Dominique TarlĂŠ
Kaheksas peatükk Me lahkume 1971. aasta kevadel Prantsusmaale ja ma rendin Nellcôte’i, maja Prantsuse Rivieras. Mick abiellub St. Tropez’s. Paneme püsti oma ratastel stuudio, et lindistada „Exile on Main St.” ja harjume öiste lindistamissessioonidega. Käime oma kiirkaatri Mandraxiga Itaalias hommikust söömas. Ma leian oma stiili viiekeelsel kitarril. Gram Parsons tuleb külla ja Mick muutub armukadedaks. Ma eraldun narkootikumide abil, jääme politseile vahele. Ma veedan LAs viimast korda Gramiga aega ning jään teise järgu heroiinist tugevasse sõltuvusse. Põgenen koos Anitaga Šveitsi ravile, kannatan ära võõrutusnähud ning kirjutan paranedes „Angie”.
K
ui ma esimest korda Nellcôte’i nägin, mõtlesin, et veidi aega eksiilis ei tundugi nii halvana. See oli fantastiline maja Cap Ferrat’ alguses, mis vaatas üle Villefranche’i lahe. Selle oli 1890ndatel ehitanud üks inglise pankur. Maja juurde kuulus hiiglaslik natuke ülekasvanud aed, mis asus imeilusate sepisväravate taga. Maja mõõtmed olid suurepärased. Kui ma ennast hommikuti veidi kehvasti tundsin, oli mul ainult tarvis läbi selle sädeleva chateau kõndida ja juba hakkaski parem. See oli nagu peeglite saal, kuuemeetriste lagede, marmorist postide ja suurte ilusate treppidega. Ma ärkasin üles mõttega, kas see tõesti on minu maja. Või et oligi juba aeg, et keegi asjale pihta saaks. Peale Briti viletsust tundsime, et olime selle hiilguse ära teeninud. Ja kuna me olime juba otsustanud välismaal elada, kas meil oli raske Nellcôte’is olla? Me olime juba terve igaviku tuuril olnud ning Nellcôte oli igatahes parem kui Holiday Inn! Ma usun, et me kõik tundsime end pärast Inglismaad justkui vabastatutena. Me kavatsesime otsida stuudioid Nice’is või Cannes’is, 291
KEITH RICHARDS
isegi kui logistika tundus keeruline. Charlie Watts rentis maja kaugel Vaucluse’i lähedal, mitme tunni kaugusel. Bill Wyman elas Grasse’i lähedal mägedes. Üsna pea veetis ta aega koos Marc Chagalliga, usu või ära usu. Kõige kummalisem kombinatsioon, mida ma endale ette suudan kujutada: Bill Wyman ja Marc Chagall. Naabrid, astuge läbi, et juua Billi kohutavat teed. Mick elas alguses oma pulmi oodates Byblose hotellis St. Tropez’s ning siis rentis maja, mis kuulus prints Rainieri onule, ja seejärel maja, mis kuulus kellelegi Madame Tolstoyle. Nii saime me sõpradeks kultuurse euroeliidiga või siis said nemad meiesuguste kurikaeltega semudeks. Vähemalt võtsid nemad meid avasüli vastu. Üks osa Nellcôte’ist oli alla paadisilla juurde viiv trepp. Sinna kinnitasin ma varsti Mandrax 2, väga võimsa kahekümne jala pikkuse mahagonist kaatri, mis oli tehtud Riva tehases ja kuulus Itaalia kiirkaatrite tippklassi. Mandrax oli paadi eelmise nime anagramm, nii et ma pidin ainult paarist tähest lahti saama ja mõne ringi tõstma. Ma lausa pidin talle sellise nime panema. Ma ostsin selle mingilt tüübilt, muutsin nime ära ja sõitsin sellega minema. Ei mingit tüürimehe või kapteni luba. Keegi ei küsinud isegi, kas ma olen üldse varem vee peal käinud. Nüüd räägitakse, et Vahemerel paadiga sõitmiseks peab eksameid tegema. Mandraxi proovile panemine nõudis Bobby Keysi, Gram Parsonsi ja teiste kohalolekut ning koos sõitsime me Rivierasse seiklusele vastu. Aga see tuli hiljem. Kõigepealt olid Micki ja tema Nicaragua kihlatu Bianca pulmad, mis toimusid mais, neli nädalat pärast meie Prantsusmaale saabumist. Marianne oli tema elust läinud juba eelmisel, 1970. aastal, kadunud dekaadi alguses. Mick korraldas enda arvates väikese pulma, mis toimus St. Tropez’s hooaja haripunktis. Mitte ükski ajakirjanik ei olnud koju jäänud. Sellel turvameeskondade eelsel ajal pidid pruut, peigmees ja külalised trügima läbi pealtvaatajate ja fotograafide karja kirikust linnapea kontorisse. See oli tõeline rusikavõitlus, nagu ülerahvastatud klubis baarini jõudmine. Mina hiilisin minema, jättes Bobby Keysi täitma isamehe abilise kohuseid või mida iganes ma tegema oleks pidanud. Roger Vadim oli isamees. 292
ELU
Bobbyt on siinkohal mainitud sellepärast, et üheks Bianca pruutneitsiks oli väga ilus Nathalie Delon, Prantsuse filminäitleja Alan Deloni lahus elav naine, ning Bobbyle hakkas ta väga palju ja väga ohtlikult meeldima. Nathalie ja Delon olid olnud selle skandaali keskmes, mis haaras Prantsuse peaministrit Georges Pompidoud ja tema naist ning kogu kuritegelikku allmaailma Marseille’ist Pariisini. Deloni jugoslaavlasest ihukaitsja, kellega Nathaliel oli olnud lühike afäär, lasti maha ning tema keha leiti Pariisi lähedalt prügimäelt. Keegi ei saanud tema tapmise eest süüdistust. Delon oli Nathalie maha jätnud ja alustanud suhet näitlejanna Mireille Darciga. Kõik see oli üks suur segadus ja seotud ohuga. Deloni ja Nathalie selja taga seisid võimsad tegelased mõne kilomeetri kauguselt Marseille’st ning ka terve kamp Jugoslaavia kõrilõikajaid. Ilmselt oli mängus hulk halbu kavatsusi ja poliitilist väljapressimist – Nathalie endagi auto jäi napilt ratastest ilma. See ei olnud just kõige parem aeg, et hakata tema uueks armukeseks. Seda kõike teadmata tundis Bobby Nathalie vastu kohest tõmmet ning tegi tol õhtul kõik, et naise tähelepanu võita. Ta ei suutnud oma silmi Nathalielt kõrvale pöörata. Ta läks Londonisse ning tuli siis tagasi, et Nellcôte’is muusika kallal töötada. Kui ta tagasi jõudis, oli Nathalie ikka veel seal, Bianca juures. Mis siis juhtus? No selle raamatu kirjutamise ajal olid nad mõlemad veel elus, aga ma pole päris kindel, miks. Läks mitu nädalat, enne kui probleemid tõsiseks muutusid. Ma hiilisin pulmast minema, et minna Byblosesse kempsu ning ma kusesin parajasti, kui kuulsin kõrvalkabiinis nohisemist. „Ära ole nii lärmakas,” ütlesin mina, „või siis hakka oma kraami jagama.” Ja üks hääl vastas: „Tahad ka?” Nii kohtusingi ma Brad Kleiniga, kes on nüüd minu väga hea sõber. Tema tugev külg oli kraami ümberlastimine, kama ühest kohast teise transportimine. Ta oli väga hea haridusega ning nägi välja igati viks ja viisakas, mida ta kasutas enda huvides ära. Hiljem hakkas ta kokat müüma ning muutus sellest rohkem sõltuvaks, kui oleks tohtinud, aga kui me kohtusime, ei olnud seda kõike veel juhtunud. Nüüd on Brad surnud. Sama vana lugu. Kui sa seda sitta müüd, ära ise tarbi. Tema tarbis 293
KEITH RICHARDS
ning tahtis alati teha veel natuke rohkem. Aga päeval, kui me esimest korda kohtusime, läksime koos minema ja jätsime pulmad omapäi. Biancat õppisin ma tundma alles hiljem. Mick ei taha kunagi, et ma tema naistega räägiksin. Nad lõpetavad alati minu õlal nuttes, sest nad on teada saanud, et Mick on taas kord küla peale läinud. Mida ma siis tegema peaksin? Noh, lennujaama on pikk sõit, kullake, las ma mõtlen selle üle. Kõik need pisarad, mis minu rinnale on langenud Jerry Hallilt, Biancalt, Marianne’ilt, Chrissie Shrimptonilt... Need on rikkunud ära palju mu särke. Ja nad küsivad minult, mida teha! Kuidas kurat ma seda teadma peaksin? Mina ei kepi teda! Ükskord tuli Jerry Hall minu juurde mingilt plikalt tulnud kirjaga, kuhu oli tagurpidi kirjutatud – eriti kaval kood, Mick – „Ma jään igavesti sinu armukeseks”. Selle lugemiseks oli seda vaja kõigest vastu peeglit hoida. „Oi milline persevest see mees on.” Minust sai kõige ebatõenäolisem lohutaja, Onu Keith. Paljud inimesed ei usuks, et minus selline tahk on. Alguses arvasin ma, et Bianca on lihtsalt järjekordne bimbo. Mõnda aega oli ta ka üsna endasse sulgunud, mis ei pannud kedagi meist teda armastama. Aga kui ma teda tundma õppisin, avastasin, et ta on väga arukas ning – mis mulle hiljem eriti muljet avaldas – väga tugev naine. Temast sai Amnesty Internationali eestkõneleja ning hiljem omaenda inimõiguste kaitse organisatsiooni saadik. Väga ilus naine ja puha, ja väga tugeva iseloomuga. Pole ime, et Mick temaga hakkama ei saanud. Bianca ainus puudus oli, et ta ei olnud kunagi väga suur naljahammas. Ma üritan siiani mõelda välja midagi, mis teda naerma ajaks. Kui tal oleks olnud huumorisoon, oleks ma ise temaga abiellunud! Micki ja Bianca suhe algas samal ajal, kui meie Inglismaalt lahkumine. Seega oli teatud lõhe juba olemas. Bianca tõi endaga kaasa oma tausta ja seltskonna, millesse Mick otsemaid sulandus, aga mis meist kedagi teist ei huvitanud ning ma ei kahtlegi, et ka Biancat see enam ei huvita. Isegi tollal ei olnud mul isiklikult midagi tema vastu, mulle lihtsalt ei meeldinud, kuidas tema ise ja teda ümbritsevad inimesed Mickile mõjusid. See eraldas ta ülejäänud bändist ning Mick otsis alati põhjuseid, et bändist distantseeruda. Mick kadus 294
ELU
kaheks nädalaks puhkusele, elas Pariisis ja sõitis meie juurde tööle. Bianca oli rase ning nende tütar Jade sündis sügisel, kui Bianca oli Pariisis. Biancale ei meeldinud Nellcôte’i elu ning ma ei süüdista teda põrmugi. Nii oligi Mick kahe tule vahel. Neil varajastel Nellcôte’i päevadel käisime sadamas jalutamas või Café Albert’is Villefranche’is, kus Anita jõi oma pastis’d. Muidugi jäime me sealkandis silma, aga olime juba üsna karastunud ega muretsenud väga selle üle, mida inimesed meist mõtlesid. Aga õnnetus juhtub siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Hispaania Tony, kes tuli sinna meie eksiili alguses, päästis paar korda mu elu kas sõna otseses või kaudses mõttes. Ta päästis mu Beaulieu’s ühel käigul Nellcôte’ist välja. Mul oli E-Type Jaguar, millega ma sõitsin koos Marloni ja Tonyga Beaulieu sadamasse ning parkisin kohale, mille kohta kaks väljanägemiselt sadamatöötaja moodi isikut ütlesid, et see on vale koht. Üks tuli meie juurde ja ütles „Ici”, kutsudes minu ja Tony sadamakontorisse. Tony ja mina järgnesime talle, jättes Marloni autosse, kuna me arvasime, et üle paari minuti meil ei lähe ja ta oli kogu aeg meie vaateulatuses. Tonyle jõudis see enne kohale kui mulle. Kaks Prantsuse kalameest, mõlemad vanemad mehed, üks neist oli seljaga meie poole. Ta pani ust lukku ning Tony vaatas mulle otsa. Ta ütles lihtsalt: „Valva mu seljatagust.” Siis liikus ta välkkiirelt, lükkas ühe tooli minu käte vahele, hüppas koos teise tooliga lauale ning kargas neile kallale, puupilpad lendamas. Need vennad olid veinist purjus, nad olid söönud suure lõunasöögi, millest osa oli ikka veel laual. Ma astusin ühe kaela peale ja samal ajal hoolitses Tony teise eest. Siis tuli Tony tagasi minu oma juurde, kes oli juba kabuhirmus, ning virutas talle veel korra pähe. „Kaome siit.” Ta lõi ukse lahti. Kogu see asi oli paari minutiga läbi. Nad olid põrandal, oigasid ja vingusid ning kõik kohad oli katkist mööblit ja bordood täis. Nad ei osanud oodatagi, et me neid rünnata võiks. Nad oli suured meremehed, mitte mingid plikakesed, ning neil oli plaanis meiega sigatseda ja meile veidi peksa anda. Nad tahtsid pikajuukselistega nalja saada. Marlon istus Jaguaris. „Kus sa olid, issi?” „Ära selle pärast muretse.” Mootor tööle. „Lähme.” Millised liigutused Hispaania 295
KEITH RICHARDS
Tonylt. See oli nagu ballett, tema tipphetk. Tol päeval ei olnuks Douglas Fairbanksil midagi talle vastu panna. Kõige kiirem liigutus, mida ma näinud olen, ning ma olen näinud omajagu. Tol päeval õppisin ma Tonylt nii mõndagi – kui sa haistad jama tulemas, tegutse. Ära oota, kuni see peale hakkab. Kolm päeva hiljem ilmusid võmmid mu ukse taha. Neil oli vahistamisorder ainult minu jaoks, sest Tonyt ei tuntud sealkandis ja selleks ajaks oli ta pealegi läinud tagasi Inglismaale. Palju mulisemist uurijate ja kohtunikega, aga kui asi oli jõudnud teisele või kolmandale tasemele, siis seal saadi aru, et nende argumendid on nõrgad. Kui tulid välja asjaolud, et nad olid meid hirmutanud, mul oli laps autos ja neil polnud mingit põhjust meid üldse sinna kontorisse viia, siis korraga justkui imeväel kadusid kõik süüdistused minu vastu. Mul pole kahtlustki, et see advokaat läks mulle kalliks maksma, aga lõpuks otsustasid need tüübid mitte kohtus seista ja rääkida, et kaks hullu inglast olid neile peksa andnud. Kui ma Nellcôte’i jõudsin, ei olnud ma päris puhas. Aga on vahe, kas sa ei ole puhas või oled sa sõltuv. Sõltuvus on see, kui sa ei tee midagi enne, kui sul õnnestub kraami hankida. Kogu sinu energia kulub selle peale. Ma olin võtnud kaasa väikese doosi, et end vajadusel turgutada, aga üldiselt arvasin ma, et olin selle kõik lõplikult maha jätnud. Millalgi mais, üsna pea pärast meie Prantsusmaale sõitu, läksime me Cannes’i kartidega sõitma. Minu kart käis kummuli ning vedas mind selili ligi viiskümmend meetrit mööda asfalti, tõmmates mul seljast nahka maha nagu puult koort. Mu haav ulatus peaaegu luuni välja. Samal ajal olin ma just albumit tegemas. See oli viimane asi, mida mul vaja oli. Arst ütles: „See saab olema väga valurikas, monsieur. Haava tuleb puhtana hoida. Ma saadan teie juurde iga päev medõe seda kontrollima ja siduma.” Igal hommikul ilmus kohale meesõde, kes oli olnud Prantsuse armees rindemeedik. Ta oli kohal Dien Bien Phu’s Prantsuse armee viimases lahingus Indo-Hiinas, ta oli Alžeerias, ta oli näinud kõvasti verd ning tema stiil oli vastavalt sellele karm. Väike kortsutõmmanud mehike kõva südamega. Ta tegi mulle iga päev morfiinisüsti. Iga kord pärast minu ülevaatamist viskas ta süstla nagu 296
ELU
noole samasse punkti ühel maalil, otse silma. Millalgi mu ravi lõppes, aga ma olin jäänud selle haava pärast morfiinist sõltuvusse just siis, kui olin heroiinist lahti saanud. Muidugi oli mu esimeseks prioriteediks jälle kama. Paks Jacques oli meie kokk, kellest sai ka mu heroiinidiiler. Tal olid sidemed Marseille’ga. Tal oli kari kambajõmme, terve meeskond kauboisid, kelle kohta me otsustasime, et on turvalisem neile palka maksta. Nad olid osavad „ülesandeid” täitma. Jacques muutus oluliseks sellepärast, et olin küsinud: „Kes teab, kust siinkandis mingit kraami võiks saada?” Ta oli noor, ta oli paks ja ta oli higine ning ühel päeval läks ta rongiga Marseilles’isse ja tuli tagasi imeilusa valget puudrit täis väikese kotikesega ning hiiglasliku, peaaegu tsemendikotisuuruse laktoosivaruga, mis oli segamiseks. Ta rääkis oma halvas inglise keeles ja mina veel hullemas prantsuse keeles, ta pidi selle kirja panema, et ma segaks üheksakümmend seitse protsenti laktoosi kolme protsendi heroiiniga. Tavaliselt oli seda saada juba valmissegatuna, aga see oli täiesti puhas heroiin ning seda kraami tuli väga täpselt segada. Isegi selliste proportsioonide juures oli see väga võimas. Nii ma olingi kaaludega vannitoas, üheksakümmend seitse kolmele. Ma olin kaalumise koha pealt piinlikult täpne. Ma pidin olema ettevaatlik, sest ka minu naine ja veel paar inimest võtsid seda. Üheksakümmend kuus neljale, ja me võisime sussid püsti visata. Üks doos puhast ning põmm. Head aega. Selliste koguste ostmisel olid omad ilmselged eelised. Hind ei olnud üle mõistuse. See tuli otse Marseilles’st Villefranche’i, mis oli kiviga visata. Peale Jacques’i pileti transpordikulusid ei olnud. Mida rohkem kordi sa pead kraami hankima, seda suurem on tõenäosus, et midagi läheb valesti. Aga oluline on ka mitte üle pingutada, sest mida rohkem sa korraga ostad, seda rohkem tekib asjast huvitatuid. Tuleb osta piisavalt, et paar kuud hakkama saada, nii et sul ei ole vaja minna välja ja seda taga otsida. Sellest kotist aga tundus jätkuvat igavesti. „Kui me selle lõpetame, siis jätame maha...” Ütleme nii, et see kestis juunist novembrini ja me jätsime ikka natuke järele. 297