Eesti lugu
Koostaja Piret Kriivan
Sisukord
Eestlased maailmas. Luterlikud kolooniad. Kullapalavik
Naised sõjas
Teine maailmasõda. Eesti kaugluurajate päästmiskatse
Carl Friedrich Christian Buddeus (1775–1864), „Timuka elamu läheduses“.
Rootsi aeg. Tallinna timuka elu
Kõneleb Tallinna linnaarhiivi peaspetsialist
KALMER MÄEORG
Lugusid Tallinna timukatest, nende pereliikmetest ja sulastest.
PIRET KRIIVAN: Kuidas timukatesse keskajal ja Rootsi ajal suhtuti?
KALMER MÄEORG: Terve keskaja ja varauusajal 19. sajandini välja kuulusid timukad Saksa kultuuriruumis ja ka Rootsis ebaausate, põlatud ametite hulka. Põlgust vääriv ei olnud hukkamine iseenesest, see oli kohtu poolt määratud väljateenitud karistus, põlgust vääris see, et seda tehti raha eest. Timukas kui piinaja oli kogu maailmas vihatud ning see põlgus ja pelgus laienes tema perekonnaliikmetele. Juba aastast 1337 on teada, et üks eestlane olevat lõhkunud timuka maja ja haavanud tema naist. Samal aastal solvas puusepp Clement Vihannus timuka naist sõnadega ja pidi siis maksma timukale valuraha.
Rootsi ajal, aastal 1676 palkas Tallinna raad endale tubli timuka Narvast.
Detloff Fliegenring oli ühest Saksamaa tuntumast timukate suguvõsast ja kaks korda abielus. Teine abikaasa oli Preisimaal tuntud Schotmannide timuka suguvõsast, timuka tütar. 1685 suri timuka aastavanune poeg Valentin. Isal tekkis mure, keda saada kirstu kandma – linna elanikud keeldusid sellest. Detloff kirjutas Tallinna raele palvekirja, et leida inimesi, kes oleks nõus kirstu kandma. Tallinna raad andis korralduse, et tuleb leida lihtrahva seast inimesed, kes seda soovivad teha raha eest. Mõni aeg hiljem tekkis Tallinna timukal mure oma laste koolitamise pärast – lapsed istusid koolis eraldi pingis. Lapsevanemad ei leppinud sellega ja Detloff kirjutab oma palvekirjas emotsionaalselt, et „minu lapsed ei sarnane arutute metselajatega, vaid on kristlased ja võiksid saada kasvatada ja lugemise ja kirjutamise selgeks, see on neile hädavajalik“. 1685. aastal andis Tallinna raad korralduse, et timuka lapsed lubatakse avalikku kooli. Aasta pärast keelati see ära ja timukale anti 30 riigitaalrit, et lapsed saaksid kodus õppida. See oli väga suur raha, kuid timukale see otsus üldse ei meeldinud. Viis aastat hiljem lubati timuka lapsed linna kooli tagasi, kuid nad pidid ikkagi teistest lastest hiljem õppima. Huvitav on see, et seda korraldust Tallinna timuka suhtes korrati 1755. aastal.
Missugused olid timuka ametikohustused ja õigused?
Timuka ülesanded tulevad päris hästi välja palgaläbirääkimistel. Näiteks aastal 1670 soovib Hamburgist Tallinna tulla Taani päritolu timukas Samuel Olefsen. Hamburgi ja Tallinna vahel on pikem kirjavahetus ja timuka aastapalgaks pidi olema 50 riigitaalrit, mis oli päris suur palk. Lisaks sai ta mitmesuguseid soodustusi: tasuta elamise Rüütli tänavas, küttepuud, mitmesugust naturaaltasu, kaheksa tündrit linnaseid, sama palju rukist, neli tündrit kaera, heinaraha, igal aastal täieliku riietekomplekti, sealhulgas ka selle tulipunase timuka mantli.
Kummalisel kombel oli veel lisatasusid: üks taaler iga poomise eest, piinamise ja häbipostis piitsutamise eest, linna eramajadest lampkastide tühjendamise eest, suurte ja väikeste loomakorjuste koristamise eest. Vahel lisandus ka päris huvitavaid kohustusi, näiteks 1681. aastal pani raad timukale täiendava kohustuse linnas koeri jälitada, kuigi samal ajal olid linnas kirikute juures ametis ametimehed, keda nimetati koerafoogtideks või ka koeralööjateks ja kelle üheks ametikohustuseks oli koerte kirikust väljaajamine või juba nende ukselt tagasitõrjumine. Ma ei tea, miks need koerad sinna kirikusse siis kangesti tükkisid!
Hilisemast ajast, juba Põhjasõja-aastatest on teada, et linnamaja omanik kohustati igal kolmapäeval pühkima tänava puhtaks ja prahi laupäevaks ära vedama. Kui seda ei tehtud, siis külastas majapidamist timukas koos oma sulastega ja majaomanik pidi timukale prügikoorma äraveo eest maksma. Kusjuures raad volitas timukat nii kauaks sulastega majja jääma, kuni see raha on tasutud. Tavaliselt maksti raha kiiresti ära. Sama mõjuga olevat olnud ka timuka vankri pikemaks ajaks süüdlase maja ette jätmine.
Aga kui jõuame nüüd Rootsi aja juurde, mis on sellest teada? Kui palju oli süüdistatavaid, milles neid süüdistati ja kuidas karistati?
17. sajandi protokollid on küllatki lünklikud, aga on üks ajavahemik, kui neid on väga korralikult peetud – 1606 kuni 1610. Mis selle viie aasta jooksul juhtus? Kõigepealt 97 kriminaalsüüdistust, neist 22 ettekavatsemata tapmist, siis 18 lihtsat vargust, 12 suurt murdvargust, siis solvumised ja auhaavamised, muud kõlblusvastased kuriteod. Keelepeks tavaliselt naiste puhul. Taskuvargused, kaks abielurikkumist, üks mõrv ehk ettekavatsetud tapmine. Laste tapmisi oli sel ajavahemikul väga vähe. Üks vägistamine ja kirikuvargus, mis oli väga-väga suur süütegu, veel süütamine ja nõidumine.
Timukas osales süüdlaste tabamisel ja järgneval ülekuulamisel, viimases oli timukas otseselt tegev piinamisega. Ähvardamine, väike piinamine pöidlakruvide tarvitamisega, suur piinamine ehk piinapingil venitamine.
Millised olid karistused? Surmanuhtlus 12 korral – iga tapmine surmanuhtlust kaasa ei toonud –, vitstega avalik peksmine linna häbipostis raekoja platsil, aga vahel ka (mitteavalikult) linna vanglas. Peksukaristus oli mõnikord lubatud asendada rahatrahviga. Peksukaristusele järgnes sageli linnast tähtajaline või igaveseks ajaks (elupäevade lõpuni) väljasaatmine, mis mõnikord oli ka iseseisev karistus. Tagasipöördumise korral ja taas varguselt tabamise korral ootas kurjategijat surmanuhtlus. Käenduse vastu võidi ka vabaks lasta, samuti oli karistuseta jätmist ja armuandmist. Rootsi aja lõpus tekkis küll vanglakaristust rohkem, aga üldiselt rakendati seda väga harva ja see kestis lisaks kohtueelsele vangistusele kõige sagedamini ainult neli nädalat. Erandiks oli 1699. aastal rajatud naiste karistusasutus – ketrusmaja Rüütli tänaval, mida tollal küll ka sotsiaalabi asutuseks peeti.
Aga hukkamisviisid olid põhiliselt mõõgaga hukkamine ja poomine?
Põhiliselt jah. Mõõgaga hukkamist peeti austusväärsemaks, poodi tavaliselt vargaid. Naiste ülespoomist peeti ka sündsusetuks, nemad hukati mõõgaga. 16. sajandil oli naiste hukkamisviis lapse tapmise eest elusalt matmine, nõiad hukati tuleriidal, nagu ka tahtliku süütamise (sks mordbrand) toimepanijad. Kui maal oli kuritegelik süütamine üsna sage kuritegu, siis linnas juhtus seda haruharva. Tallinnas on 1600–1710 teada küll üksainuke nõidumise eest määratud surmanuhtlus ja tuleriidale saatmine. Septembris 1616 heideti tuleriidale nahkadesse mässitud Pajupea Andres, soomlane, keda süüdistati nõidumises. Ta olevat rukkilõikuse talgutel Kautjala möldrile õllega kolm kuradit kõhtu nõidunud. Andres püüdis möldrit ise ravida, aga
asi lõppes ikka tema surmamõistmisega. Varasemast aastast on teada veel kaks nõiaprotsessi, aga need lõppesid süüaluste vabastamisega. Tallinn oli selles osas üsna erandlik. Samuti mõisteti tulesurma sodoomias süüdistatavad, ja mitte ainult sodomiit, vaid ka loom põletati tuleriidal. Hiljemalt 1625. aastast alates aga surmati surmamõistetu ja loom eelnevalt mõõgaga. 1697. aastal määras raad esmakordselt karistusena kadalipu jooksmise. See (sisuliselt surmanuhtlusega võrreldav) karistus määrati raha ja sidrunite vargale Peetrile.
Viimane ratastamine toimus Tallinnas 1732. aasta juulis karistusena julma röövmõrva eest. Tallinna kaupmeeste järeltulija Johannes Robert Viebold oli nooruses astunud Rootsi sõjaväeteenistusse, pikalt sõjavangis olnud ja juba Venemaal igasuguseid kuritegusid toime pannud. Tallinnas jäi ta vahele sõjaväekirurg Christian Vogeli röövmõrvaga koos oma abilise
Gerhard Palmiga Vana-Posti tänaval. Kummalisel kombel Vieboldi vanaisa endises majas.
Kus süüdimõistetud kurjategijad hukati? Me teame muidugi kõik seda, kuidas Riisipere mõisnik Johann von Uexküll väravate vahel hukati, aga kus põhiliselt hukati? Kas võllamäel?
Jah, Tallinnas põhiliselt võllamäel praeguse Liivalaia tänav 8 hoone taguse ala kõrgendikul ja osaliselt ka hoone all ning vähem ka raekoja platsil, viimane kord oli 1695. aastal, kui pastor Panicke hukati kokatüdruku tapmise eest pea maharaiumisega.
Samal ajal toimusid hukkamised ka Toompea võlla juures, mis rajati 1608. aasta paiku Jeruusalemma mäele ja asus Pärnu maantee ääres praeguse Tallinna Ühisgümnaasiumi piirkonnas.
Väravatevahelise hukkamise kohta on lugu saksa soost timukast, kes 1594 pidi sooritama oma esimese meistritöö, nagu käsitöölistel oli kombeks
nimetada. Meister Brun pidi Karja väravate vahel pea maha lööma mõrtsukal, Klaus Vesselingi pojal Matsil. Aga see ebaõnnestus, tal tuli teha kolm mõõgalööki. Kuna hukkamine toimus linnaväravate vahel, siis võib-olla see päästis timuka elu.
Sellest annab tunnistust üks hilisem juhtum. 1630. aastal vallandas Tallinna raad mittesaksa timuka Marcussoni, kes oli ilmselt 1710–1620
Tallinnas tegutsenud linna timuka Marcuse poeg. Tema esimene mõõgaga tapmine oli nimelt täiesti ebaõnnestunud. Ta pidi kolm-neli korda mõõgaga lööma ja seejärel tuli hukataval pea koguni kätega ära rebida. Pealtvaatajad tormasid timukale ja tema sulastele, kes väidetavalt olid timuka pojad, raevuka pahameelega, kivide ja keppidega kallale. Need jäid raskelt vigastatuna võlla alla lamama.
Tallinnas oli see teadaolevalt ainukordne juhtum, kuid laiemalt Euroopas üsna levinud vana tava. On kirjutatud isegi, et timukal oli, eriti mõõgaga hukkamisel, surmahirm pealtvaatajate omakohtu ees. Süüdlased jäid sellel puhul tavaliselt karistuseta. 1680. aastal tabas sarnane saatus Stockholmi timukameistrit Per Larssonit (timukas 1679–1681). Olles juba kogenud timukas, tabas teda ja tema sulaseid ebaõnnestunud hukkamise järel pealtvaatajate kivirünnak, mille tagajärjel ta paar päeva hiljem suri. Pealtvaatajad väitsid, et timukas oli purjus. Timukas ise ütles, et oli haige ja palavikus. Teada on küll, et hukatava viimane söömaaeg oli koos timukaga ja seal pakuti veini ka.
Alles 1700. aastal keelati Rootsi riigis Karl XII dekreediga timuka töösse sekkumine, timuka ründamist karistati surmanuhtlusega.
Timuka perest oli pisut juba juttu ja tuleb ilmselt veel, aga räägime timukasulastest. Timukatel olid sulased ja sellid. Kas timukas oli ise timukameister?
Ise oli ta meister ja Tallinna timukal oli tavaliselt neli-viis mittesakslastest sulast – eestlast või soomlast. Nad said väga pisikest rahapalka, mida osaliselt maksis timukas ise oma taskust. Nemad saatsid kohtufoogti arestimisel, arreteerimisel. Vähestest säilinud linnakassa dokumentidest on kviitungeid selle kohta, et timukale on sulaste eest makstud lisatasu. Põhjasõja ajast on näiteks selline juhus, et timuka sulane oli vene kaptenilt varastanud kaks rubla raha. Timukas pidi selle välja maksma, aga nõudis selle omakorda linnakassalt tagasi.
18. sajandi lõpus, kui timukatel enam timukatööd vanal moel polnud, aitasid timukasulased linnakodanikke ehitustöödel ja mingi aja pärast esitas timukas sulaste joodud veini-õlle eest arved linnakassale.
Teada on ka mõned timukasulaste nimed: Jaan Kassomees, Suur Jaan, Vellingi Jaan, Tartu Jaan, Ants Rebane, Veremees Jaanus. 1699. aasta mais poodi võllamäel üles murdvargad. Timukasulased Hans Frich ja Heinrich Mattias – võisid nime järgi otsustades riigisakslased olla – olid tööst vabal ajal harrastanud sissemurdmisi ning linna ja Toompea koplist loomi varastanud. Nad poodi üles. Nädal pärast poomist hakkas raad arutama, mida timukaga ette võtta, see oli juba selle Detloff Fliegenringi poeg Jakob, kes oli nüüd ise linnatimukaks saanud. Selgus, et Jakob oli vargusest teadlik ja oli oma sulastele etteheiteid teinud. Aga ta aitas neil põgeneda, andis kaasa liha ja leiba ja 30 taalrit, või tegi seda timuka naine. Raad otsustas timuka koos naisega linnast välja saata. Jakob oli aga tubli kaebaja, esitas raele uue kaebuse ja raad piirdus rahatrahviga ja timukas jäi ametisse edasi.
Timuka lastel oli keeruline elu, aga mis on veel teada timuka pereliikmetest?
See oli suletud ring, praktiliselt oli timuka tütardel ja poegadel võimatu abielluda kellegi teise kui timukaga. Tekkisid timukadünastiad.
Huvitav oli sellesama Detloff Fliegenringi laste saatus. Üks poeg, Jakob, sai tema ametijärglaseks Tallinnas, oli Toompeal ametis täiendava tasu eest ja temaga oli mitmesuguseid sekeldusi vallaslaste osas. Timuka teine poeg Johann Philipp Fliegenring (1679–1716) astus Rootsi kuninga sõjaväe teenistusse, tõusis kiiresti leitnandiks, võttis osa Poltava lahingust ja langes vangi. Sõjavangis pussitas kaasvang Rootsi ohvitser ta surnuks.
Täiesti erandlik on timuka noorema lapse, Eva Fliegenringi saatus. Teda märgitakse 1723. aastal Tallinna linnaämmaemandana. Ta andis linnaarstile ämmaemanda vande ja oli selles ametis ligi 20 aastat kuni oma surmani. Ta suri 60-aastaselt. Tema mees oli samuti auväärne ja jõukas mees, Toompea lihunik Rahr, kes rahastas Toomkirikus puunikerdaja
Christian Ackermanni Kolgata-grupi tegemist. Linnaämmaemand oli väga lugupeetud ja austusväärne inimene ja Eva Fliegenring oli esimene, kellel õnnestus timukadünastia suletud ringist välja murda, tema pojal ja kolmel tütrel õnnestus samuti sotsiaalselt tõusta. Eva Fliegenring on isegi mõne Tallinna aadlisuguvõsa esiema. Timuka tütre selline tõus on täiesti erandlik sündmus, kuskil mujal Saksamaal ei ole ma sellist asja kohanud.
Omakohtust oli juba juttu, aga kas timuka üle ka päriselt mõisteti kohut ja mõisteti ka süüdi?
Jah, seda juhtus Tallinnas üsna sageli, Stockholmis isegi veel sagedamini. Omapärane juhus oli Tallinnas 1653. aasta märtsis. Tuntud Saksamaa timukasuguvõsast pärit, Riias sündinud Hans Schotmann oli Tallinnas ametisse astunud 1650. aasta viimastel päevadel. Oma esimese hukkamise pidi ta läbi viima kaks ja pool aastat hiljem. Raad oli surma mõistnud kiviraidur Oloff Haakeni, kes oli tänaval musketiga surnuks tulistanud Osnabrückist pärit kodaniku. Saksamaalt pärit kogemuste alusel otsustas ta
mõõgaga hukkamise suurejooneliselt läbi viia, aga tekkisid täiesti ootamatud arusaamatused.
Ta esitas Tallinna linakangrute ametile nõudmise, et need tuleksid hukatavat piikide ja sõjakirvestega raevanglast võllamäele saatma ja vahti pidama. Kombeks oli, et hukatav tegi kinniseotud silmadega kolm tiiru ümber raekoja platsi ja seejärel viidi linnaväravate vahelt välja võllamäele.
Saksamaal oli see üsna levinud toimimisviis. Tallinnas saatsid aga surmamõistetud võlla juurde tavaliselt timukasulased või õllekandjad. Tallinna linakangrud olid sellisest jõhkrast ja ennekuulmatust ametiau haavamisest solvunud ja esitasid raele kaebuse linnatimuka rangeks karistamiseks. Kuigi ka linakangur oli mõnelgi määral n-ö autu elukutse, määras raekohus timukale linakangrute au ja hea nime teotamist eest range karistuse. Ta pidi linna turul kandma nn häbikivi, ta lasti ametist lahti ja ta pidi linna piiridest eluks ajaks välja saadetama.
Vangistuses hakkas timukas kohtuteenreid sõimama ja kättemaksuga ähvardama, mis tegi asja veel hullemaks. 1653 viidi alandav karistus täide.
Timukat talutati, häbikivi kaelas, vilepilli puhuvate seakarjuste saatel ümber turuplatsi. Häbikivi kandmine oli seda häbistavam, et see oli eranditult naistele määratud karistus laimamise ja keelepeksu eest. Timukas otsustas talle osaks saanud avaliku mõnitamise siiski ära kannatada, esitas raele palve teenistusse edasi jääda, kuid raad lükkas selle kategooriliselt tagasi ja ta saadeti linna piiridest välja. Tallinna timukas leidis endale uue samaväärse ameti Tartus ja Tartu timukas Martin Ehm või Ohm tuli tema asemele Tallinna.
Timukasulased olid põhiliselt mittesakslased, timukad olid põhiliselt Saksamaalt värvatud. Kas mõni timukas võis olla ka eestlane?
Varasemad timukad, keda keskajal nimeliselt nimetatakse, olid täiesti eesti nimedega. Nimepidi on teada aastast 1369 Melepeve, tema puhul
nimetatakse este – eestlane. Talle järgneb Hinke, siis Herman, viimased võisid ka sakslased olla.
1525 on teada timukasulasest Toomasest, kes olevat ülespoodud varastel rõivad maha lõiganud. See süüdistus on natuke kummaline, sest timukal oligi õigus hukatu rõivad endale saada, arvati, et neil on mingisugune võlujõud. Juhtum on seotud ka kahe kahtlaste elukommetega naisega, Dorti ja Gretega, kes õlut pruulisid ja kes kavatsesid need võllas rippunutelt varastatud riided selga panna, et õllemüük läheks paremini.
1606. aastal otsustas Tallinna raad, et linnal puuduvad vahendid „saksa timuka“ alaliselt teenistusse võtmiseks.
Eestlastest või pigem mittesakslastest timukate puhul tuleb rääkida erandlikust juhtumist, mis on samas ka tüüpiline. 1645. aastal oli Tallinnas taas mittesaksa päritolu timukas, ilmselt siis soomlane, ta oli vabade vanemate poeg Pert Prussepoick. Ta oli Lübecki õiguse kohaselt Tallinnas surma mõistetud kahenaisepidamise eest esimese naise kaebuse põhjal. Lisaks süüdistati Perti veel varguses (talupoeg Korma Iwanilt viis kuube, neli särki, paar uusi pükse, neli paari sukki, paar villaseid kindaid, kirves ja kaks leiba). Raad pakkus talle armu, kui ta timuka ameti vastu võtab ja koos esimese naise Liisiga elama hakkab. Nii juhtuski. Paar kuud hiljem Pert põgenes, kas timuka ameti või naise eest, ta tabati ja hukati kohtu otsusel mõõgaga. Tema timukakarjäär jäi seega õige lühikeseks.
See võis olla Tallinnas erandlik juhus, aga laiemas kontekstis samas üsna tüüpiline. 17. sajandil oli timukaid raske värvata ja seetõttu kasutati sageli nn armuandmistimukaid. Surmamõistetud inimene võis oma karistusest pääseda, valides timuka ameti. Enne ametisse asumist lõigati tal kõrvad või põletati märk kehasse, et oleks hõlpsasti tuvastatav, kui ta oma kohustustest püüab kõrvale kalduda ja põgeneda. Tallinnas oli see teadaolevalt ainukordne juhus, kuid varasemast ajast on teada, et nii värvati Tallinnas
ka timukasulaseid. Või tehti selliseid katseid. 1624. aastast on teada, et abielurikkumises süüdi mõistetud Jürgen Jaani poeg valis karistuseks linnast neljaks aastaks väljasaatmise, selle asemel et timukaks hakata. Sellise suhteliselt leebe karistuse sai ta küll tänu oma esimese naise valmisolekule talle kõik andestada ja abielu jätkata.
Timuka perekonnal ei olnud lihtne, timuka sulastel ei olnud lihtne, aga kas kuidagi mõjutas timukaga kokkupuutumine iseenesest ka inimese elu?
Kaks juhtumit võib esile tuua. Aastal 1685 kuulati üle Narvast pärit teenijatüdruk, mõrvar Margareeta. Ta põhjendas oma koledat tegu sellega, et tema ema oli abiellunud timukasulasega ja sellepärast ei võtnud mitte keegi teda teenistusse ja teda põlati ja välditi. Siis tekkis tal elupõlgusest kuri kavatsus, et ta tahab mõne inimese tappa ja lõpuks tegigi ta selle häbiväärse kavatsuse teoks. 5. juunil 1685 mõistis raad Margaretale karistuseks „mõõgaga elust surma juhatada, pea vaia külge naelutada ja keha hukkamispaigale matta“.
Aastal 1722 on raeprotokollis märge, et keegi Jakob Jürisson Turva külast on raele esitanud palve, milles ta kurdab, et on oma ametist, mida ta on pidanud juba 30 aastat, lahti lastud, kuna tema täiesti sõnakuulmatu ja kasvatamatu tütar on abiellunud timuka abilisega. Kuidas asi lahenes, pole teada.
Ühes võib vist kindel olla: inimesed tundsid, et timukas on üks sünge tegelane. Aga kas timukal oli ka mõni meeldivam ülesanne või töökohustus?
Oi, seda on küll raske öelda, mida ta ise eelistas. Ilmselt eelistas seda, mille eest maksti rohkem lisatasu. Timukad ei olnud mõnes mõttes mitte nii lootusetus olukorras nagu timukasulased. Timukas sai ikka raele kaevata,
kuidagi mõjutada, tema palveid tuli kuidagi arvestada, erinevalt mittesakslastest timukasulastest, keda ei võtnud keegi kuulda. Timukal oli suhteliselt korralik palk ja lisatasud, tasuta korter või pigem maja, ametirõivad. Erinevalt linna lihtrahvast ei joonud tema mitte õlut, vaid võis endale ka veini lubada, mis oli vahel isegi nagu ette nähtud. Meie mõistes mingeid meeldivaid ülesandeid on talle küll raske leida.
Küll aga oli meeldiv pool tema elus olemas.
Jah, erinevalt timukasulastest oli timukas 17. sajandi lõpul ikka kirjaoskaja, küllalt haritud mees. Eriti Detloff Fliegenring ja tema poeg Jacob, kes saatis raele arvukalt kaebekirju. Timuka lapsed said korraliku koolihariduse, ämmaemandast tütar Eva oskas kirjutada ja kirjutas Tartusse palvekirju oma poja eest, keda ei tahetud linna kodanikuks võtta, kuigi ta abiellus seal ühe suurgildi kaupmehe lesega.
Kohtuaktid ja kohtulood on ilmselt väga oluline ja väga põnev infoallikas. Millal nendega tegelema hakati? Millal neid uurima hakati? Esimene põhjalikum käsitlus ilmus raamatuna, saksa keeles muidugi, 140 aastat tagasi, aastal 1884, see oli Eugen von Nottbecki koostatud „Vana Tallinna kriminaalkroonika“ ehk väljavõtted kriminaalprotokollidest aastatest 1437–1743. Paraku on see jäänud ka viimaseks Tallinna kriminaalajaloo käsitluseks. Tagantjärele tarkusega on Nottbeckile ette heidetud, et ta keskendus põnevusele ja kurioosumitele. Lähemal vaatlusel võib aga tõdeda, et tollane elu ja surm oligi selline. Mingi valiku sest väga pikast perioodist ta pidi ometi tegema! Raamatus on ka küllalt põhjalik sissejuhatus karistusõigusest ja selle elluviimisest.
Von Nottbeck oli aadlimees, väga lugupeetud jurist, juuradoktor, kohtuadvokaat, kubermangu sekretär. Tema panus Tallinna ajaloo uurimisse ei piirdu
ainult kriminaalkroonikaga, ta andis koos kunstiajaloolase Neumanniga välja ka Tallinna ajaloo esimese üldkäsitluse, mis oli keskendunud kunstimälestistele.
Eugen von Nottbeck alustas ajaloo uurimist Tallinna vanade raeperekondade uurimisega, kelle hulka ta ise ka kuulus. Sealt tuli siis välja, talle võib-olla endalegi üllatuseks, selline genealoogiline seik, et tema viie põlve tagune esivanem ehk siis Nottbecki vanavanaema vanaema isa, kes suri Tallinnas 1695. aastal, ei olnud keegi muu, kui Tallinna tuntud timukas Detloff Fliegenring, kelle tütrel Eval õnnestus timukate dünastiast ämmaemandana välja murda.
18. veebruar 2023
Kas keskaeg oli keskaja inimese jaoks pime aeg?
Mida tähendas perekond muinasaegsele inimesele?
Mida mõtles inkvisiitor, kui ta piinas nõidumises kahtlustatavat? Kas nälg tegi veganiks? Kuidas nägi tema, meie esivanem seal kauges ajas tagasi, maailma? Missugustes oludes ta valikuid tegi? Millistele teadmistele toetudes tehti otsuseid enne
Teist maailmasõda? Mida me rahvana oleme kaasa võtnud ja võtame tänasest päevast tulevikku?
Vikerraadio ajaloosaate „Eesti lugu“ 800 osas on teadlased ja koduloouurijad otsinud ja andnud vastuseid eestlaste käekäigu kohta.
Jutud Ivo Schenkenbergist Liivimaa sõjas, Vabadussõja kangelastest Anna Varesest ja Salme Bergmannist, Teises maailmasõjas Soome ja Eesti vabaduse eest võidelnud kaugluurajatest, põlatud ametit pidanud timukast ja etikutel lobisenud tallinlastest, külarahvast hullutanud Torupilli Jussist ja teistest meie esivanematest on üles kirjutanud saatejuht ja toimetaja Piret Kriivan.
Piret Kriivan on Eesti Rahvusringhäälingu raadioajakirjanik. Saatesarja „Eesti lugu“ eest on teda autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga, Eesti Kaitseliidu medaliga, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ja Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali tunnustuspreemiaga.
