VELLO EDERMA RAKVERLASE RISTTEEDELT
VELLO EDERMA_UUS2.indd 1
31.05.2013 11:52:29
Vello Ederma. 1957.
VELLO EDERMA_UUS2.indd 2
31.05.2013 11:52:33
VELLO EDERMA
RAKVERLASE RISTTEEDELT Mälestuskilde 1934–1960
I LAPSEPÕLV EESTIS NOORUS AMEERIKAS
TALLINN 2013
VELLO EDERMA_UUS2.indd 3
31.05.2013 11:52:33
Toimetanud Anne Velliste Kujundanud Rein Seppius
Fotod: Vello Ederma erakogu, Virumaa Muuseumid
© Vello Ederma, 2013 © Eesti Üliõpilaste Seltsi kirjastus ISBN Trükitud
VELLO EDERMA_UUS2.indd 4
31.05.2013 11:52:33
SISUKORD EESSÕNA – Väino Riismandel SAATEKS Algused ja lõpud
LAPSEPÕLV EESTIS Isakodu Lüganusel Erra-Liiva kodutööstuskooli lugu Haridus ja poliitika Isa, riigipööre ja vapsid Ajastu taustast Vasknarvas Keel ja kultuur Mootorpaadiga Venemaale Sõjalaps Seekord punane okupatsioon Tagasi Kohtla-Nõmmel Isa Võrnu-Sala Terror Palermo metsas Isamaja põlemisest Sünnilinn Tagasi Erra-Liival Ema Heino Püssis
VELLO EDERMA_UUS2.indd 5
31.05.2013 11:52:33
Mälestussamba kolm elu Lapsepõlveseiklus maal Punane terror Vennatapusõda Metsavennad Viimased päevad Rakveres Lahkumine kodumaalt Preisi- ja Sudeedimaal Roosevelt ja Hitler Rinne läheneb Nové Město vanglas Prahas Üle piiri Dp – kodumaata põgenik Uus hirm – repatrieerimine Mittetunnustamise poliitika Elu tsitadellis Dp-noorus Kooliaeg Nimekiri minevikust (1947–1998) Poeedihakatis Koerustest Linnaelu Nalja peab ka saama Emigratsiooniväravad avanevad
NOORUS AMEERIKAS Valikud Sponsor Teel Ameerikasse Baltimore, Maryland Kooliaeg Valmistumine ülikooli astumiseks Ülikool Seltsid ja klubid AH, EÜS, BES ja üliõpilaskond
VELLO EDERMA_UUS2.indd 6
31.05.2013 11:52:33
USA pöördeajad Orientatsioon! Sõjaväkke minek Klassivenna tragöödia Fort Jackson Tagasi Saksamaal Sakslased Reisihimu Eestlased nagu eestlased ikka „Ich hab´ mein Herz in Heidelberg verloren…“ Pagulase minevik Amberg Elagu kaunis Pariis! Vana Uppsala Tulbid ja Torma „Siin Ameerika Hääl, Washington!“
LISAD Kolm küsimust Eestimaale – Agu Sisask Three Questions for Estonia – tõlge Vello Ederma Vello Ederma – eluloolisi andmeid Väino Riismandel – eluloolisi andmeid Nimeloend
VELLO EDERMA_UUS2.indd 7
31.05.2013 11:52:33
VELLO EDERMA_UUS2.indd 8
31.05.2013 11:52:33
EESSÕNA Väino Riismandel
Eestist kommunismi terrori eest kümnete tuhandete põgenenute hulgas moodustavad erirühma 1930ndatel aastatel sündinud noored. Nemad veetsid enamuse oma lapsepõlveaastaist vabas Eestis, alustades seal oma koolitööd. Kodumaalt lahkuti koos perekonnaga, kellega veedeti koos aastad sõjapõgenikena. Vello Ederma kirjeldab oma mälestusteraamatus ühe kümneaastase poisi teekonda põgenikuna kommunismi terrori eest pääsemiseks läbi Saksamaa põgenikelaagri Ameerikasse, kus tal oli võimalik omandada kõrgharidus, teenida vastuluureohvitserina Ameerika sõjaväes ja alustada oma iseseisvat elujärge. Kirjeldusi oma lapsepõlveelamustest ja -kohtadest on aidanud täiendada tähelepanekud külastustest kodumaale pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Abiks on olnud tema isa Juhan Ederma päevikutaolised käsikirjalised ülestähendused ja vestlused neil teemadel isaga, kes suri 1977. a. Need aitavad muuta mälestused-meenutused sisutihedaiks ja annavad lugejale lähema pildi Vello lapsepõlvekodust ning sealt kaasa toodud isamaa-armastusest. Kooliõpetajatest vanemate peres üles kasvades omandas Vello huvi raamatute vastu, samuti võõrkeelteoskuse (saksa ja vene keel), mis talle koolipõlves tõhusaks abiks oli. Oma perekonna kaudu annab Vello vastuse küsimusele, millele igal põgenikul tuli korduvalt vastata nii põgenikelaagris UNRRA ametnikele kui Ameerikasse sisserännuks vajalike ankeetide täitmisel. Kõik tahtsid teada, miks lahkuti Eestist ja miks ei taheta tagasi koju minna. Neile küsimustele tuli pidevalt vastata ka kohanemisel Ameerikas. 9
VELLO EDERMA_UUS2.indd 9
31.05.2013 11:52:33
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Autor annab sellele selge ja otsekohese vastuse loosungeid või lööksõnu kasutamata. Igal võimalikul juhul nimetab ta, et põgeneti Nõukogude kommunismi terrori eest ja oma elu päästmiseks. Nende olukordade kirjeldamisel on esitatud tõsielulised ja oma perekonna poolt läbielatud faktid kommunismi hirmutegudest, olgu need toimunud Eestis või põgenemisteekonnal Tšehhis. Vello Ederma isa oli Vabadussõja veteran. Tema kooliõpetajatest vanemad olid aktiivsed rahvuslikes organisatsioonides nagu Kaitseliit ja Naiskodukaitse, nad moodustasid osa eesti haritlaskonna paremikust. Põgenemisele kodumaalt viis neid kindel teadmine, et kommunismi haardesse jäämine tähendanuks lõppu nende elule. Põgenemine sai võimalikuks tänu juulis 1944 toimunud tõrjelahingutele Sinimägedes, mille eest autor avaldab tänu olude sunnil relvi haaranud Eesti vabaduse eest võitlejatele. Tõsise veendumusega selgitab Vello kommunistliku riigikorra hävitavat mõju oma kodumaa elanikkonnale ja elujärjele, alates tema vanaisa mõrvamisest 1919. aastal Rakvere „tapalaval“. Vello Ederma kirjutab ka oma vanemate raskest kohanemisest uuel kodumaal ja nimetab seda perekonna traagikaks. Kuid Eestit tabanud sõjaaegsed sündmused ja nende tagajärjel kodumaalt põgenemine ei piirdunud ainult Ederma perekonna traagikaga. See oli kogu eesti rahva traagika. Tuhanded lõhutud kodud ja perekonnad, inimkaotused ja materiaalsed hävitused, suure osa rahva kandvatest ja juhtivatest jõududest üle maailma laialipaiskamine moodustavad tausta autori läbielamistele. Tema lapsesilmaga nähtud põgenikuteekond on murdosa tuhandete kaasmaalaste poolt läbielatust. Vello poolt kirjeldatu on osa eesti rahva minevikust ja kogemustest. Nende talletamisega ja kirjasõnas edasiandmisega on autor avanud ühe akna tagasivaateks olukordadesse, mis sundisid tuhandeid eestlasi valima põgenikutee. Aga ta räägib ka meie rahva üksikliikmete pürgimistest vabaduse poole. See ei piirdunud isikliku vabaduse või heaolu saavutamisega. Juba teismelise koolipoisina ja jätkates intensiivsemalt ülikoolipõlves kasutas Vello talle antud võimalusi tutvustada kommunistliku hirmuvalitsuse all kannatava kodumaa tõsiolukorda, „kivibarrikaadide ja okastraadiga raamistet reaalsust“, nagu seda 10
VELLO EDERMA_UUS2.indd 10
31.05.2013 11:52:33
VÄ I N O R I I S M A N D E L I E E S S Õ N A
on nimetanud president Toomas Hendrik Ilves. See oli tegevus, mis äratas isegi NSV Liidu saatkonna tähelepanu. Käesolev mälestustekogu on üheks müürikiviks ehituses, mida võib pidada eesti rahva ajaloo monumendiks. See on osa meie rahva lähiminevikust, millest meil on palju õppida. Peaksime olema juhendatud president Ilvese ütlusest Eesti iseseisvuse taastamise 21. aastapäeval peetud kõnes: „Hoidkem elus oma minevikust pärit teadmisi ja kogemusi“. Vello Ederma mälestused on tunnustuseks meie rahva vastupidavusele ja elujõule.
Dr. Väino Riismandel ja Vello Ederma 1997. aastal vastuvõtul Washingtonis Eesti saatkonnas.
11
VELLO EDERMA_UUS2.indd 11
31.05.2013 11:52:34
Kodupaigas Kohtla-N천mmel. 1997.
VELLO EDERMA_UUS2.indd 12
31.05.2013 11:52:34
SAATEKS
Siinsete kaante vahele on talletatud ühe eesti perekonna teekond läbi kahekümnenda sajandi. Üks paljudest. Elulugu, mis on seotud Eesti traagilise ajalooga. Taustaks sündmused, milles osales ja kannatas terve eesti rahvas ja Eesti riik. Minu kohus on siin täita oma isa soov surivoodil – panna kirja meie perekonna saatuse lugu. Lugu, milles rõhuasetus on isal ja minul. Isa Juhan Edermal kui koolitegelasel eesti hariduspõllul ja minul kui Ameerika eestlaste/baltlaste ühel esindajal välispoliitikas. Aga lisatud on ka mu ema ja venna mälestusi. Pean kadunud isa ja paljude kolleegide ees vabandama, et alles nüüd asun kirjapanekule. Seni polnud see mulle eriti oluline – tegutsemine oli tähtsam –, kuid kolleegid ja sõbrad veensid mind neid mälestusi talletama. Vabandasin end sellega, et eks memuaarideks ole aega vanas eas. Nüüd on see aeg käes. Ja ma pean täitma lubaduse isale, kellele kuulub minu kõige sügavam austus ja kellele võlgnen palju. Arvamused ja kommentaarid olen lisanud nii, nagu mina neid kogesin ja teadsin ning mäletan. Tõlgendused ja arvustused jäägu teistele. Autorid kasutavad autobiograafiaid tihti oma arvamuste, tegevuse, töö ja otsuste õigustamiseks. Mina ei püüa ennast milleski õigustada, selleks pole mul vajadust. Rohkem kui poole sajandi pikkuse ajakirjanikutöö jooksul olen avaldanud sadu artikleid, mis peegeldavad minu tegevust, arvamusi ja otsuseid. Need on kõik mustvalgel lugeda. Me ei olnud rändurid ega seiklejad, kes otsisid paremat elujärge. Me olime poliitilised sõjapõgenikud, lahti kistud kodumaast, mis oli võõra terrorirežiimi poolt vägivaldselt okupeeritud. 13
VELLO EDERMA_UUS2.indd 13
31.05.2013 11:52:34
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Heino (vasakul) ja Vello. 1999.
Minu armas vend Heino Ederma kirjutas minu seitsmekümnendal sünnipäeval (Vaba Eesti Sõna, 3. august 2004): „Vello on aastaid „ähvardanud” kirjutada raamatu oma „eluseiklustest ja tõekspidamistest”, kuid väidab, et pole aega. Pealegi, ta ütleb, et tema paljud artiklid ja kõned eesti ning inglise keeles on niigi nagu „lahtine raamat”.” Eesti eest tegutsemine oli vajadus. Ja vajadus lõi kohustuse. Tuli leida võimalusi selgitada meie kodumaa saatuse lugu, et aidata kaasa Eesti iseseisvuse ja vabaduse taastamisele. See ei olnud eneseupitamise egoism. See oli meie kõigi, põgenike ja pagulaste, kohus. Nõue meie südameis. Seda ei olnud tarvis põhjendada, sõnastada ega õigustada. Raamatus „Sõna jõul” (Tartumaa, 2008, lk. 274) esitasin ma küsimuse: „Miks tegutseda Eesti eest? Miks esineda, kõneleda, rääkida Eesti riigi ja rahva vabaduse, iseseisvuse ja heaolu eest? Säilitada eesti keel ja eesti meel, eesti kultuur ja kirjandus? Eestlus ja rahvuslus? /…/ Miks säilitada eestlusele seda väikest maalappi Läänemere idakaldal?” Ja vastasin: „Eesti mehed võitlesid Sinimägedes ja mujal sangarlikult ülekaaluka vaenlase vastu, lootes takistada uut kuritegu 14
VELLO EDERMA_UUS2.indd 14
31.05.2013 11:52:35
S A AT E K S
eesti rahva kallal. Nad andsid oma elu ja tervise Eesti eest. Tänu nendele oli võimalus paljudel põgeneda. Põgenikel oli aga võimalus haarata uued relvad, seekord kõnepuldid, kirjutusmasinad, arvutid, raadiosaated. Neile oli antud uus ülesanne: teavitada maailma Eesti riigi ja rahva saatusest, luua võimalus, et Eesti saaks jälle vabaks. Nad tegutsesid Eesti eest. Koos kodumaal taasärganud vabadusihaga sai ülesanne täidetud.” Ilma otsimatagi tekkisid võimalused, mida tuli kohe ära kasutada. Tänu isale olin rahvuslikult meelestatud. Ma kohanesin Ameerika eluga kiiresti ja inglise keele omandasin nagu iseenesest. Selle asemel, et kogeda kuklalasku, andis saatus meie perele – isale, emale, vennale ja minule – võimaluse olla vabad inimesed vabal maal. Paljudel kaasmaalastel see ei õnnestunud. Tuhanded hukkusid Siberis, merevoogudes, kommunismi või natsismi metsikustes ja sõjakeerises. Meie ei unustanud minutikski, et pääsenuina oli meie kohus tegutseda orjastatud eesti rahva eest. Emigrant võib unustada oma kodumaa, kuid põgenik mitte. Meie ei unustanud midagi. Tunnistan, et peale sõjavintsutusi, vahel lapsena ka surmale näkku vaadates oli mul palju õnne. Kas oli mul lihtsalt õnne või oli mul kaitseingel? Usun, et oli kaitseingel, kes hoidis mind kurjuse eest. See andis mulle ja paljudele teistele võimaluse püüda olla kasulik Eesti asjale. Minusuguseid oli palju, noori ja vanu, üle suure Ameerika. Terves vabas maailmas. Ma austan kõikide Ameerika ja teiste mandrite eestlaste püüdlusi ning panust olla kasulik vaba Eesti tulevikule. Igaüks tegi seda omal viisil. Tingitud mu pere kannatustest jäi sõna „kommunism” mulle nagu kont kurku. Värdjalikust kommunismist tuli vabaneda ja selleks tuli anda oma panus, ükskõik kui väike. Elades Washingtonis või selle lähistel olin Ameerika poliitilises keskuses. See viis teismelisena mind kõnepultidesse – tahtmatult, täiesti juhuslikult. Peamiselt rääkisin inglise keeles, kuigi see oli mul veel puudulik. Vabariigi aastapäeva aktustel tutvustasin Eestit ja eestlaste saatust külalistele. Viieteistkümneaastasena kõnelesin oma lühikesest eluteest ameeriklastele nende soovil. Baltimore’i keskkooli eelviimases klassis nimetati mind 15
VELLO EDERMA_UUS2.indd 15
31.05.2013 11:52:35
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
kooli ajalehe juhtkirjanikuks, hiljem olin seda osalt ka ülikoolis. Kui ma olin kuusteist, siis trükkisid ajalehed ära minu lugejakirju. Minu esimesed ingliskeelsed artiklid ülikoolis peegeldasid sõjavintsutusi ja Eesti saatust, lausa nõretades sarkasmist ja küünilisusest. Ma ei püüdnudki neid väljaspool ülikooli avaldada. Kui lugeda neid tänapäeval, siis tunnistavad nad asjaolu, kui sügavalt oli mulle mõjunud kommunism ja minu kodumaa kaotus. Ma tutvustasin kommunismi koolinoortele, ärimeestele ja sõjaväelastele kogu oma kolmekümne kolme aastase karjääri jooksul Ameerika Hääles ning USA Infoagentuuris. Lõpuks aitasin iseseisvuse taastanud Eestit ühinemisel NATOga. Ei olnud rõõmsamat hetke minu elus, kui tänu USA presidendi Ronald Reagani tõugetele aidata lammutada „kurjuse impeeriumi”. Niigi roiskunud Nõukogude Liit varises kokku nagu kaardimaja. Minu ja paljude minusuguste töö oli tehtud. Ma väitsin ühes raadiousutluses, et minu elukäigu võib jagada neljaks etapiks. Esimene on lapsepõlv Eestis, lahkumine kodumaalt, põgenemine läbi Tšehhi põrgu ja põgenikelaager Saksamaal. Teiseks ettevalmistused täiskasvanuks saamisel: keskkool, ülikool ja sõjaväeteenistus reamehena, treeningallohvitserina, reservohvitserina Ameerikas. Kolmandaks karjäär Ameerika Hääles ja USA Infoagentuuris. Neljandaks juhtiv tegevus Ameerika eesti ja balti organisatsioonides, lobitöö Balti riikide liitumiseks NATOga ning kommentaatorina nii kodueesti kui ka Ameerika eesti- ja ingliskeelsetes ajalehtedes. Minu elutee oli mulle õppetunniks. Tean, et minu kooliõpetajaist vanemad toetasid mu tegevust ja minu elukutsevalikut. Elu andis mulle võimaluse teha seda, mida ma tahtsin teha. Rikkus ei olnud minu huvi. Minu huvi oli EESTI. Vanas eas kõigele tagasi vaadates olen endaga rahul. Usun, et see kajastub ka nende kaante vahel. Mälestused on minevik. Kuid minevik on õppetund tulevikuks. Täiskasvanuna sain aru, mida minu isa oli pidanud läbi elama ja kannatama nii omade kui võõraste käe läbi. Kuid isamaa-armastus säilis temas elu lõpuni. Esimene pool isa kaheksakümnest eluaastast 16
VELLO EDERMA_UUS2.indd 16
31.05.2013 11:52:35
S A AT E K S
Nelja vabariiklasest USA presidendi tänukaart Heino Edermale toetuse eest vabariiklaste parteile. Fotol vasakult: Henry Ford, Richard Nixon, George Bush ja Ronald Reagan.
Neli presidenti allkirjastavad USA-Balti partnerlusharta 16. jaanuaril 1998. USA-Balti Harta eesmärk oli aidata Balti riike integreerumisel lääne struktuuridega, sätestades üldised koostöö põhimõtted ja eemärgid. Vello Ederma osales sellel Balti Komitee esimehena. Vasakult: Läti president Guntis Ulmanis, Leedu president Algirdas Brazauskas, Eesti president Lennart Meri ja USA president Bill Clinton. 17
VELLO EDERMA_UUS2.indd 17
31.05.2013 11:52:36
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
oli tulemusrikas võitlus, töö ja tegevus Eesti eest. Viimast viitteistkümmet aastat sellest, kodutööstuskooli rajamist ja juhatamist ErraLiival, luges ta oma elutööks. Järgmise kolmeteistkümne aasta vintsutused oli põhjustanud tema oma Eesti riik, kaks võõrast okupatsiooni ja põgenemine kodumaalt. Oma elu viimased kolm aastakümmet tuli isal elada võõral maal, lahti kistuna kõigest, mis talle oli armas. Ometi elas ta siis vabal maal. Maal, kus ei olnud tarvis midagi karta, kuid ikkagi ei kohanenud ta kunagi. Teda piinas teadmine, et ta ei saanud töötada oma erialal, oma rahva keskel. Ta kaotas huvi, kui teda ei ümbritsenud eesti noored, tema õpilased. Ta rajas eesti kooli Saksamaa põgenikelaagris ja lõi kaasa kohaliku Ameerika eestlaskonna haridustegevuses, kuni raske haigus seda enam ei lubanud. Isa mõtted olid alati Eestis ja Virumaal, täpsemalt Lüganusel, ErraLiival, Püssis ja Kohtla-Nõmmel. Ei kohanenud ka ema. Ta oli veelgi rohkem kui isa kinni oma mälestustes. See laastas ka tema niigi habrast tervist. Ta kaotas oma eluvõtme, kui tajus, et tema pojad on nüüd meesteks sirgunud, mõlemal on oma elu. Nad peavad läbi lööma teises ühiskonnas. Emale tundus, et teda enam ei vajata, ta peab loovutama oma eesti ema rolli. Talle meeldis olla vanaema, kuid see oli raske nõrga tervise ja pikkade vahemaade tõttu. Minu vanem vend Heino rakendus kohe eestlaste seltskondlikku tegevusse ja temast sai üks selle alustalasid Baltimore’i linnas, kus ta elas ja tegutses kogu oma elu. Ta abiellus Nürnbergist pärit sakslannaga ja neil ei olnud järelkasvu. Temagi ei kohanenud päriselt uue ümbrusega, kuid sukeldumine eesti kultuuri ja juhtivalt kiriku tegevusse andis talle elujõu. Mina kohanesin kiiresti, kuid ma ei unustanud oma juuri mitte kunagi. Vaba Ameerika eluga kohanemine tähendas mulle võitlust Eesti eest. See muutus sunduslikuks, kui avastasin, et nii vähe teati Eestist, Eesti ajaloost ning saatusest. Kommunismi vale oli imbunud igale poole – raamatutesse, koolidesse, ajakirjandusse ja rahva mällu. Moskva 1930. aastate propaganda, president F. D. Roosevelti Stalini soosing ja sõda olid oma töö teinud. See tuli lammutada. See oli meie 18
VELLO EDERMA_UUS2.indd 18
31.05.2013 11:52:36
S A AT E K S
Ema ja isa kirsside õitsemise aegu Washingtonis. 1963.
kõigi, eesti soost põgenike, „jätkusõda”. Ma olin üks sõdur selles „sõjas”. Ma ei mäleta, et oleksin muust mõtelnudki. See oli veres. Oma isa poeg ei anna alla ja ta tegutseb õigluse nimel! Põgenikena võõral maal elades piinas meid algaastatel kõige sügavamalt teadmine, et me olime kaotanud oma kodumaa võõrale röövvallutajale. Oli hirm, et me ei näe niipea ei Tallinna siluetti, Rakvere Vallimäge ega selle ordulinnuse varemeid, võib-olla ei näe me neid üldse enam. Okupeeritud kodumaad ei olnud mul kavatsust külastada. Mõni lugeja võib küsida, kuidas ma mäletan lapseea sündmusi. Sellele aitasid kaasa pikad vestlused isaga, kes ise ei pannud kuigi palju kirja. Ta hakkas kirjutama alles siis, kui raske haigus teda juba 19
VELLO EDERMA_UUS2.indd 19
31.05.2013 11:52:36
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Baltimore Eesti Seltsi 40. aastapäeval. Vasakult: peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, Heino Ederma, Vello Ederma. 1975.
piinas. Samuti aitasid mind vestlused emaga. Kuid eriti põhjalikud arutelud olid mul minust palju vanema vennaga. Peale meie vanemate ja venna abikaasa surma, kui minu poeg ja tütar olid juba täiskasvanud ja me mõlemad vennaga olime pensionil, veetsime päevi koos, rääkides möödunud aegadest. Mul oli juba noorena komme pidada päevikut või teha märkmeid, isegi kõige hullemates olukordades. See oli vist „ajakirjaniku soon”, mis andis endast varakult tunda. Mõni aasta peale Ameerikasse saabumist kirjutasin detailsema päeviku juba inglise keeles. Isa oli siis veel faktide kontrollimisel ja nõustamisel suureks abiks. Kui ma 1950. aastal jõudsin keskkooli, siis pidi emakeel jääma tagaplaanile. Eesti keelt kasutasin vanemate ja teiste eestlastega suheldes, lühikest aega Ameerika Hääle eesti osakonnas töötades ja hiljem aeg-ajalt seda osakonda aidates. Kuna olin abiellunud ameeriklannaga ja elasin tol ajal eestlaste keskustest eemal, töötasin uudisteosakonnas kolmes vahetuses, ka pühadel ja nädalalõppudel, lisaks veel 20
VELLO EDERMA_UUS2.indd 20
31.05.2013 11:52:37
S A AT E K S
armee reservüksuse treeningud, siis jäi mul muuks väga vähe aega. Nii oli mu koduseks ja kolleegidega suhtlemise keeleks inglise keel. Paratamatult. Alles 1994, kui läksin pensionile, hakkasin jälle järjekindlalt kasutama eesti keelt. Võib ütelda, et ma ei kasutanud oma emakeelt igapäevaselt ligi nelikümmend aastat. Kuid see ei tähendanud, et ma selle unustasin. Lugesin palju, kuid peamiselt ametialaselt vajalikke poliitilisi ja ajaloolisi raamatuid ning artikleid eesti, inglise ja vahel saksa keeles. Kogusin eesti kirjandust, kuid ka selle jaoks jäi aega napiks ja ilukirjanduse jaoks ei jätkunud seda peaaegu üldse. Erandiks oli muidugi Pedro Krusten ja tema teosed, sest Pedro istus mu kõrval Ameerika Hääle eesti osakonnas. Enda kiituseks võiksin lisada, et märtsis 1965 said minu vanemad kirja minu ristiemalt Alma Luhaveerelt Eestis, milles ta kirjutas: „Elasin 2. märtsil üle meeldiva üllatuse. Nimelt kuulasin oma armsa ristipoja esinemist. Kogu aja heliseb mu kõrvus tema armas sümpaatne hääl. Olen õnnelik, et ta nii puhtalt valdab oma emakeelt.” Küllap oli see ülepingutatud arvamus, nagu ristiemadel kombeks. Siis olin ma juba töötanud aastaid Ameerika Hääle uudisteosakonnas, kirjutades ingliskeelseid uudiseid, kuid ma aitasin tihti eesti osakonda, kui neil oli selleks vajadus. Pärast keskkooli lõpetamist soovis isa, et ma jätkaksin perekonna traditsiooni kooliõpetajana. Kuid isa meelehärmiks meeldis mulle ajakirjandus, mida ma asusingi ülikoolis õppima. Lõpuks nõustus ka isa minu otsusega – see oli minu esimene iseseisev otsus! Isa tunnistas hiljem, et see otsus oli õige. Oma raamatus ei silu ega ilusta ma midagi. Ma ei püüa olla erapooletu. See on minu ja minu pere lugu nii, nagu see oli. Kui keegi kaebleb, et olen liigselt kommunismi vastane nii teos, sõnas kui kirjas, siis tunnistan ennast süüdi – suurima heameelega! Kommunismil oli hirmuäratav mõju minu, mu pere ja mu rahva eluloole. Ma pooldan demokraatiat, isikuvabadust ja vaba turumajandust. Demokraatlikult valitud valitsuse sekkumine inimese ellu peab olema minimaalne, sekkuma peab ainult nii palju, kui on vaja hoolekandeks, 21
VELLO EDERMA_UUS2.indd 21
31.05.2013 11:52:37
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Tallinnas 1991. aastal.
riigikaitseks ja õigusriigiks. Isikuvabadus tagab ühiskonna arengu. Püüe ühiskonda võrdsustada loob stagnatsiooni ja juhikultuse, mis tavaliselt viib diktatuurini. Enne nende mälestuste kirjapanekut külastasin ma oma lapsepõlvekohti Virumaal, iseseisvuse taastanud Eestis. Juba mitmendat korda. Varasemad reisid kodumaale olid enamasti koos vennaga. Seekord teda enam ei olnud. Meie vanemad aga ei näinud kahjuks vaba Eestit. Ma veetsin jutu- ja sündmusterohkeid päevi sugulaste ja tuttavate keskel Tallinnas; ülikoolilinnas Tartus; minu üliõpilasorganisatsiooni (coetus 54 II) Eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloolises majas; sünnilinnas Rakveres, kus ma asetasin pärja bolševike veresauna ohvritele; olin vanemate haual Haljalas; külastasin oma esimest koolimaja Püssis ja isamaja asukohta Kohtla-Nõmmel, mille hävituspataljonlased olid 1941. aastal maha põletanud. Seal võttis mind erakordse lahkusega vastu Kohtla-Nõmme ajalooring, veel kord nägin seal võsastunud isamaja alusmüüri. Jalutasin metsateedel, kus olin laulnud isaga „Minu isamajakene, linnupesa sarnane”. 22
VELLO EDERMA_UUS2.indd 22
31.05.2013 11:52:39
S A AT E K S
Oma eluõhtu hämaruses tulid meelde seigad, mida aastakümneid tagasi olin paigutanud mälestuste tagakambrisse. Nende seas, kes mulle peale käisid, et ma päevakommentaaride asemel hakkaksin mälestusi kirjutama, olid mu kolleeg ja suur eestlaste sõber dr. Paul Goble, Eesti saatuse tutvustaja USA Kongressi Kersteni komisjonis ning mu hea sõber dr. Väino Riismandel, USA Eesti Rahvuskomitee endine esimees ja kaasvilistlane Juhan Simonson, Eesti iseseisvuse taastamise üks juhte Trivimi Velliste ning kaks silmapaistvalt tublit eesti naist – politoloog Merle Krigul Tallinnas ja ainus eestlannast USA lennuväe kindralmajor Tiiu Kera Washingtonis. Siinjuures tänan ka oma sugulasi ja tuttavaid, kes „kohanesid” suurepäraselt minuga, kuigi meid oli aastakümneid lahutanud aeg ja kurjus. Eriti tänan ma oma onutütart Heljo (Edermaa) Tammikut ja tädipoja tütart Helge (Lasner) Kruut-manni. Eriline tänu ka Odette Kirsile Rakvere muuseumist, Aigi Rahi-Tammele Tartu Ülikoolist, Lüganuse keskkooli endisele direktorile Lembit Samelile ja KohtlaNõmme ajalooringi juhendajale Laine Toomsalule. Kõik nad aitasid mul mäletanut täpsustada. Ilma pr. Anne Velliste abita ja dr. Väino Riismandeli kommentaarideta ei oleks see raamat olnud võimalik. Palju tänu ka teistele, eriti minu põgenikelaagri koolikaaslastele. Minu suurim tänu kuulub aga eesti sõduritele, kes ennastsalgavalt haarasid relvad, et püüda takistada uut kommunistlikku terrorit Eesti pinnal. See andis minusugustele võimaluse võidelda sõna ja kirjaga Eesti vabaduse eest vabas Läänes. Ilma eesti meeste Jällenägemisrõõm – Heljo Tammik, neiuna ohvriteta ei oleks see olnud Edermaa, ja Vello Ederma, kes on esimest võimalik. korda tagasi kodumaal. 1991. 23
VELLO EDERMA_UUS2.indd 23
31.05.2013 11:52:40
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Need read on pühendatud minu isale, emale ja vennale, minu lastele ja sugulastele. Eriti pojale ja tütrele lootuses, et see, mida nende isa läbi elas, ei korduks enam kunagi. Minu isal oli raske oma eluõhtul oma mälestusi paberile panna, maadeldes surmava haigusega. Päev enne lahkumist kutsus ta mind voodi kõrvale, haaras mu käe ja ütles, et nüüd kirjutad sina! Niisiis, toetudes oma kadunud venna ütlusele, on siin mitte üksnes minu eluseiklused, vaid ka tõekspidamised, taustaks meie rahva ajalugu. VELLO EDERMA Springfield, Virginia, USA August 2012
24
VELLO EDERMA_UUS2.indd 24
31.05.2013 11:52:40
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
taganevatest punaväelastest ja hävituspataljonlaste haarangutest. Seal, elutoa nurgas põhukoti peal pühitsesin ma oma seitsmendat sünnipäeva. Sealt nägime ka, kuidas Kohtla-Nõmme poolt tõusid suured suitsupilved. Saime teada, et hävituspataljonlased olid maha põletanud minu isamaja koos mitme teise majaga. Selles talus aga sain ma tunda kommunismi ja Punaarmeed omaenda nahal. Avastasime ehmatusega, et olime sattunud keset rinnet. Kuulid vihisesid üle talumaja, ühel pool taganevad venelased, teisel pool ründavad sakslased, enne neid aga meie oma metsavennad. Siis peatus värava ees veoauto tosina vene soldatiga. Nad tahtsid teada, kus on mehed, talus olid ainult naised ja lapsed. Mehed olid metsas ja talu lähedal lasknud maha paar ratsaväelast. Talu otsiti läbi, tääkidega torgiti madratseid. Üks haaras minust kinni, mina hoidsin ema käest. Soldat torkas automaadi vastu mu rinda ja tahtis teada, kus on mehed, kus on isa. Kui ei ütle, laseb kohe maha. Mina jäin vait. Ema surus mind enda vastu ja ütles vene keeles, et eks siis lase mõlemad maha! Möödus paar pingelist minutit. Korraga astus isa õue, läks soldati juurde, pani käe ta õlale ja küsis, milles on probleem. Kõik soravas vene keeles. Nad vahetasid omavahel mõne lause. Soldat langetas relva, kõik läksid auto peale ning sõitsid minema. Soldat oli vist arvanud, et tegemist on tema pooldajatega, ja jäi rahule. Eks tal olnud ka kiire, sest metsavennad olid ümbruse üle võtnud ja sakslased olid juba kannul. Isa, kes oli jälginud kogu draamat metsatukast, päästis hulljulgelt minu elu tänu oma keeleoskusele. Ta ütles mulle aastaid hiljem, et olukord paistis talle väga kriitilisena. Midagi drastilist tuli teha, olgugi et see oli riskimine kõigi eludega. See ei jäänud ainsaks korraks, kus ma võlgnesin talle oma elu.
Terror Palermo metsas Selles sündmustekeerises rääkis isa mulle meie perekonna traagikast: minu vanaisa tapeti kommunistide poolt 1919. aastal Rakvere tammiku serval veresaunas. Õudse massimõrva asukohaks oli Palermo 72
VELLO EDERMA_UUS2.indd 72
31.05.2013 11:52:53
L A P S E P Õ LV E E S T I S
metsa äärne lagendik. Minu isa leidis oma isa kolmandast, kõige suuremast ühishauast. Vastava komisjoni aktist loeme: „Karl Erde, Haljalast – pea tümaks taotud ja kuulihaavad alumises kehaosas.” Vanaisa oli üks kaheksakümne kahest mehest ja naisest, keda kommunistid oma terrorikires jõudsid tappa enne Eesti vägede kohalejõudmist. Teisi kommunismiohvreid leiti mujalt Rakvere ümbrusest. Nende „süü” oli toetus iseseisvale Eestile. See vapustus jäi isa mällu eluajaks. Ta ei andestanud seda iial. Väljakaevatute fotod olid isal portfellis kaasas Tšehhi põrgus, relKarl Erde. 1915. vastatud punased kiskusid selle ta käest. Mina nägin neid fotosid aastaid hiljem, need on igaveseks sööbinud mu ajju. Kolme ühishaua asukohas on nüüd väike mälestusmärk, mida külastan iga kord, kui Eestis olen – auavaldusena ja meeldetuletuseks. Pean seda oma kohustuseks. Augustis 2008 asetasin sinna sugulaste juuresolekul pärja. Sugulaste hulgas oli Heljo Tammik (Edermaa), minu onutütar. Karl Erde oli ka tema vanaisa. Peale pärjapanekut korrastasime vanaisa haua. Oma lühikeses sõnavõtus ütlesin, et Tšehhi tolmusel teel, kui ma olin koos vanematega surmaohus, oli minus, kümneaastases poisikeses, hirm segatud vihaga. Segadus ja kurjus, mida 73
VELLO EDERMA_UUS2.indd 73
31.05.2013 11:52:54
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Rakvere veretöö 1919. aastal.
nägime sellel hiigellagendikul, ei kuulu tsiviliseeritud ühiskonda. Siiski, lapsearu püüdis otsida võimalusi kunagi kätte maksta. Kunagi tulevikus, kui sellest põrgust välja saame – kui me saame! Ei mäleta, et oleksin soovinud verevalamist. See haav pole paranenud, sest kommunistid pole siiani tundnud Nürnbergi kohut oma nahal. Nii nagu juutidele holokaust, nii peavad see ja teised sarnased kommunistide terroriaktid eesti rahvale meelde jääma. Kuritöö unustamine on iseenesest kuritegu, sest kui rahval pole minevikku, siis on ta ilma tulevikuta. Ei tohiks korduda küsimus, mis esitati mulle mõne aasta eest, kui intervjuus ühe tuntud noore eesti ajakirjanikuga ütlesin, et mu vanaisa tapeti Rakvere veresaunas: „Kes tappis?” Minu isa oli kahekümne kahe aastane, kui ta ühe Kaitseliidu üksuse liikmena koos väikese Eesti kaitseväe luureüksusega asus 74
VELLO EDERMA_UUS2.indd 74
31.05.2013 11:52:54
L A P S E P Õ LV E E S T I S
haarama Rakvere ümbruskonna teesõlmi. Ta kirjutab oma käsikirjalistes mälestustes, et koos lähenevate eesti vägedega suutsid nad kiirelt haarata kõik teesõlmed peale Vinni. Taganev punavägi osutas seal tugevat vastupanu. Kui Eesti üksused läbi murdsid, oli osa vangidest juba tapetud. Nad suutsid siiski vabastada umbes seitsekümmend meest, keda punased oma taganemiskiiruses ei jõudnud mõrvata. Palermo mälestusmärgil on kirjas: „Nii see oli 1919.” Okupatsiooni ajal püüdsid kommunistid seda kuritegu rahva mälust kustutada mälestusmärgi õhkimisega. See püstitati endisel kujul peale iseseisvuse taastamist. Kui punased löödi võidukate Eesti vägede poolt taganema koos oma Narvas loodud Eesti Töörahva Kommuuniga, maksid nad kätte kommunistidele omaste suurte terrorilainetega. Eesti kommunistide peamehed Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp ja Hans Pöögelmann andsid käsu tappa nii palju vaba Eesti toetajaid kui võimalik. Rakveres oli kommuun võimul 16. detsembrist 1918 kuni 12. jaanuarini 1919. Sel verisel ajal võeti kommunistide poolt kinni palju inimesi. Kinnivõtmised viidi läbi peamiselt kohalike pealekaebuste põhjal. See tõik jääb igavesti eesti rahva südametunnistusele. Minu vanaisa äraandjaks oli üks eestlane, kes Vabadussõjas läks punaväkke ja hiljem langes Eesti vägede kätte vangi. Vange oli nii palju, et vanglaks kasutati veel kahte hoonet Tallinna tänaval. Kolmainu kirik, kus mind hiljem ristiti, muudeti rahvamajaks. Seal peeti miitinguid ja usuvastaseid kihutuskõnesid. Vangid viidi kolmes rühmas Palermo metsa äärde mahalaskmisele. Hukkamised toimusid 29. detsembril 1918 ning 6. ja 10. jaanuaril 1919. Vangide kolonnid liikusid punaste püssimeeste saatel jalgsi läbi linna. Vange sunniti ise endale hauda kaevama. Üks nendest oli juba osaliselt olemas – haisev virtsaauk, mida kasutas Rakvere linn. Vangid teadsid, mis neid ees ootab. 10. jaanuaril hukkamisele viidute seas oli ka Rakvere kolmainu koguduse abiõpetaja Valter Paucker. Tema algatusel laulsid vangid kuni mahalaskmiseni koraali „Las ma lä’en…”. 75
VELLO EDERMA_UUS2.indd 75
31.05.2013 11:52:54
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Rakvere vabastati 12. jaanuaril 1919. Ühishaud kaevati lahti 17. ja 18. jaanuaril samal aastal. Me teame, mis tapatalgutes juhtus. Seda on kirjeldanud neli meest, kes said põgeneda, ja üks, kes jäi ellu ning ronis hauast laipade keskelt välja. Ta oli meelemärkusetult hauda kukkunud ja polnud haavatagi saanud. Kuigi ta suri kopsupõletikku kolm nädalat hiljem, jõudis ta tulevastele põlvedele kirjeldada õudset pilti kommunistide terrorist. Ta ütles, et ohvrite hulgas oli ka viis naist. Üks naine kisendas ja püüdis põgeneda, kuid langes kuulirahes. Mõrvarid lohistasid ta hauda ja kui ta ikka veel ei olnud surnud, hüppasid viis meest talle peale, trampisid teda jalgadega ja torkisid tääkidega, kuni naine ei andnud enam elumärki. Jakob Liiv oli lahtikaevamiste juures ja kirjeldas selle õudusi ajalehes Vaba Maa 25. jaanuaril 1919. Ta ütles, et sõjavang Lemmendik, Assamalla kooliõpetaja ning „punaste ustav seltsiline” koos üheksa teise vangiga pandi ohvreid välja kaevama. Liiv lisas: „Surnukehad olid kuni ihupesuni paljaks röövitud ja enamasti kõigil saapad ära võetud. Kolmekümne-kolmel surnukehal olid pealuud puruks pekstud, nii et pead nagu laua tükid keha otsas rippusid. Peale kuulihaavade oli suurem osa püssitikkudega rinnust ja kehast läbi torgitud ja sisikonnad välja puistatud, jala- ja käeluud katki murtud.” Kommunistid ei olnud üksi tapjad, vaid ka julmad piinajad, mõnitati isegi laipu. Kümme aastat hiljem kirjutas Jakob Liiv südantlõhestava luuletuse, mis avaldati 12. jaanuaril 1929 Virulases: Muljed kommunistide poolt tapetud haudade lahti võtmise puhul 18. jaanuaril 1919. Oled sa pöörnud nüüd palge suur jumalik päike Ära mu isamaalt, langemas vaevaga püstitud kojad? Kas peab veel kaua siin kärkima ähvardav äike, Surema asjata kodumaa vapramad pojad? Kas peab siin igavest mässama viha ja needmise veri? Anguma hangedel nooruse kihisev veri? 76
VELLO EDERMA_UUS2.indd 76
31.05.2013 11:52:54
L A P S E P Õ LV E E S T I S
Pöörad sa, saatus, mu rahvale jäädavalt selja? Vastake küsimus, kellel on prohveti vaimu, Kellel on teadmist ja kellel on mõistus veel kaine. Isamaa võidust nüüd alles on arglikku aimu, Paljude hinge on vaevamas hävitav paine. Tumedad pilved ei kaugele vaadata lase, Auramas praegu on värskete haudade ase. Tead sa, mu rahvas, kes kaevas need hauad? Vaadake, sõrmed siin tilkusid vendade verest… Valus!… Kas tõesti?… Kas kuuleme muisteset juttu? Ometi leinahääl kisendab tuhandest perest. Kisendab tasumist neile, kes toonud on valu ja nuttu. Eesti naine need tiigrid on ilmale toonud, Eesti emade rinnast need rammu on joonud Kõik, kes on Eestile kaevamas hauda ja taovad veel raudu. Häbiks on meile need eneste kaevatud hauad. Siiski sa, Eesti, ei tohi veel nendesse surra! On sind küll kaua ju piinanud kütked ja rauad, Torm sind ka jäädavalt nüüdki ei murra! Paraneb põli ja elustav jumalik päike Vabale Eestile jällegi läkitab läike, Kosutab verega vabastud linna ja valla. Vaikib kord ometi äike ja verine laine… Usku, mis imet teeb, kõigile hädasti vaja, Usku, et tugev ka ema ja tütar ja naine Aitamas vaenlasi suruda üle mu kodumaa raja. Ärgake üles, kel tuimus veel soontes ja veres! Selgugu mõistus ka kehvemas urtsikus, peres… Võita ehk surra – teist teed meil ju enam ei ole!
77
VELLO EDERMA_UUS2.indd 77
31.05.2013 11:52:54
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Rakvere veresauna mälestusmärgile pärga panemas. 2008.
Peame meeles, et nii mõrvarite peamehed, osa sooritajaist kui ka pealekaebajaist olid meie omad, eestlased! See ei olnud üksi 1919. aastal, vaid ka palju kordi hiljem. Võidupühal 1995 avati taastatud Palermo ohvrite mälestusmärk samal kohal, kus toimus punaste veretöö. Sel puhul kirjutasin ma artikli sama aasta 3. augustil ajalehes Eesti Sõnumid: „Meie ei tohi unustada Palermo metsa, sest seal leidis aset üks esimesi punamõrvu. See oli kommunismi õppetund, millest aga paljud õppust ei võtnud. Punaterrori kuulekad teostajad ei olnud ainult vene rahvusest, vaid ka meie omad rahvuskaaslased. Selle üle peaks veidi mõtisklema, peaks ju eesti rahval olema ühine meel ja nii väikesel rahval tuleks kokku hoida. Terror omade vahel peab igaveseks lõppema. Kui me ei suuda ega oska olla ühtne, ei ole ka eestlusel ega iseseisvusel mõtet.”
78
VELLO EDERMA_UUS2.indd 78
31.05.2013 11:52:55
L A P S E P Õ LV E E S T I S
Eestlased, lätlased ja leedulased, kes nõuavad, et neid arvataks Nõukogude Liidu kodanikeks, repatrieeritakse Nõukogude Liitu. Neid aga, kes ei saa või kes ei soovi repatrieeruda, koheldakse kui Ühinenud Rahvaste dp-sid, nagu selle määrab administratiivne memorandumi nr. 39 paragrahv 33 (revideeritud 16. aprillil 1945).” Sama kehtis ka veidi hiljem Eesti sõdurite kohta. Balti Relva-SS vägesid ei pandud samasse kategooriasse kui Saksa SS-üksusi Nürnbergi kohtus. Dp-komisjoni liige esimehe ülesannetes Harry Rosenfield saatis 13. septembril 1950 Washingtonist Eesti peakonsuli kohustetäitjale New Yorgis Johannes Kaivule kirja, kinnitades komisjoni otsust, et endised Balti Relva-SS üksuste liikmed ei kuulu USA-le vaenulike organisatsioonide hulka. Allpool tõlge inglise keelest: „Komisjon võttis 1. septembril 1950 vastu järgneva põhimõttelise otsuse: Balti Waffen-SS üksused (Balti leegionid) erinesid täielikult Saksa SS-ist nii oma otstarbe, ideoloogia, tegutsemise kui liikmete kvalifikatsiooni poolest, mistõttu Komisjon otsustas, et vastavalt Ameerika Ühendriikide „Ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse” paragrahv 13 alusel ei ole need organisatsioonid vaenulikud Ameerika Ühendriikide valitsusele, mistõttu nende isikute avaldused, kes soovivad asuda Ameerika Ühendriikidesse elama „Ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse” alusel ja kes on olnud Balti Waffen-SS liikmed, kaasa arvatud Eesti leegion, vaadatakse läbi iga isiku puhul individuaalselt.” Minu teada ei lükatud tagasi ühtki eesti sõjaveterani avaldust USAsse asumiseks.
Elu tsitadellis Üsna vastikuks kujunesid USA armee kaitse all meid külastanud Nõukogude repatrieerumisohvitserid. Nende hulgas oli ka eesti kommuniste. Nad vajasid kaitset, kuna sattusid tihti väga tigedate pagulaste küüsi. 13 5
VELLO EDERMA_UUS2.indd 135
31.05.2013 11:53:09
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Elamiskohast pagendatud isikute komisjoni esimehe Harry Rosenfieldi kiri peakonsulile saadiku 端lesannetes Johannes Kaivule. 13. september 1950.
13 6
VELLO EDERMA_UUS2.indd 136
31.05.2013 11:53:09
L A P S E P Õ LV E E S T I S
Nendega kohtumisteks kutsuti rahvas kõnekoosolekutele, nende refrään oli: „Tulge koju, olete seal teretulnud! Ülesehitustöö juba käib. Võim on nüüd rahva käes! Keegi teid ei puuduta!”. Meile räägiti õnnelikust elust Nõukogude Eestis, kus poed on kaupa täis, süüa on külluses. Meile näidati filmi „Elu tsitadellis”. Kui aga keegi põgenikest soovis, et räägitagu detailsemalt „elust sitatallis”, oli ka sellel miitingul lõpp. Viimane märkus ei olnud suunatud kodumaa pihta, vaid seal valitseva võõra, toore ja valetava terrorirežiimi pihta. Sel emotsionaalselt väga raskel ajal, kui koduigatsus oli suur, läksid ainult mõned üksikud vanurid kommunistide valede lõksu. Meil, balti põgenikel, läks hästi. Kui meie päästjaks ei oleks olnud USA 1940. aasta mittetunnustamispoliitika, oleks meid koheldud Stalini meeleheaks sama julmalt kui vlassovlasi, venelasist sakslaste sõjavange. Need mehed olid sakslaste heakskiidul organiseeritud endise punakindrali Andrei Vlassovi poolt diviisideks, kes võitlesid punaväe vastu. Nii nagu alguses meid, nõudis Stalin nad kõik välja. See tekitas kõige õudsema sõjajärgse traagika, milles pidid osalema Ameerika ja Inglise sõjaväelased oma valitsuste käsul. Suurimat vägivaldsust näidati üles Kemptenis. Kindral Eisenhoweri käsul ameerika sõdurid haavasid, peksid püssidega ja tirisid isegi kirikust välja naisi, lapsi ning preestreid, rääkimata vlassovlastest. Sõdurid peksid vlassovlased uimaseks ja viskasid nad autodele. Paljud vlassovlased lõikasid endal veresooned läbi või poosid end üles. Neid julmusi inimeste kallal püüti Londoni ja Washingtoni poolt salastada, kuid see ei õnnestunud, kui ameerika sõdurid lõpuks keeldusid käske täitmast, inimesi vägivaldselt välja andmast ja lood lekkisid USA ning Inglise ajakirjandusse. Paljud USA ohvitserid jätsid laagrite väravad lahti ja lasksid vlassovlastel põgeneda. Selle õuduse, mida ametlikult nimetati „Operation Keelhaul”, detailid nägid osalejate usutluste kaudu päevavalgust alles kolmkümmend aastat hiljem, kui inglise autor Nicholas Bethell avaldas raamatu „The Last Secret” („Viimane saladus”). Ligi kaks miljonit repatrieeritud venelast kas hukati Stalini käsul või suri Siberis. USA sõjaväelased, kes olid vange Venemaale viinud, nägid kord ise, kuidas venelased lukustasid tuhanded repatrieeritud 13 7
VELLO EDERMA_UUS2.indd 137
31.05.2013 11:53:10
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
vlassovlased ühte sadama laoruumi ja vene oma lennukid pommitasid selle sodiks. Kui meil ei oleks olnud abiks mittetunnustamise poliitikat, oleks meid sunniviisiliselt repatrieeritud samade tagajärgedega. Teame, mis juhtus, kui Rootsi andis välja balti sõdurid.
Dp-noorus Ambergi jääb minu teismeliseaeg. Mulle oli tähtis õppimine meie emakeelses koolis. Kui keegi arvab, et see oli mingi noorepõlve rõõmuaeg, siis ta eksib. See ei olnud rõõmus elu vabal kodumaal, see oli, nagu mu kooliõde tabavalt ütles – ellujäämine paguluses. Noortel oli siiski oma maailm. Kool, lugemine, huvireisid, skautlus ja sport. Minuvanustel oli igapäevane hirm ja kartus möödas, sõjavintsutused jäänud minevikku. Tulevik oli vanemate pärusmaa. Nemad olid väga mures, kuigi nad ei väljendanud seda laste ees. Mäletan, et mul ei olnud vedelemiseks aega. Maleturniirid, skaudi-mängud, õpetlikud koondused noorsoo elust ja skautlusest, loengud Eesti ajaloost ja kultuurist, skaudisalga ja -rühma tegevus ning juhtimine. Vanemad oskasid meie eest hoolitseda. Mulle meeldis kergejõustik. Kord näitasin noorematele (ise olin üksteist!) oma jooksukiirust ühe maa-aluse hoone, kunagise laskemoonalao, katusel, ei vaadanud ette – ja kukkusin umbes pooleteise meetri kõrguselt istuli, nii et sain peapõrutuse. Oksendasin hullupööra, mind viidi kohalikku Saksa haiglasse, Marienkrankenhausi. Vanematele öeldi, et kolme päeva pärast saab teada, kas ma jään ellu või suren! Siiski pidasin vastu. Lastepalatis oli nii dp kui saksa lapsi. Meile tulid iga paari päeva tagant UNRRA medõed ja tõid Ameerika šokolaadi ning muid maiustusi. Saksa lapsed vaatasid seda härdalt pealt ja me palusime, et ka neile maiustusi antaks. Meile vastati, et neil ei ole selleks luba! Kui medõed olid ära läinud, jagasime oma saaki siiski saksa lastega. 13 8
VELLO EDERMA_UUS2.indd 138
31.05.2013 11:53:10
NOORUS AMEERIKAS
15 3
VELLO EDERMA_UUS2.indd 153
31.05.2013 11:53:18
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Valikud 1948. aasta sügisel teatas meid hooldav IRO, et lõpetab oma tegevuse niipea, kui kõik dp-d on leidnud endale uued kodud. Põgenikele oli selge, et laagrielul on varsti lõpp. Teade võeti vastu heameelega, kuigi oldi teadmatuses tuleviku suhtes. Aga see oli meie olukorrale lahendus, millel oli kolmekordne mõju: esiteks tähendas see pääsu laagrielu teadmatusest ja uue elu algust, teiseks lõplikku vabanemist Nõukogude haardest ja kolmandaks seda, et lootused vabast kodumaast jäävad minevikku. Esimene oli rõõmusõnum, viimane aga kurb ja tekitas segase tunde, eriti vanurites. Dp-del kästi kirja panna eelised, kuhu nad tahavad emigreeruda. Tee oli lahti eriti nn. emigratsioonimaadesse – USAsse, Kanadasse ja Austraaliasse. Noored mehed, kes olid läinud söekaevuriteks Belgiasse, hakkasid tagasi saabuma – töötingimused olid halvad. Samuti ei tõmmanud enam Inglismaa, sest seal taheti peamiselt noori naisi, perekondi ei võetud. Lepingud sõlmiti tihti kahest kuni nelja aastani ja kohapeal uue töökoha otsimist peeti lausa kuriteoks. New Yorgi linna kõrghooned soovisid majahooldajaid ehk kojamehi, või nagu seda uut seisust nimetati eesti keeIsa passipilt, tehtud Ameerikasse les – supereid. USA lõunaosapääsuks. Ambergi dp-laager, 1949. riikide suurfarmerid vajasid 15 4
VELLO EDERMA_UUS2.indd 154
31.05.2013 11:53:19
NOORUS AMEERIK AS
Juhan Ederma töötõend dp-laagrist. 14. juuli 1949.
15 5
VELLO EDERMA_UUS2.indd 155
31.05.2013 11:53:19
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Juhan Ederma niinimetatud Jaaksoni pass, v채lja antud New Yorgis 8. detsembril 1948.
15 6
VELLO EDERMA_UUS2.indd 156
31.05.2013 11:53:20
NOORUS AMEERIK AS
põllutöölisi endiste neegerorjade asemele ja nii sai mitmete elukohaks vana poollagunenud orjaonn, kus ei olnud elektrit ega vett. Kuid need olid erandid. Põgenikud võtsid pakkumised vastu, kas koht meeldis või mitte. See oli pääs maailma. Peale kaheaastast lepingut leiti midagi paremat, tavaliselt teiste eestlaste kaudu. Nooremad läksid suuremalt osalt ülikooli või kutset omandama vastavatele kursustele. Vanematel oli raskem kohaneda, kuid nende siht oli aidata oma lapsi paremale järjele. Minu isa pani esimeseks sooviks kirja USA, teiseks Austraalia ja kolmandaks Kanada. Algas hiigelskriinimine, mille käigus kontrolliti nii tervist kui poliitilist lojaalsust. Terve see protseduur võttis ümmarguselt pool aastat. Küsiti, kuidas hammastega lood on. Kas on plekke kopsus? Luud ja lihased korras? Miks sa kodumaalt lahkusid? Igasugused maade ja haldusorganisatsioonide esindajad, konsulid, kontrollkomisjonid, vastuluure jt., kes uurisid, mida olid teinud alates 1930ndatest aastatest. Suur osa põgenikest olid haritlased, poliitikud, sõjaväelased, ärimehed, suurfarmerid jt. Oma oskustele vastavat töökohta emigratsioonimaades ei oleks nad saanud. Ütleme täpsemalt, et põgenikest suurem osa oli eesti rahvuslik eliit, kelle kommunistid oleks tapnud või GULAGi saatnud. Ei mäleta, et keegi oleks avalikult hädaldanud oma tuleviku pärast, olid nad arstid, advokaadid vm. Oli neid, kes ei tahtnud „vanast heast Euroopast” lahkuda, vaid tahtsid jääda kodumaale lähemale. Need olid peamiselt vanemad inimesed, kes arvasid, et nad ei suuda kohaneda uue mandri kiirema eluga. Ehk olid nad ka trotsi täis.
Sponsor 1949. aasta jaanuaris teatas meile Luterlik Maailmaliit, et nad on leidnud meile sponsori ehk käendaja Ameerika Ühendriikides. Meie käendajaks oli üks luteri kogudus Baltimore’i linnas, mis asub Atlandi ookeani ääres Marylandi osariigis. Meid isaga ahvatlesid nimed Maryland kui Maarjamaa ja Baltimore kui Balti meri! Mõtlesime, kas neis 157
VELLO EDERMA_UUS2.indd 157
31.05.2013 11:53:20
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
on midagi ühist meie kodumaaga? Kahjuks ei olnud. Maryland sai oma nime ühelt Inglise kuningannalt ja Baltimore ühelt aadlikult nimega Baltimore. Nimi pärineb ühest väikelinnast Briti saarestikus. Käendamisele allusid isa ja ema ning alaealisena mina, olin siis 14-aastane. Vennal, kes oli 26, lubati kaasa tulla tingimusel, et ta otsib endale töökoha. Emigratsioonikomisjonid ei teinud probleemi venna minevikust ei Saksa lennuväes ega Eesti diviisis. Vend ei salanud midagi ja näitas oma vangilaagri Entlassungsschein’i. Sellel ajal oli lääneliitlastele juba selge, miks eesti mehed olid võidelnud venelaste vastu. Oli küllalt Ameerika ohvitsere, kes väitsid päris avalikult, et nende järgmine sõjaretk võib olla Nõukogude Liidu vastu. Ei olnud mingit probleemi isa töökohaga. Talle pakuti sexton’i ehk kirikuteenri kohta. Tema ülesandeks oli kojamehe või kirikuhaldajana hoida kirikuhoone korras. Isa kui endine koolijuhataja ja haridusseltside ning Kaitseliidu tegelane ei pidanud seda endale alandavaks. Tema siht oli pääseda dp-staatusest. Nii tema kui paljud teised eesti mehed ja naised jätsid oma tuleviku saatuse hooleks. Kõige tähtsam oli väljuda venelaste ja kommunistide haardest. Nii kaugele kui võimalik. Huvitav kirjavahetus tekkis minu isa ja Christ Lutheran Church’i pastori John L. Deatoni vahel. Pastor kirjutas inglise keeles ja isa vastas saksa keeles – mõlemad mõistsid teineteist suurepäraselt ja nad said sõpradeks. Leping isaga sõlmiti kaheks aastaks. Nii kirjutas pastor Deaton muuhulgas oma 8. juuli 1949 kirjas (tõlge inglise keelest): „Me loodame, et teile meeldib see töö ja elu USAs. Ma kardan mõneti, et te võite leida kirikuhooldaja töö üsna alandavana ühele, kellel on olnud kooliõpetaja elukutse. Ma loodan, et teid on hästi informeeritud põhilisest kirikuhooldaja tööst. Esmajoones tähendab see, et kirikut peab hoidma puhtana ja korras teenistuste ning muude koosolekute jaoks. See töö on oluline kiriku elus ja koht ise on auväärne meie rahva silmis.” Isa vastas, et ta tänab pastorit selle töökoha eest ja et teda on tööst põhjalikult informeeritud. Ta kirjutas, et tal ei ole midagi ei sellise ega üldse füüsilise töö vastu ja et ta on seda teinud ka siis, kui oli kodu15 8
VELLO EDERMA_UUS2.indd 158
31.05.2013 11:53:20
NOORUS AMEERIK AS
tööstuskooli direktoriks Eestis. Isa tänas pastorit ka võimaluse eest üle pika aja teha jälle ausat tööd ja elada inimlikes tingimustes, kristlaste hulgas ja suurriigi kaitse all, vabaduses ja ilma hirmuta. Seda kõike peale ligi kümneaastast jälitust inimsoo ja Jumala vaenlaste poolt, pärast oma kodumaa kaotamist tänavatel või barakkides elades, vahel ilma tüki leivata.
Teel Ameerikasse Pärast lõplike lubade saamist Ameerikasse asumiseks jätsime laagriajastuga jumalaga 20. juulil 1949. Meid viidi rongiga Wildfleckeni läbikäigulaagrisse, sealt nädal hiljem Camp Grohni Bremen-Vegesackis. Meil oli õnne olla seal ainult kolm päeva, kui teatati, et USA sõjaväe transportlaev General R. L. Howze võtab 1430 emigranti, kelle hulgas olime ka meie, oma pardale ja viib Ameerikasse. Me lahkusime Euroopa kontinendilt 30. juulil 1949 kell 16. Päev hiljem möödusime Inglismaa kõrgest lõunarannikust, tuntud kui White Cliffs of Dover.
Camp Grohn Bremen-Vegesackis.
15 9
VELLO EDERMA_UUS2.indd 159
31.05.2013 11:53:21
V E L LO E D E R M A . R A K V E R L A S E R I S T T E E D E LT
Kümnepäevane reis möödus ilma probleemideta, selle sisse mahtus küll kahepäevane torm. Suur osa reisijatest jäi merehaigeks. Jälle, nagu Eestist lahkudes, mind see ei puudutanud. Ma aitasin köögis nõusid pesta, laevadekki küürida ja sain palju süüa! See tähendas mulle suurt šokolaaditahvlite koormat, mida madrused jagasid, eriti lastele, kes ei jäänud merehaigeks. Ma sõin nii palju šokolaadi, et see maiustus ei ole mind enam kunagi köitnud. Laeval oli ka oma, rotaatoril paljundatud ajaleht, mis teatas 6. augustil, et me läheneme Ameerika mandrile. Nii ei olnud mul mingit kavatsust magada, sest pidin ise seda ajaloolist hetke nägema. 8. augustil paistiski kauguses maariba. 9. augusti varahommik oli niiske ja udune, kui liuglesime lähedalt mööda maailmakuulsast Lady Liberty’st ehk Vabadussambast. Udu oli aga nii tihe, et me nägime peamiselt selle siluetti. Korraks pöörasin oma pilgu ettepoole, laeva suunas. Ja seal
General R. L. Howze.
Laevalehe esikülg. 1949.
16 0
VELLO EDERMA_UUS2.indd 160
31.05.2013 11:53:24
NOORUS AMEERIK AS
nägin sadamas hiigelsuurt paari tuhande pirniga valgustatud helendavat reklaami: Drink Lipton Tea. Hiljem ülikoolis sai sellest veidrast episoodist palju räägitud ja kirjutatud, nii mõnigi kaastudeng hakkas filosofeerima selle üle, kas Ameerikas on reklaam tähtsam kui vabadus. Järgmisel aastal, kui külastasin turistina New Yorki, ronisin Vabadussamba otsa ja tegin sealt palju pilte. Ja ma ei salga, et ma sellest ajast peale jõin meelsasti ka Liptoni teed. Varsti peale maabumist võtsid meid vastu Luterliku Maailmaliidu esindajad ja panid meid rongile, sihiks Baltimore’i linn. Nende esindajad pistsid igale meist pihku ühe dollari „sõidurahaks”, mis aastal 1949 oli ikka veel viisakas summa. Mina läksin söögivagunisse ja panin oma osa kohe hakkama – klaas Coca-Colat oli siis 5 senti! Lisaks võtsin veel paar präänikut. Rongis sai mu ema omaette šoki. Üks umbes kuueaastane ameerika tüdruk jooksis vagunis ringi ja jäi korraks mu ema juurde seisma. Ema vaatas talle otsa ja ehmus: väiksel tüdrukul olid värvitud huuled, puuderdatud põsed ja lakitud küüned! Ema euroopalik õpetajavaist lõi kohe välja – kuidas nii tohib, ta ju laps! Ambergi koolis peeti ka suurematel tüdrukutel patuks huulepulga kasutamist või juuste lokitamist. Läks oma paar aastat, enne kui ema sellega harjus.
Baltimore, Maryland Vaatasime rongiaknast mööduvaid linnu ja maju. Kõik oli meile nii uus. Sõita tuli mitu tundi, kuni jõudsime sihtjaama – Baltimore’i suurlinna. Tollal oli see nagu vanaaegne sadamalinn. Meid võtsid vastu koguduse noor abipastor, nõukogu esimees, Luterliku Maailmaliidu esindaja ja kohaliku eesti luteri koguduse pastor Rudolf Troost. Reis oli möödunud välkkiirelt. Ei minul ega vennal ja vanematel olnud mahti arutada, mida kõik tähendab. Euroopa muutus järsku minevikuks koos sõja ja kommunismiga. Kas kohaneme? Kas saame 16 1
VELLO EDERMA_UUS2.indd 161
31.05.2013 11:53:24