gibr altari laevakoerte 端hing
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Tiia Penjam Kujundanud Villu Koskaru © Juhani Püttsepp Illustratsioonid © Marja-Liisa Plats © Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-756-8 www.tnp.ee Trükitud OÜ Greif trükikojas
Juhani P端ttsepp
Gibraltari laevakoerte 端hing
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Käsikiri sai I koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat”.
Emale, mu k천ige esimesele kriitikule ja toimetajale
Esimene peatükk, kus rebasekarva koer kõnnib ühe ukse tagant teise ukse taha ja talle langeb osaks kausitäis tatraputru
A. Võib-olla satud sa kunagi sellesse linna, kus pargi servas seisavad kenad punase katuse ja ärklikorrusega majad. Mitte et nõnda peaks tingimata juhtuma, kuid nii võib see minna. Juhused võivad pisut oleneda ka sinust endast. Teinekord ei pruugi sa end karvavõrdki liigutada, ja midagi siiski juhtub.
Niisiis, vana linnapark, kus kasvavad peamiselt vanad muhklike tüvedega pärnapuud. Võin sulle kinnitada, et 7
pargiäärsete majade elanikud oskavad hinnata rohelust, oma pargi lähedust. Nad teavad hästi, milliseid elamusi võib pakkuda see puiestik. Kindlasti jutustavad nad sulle oma pargist, võta vaid aega kuulata. Sügisõhtutel kiljuvad ülal lillade pilvede all lõunasse tõttavad haneparved. Linnamajade vahel neid nagu ei olekski võimalik näha, küll aga pargis. Nagu saar päris loodusest, väike linna sattunud metsatükk on see park. Talvel huikavad tumedates puuvõrades kodukakud. Kui sa hoolega vaatad, võid näha ka nende töntsakaid kujusid mõnel oksal istumas. Kevadel ujutavad lapsed pargiteede sulaveeniredes võidu puutikke ja oksajuppe. Need kipuvad ikka ja jälle mõne konaruse taha kinni jääma ning nõuavad taganttõukamist. Suve päikeselaikudes mängivad poisid jalgpalli, kasutades puutüvesid väravapostidena. Isegi muru ei saa sel platsil tärgata, muld tolmab alatasa paljude väledate ketside all. Kui seal pargis jalutad, võib juhtuda, et on talve algus ja sa näed üht keskmist kasvu rebasekarva koera, kes parajasti pargipuid üle nuusutab. Koeral paistab küll aega laialt käes olevat. Ta ei kiirusta, nuusib hoolikalt ja kraabib ka käpaga lund, et lõhnu paremini tajuda, ning lausa surub oma nina lumeseguse mulla sisse. Viimaks siirdub ta mõõdukal sammul edasi, järgmise puu juurde. Võib-olla on koer Orupõhjast jooksu pannud. Kui sa kord juba oled sellesse linna sattunud, siis kuuled 8
kindlasti ka Orupõhjast. See linnaosa jääb teisele poole parki, jõeäärsesse orgu pargi taga. Kurikuulus Orupõhja – isegi nii ütleb mõni end edukaks pidav inimene ja väldib sinna sattumist. Seal, kitsastel tänavatel seisavad liplapitud majad, mis vajavad kogu aeg parandamist. Sopilistes hoovides askeldavad kirjude pearättidega vanamammid. Puukuuride katustel peesitavad triibulised kassid ja hoovipinkidel tukuvad nõelutud kuubedega mehed. Pargiäärsete punaste katustega majade reas ei näe midagi sellist. Rebasekarva koer nuusib ikka pargis. Tal paistavad olevat seal omad asjad ajada, eks ju. Temale on pargis tähtsad hoopis teised asjad kui meile sinuga. Ühe puu juurest põikab koer teise puu juurde, ühelt teerajalt sammub ta teisele kogu aeg nuusutades, kraapides. Mida ta sealt küll otsib? 9
Sina aga mõtled ehk nii: „Küll on sel koeral vedanud, et ta nii omapäi jalutada saab!” Või hoopis nii: „Vaat kus lohakas koeraomanik, on lasknud oma peni hulkuma!” Koer ei tee sinu arvamisest väljagi. Ta siirdub pingi juurde, millel istub keegi salkus juustega naine. Ahaa! Tema ilmselt ongi koera perenaine. Naisega aga ei ole vist kõik korras. Saja sammu pealt saab aru, et ta tuju pole kõige parem. Näib, et teda ei huvita miski enda ümber. Oma määrdunud ja jämeda pakinööriga kokku tõmmatud jopes kössitab ta pingil ning kõigutab end vaikselt edasi-tagasi. On ta järsku haige? Mänguasjade keeles tahaks tema kohta öelda: katki. Mida peaks koer sellise perenaisega pihta hakkama või kuidas ta saaks oma perenaist aidata? Ei saagi vist, koer jookseb naise juurest taas eemale, teda huvitab nüüd üks teine naine, kes vaatevälja ilmub. Umbes sama vana kui pingil kössitaja, kuid välimuselt tema täielik vastand oma läikivmustaks värvitud säravate juustega. Mitte määrdunud jopet ei kanna ta seljas, vaid pikka punast nahkmantlit ning jalas valgeid nahksaapaid. Küllap ta lõhnab hästi. Sa isegi tõmbad sõõrmetega, nagu võiks parfüüm sinuni kanduda. 10
Valgete nahksaabastega daam läheb pingil kössitava naise juurde ja vist ütleb midagi. Selge, ta teeb märkuse koera kohta, et see lahtiselt ringi jookseb. Küllap häirib teda ka süngelt konutav naine ise. Iga roju oma koju – võib-olla valgete nahksaabastega naine just seda ütlebki. Et avalikus kohas pole viisakas niiviisi olla, mänguasjade keeles: katki olla. Valgete nahksaabaste ja säravmusta soenguga naine võib elada ühes neist kenadest majadest, kindla peale. Temal on ilus kodu. Kui aga rojudel pole õieti üldse kodu, mis siis saab? Koer ei sekku vestlusse, ta seisab uudishimulikult naiste vahel, kuid küllap ta saab aru, et jutt käib ka temast. Kössitaja tõuseb nüüd viimaks, viipab koera. Loom allub kohemaid ja nad lähevad eemale, risti läbi lumelopa kaugemale pargi sügavusse. Nahksaabastega naine viskab juuksed kuklasse, nagu oleks ta millegi tähtsaga hakkama saanud, ja kaugeneb rõhutatult sirgel kõnnakul mööda pargiteed südalinna poole. Kui veel saad silmata, näed läbi raagus puude, kuidas rebasekarva koer ja ta perenaine lähevad kolmekordse pisut viltu vajunud maja poole, mis seisab üksikuna teisel pool parki. Nad sisenevad aiaväravast ja kaovad siis maja sisemusse.