib korraga kasutada mitu isendit. Ei ole otseselt inimpelglik, Soomest on teada pesitsemisi ka hoonete pööningutel.

Eluviis ja käitumine. Öise eluviisiga, kuid tegutseb ka videvikus. Kesksuvel tegutsevad emasloomad väljaspool pesa mõnikord ka keset päeva, arvatavasti on see seotud suurenenud energiavajadusega imetamisperioodil. Arborikool, kes kasutab ees- ja tagakäppade vahel olevat lennust tiivana, olles võimeline sooritama kuni 100-meetriseid liuglende (enamasti 10–30 m). Liuglendude jooksul on võimeline muutma lennusuunda, kasutades selleks tüürina saba.

Maapinnal liikumist lennus segab ja seetõttu on maas tegutsemine väga haruldane. Kodupiirkonna aktiivselt kasutatav ala on emastel keskmiselt 6 ha, isastel u 16 ha. Emasloomade territooriumid kattuvad omavahel, kuid nad ei ole agressiivsed. Isasloomade kodupiirkonnad kattuvad nii omavahel kui ka emasloomade omadega.

Toit. Eestis ja Soomes teadaolevalt vaid taimtoiduline, kuid Venemaalt on teateid vähesel määral linnumunade ja noorlindude söömisest. Põhiline toit on haavapuu lehed, pungad, urvad ja noorte okste koor. Võib toiduks tarvitada ka 66 | Eesti imetajad

teiste lehtpuude, nagu lepa, kase ja paju lehti ja võrseid ning süüa okaspuude käbisid ja noori võrseid ning seemneid ja pähkleid. Hooajati võib puuõõntesse koguda toiduvarusid (kase- ja lepaurbi).

Sigimine ja areng. Eestis on jooksuaeg märtsis-aprillis. Tiinus kestab 5–6 nädalat ning pojad sünnivad mais-juunis. Aastas võib sündida 1–2 pesakonda ning üksikud loomad võivad sigida tüüpilisest sigimishooajast hiljem. Seetõttu võib pesakondi esineda kuni suve lõpuni. Pesakonnas on enamasti 2–3 (1–6) poega, kes kaaluvad sündides umbes 5 g ja on esimesed 2 elunädalat pimedad.

Imetamine kestab 1 kuu. Pojad iseseisvuvad 2-kuuselt, misjärel enamasti lahkuvad ema kodupiirkonnast. Eluiga on looduses kuni 7 aastat.

Koht ökosüsteemis. Võimaluse korral murravad ja söövad lendoravat metsnugis ja kakud, inimasulate läheduses ka kodukass. Varem (20 saj. I pool) oli lendorav Eestis jahiuluk, praegu kuulub I kaitsekategooriasse. Eesti lendoravapopulatsioon on hääbumas. Hoolimata arvukuse langusest enamikus populatsioonides ei ole liik väljasuremisohus. Põhiline ohutegur on elupaikade (vanade haavikute) kadumine ning killustumine metsamajanduse tõttu. Värsked lageraielangid tekitavad lendoravale liikumisbarjääre, vähendades sellega kohalike asurkondade sidusust. Väikeseid asurkondi võib mõjutada ka kisklus.

Kuna lendorav on varjulise eluviisiga, on tema arvukust hinnata keeruline; eksperdihinnangud Virumaa populatsiooni kohta on vahemikus mõnekümnest kuni mõnesaja isendini. Seireandmete järgi on arvukus viimasel aastakümnel püsinud suhteliselt stabiilne, kuid pigem langeva trendiga; on olnud lokaalset väljasuremist.

SUGUKOND UNIL ASED Gliridae Maailmas on tänapäeval teada 28 liiki unilasi. Nad on Vana Maailma (Euraasia ja Aafrika) endeemid (levinud vaid teatud piirkonnas), enamik liike elab Keskja Lõuna-Euroopas. Unilased sarnanevad eluviisilt mõnevõrra oravatega: nad liiguvad, toituvad ja pesitsevad sageli puudel. Välimuselt ja suuruse poolest meenutavad pigem hiiri või rotte, kuid neil on tihedalt karvane saba. Magavad talveund, jaheda kliimaga aladel võib kuluda magamisele rohkem kui pool looma elueast. Kergesti on äratuntav unilase ümara kujuga, rohukõrtest, samblikust, lehtedest vm taimsest materjalist pesa. Unilased on Euroopas kaitse all. Eestis on elutsenud 2 unilaseliiki, kelle levimus Eestis viimastel kümnenditel ei ole kinnitatud.

Eesti imetajad | 67

Foto: Johan de Meester / Vida Press

L A G R I T S Eliomys quercinus Ingl Garden Dormouse

Välimus. Rotisuurune unilane, kelle seljapool on hallikaspruun ning kõht, kurgualune ja käpad on valged; värvuse üleminek on järsk. Iseloomulikud on suured kõrvad ning koonu külgedelt üle silmade kõrvade taha ulatuvad mustad laigud. Saba on kohevalt karvane, tipu poolt pealt must, alt valge ning pintseljalt laienev. Iseloomulik on mustvalge sabaots. Esineb saba autotoomia (eraldumine), kui sellest haaratakse. Eeskäppadel on 4 varvast, tagakäppadel aga 5 varvast.

Sarnaneb mõneti Lätis ja Leedus elutseva kuneli (Glis glis) ja metsuneliga (Dryomys nitedula). Kunel on lagritsast suurem, kuid silmad on väiksemad ja tumedad silmalaigud puuduvad. Lagritsast väiksema metsuneli silmalaigud ei ulatu kõrvade taha.

Arvudes: kehakaal 45–120 (kuni 140) g, tüvepikkus 100–170 mm, saba 90–150 mm, tagakäpp 22–32 mm.

Hambaid on 20 (I 1/1, C 0/0, P 1/1, M 3/3), nisasid on 8.

68 | Eesti imetajad

Levik. Lagrits on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas Pürenee poolsaarest Uuralite ja Lõuna-Soomeni. Levila idaosas on hajus ja valdavalt vähearvukas liik. Lõuna-Euroopas on kohati tavaline. Levila idaosas on viimase 30 aastaga arvukus langenud 50%, levila lääneosas on populatsioonid suhteliselt stabiilsed.

Eestis ei ole liigi esinemine viimastel aastakümnetel kinnitust leidnud. Viimased leiud on teada Kesk- ja Põhja-Eestist (viimane 1986. a Raplamaalt), kuid varasemast on teateid kogu Mandri-Eestist. Kagu-Eestis ja Lätis oli liik veel 1950. aastatel suhteliselt tavaline. Lagritsa varjulise eluviisi ja vähese tuntuse tõttu tuleb teateid tema kohtamisest harva. Liigi esinemine Eestis on siiski tõenäoline. 1990. aastatest on teada lagritsa asurkond Soome lahes SuurTütarsaarel (Venemaa).

Elupaik. Asustab põhiliselt metsi, kuid ka põõsastikke, puhmastikke ja aedu.

Eelistab valgusrohkeid kohti, kivikülve ja kiviaedu. Puittaimedel liikudes eelistab kasutada 2–6 meetri kõrgusel asuvaid oksi. Kõrtest, lehtedest, samblast ja karvadest pesa rajab puuõõnsusse, oksaharude, juurte või kivide vahele, vanasse orava- või linnupessa või isegi hoonetesse. Kasutab suve jooksul 2–5 pesa. Talvitub maa-alustes urgudes, maapinnalähedastes õnarustes või ehitiste keldrites, kuid on teada talvitumisest ka linnupesakastides.

Eluviis ja käitumine. Öise aktiivsusega, üksikeluviisiga loom. Kodupiirkonna ulatus on umbes 150 meetrit ning selle asupaika lagrits eri aastatel ei vaheta.

Ida-Euroopa unilastest kõige rohkem maapinnal tegutsev liik. Magab talveund, mis kestab oktoobrist kuni aprillini, kui välistemperatuur on madalam kui +5 °C. Suhteliselt soojade ilmadega võib ka keset talve unest ärgata.

Toit. Segatoiduline, ülekaalus on loomne toit. Sööb putukaid, tigusid, ämblikke ja isegi väikesi selgroogseid, nagu sisalikke, hiiri, linnupoegi ja mune. Menüüs on ka seemned, marjad, pähklid, pungad ja õied, noore puu koor ja võrsed.

Korjab toiduvarusid. On teada kannibalismijuhtumeid pärast talveunest ärkamist: varem ärganud isendid võivad murda veel magavaid liigikaaslasi.

Samuti võivad lagritsa ohvriks langeda nõrgemad paarumiskonkurentidest liigikaaslased.

Eesti imetajad | 69