Tom Santopietro
Heliseva muusika lugu
TOM SANTOPIETRO
K uidas üks võluv noor noviits , A ustria kapten ja kümme laulvat T rapi pere last andsid inspiratsiooni
kena von
kõigi aegade kõige armastatuma filmi loomiseks
Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi
Originaali tiitel: Tom Santopietro The Sound of Music Story How a beguiling young novice, a handsome Austrian captain and ten singing von Trapp children inspired the most beloved film of all time St. Martin’s Press New York Copyright © 2015 by Tom Santopietro Published by arrangement with St. Martin’s Press, LLC. All rights reserved. Fotod © St. Martin’s Press, LLC
Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Liis Karu Värsid tõlkinud Kulno Süvalep ja Mihkel Mõisnik Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-823-7 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
Don ja Anne Albinole ning S. B-le
Sisukord
Tänusõnad 9
1. „Sest väga hea start on hea” 11 2. „Meie ei teagi veel...” 17 3. Broadway ning Rodgers ja Hammerstein 40 4. 20th Century-Fox – läheb, läheb, peaaegu läinud 61 5. Ernest Lehmani magus lõhn 67 6. Kuus tegelast režissööri otsimas 73 7. „Heliseva muusika” kujundamine:
fantaasia, reaalsus ja neliteist lööklaulu 90
8. Julie Doolittle Poppins von Trapp 102 9. Kapten Georg von Trapp 114 10. „Üks kapten ja seitse last – pole karta ju midagi siin” 122 11. Viimaste osatäitjate leidmine 131 12. „On alguses kõigepealt algus” 142 13. Salzburg, vihm ja looduse kättemaks 154 14. Laul ja tants 190 15. Tagasi kodus: elagu Hollywood! 197 16. Eellinastus 209
17. Reklaam 214 18. Maailma esilinastus 218 19. Kriitikute ristiretk 223 20. Miljardi dollari küsimus 235 21. Oscarid 244 22. Rahvusvaheline fenomen 251 23. Julie Andrews: Hollywoodi kuninganna 256 24. Elu pärast „Helisevat muusikat” 263 25. Vabandav-tänulik: tõelised von Trapid 312 26. Viiskümmend aastat statistikat 329 27. Ühislaulmiste fenomen 337 28. Uued kordusesitused 343 29. Ring saab täis 348 30. Ja lõpuks... 352
Märkused 356
BIBLIOGRAAFIA 401
Tänusõnad Minu esimene tänuvõlg selle raamatu eest kuulub Ted Chapinile, Rodgers and Hammerstein Organizationi presidendile, ja Bert Finkile, R&H asepresidendile. See raamat ei oleks saanud võimalikuks ilma nende toetuse ja teadmisteta kõige kohta, mis puudutab Rodgersit ja Hammersteini ning eriti „Helisevat muusikat”. Eriline tänu mu agendile Malaga Baldile ja mu toimetajale Michael Flaminile. Nende nõuanded osutusid kogu selle protsessi jooksul hindamatuks ja olen õnnelik, et sattusin nii headesse kätesse. Lisaks tänan Michaeli kaastoimetajat Vicki Lame’i esma klassilise abi eest terve hulga üksikasjade juures ning kirjastaja John Karle’i reklaami eest. Ma tahan tunnustada ka Michael Mattesino suurepärast dokumentaalfilmi „Helisev muusika: faktist fenomenini”, kust sain „Heliseva muusika” produtseerimise üksikasjaliku ajakava. Olgugi et selle filmi fookus erineb minu teose omast, pakkusid tema tehtud intervjuud ülipõnevat ja asjalikku materjali. Nagu alati kuulub eriline tänu filmi ajaloolasele-autorile-professorile Jeanine Basingerile, kelle teadmised filmiajaloost on konkurentsitud. Kuigi enamik selle filmi tootmismeeskonnast pole enam elavate kirjas, oli mulle õnne intervjueerida mitut meeskonnaliiget, kes
Tänusõnad 9
pühendasid mulle heldesti oma aega: Dee Dee Wood, Georg Steinitz ja Marni Nixon kulutasid palju aega minu küsimustele vastamisele ja ka neile kuulub minu tänu. Eriline tänu härrasmehelikule Dan Truhitte’ile humoorikate meenutuste eest, millest oli palju abi, ning samuti Johannes von Trapile, kellelt sain erakordset taustainfot, kui ta meenutas selge pilguga, ent väga armastavalt oma ema Mariat. Eriline tänu suurele hulgale sõpradele, kes on pakkunud selle raamatu kirjutamisel eri põhjustel lausa hindamatut abi. Kõige enam võlgnen tohutu tänu Gary Horbarile ja Lon Weinerile, aga ka mu kannatlikele ja väsimatutele tagasisideandjatele: Steve Resnickule, Peter von Mayrhauserile, Dianne Trulockile, Ara Marxile, Yuriko Iwaile ja Lauren Loizidesile. Lõpuks tahan tänada oma imelisi sõpru ning kolleege, kes on mind viimase aasta jooksul erakordselt palju toetanud ja minu töösse panustanud ning keda ma väga hindan: Mark Erickson, Doris Blum Gorelick, Rheba Flegelman, Nina Skriloff ja Dan Mirro, Beth ja Alf Blitzer, Mary Gates, Nola Safro, Robert Albini, Katherine Aucoin, Ruth Mulhall, Mimi Lines, Kim Kelley, Peter Pileski ja Bob Avian, Bruce Klinger ja Frank Shanbacker, David Jackson, Rob Hudson, Marlene Beasley, Lynnette Barkley, Jan Heise, Joan Marcus ja Adrian Bryan-Brown, Brig Berney, Steven Sorrentino, Bill Cannon, Alan Markinson, Tim ja Karen Lernihan, Annie Smith, Anton ja Almerinda Coppola, Brooke Allen, Eric Comstock ja Barbara Fasano, Janet Strickland, Carol Strickland, David Jannone, Ed Nelson, Debbie Lamberti, Greg Galvin, Larry Katen ja Philip Rinaldi, Steve Shapiro, Mark Henry, Mary Breilid, Simon ja Nancy Jones, Michael Lonergan, Michael Wilkie, Russ Rosen Sweig, Scott ja Jill Glenn, Tom Lynch, Wayne ja Betty McCormack.
10 Heliseva muusika lugu
1.
„Sest väga hea start on hea” ”
Ju me siis tegime midagi päris head.”
– Julie Andrews Christopher Plummerile videos „Julie Andrews and Christopher Plummer – A Reminiscence”
4. juuni 1964. Julie Andrewsil oli kohutavalt külm. Kui niisugune on kevadilm Alpides, milline see veebruar siis veel välja näeb? Päike vaevus harva välja tulema ning lakkamatu vihm piitsutas halastamatult võtteplatsi, vaid üht väga väikest sillutamata rada mööda oli võimalik jõuda Mehlwegi Lõuna-Baierimaal, kus võeti üles filmi nimilaul. Just sellepärast avastas külmetav, kuid alati koostöövalmis Andrews end maalilisele võttepaigale saabumas kõike muud kui glamuurses maastikuautos. Probleemid maastikuautoga aga kahvatusid helikopteri rentimisega seotud logistika kõrval. Helikopter pidi sööstma alla ning filmima Andrewsi esimesi samme maailmakuulsa tunnuslaulu saatel. Helikopteri rentimine oli kallis – väga kallis – ja kuna 20th Century-Foxist läkitati režissöör-produtsendile Robert Wise’ile järjest märgukirju, et ta hoiaks kõvasti hilinenud võtete eelarvet ohjes, tundis isegi alati rahulik režissöör survet
„Sest väga hea start on hea” 11
keeruline stseen lõpetada. Et helikopteri kasutamist nõudis ainult stseeni esimene pool, lendas piloot otsekohe, kui kaadrid olid üles võetud, edasi Obersalzburgi, kus filmiti perekond von Trapi põgenemist üle Alpide Šveitsi. Raha polnud isegi nii palju, et helikopterit veel üheks päevaks rentida. Alati professionaalne Andrews, karastunud meelelahutusäri veteran juba kahekümne kaheksa aastaselt, võttis hoolikalt lavastatud tunnusmeloodia esitamiseks valmistudes hetke lisaaega. See ei olnud mingi harilik muusikalinumber, mingi tavaline laul ja tants, mida esitada stuudio hästi kontrollitud piirides. Andmaks edasi avarustest tekkivat vabadustunnet, mida nägid oma vaimusilmas Wise ja stsenarist Ernest Lehman, pidi hoopiski helikopter, mille pardal oli ka piltstsenaariumi looja Maurice Zuberano, sööstma alla, et filmida Andrewsi, kui too alustab oma hoogsat laulu. Tohutu hulk tehnikat muutis helikopteri raskeks ning kaameramees Paul Beeson oli rihmadega mitte just kindlalt õhusõiduki külge kinni seotud, seega oli filmimine keeruline – ning potentsiaalselt ülipõnev. Wise ja operaator Ted McCord teadsid, et need avakaadrid peavad mitte lihtsalt õigesti välja kukkuma, vaid looma kogu filmi muusikalise sõnavara. Kui vaatajad ei lepi ideega, et Maria laulab mägedes omaette ja iseendale, mida arvavad nad siis veel kümneminutiliseks kokku monteeritud lapsikust „Do-re-mi-st”? Wise oli kulutanud sellele avastseenile tunde, kaaludes loendamatul hulgal võimalikke kaameraliikumisi, heites iga viimase kui ühe neist aga ikka kõrvale ning tulles tagasi ülalt võetava plaani juurde. Ent ta kõhkles siiski. See näeks ekraanil välja täpselt nagu tema enda lavastatud ja Oscari võitnud „West Side’i loo” („West Side Story”) algus, kus kaamera sõidab New Yorgi taustal välja joonistunud tantsijate siluettidele ülevalt peale. Noh, otsustas režissöör, see ei pruugi ju olla originaalne, aga vähemalt varastab ta iseendalt. McCord pidi võtma üles Alpe – Jumala maad – ja stseen lausa karjus kõiketeadva, kõikenägeva, taevast alla vaatava lähenemise
12 Heliseva muusika lugu
järele, mistõttu kuuekümneaastane Wise leidis end istumas puuoksal nagu õrrel, oodates täpselt õiget valguse ning tuule kiiruse kombinatsiooni, milles Andrews saaks esile astuda ning keerutada end nimilaulu esimestesse sõnadesse. Ent kõigepealt tuli kaader ette valmistada ja kadreerida. Vaateväljas ei tohtinud olla lõhnagi ühestki teisest inimolendist: noviits Maria Rainer, hetkeks vabanenud lämmatavast kloostrist, laulis just nimelt sellepärast, et ta nautis hunnitut üksindust looduses. Andrewsi õbluke kogu pidi maanduma täpselt keset kaadrit vaid täpikesena avarate mägede taustal, kuni helikopter lendas üha lähemale ja lähemale ja siis… Wise hõikas oma puuoksalt poolel teel latva: „Valmis?... Kaamera.” Operaator, helimees ja klapilööja vastasid: „Kaamera käib.” „Kiirus.” „Esimene stseen. Esimene võte.” Kui klapp oli otse kaamera ees kinni löödud, vaikis Wise hetkeks ning hüüdis siis käskluse: „Võte!” Kõigi silmad pöördusid Julie Andrewsi poole. Ja ootasid. Kuni mõistsid, et läheneva helikopteri mürina taustal ei kuulnud Julie üldse seda traditsioonilist stseeni sissejuhatust. Aeg ümberkorraldusteks. Koreograaf Marc Breaux pidi nüüd megafoni möirgama: „Läks!”, Andrews esile astuma, sammudes muusikas kärmesti ja õiges rütmis, kuni kätte jõuab täpselt õige hetk hakata end mäenõlval keerutama. „Valmis?” Kaamera käis, klapp oli kinni löödud ja taas kord kõlas: „Võte!” Andrews sammus meelekindlalt üle aasa, keerutades end lennukalt, käed välja sirutatud otsekui kogu maailma emmates, ning alustas siis: „On hing igal mäel...”.
„Sest väga hea start on hea” 13
Maha oli läinud laulu esimene salm, mis algas mõtlikult: „Mu päev minu mäel koos päiksega kaob, ma tean.” Selle asemel kõmm! kohe refrään ning Rodgersi ja Hammersteini tavatu segu muusikast ja usust. Laul jätkus ning kolmkümmend sekundit hiljem soovis Julie: „Mu laul läbi öö nagu lõolinnu palveprelüüd.” Oi-oi, palvetav lind? Kas see kõik ei lähe liiga läilaks? Võib-olla... Ent kas ei olnud mitte perekond Trapi tänu pühale Augustinusele selline: „Kes laulab, palvetab kahekordselt.” Kuid nüüd seisti probleemi ees. Suure probleemi. Ja probleem polnud Andrewsi esinemises. Tema liigutas suud väga täpselt eelsalvestatud vokaali järgi. Probleem tekkis helikopteriga. Kuna operaatori assistent keeldus helikopteri küljes rippumast, abistas briti operaator Paul Beeson Wise’i ja McCordi, käsitsedes ise kaamerat, olles samal ajal sõiduki küljele seotud, mis oli ainuke viis võtta üles igatsetud kaadrid üle aasa hõljuvast Julie Andrewsist, ilma et helikopteri vari jääks maa peal näha. Ent iga kord, kui õhusõiduk uue võtte jaoks algpositsioonile tagasi lendas, tekitas see nii tugeva tuuleiili, et Andrews kukkus siruli rohu sisse maha, püüdes samal ajal muda vältida. Rohulibled juustest ning kostüümilt välja nokitud, grimm kohendatud, sammus ta jälle üle aasa, keerutas, laulis ning avastas end taas kord pikali maast. Andrews meenutab, et olles kümnest võttest tervelt poolte järel maha paisatud, „sain lõpuks nii vihaseks, et ma karjusin “Nüüd aitab!””. Andrews karjus tõepoolest, aga helikopterimüra taustal ei oleks kuulda olnud isegi Ethel Mermanit ennast ning piloot tõlgendas tähe käeviibutusi, millega ta üritas paluda helikopteril laiemaid ringe teha, heakskiitva žestina, et kõik on suurepärane – teeme ühe veel. Kas niimoodi siis alustataksegi mitme miljoni dollarilise muusikali tegemist? Tuli välja, et jah. Pehmelt öeldes. Wise, McCord ja Lehman olid koos maestro ja kaasprodutsendi Saul Chaplini ning kaaskoreograafide Marc Breaux’ ja Dee Dee Woodiga töötanud peensusteni välja iga viimase kui fraasi sellest laulust, ent siin nad nüüd olid, käsil kolmas võttekuu ja
14 Heliseva muusika lugu
endiselt õhus üks küsimus: kas kogu see ettevõtmine võiks tõepoolest läbi minna? Kas inimesed usuvad, et üks nunn hakkab järsku laulma – ja seda lausa kaheksa miljoni dollarilise Todd-AO-s stereoheliga loodud laiekraanfilmi avakaadrites? Nüüdsel ajal ootasid inimesed realismi. Välismaised filmid ja tabude märkimisväärne lõdvendamine oli muutnud kogu kinoskäimise iseloomu. Religioossed filmid ei olnud enam moes ega armastatud ka muusikale. Kuidas seda kõike küll vastu võetakse? Nagu välja tuli, siis ülemaailmse tulihingelise pühendumusega, viie Oscariga, salvava kriitilise põlastusega. Mõju, mille see film kultuuri jättis, on ligi viiskümmend aastat pärast esilinastust ikka veel tuntav. Ent siis tuli Julie Andrewsil lihtsalt uuesti püsti tõusta, tolm maha rapsida ning püüda kõigest väest edasi anda elujõudu, mida kehastas Maria Augusta Kutschera von Trapp, naine, kelle keerulise mineviku taustal paistis „Heliseva muusika” Maria von Trapp, noh... nagu Mary Poppins. Nunnast guvernandiks hakanud Maria von Trapp abiellus oma kangelase, mereväelasest tööandjaga, pärides nõnda korraga tema seitse last ja sünnitades veel kolm, sundides kogu perekonda takka, kuni neist said rahvusvahelise kuulsusega lauljad. Ta kavaldas üle natsid, emigreerus USA-sse ning moondus kombinatsiooniks väsimatust Austria heategijast, külalistemajapidajast, misjonärist, ettevõtjast, armastavast pereemast ja aeg-ajalt ka perekonnadiktaatorist. See kõik kujunes nagu mingiks tõekssaanud muinasjutuks, ja selleks ajaks, kui Maria von Trapp 1987. aastal kaheksakümne kahe aasta vanuselt suri, oli ta tänu „Helisevale muusikale” muutunud ei enamaks ega vähemaks kui ilmalikuks pühakuks. Pühakuks ei kuulutanud ta ennast ise (kuigi ega ta tähelepanu just ei tõrjunud ka), vaid miljonid inimesed üle maailma, kes tahtsid uskuda, et keegi – ükskõik kes – võib olla nii hea nagu Maria von Trapp, kes ilmus ekraanile kaheteistkümne meetri kõrgusele ülimalt võluva Julie Andrewsi kehastuses. Nad arutlesid, et Maria von Trapp on kindel tõestus, et selles üha muutuvas, üha hirmutavamas kahe-
„Sest väga hea start on hea” 15
kümnenda sajandi maailmas on siiski veel midagi head. Kas ta oli tõesti nii hea, nii täiuslik? John Fordi vesterni, meistriteosest „Mees, kes tulistas Liberty Valance’it” („The Man Who Shot Liberty Valance”) pärit sõnadega öeldes: „Kui legendist saab fakt, tee legendist tõmmis.”
16 Heliseva muusika lugu