Eesti ajalugu K R O N O L O O G I A
Eesti ajalugu KRONOLOOGIA
Ain M채esalu Sulev Vahtre Mati Laur Tiit Rosenberg Allan Liim Ago Pajur T천nu Tannberg
Esmatrükk: Olion 1994. Teine trükk: Olion 2007. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Toimetanud Siiri Rebane Kujundanud Villu Koskaru ISBN 978-9949-27-827-5 www.tnp.ee Tekst © Autorid ja Tänapäev, 2015 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Autorid Ain Mäesalu 14 000 eKr – 1180 Sulev Vahtre 1181–1629 Mati Laur 1630–1800 Tiit Rosenberg ja Allan Liim (kultuurilugu) 1801–1917 Ago Pajur 1918–1944 Tõnu Tannberg 1945–1985 Allan Liim 1945–2013
Sisukord Saateks 7 11 000 eKr – 2013 9 Kaardid 501 Koha- ja isikunimede register 506
Saateks Aeg kulgeb oma rada sõltumatult inimese tegevusest. Või nagu ütleb Kanepi kihelkonnast kirja pandud vanasõna: „Aig lätt iks umma muudi, kas rii [ree] pääl ehk tii pääl.” Ühiskondlik areng seevastu saab toimuda vaid ajas, mida eesti keeles tabavalt ja kujundlikult markeeribki sõna ajalugu. Kirjutada ajalugu kronoloogiana, sündmuste loendina nende ajalises järjestuses, on olnud kombeks ajaloo kui teaduse algusaegadest peale. Antiik- ja keskajal olid kronoloogiad, annaalid (aastaraamatud) ja nende teisendina kroonikad ajalookirjutamise peamiseks vormiks. Jätkuvalt mitmekesistavad kronoloogiad tänapäevalgi ajalookirjandust. Käesolev raamat on värskendatud ja täiendatud kordustrükk, jätk 1994. aastal ilmunud „Eesti ajaloo kronoloogiale”, mille tekst ulatus 1993. aastani.* Eesmärgiks on endist viisi püüe anda ajaprintsiibist lähtuvalt läbilõikeline ülevaade Eesti ajaloo juba umbes viieteistkümnest tuhandest aastast. Autorid loodavad sellega pakkuda ajaloohuvilisele lugejale enamikust ülevaateteostest mõnevõrra erinevat vaatenurka. Pearõhk on faktilisel materjalil ja selle asetusel aja lakkamatus voolus. Lugejale peaks nii jääma rohkem ruumi omapoolseteks järeldusteks ja hinnanguteks. Autorid ei ole küll hinnanguid vältinud, mis nii või teisiti avalduvad juba materjali valikus ja tekstis sisalduvates kommentaarides, loodetavasti pole aga need liig pealetükkivad. Fikseeritud on paljusid elualasid ja -avaldusi, üldiselt on esikohal siiski poliitiline ajalugu. Esitatud on sündmusi ka teistelt maadelt, piirdudes nendega, mis mingil moel Eestiga seotud või Eestile mõju avaldanud. Kõik kuus autorit on Tartu ülikooli ajaloo osakonna, enamuses Eesti ajaloo õppetooli õppejõud. Käsitlusviisi ja andmete valikut on autorid ja koostaja püüdnud ühtlustada, teatud erinevused eri autorite käekirjas on siiski tuntavad. Raamatu lõpuosa, viimaste aastakümnete käsitlus, saab uurimistöö praeguse seisu juures olla mitte rohkem kui eeltöö edasisele süvendatumale vaatlusele. Loobuda on tulnud mitmest algul kavandatud lisast. Sündmused on enamikus dateeritud kuupäevaliselt, eriti uuemas osas. Alati ei ole see olnud kindlakstehtav või on siis teadlikult peetud küllaldaseks piirduda aastaarvuga. Kuni 1. (14.) veebruarini 1918, kui Eestis ametlikult üle mindi *
Eesõna ilmus algselt juba 2007. aasta trükile, käesolev väljaanne on kolmas.
Kronoloogia
7
uuele (gregooriuse) kalendrile, on kuupäevad antud vana (juuliuse) kalendri järgi. Tegelikult seda printsiipi nii lihtne järgida polegi ja eksimusedki ei ole välistatud. Nimelt kasutati uut kalendrit Eestis paiguti juba varem. Poola ajal oli see LõunaEestis isegi ametlikult kehtiv. Kirjanduses ei ole neid asjaolusid alati arvestatud ja uuematesse teatmeteostessegi, kus kõik kuupäevad on püütud ümber arvestada uuele kalendrile, on vigu sisse lipsanud. Siinkohal on neid püütud vältida, kuid alati ei osutunud võimalikuks kõike allikate najal kontrollida. Olgu veel meenutatud, et vahe uue ja vana kalendri vahel oli paavst Gregorius XIII reformi ajal 10 päeva (1582. aasta 4. oktoobrile ei järgnenud mitte 5., vaid 15. oktoober), aastal 1700 suurenes see 11, aastal 1800 kaheteistkümnele ja aastal 1900 kolmeteistkümnele päevale. Raamatut kirjutades on autorite soov olnud laiendada Eesti ajaloo alast lugemisvara. Silmas on peetud eelkõige ajaloost huvitatute laiemat ringi, aga ka üliõpilasi, kellele see võib olla õppevahendiks Eesti ajaloo aluskursuse omandamisel. Mõistagi saab taoline ülevaateteos rajaneda põhiliselt senisel teaduslikul kirjandusel, kuid mingil määral on kõik autorid käibesse toonud ka oma värskemaid uurimistulemusi. Sulev Vahtre
14 000 eKr–2015 pKr
U 8700–8550 eKr
U 14 000–10 000 eKr Meie maa vabaneb jääst. Jääaegsed liustikud taanduvad Kagu-Eestist järk-järgult loode suunas ja kujundavad maastikku. Jää sulamisel jäävad küngaste ja voortena maha liustike kuhjatud kruusa- ning liivalademed ja rändrahnudena lebama Soomest, aga ka Skandinaaviast liustikega toodud kaljupangad. Sulamisveed kogunevad mägede vahele järvedeks või uuristavad jõgede sügavaid orge.
U 10 000 eKr Saared ja suur osa praeguse Eesti mandriosast on veel Balti jääpaisjärve vete all. Valitseb karm subarktiline kliima. Järk-järgult kujuneval tundralaadsel samblike, pajude ja vaevakaskedega maastikul leidub põhjapõtru ning võib-olla isegi mõni viimastest mammutitest.
U 10 000–9700 eKr Eesti alale võib lühiajaliselt põigata mõni põhjapõtru jälitav küttidesalk. Seni pole nende ajutiste peatuspaikade jälgi siit leitud, aga tuntud on nad juba Leedus, Lätis, Venemaal Pihkva oblasti alal jm.
U 9700 eKr Balti jääpaisjärve veed murravad läbi Kesk-Rootsis Billingeni mägedest põhja poolt. Ühendus ookeaniga langetab Läänemere kohale tekkiva Joldia mere pinda 20–30 m võrra. Praeguse Eestimaa ala suureneb tunduvalt.
U 9700–8200 eKr Kliima soojeneb oluliselt (preboreaalne kliimaperiood). Eesti alale levivad kasemetsad, liivastele aladele ka männimetsad, sisse rändavad põdrad, karud, ilvesed, hundid, rebased, jänesed ja koprad.
U 8700–8550 eKr Pärnu jõe paremal kaldal Pullis peatub hooajaliselt rühm küttijaid ja kalastajaid. Mahajäänud tuleasemed, tulekivist, luust ja sarvest esemed ning purustatud metsloomaluud, mille hulgas leidub üks koeraluu, on seni vanimad tõendid inimeste viibimisest Eesti aladel. Kalastamisel õnnestub neil püüda peamiselt koha ja haugi (87% ja 12% leitud kalaluudest), mis näitab, et Pullis elatakse esmajoones kevadeti ja suviti. Sealt leitud tulekiviesemetest on 65% valmistatud toorainest, mille looduslik
Kronoloogia
11
U 8700–8550 eKr
leiuala paikneb ligi 400 km kaugusel Leedus ja Valgevenes, 27% tulekivist hangitakse Kesk-Eestist ja 8% umbes 300 km ida poolt Volga ülemjooksu ümbruskonnast. Viimasel ajal nimetavad arheoloogid mesoliitikumi vanemat perioodi Pulli staadiumiks või kultuuriks, mis hõlmab ajavahemikku 8700–8500 eKr.
U 8700–4000 eKr Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg, mil siinsed inimesed elatavad end küttimisest, kalapüügist ja korilusest. Sellest ajajärgust tuntakse üle 200 asulakoha ja 4 matmispaika. Mesoliitikumi esimesel poolel paiknevad elupaigad, millest paljusid kasutatakse vaid teatud hooajal, järvede ja jõgede ääres, ajajärgu teisel poolel asustatakse sisemaa kõrval ka mererannik. Arvukamalt esineb asulakohti Võrtsjärve vesikonnas ning Pärnu, Narva, Emajõe ja Jägala jõgikonnas. Luust ja sarvest valmistatakse enam kui 20 erinevat liiki esemeid: ahinguid, harpuune, nooleotsi, jäätuurasid, odaotsi jne. Tulekivi- ja kvartsitükkidest tehakse väiksemaid riistu: kõõvitsaid, uuritsaid, nooleotsi, noakesi jne. Kohalikest rändkivimitest lihvitakse mõningaid raieriistu: kirveid ja talbu. Esialgu kütitakse peamiselt põtru ja kopraid, teisi metsloomi aga harvemini. Aja jooksul kasvab jahisaagis metssigade ja tarvaste osakaal. Kütitakse ühtlasi suuremaid maismaa- ja veelinde, püütakse erinevaid kalu: koha, haug, ahven, säga, tursk, latikas jne.
U 8500 eKr Kunda Lammasmäele, mis on saareke madalaveelises järves, rajatakse esmakordselt asula, mida kasutatakse korduvalt kuni II aastatuhande alguseni eKr hooajalise elupaigana. Juba 1872. a avastatuna eristavad muinasteadlased selle põhjal Kunda kultuuri (ehk staadiumi), mis levib Läänemere idaranniku maades LõunaSoomest kuni Leeduni ajavahemikus 8500–7000 eKr.
U 7100 eKr Asustus hakkab levima vahetusse rannikuvööndisse. Rannikuasulate elanikud tegelevad ühtlasi merekalapüügi ja hülgeküttimisega. Sindi-Lodja asula (7100–6700 eKr) asukate jahisaagist moodustavad leitud ulukiluude põhjal u 70% viigerhülged, metsloomadest tabatakse enam põtru ja metssigu. Merejääd pidi kaugemale liikunud hülgekütid jõuavad u 5800 eKr Saaremaale, u 5700 eKr Hiiumaale ja 5300 eKr Ruhnu saarele, kus peatutakse esialgu hooajaliselt kevadtalvisel hülgeküttimishooajal, aga mõne aja pärast jäädakse Saaremaale püsivalt elama. Viimasel ajal nimetatakse ajavahemikku 7100–5500 eKr Sindi-Lodja staadiumiks või kultuuriks.
U 6150 eKr Narva lähedal Siivertsis kaotavad muistsed kalastajad võrgukäba ja -kivi ning niinenööri, mis säilivad tänu niiskele keskkonnale. Need leiud tunnistavad kalapüügi täiustamisel kasutuselevõetud võrkudest.
12
Eesti ajalugu